← Eesti

2-16-12269/7

Obsah (7)§ 173§ 174§ 162§ 165§ 177§ 138§ 122

Tsiviilasi nr 2-16-12269 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Maakohus Kohtunik Hiie Lindmets Otsuse avalikult teatavaks- 24. oktoober 2016, Tartu kohtumaja tegemise aeg ja koht Tsiviilasja nu

) § 403 lg 1 alusel lahendab kohus antud tsiviilasja kirjalikus menetluses (tl 62-63).

  1. Asjas ei ole vaidluse all järgmised faktilised asjaolud: - pooled sõlmisid 04.11.2010 laenulepingu nr XXXXXXXXXXX (tl 10-16), mille alusel hageja andis kostjatele laenu 113 922 eurot; Laen koos intressiga tuli tagastada igakuiste maksetena (kokku 336 makset) kuu 9-ndal kuupäeval. Lepingule kohaldusid hageja üldtingimused (tl 3441). - laenulepingust tulenevat kostjate kohustuste täitmist tagas 29.02.2008 sõlmitud notariaalse hüpoteegi loovutamise ja hüpoteegi muutmise lepingu ning asjaõiguslepingu (tl 17-20) alusel kostjate kinnistule (aadress XXXXXXXXXX) hageja kasuks seatud I järjekoha hüpoteek summas 155 305,31 eurot; - kostjad rikkusid oma lepingulist kohustust maksta laenusumma ja tasuda intressi igakuiste osamaksetena, mistõttu saatis hageja 11.09.2014 kostjatele laenulepingu ülesütlemise teate koos võlgnevuse tasumise nõudega (tl 21-22); - kostjate poolt võlgnevuse mittetasumise tõttu luges hageja laenulepingu 29.09.2014 ülesöelduks, nõudes kogu laenu ennetähtaegset tagastamist koos lepingust ja/või hinnakirjast tulenevate maksetega; - 29.09.2014 seisuga oli kostjatel tasumata laenu tagasimakseid summas 107 689,28 eurot, millest 105 436,69 eurot moodustas laenu põhiosa, 2160,63 eurot intress ja 91,96 eurot viivis (tl 31-33); - hageja kasuks hüpoteegiga koormatud kinnistu müüdi 03.05.2016 kohtutäituri poolt täiteasjas nr XXX/XXXX/XXXX ja nr XXX/XXXX/XXXX 81 500 euro eest (tl 23-29), millest hagejale maksti välja 74 326,35 eurot; - saadud 74 326,35 euro arvelt vähendati laenulepingu põhiosa võlgnevust 73 977,29 euro võrra, tasuti kindlustuspoliiside nr XXXXXX, nr XXXXXXXXXXXXXX ja nr XXXXXXXXXXXXXX võlgnevused vastavalt 73,78 eurot, 116,20 eurot ja 116,20 eurot, 29.02.2008 lepingu ärakirja võlgnevus 16,44 eurot ning teenustasude võlgnevus 26,44 eurot.
  2. Hageja nõuab kostjatelt laenulepingu ülesütlemise tõttu tekkinud võlgnevuse väljamõistmist. Vaidlusaluse lepingu näol on tegemist tarbijakrediidilepinguga võlaõigusseaduse (VÕS) § 402 (lepingu sõlmimise ajal kehtinud redaktsioon) mõttes, mille kohaselt tarbijakrediidileping on krediidileping, millega oma majandus- või kutsetegevuses tegutsev krediidiandja annab või kohustub andma tarbijale krediiti või laenu. VÕS § 401 lg 1 (lepingu sõlmimise ajal kehtinud redaktsioon) järgi on krediidileping leping, millega üks isik (krediidiandja) kohustub andma teise isiku (krediidisaaja) käsutusse rahasumma (krediit), krediidisaaja aga kohustub tasuma krediidilt intressi ja lepingu lõppemisel krediidi tagasi maksma.
  3. Hageja on esitanud oma nõude kostjate kui solidaarvõlgnike vastu. Lepingust nähtuvalt on kostjad laenusaajad, kes lepingu p 17.1 järgi vastutavad lepingust tulenevate kohustuste täitmise eest solidaarselt. Pangal on õigus nõuda lepingust tulenevate kohustuste täielikku või osalist täitmist mõlemalt laenusaajalt ühiselt, samuti kummaltki neist eraldi. Eeltoodu on kooskõlas VÕS § 65 lg-s 1 sätestatuga.
  4. VÕS § 108 lg 1 kohaselt kui võlgnik rikub raha maksmise kohustust, võib võlausaldaja nõuda selle täitmist. Kohustuse rikkumine on VÕS §-s 100 määratletud kui võlasuhtest tuleneva kohustuse täitmata jätmine või mittekohane täitmine, sealhulgas täitmisega viivitamine. Kohus märgib, et võlausaldaja võib nõuda kohustuse täitmist juhul, kui võlgnik vastutab kohustuse rikkumise eest. Vastavalt VÕS § 103 lg-le 1 vastutab võlgnik kohustuse rikkumise eest, välja arvatud, kui rikkumine on vabandatav. Eeldatakse, et kohustuse rikkumine ei ole 3

