Obsah (18)

§ 100§ 127§ 5§ 103§ 140§ 627§ 115§ 1043§ 1037§ 1049§ 180§ 182§ 1041§ 198§ 197§ 152§ 151§ 113

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Harju Maakohus, Tartu mnt kohtumaja Kohtukoosseis Kohtunik Meeli Kaur Otsuse tegemise aeg ja koht 28. märts 2016. a, Tallinn Tsiviilasja number 2-15-16649 Tsivii

) § 115 lg 1 ja ÄS § 187 lg 2. Nõude rahuldamise eeldusena tuleb tuvastada kehtiv võlasuhe, kohustuse rikkumine (

§ 100

), osaühingule tekkinud või tekkiv varaline kahju (

§ 127

lg 1, § 128), rikkumise ja kahju vaheline põhjuslik seos (

§ 5127 lg 4).

Nende vastutuse eelduste tuvastatuse korral võib juhatuse liige siiski vabaneda vastutusest, kui ta tõendab, et kohustuse rikkumine oli vabandatav (

§ 103

lg 1) või ta on täitnud oma kohustusi korraliku ettevõtja hoolsusega (ÄS § 187 lg 2). Lisaks tuleb arvestada ka lepingujärgse kahju hüvitamise üldiste eeldustega, et kahju on hõlmatud lepingulise kohustuse kaitse-eesmärgiga (

§ 127

lg 2) ning ettenähtav (

§ 127lg 3).

Juhatuse liikme vastutuse ulatuse määramisel tuleb arvesse võtta ka osaühingu poolt saadavat kasu kahju tekitamisest (

§ 127

lg 5), samuti on kohtul õigus piirata kahju hüvitist (

§ 140). Ts

MS § 230 lg 1 järgi peab hagimenetluses üldjuhul kumbki pool tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited (kohtu selgitused, I kd tl 248). Hageja peab kahju hüvitamise nõude esitamisel tõendama ametisuhtest tuleneva kohustuse rikkumise ning nimetatud rikkumise tulemusena osaühingule varalise kahju tekkimise. Kui hageja esitab tõendid asjaolu tõendamiseks, siis on ka kostjal TsMS § 230 lg 1 alusel kohustus oma vastuväiteid omakorda tõendada (vt Riigikohtu lahend nr 3-2-1-53-10 p 13). 7. Kohtu hinnangul saab hagejale kahju tekkida sellest, kui kostja I, tegutsedes osaühingu usalduse alusel, kasutas viimase raha isiklikes huvides. Kostja I kohustus on tõendada, et ta kulutas hageja raha osaühingu huvides (vt Riigikohtu lahend nr 3-2-1-154-08, p 13). Kohustuse täitmise tõendamise üldpõhimõtte kohaselt peaks võlgnik end ise varustama tõendiga kohustuse täitmise kohta (Riigikohtu lahend nr 3-2-1-24-02, p 16). Kostja I leiab, et tal oli õigus 14.08.2015 maksta endale hageja kassast välja juhatuse liikme tasu 11 000 eurot

§ 627

lg 2 alusel.

§ 627

lg 2 järgi kui tasu suurust ei ole kindlaks määratud, tuleb maksta vastavalt asjaoludele mõistlik tasu. Kostja I leiab, et kuigi poolte vahel ei olnud sõlmitud juhatuse liikme lepingut ega kindlaks määratud tasu, tuleb maksta kostjale I mõistlik tasu. Kohus kostja I käsitlusega ei nõustu. Hageja ja kostja I vahel oli sõlmitud tööleping ning kostjale I maksti töötasu. Kostja I poolt välja toodud seisukoht

§ 627lg 2 alusel juhatuse liikmele tasu maksmiseks ei ole õige.

Juhatuse liikme tasustamiseks on ette nähtud erisäte äriseadustiku (ÄS) §-s 180¹, mille lg 1 järgi juhatuse liikmele makstava tasu suurus ja maksmise kord määratakse osanike otsusega, nõukogu olemasolul aga nõukogu otsusega. Sellise otsuse olemasolu ei ole kostja I tõendanud. Seega ei olnud kostjal I õiguslikku alust saada hagejalt 11 000 eurot ning kuna raha ei ole kasutatud hageja huvides, on ta tekitanud sellega hagejale kahju.

