← Eesti

2-16-4053/23

Obsah (8)§ 82§ 367§ 113§ 361§ 142§ 108§ 145§ 149

KOHTUOTSUS E E S TI V A B A R I I G I NI M E L Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Mati Maksing, Gaida Kivinurm ja Ulvi Loonurm Otsuse avalikult teatavaks tegemise aeg ja koht 17. veebruar 201

) § 82 lg 3 järgi täitma kohustuse ning liisinguandja võib

§ 82

lg 7 kolmanda lause järgi nõuda selle kohustuse täitmist kohustuse täitmiseks mõistlikult vajaliku aja jooksul. Maakohus leidis, et esitatud kapitalirendilepingute p 10.6 kohaselt on lepingute ülesütlemisest tekkiva liisinguandja kulutuste hüvitamise kohustuse täitmise tähtpäev kindlaks määratud ning kulutuste hüvitamise nõue muutub sissenõutavaks peale lepingueseme võõrandamist ja peale vastava nõude esitamist 10 päeva möödumisel. Seega muutus kapitalirendilepingust III tulenev nõue sissenõutavaks

  1. augustil 2010 ja kapitalirendilepingust IV tulenev nõue muutus sissenõutavaks
  2. septembril
  3. Kapitalirendilepingu I eset (sadulauto MAN) ja kapitalirendilepingu II eset (poolhaagis Berger) ei ole vaatamata võlausaldaja ja inkassofirma korduvatele nõuetele ja tegevustele võlausaldajale tagastatud. Nende lepingute osas tuleb lugeda mõistlikuks ajaks, millest alates 4

(11)on võlausaldaja

§ 367

kohane kulutuste hüvitamise nõue muutunud sissenõutavaks, üks aasta alates lepingute ülesütlemisest. Seega muutusid kapitalirendilepingutest I ja II tulenevad nõuded sissenõutavaks alates

  1. veebruarist
  2. TsÜS § 160 lg 2 p 3 kohaselt peatab pankrotiavalduse esitamine nõude aegumise. Võlausaldaja esitas kostja pankrotiavalduse
  3. mail
  4. Eeltoodust tulenevalt ei ole kapitalirendilepingutest I–IV tulenevad nõuded aegunud. Tallinna Ringkonnakohus nõustus
  5. jaanuari 2013 määruses tsiviilasjas nr 2-12-19994 maakohtuga selles, et hageja nõuded ei ole aegunud. Sellekohased kohtulahendid on jõustunud. Kapitalirendilepingute III ja IV esemeks olnud vara võõrandati kooskõlas lepingute p-ga 10.6 ja vastavalt turuhinnale. OÜ Balti Realiseerimiskeskus (edasimüüja) müüs poolhaagise Kögel 91 666,67 krooniga ja sadulauto Volvo 90 000 krooniga, mis ongi nende lepinguesemete väärtus. TsÜS §-st 65 ei tulene, et eseme raamatupidamislik jääkväärtus on selle tegelik väärtus. Kostja allkirjastas omakäeliselt kapitalirendilepingud I–IV ja nendega võttis põhivõlgnik lepinguesemete kindlustuskohustuse. Käenduslepingute p 1 kohaselt vastutab käendaja täies ulatuses lepingust tulenevate kohustuste täitmise eest, sh kindlustusmaksete tasumise eest. Hageja esitas tasumata kindlustusmaksete arvestuse. Kohtule ei esitatud tõendeid selle kohta, et põhivõlgnik või kostja oleks oma lepingulise kohustuse täitnud. Eeltoodust tulenevalt ei saa kostja väita, et hageja nõuab alusetult kindlustusmaksete tasumist. Hageja viivisenõue põhivõlgniku vastu on 138 426,55 eurot, mida hageja palus kostja pankrotimenetluses tunnustada 38 221,13 euro ulatuses, sest käendaja vastutus on käenduslepingutest tulenevalt piiratud. Viivise nõue kostja vastu ei ole ebaselge ega ebamõistlikult suur. Eeltoodust tulenevalt on hageja nõue õiguslikult põhjendatud ja seda tuleb kostja pankrotimenetluses tunnustada teises järgus summas 106 888,25 eurot. Selles summas on kostja pankrotimenetluse lõpetamise määrus täitedokument PankrS § 168 tähenduses.
  6. Maakohus jättis tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 162 lg 1 alusel menetluskulud kostja kanda ning mõistis välja kostjalt hageja kasuks riigilõivu 300 eurot, õigusabikulud 750 eurot ja viivise

