KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Halduskohus Kohtunik Kadri Palm Otsuse avalikult teatavakstegemise koht 16. veebruar 2016, Jõhvi aeg ja Haldusasja number 3-15-2335 Haldusasi Romeo Kalda k

) § 31 lg 1 järgi toimub lühiajaline kokkusaamine vangla territooriumil kokkusaamisruumis või muus kokkusaamiseks ettenähtud kohas vanglateenistuja järelevalve all.

§ 31

lg 2 kohaselt eraldatakse kinnipeetav ja temaga kokkusaamisele tulnud isik (edaspidi kokkusaaja) klaasist vaheseinaga. Sättest nähtub, et määruse andja ei ole regulatsioonis kaalutlusõigust soovinud ette näha. Vangla selgitab, et kokkusaajad eraldatakse julgeolekukaalutlustel. Lühiajalisel kokkusaamisel on julgeolekuriskide esinemise võimalus suur, sest kokkusaamine võimaldatakse laia isikute ringiga. Kokkusaamine võimaldatakse nii perekonnaliikmete kui ka teiste lähedaste isikutega. Praktikas võib tegemist olla ka isikutega, kellega kinnipeetaval lähedast suhet ei ole. Kinnipeetava ja kokkusaaja eraldamine vähendab näiteks kokkusaajate turvariski ning võimalust keelatud esemeid ja aineid üle anda. 2)

§ 31

lg-ga 21 on kehtestatud isikute ring, kellega vangla võib lubada lühiajalise kokkusaamise klaasist vaheseinaga eraldamiseta. Esiteks võib vaheseinaga eraldamiseta kokkusaamise võimaldada avavanglas või avavanglaosakonnas viibivale kinnipeetavale. Avavanglas või avavanglaosakonnas viibivale kinnipeetavale tehakse soodustav erand, kuna tema vastu on vanglal suurem usaldus kui kinnises vanglas viibiva kinnipeetava vastu. Teiseks võib vaheseinaga eraldamiseta kokkusaamise võimaldada VangS § 26 lg-s 1 loetletud isikutega ning riigi- ja kohalike omavalitsuste asutuste ametiisikutega, kui see on nimetatud isikutele vajalik oma tööülesannete 3 täitmiseks. Kolmandaks võib eraldamiseta kokkusaamise võimaldada VangS § 23 lg-s 1 sätestatud isikutega ja eesmärgil vangla poolt korraldatavate tegevuste raames. Vangla peab soodustama kinnipeetava vanglavälist suhtlemist. Seetõttu korraldab vangla mitmeid tegevusi, mis aitavad vältida kinnipeetava sotsiaalsidemete katkemist perekonna, sugulaste ja teiste lähedaste isikutega. Sellisteks tegevusteks on näiteks perepäevad või lähedaste lubamine kinnipeetava kooli lõpuaktusele. Neljandaks võib vangla võimaldada eraldamiseta kokkusaamise muude isikutega õigusaktist tuleneval alusel. Ammendavat isikute nimekirja, kellega kinnipeetav võib eraldamiseta kokku saada, ei ole sätestatud. Eraldamiseta on lühiajaline kokkusaamine lubatud vaid teatud isikutega kindlatel eesmärkidel. 3) Kaebaja taotles lühiajalist kokkusaamist, mis ei toimunud vangla poolt korraldatavate tegevuste raames. Kaebaja on taotlenud lühiajalist kokkusaamist vaheseinaga eraldamiseta abikaasaga, kellega ta saaks siis vabalt ning normaalselt suhelda (emotsionaalne kontakt, puudutamise võimalus ja loomuliku hääle kuulmine). Juhul kui kinnipeetav või kokkusaaja soovivad kokkusaamist klaasist vaheseinaga eraldamiseta, peab vähemasti üks isikutest esitama taotluse, milles märgib kokkusaamise põhjuse ja selgitab, miks ta vajab kokkusaamist just nimetatud viisil. Käesoleval juhul leidis vangla, et kinnipeetava taotlused ei olnud põhjendatud. Kinnipeetavale selgitati, et vangla hindab konkreetse lühiajalise kokkusaamisega kaasnevat ohuriski. Sellise ohuriski määramisel saab arvestada muuhulgas kinnipeetava isikut, tema eelnevat käitumist, aga ka ohte kinnipeetava suhtes. Vaidlustatud haldusaktides tõi vangla välja, et kaebaja on korduvalt toime pannud isikuvastaseid kuritegusid ning kannab eluaegset vanglakaristust kinnises vanglas tugevdatud järelevalvega osakonnas. Viimati karistati kaebajat Harju Maakohtu

