Obsah (11)

§ 76§ 100§ 108§ 113§ 396§ 397§ 339§ 142§ 143§ 145§ 65

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Harju Maakohus Kohtukoosseis kohtunik Merike Varusk Otsuse tegemise aeg ja koht 07. detsember 2016, Tallinn, Tartu mnt kohtumaja Tsiviilasja number 2-15-9087 Tsi

) § 8 lg 2 järgi on leping lepingupooltele täitmiseks kohustuslik.

§ 76

lg 1 sätestab, et kohustus tuleb täita vastavalt lepingule või seadusele.

§ 100

kohaselt on kohustuse rikkumine võlasuhtest tuleneva kohustuse täitmata jätmine või mittekohane täitmine, sealhulgas täitmisega viivitamine.

§ 108

lg 1 sätestab, et kui võlgnik rikub raha maksmise kohustust, võib võlausaldaja nõuda selle täitmist.

§ 113

lg 1 järgi rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse käesoleva seaduse §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub kaheksa protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär.

§ 396

lg 1 sätestab, et laenulepinguga kohustub üks isik (laenuandja) andma teisele isikule (laenusaaja) rahasumma või asendatava asja (laen), laenusaaja aga kohustub tagasi maksma sama rahasumma või tagastama sama liiki asja samas koguses ja sama kvaliteediga.

§ 397lg 1 kohaselt tuleb majandus- või kutsetegevuses antud laenult maksta intressi.

Muu laenulepingu korral tuleb intressi maksta üksnes juhul, kui see on kokku lepitud.

§ 339

kohaselt kohustub rendilepinguga üks isik (rendileandja) andma teisele isikule (rentnik) kasutamiseks rendilepingu eseme ning võimaldama talle rendilepingu esemest korrapärase majandamise reeglite järgi saadava vilja. Rentnik on kohustatud maksma selle eest tasu (renti).

§ 142

lg 1 kohaselt käenduslepinguga kohustub käendaja kolmanda isiku (põhivõlgnik) võlausaldaja ees vastutama põhivõlgniku kohustuse täitmise eest.

§ 143

lg 1 ja 2 kohaselt tarbijakäendusleping on käendusleping, kus käendajaks on füüsiline isik. Tarbijakäendusleping on tühine, kui ei ole kokku lepitud käendaja vastutuse rahalises maksimumsummas.

§ 145

lg 1 kohaselt kohustuse rikkumise korral vastutavad põhivõlgnik ja käendaja võlausaldaja ees solidaarselt, kui käenduslepinguga ei ole ette nähtud, et käendaja vastutab üksnes juhul, kui võlausaldaja ei saa nõuet põhivõlgniku vastu rahuldada. Vastavalt

§ 65

lg-le 1 võib võlausaldaja nõuda kohustuse täielikku või osalist täitmist kõigilt solidaarvõlgnikelt ühiselt või igaühelt või mõnelt neist. TsMS § 230 lg 1 sätestab, et kumbki pool peab hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited, kui seadusest ei tulene teisiti. Kohus hindab seadusest 6 2-15-9087 juhindudes kõiki tõendeid igakülgselt, täielikult ja objektiivselt ning otsustab oma siseveendumuse kohaselt, kas menetlusosalise esitatud väide on tõendatud või mitte TsMS § 232 lg 1 kohaselt.

1. Kohus, kuulanud ära menetlusosaliste väited ning tutvunud asjas kogutud tõenditega ja hinnanud kõiki tõendeid kogumis, leiab, et hagi tuleb rahuldada.
2. Hageja nõuab kostjatelt laenulepingutest ja rendilepingust tulenevate raha maksmise kohustuste täitmist (kostja II suhtes kui käendajalt). Lisaks on hageja esitanud viivisenõude. Hagi rahuldamise eeldustena tuleb tuvastada, kas hageja on andnud kostjale I laenulepingute alusel laenu, kas kostja I kui laenusaaja on laenu tagastamise ja intressi tasumise kohustust rikkunud, kas kostja I vastutab oma kohustuste rikkumise eest, kas ja millistel tingimustel kostja II vastutab solidaarselt koos kostjaga I viimase kohustuste täitmise eest ning kas kostja II on sõlminud kostja I kohustuste täitmise tagamiseks hagejaga kehtivad käenduslepingud ja vastutab solidaarselt kostjaga I viimase kohustuste täitmise eest.
3. Kohus käsitleb esmalt vaidlusküsimust, kas ja millises ulatuses on kostjal I hageja ees laenuja rendilepingutest tulenevaid täitmata kohustusi, lahendab hageja viivisenõude ja otsustab lõpuks menetluskulude jaotuse üle. Laenulepingutest tulenevad võlasuhted
4. Pooled ei vaidle, et hageja ja kostja I vahelisi üks võlasuhteid tuleneb laenulepingust (

§ 396

). Seega on laenu tagasimaksmine laenusaaja põhikohustus.

