← Eesti

2-16-11488/19

2-16-11488 KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Eesistuja Liis Arrak, liikmed Gaida Kivinurm ja Indrek Soots Otsuse tegemise aeg ja koht

  1. veebruar 2017, Tallinn Kohtuasja number 2-16-11488 Kohtuasi RS hagi LS vastu elatise saamiseks Vaidlustatud kohtulahend Harju Maakohtu
  2. novembri
  3. a otsus Kaebuse esitaja ja kaebuse liik LS apellatsioonkaebus Tsiviilasja hind apellatsioonimenetluses 1935 eurot Menetlusosalised ja nende esindajad Hageja (vastustaja) RS (isikukood XXXXXXXXXXX; elukoht XXX), seaduslik esindaja JS, lepinguline esindaja Aleksandra Bolšakova Kostja (apellant) LS (isikukood XXXXXXXXXXX; elukoht XXX), lepinguline esindaja advokaat Anneliis Räpo Kohtuistungi toimumise aeg
  4. veebruar 2017 Istungil osalenud isikud Hageja seaduslik esindaja JS ja lepinguline esindaja Aleksandra Bolšakova Kostja lepinguline esindaja Anneliis Räpo RESOLUTSIOON:
  5. Jätta Harju Maakohtu
  6. novembri
  7. a otsus tsiviilasjas nr 2-16-11488 muutmata.
  8. Jätta apellatsioonkaebus rahuldamata.
  9. Jätta apellatsiooniastme menetluskulud LS kanda.
  10. Mõista LS-lt RS apellatsiooniastmes kantud menetluskulude hüvitamiseks RS kasuks välja 270 eurot. Kohtu selgitused: 1 2-16-11488 Otsuse peale võib esitada Riigikohtule kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Hagimenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Juhul, kui menetlusosaline taotleb kassatsioonkaebuse esitamiseks menetlusabi, tuleb ülalmärgitud tähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka kassatsioonkaebus. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK Hagi ja selle aluseks olevad asjaolud
  11. JS (ema) esitas
  12. juulil 2016 RS (hageja, laps) nimel Harju Maakohtule LS (kostja, isa) vastu hagi, milles palus mõista kostjalt välja elatise. Hagiavalduse ja
  13. augustil 2016 esitatud täpsustuse kohaselt palus hageja kostjalt välja mõista miinimumelatise alates
  14. juunist 2016 kuni hageja täisealiseks saamiseni. Kostja vastuväited
  15. Kostja vaidles hagile vastu ja palus jätta selle rahuldamata. Kostja väitel on lapse ema vihjanud mitmel korral, et hageja ei ole kostja tütar ning seetõttu soovib kostja tuvastada isaduse. Kostja on nõus maksma elatist alates kohtuotsuse jõustumisest, kui tema isadus on tõestatud. Kostja on täitnud ülalpidamiskohustust, sest hageja elas tema juures Soomes
  16. veebruarist 2015 kuni
  17. juunini
  18. Sel perioodil ei pidanud hageja ema kinni kokkuleppest maksta lapse ülalpidamiseks elatist. Maakohtu
  19. septembri
  20. a selgitavale kirjale kostja täiendavalt ei vastanud ega oma väidete tõendamiseks tõendeid ei esitanud. Samuti ei esitanud kostja hagi isaduse vaidlustamiseks. Esimese astme kohtu otsus
  21. Harju Maakohus rahuldas
  22. novembri
  23. a otsusega hagi ja mõistis kostjalt hageja kasuks alates
  24. juunist 2016 välja elatise 215 eurot kuus, märkides, et elatise suurus muutus koos Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammääraga. Menetluskulud jättis maakohus poolte enda kanda. Maakohtu otsuse põhjenduste kohaselt tuleb hagi perekonnaseaduse § 96 ja 97 ning § 101 lg 1 järgi rahuldada. Asjas on tõendatud, et kostja on hageja isa ja laps sündis
  25. veebruaril
  26. 2 2-16-11488 Hageja palus kostjalt välja mõista elatise kehtivas miinimummääras. Kostja oli nõus maksma elatist tingimusel, et enne on kindlaks tehtud, et ta on lapse isa. Kostja ei ole elatise suurusele vaielnud vastu. Seega ei vaidle pooled väljamõistetava elatise suuruse üle. Pooled vaidlevad selle üle, millisest ajast alates tuleb elatis välja mõista. Hageja palus mõista elatise välja alates
