Obsah (6)

§ 212§ 213§ 201§ 108§ 118§ 104

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Kohtukoosseis Otsuse tegemise aeg ja koht Haldusasja number Haldusasi Vaidlustatud kohtulahend Menetluse alus ringkonnakohtus Asja läbivaatamine Menetlusosalised

§ 212lg 1).

Kassatsioonkaebus võidakse lahendada kohtuistungit korraldamata kirjalikus menetluses, kui kassaator või teised menetlusosalised ei ole

§ 213lg 1 p 5 ja § 218 lg 2 p 5 kohaselt avaldanud soovi kohtuistungist osa võtta.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK 1. Kaebaja viibis Tallinna Vanglas perioodil 12.09.2012–24.04.2013. Perioodil 12.09.2012– 13.03.2013 viibis kaebaja vanglas vahistatu staatuses. Tallinna Vangla kohaldas 19.02.2013 jõustunud kohtuotsusest teada saades kaebaja suhtes perioodil 14.03.2013–24.04.2013 vangistusseaduse (VangS) § 14 lg-t 3 ja kaebaja viivis vangla sisekorraeeskirja (VSkE) § 8 lgst 4 tulenevalt lukustatud kambris (tl 27p). 2. Tallinna Vangla andmetel paiknes kaebaja Tallinna Vanglas viibitud ajal järgmiselt (tl 27p): - kamber 328 perioodil 12.09.2012–27.10.2012; - kamber 324 perioodil 28.10.2012–02.12.2012; - kamber 321 perioodil 03.12.2012–12.12.2012; - kamber 355 perioodil 13.12.2012–13.03.2013; - kamber 127 perioodil 14.03.2013–24.04.2013. 3. Kaebaja esitas 11.08.2014 Tallinna Vanglale kahju hüvitamise taotluse (tl 4-5) seoses ebainimlike kinnipidamistingimustega (isikliku ruumi vähesus, rõskus ja niiskus, ebapiisav kunstlik valgustus) Tallinna Vanglas perioodil 12.09.2012–24.04.2013. 4. Tallinna Vangla jättis 20.11.2014. a vastusega nr 5-18/14/21990-3 (tl 6-7p) kahju hüvitamise taotluse rahuldamata. 5. Kaebaja esitas 22.12.2014 Tartu Halduskohtule hiljem täiendatud kaebuse (tl 1-3, 45-50), milles palus kohtul välja mõista mittevaralise kahju eest hüvitisena 3500 eurot Tallinna Vanglas viibitud aja eest perioodil 12.09.2012–24.04.2013. Kaebaja väitis, et Tallinna Vangla kinnipidamistingimused olid ebainimlikud ja ei vastanud nõuetele, kuna kaebajale ei võimaldatud kasutada spordisaali ja kambripind oli enamuse ajast 1,50 m2 inimese kohta. Isikliku põrandapinna arvutamisel tuleb kogu põrandapinnast maha arvutada ka mööbli ja WC all olev põrandapind. Euroopa Inimõiguste Kohtu (EIK) lahendites on kohus tuvastanud Euroopa Inimõiguste ja Põhivabaduste konventsiooni (EIÕK) art 3 rikkumise, kui isiklik ruum kambris oli alla 3 m 2 olenemata muudest tingimustest. Värskes õhus oli võimalik viibida ainult üks tund ööpäevas jalutusboksis, mida tuli jagada teiste kinnipeetavatega. Kaebaja väitis lisaks, et kambri kunstlik valgustus ei vastanud VangS § 45 lgs 1 sätestatud nõudele ja seetõttu kaebaja nägemisteravus vähenes. Pärast kirjaliku menetluse määrust väitis kaebaja täiendavalt, et kamber oli ka niiske ja rõske. 6. Tallinna Vangla palus kaebusele esitatud vastuses (tl 27-31) jätta kaebus rahuldamata. Tallinna Vanglas viibimise ajal oli kaebajale tagatud VSkE § 6 lgs 6 v.r ette nähtud põrandapind. Kambri põrandapinna arvutamisel tuleb sisse arvata mööbli ja tualettruumi alla jääv pind. Kaebaja viibis Tallinna Vanglas perioodil 12.09.2012–13.03.2013 vahistatuna suletud sektsioonis. Tallinna Vangla kohaldas pärast süüdimõistva kohtuotsuse jõustumisest teada saamist kaebaja suhtes perioodil 14.03.2013–24.042013 VangS § 14 lg-t 3 ja kaebaja viibis lukustatud kambris. Kaebaja viibis ööpäevas 23 tundi kambris. Kambrites oli osaliselt loomulik ning osaliselt sundventilatsioon ning kinnipeetavatel on võimalik kambrite õhuhulka suletud osakonnas reguleerida akna küljes asuva õhutusava kaudu. Samuti oli kambrites keskküte, mis tagas kütteperioodi ajal, kui väidetav niiskus võib ilmastikust