Obsah (7)

§ 423§ 149§ 1§ 652§ 216§ 231§ 163

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Andra Pärsimägi, Üllar Roostoja, Egon Konsand Otsuse tegemise aeg ja koht 4. mai 2009 Tartu Tsiviilasja number 2-06-36047 Tsiv

) § 1 sätestab, et tsiviilkohtumenetluses vaadatakse läbi tsiviilasi, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Tsiviilasi on eraõigussuhtest tulenev kohtuasi. Antud juhul nõuab hageja, et kohus tunnistaks tema õigust erastada üürilepingu objektiks olev eluruum. Antud juhul ei ole tegemist tsiviilkohtu lahenduspädevusse kuuluva kohtuasjaga, sest nii omandireformi aluste seadus kui ka eluruumide erastamise seadus käsitlevad eluruumi erastamistoimingutena erastamise kohustatud subjekti haldustoiminguid avalik-õiguslike ülesannete täitmisel, millised toimingud on vaidlustatavad halduskorras. Halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 3 lg 1 p 1 kohaselt kuulub avalik-õiguslike vaidluste lahendamine halduskohtu pädevusse. Ka riigikohus on oma lahendis nr 3-2-1-34-96 asunud seisukohale, et vaidlus eluruumide erastamise üle enne erastatava eluruumi ostumüügilepingu sõlmimist kuulub halduskohtu pädevusse.

§ 423

lg 1 p 13 sätestab, et kohus jätab hagi läbivaatamata, kui kohus ei ole pädev asja lahendama. Seega tuleb hageja nõue eluruumi erastamise õiguse andmiseks jätta läbi vaatamata. ASJAOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED APELLATSIOONIKOHTUS E.S. esitas apellatsioonkaebuse, milles palub tühistada maakohtu 08.05.2008 otsuse ning teha uue otsuse, millega rahuldada hagi X vastu üürilepingu tühisuse tunnustamise nõudes ja eluruumi erastamisõiguse andmise nõudes ning mõista Xilt välja kohtukulud E.S.i kasuks. Apellatsioonkaebuse kohaselt ei ole Tartu Maakohus E.S.i poolt esitatud tõendeid hinnanud objektiivselt ning ajalises järjestuses. Kohtuotsus rajaneb ajaliselt õigustühisel üürilepingul, mille lõppemise alus oli saabunud juba 15.01.

1. Samuti on maakohus eksinud materiaalõigusnormide tõlgendamisel ja on rikkunud protsessiõigusnorme.
2. a detsembris ei olnud vaidlusalune korter arvatud tööandja eluruumide hulka. AS D poolt tehtud müügipakkumine 18.07.2000 tõendab, et E.S. omas nimetatud eluruumi erastamise ostueesõigust. E.S. oli nõus korterit ostueesõigusega erastama-ostma erastamisväärtpaberite kaudu, mida tõendab erastamise maksekorraldus. Kostja ei tõendanud, millise haldusaktiga ja millal arvati vaidlusalune eluruum tööandja eluruumide hulka ning, et E.S. ei ole soovinud korterit osta. Lepingu lõppemise alus saabus 15.01.2002, kui E.S. koondati X käskkirjaga, samaaegselt lõppes ka vaidlusalune üürileping. Ebaõige on kohtuotsuses toodud seisukoht, et E.S. jätkas tööd - Y. ES § 60 lg 4 p 5 kohaselt ei saa tööandja eluruumist välja tõsta töötajaid, kes on vallandatud seoses koosseisude koondamisega. E.S. koondati enne 01.07.
3. 4 VÕSRS § 2 kohaselt asjaolule või toimingule, mis on tekkinud või on tehtud enne
4. juulit 2002, kohaldatakse asjaolu tekkimise või toimingu tegemise ajal kehtinud seadust. VÕSRS § 15 lg 4 sätestab, et isikut, kes kasutas enne
5. juulit 2002 ES §-s 58 nimetatud eluruumi ja, kes vastas enne
6. juulit 2008 ES §-s 60 lg 4 nimetatud tingimustele, ei või sellest eluruumist välja tõsta ilma teist eluruumi vastu andmata.