  27. juunist
  28. Kostja kinnitas, et hageja elas kostja juures Soomes
  29. juunini
  30. Kostja ei ole väitnud, et ta on pärast nimetatud aega hageja ülalpidamiskohustust täitnud. Seega on põhjendatud rahuldada hageja nõue alates
  31. juunist 2016 ja mõista sellest ajast alates hageja kasuks välja miinimumelatis. Apellatsioonkaebus
  32. Kostja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsuse tühistada ja uue otsusega rahuldada hagi PKS § 101 lg-s 1 sätestatud määras alates
  33. aasta maikuust. Samuti palus kostja liita praeguse kohtuasja tsiviilasjaga nr 2-16-19010 ühte menetlusse. Apellatsioonkaebuse kohaselt määras maakohus ebaõigesti aja, millest alates on kostja kohustatud elatist maksma. Elatisasjade menetlemisel on tavaks, et kohus vaatab lapse ülalpidamiskohustuse täitmist mõnevõrra pikema aja jooksul, eesmärgiga saada asjast terviklik pilt ning tuvastada, kas lahuselav vanem on jätnud ebaõigesti elatise maksmata või mitte. Praegusel juhul maakohus seda ei teinud. Kostja rõhutas maakohtus, et ta on oma kohustust lapsele elatise andmiseks täitnud. Hageja elas isa juures Soomes
  34. veebruarist 2015 kuni
  35. juunini
  36. Selles ajavahemikus ei pidanud lapse ema kinni kokkuleppest lapsele elatise maksmiseks. Maakohus oleks pidanud välja selgitama, kas lapse isa on kohustatud ülalpidamiskohustust täitma alates esimesest päevast, mil laps isa juurest ära viidi või ehk tuleks seda arvestada pisut hilisemast ajast. Olukorras, kus poolteist aastat täidab lapse ülalpidamiskohustust üksnes lapse isa, tekib tal õigus tasaarvestada tema vastu suunatud elatisnõue ulatuses, milles ta on selle juba täitnud. Ühtegi tõendit kostja väite kohta, et ta on oma kohustuse täitnud ning nõue on esitatud ebaõige ajavahemiku kohta, maakohus ei kogunud, millega rikkus oluliselt menetlusõiguse normi. Maakohus ei suunanud pooli ka kompromissile ega selgitanud kostjale õiguslikku olukorda. Kostja on nüüdseks teadlik, et hagi tagasiulatuva elatise hüvitamiseks (esitatud tsiviilasjas nr 2-16-19010) oleks ta saanud esitada ka praeguses asjas vastuhagina, kuid varem ei olnud ta sellise võimalusega kursis, kuna maakohus talle seda ei selgitanud. Vastustaja seisukoht
  37. Hageja vaidles apellatsioonkaebusele vastu, palus jätta selle rahuldamata ja maakohtu otsuse muutmata. Maakohus mõistis õigesti kostjalt välja miinimumelatise alates
  38. juunist 2016, sest sellest ajast elas laps ema juures ja ilmnes, et isa ei soovinud lapsele elatist maksta. Maakohus tuvastas õigesti hagi rahuldamiseks vajalikud asjaolud. Ema ei ole hagi esitades käitunud pahauskselt. 3 2-16-11488 Isa on esitanud teises tsiviilasjas lapse nimel hagi üksnes selleks, et vältida lapsele elatise maksmist. Tsiviilasjade liitmine ei ole menetluslikult võimalik ega oleks ka mõistlik, kuna tegemist on kahe erineva nõudega. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
  39. Kolleegium leiab, et apellatsioonkaebus tuleb jätta TsMS § 657 lg 1 p 1 järgi rahuldamata ja maakohtu otsus muutmata, sest apellatsioonkaebuse väited ei anna alust kahelda maakohtu otsuse seaduslikkuses ja põhjendatuses. Ringkonnakohus nõustub TsMS § 654 lg 6 järgi maakohtu otsuse põhjendustega ega korda neid. Vastuseks kostja apellatsioonkaebuse väidetele märgib kolleegium järgmist.
