KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Mati Maksing, Gaida Kivinurm ja Ulvi Loonurm Määruse tegemise aeg ja koht 17. märts 2017, Tallinn Tsiviilasja number 2-17-290 Tsiviilasi DK hagi

) § 340¹ lg 1 alusel käiguta ja määras hagejale tähtaja hagiavalduses sisalduvate puuduste kõrvaldamiseks. Märgitud tähtaeg lõppes

1. jaanuari 2017 möödumisega. Maakohus andis eelviidatud määruse resolutsioonis hagejale järgmised korraldused puuduste kõrvaldamiseks:  täpsustada ja põhjendada hagi eset;  avalduse aluseks olevate faktiliste asjaolude täiendamiseks;  esitada tõendid, mis kinnitavad hagi aluseks olevaid asjaolusid, viidates konkreetselt, millist asjaolu millise tõendiga tõendada soovitakse.
2. Hageja esindaja saatis
3. jaanuaril 2017 enne tööpäeva algust maakohtule hagiavalduse täienduse, milles tõi esile, et ta on teinud vaidlusalusel kinnistul ehitustöödega seonduvaid kulutusi summas 160 440,25 eurot ja esitas kulud kronoloogiliselt. Hageja sõnastas nõude 84 500 euro saamiseks selliselt, et soovib saada vaidlusaluse kinnistu väärtuse suurendamiseks tehtud kulutuste hüvitamist. MAAKOHTU MÄÄRUS
4. Maakohus keeldus
5. jaanuari 2017 määrusega (vaidlustatud määrus) hagi menetlusse võtmast

§ 340¹ lg 2 alusel, kuna hageja 10.

jaanuari 2017 määruses märgitud puudusi tähtaegselt ei kõrvaldanud. Lisaks asus maakohus seisukohale, et

1. jaanuaril 2017 esitatud hagiavalduse täienduses ei ole hageja kõrvaldanud
2. jaanuari 2017 määruses nimetatud puuduseid. Hagiavalduses ega selle täienduses ei ole faktilised asjaolud esitatud kronoloogiliselt ja hagi alus on kohati arusaamatu. Maakohus leidis, et hageja esitas nõude võlaõigusseaduse (VÕS) § 1042 lg 1 alusel, aga ei arvesta asjaõigusseaduse (AÕS) § 88 lg-ga 1, mille alusel on võimalik nõuda vajalike kulutuste hüvitamist. Hageja ei erista hagiavalduses vajalikke ja muid kulutusi. AÕS § 88 lg 1 ja VÕS § 1042 lg 1 järgi on hagejal võimalik nõuda kulutuste hüvitamist, mitte asja väärtuse hüvitamist. MÄÄRUSKAEBUS
3. Hageja esitas
4. veebruaril 2017 määruskaebuse, milles palub vaidlustatud määruse tühistada ja uue määrusega anda talle täiendav tähtaeg puuduste kõrvaldamiseks. Hageja leiab, et ta on maakohtu
5. jaanuari 2017 määruses märgitud puudused kõrvaldanud ja vaidlustatud määrusest ei nähtu, milline konkreetne puudus oleks jäänud tähelepanuta. Kuigi täiendus esitati alles
6. jaanuaril 2017, siis pidanuks maakohus sellega arvestama, sest hilinemine oli väheoluline. MENETLUSE EDASINE KÄIK
7. Maakohus võttis määruskaebuse menetlusse ja edastas selle kostjale seisukoha esitamiseks. Kostja vaidles määruskaebusele vastu ja leidis, et hageja täiendus oli hilinenud. Maakohus määruskaebust ei rahuldanud ja edastas selle
8. märtsi 2017 määrusega lahendamiseks Tallinna Ringkonnakohtule. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
9. Ringkonnakohus leiab, et määruskaebus on sisuliselt põhjendatud. Maakohtu vaidlustatud määrus tuleb

§ 667lg 2, § 659 ja § 657 lg 1 p 3 alusel tühistada ning asi saata menetlusse võtmise otsustamiseks maakohtule. 2

§ 340¹ lg 2.