§ 149

lg 2 p 1 kohaselt kohus otsustab hagi sisulise osa menetlusse võtmise 20 päeva jooksul alates hagi esitamisest ja keeldub määrusega avalduse menetlusse võtmast, kui see ei kuulu läbivaatamiseks tsiviilkohtumenetluse korras. Nimetatud hagi läbivaatamises oli eelnevalt (enne 22.04.2008 istungit) toimunud kaks istungit osapoolte kohalolekuga. Seega jääb arusaamatuks, miks kohus ei tuvastanud hagi nõude kuuluvust tsiviilkohtu pädevusse varem. Tartu Maakohtu 28.11.2007 määrusest nähtub, et eluruumi erastamisnõue on võetud menetlusse. Tartu Maakohus ei kaasanud protsessi Vi, kelle elamispinnaks on samuti vaidlusalune korter. Seega otsustas maakohus isiku õiguste üle, keda menetlusse ei kaasatud. X esitas vastuapellatsiooni, milles palub tühistada Tartu Maakohtu

1. mai 2008 otsuse osaliselt, s.o osas, millega kohus leidis, et pooled sõlmisid tööandja eluruumi üürilepingu ning jätta menetluskulud E.S.i kanda. Vastuapellatsioonkaebuse kohaselt on maakohus põhjendatult jõudnud järeldusele, et lepingu olemuse tuvastamiseks tuleb kohaldada üürilepingu sõlmimise hetkel kehtinud õigust ehk elamuseaduse sätteid. Samas ei saa nõustuda esimese astme kohtu järeldusega, et poolte vahel 16.01.1996 sõlmitud üürilepingu puhul on tegemist tööandja eluruumi üürilepinguga. Pooled sõlmisid 16.01.1996 eluruumi üürilepingu, mitte tööandja eluruumi üürilepingu. Õigussuhte määramisel ei oma tähtsust asjaolu, milliseid termineid lepingus kasutatakse, oluline on õigussuhte sisu. Üürilepingu sõlmimise ajal kehtinud ES § 58 lg 3 kohaselt otsustas eluruumi arvamise tööandja eluruumide hulka kohaliku omavalitsuse organ. Üürilepingu sõlmimise hetkel ei olnud X poolt vaidlusalune eluruum arvatud tööandja eluruumide hulka, mistõttu tuleb poolte vahel sõlmitud lepingut käsitleda eluruumi üürilepinguna. Eluruum sai elamuseaduse kehtivuse ajal olla tööandja eluruumiks üksnes siis, kui kohaliku omavalitsuse volikogu oli konkreetse eluruumi tunnistanud haldusaktiga tööandja eluruumiks. Sellist seisukohta on rõhutanud ka Riigikohus 20.03.1996 kohtuotsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-36-
2. Seega saaks poolte vahel sõlmitud üürilepingut käsitleda tööandja eluruumi üürilepinguna üksnes juhul, kui enne üürilepingu sõlmimist oleks pädev haldusorgan eluruumi tunnistanud tööandja eluruumiks. Seda aga polnud tehtud. Seega tuleb poolte vahel sõlmitud üürilepingut käsitleda eluruumi üürilepinguna. X vaidleb E.S.i apellatsioonkaebusele vastu. Vastuväidete kohaselt vaadatakse

§ 1järgi tsiviilkohtumenetluses läbi tsiviilasi.

Halduskohtu pädevuses on avalik-õiguslikest suhetest tulenevad vaidlused ja üldkohtu pädevuses eraõiguslikest suhetest tulenevad vaidlused, kui seadus ei sätesta teisiti. Riigikohus on 15.10.1998 kohtuotsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-34-96 leidnud, et vaidlus eluruumide erastamise üle enne erastatava eluruumi ostu-müügilepingu sõlmimist kuulub halduskohtu pädevusse. Seega ei kuulu tsiviilkohtumenetluses läbivaatamisele vaidlused haldusaktide õiguspärasuse üle. Kuna eluruumi tööandja eluruumiks tunnistamine toimub haldusakti vastuvõtmisega, siis saab isik, kes leiab, et haldusaktiga on rikutud tema subjektiivseid õigusi, esitada halduskohtule kaebuse halduskohtumenetluse seadustikus sätestatud tingimustel ja korras. Hageja ei ole X poolt vastu võetud haldusakti vaidlustanud, mistõttu puudub tal alus nõuda tsiviilkohtumenetluse korras eluruumi erastamist. Haldusmenetluse seaduse (HMS) § 61 lg 2 kohaselt kehtib haldusakt kuni kehtetuks 5 tunnistamiseni või kohtu poolt tühistamiseni. Järelikult on esimese astme kohus põhjendatult leidnud, et hageja nõue erastamise osas tuleb jätta läbivaatamata, sest tsiviilkohus ei ole pädev seda lahendama. VÕSRS § 15 lg 4 sätestab, et isikut, kes kasutas enne