tingitult kambritesse tekkida, ühtlase temperatuuri ja kuivatas õhku. Tallinna Vangla väitis, et kuigi mõõtmisi ei teostata igapäevaselt ja kõikides kambrites, saab asuda seisukohale, et õhuniiskuse tase ei ole selline, mis võiks põhjustada mittevaralise kahju tekkimist. Kaebaja kambrite läheduses asuvates kambrites teostatud valgustiheduse mõõtmistulemustest tulenevalt ei ole leidnud tõendamist kaebaja väide, et teda hoiti vanglas VangS § 45 lg-s 1 sätestatud nõuetele mittevastavates tingimustes. Tallinna Vangla märkis, et kaebaja ei ole rakendanud esmaseid õiguskaitsevahendeid s.t püüdnud väidetavat kahju tekkimist ära hoida. Arvestades Tallinna Vangla tingimusi kogumis, ei olnud need sellised, et oleksid kaebajale kaebuses märgitud kannatusi põhjustanud. Vastustaja hinnangul ei saanud vangistustingimused ületada nõutavat minimaalset raskusastet, sest need olid ja on Tallinna Vanglas vähemalt rahuldaval tasemel. 2 7. Tartu Halduskohus jättis 16.04.2015. a otsusega (tl 53-56p) rahuldamata kaebaja taotluse kaebuse muutmiseks, rahuldas kaebuse osaliselt ja mõistis Tallinna Vanglalt kaebaja kasuks välja hüvitise 660 eurot. Halduskohus selgitas, et vaidlust ei ole selles, et kaebaja viibis Tallinna Vanglas vahistatu ja süüdimõistetuna perioodil 12.09.2012–24.04.2013 (s.o 225 päeva) ja talle kohaldati kinnist režiimi. Väljaspool kambrit oli kaebajal võimalik igapäevaselt liikuda ühe tunni jooksul päevas jalutuskäigu ajal. Halduskohus oli seisukohal, kaebaja kinnipidamisel oli vastustajal Eesti Vabariigi haldusorganina ühtlasi kohustus järgida rahvusvahelistest lepingutest tulenevaid nõudeid. Isikliku ruumi suuruse määramisel ei saa lähtuda üksnes siseriiklikust õigusest, vaid arvestada tuleb nende kriteeriumidega, millest isikliku ruumi määratlemisel on lähtunud EIK. Halduskohus leidis, et kambri põrandapinnast ei tule maha arvata kambri mööbli alla jäävat põrandapinda, aga kambris asuvat tualetti ei saa kambri põrandapinna määramisel arvesse võtta. Seega jäi kaebaja kasutuses olnud isiklik ruum alla 3 m 2 kokku 220 päeval. Halduskohus jõudis järeldusele, et EIK praktika kohaselt tuleb kinnipidamistingimusi pidada EIÕK art-st 3 tuleneva piinamise keeluga vastuolus olevateks kokku 220-l päeval. See on ca 98% kaebaja Tallinna Vanglas kinnipidamise ajast. Halduskohus luges Tallinna Vangla tegevuse süüliseks vähemalt raske hooletuse vormis, sest vastustaja oli teadlik ülerahvastatuse probleemist, samuti EIK praktikast selles küsimuses. Seega oli kaebaja jätkuv kinnipidamine isikliku ruumi miinimumnõuet rikkuvates tingimustes olnud teadlik valik. Halduskohus ei analüüsinud kaebaja väiteid, mis puudutasid elukambrite ventilatsiooni puudulikkust, kuna kaebaja ei ole sellel alusel kahju hüvitamist kaebuses taotlenud ja vastavalt ei ole kohus nõuet ka menetlusse võtnud. Kambri kunstliku valgustuse mittenõuetekohasuse osas leidis halduskohus, et need väited on üldsõnalised. Kaebaja ei ole väitnud, et kambrite valgustustingimused oleks tinginud mõne toimingu tegemise võimatuse või, et kaebaja oleks juhtinud vastustaja tähelepanu valgustuse ebapiisavusele. Halduskohus osutas ka sellele, et kaebaja oli Tallinna Vanglas viibimise ajal erinevates kambrites ja halduskohus ei pidanud usutavaks, et valgustustingimused kõigis kambrites olid samaväärsed. Kuna kaebaja ei ole esile toonud, millis(t)e kambritega seoses ta valgustuse nõuetele mittevastavust Tallinna Vanglale ette heidab, siis ei pidanud halduskohus võimalikuks kaebaja väidet põhjalikumalt hinnata. Kaebaja ei ole selgitanud, milles nägemisteravuse langus avaldub ning miks tuleb seda pidada Tallinna Vanglas viibimise tagajärjeks, mitte