1. mai
2. a otsusega kriminaalasjas nr 107-8640 (kuriteo eest, mida kaebaja pani toime vanglas). Kaebajat on
3. detsembri
4. a kinnitatud riskihindamises hinnatud kõrgohtlikuks ning riskihindamises on välja toodud turvalisuse riskidena põgenemisoht ja usalduse kaotus. Vangla leidis, et vajadus tagada vangla turvalisus ja julgeolek ning vanglaametnike ohutus kaalub üles kinnipeetava huvi lühiajaliste kokkusaamiste läbiviimiseks ilma vaheseinata. 4) Vangla märgib, et kui vangla võimaldaks lühiajalisi kokkusaamisi kinnipeetavatele võimalikult tihti oma perekonnaliikmetega ilma klaasist vaheseinata, tähendaks see ühtlasi ka seda, et iga lühiajalisele kokkusaamisele saabunud isik tuleb vangla julgeoleku tagamiseks täielikult läbi otsida. See toiming riivab oluliselt isiku õigusi ning on lisaks ka aja- ja töömahukas. Peamine oht, mida eraldamiseta kokkusaamine vangla julgeolekule kujutab, on keelatud ainete ja esemete sattumine vanglasse. Viru Vangla praktikas on tõdetud, et kasutusel olevad alternatiivsed läbiotsimise meetodid ja vahendid ei võimalda usaldusväärselt tuvastada peidetud esemeid ning maandada julgeoleku riski miinimumini. Eelkõige väärivad märkimist narkootilised ja psühhotroopsed ained, mida on nende olemuse (nt suuruse/koguse) tõttu keeruline avastada tavapärase kompamise kontrolli käigus, kuid mis võivad vanglasse sattudes kujutada arvestatavat ohtu. Sarnaselt näiteks isiku kehale peidetud väike SIM-kaart ei pruugi olla teenistuskoera kasutamisel või kehaskänneriga leitav. Kõnealuste ainete/esemete omamine vanglas on karistatav, mis mh samuti vihjab nende ohtlikkusele vangla kontekstis. 5) Lühiajalised kokkusaamised ei ole ainukesed võimalused peresidemete hoidmiseks. Kinnipeetavale võimaldatakse vanglaväliseks suhtlemiseks kasutada telefoni, kirjavahetust ja pikaajalisi kokkusaamisi. Lühiajaline kokkusaamine ei võimalda kinnipeetavale ja kokkusaajale füüsilist kontakti, kuid see on võimalik pikaajalisel kokkusaamisel, mida võimaldatakse kinnipeetavale just talle kõige lähedasemate isikutega. Pikaajalise kokkusaamise puhul on tegemist kinnipeetava põhiseadusliku õigusega perekonnaelu puutumatusele. Viru Vangla on taganud ja jätkuvalt tagab kinnipeetavatele erinevad võimalused vanglaväliseks suhtlemiseks, sealhulgas pikaajalisi kokkusaamisi, kus kinnipeetav saab vahetult suhelda pereliikmetega. Riikliku 4 kinnipeetavate, karistusjärgselt kinnipeetavate, arestialuste ja vahistatute registri andmetel (edaspidi vangiregister) on kaebajal toimunud pikaajaline kokkusaamine abikaasaga
5. augustil 2015 ja
6. oktoobril
7. 6) Viru Vangla otsustega nr 6-10/19454-2 ja 6-10/22739-2 põhjendas vangla kaebajale, miks ei võimaldata tal lühiajalisi kokkusaamisi vaheseinaga eraldamiseta ning lubas lühiajalised kokkusaamised üldkorras. Taotletud lühiajalised kokkusaamised on toimunud üldkorras
8. juunil 2015 ja
9. juulil
10. Lisaks vastustaja märgib, et
11. oktoobri
12. a seisuga on kaebaja abikaasa käinud lühiajalistel kokkusaamistel järgmistel kuupäevadel:
13. jaanuaril 2015,
14. jaanuaril 2015,
15. veebruaril 2015,
16. mail 2015,
17. juunil 2015 ja
18. juulil
19. KOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED R. Kalda esitas kohtule kaebuse Viru Vangla
20. juuni
21. a otsuse nr 6-10/19454-2 ja
22. juuli
23. a otsuse nr 6-10/22739-2 õigusvastasuse tuvastamiseks osas, millega jäeti rahuldamata taotlused ja ei võimaldatud kaebajal kohtuda oma abikaasaga lühiajalistel kokkusaamistel
24. juunil 2015 ja
25. juulil 2015 ühes ruumis ilma klaasist vaheseinata ja sisetelefoni vahenduseta.
27. Hinnanud poolte väiteid ja nende kinnituseks esitatud tõendeid kogumis ja vastastikkuses seoses, leiab kohus, et esitatud kaebus tuleb jätta rahuldamata. Kohtu põhjendused on alljärgnevad. VangS § 23 lg 1 kohaselt on kinnipeetava vanglavälise suhtlemise eesmärk soodustada kinnipeetava kontakte perekonna, sugulaste ja teiste lähedaste inimestega, et vältida kinnipeetava sotsiaalsete sidemete katkemist. VangS § 24 lg 1 kohaselt on kinnipeetavale lubatud vähemalt üks kord kuus järelevalve all kokku saada oma perekonnaliikmete ja teiste isikutega, kelle maine osas ei ole vanglateenistusel põhjendatud kahtlusi. Kinnipeetavale võimaldatav lühiajaline kokkusaamine on üks vanglavälise suhtlemise võimalusi. Kaugema eesmärgina peab vanglaväline suhtlemine aitama kaasa vangistuse täideviimise eesmärgi täitmisele, sest väliskontaktid on kinnipeetava resotsialiseerumise lahutamatu ja vältimatu tingimus. Seega on tegemist ka kinnipeetava vangistusseadusest tuleneva õigusega.
28. VangS § 24 lg 2 sätestab, et lühiajalise kokkusaamise kestus on kuni kolm tundi. Justiitsministri poolt
29. novembril
30. a vastu võetud määruse nr 72 „Vangla sisekorraeeskiri“ (