1. juulit 2002 ES §-s 58 nimetatud eluruumi ja kes vastas enne
2. juulit 2002 ES § 60 lg-s 4 nimetatud tingimustele, ei või sellest eluruumist välja tõsta ilma teist eluruumi vastu andmata. Seega ei ole võimalik üürnikku eluruumist välja tõsta teist eluruumi vastu andmata üksnes juhul, kui esinevad üheaegselt mõlemad asjaolud - üürnik kasutas enne
3. juulit 2002 ES §-s 58 nimetatud eluruumi (tööandja eluruum) ja üürnik vastas enne
4. juulit 2002 ES § 60 lg 4 tingimustele. Hageja puhul ei ole nimetatud tingimused täidetud. Pooled ei sõlminud tööandja eluruumi üürilepingut ning hageja puhul ei esine ühtegi ES §-s 60 lg 4 nimetatud asjaolu. Hageja poolt viidatud ES § 60 lg 4 p 5 ei ole hageja osas rakendatav. Nimetatud sätte kohaselt ei saa tööandja eluruumist välja tõsta teist eluruumi vastu andmata isikuid, kes on vallandatud seoses ettevõtte, asutuse või organisatsiooni likvideerimisega või töötajate arvu vähendamise või koosseisude koondamisega. Hageja koondati küll enne
5. juulit 2002 X c ametikohalt, kuid ta jätkas töötamist X hallatavas asutuses ehk Y. Samas oli hageja nii Xis kui ka selle hallatavas asutuses töötades töösuhetes Xiga. Ka Riigikohus on leidnud 30.04.2003 kohtuotsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-10-03, et kohaliku omavalitsusüksuse allasutus ei ole juriidiline isik ning seega ei saa ta olla ka tööandjaks. Seega on kohus põhjendatult leidnud, et üürilepingu tähtaeg saabus pooltevahelise töösuhte lõppemisel 31.05.
6. Ka hageja on ise väitnud hagiavalduses, et Xis töötas ta alates 31.05.1995 ja töösuhe Y’iga lõpetati 31.05.
7. Isegi kui lugeda poolte vahel sõlmitud üürilepingut tööandja eluruumi üürilepinguks, siis ei välista see üürilepingu ülesütlemist, sest vajalik on ka teise asjaolu esinemine - koondamine tööandja poolt. Järelikult ei pidanud üürileandja andma üürilepingu ülesütlemisel üürnikule vastu teist eluruumi. VÕSRS § 12 lg 1 sätestab kestvuslepingutele üldise reegli, mille järgi kohaldatakse enne
8. juulit 2002 sõlmitud kestvuslepingutele alates
9. juulist 2002 tsiviilseadustiku üldosa seaduses ning võlaõigusseaduses sätestatut. Üürilepingu ülesütlemise puhul pole tegemist sellise asjaolu või toiminguga, mis on tekkinud või tehtud enne
10. juulit 2002 ning järelikult ei saa sellele kohaldada elamuseaduse sätteid. Seega sai vaidlusaluse üürilepingu ülesütlemine toimuda VÕS alusel. VÕS § 312 lg 1 kohaselt võib kinnisasja, elu-või äriruumi, laevakinnistusraamatusse kantud laeva ja Eesti õhusõidukite registrisse kantud õhusõiduki üürimise puhul kumbki lepingupool tähtajatu üürilepingu üles öelda, teatades sellest ette vähemalt kolm kuud. Kostja saatis hagejale 30.10.2006 eluruumi üürilepingu ülesütlemisavalduse, milles teavitas hagejat üürilepingu lõppemisest 10.02.
11. Konkreetset põhjust tähtajatu lepingu korraliseks ülesütlemiseks ka eluruumi üürilepingu puhul vaja ei ole. Sellist seisukohta on rõhutanud Riigikohus 11.12.2006 kohtuotsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-128-
12. Seega on kostja täitnud VÕS sätestatud nõuded üürilepingu ülesütlemiseks.