tavapäraseks muutuseks isiku tervises. Eeltoodu alusel oli halduskohus seisukohal, et Tallinna Vangla peab hüvitama kaebajale ruumi vähesusest tekkinud mittevaralise kahju rahalise kompensatsiooni maksmisega. Halduskohus võttis hüvitise suuruse määramisel arvesse, et Tallinna Vanglas viibimise ajal oli kaebaja 220 päeva paigutatud kambrisse koos sellise arvu kaaskinnipeetavatega, et tema isiklik ruum jäi alla 3 m2, kusjuures katkematult hoiti kaebajat sellistes tingimustes vähemalt 91-l järjestikusel päeval; kaebajal puudus võimalus liikuda väljaspool kambrit, v.a igapäevaseks värskes õhus viibimiseks; isikliku ruumi vähesust ei leevendanud ka perioodid, kus kaebaja oli paigutatud ühte kambrisse väiksema arvu kinnipeetavatega, kuna seda juhtus vaid üksikutel päevadel. Samuti peab kohus hüvitise määramisel silmas siseriiklikku kohtupraktikat kinnipeetavate alusetult kartserisse paigutamisel ja arestikambris kinnipidamisega isikule tekitatud mittevaralise kahju hüvitamise asjades. Halduskohus arvestas ka seda, et ei ole ilmnenud muid asjaolusid, mis oleksid võinud süvendada rikkumise mõju kaebajale või mille kumulatiivne toime ühes isikliku ruumi vähesusega oleks kvalitatiivselt muutnud kaebajale tekkinud mittevaralise kahju olemust. Lisaks arvestas halduskohus ka sellega, et vaatamata Tallinna Vanglas kinnipidamise kestusele ei ole kaebaja ise võtnud samme olukorra parandamiseks – ei ole taotlenud vanglasisest ümberpaigutamist ega üleviimist teise kinnipidamiskohta või esitanud kaebusi või taotlusi 3 kinnipidamistingimuste, s.h ülerahvastatuse kohta; samuti pidas halduskohus silmas, et 13-l päeval jäi kaebaja arvestuslik isiklik ruum väheoluliselt alla 3 m2. Halduskohus pidas põhjendatuks mõista kinnipidamisperioodi nende päevade eest, mil kaebajale ei olnud tagatud minimaalselt nõutav isiklik ruum, hüvitise 3 eurot päevas, s.o kokku 660 eurot. MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED RINGKONNAKOHTUS 8. Tallinna Vangla ja kaebaja esitasid Tartu Halduskohtu 16.04.2015. a otsuse peale apellatsioonkaebused. Tallinna Vangla apellatsioonkaebus 9. Tallinna Vangla palub apellatsioonkaebuses (tl 63-67) tühistada halduskohtu otsus osas, millega rahuldati kaebus osaliselt ja mõisteti kaebaja kasuks välja hüvitis summas 660 eurot, ning teha asjas uus otsus, millega jäetakse kaebus rahuldamata. Tallinna Vangla leiab, et halduskohus lähtus valedest andmetest, sest arvestas kambri üldpinnast WC aluse pinna välja. Kaebajat ei ole inimväärikust alandavasse olukorda seatud, sest kaebaja oli paigutatud kambritesse, mis vastasid siseriiklikes õigusaktides sätestatud põrandapinna ruutmeetritele. Halduskohus jättis põhjendamata, miks kõik muud õigused, mis olid kinnipeetavale tagatud, ei kompenseerinud ja tasakaalustanud vähest põrandapinda. Eesti riik ei saa varasemat õiguspraktikat ja esinenud olukordi muuta, mistõttu saab õiguspärane halduspraktika muutuda õigusvastaseks alles rikkumise tuvastamisel. Inimõigustel on ajas dünaamiline iseloom, mis tähendab, et teatud õiguste kaitse läheb aja jooksul rangemaks ja täieneb. Kui Eesti riik sai teada, et alla 3 m2 kambripinda peetakse EIÕK rikkumiseks, asus riik koheselt siseriikliku õiguse kooskõlla viimiseks. Kuna kaebaja inimväärikust ei ole Tallinna Vanglas alandatud, on mittevaralise kahju hüvitise väljamõistmine õigusvastane. 