§ 127

lg 1 järgi kahju hüvitamise eesmärk on kahjustatud isiku asetamine olukorda, mis on võimalikult lähedane olukorrale, milles ta oleks olnud, kui kahju hüvitamise kohustuse aluseks olevat asjaolu ei oleks esinenud. Kostja I ei ole tegutsenud hageja huvides ning hageja kassast raha võtmisega on hagejal tekkinud otsene varaline kahju 11 000 eurot vähenenud rahaliste vahendite võrra. Kohtu hinnangul on kostja I vastutuse eeldused täidetud ning kostjalt I tuleb hageja kasuks välja mõista 11 000 eurot. 8. Hageja palub kostjatelt solidaarselt välja mõista põhivara võõrandamisest hagejale tekkinud kahju 11 245,17 eurot. Hageja heidab kostjale I ette juhatuse liikme kohustuse rikkumist. Puudub vaidlus, et kostja I müüs hagejale kuulunud soodapesuri ning muu hagejale kuulunud kohviku inventari. Hageja väidab, et kuigi vara müüdi kolmandatele isikutele, on see faktiliselt kostja II käsutuses. 6 Hageja nõude aluseks on asjaolu, et kostja I võõrandas hageja vara alla turuväärtuse, tekitades seega hagejale kahju. Kohus lähtub sellest, et hageja ei ole tehingute kehtivust vaidlustanud ega nõua selle tagasitäitmist. Juhul, kui juhatuse liige müüb äriühingule kuuluva vara alla turuväärtuse, võib see tõstatada juhatuse vastutuse

§ 115

lg 1 ja ÄS § 187 lg 2 alusel, sest juhatuse liige pole tegutsenud äriühingu huvides. Hageja loeb põhivara väärtuseks 13 328,50 eurot, mis tuleneb äriühingu koondaruandest (I kd tl 50). Sellest on hageja maha arvestanud müügist saadud 2083,33 eurot (käibemaksuta).

1. Pooled vaidlevad selle üle, milline oli põhivara väärtus selle võõrandamise ajal. TsÜS § 65 järgi eseme väärtuseks loetakse selle harilik väärtus, kui seaduse või tehinguga ei ole ette nähtud teisiti. Eseme harilik väärtus on selle kohalik keskmine müügihind (turuhind). Kohtu hinnangul ei ole hageja tõendanud, et kostja I võõrandas hageja põhivara alla turuväärtuse. Tehingu tegemisel võib eeldada, et asi müüdi turuhinnaga. Samuti on kostjad välja toonud asjaolud, et vara, välja arvatud mööbel, soetati
2. a ja mööbel
3. a. Seega on kostjad seadnud kahtluse alla põhivarade väärtuse, mis on kajastatud põhivarade koondaruandes. Kahtluse korral ei saa kohus lähtuda üksnes paberil kajastatud põhivarade koondaruandest (I kd tl 50). Kohus loeb tõendatuks, et hageja põhivara müüdi kohaliku keskmise müügihinnaga. Soodapesuri müük ei ole ühegi hageja poolt esitatud nõude aluseks ja kohus sellega seotud asjaolusid ei hinda.
4. Hageja leiab, et kostja II on tekitanud hagejale põhivara võõrandamise tõttu kahju. Kostja II nõude aluseks saab olla

§ 1043

, mis sätestab, et teisele isikule (kannatanu) õigusvastaselt kahju tekitanud isik (kahju tekitaja) peab kahju hüvitama, kui ta on kahju tekitamises süüdi või vastutab kahju tekitamise eest vastavalt seadusele. TsMS § 436 lg 7 alusel ei ole kohus otsust tehes seotud poolte esitatud õiguslike väidetega. Seega tuleb kohtul hinnata, kas hageja poolt välja toodud asjaolude kogum vastab mõnele

§-s 1045 sätestatud õigusvastaselt tekitatud kahju koosseisule. Hageja väidab, et kostja I võttis kostja II abil hageja ettevõtte üle. Kostja II asus tegutsema samal tegevusalal – kohviku pidamine, samades ruumides ja kasutades hagejale varasemalt kuulunud vara (mööbel, tehnika ja muu kohviku inventar). Asjas on tuvastamist leidnud, et hagejaga sõlmitud kohviku ruumide üürileping lõpetati ja kostja II sõlmis uue üürilepingu. Samuti on asjas tuvastamist leidnud, et hageja põhivara müüdi OÜ-le XXXX. Kohus ei ole tuvastanud, et kostja II on hagejale varem kuulunud põhivara omanik. Seega tuleb lähtuda, et kostja II kasutab vallasvara mõnel muul õiguslikul alusel. Kuigi hageja rõhub kostja I ja kostja II poolt toime pandud kuritahtlikule hageja ettevõtte ülevõtmisele, siis ainuüksi see asjaolu ei saa olla kahju hüvitamise nõude aluseks. Tuvastada tuleb konkreetne tegu, mis vastab kahju hüvitamise koosseisule. Hageja väidab, et vara on läinud hageja tahtevastaselt välja kostja II omandisse. Samas pole hageja välja toonud ühtegi asjaolu, mis viitaksid vara müügilepingu tühisusele või kehtetusele. 7 Samuti pole hageja tõendanud, et kostja II on hagejale kuulunud põhivara omanik. Kostjad on vastuseks hageja väidetele vastanud, et kostja II kasutab kohviku sisustust üürilepingu alusel. TsMS § 230 lg 1 järgi peab hagimenetluses üldjuhul kumbki pool tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited. Kui hageja esitab tõendid asjaolu tõendamiseks, siis on ka kostjal TsMS § 230 lg 1 alusel kohustus oma vastuväiteid omakorda tõendada (vt Riigikohtu lahend nr 3-2-1-53-10, p 13). Käesoleval juhul piisab üksnes kostjate paljasõnalisest vastuväitest. Eeltoodust tulenevalt ei riku kostja II hageja omandiõigust (

