KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Tallinna Ringkonnakohus, tsiviilkolleegium Kohtukoosseis Eesistuja Iko Nõmm, liikmed Reet Allikvere ja Liis Arrak Otsuse tegemise aeg ja koht 5. detsember 2016.

§ 151

lg 1 kohaselt on alusetust rikastumisest tuleneva nõude aegumistähtaeg kolm aastat ajast, mil õigustatud isik teada sai või pidi teada saama, et tal on alusetust rikastumisest tulenev nõue. Seega ei ole

1. mail
2. a esitatud alusetu rikastumise nõue aegunud.
3. Seega kuivõrd kostjal I puudus õiguslik alus hagejale nõutud 100 213 euro summas ülekannete tegemiseks, on kostjal I hageja vastu 100 213 euro suurune alusetu rikastumise nõue (mille sissenõudmise õigus kostja I pankrotivarasse on kostjal II kui kostja I pankrotihalduril). Apellatsioonkaebus
4. Hageja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonikaebuse, milles palub maakohtu otsuse tühistada ning teha uus otsus, millega hagi rahuldada ja jätta vastuhagi rahuldamata või saata uueks arutamiseks maakohtule. Menetluskulud palub jätta kostjate kanda.
5. Maakohus rikkus TsMS § 329 lg 3 ja § 398 lg 2 sellega, et lõpetas istungil eelmenetluse enne kui eelmenetluse ülesanded olid täidetud. Harju Maakohus ei teatanud pooltele ette, et ta kavatseb istungil eelmenetluse lõpetada. Tulenevalt ei olnud hagejal võimalik enne eelmenetluse lõppu kõiki väiteid, taotlusi ja tõendeid esitada. Hageja esitas need pärast eelmenetluse lõppu. Harju Maakohus ei võtnud aga hageja
6. novembri
7. a menetlusdokumendi punkte 2 ja 3 ning tõendeid enam arvesse. Selliselt rikkus kohus ka TsMS § 442 lg 5 ja § 331 lg
8. Harju Maakohus jättis apellandi taotluse täiendavate tõendite vastuvõtmiseks otsuse resolutsioonis lahendamata. Maakohus oleks pidanud TsMS § 331 lg 1 alusel hageja täiendavad 4 seisukohad ja tõendid arvesse võtma. Samuti oli hagejal dokumentide hilisemaks esitamiseks mõjuv põhjus. Hageja palub ringkonnakohtul nende tõenditega arvestada.
9. Maakohus lahendas hageja hagi esimese nõude, milleks oli 19 309,70 euro välja mõistmise nõue, ebaõige materiaalõiguse alusel. Esiteks pole otsusest võimalik üheselt aru saada, millist õigusnormi on kohus kohaldanud. Võib aimata, et maakohus kohaldas alusetu rikastumise regulatsiooni, kuid hageja arvates kuulub praegusel juhul kohaldamisele käsundita asjaajamise regulatsioon. Praegusel juhul on kõik käsundita asjaajamise eeldused täidetud: hageja maksis kostjale I adresseeritud arved kostja I eest; hagejal puudus kohustus vastavaid arveid kostja I eest tasuda; hagejal oli tahe tegutseda kostja I kasuks; hageja poolne asjaajamine vastas kostja I huvile ning oli ka kostja I poolt heaks kiidetud. Eelnevast tulenevalt analüüsis kohus ebaõigeid asjaolusid ning jagas tõendamiskoormise ebakorrektselt. Kostja I oleks pidanud tõendama, et arvete tasumine ei toimunud kostja I heakskiidul. Lisaks hindas kohus vääralt tõendeid. Maakohus ei arvestanud sellega, et kostja II võttis hageja nõude aluseks olevad faktilised asjaolud omaks, mis nähtud kostja II
10. septembri
11. a menetlusdokumendist.
12. Maakohus kohaldas materiaalõigust ebaõigesti ka hageja 13 316,64 euro nõude lahendamisel. Maakohus rakendas vääralt VÕS § 29 lg
13. Kohus leidis ebaõigesti, et praegusel juhul tuleb lähtuda vaidlusaluse kokkuleppe tekstist ning poolte tegelikku tahet pole vaja välja selgitada. Maakohus on ebaõigesti hinnanud hageja
14. märtsi
15. a menetlusdokumendiga esitatud OÜ Skriva juhatuse liikme MS vastust järelepärimisele, milles viimane kinnitab nõude loovutamist hagejale. VÕS § 164 kohaselt on nõude loovutamiseks vajalik senise võlausaldaja ja uue võlausaldaja tahteavaldused. Praegusel juhul on endine võlausaldaja (OÜ Skriva) ja uus võlausaldaja (hageja) kinnitanud, et sõlmiti nõude loovutamise kokkulepe. Lisaks nähtub kostja II
16. septembri
17. a menetlusdokumendist, et kostja II võttis selle nõude suures ulatuses ka õigeks.