§ 113

lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses alates otsuse jõustumisest kuni täitmiseni. Kohtu hinnangul vastab hageja esindaja tasutaotlus asja keerukusele, kantud kulud on põhjendatud ja vajalikud arvestades lepingulise esindaja töömahtu. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD

  1. Kostja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse tühistada ja jätta hagi rahuldamata ning menetluskulud hageja kanda või alternatiivselt saata asi uueks läbivaatamiseks samale maakohtule. Menetluskulud palub kostja panna hageja kanda. Apellatsioonkaebuse väited on kokkuvõtvalt järgmised. Esiteks ei esitanud hageja selget viivise arvestust. Viivise arvestuses ei ole eraldi välja toodud põhivõlgnevuse summa, viivise määr, viivitatud päevade arv ja viivise arvestuse lõpptulemus. Lisaks jättis maakohus põhjendamatult rahuldamata kostja taotluse lepinguga ettenähtud viivise määra 0,3% päevas (109,5% aastas) vähendamiseks mõistliku ulatuseni. Teiseks ei esitanud hageja tõendeid, et ta on kindlustusmakseid põhivõlgniku eest tasunud. Hageja ei tõendanud kindlustusmaksete tasumise kohustuse esinemist ega kindlustusmaksete suurust. Kohtule ei esitatud kindlustuslepinguid ega kindlustusandjate arveid. Kolmandaks ei ole hagiavaldusest võimalik aru saada, kui suured olid tasumata igakuised liisingumaksed, kui palju neid oli ja millal muutusid sissenõutavaks. Neljandaks on põhjendamatu maakohtu seisukoht, et lepinguesemete turuväärtust näitab nende müügihind. See seisukoht on vastuolus TsÜS §-ga
  2. Vara müümine teatava hinnaga ei tõenda 5

(11)vara tegelikku turuväärtust, vaid näitab ainult konkreetse lepingu müügihinda. Kohtule esitatud lepingust nähtub vaid, mis hinnaga hageja müüs vara edasimüüjale. Viiendaks jääb kostja selle juurde, et kõik hageja nõuded on aegunud. Riigikohtu
  1. mai 2016 otsuse tsiviilasjas nr 3-2-1-33-16 p-s 13 toodud selgituste kohaselt muutus suurem osa tasumata kuumaksetest ja kindlustusmaksetest sissenõutavaks veel
  2. aastal. Nende aegumistähtaeg algas
  3. jaanuaril 2009 ja lõppes
  4. jaanuaril 2012 TsÜS § 154 lg 1 alusel. Lepinguesemete ostuhinna tasumata osa (lepingu ülesütlemisega seotud krediidikulude hüvitamise nõue,

§ 367lg-d 1–3) hüvitamise nõude aegumine algas selle sissenõutavaks muutumisega. Ts

ÜS § 147 lg 2 kohaselt muutub nõue sissenõutavaks alates ajahetkest, mil õigustatud isikul on õigus nõuda nõudele vastava kohustuse täitmist. Liisinguandja lepingu ülesütlemisega seotud kulude hüvitamise nõue koosneb liisingulepingute ülesütlemise hetkeks (

