KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna Ringkonnakohus, tsiviilkolleegium Kohtunikud Gaida Kivinurm, Ele Liiv, Mati Maksing Määruse tegemise aeg ja koht 17.11.2016, Tallinn Tsiviilasja number 2-16-10777 Tsiviilasi

) sätteid.

§ 551

lg 1 kohaselt peab pärandi omandamiseks pärija selle vastu võtma.

§ 551

lg 3 kohaselt on pärandi vastuvõtmiseks aega 6 kuud pärandi avanemisest arvates.

§ 561

lg 1 kohaselt võivad pärimisele kutsutud pärijad paluda pärandi avanemise koha notariaalkontorit anda välja tunnistus pärimisõiguse kohta. Osundatud sätetest ilmneb, et pärimise ja pärimisõiguse tunnistuse välja andmise nõudeõigus on ainult pärijatel või isikutel kes peavad ennast pärijateks. Hageja ei kuulu nimetatud isikute hulka – ta ei ole olnud ega saa olla LK pärija.

1. Samuti ei nähtu esitatud asjaoludest, et U-RA, kelle pärija hageja on, oleks oma eluajal vaidlustanud LK pärandit või selle suurust, seega ei ole ka hagejal võimalik antud asjaolu enam vaidlustada. Tulenevalt eeltoodust asus kohus seisukohale, et hagejal ei ole võimalik hagis taotletavat eesmärki saavutada, mistõttu esineb alus keelduda hagi TsMS § 371 lg 2 p 2 alusel menetlusse võtmisest. Määruskaebus ja selle põhjendused
2. Hageja esitas määruskaebuse, paludes maakohtu määruse tühistada ja saata hagi menetlusse võtmise otsustamiseks Harju Maakohtule. 2
3. Hageja leiab, et maakohus on ebaõigesti kohaldanud materiaalõiguse (eelkõige pärandi avanemise ja vastuvõtmise ajal kehtinud

ja AÕS omandi kaitset puudutavaid) norme, materiaalõiguse normi ebaõige kohaldamine tõi kaasa menetlusõiguse normide ebaõige kohaldamise. 10. U-RA võttis vastu 19.12.1995 surnud LK pärandvara, mille hulgas oli ka Tallinnas, XXX asuv korter (vt 20.06.1996 pärimisõiguse tunnistus). Pärimise ajal kehtinud ENSV Tsiviilkoodeksi § 551 lg 2 sätestas, et pärija loetakse pärand vastuvõetuks muu hulgas ka juhul, kui ta asus vara valitsema ja valdama. XXX, Tallinn asuv korter oli U-RA elukohaks enne ja pärast LK surma, seega saab väita, et U-RA asus valdama ka seda pärandi osa (1/4 korterist), mille kohta õigustamatult väljastati pärimisõiguse tunnistus EA-le ning võttis selle vara pärandinda vastu. Kohus jättis nimetatud asjaolu põhjendamatult tuvastamata. U-RA oleks saanud enda eluajal esitada maakohtusse hagi, mille eesmärgiks oleks olnud ¼ mõttelise osa korterist omandiõiguse tunnistamine (U-RA pöördus edutult sarnase nõudega halduskohtusse, samuti on ta enda eluajal palunud kostjat tagastada temale kuuluv korteriomand). Hageja leiab, et kohus on ebaõigesti kohaldanud

§ 551

lg 2 ja

§ 561lg 1.

Sellises olukorras on hagejal kui kolmandal isikul säilinud õigus esitada hagi omandiõiguse tunnustamiseks. Hageja leiab, et kohus on ebaõigesti kohaldanud AÕS § 80 ja § 68 lg 5 leides, et hagejal puudub õigus esitada omandiõiguse tunnustamise nõue.