) 8. peatüki §-d 31-39 sätestavad lühiajaliste kokkusaamiste korra. Lühiajaline kokkusaamine toimub vangla territooriumil kokkusaamisruumis või muus kokkusaamiseks ettenähtud kohas vanglateenistuja järelevalve all (

§ 31

lg 1).

§ 31alates 1.

jaanuarist 2015 kehtiv redaktsioon sätestab lühiajalise kokkusaamise tingimused erinevalt senikehtinust. Selle sätte lõike 2 kohaselt eraldatakse kokkusaamisruumis või muus kokkusaamiseks ettenähtud kohas kinnipeetav ja temaga kokkusaamisele tulnud isik klaasist vaheseinaga. Selle paragrahvi lõikes 2 sätestatud viisil eraldamiseta võib kokkusaamise võimaldada

§ 31lg 21 p-de 1-4 kohaselt avavanglas või avavanglaosakonnas viibivale kinnipeetavale; Vang

S § 26 lg-s 1 loetletud isikutele ning riigi- ja kohalike omavalitsuste asutuste ametiisikutele, kui see on nimetatud isikutele vajalik oma tööülesannete täitmiseks; vangla poolt korraldatavate tegevuste raames VangS § 23 lg-s 1 sätestatud isikutega ja eesmärgil; muudele isikutele õigusaktist tuleneval alusel. Riigikohtu halduskolleegium leidis

