Obsah (6)

§ 243§ 652§ 657§ 651§ 442§ 164

KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Eesistuja Iko Nõmm, liikmed Reet Allikvere ja Margo Klaar Otsuse tegemise aeg ja koht 8. veebruar 2017. a, Tallinn Tsiviila

§ 243lg-t 3.

1. Kostja leiab, et õiglane hüvitis korteriomandi ja sõiduauto omandi kaotamise eest on 49 506,53 eurot, mille arvutuskäik on järgmine: 149 500:2 – 12 500 (hageja panus kostja eest korteriomandi osmiseks hageja lahusvara ½ osas) – 7500 (võlakirjast tulenev kohustus ½ osas) – 17 743, 47 eurot (laenulepingust tulenev kohustus ½ osas) + 10 000 eur (kostja panus hageja eest korteriomandi ostmiseks kostja lahusvara ½ osas) + 2500 (½ auto turuväärtusest). Hageja vastuapellatsioonkaebus
2. Hageja palub apellatsioonkaebuses maakohtu otsuse tühistada osas, mis käsitles kostjale hüvitise arvutamist ja kohustuste hageja kanda jätmist. Hageja palub kostja kasuks välja mõista hüvitise 31 006,53 eurot (resolutsiooni p 4) ning jätta rahalistest kohustustest hageja kanda vaid laenulepingust tulenev jääk 35 486,94 eurot ja mitte 5 jätta hageja kanda
3. veebruari
4. a võlakirjast tulenev võlg summas 15 000 eurot (resolutsiooni p 3). Menetluskulud palub hageja jätta kostja kanda.
5. Vastuapellatsioonkaebuse kohaselt ei vaieldud maakohtus selle üle, et hageja kandis enda kontolt lahusvara arvelt notari deposiiti korteriomandi soetamiseks 40 000 eurot, millest ½ osas enda eest ja ½ osas kostja eest. Kostja võttis selle omaks
6. veebruaril
7. a esitatud vastuhagis, mistõttu ei saa kostja tõstatada vaidlust selle summa osas ning nõuda uusi tõendeid. Kostja ei saada apellatsioonmenetluses tugineda asjaolule, mis ei olnud vaidlusküsimuseks (

§ 652lg 2 ja lg 3).

1. Hageja ei nõustu maakohtu otsusega tõendite hindamise osas, samuti on otsuse kirjeldavas osas ebatäpsusi, mis ei kajasta õigesti hageja nõuet ja esitatud väiteid. Hageja rõhutab, et
2. juuni
3. a menetlusdokumendis on hageja arvutanud kompensatsiooni summaks 31 006,53 eurot, mitte 27 256,53 eurot nagu maakohus märkis. Lisaks ei ole hageja oma ettepanekutes vara jagamiseks märkinud võlakirjast tulenevat kohustust ega teinud mingeid ettepanekuid selles osas. Seega hüvitise määramisel 15 000 euro võlakohustuse arvesse võtmine ei tugine poolte esitatud taotlustele ega nende väidetele.
4. Hageja ei nõustu kohtu järeldustega selles, et korteriomandi turuväärtuseks on mõlema poole hindamisaktides olev keskmine tulemus. Selline turuväärtuse arvestuse metoodika on ebaõige ning kohtul tulnuks võtta seisukoht, millist tõendit ta peab usaldusväärtusemaks. Hageja on seisukohal, et arvesse tuleb võtta hageja poolt esitatud hindamised, millised on tehtud kahe erineva firma poolt ning mille resultaatide vahe on väike ning sellisel juhul tuleks lähtuda viimasest Ober-Haus Hindamisteenuste OÜ hindamisest, mille kohaselt korteriomandi turuväärtuseks oli
5. juuni
6. a sisuga summa 132 500 eurot. Vastused kaebusele
7. Hageja palus jätta kostja apellatsioonkaebuse rahuldamata ning menetluskulud kostja kanda.
8. Kostja palus jätta hageja vastuapellatsioonkaebuse rahuldamata ning menetluskulud hageja kanda. Ringkonnakohtu seisukoht
9. Ringkonnakohus, tutvunud tsiviilasja materjaliga, leiab, et maakohtu otsus tuleb menetlusnormide rikkumise ja materiaalõiguse eksliku kohaldamise tõttu

§ 657lg 1 p 2 alusel osaliselt tühistada.