  1. veebruar 2009) tasumata jäetud vara väärtusest (60 797,92 eurot). Kuna tasumata jäetud vara väärtus (st lepingutejärgne vara jääkväärtus) oli hagejale teada lepingute ülesütlemise päeval, muutus hageja lepingu ülesütlemisega seotud kulude hüvitamise nõue sissenõutavaks samal päeval. Isegi kui hageja nõue ei muutunud sissenõutavaks koheselt pärast lepingu lõppemist, muutus see sissenõutavaks mõistliku tähtaja jooksul. Tulenevalt eespool viidatud Riigikohtu lahendist (p 15) saab mõistlikuks tähtajaks pidada kolme kuud alates vara tagastamisest, mille jooksul oli hageja piisavalt aega, et tagastatud vara väärtust hinnata. Kuuendaks vastutab kostja ainult kapitalirendilepingutest I–IV tulenevate kohustuste täitmise eest, aga pärast lepingute lõppemist (
  2. veebruar 2009) tekkinud seadusest tulenevate kohustuste täitmise eest kostja ei vastuta. Hageja täpsustatud nõudele (järgnevas p 7) ei esitanud kostja uusi vastuväiteid.
  3. Hageja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu. Vastuseks ringkonnakohtu küsimusele selgitas hageja, et nõue koosneb kapitalirendilepingute I–IV kaupa järgmistest osadest: Nõuded (eurodes) tasumata hind intress (
  4. a eest) viivis tasumata kuumaksed sh
  5. a
  6. a kindlustusmaksed sh
  7. a
  8. a KOKKU leping I 24 697,96 33,85 15 000,00 3 145,60 2 764,84 380,76 1 842,21 44 719,62 leping II 19 853,94 27,21 15 000,00 2 528,66 2 222,57 306,08 43,98 25,13 18,85 37 453,79 leping III 7 177,03 leping IV 9 068,99 4 244,41 4 244,40 11 421,44 13 313,39 KOKKU 60 797,92 61,06 38 488,81 5 674,26 4 987,41 686,84 1 886,19 25,13 18,85 106 908,24 Kui osa nõudest osutub aegunuks, siis palub hageja vastavas osas mõista välja suuremas summas viivis. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
  9. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus tuleb TsMS § 657 lg 1 p 2 alusel osaliselt tühistada. Ringkonnakohus saab teha tühistatud osas uue otsuse, millega jätab hagi osaliselt rahuldamata. Menetluskulud jaotab kohus vastavalt hagi rahuldamise ulatusele. 6

(11)
  1. Pooled ei vaidle apellatsiooniastmes kostja pankroti väljakuulutamise, hageja nõudeavalduse esitamise, lepingute sõlmimise, kapitalirendilepingute I–IV ülesütlemise ja sellele järgnenud lepinguesemete tagastamise asjaolude üle. Seega saab ringkonnakohus TsMS § 652 lg 1 p 1 alusel lähtuda vaidlustatud otsuse p-des 4–6 tuvastatud asjaoludest.
  2. Ringkonnakohus peab põhjendatuks käsitleda kostja apellatsiooniväiteid nende esitamisest erinevas järjekorras. Esiteks analüüsib ringkonnakohus aegumise vastuväidet (viies väide, järgnevas p-d 11–13), teiseks kontrollib, kas maakohus rahuldas põhjendatult kindlustusmaksete nõude (teine väide, p 14), ja vastab seejärel kaebuse ülejäänud väidetele (p-d 15–18).
  3. Apellatsioonkaebuse viienda väitega järgib kostja juba maakohtus esitatud aegumise vastuväidet. Maakohus hindas kapitalirendilepingutest I–IV tulenevate kõigi nõuete aegumist lähtudes lepingute ülesütlemise ja lepinguesemete tagastamise (või tagastamata jätmise) asjaoludest. Sealjuures jäi põhjendamatult tähelepanuta, et osa hageja nõudest vastab põhivõlgniku kohustustele, mis muutusid sissenõutavaks juba enne lepingute ülesütlemist. Aegumise vastuväite lahendamise eel tuleb siiski kontrollida, kas selle edukust võib takistada jõustunud pankrotimääruses samade nõuete aegumise kohta seisukoha võtmine. TsMS § 457 lg 1 sätestab, et jõustunud kohtuotsus on menetlusosalistele kohustuslik osas, milles lahendatakse hagi või vastuhagiga esitatud nõue hagi aluseks olevatel asjaoludel, kui seadusest ei tulene teisiti. TsMS § 463 lg 2 järgi kohaldatakse määrusele vastavalt otsuse kohta sätestatut, kui seadusest või määruse olemusest ei tulene teisiti. Hageja nõue lahendatakse kohtuotsuse resolutsiooniga, hagita asjas esitatud taotlus aga menetlust lõpetava määruse resolutsiooniga. Just resolutsiooniga kohustatakse menetlusosalist teataval viisil käituma või käitumisest hoiduma. Seega toob õiguslikud tagajärjed kaasa üksnes resolutsioon. Kuna lahendi põhjendav osa iseseisvalt poolte õigusi ja kohustusi ei mõjuta, ei ole lahend vaidlustatav resolutsiooni peale kaebust esitamata (Riigikohtu
  4. aprilli 2016 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-181-15, p 58 teine lõik, samuti selles viidatud
  5. oktoobri 2007 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-88-07, p 14, ja
  6. aprilli 2009 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-17-09, p 16). Eelnevast tuleneb, et pankrotimääruses nõude aegumise kohta võetud seisukoht ei ole ka samade menetlusosaliste suhtes hilisemas vaidluses siduv, sest pankroti väljakuulutamisel ei sisaldu otsustus nõude konkreetse suuruse kohta kohtulahendi resolutsioonis. Järelikult sai kostja käesolevas menetluses tugineda hageja nõude aegumisele ja sellele vastuväitele vastamiseks ei ole piisav pelgalt viitamine jõustunud pankrotimäärusele.
  7. Aegumise vastuväite hindamiseks tuleb esmalt kvalifitseerida pooltevaheline õigussuhe (Riigikohtu
  8. novembri 2008 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-95-08, p 11 esimene lõik). Hageja ja põhivõlgniku vahel sõlmitud kapitalirendilepingud I–IV on liisingulepingud