1. jaanuari
2. a otsuses asjas nr 3-3-1-40-14 (p 18,) et kuigi uus redaktsioon piirab vangla administratsiooni kaalutlusõigust vaheseinata kohtumiste võimaldamisel, ei välista ta kaalutlusõigust.
3. Haldusmenetluse seaduse (HMS) § 4 lg 2 kohaselt tuleb kaalutlusõigust teostada kooskõlas volituse piiride, kaalutlusõiguse eesmärgi ning õiguse üldpõhimõtetega, arvestades olulisi asjaolusid 5
4. ning kaaludes põhjendatud huve. HMS § 54 kohaselt on haldusakt õiguspärane, kui ta on antud pädeva haldusorgani poolt andmise hetkel kehtiva õiguse alusel ja sellega kooskõlas, proportsionaalne, kaalutlusvigadeta ning vastab vorminõuetele. HMS § 56 lg 3 sätestab, et kaalutlusõiguse alusel antud haldusakti põhjenduses tuleb märkida kaalutlused, millest haldusorgan on haldusakti andmisel lähtunud. Kuigi kohus ei hinda eraldi kaalutlusotsuse otstarbekust ega teosta haldusakti või toimingu õiguspärasust kontrollides kaalutlusõigust haldusorgani eest, sätestab halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 158 lg 3, et kaalutlusõiguse alusel antud haldusakti või tehtud toimingu õiguspärasust hinnates kontrollib kohus ka kaalutlusõiguse piiride ja eesmärgi ning muude kaalutlusreeglite järgimist haldusorgani poolt.
5. Viru Vangla selgitas
6. juuni
7. a otsuses nr 6-10/19454-2, miks vangla ei võimalda kaebajale lühiajalist kokkusaamist klaasist vaheseinata ruumis. Vangla kaalutlused olid kokkuvõtvalt järgmised: 1) kaebaja on korduvalt toime pannud isikuvastaseid kuritegusid ning kannab eluaegset vanglakaristust kinnises vanglas tugevdatud järelevalvega osakonnas. Viimati karistati kaebajat Harju Maakohtu
8. mai
9. a otsusega kriminaalasjas nr 1-07-8640 (kuritegu pandi toime vanglas); 2) kaebajat on
10. detsembril
11. a kinnitatud riskihindamises hinnatud kõrgohtlikuks ning riskihindamises on välja toodud turvalisuse riskidena põgenemisoht ja usalduse kaotus. Vajadus tagada vangla turvalisus ja julgeolek ning vanglaametnike ohutus kaalub üle kaebaja huvi lühiajaliste kokkusaamiste läbiviimiseks ilma vaheseinata; 3) kuivõrd lühiajalise kokkusaamise eesmärk kinnipeetava vanglavälise suhtluse tagamisel on võimaldada kinnipeetavale verbaalne suhtlus lähedaste inimeste ja teiste tuttavatega, siis ei ole kokkusaamisele lubatud isikute nimekiri rangelt piiritletud. Pikaajalise kokkusaamise eesmärk on võimaldada kinnipeetaval ja kokkusajal kooselamist perekonnaliikmega selleks ettenähtud ruumis, kus kokkusaajatel on võimalik suhelda, süüa ning magada. Pikaajaliste kokkusaamiste eesmärk on perekondlike suhete hoidmine. Viru Vangla tagab kaebajale erinevaid võimalusi vanglaväliseks suhtlemiseks, sealhulgas tagaks pikaajalisi kokkusaamisi, kui kaebaja neid taotleks. Kohtu hinnangul on vangla kaalutlused õiguspärased ning nõustuda ei saa kaebajaga, kes väidab, et mingit kaalumist toimunud ei ole. Riigikohus on eelnevalt viidatud lahendi nr 3-3-1-40-14 p-s 16 leidnud, et vangla administratsioonile

§-ga 31 antud diskretsiooni kasutamisel oleks olnud õiguspärane hinnata eelkõige konkreetse lühiajalise kokkusaamisega kaasnevat ohuriski. Sellise ohuriski määratlemisel saab arvestada muuhulgas kinnipeetava isikut, tema eelnevat käitumist, aga ka ohte kinnipeetava suhtes. Taotluse lahendamisel tuleb hinnata ka kinnipeetavaga kohtuvast isikust lähtuva ohu tõenäosust. Ohuriskide olemasolul tuleb hinnata ka piiranguvaba kohtumise põhjendatust ja muid olulisi asjaolusid. Kohus leiab, et vangla on 16. juuni 2015. a otsuses arvestanud

§ 31

antud kaalutlusõigusega ning diskretsiooni kasutamisel on hinnanud eelkõige konkreetse lühiajalise kokkusaamisega kaasnevat ohuriski. Ohuriski määratlemisel arvestati mh kinnipeetava isikut, tema eelnevat käitumist, aga ka ohte kinnipeetava suhtes.