(5)vabandatav. Kuna rikkumise vabandatavus on üldjuhul olemuslikult välistatud raha maksmise kohustuse rikkumisel, siis vastutust välistavaid asjaolusid ei esine. Hageja ja kostjate vahel sõlmitud lepingu alusel oli kostjatel raha maksmise kohustus, mida kostjad on rikkunud. Kostjatele on antud laenu 113 922 eurot, millest kostjad on tagastanud 8485,31 eurot. Kuna peale lepingu ülesütlemist vähendati põhisumma võlgnevust tagatise müügist saadud 73 977,29 euro arvelt ja If P&C Insurance AS 06.06.2016 tagasikande arvelt 49,53 euro võrra, tuleb kostjatelt solidaarselt hageja kasuks välja mõista põhinõude katteks 31 409,87 eurot (113 922 – 8485,31 – 73 977,29 – 49,53 = 31 409,87).
  1. Hageja nõuab kostjatelt lepingu ülesütlemise ajaks 29.09.2014 sissenõutavaks muutunud tasumata intressi summas 2160,63 eurot. Krediidilepingu, mille alaliigiks on tarbijakrediidileping, kohaselt on krediidisaajal kohustus tasuda krediidilt intressi. Intress on tasu raha kasutamise eest kokkulepitud aja jooksul, kusjuures krediidiandjal on õigus otsustada, millise intressiga ta krediiti annab ning seadus siin kitsendusi ei tee. Lepingust nähtuvalt on pooled leppinud kokku intressi tasumises, selle määras ja arvestuses (lepingu p 4). Kostjad ei ole vaidlustanud intressi arvestust ega 29.09.2014 seisuga sissenõutavaks muutunud intressi suurust. Seega mõistab kohus kostjatelt solidaarselt hageja kasuks välja intressi katteks 2160,63 eurot.
  2. Hageja nõuab kostjatelt 12.08.2016 seisuga sissenõutavaks muutunud viivist summas 14 661,91 eurot. Hageja nõude õiguslik alus on lepingu p 11.1 ja VÕS § 113 lg
  3. Lepingu p 11.1 näeb ette, et lepingujärgse makse tasumisega viivitamisel on laenusaaja kohustatud tasuma pangale viivist, mida arvestatakse tähtaegselt tasumata summalt iga maksega viivitatud päeva eest vastavalt panga hinnakirjas toodud tarbijakrediidi viivise määrale või vastavalt laenu intressimäärale, kui see on hinnakirjas toodud tarbijakrediidi viivise määrast kõrgem. VÕS § 415 lg 1 esimese lause kohaselt ei või tarbijalt võlgnetavate maksetega tasumisega viivitamisel nõuda VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud viivise määrast kõrgemat viivist. VÕS § 113 lg 1 järgi võib võlausaldaja rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub seitse ja alates 15.04.2013 kaheksa protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. Käesoleval juhul on hageja arvestanud viivist seadusjärgses määras. Kohus on seisukohal, et hageja viivise nõue on põhjendatud. Kohus märgib, et rahalise kohustuse täitmisega viivitamise juhuks kokku lepitud viivise põhieesmärgiks on rikkumisega võlausaldajale kaasneva kahju sissenõudmise lihtsustamine ja lisaks kahju hüvitamise nõude realiseerimise lihtsustamisele ka võlgniku sundimine oma kohustuse täitmisele. Reeglina ei saa viivisekokkuleppega tagada võlausaldaja muud huvi. Viivise rakendumine on sõltunud kostjatest enestest (oma kohustuste mittekohane täitmine). Eeltoodust tulenevalt mõistab kohus kostjatelt solidaarselt hageja kasuks välja 12.08.2016 seisuga sissenõutavaks muutunud viivise 14 661,91 eurot.
  4. Kokkuvõttes loeb kohus hageja kasuks väljamõistmisele kuuluvaks summaks 48 232,41 eurot, millest 31 409,87 eurot on põhinõue, 2160,63 eurot intress ja 14 661,91 eurot sissenõutavaks muutunud viivis 12.08.2016 seisuga. Seega rahuldab kohus hageja hagiavalduse kostjate vastu täies ulatuses.
  5. Kohus selgitab kostjate vastuses märgitu osas, et maksepuhkuse võimaldamine on hageja õigus, mitte kohustus. Lepingust nähtuvalt annab pank laenusaajale laenu põhisumma tagasimaksmisel maksepuhkust kuus kuud alates laenu või selle esimese osa väljamaksmisest, kusjuures maksepuhkuse ajal koosneb igakuine makse üksnes arvestatud intressist (lepingu p 5.3). Antud juhul maksti laen välja
  6. aastal, aga vastuse kohaselt kaotas kostja II töö
  7. aastal. Töökaotus ega sissetuleku vähenemine ei anna alust rikkuda raha maksmise kohustust (vt kohtu põhjenduste p 5). Kohus selgitab veel, et kompromissi sõlmimisel tehakse 4
(5)üldjuhul vastastikuseid järeleandmisi vaieldavates või ebaselgetes küsimustes. Käesoleval juhul puudub poolte vahel vaidlus õigussuhte, võlgnevuse koosseisu ja selle suuruse üle. Samuti ei nähtu kompromissi ettepanekust, milliseid järeleandmisi teeksid seejuures kostjad. Kuivõrd hageja käsutab temale kuuluvat nõuet, siis eeltoodust, aga ka lepinguvabaduse põhimõttest tulenevalt on kohtule mõistetav, miks hageja ei ole nõustunud kompromissi sõlmimisega (sisuliselt loobuma 50% ulatuses põhinõudest ja 100% ulatuses kõrvalnõuetest). Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine 10.