§ 397

lg 1 teisele lause kohaselt tuleb poolte kokkuleppe alusel kostjal I maksta hagejale ka intressi. Sellise kokkuleppe on hageja ja kostja I laenulepingutes ka sõlminud.

1. Pooled vaidlevad selle üle, kas hageja on täitnud 30.03.2011 laenulepingust tulenevaid kohustusi, st kas viimane on teinud XXXX AB Eesti filiaalile, XXXX AS-ile ja XXXX AS-ile makseid või mitte, selleks, et hageja nõue kostja I suhtes oleks muutunud sissenõutavaks. Hageja on tõendanud, et ta on ise 30.03.2011 laenulepingust tulenevad kohustused XXXX AB Eesti filiaali, XXXX AS-i ja XXXX AS-i ees täitnud, tasudes vastavalt 12 180 eurot, 90.05 eurot ja 114.37 eurot (pangakonto väljavõtted, I kd, tl 138-140). Hageja nõuab 30.03.2011 laenulepingu osamaksete (sh intress) võlgnevuse väljamõistmist kokku summas 10 058.32 eurot (6 348.23 eurot pluss 3 710.09 eurot). Vastavalt laenulepingu punktile 1.2 maksab laenusaaja laenuandjale laenusumma koos intressidega tagasi vastavalt lisas olevale graafikule. Nõuete tõendamiseks on hageja esitanud laenulepingu koos graafikuga ja selgitanud, et 18.09.2012 kandis kostja I hageja pangakontole raha, millega kostja I täitis
2. aasta mai kuu eest kuuluva intressi 82.52 eurot täies ulatuses ja osaliselt põhinõudest tuleneva kohustuse 239.33 eurot ning jättis tasumata põhinõude 53.23 eurot ning et kostja I ei ole hagejale tasunud 30.03.2011 laenulepingust ühtegi laenumakset, mis muutusid sissenõutavaks peale 01.07.
4. Hageja nõuab 29.04.2011 laenulepingu osamaksete (sh intress) võlgnevuse väljamõistmist kokku summas 1 876.01 eurot (1 184.03 eurot pluss 691.98 eurot). Vastavalt laenulepingu punktile 1.2 maksab laenusaaja laenuandjale laenusumma koos intressidega tagasi vastavalt lisas olevale graafikule. Nõuete tõendamiseks on hageja esitanud laenulepingu koos graafikuga ja selgitanud, et kostja I tasus laenumakseid kuni 30.05.2012 ja alates
5. aasta juunist ei ole tasunud ühtegi laenumakset. 7 2-15-9087
6. Käsitletavad hageja nõuded on

§ 108lg 1 alusel kohtu hinnangul eeltoodut arvestades põhjendatud.

Kostjad ei ole väitnud, et kõnealused laenusaaja kohustused oleks täidetud hagis märgitust suuremas ulatuses. Kohus ei ole taolisi asjaolusid menetluse käigus ka tuvastanud. 26.

§ 113

lg 1 kohaselt rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse käesoleva seaduse §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub kaheksa protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. Laenulepingute punktile 1.4 on kokkulepitud viivisemääraks 0,15% päevas. Kohtu hinnangul on hageja 19.02.2016 seisuga sissenõutavaks muutunud viivise arvestus kooskõlas

§ 113lg 1 esimeses lauses ja laenulepingutes sätestatuga.

Hageja on lisaks viivisenõuet vähendanud põhinõude suuruseni. Seega kuulub ajavahemiku 01.01.2014 - 19.02.2016 eest sissenõutavaks muutnud viivise nõue vastavalt 30.03.2011 laenulepingule 6 348.23 euro ja 29.04.2011 laenulepingule 3 060.04 euro ulatuses rahuldamisele. Rendilepingust tulenev võlasuhe 27. Samuti puudub vaidlus, et lisaks laenulepingutele tuleneb hageja ja kostja I vaheline võlasuhe rendilepingust (

§ 339). Seega on renditasu maksmine rentniku põhikohustus.