Kolleegium ei nõustu maakohtu lähenemisega asja lahendamisel tähtsust omavate asjaolude tuvastamisele ja tõendite hindamisele. Ringkonnakohus saab teha uue otsuse ilma asja esimese astme kohtule uueks läbivaatamiseks saatmata. Apellatsioonkaebus on põhjendatud ja kuulub osaliselt rahuldamisele, vastuapellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata. 19. Apellatsiooniastmes ei vaidle pooled enam selle üle, milline vara ja millised kohustused kuulusid endiste abikaasade ühisvara hulka. Samuti ei vaidlusta kumbki pool seda, et ühisvara jäi hageja ainuomandisse ja ühised kohustused jäid hageja kanda. Kuigi vastuapellatsioonkaebuses tõstatab hageja ka ühisvara hulka kuuluva korteriomandi turuväärtuse küsimuse, käib vaidlus ringkonnakohtus peamiselt selle üle, kas on tõendatud kummagi abikaasa panus oma lahusvara arvelt ühisvara soetamisse ja sellest tulenevalt, kui suur peaks olema ühisvara jagamisel kostjale makstav hüvitis. 20.

§ 651

lg 1 kohaselt kontrollib apellatsioonikohus esimese astme kohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud. Kuna mõlemad pooled on sisuliselt vaidlustanud otsust üksnes kostjale makstava hüvitise 6 suuruse osas, ei pea kolleegium vajalikuks maakohtu otsuse seaduslikkust ega põhjendatust muus osas kontrollida.

1. Vaidlustatud otsuse põhjenduste kohaselt tuvastas maakohus, et on tõendatud hageja panus ühisvara soetamisse oma lahusvara arvelt 40 000 eurot ning tõendamata on kostja panus ühisvara soetamisse oma lahusvara arvelt 20 000 eurot. Maakohus on kaevatavas otsuses üksnes üldsõnaliselt möönnud, et kostja ei ole oma väiteid veenvalt tõendanud. Kolleegium leiab, et maakohtu selline seisukoht on vastuolus kohtule esitatud tõenditega. Maakohtule esitatud tõenditest nähtuvalt hoiustasid hageja ja kostja korteriomandi ostmisel notari hoiukontole ostuhinna vastavalt 40 000 eurot (I kd, tl 27) ja 70 000 eurot (I kd, tl 80). Hageja laenas oma isalt vastavalt võlakirjale 15 000 eurot (I kd, tl 28, tõlge tl 29) ja kostja laenas K OÜ-lt vastavalt laenulepingule 50 000 eurot (I kd, tl 36-39). Kumbki pool on esitanud tõendid ka selle kohta, et ülejäänud korteriomandi ostmiseks vajalik raha oli neil olemas enne abielu sõlmimist. Hagejal oli erinevatel arvelduskontodel kokku vähemalt 25 000 eurot (I kd, tl 30-32) ja kostjal oli hoiustatud tööandja juures vähemalt 20 000 eurot (I kd, tl 162). Kostja tõendi usaldusväärsust ei kahanda hageja väide, et kostja sissetulekud ei võimaldanud selliste säästude hoiustamist. Kumbki pooltest ei ole esitanud usaldusväärseid tõendeid selle kohta, et korteriomandi omandamiseks vajalik ostuhind 110 000 eurot, sh nn omafinantseering, oli neil võimalik leida ja notari kontole hoiustada muude rahaliste vahendite kui laenude ja hoiuste arvelt. Seega on kolleegiumi hinnangul pooled tõendanud, et korteriomandi ostmisel panustasid mõlemad abikaasad ka oma lahusvara arvelt.
2. Kolleegium nõustub hageja vastuapellatsioonkaebuses toodud etteheitega, mille järgi on maakohus korteriomandi hinna määramisel ekslikult lähtunud eksperdiarvamuste põhjal aritmeetilisest keskmisest. Riigikohus on
3. oktoobri
4. a otsuse p-des 13 ja 14 selgitanud, et ühisvara jagamisel tuleb omandist ilma jäänud abikaasale tagada õiglane hüvitis. Õiglast hüvitist on võimalik maksta, kui omandi väärtus määratakse kindlaks võimalikult täpselt omandi kaotamise aja seisuga (vt ka Riigikohtu
5. märtsi
6. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-13-07, p 13;
7. aprilli
8. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-15-06 ja
9. märtsi
10. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-12-07). TsÜS § 65 järgi on asja väärtuseks selle harilik turuväärtus, mitte poolte esitatud tõenditest nähtuv keskmine turuväärtus. Kolleegium leiab, et olukorras, kus poolte esitatud dokumentaalsetel tõenditel märgitud kinnisasja väärtus erineb oluliselt, ei saa kohus määrata kinnistu väärtust kindlaks mõlema poole esitatud dokumentaalsest tõendist nähtuvate väärtuste ligikaudse keskmise väärtusena, kuna sellisel juhul ei põhine kohtu seisukoht esitatud tõenditel ja rikuks

§ 442lg-t 8 ja § 654 lg-t 5.

