KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Ulvi Loonurm, Imbi Sidok-Toomsalu, Indrek Soots Määruse tegemise aeg ja koht 12.12.2016, Tallinn Kohtuasja number 2-14-55418 Kohtuasi Korteriühi

§ 152

ei saanud praegusel juhul tulla kohaldamisele, sest AÕSRS § 152 lg 1 järgi on kinnisasja omanik kohustatud taluma olemasolevat tehnovõrku või -rajatist, mis on püstitatud enne maa esmakinnistamist, kui esmakinnistamine toimus enne

1. a
2. aprilli. Eelnevat kinnitab ka Riigikohus lahendis 3-2-1-105-
3. Praegusel juhul tehnovõrk, millele avaldaja reaalservituudi seadmist taotles, rajati
4. aastal. Samuti ei kuulu kohaldamisele AÕS § 158 lg 5, sest avaldaja kasuks ei olnud seatud ühtegi servituuti ning tegu ei olnud avaldaja omandis olevate 4 trassidega, mida oleks AÕS § 158 lg 5 mõttes ümber paigutatud. Veel enam, Sakala 16 hoone
5. a ehitusloa seletuskirjast nähtub, et varasemalt alati Sakala 16a kinnistut läbinud toruühendus likvideeritakse ja Sakala 16 rajab ise uue süsteemi, mh veeühenduse Tatari tänaval paiknevast veetrassist. Maakohtu määrus
6. Maakohus rahuldas avalduse osaliselt ja tuvastas Tallinnas, Sakala 16a asuvate ja kinnistusraamatu registriosadesse nr 26621901, nr 26622001, nr 26622101, nr 26622201, nr 26622301, nr 26622401, nr 26622501, nr 26622601, nr 26622701, nr 26622801, nr 26622901, nr 26623001, nr 26623101, nr 26623201, nr 26623301 ja nr 26623401 kantud korteriomandite osas ühise seadusjärgse kinnisomandi kitsenduse, mis seisneb veetrassi talumise kohustuses, ühiselt Tallinnas Sakala 16 asuvate ja kinnistusraamatu registriosadesse nr 24358401, nr 24358501, nr 24358601, nr 24358701, nr 24358801, nr 24358901, nr 24359001, nr 24359101, nr 24359201, nr 24359301, nr 24359401, nr 24359501 kantud korteriomandite kasuks. Menetluskulud jättis maakohus menetlusosaliste endi kanda. Maakohus tuvastas, et puudutatud isikutel oli veetrasside talumise kohustus tulenevalt AÕSRS §-st 152, sest veetrass oli olemas enne maa esmakinnistamist, mis omakorda toimus enne
7. aprilli
8. AÕSRS §-st 152 märgitud tehnorajatise korral toimub tasu määramine AÕSRS § 15 4 alusel. Riigikohus on selgitanud lahendis nr 3-2-1-87-14, et sõltumata kinnisasja omandamise ajast ja viisist on selle igakordsel omanikul õigus saada tehnorajatise omanikult perioodilist talumistasu vähemasti ulatuses, milles kinnisasja omanik peab kandma kulusid, kuid ei saa kinnisasja või selle osa tehnorajatise tõttu ise kasutada. Puudutatud isikuid ei toonud esile tegelike hoolduskulude olemasolu ega vajadust kanda selliseid kulusid, mis seonduksid piisavalt otseselt vaidlusaluse veetrassi talumisega. Seega selles osas kohus perioodilist tasu välja ei mõista. Kuna veetorud paiknevad maa all ja ei piira maa kasutamist, ei ole põhjendatud ka maamaksu väljamõistmine puudutatud isikute kasuks. Kinnisasja väärtuse vähenemise eest tasu väljamõistmist AÕSRS § 154 lg 1 ette ei näe. Veetrasside rajamise kulude hüvitamise nõuet ei olnud võimalik lahendada praeguse menetluse raames. Samuti ei olnud kulude hüvitamise nõuet võimalik käsitleda vastuväitena. Eelnev on tingitud asjaoludest, et asjaõigused on ammendavalt sätestatud seaduses ja samamoodi on seadusega paika pandud asjaõigused kõigi isikute suhtes (absoluutselt) kehtiv sisu, mida saab kokkuleppel kolmandate isikute suhtes kehtivalt muuta üksnes seaduses sätestatud ulatuses. AÕS või AÕSRS kohaselt ei ole trasside rajamise kulu talumiskohustuse määramise eelduseks. Puudutatud isiku I nõudel puudus otsene seos avaldaja nõude lahendamisega. Puudutatud isiku I vastuväide kulude hüvitamiseks on iseseisev nõue, mida tuleb eraldi menetlusse võtta ja tasuda riigilõiv. AÕSRS § 152 ei sätesta õigust nõuda teise kinnisasja koormamist reaalservituudiga nii, nagu seda näeb ette AÕS § 158 lg