Lisaks tuleneb rendilepingu üldtingimustest, et rentniku kohustus oli kanda kõik vara valdamise ja kasutamisega seotud kulud, mis ei sisaldunud rendis. Vara (sõiduki) kasutamise ja valdamisega seotud kuludeks olid lepingu järgi sõiduki kindlustusmaksed, hooldus, rakseveokimaks, rehvide vahetusega seotud kulud Hageja nõuab 30.03.2011 rendilepingu osamaksete (sh intress) võlgnevuse väljamõistmist kokku summas 7 638.11 eurot (6 432.22 eurot pluss 1 205.89 eurot). Nõuete tõendamiseks on hageja esitanud rentnikule rendilepingu alusel saadetud arved (arve nr X, II kd, tl 18; arve nr X, II kd, tl 22; arve nr X, II kd, tl 26; arve nr X, I kd, tl 8; arve nr X, I kd, tl 9; arve nr X, I kd, tl 13; arve nr X, I kd, tl 16; arve nr X, I kd, tl 19, ja arve nr X, II kd, tl 35). Pooled vaidlevad selle üle, kas kostja I on täitnud hageja eest XXXX AB Eesti filiaalile hageja täitmata kohustusi. Kostja I väidete kohaselt on hageja poolt esitatud arvetel nr 129, 136, 144 ja 148 kajastatud sõidukite põhiosa ja intress kostja I poolt otse XXXX AB Eesti filiaalile tasutud ja hagejal puudub õigus selles osas kostjalt I vastavaid summasid nõuda. Kohtu hinnangul on kostja I väide, et kostja I täitnud hageja eest XXXX AB Eesti filiaalile täitmata kohustusi paljasõnaline. Kostja I esitatud 15.09.2015 sõlmitud kapitalirendilepingu nr XXXX lisa lõpetamise akt saab vaid tõendada, et kostja I ja XXXX AB Eesti filiaali vahel on olnud liisinguleping, kuid mitte midagi enamat (sh tingimusi, kelle vahel ja millal sõlmitud). Pooled vaidlevad haginõuete suuruse üle. Hageja väitel on kostja I tasunud rendilepingust tulenevaid kohustusi kuni mai 2012 ning hiljem on enamus hageja poolt esitatud arvetest jäetud tasumata. Hageja lõpetas kostjale I rendilepingust tulenevate arvete esitamise pärast 26.10.2012. Käsitletav hageja nõue on

§ 108lg 1 alusel kohtu hinnangul eeltoodut arvestades põhjendatud.

Kohtu hinnangul ei ole kostja I usutavaks teinud ega piisavalt tõendanud, et paralleelselt hageja ja kostja I vahel sõlmitud rendilepinguga eksisteeris veel mõni samaliigiline lepinguline suhe sama rendieseme suhtes, millest tulenevaid rahalisi kohustusi kostja I täitis või et hageja ja kostja I vaheline rendisuhe oli varasemalt kui 26.10.2010 lõppenud. Samuti ei ole kostja I väitnud, et kõnealused rentniku kohustused oleks täidetud hagis märgitust suuremas ulatuses. Kohus ei ole taolisi asjaolusid menetluse käigus ka tuvastanud. 8 2-15-9087 28.

§ 113

lg 1 kohaselt rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse käesoleva seaduse §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub kaheksa protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. Rendilepingu punkti 4 lauses 7 on kokkulepitud viivisemääraks 0,2% päevas. Kohtu hinnangul on hageja 19.02.2016 seisuga sissenõutavaks muutunud viivise arvestus kooskõlas

§ 113lg 1 esimeses lauses ja rendilepingus sätestatuga.

Hageja on lisaks viivisenõuet vähendanud põhinõude suuruseni. Seega kuulub 19.02.2016 seisuga sissenõutavaks muutnud viivise nõue 6 432.22 euro ulatuses rahuldamisele. Käenduslepingud 29. Kuivõrd laenulepingud ja rendileping on hageja ja kostja I (kui põhivõlgniku) vahel sõlmitud, ei saa tekkida antud juhul küsimust

§ 145

lg 1 ja 2 kohaldamisele mittekuulumisest, sest antud lõigetest tulenevalt on käendaja kohustused tagatava põhikohustusega seotud (käenduse aktsessoorsus). 30.

§ 145

lg 1 kohaselt vastutavad kohustuse rikkumise korral põhivõlgnik ja käendaja võlausaldaja ees solidaarselt, kui käenduslepinguga ei ole ette nähtud, et käendaja vastutab üksnes juhul, kui võlausaldaja ei saa nõuet põhivõlgniku vastu rahuldada. 15.03.2012 käenduslepingu p 2 esimese lause kohaselt kui XXXX OÜ ei täida lepingust tulenevaid kohustusi laenuandaja XXXX OÜ ees nõuetekohaselt, on laenuandjal õigus nõuda lepingu täitmist nii XXXX OÜ-lt kui käendajalt kui mõlemalt ühiselt. Analoogne säte on sätestatud teises käenduslepingu punktis 2. Seega vastab käenduslepingute p 2 seadusele. Seega oli hageja õigus valida, kelle vastu ta nõude esitab – kas käendaja või põhivõlgniku vastu või mõlema vastu korraga. 31.

§ 145lg 2 kohaselt vastutab käendaja käendatava kohustuse eest täies ulatuses.