18. Maakohus lahendas mitmete rikkumistega ka vastuhagi. Kohtuotsuse vastuhagi rahuldamise aluseks olevad asjaolud on esitatud arusaamatult. Kohus on kohaldanud alusetu rikastumise regulatsiooni, kuid otsusest pole võimalik tuvastada, millistele asjaoludele on regulatsiooni kohaldatud. Maakohus ei ole kontrollinud, kas alusetu rikastumise nõude rahuldamise eeldused on üldse täidetud. Otsusest jääb arusaamatuks, millist laenulepingutest tulenevat kohustust kostja I enammaksete tegemisel enda arvates täitis ning miks vastavat kohustust polnud. Otsuses pole selgitatud, kui palju konkreetselt seoses iga laenulepinguga enam maksti ning millistel kuupäevadel enammakstud summad tasuti. Apellant leiab, et kuivõrd kohus pole välja selgitanud, milliste kohustuste täitmiseks, millal, millistes summades ning konkreetselt millise lepinguga seoses enammaksed tehti, ei saa ka järeldada, et alusetu rikastumine on üldse toimunud.
19. Vastuhagi punktis 3.5.5 on märgitud, et väidetavalt tuleneb mingis ulatuses enammaksete tegemine intresside kapitaliseerimisest. S.t kostja I ja hageja leppisid korduvalt kokku, et intressinõue muutub põhinõudeks, mille tulemusena saab ka vastavalt intressilt arvestada uuesti intressi. Kostja II väidab, et sellised kokkulepped olid tühised. Maakohus oleks pidanud hindama, kas väidetava alusetu rikastumise põhjuseks said olla tühised kokkulepped.
20. Maakohus kohaldanud vääralt ka aegumise regulatsiooni. Hageja on seisukohal, et isegi kui kohus peaks leidma, et kostjal I on hageja vastu alusetu rikastumise nõue, on see igal juhul aegunud. Vastuhagist on võimalik aru saada, et kõik maksed, mis on väidetava alusetu rikastumise nõude aluseks, tehti rohkem kui kolm aastat enne vastuhagi esitamist, aastatel 2008, 2009 ja
21. Vastuhagi esitati
22. mail
23. a. 5
24. Samuti hindas kohus ebaõigesti tõendeid. Ekspertarvamus, millele tuginedes on vastuhagi rahuldatud, ei tõenda kostja I poolt hagejale alusetute maksete tegemist. Ekspertarvamuses toodud kalkulatsioon ei võta arvesse pooltevahelisi kokkuleppeid ning selles sisalduvad olulised arvutusvead. Ekspertarvamus on ebaselge ja ka vastuolus kostja I pearaamatu andmetega. Vastus apellatsioonkaebusele
25. Kostja palub jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata, maakohtu otsuse muutmata ning menetluskulud hageja kanda. Ringkonnakohtu seisukoht
26. Ringkonnakohus, tutvunud tsiviilasja materjaliga, leiab, et maakohtu otsus on hagi rahuldamata jätmist puudutavas osas seaduslik ja põhjendatud ning tuleb vastavalt TsMS § 657 lg 1 p-le 1 jätta muutmata. Vastuhagi rahuldamise osas on ringkonnakohus maakohtuga erimeelt ja selles osas tuleb maakohtu otsus TsMS § 655 lg 1 p 3 alusel tühistada ja saata tsiviilasi maakohtule uueks läbivaatamiseks. Apellatsioonkaebus tuleb osaliselt rahuldada.
27. Kolleegium määratleb esmalt vaidluse raamid (I) ning lahendab seejärel apellatsioonkaebuse, käsitledes esmalt hageja esitatud nõuet (II) ja järgenvalt kostja II esitatud vastuhagi (III). I
28. Poolte vahel on apellatsioonimenetluses hageja nõuet puudutavas osas esmalt vaidluse all küsimus, kas maakohus kohaldas hageja väidetava arvete tasumisest tuleneva nõude lahendamisel korrektselt alusetu rikastumise regulatsiooni. Samuti on vaidlus selle üle, kas käsundita asjaajamise regulatsiooni kohaldamine oleks mõjutanud maakohtu järeldust, mille kohaselt hagejal ei ole kostja I vastu arvete tasumisest tulenevalt nõuet.
29. Teiseks vaidlevad pooled selle üle, kas Skriva OÜ-ga
30. juulil
31. a sõlmitud kokkulepe on käsitletav laenu tagastamise kohustuse ülevõtmise või nõude loovutamise kokkuleppena. Hageja väitel tuleb nimetatud kokkulepet pidada nõude loovutamise kokkuleppeks, kostjad aga nõustuvad maakohtu seisukohaga, et tegemist on hageja poolt kostja I kohustuse üle võtmisega.
32. Vastuhagiga seoses on vaidluse all küsimus, kas kostja I on teinud hagejale nelja laenulepingu alusel alusetuid makseid ning kas sellega seoses on maakohus põhjendatult tuginenud audiitorbüroo Ernst&Young Baltic AS-i poolt
33. septembril