9. Kinnisomandi seadusjärgne kitsendus kehtib AÕS § 141 lg 1 järgi kinnistusraamatusse kandmata. AÕS § 141 lg 11 järgi saab eraõiguslikku seadusjärgset kitsendust kanda asjaõigusena (eelkõige servituudina) kinnistusraamatusse üksnes juhul, kui kinnisasja omanik ja õigustatud isik lepivad kokku kitsenduse muutmises. Kohtulahendil, mis tehakse vahetult seadusjärgse kitsenduse üle peetavas vaidluses, saab olla ainult deklaratiivne iseloom. 5 Kuivõrd hagita menetluses puudub üldjuhul vajadus kasutada menetluses professionaalset õigusabi, ei saa õigusabi kasutamise korral menetlusosalisel olla õigustatud ootust, et õigusabikulud piiramatult mõnelt teiselt menetlusosaliselt välja mõistetakse. Praegusel juhul ei olnud vaidlus sisult selline, mis eeldanuks õigusabiteenuse tellimist, mistõttu oli põhjendatud jätta kohtuvälised kulud iga menetlusosalise enda kanda. Puudutatud isikute I ja II määruskaebus
10. Puudutatud isikud I ja II esitasid määruskaebuse, milles palusid tühistada maakohtu määrus ja teha uus määrus, millega jätta avaldus läbi vaatamata ning kõik menetluskulud avaldaja kanda. Alternatiivselt palusid puudutatud isikud tühistada maakohtu määrus ja teha uus määrus, millega jätta avaldaja avaldus rahuldamata ja menetluskulud avaldaja kanda. Puudutatud isikud palusid määruskaebuse esitamisel kantud menetluskulud jätta avaldaja kanda. Maakohus on oluliselt rikkunud menetlusõiguse norme ja ebaõigesti kohaldanud materiaalõiguse norme. Kuivõrd ringkonnakohus on 31.07.2015 määruses selgitanud, et avalduse rahuldamine esitatud kujul ei aita saavutada avaldaja eesmärki ja sama on nentinud maakohus vaidlustatavas lahendis, tuleb hagi jätta vastavalt TsMS § 423 lg 2 p-le 2 ja TsMS § 477 lg-le 1 läbi vaatamata. Maakohus on oluliselt rikkunud menetlusõiguse norme, kui väljus avalduses toodud nõude raamidest ning tegi tarbetu ja sisutu lahendi, millega avaldaja soovitud eesmärki ei saavuta, kuid mille tulemusel on puudutatud isikud kandnud olulisel määral menetluskulusid. Kohus kohaldas ebaõigesti AÕSRS § 152 lg
11. Nimetatud sätet tuleb mõista selliselt, et sättes kirjeldatud talumiskohustus on olemas juhul, kui esinevad AÕS § 158 lg-s 1 kirjeldatud eeldused osas, mis puudutavad tehnovõrkude rajamise võimatust muust kohast ja tehnovõrkude mujalt rajamise kulusid. See tähendab, et kui valitseva kinnistu teenindamiseks vajaliku tehnovõrgu saab rajada mujalt ja/või selle mujalt rajamine ei ole ülemääraselt kulukas, siis sellega ammendub AÕSRS § 152 lg-st 1 tulenev seadusjärgne kitsendus. Omandikitsendusega kaasneb üksnes passiivne talumiskohustus. Õiguse üldpõhimõtetega ei ole kooskõlas olukord, kus olemasoleva amortiseerunud trassiga seonduvad kulud peab kandma teeniva kinnistu omanik. Praegusel juhul ei ole ka kohaldatav AÕSRS § 15 2 lg 4, kuivõrd tehnovõrgu, mille ümberpaigutamine puudutatud isikutele kuuluval kinnisasjal oli vajalik, omanikud olid puudutatud isikud. Samuti ei olnud puudutatud isikutel vaja avaldaja maaüksust teenindavat trassi likvideerida, sest seda nõudis detailplaneering ja Sakala 16 maaüksusel asuva hoone ehitusprojekt ja ehitusluba. Maakohus on ebaõigesti jätnud menetluskulud poolte endi kanda. TsMS § 172 lg 1 kohaselt kannab hagita menetluses menetluskulud isik, kelle huvides lahend tehakse ning praeguses asjas on lahendid tehtud avaldaja huvides. Avaldaja vastuväited ja vastumääruskaebus