Kohus ei või aga jätta hagiavaldust menetlusse võtmata üksnes seetõttu, et hagiavalduses esinenud puudusi määratud tähtpäevaks ei kõrvaldatud. Maakohus peab kontrollima ja põhjendama, et asjas esineb

§-s 371 sätestatud alus hagi menetlusse võtmisest keeldumiseks ehk maakohtu lahendist peab nähtuma, et kõrvaldamata jäänud puudus takistab asja menetlemist (Riigikohtu 21. detsembri 2016 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-120-16, p 11 kolmas lõik). Maakohtu põhjendustest võib aru saada, et maakohus pidas võimaliku keeldumise alusena silmas

§ 371lg 2 p 1 ehk hagi õiguslikku perspektiivitust.

Nimelt leidis maakohus, et hageja on esitanud nõude VÕS § 1042 lg 1 alusel, aga ei ole arvestanud AÕS § 88 lg-ga 1, mille alusel on võimalik nõuda vajalike kulutuste hüvitamist, kuid samas ei ole hageja eristanud vajalikke ja muid kulutusi. Sellest nähtub ühtlasi, et maakohus ei jätnud hagi menetlusse võtmata 31. jaanuari 2017 täpsustuse hilinenult esitamise tõttu. Jättes hagi

§ 371

lg 2 p 1 või 2 alusel menetlusse võtmata, on kohtul kõrgendatud põhjendamis- ja kaalumiskohustus ning hagi menetlusse võtmisest võib keelduda üksnes juhul, kui hagis esitatud asjaoludel ei oleks hageja nõuet võimalik rahuldada ühelgi materiaalõiguslikul alusel (Riigikohtu

1. märtsi 2017 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-177-16, p 10, samuti selles viidatud
2. detsembri 2013 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-139-13, p 14, ja
3. märtsi 2014 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-193-13, p 12).
4. Ringkonnakohus leiab, et

§ 371

lg 2 p 1 alusel ei saanud maakohus käesolevas asjas hagi menetlemisest keelduda, ja põhjendab seda järgmiselt.

§ 438

lg 1 järgi peab kohus asja lahendamisel otsustama, mis asjaolud on tuvastatud ja millist õigusakti tuleb kohaldada.

§ 436

lg 7 kohaselt ei ole kohus otsust tehes seotud poolte esitatud õiguslike väidetega. Seega ei ole kohus seotud menetlusosaliste seisukohtadega seaduse kohaldamisel, vaid kvalifitseerib esitatud asjaolude alusel õigussuhte ise ning kohaldab

§ 436lg 7 ja § 438 lg 1 esimese lause alusel ise seadust (vt nt Riigikohtu 1.

märtsi 2017 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-145-16, p 12 esimene lõik). Kui hageja esitab rahalise nõude (nii nagu käesolevas asjas soovib hageja kostjalt 84 500 euro ja 350 euro väljamõistmist), siis ei pea hageja otsustama, millisel õiguslikul alusel ta seda taotleb. Piisav on selliste asjaolude esiletoomine, mis võimaldavad hagi rahuldamist mõnel õiguslikul alusel. Kui kohus leiab, et hagis esitatud rahalise nõude saab esitatud asjaoludel rahuldada erinevatel õiguslikel alustel, peab ta selgitama välja hageja seisukoha alternatiivsete alusnormide kohta, kui materiaalõiguse järgi on võimalik sama nõuet esitada sama elulise juhtumi korral erinevatel õiguslikel alustel, kui üks nõude alus ei välistaks teist ning kui hageja ei ole selgelt väljendanud oma seisukohta, missugusele nõude alusele ta tahab tugineda. Sealhulgas peab kohus