§ 652

lg 4 sätestab, et uue asjaolu ja tõendi esitamise lubatavust peab pool oma apellatsioonkaebuses või vastuses põhjendama ja kohtu nõudmisel põhistama. Kui pool uue asjaolu või tõendi esitamise lubatavust ei põhjenda või ei põhista, jätab kohus selle tähelepanuta, välja arvatud juhul, kui tõend on ilmselt vajalik asja õigemaks lahendamiseks ja vastaspool on tõendi vastuvõtmisega nõus. Hageja esitas maakohtule taotluse pikendada temaga sõlmitud üürilepingut, sest üürilepingu ülesütlemine on toimunud vastuolus hea usu põhimõttega ning ta on elanud vaidlusaluses üürikorteris rohkem kui kümme aastat. Apellatsioonkaebuses esitab hageja uue põhjendusena asjaolu, et temaga ei saanud üürilepingut üles öelda ilma teist eluruumi vastu andmata, sest ta koondati tööandja poolt. Hageja ei põhjendanud, miks ta ei esitanud nimetatud asjaolu hagiavalduses. 6

§ 216

lg 1 sätestab, et pool, kes kohtuvaidluse lahendamise korral tema kahjuks võib kolmanda isiku vastu esitada enda arvates lepingu rikkumisest tuleneva või kahju hüvitamise või hüvituskohustusest vabastamise nõude või kellel on alust eeldada kolmanda isiku sellise nõude esitamist tema vastu, võib kuni lahendi jõustumiseni esitada asja menetlevale kohtule avalduse kolmanda isiku menetlusse kaasamiseks. Riigikohus on leidnud 28.04.2008 kohtuotsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-30-08, et kolmanda isiku kaasamine

§ 216

lg 1 järgi on õigustatud, kui esineb tõenäoline võimalus, et kohtuotsus võib sellele isikule kaasa tuua

§ 216lg-s 1 nimetatud tagajärgi.

Hageja poja V puhul on tegemist üürniku perekonnaliikmega ning tema kaasamine üürilepingu ülesütlemise vaidlusesse ei olnud vajalik. E.S. vaidleb X vastuapellatsioonkaebusele vastu. Vastuväidete kohaselt on X 30.10.2006 kirjas nr 6.2-4.1/2535-2 väitnud, et

1. jaanuaril andis X üürile tööandja eluruumi aadressil xxxxx kuni töölepingu lõppemiseni. Seega on tegemist tööandja eluruumi üürilepinguga. Kuni käesoleva ajani ei ole X tühistanud ega muutnud haldusakti nimetatud eluruumi tööandja eluruumiks tunnistamise kohta. Ka kostja lepinguline esindaja on kohtuistungil kinnitanud, et vaidlusalune eluruum on pädeva organi otsusega tunnistatud tööandja eluruumiks. Kostja seisukohad üürilepingu olemuse tuvastamisel on vastuolulised ja meelevaldsed. Kuni apellatsioonimenetluseni oli X esindaja seisukohal, et E.S.i ja X vahel lõppes töösuhe 31.05.2006 ja töösuhte lõppemisega põhistati üürilepingu ülesütlemist. Seega jääb arusaamatuks, kas X on tühistanud x käskkirja 14.01.2002 nr 6, millega E.S. vabastati ametist seoses koondamisega. Väitega, et töösuhe E.S.i ja X vahel lõppes alles 31.05.2006, on X püüdnud kohut eksitada. RINGKONNAKOHTU OTSUSTUS JA PÕHJENDUSED
2. Ringkonnakohus leiab, et osaliselt on põhjendatud hageja apellatsioonkaebus ning rahuldamata tuleb jätta kostja vastuapellatsioonkaebus. Vaidlustatud maakohtu otsus tuleb tõendite osalise väära hindamise ja sellest tuleneva materiaalõiguse ebaõige kohaldamise tõttu tühistada osas, millega jäeti rahuldamata E.S.i hagi üürilepingu ülesütlemise tühisuse tunnustamiseks ja jäeti menetluskulud maakohtus hageja kanda. Ringkonnakohus teeb nimetatud osas uue otsuse, millega tunnustab poolte vahel sõlmitud üürilepingu ülesütlemise tühisust ning jätab menetluskulud maakohtus poolte endi kanda. Muus osas tuleb vaidlustatud kohtuotsus muutmata jätta.
3. Pooltel on vaidlus selle üle, millisel õiguslikul alusel nende vahel üürisuhe tekkis ning kas kostja oli õigustatud üürilepingu arvates 10.02.2007 korraliselt üles ütlema. Ringkonnakohus leiab, et maakohus on õigesti hinnanud asjas olevaid tõendeid, leides, et poolte vahel 16.01.1996 sõlmitud eluruumi üürileping on käsitletav tööandja eluruumi üürilepinguna ES § 58 tähenduses. Kostja vastuapellatsioonkaebus selles osas ei ole põhjendatud. Kuigi kohtule ei ole esitatud ES § 58 lg 3 kohast X otsust xxxxxx eluruumi tööandja eluruumide hulka arvamise kohta pooltevahelise üürilepingu sõlmimise aja seisuga, tuleneb X volikogu antud otsuse olemasolu pooltevahelise üürilepingu sõlmimise aja seisuga asjas olevate tõenditest, s.o nii poolte vahel sõlmitud üürilepingu sisust kui ka ringkonnakohtule täiendavalt esitatud X volikogu
4. märtsi 2001.a otsusest nr 20 "Munitsipaalomandusse jäävate eluruumide kinnitamine" ja X
5. juuni 1995.a korraldusest nr 469 "Elamispinnaküsimused". Asjaolu, et hageja ise on episoodiliselt menetluses väitnud, et üürilepingu sõlmimise aja seisuga ei kuulunud vaidlusalune eluruum tööandja eluruumide hulka, ei tähenda, et hageja oleks kostja väidetava selle asjaolu