§ 361tähenduses.

Hageja ja kostja vahel on sõlmitud käenduslepingud (

§ 142lg 1).

Hageja võis kapitalirendilepingute p 4.1 järgi ja

§ 108

lg 1 alusel nõuda põhivõlgnikult igas lepingus kokku lepitud osamaksete maksmist, samuti tekkisid tal lepingute ülesütlemise tagajärjel

§ 367lg-te 1–3 alusel nõuded lepinguesemetega seotud kulude hüvitamiseks.

Kostja kui käendaja vastu saab hageja esitada nõudeid solidaarselt põhivõlgnikuga

§ 145

lg-te 1 ja 2 järgi.

§ 149

lg 1 esimese lause kohaselt võib käendaja esitada võlausaldaja nõudele kõiki vastuväiteid, mida oleks võinud esitada põhivõlgnik ise, välja arvatud need, mis on vahetult seotud põhivõlgniku isikuga. Käendaja saab mh esitada aegumise vastuväite.

  1. Hageja kui liisinguandja nõuete aegumise hindamisel tuleb eristada enne lepingute ülesütlemist sissenõutavaks muutunud maksetest tulenevaid nõudeid ja pärast ülesütlemist sissenõutavaks muutunud nõudeid ning arvutada aegumist selle järgi, millise nõude hageja on esitanud (Riigikohtu
  2. mai 2016 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-33-16, p 13 teine lõik, ja selles viidatud
  3. veebruari 2016 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-118-15, p 12). 7

(11)

§ 108

lg 1 alusel esitatud enne liisingulepingu ülesütlemist sissenõutavaks muutunud osamaksetena tasutavate liisingumaksete täitmisnõude aegumisele kohaldub TsÜS § 154 lg 1, mille järgi algab aegumistähtaeg selle kalendriaasta lõppemisest, mil kohustusele vastav nõue muutub sissenõutavaks. Liisingulepingu ülesütlemisega sissenõutavaks muutunud nõuete puhul tuleb aga juhinduda TsÜS § 147 lg-st 1, mille järgi algab nõude aegumine selle sissenõutavaks muutumisega (vt lisaks eelmises lõigus viidatule Riigikohtu 12. novembri 2008 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-95-08, p 11; 22. veebruari 2011 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-153-10, p 12, ja 4. veebruari 2015 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-153-14, p 12). Liisingulepingu käendamisest tulenevad nõuded käendaja vastu (

§ 145

) hakkavad üldjuhul aeguma samal ajal kui samad nõuded põhivõlgniku vastu (Riigikohtu