10. Kaebaja palub apellatsioonkaebusele esitatud vastuses (tl 106-109) jätta Tallinna Vangla esitatud apellatsioonkaebus rahuldamata. Kaebaja oli kokkuvõtvalt seisukohal, et Tallinna Vangla apellatsioonkaebuses toodud väited on alusetud ja põhjendamata. Kaebaja jääb arvamusele, et tema suhtes kasutati vastuvõetamatuid tingimusi. Kaebaja apellatsioonkaebus 11. Kaebaja palub apellatsioonkaebuses (tl 7178) tühistada halduskohtu otsus ja teha asjas uus otsus, millega kaebus rahuldatakse. Kaebaja väidab, et Tallinna Vangla esitatud tabeli põrandapind ei vasta kinnipeetavale ettenähtud vajaliku ruumi minimaalsele tasemele ja kambri kunstlik valgustus ei vastanud VangS § 45 lg-s 1 sätestatule. Halduskohus jättis rikkumise tuvastamisel arvesse võtmata kinnipidamistingimuste kumulatiivse mõju, kaebaja konkreetsed väited ja ajavahemiku, mille jooksul kinnipeetavat vastavates tingimustes hoiti. Kaebaja peab piisavaks hüvitiseks 3500 eurot, sest kaebajat hoiti kitsastes tingimustes 7 kuud ja 13 päeva. 12. Tallinna Vangla palub apellatsioonkaebusele esitatud vastuses (tl 100-101) jätta kaebaja esitatud apellatsioonkaebus rahuldamata. Tallinna Vangla juhib tähelepanu, et halduskohus ei pidanudki nõudma vastustajalt andmeid ühele isikule tagatud vaba põrandapinna kohta kambris mööbli alla jääva pindalata. Ka EIK lähtub isikliku ruumi arvutamisel kambri pindala ja selle viibivate kinnipeetavate jagatisest, arvestamata kambris asuvat mööblit. Halduskohus on õigesti leidnud, et kaebaja etteheited valgustuse kohta on üldsõnalised. Vangla võimaldab lisaks kasutada ka näpitslampe, mis on 4 veel täiendavaks valgusallikaks. Möödunud aja kohta ei ole võimalik valgusega seotud mõõtmisi teostada ja halduskohus saigi antud juhul hinnangu anda üksnes teadeolevate asjaolude pinnalt. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED 13. Ringkonnakohus leiab, et kaebaja ja vastustaja apellatsioonkaebused tuleb jätta rahuldamata, täiendades halduskohtu otsuse põhjendusi käesoleva otsuse põhjendustega. 14. Esmalt hindab ringkonnakohus, kas kaebaja kinnipidamistingimused olid kambripinna suurust, kaebaja kinnipidamise režiimi ning muid tingimusi arvestades õigusvastased ja väärikust alandavad (I); seejärel hindab kahjuhüvitise suurust (II) ning lahendab lõpuks apellatsioonkaebuse ja menetluskulude küsimuse (III). I 15. Ringkonnakohus hindab, kas kaebaja kinnipidamistingimused olid perioodidel 12.09.2012–24.04.2013 kambripinna suurust, kaebaja kinnipidamise režiimi ning muid tingimusi arvestades õigusvastased ja väärikust alandavad. 16. Vastustaja tegevuse õiguspärasust kaebaja kinnipidamisel viimasele võimaldatud isikliku ruumi suuruse osas ei saa hinnata üksnes VSkE § 6 lg-s 6 sätestatud minimaalse põrandapinna nõude alusel. Riigikohus on selgitanud: „Ka ratifitseeritud välisleping võib isikule luua kohtus kaitstava subjektiivse õiguse, kui välislepinguga korraldatakse riigisiseseid suhteid ja seda pole vaja konkretiseerida Eesti õigusega (…). Eesti seaduse või määruse ning ratifitseeritud välislepingu vastuolu korral kohustab PS § 123 lg 2 kohtuid jätma seaduse või määruse kohaldamata. Halduse tegevuse kooskõla riigisisese õigusega ei anna seega garantiid tegevuse õiguspärasuse suhtes. (…) Riigisiseselt kehtis kuni 31.12.2013 VSkE § 6 lg 6 v.r, mis nägi kinnipeetavale kambris ette vähemalt 2,5 m 2 põrandapinda. (…) Lisaks VSkE-le pidid vanglad arvestama muid õigusnorme, sh PS §e 10 ja 18 ning Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (EIÕK) art-t 3, mis võisid sõltuvalt kinnipidamise asjaoludest kohustada tagama suuremat põrandapinda (…). Seepärast ei eelda EIK praktika arvestamine nn põrandapinna kaasustes VSkE § 6 lg 6 v.r kohaldamata jätmist“ (RKHKo 09.12.2015, 3314215, pd 1011). Alates 01.01.2014 kehtib riigisiseselt VSkE § 6 lg 6, mille kohaselt tuleb kambris tagada kinnipeetavale vähemalt 3 m 2 põrandapinda. Kaebaja kambri tingimuste õiguspärasuse hindamisel tuleb niisiis lähtuda nii VSkE § 6 lgst 6 (sh v.