12. Avaldaja vaidles määruskaebusele vastu ja palus määruskaebus jätta rahuldamata. Maakohtu määrus on õiguspärane ja põhjendatud (välja arvatud osas, mille kohus jättis menetluskulud poolte endi kanda). Avaldaja esitas vastumääruskaebuse määrusele osas, milles kohus jättis menetluskulud poolte endi kanda. Kohtuasja on aeganõudvamaks ja rahaliselt kulukamaks teinud puudutatud isikute nõue menetleda praeguse asja raames puudutatud isikute väidetavat võlanõuet, kuigi puudutatud 6 isikud ei ole esitanud vastuhagi ja tasunud riigilõivu. Samuti on puudutatud isikud asunud menetluse kestel vastu vaidlema üha uutele asjaoludele, mille üle varasemas menetlusetapis ei olnud vaidlust. Seetõttu on äärmiselt ebaõiglane avaldaja suhtes, kui kohus ei kohusta puudutatud isikuid avaldaja menetluskulusid hüvitama. Samuti tuleb menetluskulude jaotuse määramisel arvestada, et avaldaja on kortermaja elanikke esindav ühistu, kuid puudutatud isikud äriühingud. Maakohus on ebaõigest TsMS §-st 2 järeldanud, et hagita menetluses menetluskulusid ei hüvitata ja selles menetlusliigis saaks hakkama ka eriteadmisteta inimene. Seda enam, et praeguse asja raames on koos avaldusega esitatud ka esialgse õiguskaitse taotlus. Ringkonnakohtu seisukoht
13. Tallinna Ringkonnakohus, tutvunud määruskaebusega ja vastumääruskaebusega ning tsiviilasja materjalidega, leiab, et TsMS § 659 ja § 657 lg 1 p-i 1 alusel tuleb maakohtu määrus jätta muutmata ning määruskaebus ja vastumääruskaebus rahuldamata. Määruskaebuse ja vastumääruskaebuse väited ei anna alust selle muutmiseks. Ringkonnakohus nõustub maakohtu määruse põhjendustega ning TsMS § 659 ja § 654 lg 6 järgi ei korda neid. Vastuseks määruskaebuses ja vastumääruskaebuses esitatud seisukohtadele vastab ringkonnakohus järgmist. Esmalt märgib ringkonnakohus, et praegusel juhul ei esine aluseid maakohtu määruse tühistamiseks ja avalduse läbivaatamata jätmiseks. Asjaolu, et kohtumenetluse käigus ei lahendata ära kõiki menetlusosalistevahelisi probleeme ja õigusküsimusi, ei tähenda, et vaidlus on automaatselt perspektiivitu. Puudutatud isikud I ja II on määruskaebuses toonud välja, et maakohtu määrusega ei ole võimalik avaldaja eesmärki saavutada. Avaldaja huviks ja eesmärgiks oli võtta kasutusele puudutatud isiku I rajatud ja tema omandis olevad veetrassid ja ühendada sellesse Sakala 16 maaüksusele rajatavad trassid, kuid lahendi tegemisel ei omistanud kohus sellele tähtsust. Ringkonnakohus selgitab, et puudutatud isikud ei saa avaldaja asemel nõuda avaldaja taotluse rahuldamist. Seda saab teha üksnes avaldaja ise, sest igaüks pöördub vastavalt TsMS § 3 lg-le 1 ise kohtu poole oma õiguse või huvi kaitseks. Avaldaja on vastuses määruskaebusele aga märkinud, et tema hinnangul on maakohtu määrus selles osas õiguspärane ja põhjendatud. Ringkonnakohus ei nõustu puudutatud isikute I ja II väitega,

§ 15