Ta vastutab ka kohustuse rikkumisest tulenevate tagajärgede, eelkõige viivise ja leppetrahvi maksmise ning kahju hüvitamise eest, samuti lepingust taganemise või lepingu ülesütlemisega seotud kulude hüvitamise eest. Võla põhivõlgnikult sissenõudmisega seotud kulude hüvitamise eest vastutab käendaja, kui talle anti sissenõudmise kavatsusest õigeaegse teatamisega võimalus neid kulusid vältida. Nii 15.03.2012 käenduslepingu punkti 1 esimese lause kui 30.03.2012 käenduslepingu punkti 1 esimese lause kohaselt võtab käendaja käenduslepingu sõlmimisega enesele täies ulatuses vastutuse lepingust tulenevate kohustuste täitmise eest kliendi poolt, sealhulgas maksete, lepingutasude, viiviste ja leppetrahvide ning võla sisse nõudmisega seotud kulutuste tasumise eest. 15.03.2012 käenduslepingu punkti 1 teise lause kohaselt on käendaja vastutuse rahaline maksimumsumma 14 184.42 eurot, 30.03.2012 käenduslepingu puhul on rahaline maksimumsumma 87 000 eurot.

1. Eeltoodu alusel kohus leiab, et eeldused hagi rahuldamiseks on täidetud. Kokkuvõttes rahuldab kohus hagi kostjate I ja II suhtes ning mõistab nendelt solidaarselt hageja kasuks välja 30.03.2011 ja 29.04.2011 laenulepingutest tuleneva põhivõla 6 348.23 eurot, tasumata intressi summas 3 710.09 eurot ning põhivõla summalt arvestatud viivise 6 348.23 eurot ajavahemiku 01.01.2014-19.02.2016 eest, kusjuures kostjalt II mitte rohkem kui 14 184.42 eurot. Samuti rahuldab kohus hagi kostjate I ja II suhtes ning mõistab nendelt solidaarselt hageja kasuks välja 30.03.2011 rendilepingust tuleneva põhivõla 6 432.22 eurot, tasumata intressi summas 1 205.89 eurot ning põhivõla summalt arvestatud viivise 6 432.22 eurot 19.02.2016 seisuga.
2. Käesolevas otsuses käsitlemata väited ja tõendid jätab kohus TsMS § 238 alusel tähelepanuta. 9 2-15-9087 V Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine
3. Õigusnormid, millest kohus juhindub, on järgmised: tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 138 lg kohaselt on menetluskulud menetlusosaliste kohtukulud ja kohtuvälised kulud. TsMS § 144 p 1 järgi kohtuvälised kulud on menetlusosaliste esindajate ja nõustajate kulud. TsMS § 162 lg 1 kohaselt hagimenetluse kulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti. TsMS § 173 lg 1 kohaselt esitab asja menetlenud kohus kohtuotsuses menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel. TsMS § 174 lg 1 kohaselt menetluskulude rahalise suuruse määrab menetluskulude jaotuse alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks asja menetlev kohus samas tsiviilasjas, millega seoses kulud tekkisid. Kohus määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks ka siis, kui menetlusosalised ei esita menetluskulude kindlaksmääramise taotlust, võttes aluseks menetluskulude nimekirja või tsiviilasja materjalid. Maakohus määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses, kui menetluskulude kindlaksmääramine ei takista kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse tegemist (TsMS § 174 lg 2). TsMS § 174 lg 4 kohaselt kui maakohus kohtuotsuses või asja lõpetavas määruses menetluskulusid kindlaks ei määra, määrab tsiviilasja lahendanud maakohus menetluskulude rahalise suuruse kindlaks pärast kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumist käesoleva seadustiku § 177 lõikes 2 sätestatud korras. TsMS § 177 lg 1 kohaselt kohus määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks:1) kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses või määrusega pärast tsiviilasja sisulise lahendamise kohta tehtud kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumist. TsMS § 177 lg 2 tulenevalt kui kohus ei määranud menetluskulude rahalist suurust kindlaks vastavalt käesoleva paragrahvi lõike 1 punktile 1, määrab tsiviilasja sisuliselt lahendanud maakohus menetluskulude suuruse kindlaks määrusega mõistliku aja jooksul kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumisest. TsMS § 178 lg 1 järgi menetluskulude jaotust saab vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. Hüvitatavate menetluskulude suurust saab vaidlustada selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude rahaline suurus kindlaks määrati. Kuna kohus rahuldab hagi, jäävad menetluskulud solidaarselt kostjate kanda. Kohus leiab, et menetluskulude rahaline suurus tuleb kindlaks määrata eraldi määrusega pärast tsiviilasja sisulise lahendamise kohta tehtud kohtuotsuse jõustumist. /digitaalselt allkirjastatud/ Merike Varusk Kohtunik 10