1. Selles asjas on julgeolekuohu kahtlus tuletatav kinnipeetava eelnevast käitumisest. Taotluse esitanud kinnipeetav on korduvalt toime pannud raskeid isikuvastaseid kuritegusid. R. Kaldat karistati viimati Harju Maakohtu
2. mai
3. a otsusega kriminaalasjas nr 1-07-8640 (kuriteo eest, mille ta pani toime vanglas) ja ta kannab eluaegset vanglakaristust kinnises vanglas. Nimetatud asjaoludel on kinnipeetava suhtlemisvabaduse teatavad piirangud õiguspärased. Sellisel seisukohal oli ka Riigikohus asjas nr 3-3-1-40-14 (p 16). Seetõttu ei nõustu kohus kaebajaga ka selles, et vangla viited üldisele julgeolekule ja kaebaja kuritegudele on ebaõiged ning ei saa olla aluseks, miks kaebaja ja tema abikaasa ei saa kohtuda lühiajalisel kohtumisel klaasist vaheseinata ruumis ja sisetelefonita. Kokkusaamised kujutavad vangla administratsioonile tugevat haldus- ja julgeolekukoormat, mis tähendab seda, et vangla julgeoleku tagamiseks peab riigivõimul olema teatav vabadus kokkusaamisõigust piirata. 6 Kaalutlused, miks Viru Vangla ei võimaldanud kaebajal
4. juuli
5. a lühiajalisel kokkusaamisel kohtuda abikaasaga klaasist vaheseinata ruumis, on
6. juuli
7. a otsuse nr 610/22739-2 kohaselt järgmised: 1)

§ 33

lg 3 sätestab, et kui taotletakse kokkusaamist klaasist vaheseinata ruumis, peab taotluses märkima kokkusaamise põhjuse ja selgitama, miks vajatakse kokkusaamist nimetatud viisil. Viru Vangla kodukorra p 13.1.

1. kohaselt peab lühiajaliseks kokkusaamiseks esitama taotluse vähemalt viis tööpäeva varem. Taotluste põhjal koostatakse kokkusaamise graafik. Kaebaja taotlus kohtuda klaasist vaheseinata ruumis, on esitatud põhjendamatult hilja. Selleks hetkeks oli kokkusaamiste graafik esitatud; 2) isiku paigutamine vanglasse karistusena kuriteo toimepanemise eest riivab tema ja tema perekonnaelu puutumatust, kuid on õigustatud PS § 26 teise lause alusel. PS §-ga 26 tagatud igaühe õigusesse perekonnaelu puutumatusele võivad riigiasutused, kohalikud omavalitsused ja nende ametiisikud sekkuda seaduses sätestatud juhtudel ja korras tervise, kõlbluse, avaliku korra või teiste inimeste õiguste ja vabaduste kaitseks, kuriteo tõkestamiseks ja kurjategija tabamiseks. Viru Vangla tagab kaebajale erinevaid võimalusi vanglaväliseks suhtlemiseks, sealhulgas pikaajalisi kokkusaamisi. Kaebaja on esitanud taotluse pikaajalise kokkusaamise võimaldamiseks abikaasaga
2. augustil
5. Kohtu hinnangul on ka need kaalutlused õiguspärased.