  1. aprilli 2009 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-33-09, p 10, eristuste kohta vt Riigikohtu
  2. novembri 2016 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-119-16, p 16). Vastavalt hageja nõudesummade täpsustusele (eespool p 7) kohaldub TsÜS § 154 lg 1 neile osamaksete (nii vara väljaostumaksed kui ka kindlustusmaksed) ja intressi nõuetele, mis muutusid sissenõutavaks enne kapitalirendilepingute I–IV ülesütlemist. Need maksed jagunevad omakorda kaheks: osa neist muutus sissenõutavaks
  3. aasta jooksul, aga osa
  4. aasta esimeste kuude jooksul. Vastavalt hageja esiletoodule, millele kostja ei esitanud vastuväiteid, muutus hageja nõudest
  5. aastal sissenõutavaks 5 073,60 eurot ( = 33,85 + 2764,84 + 27,21 + 2222,57 + 25,13). Selles osas hakkas nõude aegumistähtaeg kulgema
  6. jaanuaril 2009 ja lõppes
  7. detsembri 2011 möödumisega. Hageja esitas pankrotiavalduse
  8. mail 2012, st pärast kirjeldatud nõudeosa aegumistähtaja möödumist. Neile perioodilistele maksetele, mis muutusid sissenõutavaks
  9. aastal, vastav nõudeosa oleks aegunud
  10. aasta lõpuga, st ei olnud hagi esitamise ajaks veel aegunud. Samuti ei ole aegunud viivise nõuded, sest hageja täpsustatud nõude (
  11. jaanuari 2017 menetlusdokumendi p 2.1.1–2.1.4 viimased taanded, kokkuvõtvalt eespool p 7) kohaselt on kõigi lepingute puhul pelgalt tasumata ostuhinna osalt pärast lepingute ülesütlemist arvestatud viivis kas suurem või vähemalt sama suur kui kostjalt nõutu. TsÜS § 142 lg 1 sätestab, et õigus nõuda teiselt isikult teo tegemist või sellest hoidumist (nõue) aegub seaduses sätestatud tähtaja (aegumistähtaeg) jooksul. Pärast nõude aegumist võib kohustatud isik keelduda oma kohustuse täitmisest. Järelikult tuleb hageja nõue 5 073,60 euro ulatuses jätta rahuldamata aegumise tõttu. Ülejäänud osas, st kapitalirendilepingute I–IV ülesütlemisest tingitud nõuete aegumise käsitluses nõustub ringkonnakohus maakohtu põhjendustega vaidlustatud otsuse p-s
  12. Maakohus tuvastas õigesti, millal muutusid vastavad nõudeosad sissenõutavaks ja põhjendas kohaselt, et need ei olnud pankrotiavalduse esitamise ajaks aegunud. Neid põhjendusi ei ole vaja TsMS § 654 lg-st 6 tulenevalt korrata.
  13. Apellatsioonkaebuse teine väide käsitleb kindlustusmaksete nõuet. Ringkonnakohus ei nõustu maakohtu ja hagejaga, et kindlustusmaksete nõude tõendamiseks on piisav lepingute ja hageja enda koostatud arvepidamise esitamine. Kostja on alates hagile vastamisest märkinud, et selles osas on hageja nõue tõendamata. Kostja vastavast väitest tuli nii hagejal kui ka maakohtul aru saada, et kostja on hageja nõudele selles osas sisuliselt vastu vaielnud ja hagejal tekkis TsMS § 230 lg 1 järgi kohustus oma väide tõendada. Kuna hageja kindlustusmaksete tasumise osas täiendavaid tõendeid ei esitanud, siis jääb hagi lisaks 1 861,06 euro ( = 1886,19 – 25,13). ulatuses tõendamatuse tõttu rahuldamata.
  14. Apellatsioonkaebuse esimene väide käsitleb viivise arvestust ja vähendamist. Sisuliselt heidab kostja ette viivise arvestuse ebaselgust ja viivise vähendamise taotluse tähelepanuta jätmist. Ringkonnakohtu hinnangul ei anna esimese väite kumbki osa alust maakohtu otsuse muutmiseks. 8