  40. Kostja on esitanud maakohtus elatisehagile vastuväite, mille kohaselt ei pea ta alates
  41. juunist 2016 elatist maksma, kuna on kandnud alates
  42. veebruarist 2015 kuni
  43. juunini 2016, s.o ajal, mil laps elas kostja juures Soomes, kõik lapse ülalpidamise kulud. Oma väite tõendamiseks ei ole kostja maakohtule tõendeid esitanud. Kostja esitas koos apellatsioonkaebusega ringkonnakohtule notariaalselt tõestatud vormis
  44. veebruaril 2015 koostatud dokumendi, milles ema kinnitas, et laps võib asuda isaga Soome elama ning Soome rahvastikuregistri väljavõtte selle kohta, et lapse registreeritud elukoht oli Soomes, kuid ringkonnakohus keeldus uusi tõendeid kohtuistungil asja materjalide juurde võtmast, kuna neil ei ole praeguse vaidluse eset arvestades asjas tähtsus TsMS § 238 lg 1 p 1 tähenduses. Kolleegium juhib tähelepanu, et pooled ei vaidle selle üle, et laps elas nimetatud ajavahemikul isa juures Soomes. Pooled vaidlevad selle üle, kas ema täitis tol ajal lapse ülalpidamise kohustust, kuid nimetatud vaidlus on teise tsiviilasja (2-16-19010) esemeks ja seda asjaolu esitatud tõendid ka otseselt ei tõenda. Kolleegium juhib tähelepanu, et isegi juhul, kui kostja oleks enne
  45. juunit 2016 kandnud üksi kõiki lapse ülalpidamise kulusid, ei ole nimetatud asjaolul praeguse vaidluse lahendamisel tähtsust, sest hagi on rahuldatud alates
  46. juunist 2016 ning kostja ei ole esile toonud, et ta on kandnud lapse ülalpidamiskulusid ka alates sellest kuupäevast. Kuna pooled ei vaidle selle üle, et laps elab alates
  47. juunist 2016 ema juures ja kostja ei ole last sellest ajast alates ülal pidanud, ei ole ema esitanud hagi ka pahas usus, nagu leiab kostja. Emal, kui last kasvataval vanemal on sellises olukorras, kus lapse teine vanem ei täida oma ülalpidamiskohustust, õigus ja kohustus kaitsta lapse huve ning tagada lapse igapäevaste vajaduste rahuldamine mh seeläbi, et nõuab PKS § 120 lg 4 järgi lapse teiselt vanemat lapse ülalpidamise kohustuse täitmist. Ka Riigikohus on juhtinud tähelepanu sellele, et õigustatud isik (sh lapse õiguste ja huvide kaitseks teda kasvatav hooldusõiguslik vanem) peab järjepidevalt nõudma kohustatud isikult (sh lapse teiselt vanemalt) ülalpidamiskohustuse täitmist ning kui on alust eeldada, et kohustatud isik ei täida ülalpidamiskohustust, saab õigustatud isik esitada kohtule hagi tulevikus sissenõutavaks muutuva ülalpidamiskohustuse täitmiseks TsMS § 369 mõttes (vt Riigikohtu
  48. mai
  49. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-35-16, p 19 ja
  50. detsembri
  51. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-136-13, p 11).