§ 33

lg 3 näeb ette, et kui kinnipeetav või kokkusaaja taotleb kokkusaamist määruse § 31 lg-s 21 sätestatud viisil, peab ta taotluses märkima kokkusaamise põhjuse ja selgitama, miks ta vajab kokkusaamist nimetatud viisil. Asja materjalidest nähtuvalt esitas kaebaja vanglale taotlused, milles ta märkis nii kokkusaamise põhjuse kui ka selgituse, miks ta taotleb abikaasaga lühiajalist kokkusaamist klaasist vaheseinata ruumis (tl 12-16). Kaebaja selgitas, et peab klaasist vaheseinaga eraldamist intensiivseks perekonnaellu sekkumiseks ja inimväärikuse alandamiseks. Kaebaja leidis, et puudub ka selline julgeolekuoht, mis seaks piirangud abikaasaga kohtumiseks ühes ruumis (et oleks puudutamise võimalus ja saaks kuulda üksteise häält ilma moonutamata). Tulenevalt Viru Vangla kodukorra p-st 13.1.1. peab lühiajaliseks kokkusaamiseks kokkusaaja registreerima kas telefoni teel või elektrooniliselt või peab kinnipeetav esitama kirjaliku taotluse vähemalt viis tööpäeva enne taotletavat kokkusaamist. Toimiku materjalidest nähtub, et kuigi esialgne taotlus lühiajalise kokkusaamise võimaldamiseks esitati viis tööpäeva enne taotletavat kokkusaamist, ei esitanud kaebaja

§ 33lg-s 3 ette nähtud taotlust viis tööpäeva enne kokkusaamist.

Kaebaja on taotluse abikaasaga

1. juunil 2015 klaasist vaheseinata kohtumiseks esitanud neljapäeval,
2. juunil
3. Ka teine taotlus kokkusaamiseks on esitatud õigeaegselt (taotlus esitati
4. juulil, soovitav kokkusaamise aeg oli
5. juulil 2015), kuid eraldi taotlus kokkusaamiseks klaasist vaheseinata ruumis on esitatud hilinenult – vaid päev enne kokkusaamist. Vastustaja on siiski
6. augusti
7. a vaideotsuses nr 6-12/179-2 leidnud, et ainult
8. juuli 2015 kokkusaamiseks esitatud taotlus oli esitatud põhjendamatult hilja. Viru Vangla kodukorra seletuskirja kohaselt on etteteatamisaega vaja kokkusaamise kooskõlastamiseks.

§ 32

lg 2 sätestab, et saabunud taotluste põhjal koostatakse kokkusaamiste graafik, millesse märgitakse ka telefoni teel taotletud kokkusaamine. Kui kokkusaamist ei taotlenud kinnipeetav, siis selgitatakse välja, kas kinnipeetav soovib taotluse esitanud isikuga kokku saada. Kohus nõustub vastustajaga, et kui taotlust kokkusaamiseks klaasist vaheseinata ruumis esitatakse liiga hilja, võib vanglal olla valminud juba kokkusaamiste graafik ning sellest tulenevalt võimaldati kokkusaamist

§ 31lg 1 kohaselt kokkusaamisruumis. Kohus ei nõustu kaebaja seisukohaga, et olukorras, kus Vang

S § 25 näeb ette õiguse olla koos oma abikaasaga pikaajalisel kokkusaamisel ilma, et vangla saaks kohaldada pikaajalise kokkusaamise 7