§ 370

lg 2 kohaselt välja selgitama, kas hageja järjestab võimalikud alternatiivsed nõude alused või jätab ta kohtu valida, missugusel õiguslikul alusel on hagi võimalik hageja esitatud ja tõendatud asjaolude alusel rahuldada. Kui hageja ei loobu ühestki võimalikust alternatiivsest nõude alusest ega järjesta neid, peab kohus hindama kõiki alternatiivseid nõude aluseid (Riigikohtu 2. märtsi 2015 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-145-14, p 23 esimene lõik). See ei välista aga hagi menetlusse võtmist juhul, kui nõude vähemalt osaline rahuldamine on võimalik mõnel õiguslikul alusel. Hageja tõi mh esile, et vaidlusaluse kinnisasja turuhind on hageja tegevuse tulemusena 84 500 euro võrra suurem kui see oleks ilma hageja tegevuseta. Seejärel tõi hageja täpsustuses esile, milliseid kulusid ta on kandnud. Sellise nõude rahuldamine ei ole õiguslikult välistatud VÕS § 1042 alusel ka siis, kui ükski hageja kulutustest ei osutu vajalikuks tsiviilseadustiku üldosa seaduse § 63 p 1 tähenduses. Seega ei saa kohus keelduda vastava nõude menetlemisest. Maakohus ei ole hagejale teinud etteheiteid 350 euro suuruse nõude aluse ebaselguse osas, mistõttu ei oleks olnud ka alust selle menetlusse võtmisest keelduda. 3

§ 363lg 1 p 1 järgi hagi esemele.

Maakohtu puuduste kõrvaldamise määruses on lauseosa „hageja peab esitama lõpliku nõude kostjate vastu selliselt, et nõude alusel on nõue ümber tõsta kohtuotsuse resolutsiooni“, mille sisu ja eesmärk on raskesti mõistetav ka ringkonnakohtule, seda enam, et hagi oli esitatud üksnes ühe kostja vastu. Sedavõrd ebaselge puuduste kõrvaldamise juhise andmise järel ei ole hageja suhtes õiglane jätta hagi puuduse kõrvaldamata jätmise alusel menetlusse võtmata. Maakohtul ei ole põhjust kohustada hagejat esitama tõendeid enne hagi menetlusse võtmise otsustamist, mistõttu ei saa ka tõendite esitamata jätmine olla hagi menetlusse võtmisest keeldumise alus.

§ 363

lg 1 p 3 näeb ette, et hagiavalduses märgitakse lisaks menetlusdokumentide muudele andmetele tõendid, mis kinnitavad hagi aluseks olevaid asjaolusid, viidates konkreetselt, millist asjaolu millise tõendiga tõendada soovitakse. See ei tähenda, et hageja peaks koos hagiavaldusega tõendeid esitama.

§ 5

lg 2 teise lause kohaselt määrab pool ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab. Tulenevalt

§ 231

lg-test 2 ja 4 ning § 238 lg 1 p-st 1 on ennatlik nõuda hagejalt tõendeid menetluse etapis, milles pole veel teada, millistele hageja esile toodud asjaoludele kostja vastu vaidleb. 11. Hageja palub teha uue määruse, millega anda talle täiendav tähtaeg. Sellist otsustust ei saa ringkonnakohus praeguses menetlusstaadiumis teha, mistõttu määruskaebus rahuldatakse osaliselt. Maakohus saab hagi menetlusse võtmise toimingute käigus kaaluda, kas otstarbekam on hagejale täiendava tähtaja määramine või hagi menetlusse võtmine (kui selle muud eeldused on täidetud) ja nõude aluseks olevate asjaolude täiendav väljaselgitamine eelmenetluse käigus, milleks

§ 392lg 1 näeb ette piisavad menetluslikud võimalused.

12.

§ 173

lg 3 sätestab, et kui kõrgema astme kohus tühistab alama astme kohtu lahendi ja saadab asja uueks läbivaatamiseks, jätab ta menetluskulude jaotuse alama astme kohtu otsustada. Seega tuleb maakohtul otsustada menetluskulude jaotus sõltuvalt asja lahendamise tulemusest. 13.

§ 696

lg 1 esimene lause võimaldab esitada ringkonnakohtu määruse peale määruskaebuse Riigikohtule üksnes juhul, kui see on seaduse järgi lubatud.

§ 372

lg 5 esimese lause kohaselt võib hagiavalduse menetlusse võtmisest keeldumise määruse peale hageja esitada määruskaebuse. Kuna ringkonnakohus sisuliselt rahuldab määruskaebuse ja saadab asja menetlusse võtmise otsustamiseks tagasi maakohtule, siis ei saa käesoleva määruse peale kaevata. / allkirjastatud digitaalselt / Mati Maksing / allkirjastatud digitaalselt / Gaida Kivinurm / allkirjastatud digitaalselt / Ulvi Loonurm 4