1. r)kui ka PS §-dest 10 ja 18 ning EIÕK art-st 3 ning viimasele EIK poolt antud tõlgendustest. Kuna PS § 18 ja EIÕK art 3 tagavad väärikuse alandamise keelu, siis on juhul, kui tegemist on väärikust alandavate tingimustega, tegemist ka vangla õigusvastase tegevusega. Eeltoodut arvestades on halduskohus põhjendatult lähtunud kambri põrandapinna suuruse määramisel lisaks siseriiklikule õigusele ka EIK poolt esile toodud kriteeriumitest. 17. EIÕK art 3 ega PS §-d 10 ja 18 ei kehtesta täpset piiri, mil seadusliku kinnipidamisega kaasnevad tavapärased kannatused lähevad üle väärikust alandavaks kohtlemiseks (RKHKo 09.12.2015, 3-3-1-42-15, p-d 13-15). EIK on selgitanud, et tugeva eelduse, et tegemist on alandava kohtlemise ja EIÕK art 3 rikkumisega, loob see, kui rikutud on kasvõi ühte järgmistest nõuetest:
2. a)igal kinnipeetaval peab olema kambris isiklik magamisase;
3. b)iga kinnipeetava käsutuses peab olema vähemalt 3 m² põrandapinda;
4. c)kambri suurus peab võimaldama kinnipeetaval mööbliesemete vahel vabalt liikuda (EIKo 10.01.2012, 42525/07 ja 5 60800/08 – Ananyev jt vs. Venemaa, p 148). Kui põrandapinda ühe kinnipeetava kohta on alla 3 m2, siis võib üsna kindlalt eeldada, et isikut on kinni peetud inimväärikust rikkuvates tingimustes, kuid kinnipidamistingimused kogumis võivad selle eelduse siiski kummutada (EIKo 20.10.2016, 7334/13 – Muršic vs. Horvaatia, p-d 123-124). Samas on aga eeldusi keeruline ümber lükata, kui põrandapinda on märkimisväärselt vähem kui 3 m 2 ja inimest on neis tingimustes kinni peetud pikka aega (EIKo 20.10.2016, 7334/13 – Muršic vs. Horvaatia, pd 151153). 3 m²-st väiksema kambripinna mõjusid võivad tasandada ja väärikuse alandamise välistada muud kinnipidamistingimused, kui on tagatud liikumisvabadus vangla või osakonna piires, võimalus viibida väljaspool kambrit ning kinnipidamisasutuse üldine nõuetekohasus (nt EIKo 17.10.2013, 9967/06 – Belyayev vs. Venemaa, p-d 3336; 06.02.2014, 2689/12 – Semikhvostov vs. Venemaa, p 79; 20.10.2016, 7334/13 – Muršic vs. Horvaatia, p-d 97, 101, 132-134, 138139). Ruumi kitsikust kompenseerivad asjaolud peavad üldjuhul esinema aga kumulatiivselt ja aktsepteeritavad võivad olla vaid lühikesed, harva esinevad ja ebaolulised kõrvalekalded (EIKo 20.10.2016, 7334/13 – Muršic vs. Horvaatia, p-d 130, 138). Võimalus liikuda üks tund päevas väljaspool kambrit ei ole ruumikitsikuse neutraliseerimiseks piisav (EIKo 09.01.2014, 5747/10 – Jevšnik vs. Sloveenia, p 23). Riigikohus on leidnud, kui kinnipeetava käsutuses ei ole vähemalt 3 m2 põrandapinda, loob see asjaolu iseseisvalt tugeva eelduse, et tegemist on alandava kohtlemise ja EIÕK art 3 rikkumisega (RKHKo 09.12.2015, 3-3-1-42-15, p-d 14 ja 21). Väiksemast kui 3 m 2 põrandapinnast isiku kohta tulenevaid negatiivseid mõjusid võivad tasandada ja väärikuse alandamise välistada muud kinnipidamistingimused kogumis, sh kinnipeetava liikumisvabaduse ulatus vangla või osakonna piires. Samas on oluline kohtlemise kestus (RKHKo 27.05.2016, 331-21-16, p 9). Asjades, kus isiklik ruum jääb vahemikku 3–4 m 2, saab EIÕK art 3 rikkumisega olla tegemist vaid juhul, kui isiku olukorda raskendasid muud puudused, iseäranis seoses värskes õhus jalutamise võimalusega, juurdepääsuga loomulikule valgusele või värskele õhule, ventilatsiooni või küttega, tualettruumi kasutamise privaatsusega või põhiliste sanitaar- ja hügieeninõuetega (nt EIKo 10.01.2012, 42525/07 ja 60800/08 – Ananyev jt vs. Venemaa, p 149; 05.04.2012, 8968/08 – Jirsák vs. Tšehhi, p 64; 20.10.2016, 7334/13 – Muršic vs. Horvaatia, p 139). 18. Riigikohus on hiljutistes lahendites leidnud, et minimaalselt nõutava põrandapinna arvutamisel Tallinna Vanglas tuleb kambris oleva WC alune ja mööblialune pind arvesse võtta (RKHKo 06.10.2016, 3-3-1-43-16, p 10; 15.06.2016, 3-3-1-16-16, p 10; 27.05.2016, 3312116, p 8). EIK aga on viimases kambripinda puudutavas suurkoja otsuses selgelt öelnud, et kambri pindalast tuleb enne kogupinna jagamist seal viibinud isikute arvuga välja arvata tualettruumi pindala (EIKo 20.10.2016, 7334/13 – Muršic vs. Horvaatia, p 114, 149). Ringkonnakohus lähtub EIK lahendist ja jätab minimaalselt nõutava põrandapinna arvutamisel arvestamata kambris oleva WC aluse pinna. 