  52. Kostja arvates tuleb siiski asjaolu, et ta pidas last varem üksi ülal, praeguses kohtuvaidluses arvestada ning lahendada lapse ülalpidamise küsimused pikemat ajavahemikku, sh lapse isa juures elamise aega arvestades, ning mõlema ajavahemiku elatisenõuded tasaarvestada. Selleks palus kostja liita praeguse ja tsiviilasja nr 2-16-19010 menetluse. Viimati nimetatud 4 2-16-11488 menetluses esitas isa lapse nimel hagi ema vastu alates
  53. veebruarist 2015 kuni
  54. juunini 2016 elatise saamiseks. Kolleegium jättis kostja taotluse tsiviilasjade liitmiseks kohtuistungil rahuldamata, sest ei pidanud tsiviilkohtumenetluse seadustiku mõttest tulenevalt võimalikuks liita TsMS § 374 järgi tsiviilasju, millest üks on maakohtu menetluses ja teine maakohtu menetluse juba läbinud. Kolleegium märgib, et iseenesest võiks maakohus TsMS § 374 järgi sellised hagid liita, kuna tegemist on sama hageja (lapse) hagiga kummagi vanema vastu elatise saamiseks, kuid kuna kummagi hagi nõue puudutab erinevat ajavahemikku, mille eest elatist saada soovitakse, kahtleb kolleegium, kas selliste hagide liitmine kiirendaks ja lihtsustaks hagide lahendamist.
  55. Kostja soovib hagid liita aga hoopis põhjusel, et saaks erinevate ajavahemike elatisenõuded tasaarvestada ja saavutada seeläbi olukorra, et ta ei peaks maksma lapsele elatist enne
  56. a maikuud. Esmalt märgib kolleegium, et sellisel eesmärgil hagide liitmist TsMS § 374 otseselt ei võimalda. Lisaks juhib kolleegium tähelepanu, et kummagi tsiviilasja nõuete tasaarvestamine kostja soovitud viisil ei ole õiguslikult võimalik. Praeguses asjas esitas ema lapse nimel hagi isa vastu lapsele miinimumelatise saamiseks alates
  57. juunist
  58. Tsiviilasjas nr 2-16-19010 esitas isa lapse nimel hagi tagasiulatuvalt alates
  59. veebruarist 2015 kuni
  60. juunini 2016 lapsele miinimumelatise saamiseks. Seega on mõlema hagi puhul tegemist lapse nõudega kummagi vanema vastu ja mõlema hagi rahuldamise korral oleks raha saama õigustatud laps. Seejuures on kostja lapse nimel hagi esitades jätnud tähelepanuta selle, et PKS § 120 lg 4 järgi saab lapse nimel teise vanema vastu elatisehagi esitada üksnes last kasvatav vanem. Kostja ei ole esitanud tsiviilasjas nr 2-16-19010 hagi ajal, mil laps elas tema juures ja ta kasvatas last. Kostja eesmärk on seejuures olnud pigem talle endale varasema ajavahemiku eest kahju hüvitamine, mitte lapsele elatise saamine, nagu kinnitas ringkonnakohtu istungil ka kostja esindaja. Seetõttu on kaheldav, kas kostjal oli sellise hagi esitamiseks üldse esindusõigus PKS § 120 lg 4 järgi. Isegi kui möönda kostja õigust esitada lapse nimel hagi, nõudmaks lapsele tagasiulatuvalt elatist aja eest, mil kostja kasvatas last, oleks see raha mõeldud lapse ülalpidamiseks, mitte kostjale varem tehtud kulutuste hüvitamiseks. Kostjal võib olla esile toodud asjaoludel õigus esitada lapse ema kui teise last ülal pidama kohustatud isiku vastu nõue, kuid seda ei ole kostja teinud. Seega on kohtumenetluses üksnes lapse nõuded kummagi vanema vastu.