1. 12.05.2009 välja antud pärimisõiguse tunnistuse kohaselt oli 09.02.2009 surnud U-RA kogu vara pärijaks hageja, sh on sätestatud, et pärijale lähevad üle kõik pärandaja õigused ja kohustused, sh kogu pärandaja vara, mis ei ole lahutamatult seotud pärandaja isikuga. Seega omandas hageja muu hulgas ka õiguse esitada omandiõiguse tunnustamise hagi ning sellise hagi esitamise eelduseks olevad õigused. Kui U-RA sai pärimise teel vaidlusaluse ¼ mõttelise osa korteri kui vallasasja omanikuks, ei muuda seda asjaolu ebaõigeks valede andmetega pärimisõiguse tunnistus. U-RA-l oleks olnud võimalik enda õigusi kaitsta ka omandiõiguse tunnustamise hagiga ja selline õigus on säilinud ka hagejal.
2. LK surma ajal kehtinud tsiviilseadustiku üldosa seaduse kehtivuse ajal oli hagi korras õiguste kaitse tähtaeg 10 aastat (§ 113), käesoleval hetkel kehtiva TsÜS-i kehtima hakkamise ajaks ei olnud nimetatud hagi aegumise tähtaeg möödunud. Võlaõigusseaduse, tsiviilseadustiku üldosa seaduse ja rahvusvahelise eraõiguse rakendamise seaduse § 9 lg 1 sätestab, et TsÜS-is aegumise kohta sätestatut kohaldatakse ka enne 01.07.2002 tekkinud aegumata nõuetele (va erisätted juhuks, kui varasema seaduse kohaselt oli aegumistähtaeg pikem või kui uue seaduse kohaselt on aegumistähtaeg lühem), seega kohalduvad TsÜS-is sätestatud aegumistähtajad. TsÜS § 155 sätestab, et omandiõigusest tuleneva väljaandmisnõude ning perekonna ja pärimisõigusest tuleneva nõude aegumistähtaeg on 30 aastat nõude sissenõutavaks muutumisest. Antud asjaoludest tulenevalt nende koostoimes on aegumistähtaeg 30 aastat, hageja kui U-RA õigusjärglane on õigustatud nimetatud nõudeid esitama. Menetluse edasine käik
3. Kostja oma vastuses määruskaebusele palus jätta kaebuse rahuldamata ja maakohtu määruse muutmata.
4. Maakohus võttis määruskaebuse menetlusse, jättis selle rahuldamata ja edastas läbivaatamiseks Tallinna Ringkonnakohtule. Ringkonnakohtu seisukoht
5. Kolleegium, tutvunud kaebuse ja tsiviilasja materjaliga, leiab, et maakohtu määrus on seaduslik ja põhjendatud ning määruskaebuse väited ei anna alust selle tühistamiseks. 3 Määrus tuleb TsMS §-de 659 ja 657 lg 1 p 1 alusel jätta muutmata ja määruskaebus rahuldamata.
6. Maakohus on jätnud hagi menetlusse võtmata TsMS § 371 lg 2 p 2 alusel. TsMS § 371 lg 2 p 2 alusel nõude menetlemisest keeldumise korral on kohtul kõrgendatud põhjendamiskohustus. Kolleegiumi hinnangul on maakohus kohaldanud õigesti TsMS § 371 lg 2 p 2 ja on täitnud määruse põhjendamise kohustust vajalikul määral (TsMS § 436 lg 1, § 463 lg 2). Hagi menetlusse võtmise otsustamisel hinnatakse mh seda, kas hagis esitatud asjaolude tõesuse korral on õigusnormide alusel võimalik selline nõue rahuldada.
7. Ringkonnakohus ei nõustu määruskaebuse esitaja väitega, et maakohus on ebaõigesti kohaldanud materiaalõiguse (eelkõige pärandi avanemise ja vastuvõtmise ajal kehtinud

ja AÕS omandi kaitset puudutavaid) norme. Kolleegium nõustub maakohtu järeldusega, et kuna hageja ei kuulunud LK pärijate ringi, siis ei olnud hagejal õigustatud huvi tuvastamaks LK pärimistunnistusega seotud asjaolusid. Maakohus on ka õigesti leidnud, et tulenevalt

§ 551

lg-dest 1 ja 2, § 561 lg-st 1 on pärimise ja pärimisõiguse tunnistuse välja andmise nõudeõigus ainult pärijatel või isikutel kes peavad ennast pärijateks. Kuna U-RA, kelle üheks pärijaks on hageja, ei vaidlustanud oma eluajal LK pärandit või selle suurust, siis ei ole ka hagejal võimalik antud asjaolu enam vaidlustada. Määruskaebuse esitaja arvamus, et temale kui kolmandale isikule läks üle U-RA õigus esitada hagi omandiõiguse tunnustamiseks, ei ole kooskõlas ülaltoodud tsiviilkoodeksi sätetega. Samuti on LL-A-le erinevates tsiviilasjades tema õiguslikku olukorda seoses Tallinnas, XXX asuva korteriga ka korduvalt selgitatud.

1. Kuna maakohus on määrust piisavalt põhjendanud ning ringkonnakohus nõustub maakohtu põhjendustega, ei pea kolleegium TsMS § 654 lg-st 6 juhindudes vajalikuks maakohtu määruse motiive täiendavalt korrata. Hageja ei ole määruskaebuses esile toonud asjaolusid, mis annaksid alust vaidlustatud maakohtu määruse tühistamiseks.
2. Eeltoodust tulenevalt jätab ringkonnakohus maakohtu määruse muutmata. Kuna hagi jäetakse menetlusse võtmata ja ringkonnakohus maakohtu lahendit ei muuda, tuleb menetluskulud jätta hageja enda kanda (TsMS § 168 lg 1, § 171 lg 1). Menetluskulude kindlaksmääramine toimub vajadusel vastavalt TsMS § 177 lg-le 2 pärast menetlust lõpetava lahendi jõustumist. /allkirjastatud digitaalselt/ Gaida Kivinurm /allkirjastatud digitaalselt/ Ele Liiv /allkirjastatud digitaalselt/ Mati Maksing 4