(11)Hageja viivise arvestus ei ole ebaselge. Selles osas järgib ringkonnakohus maakohtu põhjendusi vaidlustatud otsuse p-s 11 ega korda neid TsMS § 654 lg 6 alusel. Viivise vähendamise taotluse esitas kostja esimest korda maakohtule
  1. oktoobri 2016 menetlusdokumendis pärast asja arutamist
  2. oktoobri 2016 kohtuistungil. Protokollist nähtuvalt viis maakohus istungil lõpule asja arutamise ja teatas lahendi kuulutamise aja (tl 149). Kuigi kostja oli juba hagile vastates vaielnud vastu ka viivise nõudel, siis viivise vähendamise taotlemiseks ei piisa pelgalt vastuvaidlemisest viivise nõudele (Riigikohtu
  3. detsembri 2007 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-128-07, p 17). Viivise vähendamise taotlus tuleb üldjuhul esitada juba maakohtus (Riigikohtu
  4. mai 2011 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-24-11, p 17 esimene lõik). Kostja ei ole toonud esile põhjuseid, mis takistasid tal vastavat taotlust õigeaegselt esitamast. Ringkonnakohtu hinnangul ei saanud selleks olla kostja üldsõnaline etteheide, et viivise arvestus ei ole selge, sest viivise vähendamise taotluses ei pea kostja nimetama konkreetseid summasid (Riigikohtu
  5. detsembri 2014 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-139-14, p 16 kolmas lõik). Järelikult jättis maakohus vaidlustatud otsuses viivise vähendamise taotluse õiguspäraselt TsMS § 331 lg 1 alusel menetlemata. Menetluse selguse huvides võinuks maakohus seda küsimust otsuses käsitleda ja kostja taotluse tähelepanuta jätmist põhjendada, aga see puudus ei toonud kaasa ebaõiget kohtulahendit. Neil kaalutlustel ei ole vaja viivise vähendamise taotlusele sisuliselt vastata.
  6. Apellatsioonkaebuse kolmanda väitega heidab kostja ette hageja nõude ebaselgust. Ringkonnakohus möönab, et maakohus ei pööranud asja lahendamisel piisavalt tähelepanu hageja nõude jaotumisele erinevate lepingute ja nõudeosade vahel, mis võis tuua kaasa ebaõige kohtulahendi eelkõige aegumise vastuväite käsitlemisel. Siiski sai ringkonnakohus selle puuduse kõrvaldada apellatsioonimenetluses, mistõttu ei anna kolmas väide alust muuta vaidlustatud otsust muus osas peale eespool p-des 13 ja 14 märgitu.
  7. Apellatsioonkaebuse neljas väide on menetlusõiguslikust aspektist samuti põhjendatud. Maakohus tuvastas vaidlustatud otsuse p-s 9 ekslikult kapitalirendilepingute III ja IV esemete võõrandamise asjaolud ja müügihinna hageja poolt edasimüüjale esitatud arve alusel. Siiski ei toonud kirjeldatud eksimus kaasa ebaõiget kohtulahendit. Ringkonnakohus tuvastab apellatsioonkaebuse vastusele lisatud kinnituskirja (tl 174) järgi, et edasimüüja andmetel oli vaidlusaluse kahe sõiduki turuhind sama, mille maakohus märkis vaidlustatud otsuse p-s 9, st vastavalt poolhaagise Kögel osas 91 666,67 krooni ehk 5 858,57 eurot ( ≈ 91666,67 : 15,6466) ja sadulauto Volvo osas 90 000 krooni ehk 5 752,05 eurot ( ≈ 90000 : 15,6466). Ülejäänud osas järgib ringkonnakohus maakohtu põhjendusi vaidlustatud otsuse p-s 9 ega korda neid TsMS § 654 lg 6 alusel. Seega on hageja eelnimetatud summadest õigesti lähtunud kapitalirendilepingutest III ja IV tuleneva nõude arvutamisel (vastavalt tl 66 ja 67).
  8. Apellatsioonkaebuse kuues väide kostja kui käendaja vastutuse piiratuse kohta ainult kapitalirendilepingutes I–IV märgitud kohustustega, ei ole edukas.

§ 142

lg 1 sätestab, et käenduslepinguga kohustub käendaja kolmanda isiku (põhivõlgnik) võlausaldaja ees vastutama põhivõlgniku kohustuse täitmise eest.