2 lg-t 1 tuleb tõlgendada selliselt, et nimetatud sättes kirjeldatud talumiskohustus on olemas juhul, kui esinevad AÕS § 158 lg-s 1 nimetatud eeldused (tehnovõrkude rajamine muust kohast on võimatu ning tehnovõrgu mujalt rajamine põhjustab ülemääraseid kulusid). AÕSRS § 15 2 lg 1 sätestab, et kinnisasja omanik on kohustatud taluma olemasolevat tehnovõrku või -rajatist, mis on püstitatud enne maa esmakinnistamist, kui esmakinnistamine toimus enne 1999. aasta 1. aprilli. Kinnisasja omanik peab taluma tehnovõrku või -rajatist ka juhul, kui esinevad AÕS §-s 1581 sätestatud eeldused või muu talumiskohustus. Seega on kinnisasja omanikul tehnovõrgu või -rajatise talumiskohustus, kui esineb vähemalt üks kolmest eeldusest, s.t

§ 152

lg-s 1 kirjeldatud eelduste asemel või kõrval tuleb silmas pidada ka AÕS § 158 lg-s 1 kirjeldatud eeldusi. Kuivõrd praegusel juhul tuli tuvastada talumiskohustus AÕSRS § 15 2 lg 1 alusel AÕS § 158 lg-s 1 kirjeldatud eeldusi arvestamata, ei pidanud erinevalt puudutatud isikute I ja II esitletust kohus määruse tegemisel tähenduse omistama asjaolule, et väidetavalt jättis avaldaja hoone arendaja ise avaldaja kinnistu tarbeks tehnovõrgud projekteerimata ja välja ehitamata ning 23.04.2005 väljastatud ehitusloast nr 27335 nähtus, et olemasolev veesisestus kõrvalmajast avaldaja hooneni likvideeritakse ja rajatakse uus veesisestus Tatari tänaval paiknevast veetrassist. Ringkonnakohus ei nõustu puudutatud isikute I ja II väitega, et maakohus on tõlgendanud ja kohaldanud valesti AÕSRS § 152 lg-t

1. Maakohus kohaldas nimetatud sätet tuvastamaks, kas asjaolu, et avaldaja kinnistut veega ammusest ajast varustanud torustiku likvideerimine võis välistada AÕSRS § 152 kohaldamise ning leidis, et ainuüksi torustiku asukoha muutumine ja vana torustiku uue materjaliga asendamine AÕSRS § 15 2 kohaldamist ei välistanud. Maakohus ei ole analüüsinud, kas selle sätte alusel oleks puudutatud isikul I õigus saada hüvitist kantud kulutuste eest või mitte. Hoopis vastupidi, maakohus selgitas, et käimasoleva hagita asja raames ei olnud võimalik asuda analüüsima puudutatud isiku I võimalikku võlaõiguslikku nõuet avaldaja vastu, sest puudutatud isiku I nõudel puudus otsene seos avaldaja nõude lahendamisega. Ringkonnakohus on seisukohal, et maakohus jättis õigesti menetluskulud poolte endi kanda. TsMS § 172 lg 1 teine lause annab kohtule laia diskretsiooniõiguse kalduda esimeses lauses sätestatud üldreeglist kõrvale, kui see oleks asjaolusid arvestades õiglane. Maakohus pidas õiglaseks kulude jätmist poolte endi kanda, kuivõrd hagita menetluses puudub üldjuhul vajadus kasutada menetluses professionaalset õigusabi ja selle kasutamise korral ei saa menetlusosalisel olla õigustatud ootust, et õigusabikulud piiramatult mõnelt teiselt menetlusosaliselt välja mõistetakse. Menetluskulud
2. TsMS § 173 lg 1 kohaselt määrab kohus asjas tehtavas lõpplahendis kindlaks menetluskulude jaotuse. Vastavalt TsMS § 171 lg-le 1 kannab määruskaebuse esitamisest tingitud menetluskulud kaebuse esitaja, kui kaebus jääb rahuldamata. Kuna puudutatud isikute I ja II määruskaebus jääb rahuldamata, jätab ringkonnakohus puudutatud isikute I ja II kanda puudutatud isikute I ja II määruskaebusega seonduvad puudutatud isikute I ja II ja avaldaja menetluskulud. Vastavalt TsMS § 175 lg-le 1 tuleb ringkonnakohtul hinnata, kas kantud menetluskulud olid põhjendatud ja vajalikud. Ringkonnakohtu hinnangul on avaldaja puudutatud isikute I ja II määruskaebuse menetlusemisega kandnud põhjendatud ja vajalikke õigusabikulusid kokku 5,7 tundi, s.o 1 tund 28.06.2016, 3,95 tundi 28.06.2016 ja 0,75 tundi 30.06.