34. a koostatud ekspertarvamusele. Samuti on pooled vastuhagi osas erimeelt aegumise küsimuses.
35. Lõpuks on vaidluse all ka küsimus, kas maakohus oli kohustatud vastu võtma hageja poolt
36. novembril
37. a esitatud uusi tõendeid. II
38. Vastuseks apellatsioonkaebuse väidetele märgib kolleegium, et ei jaga hageja seisukohta, mille kohaselt tuleks maakohtu otsus tühistada põhjusel, et kohus on kohaldanud hageja nõudele alusetu rikastumise regulatsiooni. Kolleegium juhib hageja tähelepanu sellele, et maakohus on jätnud hagi rahuldamata põhjusel, et hageja arved, mille tasumisele ta tugineb ei seondu kostja I tegevusega. See tähendab, et põhjus, miks kohus hagi rahuldamata jättis taandub tuvastatud faktilistele asjaoludele ja seetõttu ei muudaks kohtu järeldust see, kui nendele asjaoludele kohaldada alusetu rikastumise asemel käsundita asjaajamise regulatsiooni.
39. Maakohus on kõiki hageja esitatud arveid käsitlenud ja iga arve puhul põhjendanud, miks vastav arve ei saa olla aluseks hageja väidetavale nõudele. Maakohus on õigesti 6 leidnud, et arvetest nähtuvalt on hageja tellinud kostja I nimel teenuseid, mida kostja I ei vajanud. See tähendab, et VÕS § 1018 lg 1 järgsed käsundita asjaajamise eeldused ei ole nii või teisiti täidetud. Hageja väidetav asjaajamine ei saanud vastata kostja I huvile, sest ükski arve, millele hageja tugineb, ei seondu kostja I tegevusega. Samuti ei ole kostja I väidetavat asjaajamist heaks kiitnud. Hageja ei saa tugineda ka VM tahtele, sest arvete tekkimise perioodil ei olnud VM kostja I juhatuse liige. Kostja I hilisem juhatus ei ole arveid ega nende tasumist heaks kiitnud. Kui hageja tegevust käsundita asjaajamise regulatsiooni järgi siiski kvalifitseerida, tuleks hageja käitumist pidada lubamatuks asjaajamiseks VÕS § 1026 lg 2 tähenduses ning sellisel juhul on hageja kui asjaajaja poolt kostja I kui soodustatu vastu nõuete esitamine välistatud. Seda põhjusel, et kostja I ei ole esitanud hageja vastu VÕS § 1026 lg 2 teises lauses silmas peetud VÕS § 1022 lg 1 ja 5 ega § 1024 lg 1 järgset nõuet.
40. Kaebuse väide, et kostja II on hageja nõude omaks võtnud, ei ole põhjendatud. Asjaolu, et pankrotihaldur jättis hageja nõude osaliselt vaidlustamata, ei tähenda pankrotihalduri poolset hageja nõude omaksvõttu. Kostja II on vastuhagi punktis 1.6 kinnitanud, et pärast nõuete kaitsmise koosoleku toimumist on kostja I raamatupidamisdokumentatsiooni süvendatud analüüsi käigus ilmnenud asjaolud, mis annavad alust eeldada, et hagejal puudub tegelikkuses kostja I vastu nõue. Lisaks sellele tuleb arvestada, et kostja III on vaidlustanud hageja nõude tervikuna ja seepärast on jäänud nõue nii või teisiti tunnustamata.
41. Kolleegium nõustub ka maakohtu hinnanguga hageja, kostja I ja Skriva OÜ vahel
42. juulil
43. a sõlmitud kokkuleppe sisule. Maakohus on õigesti leidnud, et kokkleppe teksti järgi leppisid asjaosalised kokku selles, et hageja võtab üle kostja I kohustuse Skriva OÜ ees ning lepingus ei ole kokkulepet, mille järgi oleks hageja omandanud Skriva OÜ-lt nõude kostja I vastu. Kuivõrd lepingu tekst on selge, ei saanud maakohus anda lepingule teistsugust sisu tulenevalt sellest, millise seisukoha esitas lepingu sisu kohta ligi 2 aastat pärast lepingu sõlmimist Skriva OÜ juhatuse liige MS. Lisaks lepingu tekstile on kolleegiumi hinnangul olulised ka lepingust nähtuvad lepingu sõlmimise asjaolud. Nimelt tuleb arvestada, et VÕS § 175 lg 2 kohaselt sõlmitakse kohustuse ülevõtmise leping senise ja uue võlgniku vahel, kusjuures võlausaldaja peab kohustuse ülevõtmisega nõustuma. Seega viitab kostja I osalemine lepingus, et poolte tahe oli leppida kokku kohustuse ülevõtmises. Nõude loovutamise korral ei oleks kostja I osalemine lepingu sõlmimisel vajalik olnud, kuna nõude loovutamises lepivad VÕS § 164 lg 1 järgi kokku senine ja uus võlausaldaja. III
44. Vastuhagi osas märgib kolleegium, et ei jaga maakohtu käsitlust nõude aegumise osas. Tsiviilseadustiku üldosa seaduse (