Olukorras, kus poolte esitatud dokumentaalsed tõendid erinesid teineteisest oluliselt, peab kohus tuginema kas ühe või teise poole esitatud tõendile ja põhjendama, miks tuleb kinnistu väärtuse määramisel võtta aluseks just see tõend ning miks ei saa arvestada teistel dokumentaalsetel tõenditel märgitud väärtusi.

1. Eeltoodut arvestades lähtub ringkonnakohus korteriomandi väärtuse kindlaksmääramisel hageja esitatud Ober-Haus Kinnisvara hindamisaktis märgitud väärtusest 132 500 eurot, kuna nimetatud hinna on asjatundja kujundanud oluliselt suurema arvu ehk 9 analoogse samal ajal pakkumisel olnud korteriomandi hinna võrdlemise alusel (II kd, tl 163-189). Kostja esitatud Uus-Maa Kinnisvarabüroo hindamisaktis oli vastavalt võrdluseks kõigest 3 sarnast korteriomandit (II kd, tl 204226). Ringkonnakohtu arvates annab võrdluseks võetud korterite suurem arv parema perspektiivi objektiivse väärtuse leidmiseks.
2. Kuigi kehtiva perekonnaseaduse järgi ei saa ühisvara jagamisel kalduda kõrvale ühisvara osade võrdsusest, ei tähenda osade võrdsus jagatavas asjas seda, et ühisvara 7 jagamise tulemusena asja jäämisel ühele abikaasadest ei saaks hüvitise suuruse kindlaksmääramisel arvestada asjaolusid, mis olid aluseks ühisvara soetamisel. Ringkonnakohus leiab, et praegusel juhul saab lähtuda PKS § 34 lg-st 2, mille järgi võib abikaasa juhul, kui ta kasutab oma lahusvara ühisvara huvides, nõuda, et selle väärtus hüvitatakse ühisvara arvel. Kolleegiumi hinnangul tuleb korteriomandi ja auto jätmisel hagejale ning kostja kasuks rahalise hüvitise väljamõistmisel arvestada poolte erinevaid panuseid korteriomandi soetamisel. See tähendab, et hageja panus ühisvaraks saanud korteriomandi soetamisse oma lahusvara arvelt oli 5000 euro võrra suurem ja seda tuleb hagejalt kostja kasuks välja mõistetava hüvitise suuruse üle otsustamisel arvesse võtta. Seejuures tuleb hageja panuse hindamisel arvestada ka korteriomandi turuväärtust ühisvara jagamise seisuga. Eeltoodu tõttu peab kolleegium õiglaseks rahalise hüvitise välja mõistmisel võtta arvesse, et protsentuaalselt oli hageja panus korteriomandi ostmisel suurem ja enampanustatud osa moodustas 4,55 % ostuhinnast, mis praegusel hetkel ühisvara väärtuse suurenemise tõttu vastab 6028,75 eurole (4,55 % 132 500 eurost).
3. Kuna poolte ühisvara koosseisu ega esemelise jaotuse üle ei ole enam vaidlust, sh laenukohustuste suuruse ja hageja kanda jäämise osas, siis sellest tulenevalt on jagamise objektiks ühisvara koguväärtusega 137 500 eurot (132 500+5000) ja ühised kohustused 50 486,94 eurot (35 486,94+15 000). Seega, kui ühisvarast maha arvestada ühised kohustused ja hageja panus, mis on seoses vara väärtusega tõusnud, ja jagada saadud tulemus võrdselt poolte vahel, on kostjal õigus saada omandi kaotuse eest hagejalt hüvitist 40 492,16 eurot [(137 500 - 50 486,94 - 6028,75 eurot) / 2]. Väljamõistetava summa muutumise tõttu tuleb muuta ka hüvitise osamaksed. Hageja kohustub tasuma nimetatud hüvitise alates käesoleva kohtuotsuse jõustumisest kolme kalendrikuu jooksul võrdsetes osades kuni hüvitise täieliku tasumiseni.
4. Kolleegiumi hinnangul ei ole alust muuta maakohtu määratud menetluskulude jaotust.

§ 164

lg 1 kohaselt kannab hagilises abieluasjas ja põlvnemisasjas kumbki pool oma menetluskulud ise. Arvestades, et apellatsioonkaebus rahuldatakse osaliselt, jätab ringkonnakohus ka apellatsioonimenetluse kulud

§ 164lg 1 kohaselt poolte endi kanda.

(allkirjastatud digitaalselt) Iko Nõmm (allkirjastatud digitaalselt) Reet Allikvere (allkirjastatud digitaalselt) Margo Klaar 8