19. Eelnevat aluseks võttes esitab ringkonnakohus kaebaja käsutuses olnud pinna arvestuse kambrite ja perioodide kaupa ülevaatlikkuse huvides järgnevas tabelis: arvestusl ik pind kambri alguskuupäe päevade kambri kambri lõppkuupäev isiku nr v arv pindala (m2) täituvus kohta WC-ta 328 12.09.2012 1.10.2012 20 6 2,50 14,97 2.10.2012 3.10.2012 2 5 2,99 14,97 6 324 321 355 127 4.10.2012 28.10.2012 30.10.2012 31.10.2012 28.11.2012 29.11.2012 3.12.2012 13.12.2012 28.02.2013 7.03.2013 11.03.2013 13.03.2013 14.03.2013 20.03.2013 21.03.2013 2.04.2013 3.04.2013 24.04.2013 27.10.2012 29.10.2012 30.10.2012 27.11.2012 28.11.2012 2.12.2012 12.12.2012 27.02.2013 6.03.2013 10.03.2013 12.03.2013 13.03.2013 19.03.2013 20.03.2013 1.04.2013 2.04.2013 23.04.2013 24.04.2013 24 2 1 28 1 4 10 77 7 4 2 1 6 1 12 1 21 1 14,97 14,37 14,37 14,37 14,37 14,37 14,5 14,77 14,77 14,77 14,77 14,77 13,97 13,97 13,97 13,97 13,97 13,97 6 6 5 6 5 6 6 6 5 4 5 6 6 4 6 5 6 5 2,50 2,40 2,87 2,40 2,87 2,40 2,42 2,46 2,95 3,69 2,95 2,46 2,33 3,49 2,33 2,79 2,33 2,79 20. Eelnevas tabelis on kambri põrandapinna arvutamisel aluseks võetud vastustaja poolt esitatud kambri ruutmeetrite arv WC-ta. Kaebajale kohaldati perioodil 12.09.2012– 24.04.2013 kinnist režiimi. Tallinna Vangla esitatud tabelitest nähtub, et kaebaja viibis Tallinna Vanglas kokku 225 kalendripäeva, millest alla 2,5 m2 põrandapinda kinni peetava isiku kohta oli kokku 161-l päeval, 2,55–2,99 m 2 kokku 59-l päeval ja 3–3,99 m2 kokku 5-l päeval. Ringkonnakohus leiab, et 161 päeva, mil kaebaja veetis kambrites, kus kinni peetava isiku kohta oli alla 2,5 m2 põrandapinda, olid õigusvastased juba vastuolu tõttu siseriikliku VSkE § 6 lgga 6 v.r. Ülejäänud osas märgib ringkonnakohus järgmist. Riigikohtu otsuse järgi saab väärikust alandavaks RVastS § 9 lg 1 mõttes pidada isiku selliseid kannatusi, mis ületasid kinnipidamisega kaasnevate kannatuste vältimatu taseme (RKHKo 15.03.2010, 33193 09, p 11). Ringkonnakohus leiab, et nende päevade osas, mil kaebajat hoiti 23 tundi päevas kambris, kus oli 2,5–2,99 m2 põrandapinda kinni peetava isiku kohta, ületati kaebaja kinnipidamisega kaasnevate kannatuste vältimatu tase. Kaebajale võimaldati küll üks tund liikumist väljaspool kambrit, aga seda ei saa ei pidada ruumikitsikuse neutraliseerimiseks piisavaks. Ringkonnakohus leiab, et juhul, kui kinni peetava isiku käsutuses on 3– 3,99 m2 ruumi, on tegemist küll kitsaste oludega, kuid ei pea seda enam väärikust alandavaks. Seejuures võtab ringkonnakohus arvesse ka seda, et VSkE § 6 lg 6 alates 01.01.2014 kehtiva regulatsiooni järgi on kinnipeetavale kambris ette nähtud vähemalt 3 m2 põrandapinda, ehk siis sellist kambri suurust peetakse tänase arusaama järgi õiguspäraseks. Ka EIK praktikast ei nähtu, et ülejäänud eelnimetatud tingimused tingiksid vältimatult teistsuguse hinnangu, juhul kui kinni peetava isiku käsutuses on 3–3,99 m2 ruumi. Eelnevast tulenevalt peab ringkonnakohus väärikust alandavaks kokku 161 päeva kambris, kus oli alla 2,5 m2 põrandapinda kinni peetava isiku kohta ja 59 päeval kambris, kus oli 2,5–2,99 m2 põrandapinda kinni peetava isiku kohta. 21. Kambri kunstliku valgustusega seotud kaebaja väite osas nõustub ringkonnakohus halduskohtu otsuse põhjendustega, ega pea vajalikuks neid korrata. II 7 22. Järgnevalt käsitleb ringkonnakohus väljamõistetava hüvitise suurust. 23. RVastS § 9 lg 1 kohaselt võib füüsiline isik nõuda mittevaralise kahju rahalist hüvitamist süüliselt väärikuse alandamise, tervise kahjustamise, vabaduse võtmise, kodu või eraelu puutumatuse või sõnumi saladuse rikkumise, au või hea nime teotamise korral. RVastS § 9 lg 2 kohaselt hüvitatakse mittevaraline kahju proportsionaalselt õiguserikkumise raskusega ning arvestades süü vormi ja raskust. Riigikohus on märkinud, et ülerahvastatud kambris kinnipidamise korral tuleb mittevaralise kahju tekkimist eeldada. Hüvitise nõudmiseks ei pea isik tõendama valu ja kannatusi, kuid nende tõendamine võib mõjutada hüvitise suurust (RKHKo 09.12.2015, 3314215, p 24). Mitte igasugune põhiõiguste rikkumine või riive ei pruugi endaga kaasa tuua kahju hüvitamist rahas, vaid see oleneb asja sisulisel menetlemisel välja selgitatud asjaoludest ning muu hulgas ka kohtu hinnangust riive intensiivsusele. Seega tuleb mittevaraline kahju hüvitada rahas, kui väärikuse alandamise raskus, eelkõige kehaline või hingeline valu, seda õigustab (RKHKo 05.03.2014, 3-3-1-10-14, p 12.2). Mittevaralise kahju tekitamise eest väljamõistetava hüvitise suuruse kindlaksmääramisel teeb kohus individuaalse otsuse, mis tagab õiglase hüvitise, arvestades sealjuures RVastS § 9 lg-t 2, samuti RVastS §-s 13 sätestatud kriteeriume (RKHKo 10.10.2013, 3-3-1-38-13, p 21 ja seal viidatud kohtupraktika). Kahju ulatuse otsustab kohus oma siseveendumuse kohaselt kõiki asjaolusid arvestades ja kaalutlusõiguse alusel (RKHKo 30.01.2012, 3-3-1-78-11, p 15). EIK on märkinud, et „EIK on täiesti rahul, kui riik, mis on kehtestanud õiguskaitsevahendi hüvitise andmiseks, mõistab välja summasid, mis hoolimata sellest, et need on väiksemad EIK poolt välja mõistetud summadest, ei ole ebamõistlikud, tingimusel, et riigisisesed otsused, mis peavad olema kooskõlas õigustraditsiooni ja elatustasemega selles riigis, tehakse kiiresti, need on põhjendatud ja need täidetakse viivitamata“ (EIKo 07.05.2013, 38967/10 – Mets vs. Eesti, p 31). 24. Kaebaja on halduskohtule esitatud kaebuses taotlenud mittevaralise kahju hüvitamist 3500 eurot. Halduskohus leidis asjaolusid kogumis hinnates, et kaebaja kasuks tuleb välja mõista hüvitis summas 660 eurot. Ringkonnakohtu hinnangul esineb käesolevas asjas avaliku võimu kandja õigusvastane tegevus, kuna tuvastamist on leidnud kaebaja kinnipidamine Tallinna Vanglas kambrites, kus ühe kinnipeetava kohta oli isiklikku ruumi alla 2,5 m² kokku 161 päeval ja 2,5–2,99 m² kokku 59 päeval. 25. Riigikohus on leidnud, et kohtlemise kestus on oluline faktor, mida tuleb hinnata kogumis muude asjaoludega ning mis võib EIK poolt esile toodud EIÕK art 3 rikkumise eelduse alla 3 m² suuruse isikliku ruumi puhul ümber lükata (RKHKo 09.12.2015, 3-3-1-42-15, p 21). Ringkonnakohus leiab, et ajavahemike osas, mil kaebaja viibis kambrites, kus oli põrandapinda 2,5–2,99 m2 isiku kohta, järgis vastustaja siseriiklikku õigust, mistõttu tuleb vastustaja süü lugeda selles osas kergemaks. Ringkonnakohus arvestab ka asjaolu, et mõningased ebamugavused kuuluvad paratamatult vanglas viibimisega kaasnevate kannatuste ja ebameeldivuste hulka vangistusseaduse (VangS) § 4¹ lg 1 mõttes. Ringkonnakohus arvestab Tallinna Vangla tingimusi kogumis: kambrites oli osaliselt avatav aken, mis tagas ventilatsiooni ja loomuliku valgustatuse, lisaks elektrilambid, keskküttesüsteem, kambris oli magamisruumist eraldatud ja veega tualett ning kraanikauss, samuti võimaldati kinnipeetavatel duši kasutamist, voodipesu vahetati reeglina kaks korda kuus, kaebajale tagati infovajaduse rahuldamist, võimaldati ajalehtede lugemist, raamatute laenutamist, loa alusel väljastati raadioid ja televiisoreid. Kaebajale oli tagatud üks tund värskes õhus viibimist. Ringkonnakohus arvestab RVastS § 9 lg-t 2, mille kohaselt hüvitatakse mittevaraline kahju proportsionaalselt õiguserikkumise raskusega ning arvestades süü vormi ja raskust. Ringkonnakohtu hinnangul ei tohiks üldjuhul olla õigusvastaste kinnipidamistingimustega väljamõistetava hüvitise päevamäär suurem, kui on kohtupraktikas alusetult kartseris viibitud 8 aja eest välja mõistetava hüvitise päevamäär, sest eeldatavasti on mittenõuetekohaste kinnipidamistingimuste korral isiku õiguste riive väiksem. Samuti peab ringkonnakohus asjakohaseks arvestada nii riigisisest kohtupraktikat analoogsetes vaidlustes kui ka asjaolu, et mittevaralise kahju hüvitiseks määratud summa on kohane arvestades riigi olusid, s.o ühiskonna jõukuse taset, võrreldavust ja õiglustunnet ühiskonna vähemkindlustatud gruppide sissetulekute suhtes. Ringkonnakohus arvestab rikkumise kestust ja ulatust ning leiab, et ajavahemike osas, mil kaebaja viibis kambris, kus oli põrandapinda alla 2,5 m2 isiku kohta, on põhjendatud määrata kõrgem hüvitis, kui nende päevade osas, mil kaebaja viibis kambrites, kus oli põrandapinda 2,5–2,99 m2 kinni peetava isiku kohta. 26. Lähtudes eeltoodud asjaoludest, rikkumise iseloomust, kestusest ja ulatusest koosmõjus sellega, et kambri muude olmetingimuste rikkumist, tervise kahjustamist kinnipidamistingimuste tõttu ei ole asjas tuvastatud, nõustub ringkonnakohus halduskohtu otsuses välja mõistetud hüvitise suurusega. 27. Ringkonnakohus märgib täiendavalt, et nõustub ülejäänud osas halduskohtu otsuse riigivastutusnõuet puudutavate põhjendustega ega pea vajalikuks neid korrata (