1. ruumis kaebaja ja tema abikaasa vahel klaasist vaheseina, on järelikult lühiajalistel kokkusaamistel kaebaja eraldamine täielikult ebavajalik ja ebaproportsionaalne; lühiajaline kokkusaamine ei saa olla ohtlikum, kui seda on pikaajaline kokkusaamine. Esiteks on lühiajaline ja pikaajaline kokkusaamine olemuslikult erinevad. Lühiajalise kokkusaamise eesmärk kinnipeetava vanglavälise suhtluse tagamisel on võimaldada kinnipeetavale verbaalne suhtlus lähedaste inimeste ja teiste tuttavatega. Pikaajalise kokkusaamise eesmärk on aga võimaldada kinnipeetaval ja kokkusaajal kooselamist perekonnaliikmega selleks ettenähtud ruumis, kus kokkusaajatel on võimalik suhelda, süüa ning magada. Kohtu hinnangul pole põhjust kahelda vastustaja väites, et kui vangla võimaldaks lühiajalisi kokkusaamisi kinnipeetavatele võimalikult tihti oma perekonnaliikmetega ilma klaasist vaheseinata, tähendaks see ühtlasi ka seda, et iga lühiajalisele kokkusaamisele saabunud isik tuleb vangla julgeoleku tagamiseks täielikult läbi otsida. See toiming riivab oluliselt isiku õigusi ning on lisaks ka aja- ja töömahukas. Peamine oht, mida eraldamiseta kokkusaamine vangla julgeolekule kujutab, on keelatud ainete ja esemete sattumine vanglasse. Viru Vangla praktikas on tõdetud, et kasutusel olevad alternatiivsed läbiotsimise meetodid ja vahendid ei võimalda usaldusväärselt tuvastada peidetud esemeid ning maandada julgeoleku riski miinimumini. Vanglakaristuse määramine ja kandmine tähendab isiku jaoks juba karistuse olemusest tulenevalt mitmete põhiõiguste piiramist. Selliseks põhiõiguseks on ka õigus perekonna- ja eraelu puutumatusele. Vanglas vangistust kandev kinnipeetav ei saa eeldada samasugust ulatuslikku eraelu puutumatust nagu seda võimaldab elu vabaduses. Seetõttu on asjakohatud ka kaebaja väited selle kohta, et tema inimväärikust on alandatud ning piirangutega riivati kaebaja ja tema abikaasa põhiseaduslikku abielu garantiid.
3. Kaebaja leiab, et keelduvad haldusaktid on vastuolus EIÕK art-tega 8 ja 13 ning neid tõlgendavate EIK lahenditega. Kohus selle seisukohaga ei nõustu. Asjakohane ei ole viidata EIK
4. veebruari
5. a otsusele Trosin vs. Ukraina (avaldus nr 39758/05), sest see lahend käsitles EIÕK art 8 riive esinemist juhul, kui klaasist vaheseina kasutati ilma põhjendusi esitamata kinnipeetava ja tema pereliikmete kokkusaamisel. EIK on tõdenud, et vangistus iseenesest on piirang isiku era- ja perekonnaelule, mistõttu on oluline, et riik abistaks isikut kontaktide hoidmisel lähedaste perekonnaliikmetega, kuid teatud kontroll ja piirangud on kontaktidele väljaspool vanglat konventsiooniga aktsepteeritavad (
6. aprilli
7. a otsus asjas Aliev vs. Ukraina, avaldus nr 41220/98, p 187). Kohtupraktikas on näiteks piirangutena nimetatud pikaajaliste kohtumiste sagedust ja nende üle teostatavat järelevalvet (mh ka klaasist vaheseina). Taoliste meetmete rakendamine ei tähenda aga automaatselt EIÕK art 8 rikkumist, kuid kohtu hinnangul peavad kohaldatud piirangud olema seaduse alusel kehtestatud, EIÕK art 8 lg-s 2 nimetatud legitiimseid eesmärke taotlevad ning demokraatlikus ühiskonnas vajalikud (
8. mai
9. a otsus asjas Bogusław Krawczak vs. Poola, avaldus nr 24205/06, p-d 107-109). Seega on EIK praktika väljendanud seisukohta, et pikaajaliste kokkusaamiste õigusele võib vangla julgeoleku tagamiseks teatud tingimusi seada, mis võivad EIÕK art-s 8 sätestatud õigust piirata. Kohtu hinnangul ei ole käesoleval juhul piirangud olnud meelevaldsed. Eeltoodud põhjendustel on Viru Vangla
10. juuni
11. a otsus nr 6-10/19454-2 ja
12. juuli
13. a otsus nr 6-10/22739-2 õiguspärased. Seetõttu puudub alus kaebuse rahuldamiseks.
14. HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. HKMS § 109 lg 1 sätestab, et menetluskulude väljamõistmiseks esitatakse kohtule enne kohtuvaidlusi menetluskulude nimekiri ja kuludokumendid. Kuludokumendid, mis seonduvad osalemisega kohtuistungil, kus lõpetati asja arutamine, samuti selliste kulude nimekiri, esitatakse kohtule hiljemalt kolme tööpäeva jooksul pärast istungi lõppu. Kuludokumentide ja menetluskulude nimekirja
15. 8 esitamata jätmise korral menetluskulusid välja ei mõisteta. Käesolevas asjas ei ole vastustaja kohtule kuludokumente esitanud, seetõttu jäävad menetluskulud menetlusosaliste endi kanda. /allkirjastatud digitaalselt/ Kadri Palm kohtunik 9