  61. Asjaolu, et ühe hagi on lapse nimel esitanud üks vanem ja teise hagi teine vanem, ei tähenda, et vanemad oleksid esitanud nõuded teineteise vastu ja saaksid hagide rahuldamise korral omavahel nõudeid tasaarvestada. Isik võib oma nõude teise isiku nõudega VÕS § 197 lg 1 järgi tasaarvestada, kui kaks isikut on kohustatud maksma teineteisele rahasumma või täitma muu samaliigilise kohustuse ning tasaarvestaval poolel on õigus oma kohustus täita ja nõuda teiselt poolelt tema kohustuse täitmist. Praegusel juhul sellist tasaarvestuse olukorda ei esine, sest mõlemas kohtuasjas on laps esitanud elatisenõude kord ühe ja kord teise vanema vastu. Seega ei ole tsiviilasjast nr 2-16-19010 tulenevalt kostjal nõuet lapse kui hageja vastu, mille ta saaks praeguses kohtuasjas hageja tema vastu esitatud nõudega tasaarvestada. Samuti on kostja jätnud tähelepanuta, et isegi juhul, kui tal oleks lapse vastu mõni muu tasaarvestatav nõue VÕS § 197 lg 1 tähenduses, ei saaks ta seda lapse elatise nõudega tasaarvestada, sest VÕS § 200 lg 1 p 1 järgi ei saa isik tasaarvestada oma nõuet teise poole ülalpidamise nõudega. 5 2-16-11488
  62. Neil põhjendustel ei ole kostja apellatsioonkaebus õiguslikult põhjendatud ja tuleb jätta rahuldamata. Menetluskulud
  63. Kuna kolleegium jätab apellatsioonkaebuse rahuldamata, tuleb apellatsiooniastme menetluskulud jätta TsMS § 171 lg 1 järgi kostja kanda. Kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust kindlaksmäärava kohtulahendi kohaselt kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud, mõistab kohus TsMS § 175 lg 1 järgi kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses.
  64. Hageja esitatud menetluskulude nimekirjade järgi on tema kohtuasjaga seotud apellatsiooniastmes kantud menetluskuludeks lepingulise esindaja kulud (270 eurot). Hageja seaduslik esindaja kinnitas, et kõik kulud on kantud seoses tsiviilasja nr 2-16-11488 menetlemisega, ning et hageja ei ole käibemaksukohustuslane.
  65. Kostja ei esitanud vastuväiteid hageja menetluskuludele.
  66. Kolleegiumi hinnangul on hageja esindaja märgitud toimingutele kulunud aeg kogu ulatuses olnud põhjendatud ja vajalik kulu. Hageja esindajal kulus apellatsioonkaebusega tutvumiseks, sellele vastuse koostamiseks, lisade komplekteerimiseks ja kohtule esitamiseks kokku 1 tund, mis oli, arvestades mh käesoleva tsiviilasja keerukust ja mahtu, vajalik ja põhjendatud ajakulu. Samuti on põhjendatud kulu, mis oli seotud
  67. veebruaril 2017 toimunud kohtuistungiga – 0,75 tundi kohtuistungil osalemise ja 0,5 tundi istungiks ettevalmistamise kulu, kokku 1,25 tundi. Menetluskulude aruande põhjal on hageja esindaja ühe töötunni hind 100 eurot, mis ei ületa tavapärast esindaja tasu suurust. Ringkonnakohus loeb, et mõistlikuks ja vajalikuks õigusabi teenuse mahuks oli apellatsioonimenetluses kokku 2,25 tundi, seega on hageja menetluskulude suuruseks 2,25 x 120 (100 eurot + 20% käibemaks) = 270 eurot, mis tuleb kostjal hagejale hüvitada. /allkirjastatud digitaalselt/ Liis Arrak /allkirjastatud digitaalselt/ Gaida Kivinurm /allkirjastatud digitaalselt/ Indrek Soots 6

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.