3. Ringkonnakohus ei arvestanud määruskaebuse menetlemisel põhjendatud ja vajalike kuludena kuupäevadel 17.05.2016, 31.05.2016 ja 09.06.2016 kantud ajakulu, kuivõrd need kanti enne puudutatud isikute I ja II poolt määruskaebuse esitamist. Samuti vähendas ringkonnakohus proportsionaalselt põhjendatud ja vajalikke õigusabikulusid esindajate poolt kuupäevadel 28.06.2016 ja 30.06.2016 tehtud töö eest, kuivõrd nimetatud kuupäevadel kulus avaldajal aega ka vastumääruskaebuse koostamiseks. Avaldajat esindas määruskaebuse menetlemisel kaks esindajat. Oliver Nääsi tunnihind oli 130 eurot ja Rainer Ratniku tunnihind 115 eurot. Ringkonnakohtu hinnangul ei ületa nimetatud tunnitasud keskmist sarnase õigusteenuse eest 8 makstavat tasu. Puudutatud isikutel I ja II tuleb avaldajale hüvitada kulu õigusabi osutamise eest 670,5 eurot (1 x 130 + 4,7 x 115). Kuna avaldaja vastumääruskaebus jääb samuti rahuldamata, jätab ringkonnakohus avaldaja kanda avaldaja vastumääruskaebusega seonduvad avaldaja ja puudutatud isikute I ja II menetluskulud. Ringkonnakohtu hinnangul on puudutatud isikud I ja II avaldaja vastumääruskaebuse menetlemisega kandnud põhjendatud ja vajalikke õigusabikulusid kokku 1,5 tundi, s.o 0,75 tundi vastumääruskaebusega tutvumisele 14.07.2016 ja 0,75 tundi vastuväidete ja põhjenduste kirjutamisele ning esitamisele 14.07.
4. Esitatud menetluskulude nimekirjast nähtuvalt, on puudutatud isikutele I ja II osutatud õigusabi 8 tundi 5 minutit ning selle eest on tasutud 3 600 eurot (koos käibemaksuga). Pidades silmas asjaolu, et tegu on hagita menetlusega ja asjaolud ei ole keskmisest keerukamad ning vaidlus keskmisest mahukam, on ringkonnakohtu hinnangul keskmist sarnase õigusteenuse eest makstavat tasu arvestades praegusel juhul kohane tunnihind õigusabi osutamise eest 130 eurot. Avaldajal tuleb puudutatud isikutele I ja II hüvitada õigusabi kulud 195 eurot (1,5 x 130). Vastavalt TsMS § 445 lg 1 teisele lausele võib kohus tasaarvestada menetlusosaliste vastastikused nõuded. Eelnevast juhindudes tasaarvestab kohus avaldaja ja puudutatud isikute I ja II vastastikused kohtumäärusega välja mõistetavad menetluskulud ja määrab, et puudutatud isikutel I ja II tuleb avaldajale hüvitada kulu õigusabi osutamise eest 475,5 (670,5-195) eurot. Hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb vastavalt TsMS § 177 lg-le 4 puudutatud isikutel I ja II tasuda menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist võlaõigusseaduse § 113 lg-s 1 sätestatud määras. /allkirjastatud digitaalselt/ Ulvi Loonurm /allkirjastatud digitaalselt/ Imbi Sidok-Toomsalu /allkirjastatud digitaalselt/ Indrek Soots 9