§ 231lg 2 kohaselt 7 omaks võtnud.

Hageja on oma muudes avaldustes kohtule vastupidiselt leidnud, et poolte vahel oli sõlmitud just tööandja eluruumi üürileping.

1. VÕSRS § 15 lg 4 sätestab, et isikut, kes kasutas enne
2. juulit 2002 elamuseaduse §-s 58 nimetatud eluruumi ja kes vastas enne
3. juulit 2002 elamuseaduse § 60 lõikes 4 nimetatud tingimustele, ei või sellest eluruumist välja tõsta ilma teist eluruumi vastu andmata. Ringkonnakohus leiab, et hageja osas on nimetatud rakendussäte kohaldatav, kuna hageja kasutas enne VÕS-i jõustumist xxxxxx korterit tööandja eluruumina ning ta oli 15.01.2002, s.o enne VÕS-i jõustumist ka keskkonnanõuniku ametikohalt vabastatud seoses koosseisude koondamisega. Hageja oli tuginenud asjaolule, et tema puhul esineb ES §-s 60 lg 4 p 5 märgitud asjaolu, juba maakohtus. Maakohus on vääralt leidnud, et hageja jätkas pärast tema c kohalt vabastamist kuni 31.05.2006 töötamist X hallatavas asutuses – Y - ja seetõttu saabus üürilepingu tähtaeg pooltevahelise töösuhte lõppemisel 31.05.
4. Hageja ei ole kostja väidet, et hageja jätkas pärast tema c ametikohalt vabastamist töötamist kostja allasutuses, omaks võtnud (hageja väite kohaselt töötas ta kostja juures vaid
5. aastal töövõtulepingu alusel) ning kostja ei ole oma antud väite tõendamiseks esitanud ühtegi tõendit. Kuna asjas puuduvad tõendid, et hageja jätkanuks pärast 15.01.2002 xxxxxx korteri kasutamist seoses töösuhtega, siis asub ringkonnakohus seisukohale, et pooltevaheline üürileping xxxxxx korteri kui tööandja eluruumi kasutamiseks lõppes 15.01.2002 ES § 60 lg 1 alusel seoses hageja töösuhte lõppemisega.
6. Järgnevalt tõusetub küsimus, millist toimet omas VÕSRS § 15 lg-s 4 sätestatu poolte edasistele õigussuhetele. Ringkonnakohus leiab, et seadusandja kehtestas ES § 60 lõikes 4 toodud erandi, mis jäi muutumatuks VÕSRS § 15 lg 4 kohaselt ka VÕS-i kehtimahakkamisel, eesmärgiga tagada selles sättes toodud isikutele eluruumi edasine kasutamine tavalise eluruumi üürilepingu alusel, mis töösuhte kehtivusest enam ei sõltu. Samas ei pidanud seadusandja silmas seda, et ES § 60 lõikes 4 nimetatud isiku suhtes ei saaks edaspidi üürilepingut seaduses sätestatud alustel üles öelda ning üürilepingu lõppemisel teda kasutatavast eluruumist teist eluruumi vastu andmata välja tõsta. ES § 31 lg 1
7. lause sätestas, et kui lepingus ei ole tähtaega ära näidatud, loetakse see sõlmituks viieks aastaks. Ringkonnakohus leiab, et kuivõrd hageja jätkas pärast tema töösuhte lõppemist kostja juures 15.01.2002 Pärna pst 5-36 korteri kasutamist, siis tuleb eelviidatud ES sätte alusel tuvastada, et pooled sõlmisid arvates 16.01.2002 uue üürilepingu tähtajaga viis aastat.
8. VÕSRS § 12 lg 1 sätestab, et enne
9. juulit
10. a sõlmitud kestvuslepingutele kohaldatakse alates
11. juulist
12. a tsiviilseadustiku üldosa seaduses ning võlaõigusseaduses sätestatut. Asja materjalidest (tl 5) nähtuvalt esitas kostja 30.10.2006 kirjalikult ja taasesitatavas vormis hagejale üürilepingu ülesütlemisavalduse, paludes hagejal vabastada xxxxxxxx eluruumi hiljemalt 10.02.
13. Kostja toetus nimetatud ülesütlemisavalduses VÕS § 312 lg-le 1, mis sätestab, et eluruumi üürilepingu võib kumbki lepingupool üles öelda, teatades sellest ette vähemalt 3 kuud. Ringkonnakohus leiab, et käesoleval juhul ei olnud täidetud VÕS § 312 lg-s 1 sätestatud formaalne alus pooltevahelise üürilepingu korraliseks ülesütlemiseks, kuna poolte vahel oli ülesütlemisavalduse tegemise aja seisuga tähtajaline üürileping (lepingu 5-aastane tähtaeg lõppes 16.01.2007) ning kostja saanuks selle vaid erakorraliselt üles öelda VÕS §-des 313-319 sätestatud alustel. Kuna kostja ei ole käsitletaval juhul tuginenud ülesütlemisavalduses ühelegi VÕS §-des 313-319 sätestatud alusele, siis ei ole kostja poolt üürilepingu ülesütlemine kehtiv ning hageja nõue ülesütlemise tühisuse tunnustamiseks tuleb rahuldada. Kuna lepingu ülesütlemine kostja poolt ei olnud kehtiv, siis puudub ringkonnakohtul ka alus asuda täiendavalt hindama seda, kas kostja poolne lepingu ülesütlemine võis olla vastuolus hea usu põhimõttega VÕS § 327 kohaselt. 8
14. Ringkonnakohus leiab, maakohus on põhjendatult jätnud läbi vaatamata hageja nõude talle eluruumi erastamisõiguse andmiseks, kuna antud nõue ei ole läbivaadatav tsiviilkohtumenetluse korras. Asjaolu, et maakohus oli võtnud algselt ka selle hageja nõude menetlusse, ei tähenda seda, et kohus ei saanuks hiljem teha