§ 145

lg 2 kohaselt vastutab käendaja käendatava kohustuse eest täies ulatuses, sh vastutab ta ka kohustuse rikkumisest tulenevate tagajärgede, eelkõige viivise ja leppetrahvi maksmise ning kahju hüvitamise eest, samuti lepingust taganemise või lepingu ülesütlemisega seotud kulude hüvitamise eest. Kapitalirendilepingute I–IV p 10.6 järgi vastutas põhivõlgnik lepingute ülesütlemise korral kõigi lepingutest tulenevate nõuete ulatuses, sh tuli tal tasuda lepingueseme soetusmaksumuse tasumata osa, mis ei ole kaetud varasemate väljaostumaksetega.

§ 367lg 1 näeb samuti ette, et liisingulepingu ülesütlemise korral peab liisinguvõtja hüvitama liisinguandjale kõik 9

(11)kulud, mida liisinguandja kandis seoses liisinguesemega, eelkõige liisingueseme ostuhinna ja ostuhinna finantseerimise kulud selles ulatuses, milles need ei ole kaetud juba tasutud liisingumaksetega. Hüvitatavate kulude täpsema ulatuse näevad ette järgnevad lõiked. Eelnevast tuleneb, et kostja vastutab ka kapitalirendilepingute I–IV ülesütlemisest tingitud põhivõlgniku rahaliste kohustuste täitmise eest.
  1. Lõpuks tuleb veel vastata küsimusele, kas hageja saab edukalt sisustada käesolevas asjas oma nõuet kostja vastu sel viisil, et nõuab aegunud ja tõendamatuse tõttu rahuldamata jäänud nõudele vastavas summas või muul alusel viivise väljamõistmist suuremas summas kui märgitud algselt kostja vastu esitatud pankrotiavalduses. Ringkonnakohus leiab, et sellele küsimusele tuleb vastata eitavalt, ja põhjendab seda järgmiselt. Hageja nõuab käesolevas asjas lahendatava hagiga oma nõude tunnustamist kostja pankrotimenetluses olukorras, kus vastuväite nõudele esitas ainult kostja kui võlgnik. PankrS § 103 lg 2 esimene lause sätestab, et nõue ja nõude rahuldamisjärk ning nõuet tagav pandiõigus loetakse tunnustatuks, kui sellele ei vaidle nõuete kaitsmise koosolekul vastu haldur ega ükski võlausaldaja, samuti siis, kui vastuväite esitanud võlausaldaja või haldur nõuete kaitsmise koosolekul vastuväitest loobub. PankrS § 104 lg 1 kohaselt võib mh vastuväite nõudele esitada ka võlgnik ise, aga see vastuväide ei takista nõude tunnustamist, kuid sel juhul ei ole määrus, millest nähtuvad tunnustatud nõuded, täitedokument PankrS § 168 tähenduses nõude osas, millele võlgnik esitas vastuväite. Kui võlausaldaja soovib, et määrusel, millest nähtuvad tunnustatud nõuded, oleks täitedokumendi tähendus, peab ta PankrS § 104 lg 2 esimese lause järgi esitama võlgniku vastu hagi nõude tunnustamiseks, millele võlgnik esitas vastuväite. Neist sätetest tuleneb, et võlausaldaja saab võlgniku vastu esitatud hagiga taotleda üksnes selle nõude tunnustamist, mille ta võlgniku pankrotimenetluses esitas. Vastupidine käsitlus ei oleks kooskõlas pankrotimenetluses esitatava võlgniku vastuväite mõtte ega eesmärgiga. Hageja nõudeavalduse p 2.1 viimasest lõigust (tl 18) nähtub, et ta esitas kostja kui käendaja vastu käenduslepingutest tulenevalt nõude summas 106 908,24 eurot, sh 60 797,92 eurot liisinguesemete ostuhinna tasumata osa; 5 674,26 eurot maksegraafiku kohaselt tasumata kuumaksed; 2 153,87 eurot tasumata kindlustusmaksed; 61,06 eurot tasumata intressid ja 38 221,13 eurot tasumata viivised. Hageja ei avaldanud nõudeavalduses, et ta soovib kostjalt mõnele muule nõudeosale vastuvaidlemise korras suurema viivise kui 38 221,13 eurot väljamõistmist. Seetõttu ei saa hageja hilisemas kohtumenetluses pankrotimenetluses esitatud nõude tunnustamise üle enam asuda nõudma viivist nõudeavalduses märgitust suuremas summas. Hageja täpsustatud nõude (eespool p 7) järgi soovib hageja viivist kostjalt summas 38 488,81 eurot, aga pankrotiavalduse järgi oli viivise nõue 38 221,13 eurot. Eeltoodud kaalutlustel ei ole käesolevas asjas hageja nõue edukas ka osasummas 267,68 eurot ( = 38488,81 – 38 221,13).