§ 173

lg 1 kohaselt märgib asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses.

§ 174

lg 4 järgi näeb kohus menetluskulude jaotuses ette, millised menetluskulud keegi menetlusosalistest peab kandma, välja arvatud kulude rahalise suuruse.

§ 162

lg 1 sätestab, et hagimenetluse kulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti.

§ 165

lg 3 esimese lause kohaselt kui otsus on tehtud solidaarvõlgnikest kostjate kahjuks, vastutavad kostjad menetluskulude eest samuti solidaarselt. Kuna kohus rahuldas hageja hagiavalduse solidaarvõlgnikest kostjate vastu täies ulatuses, jätab kohus menetluskulud solidaarselt kostjate kanda. 11.

§ 174

lg 1 näeb ette, et menetluskulude rahalise suuruse määrab menetluskulude jaotuse alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks asja menetlev kohus samas tsiviilasjas, millega seoses kulud tekkisid.

§ 177

lg 1 p 1 kohaselt määrab kohus menetluskulude rahalise suuruse kindlaks kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. Hageja menetluskuluks on riigilõiv 1000 eurot.

§ 138

lg 1 kohaselt on menetluskulud menetlusosaliste kohtukulud ja kohtuvälised kulud.

§ 138

lg-st 2 ja § 139 lg-st 2 tuleneb, et kohtukuluks on riigilõiv, mida tuleb tasuda menetlustoimingult, mille tegemise eest on riigilõivuseaduses (RLS) sätestatud riigilõiv. RLS § 59 lg 1 kohaselt tasutakse hagiavalduse esitamisel riigilõivu lähtuvalt hagihinnast RLS lisa 1 järgi või kindla summana. Asja materjalidest nähtub, et hageja on tasunud riigilõivu 1000 eurot (tl 1). Käesoleva tsiviilasja hinnaks on

§ 122

lg 1 ja 2, § 123, § 124 lg 1 ja § 133 lg 1 järgi 48 232,41 eurot, millelt tuleb tasuda riigilõivu 1000 eurot. Seega on hageja tasunud hagiavalduse esitamisel riigilõivu seaduses sätestatud määras. Kuivõrd riigilõivu suurus tuleneb seadusest ja riigilõiv makstakse lõivustatud toimingu tegemiseks ette, on hageja menetluskulu (riigilõiv) summas 1000 eurot olnud vajalik ja põhjendatud kulu. Eeltoodud kohtu põhjendustest tulenevalt määrab kohus hageja menetluskulude rahaliseks suuruseks 1000 eurot (riigilõiv). Kohtuotsuses määratud menetluskulude jaotust arvestades mõistab kohus kostjatelt solidaarselt hageja kasuks välja menetluskulu 1000 eurot. /allkirjastatud digitaalselt/ kohtunik 5

(5)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.