) § 151 lg 1 esimene lause sätestab, et alusetust rikastumisest tuleneva nõude aegumistähtaeg on kolm aastat ajast, mil õigustatud isik teada sai või pidi teada saama, et tal on alusetust rikastumisest tulenev nõue. Kostja II on vastuhagis tuginenud väitele, et kostja I on teinud hagejale alusetuid makseid eelkõige aastatel 2008, 2009 ja 2010, kui kostja I raamatupidamises kajastati laenulepingute põhiosa võlgnevust suuremana. Nimetatud eksimusest tulenevalt tasus kostja I hagejale suuremat intressi. Lisaks eeltoodule tugineb kostja II sellele, et poolte vahelised intressi kapitaliseerimise kokkulepped aastatest 2008 ja 2009 on tühised ning et kostja I tasus nende kokkulepete alusel intressi liiga suures ulatuses. Arvestades seda, et vastuhagi esitati 15. mail 2015. a, võib

§ 151

lg 1 alusel eeldada, et aastatel 2008, 2009 ja 2010 tehtud kostja I maksetel põhinev nõue on aegunud. Nõude aluseks saaksid olla kahtlusteta üksnes need maksed, mis on tehtud pärast

1. maid
2. a ehk vähem, kui kolm aastat enne vastuhagi esitamist. 7 Varasemate maksete osas oleks maakohtul tulnud tuvastada, millal kostja I ülekannete alusetusest teada sai või pidi teada saama.
3. Kolleegium ei nõustu maakohtu käsitlusega, mille järgi tuleb vastuhagi aegumise algust lugeda alates
4. juunist
5. a, ehk päevast mil audiitorbüroo Ernst&Young Baltic AS ekspertarvamuse järgi muutus poolte vaheliste arvelduste saldo kostja I jaoks negatiivseks (II kd, tl 142).

§ 151

lg 1 järgi ei oma aegumise seisukohast tähtsust mitte hilisemad võlgnevuste arvestused, vaid nõude aluseks olevatest asjaoludest ehk ülekannetest teada saamine. Riigikohtu senise praktika kohaselt on olukorras, kus täidetakse olematut kohustust,

§ 151

lg 1 järgi alusetu rikastumise nõude sissenõutavaks muutumine seotud kohustuse alusetu täitmise (rikastumise) ajaga ning ei ole oluline, et isik saaks õiguslikult aru nõude olemasolust. Seega saab alusetust rikastumisest tuleneva nõude aegumistähtaega seostada eeskätt alusetute maksete tegemise ajaga (vt Riigikohtu

1. veebruari
2. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-169-15, p 10;
3. märtsi
4. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-180-14, p 12 ja
5. aprilli
6. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-162-13, p 43).
7. Samuti ei pea paika kostjate seisukoht, mille järgi tuleb aegumise algust arvestada alates hetkest, kui kostja II sai teada kostja I raamatupidamisandmete osas läbi viidud finantsanalüüsi tulemustest. Kolleegiumi arvates ei ole õige kostjate käsitlus, mille järgi peaks äriühingu raamatupidamise korraldamata jätmise või segase korraldamise riski kandma võlgnik. Aegumise instituut kaitseb võlgniku huve nõude põhjendamatult pika aja jooksul maksma panemata jätmise olukorras ja seepärast ei saa võlausaldaja tugineda aegumise tähtaja möödalaskmisel põhjustele, mis sõltuvad üksnes temast endast. Öeldu kehtib kolleegiumi arvates ka juhul, kui võlausaldajaks on juriidiline isik, kelle õiguste maksma panemine sõltub

§ 34järgi tema organi tegevusest.