§ 201lg 4).

III

1. Eelnevast tulenevalt jätab ringkonnakohus kaebaja ja vastustaja apellatsioonkaebused rahuldamata, täiendades halduskohtu otsuse põhjendusi käesoleva otsuse põhjendustega.
2. Kaebaja nõudis halduskohtule esitatud kaebuses Tallinna Vanglalt hüvitist 3500 eurot. Halduskohus vabastas kaebaja riigilõivu tasumisest 30 euro ulatuses ja jättis vabastamata summas 75 eurot (tl 15-15p). Kaebaja tasus kaebuselt riigilõivu 30 eurot (tl 19). Halduskohus mõistis Tallinna Vanglalt kaebaja kasuks välja menetluskulu 5,70 eurot ja jättis ülejäänud osas menetluskulud poolte endi kanda (tl 53).

§ 108

lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti.

§ 108

lg 2 sätestab, et kaebuse osalise rahuldamise korral jagatakse menetluskulud proportsionaalselt kaebuse rahuldamisega.

§ 118

lg 2 sätestab, et kui otsus tehakse menetlusabi saaja kasuks, mõistab kohus menetluskulud, mille kandmisest menetlusabi saaja oli vabastatud või mida ta võis tasuda osamaksetena, kuid ei ole veel osaliselt või täielikult tasunud, tema poole vastaspoolelt välja riigituludesse võrdeliselt kaebuse rahuldatud osaga.

§ 118

lg 3 sätestab, et kui menetlusabi saaja on kohustatud hüvitama menetluskulud ja vastaspoolelt neid tema kasuks välja ei mõisteta, jätab kohus menetluskulud riigi kanda. Ringkonnakohus ei muuda halduskohtu poolt kaebajale väljamõistetud hüvitise suurust ja seega ei pea ringkonnakohus vajalikuks muuta esimese astme poolt kaebaja kasuks väljamõistetud menetluskulu summas 5,70 eurot. Ringkonnakohus aga leiab, et halduskohus oleks pidanud otsuse resolutsioonis välja tooma ka ülejäänud kohtukulude jaotuse. Seega tuleb halduskohtu otsuses toodud kohtukulude jaotust täiendada, jättes menetluskulu (riigilõiv) 24,30 eurot kaebaja enda kanda ning menetluskulu (riigilõiv) summas 75 eurot Eesti Vabariigi kanda.

1. Kaebaja esitas apellatsioonkaebusega ka menetlusabi taotluse (tl 79-81). Ringkonnakohus selgitas 01.06.
2. a määruses (tl 87-88p), et arvestades hüvitamisnõude rahuldatud osa halduskohtus, tuleb apellatsioonkaebuselt tasuda riigilõiv 85,20 eurot. Ringkonnakohus jätkas kaebajale osaliselt menetlusabi andmist ning vabastas kaebaja apellatsioonikaebuse esitamisel riigilõivu tasumisest 45,20 euro tasumisest. Kaebaja tasus riigilõivu 40 eurot (tl 92). Kuna ringkonnakohus jätab apellatsioonkaebused rahuldamata, jääb apellatsiooniastme 9 menetluskulu (riigilõiv) 40 eurot kaebaja enda kanda ja menetluskulu (riigilõiv) summas 45,20 Eesti Vabariigi kanda.
3. Tallinna Vangla oli apellatsiooniastmes riigilõivu tasumisest

§ 104lg 10 alusel vabastatud.

Seega puudub vajadus antud osas menetluskulude jaotamiseks. Einar Vene /allkirjastatud digitaalselt/ Agu Timmi /allkirjastatud digitaalselt/ 10 Madis Ernits /allkirjastatud digitaalselt/