  2. Kokkuvõtvalt on apellatsioonkaebus edukas osaliselt. Maakohus rahuldas hageja nõude põhjendamatult tervikuna, sest 5 073,60 eurot sellest on aegunud (eespool p 13), lisaks 1 861,06 eurot tõendamata (p 14) ja 267,68 euro võrra on viivise nõue praegu suurem kostja pankrotiavalduses märgitust (p 19 viimane lõik). Kokku tuleb hagi jätta rahuldamata 7 202,34 euro ( = 5073,60 + 1861,06 + 267,68) ulatuses. Hageja nõuet saab tunnustada 99 685,91 euro ( = 106888,25 – 7202,34) ulatuses ja samas summas on kostja pankrotimenetluse lõpetamise määrus hageja nõude osas täitedokument.
  3. Menetluskulud nii maa- kui ka ringkonnakohtus tuleb jaotada TsMS § 163 lg 1 alusel vastavalt hagi rahuldamise ulatusele. Viidatud säte kohaldub ka kõrgema astme kohtu menetluses ja selle põhjal võib jaotada kõigi seniste astmete menetluskulud (vt nt Riigikohtu
  4. mai 2015 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-36-15, p 33). 10
(11)Hageja nõudis nõude tunnustamist summas 106 888,25 eurot, aga hagi on edukas 99 685,91 euro osas. Seega rahuldatakse hagis nõutust 93% ( ≈ 99685,91 : 106888,25). Kostja kannab järelikult 93% kõigist menetluskuludest ja hageja ülejäänud 7%. Maakohus määras kindlaks hüvitatavate menetluskulude rahalise suuruse ainult hageja menetluskulude nimekirja põhjal. Samas oli kulunimekirja esitanud ka kostja. Riigikohus tõlgendas TsMS § 174 lg-d 3 ja 5 koostoimes selliselt, et kõrgema astme kohus ei pea kindlaks määrama menetluskulude rahalist suurust mh olukorras, kus ta muudab alama astme kohtu otsust sel määral, et sellega kaasneb menetluskulude jaotuse muudatus, või teeb ise uue, osaliselt või täielikult vastupidise otsuse (
  1. aprilli 2016 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1142-15, p-d 20 ja 22). Seetõttu tuleb menetluskulud määrata kindlaks maakohtus pärast menetlust lõpetava lahendi jõustumist.
  2. Sõltumata apellatsioonkaebuse väidetest tuleb TsMS § 447 lg 2 alusel parandada ilmne ebatäpsus vaidlustatud otsuse resolutsioonis. Nimelt on maakohus resolutsiooni p-s 2 märkinud nõudesumma sõnadega „kaks miljonit“, mis ei vasta samas esitatud numbritele, hageja nõudele ega ka otsuse põhjendustele. Ringkonnakohus on seisukohal, et käesoleval ajal, kui kohtuotsused allkirjastatakse TsMS § 441 lg 1 järgi üldjuhul digitaalselt, puudub vajadus märkida rahasumma sõnadega. Seetõttu tuleb vastav osa otsuse resolutsioonist välja jätta. Resolutsioonis sulgudesse märgitud ebaõiget teksti saab parandada TsMS § 447 lg-s 2 ette nähtud korras (Riigikohtu
  3. jaanuari 2013 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-187-12, p 16). Juhindudes TsMS § 654 lg-st 2² esitab ringkonnakohus otsuse resolutsiooni juures kohtuotsuse kehtiva resolutsiooni tervikliku sõnastuse. / allkirjastatud digitaalselt / Mati Maksing / allkirjastatud digitaalselt / Gaida Kivinurm / allkirjastatud digitaalselt / Ulvi Loonurm 11
(11)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.