§ 423lg 1 p 13 kohast otsustust antud nõude läbivaatamata jätmiseks.

7. Põhjendatud ei ole apellandi väide, et maakohus justkui rikkunuks menetlusnorme sellega, et jättis menetlusse kaasamata hageja täisealise poja V, kes samuti kasutab vaidlusalust korterit.

§-dest 214 lg 1 ja 215 tuleneb, et iseseisva nõudeta kolmas isik, kellel on õiguslik huvi selle vastu, et vaidlus lahendatakse ühe poole kasuks, kaasatakse tsiviilkohtumenetlusse üksnes tema avalduse alusel. Kuna käesoleval juhul ei nähtu asja materjalidest V avaldust tema 3. isikuna kaasamiseks, siis ei olnud ka maakohtul õiguslikku alust teda omal initsiatiivil 3. isikuna menetlusse kaasata.

§ 216

lg 1 sätestab ka poole õiguse esitada asja menetlevale kohtule avaldus kolmanda isiku menetlusse kaasamiseks, kuid seda üksnes juhul, kui ta leiab, et kohtuvaidluse lahendamise korral tema kahjuks võib ta kolmanda isiku vastu esitada lepingu rikkumisest tuleneva või kahju hüvitamise või hüvituskohustusest vabastamise nõude või kui tal on alust eeldada kolmanda isiku sellise nõude esitamist tema vastu. Kuna hageja ei ole käesoleval juhul

§ 216

lg-s 1 märgitud asjaolusid esile toonud, siis puudub alus V käesolevasse menetlusse

1. isikuna kaasata ka hageja avalduse alusel.
2. Ringkonnakohus leiab, et kuivõrd nii esimese astme kohtus kui ka apellatsioonikohtus rahuldatakse üks hageja kahest nõudest, siis on põhjendatud jätta menetluskulud mõlemas kohtuastmes vastavalt

§ 163lg-le 1 poolte endi kanda.

Üllar Roostoja Andra Pärsimägi 9 Egon Konsand