See tähendab, et kui osaühingu juhatus ei täida ÄS § 183 järgset kohustust korraldada raamatupidamist ja seetõttu jääb äriühingul nõue võlgniku vastu märkamata ja aegub, ei saa äriühing aegumistähtaja möödalaskmist vabandada juhatuse liikme kohustuste rikkumisega. Sellised asjaolud ei saa võtta võlgnikult ära võimalust kasutada seadusest tulenevat õigust taotleda kohtult aegumise kohaldamist. Osaühingul jääb sellises olukorras üle võimalus esitada ÄS § 187 alusel juhatuse liikme kohustute rikkumisele tuginev kahju hüvitamise nõude juhatuse liikme vastu.

1. Teisest küljest, tuleb hageja aegumise vastuväite osas praegusel juhul silmas pidada seda, et VM oli äriregistri andmetel kõnealuste laenulepingute täitmise perioodil samaaegselt nii hageja kui kostja I juhatuse liige. See tähendab, et kohtul tuleb arvestada võimalusega, et hageja poolt aegumisele tuginemine võib olla vastuolus hea usu põhimõttega, kui VM käitumise põhjal on tuvastatav sihilik tegevus eesmärgiga lasta hageja huvides kostja I nõuetel aeguda. VÕS § 6 lg 2 kohaselt ei kohaldata võlasuhtele seadusest tulenevat, kui see oleks hea usu põhimõttest lähtuvalt vastuvõtmatu. TsMS § 138 lg 2 järgi ei ole lubatud teostada õigust seadusvastasel viisil, samuti selliselt, et õiguse teostamise eesmärgiks on kahju tekitamine teisele isikule. Hea usu põhimõtte üks eesmärke on tõkestada õiguse kuritarvitamist, kusjuures õiguse kuritarvitamine võib mh seisneda vastuolulises käitumises, nt on vastuoluline käitumine see, kui isik teostab õigust, mille alusel saadu peaks ta teisel alusel tagastama (vt nt Riigikohtu
2. veebruari
3. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-16915, p 10). Hea usu põhimõtte kohaldamine on õiguse kohaldamine, mida kõigi astmete kohtud saavad teha TsMS § 436 lg 7, § 652 lg 8 ja § 688 lg 2 kohaselt sõltumata poolte õiguslikest väidetest (vt Riigikohtu
4. aprilli
5. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-143-13, p 14;
6. jaanuari
7. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-116-10, p 39).
8. Eeltoodu põhjal tuleb maakohtu otsus vastuhagi rahuldamise osas tühistada ja saata tsiviilasi tühistatud osas maakohtule uueks lahendamiseks. Vastuhagi lahendades tuleb maakohtul selgitada välja, millal pidi kostja I teada saama, et vastuhagis märgitud 8 maksed hagejale olid alusetud. Sõltuvalt aegumise algusest tuleb teha uus võimaliku nõude suuruse arvestus, pidades silmas neid makseid, millest tulenev nõue ei olnud hagi esitamise hetkeks aegunud. Vajadusel tuleb võimaldada pooltel esitada nimetatud asjaolude tuvastamiseks täiendavaid tõendid. Teiselt poolt, tuleb maakohtul hinnata, kas kohtu ette toodud asjaoludel võib hageja tuginemine aegumise vastuväitele olla vastuolus hea usu põhimõttega. Ka selles küsimuses tuleb anda menetlusosalistele võimaluse avaldada oma seisukoht.
9. Kuna eelneva põhjal tuleb maakohtul nii või teisiti anda menetlusosalistele võimalus esitada vastuhagi osas seni esitamata seisukohti ja neid kinnitavaid tõendeid, ei pea kolleegium vajalikuks anda hinnangut küsimusele, kas maakohus oli enne vaidlustatud otsuse tegemist kohustatud vastu võtma hageja poolt
10. novembril
11. a esitatud tõendeid.
12. Vastuhagi osas maakohtu otsuse tühistamise tõttu tuleb maakohtu otsus tühistada ka menetluskulude jaotust puudutavas osas. Menetluskulud kuuluvad jaotamisele sõltuvalt asja uue läbivaatamise tulemusest. (allkirjastatud digitaalselt) (allkirjastatud digitaalselt) (allkirjastatud digitaalselt) Iko Nõmm Reet Allikvere Liis Arrak 9