§ 1037lg 1).

11. Kohtu hinnangul ei anna hageja poolt välja toodud asjaolude kogum

§ 1049

sätestatud eeldust, et hageja saaks kostjalt II nõuda majandustegevuse sekkumisega tekitatud kahju deliktiõiguslikku hüvitamist vastavalt

§-le 1043.

§ 1049

järgi teise isiku majandusvõi kutsetegevuse oluliseks ajaks täieliku või osalise seiskamise põhjustamine loetakse õigusvastaseks, kui see toimus tegevusse õigusvastase ähvarduse, lubamatu boikoti, demonstratsiooni või streigiga sekkumise tagajärjel või muul viisil, mis on vahetult suunatud isiku majandus- või kutsetegevuse seiskamisele. Kohus ei ole tuvastanud kostja II tegu, mis oleks hinnatav kostja II keelatud tegevusena ja suunatud vahetult hageja majandustegevuse seiskamisele. Kostja II ei ole omavoliliselt hõivanud kohviku pidamiseks kasutatud ruume ega rikkunud hageja omandiõigust vallasasjadele. Kohus ei ole kostja II käitumises tuvastanud õigusvastast tegevust, mis oleks kahju hüvitamise nõude aluseks. Konkurentsikeeld tuleneb ÄS §-st 185 juhatuse liikmele. Hageja ei ole sellist nõuet kostja I vastu esitanud (vt 01.03.2016 kohtuistungi protokoll, II kd tl 72). Kostja II osas märgib kohus, et kohtu ette toodud asjaoludel ei tegutsenud kostja II varasemalt hagejaga samal tegevusalal. Hageja poolt esile toodud asjaoludel ei ole võimalik tuvastada kõlvatut konkurentsi, et selle alusel hinnata varalise kahju tekkimist. Kohus märgib veelkord, et kostjate vastutusele võtmiseks ei piisa üksnes üldiste asjaolude kirjeldusest ning viidetest erinevatele seaduse sätetele. Kohus on kohtuistungil arutanud pooltega võimalikku nõuete kvalifikatsiooni ning hagejal on olnud võimalus tuua kohtu ette nõude rahuldamise eelduseks olevad asjaolud.

1. Hageja väidab, et vara müük ei olnud vajalik. Kohus kontrollib, kas kostja I on õigustamatult müünud hageja vara ning tekitanud sellega hagejale varalise kahju. Esmalt märgib kohus, et hagejale ei saanud varalist kahju tekkida olukorras, kus vara võõrandati turuhinnaga. Teiseks on kostja I välja toonud asjaolud, et ta pidi vara võõrandama, kuna hagejal puudusid rahalised vahendid kohviku edasiseks pidamiseks ning töötajatele töötasu maksmiseks. Hageja osanik kandis olulise osa hageja rahalistest vahenditest talle kuuluva äriühingu OÜ XXXX kontole (II kd tl 58). Hagejal ei olnud ka majandustegevuse jätkamiseks vahendeid, sest lao jääk oli
2. a augustikuu lõpuks 19,77 eurot (I kd tl 27-36). Hageja ei ole kostja I väiteid ümber lükanud.
3. Hageja nõuab kostjalt II 471,36 eurot hagejale kuuluva auto kasutamise eest alusetu rikastumise sätete alusel. Hageja toob nõude alusena välja asjaolu, et kostja II kasutas hageja autot ja sai sellest kasu. Kasu, mille hageja sai, oli kolme kuu auto liisingumaksed summas 471,36 eurot. Kostjad ei vaidle vastu, et auto oli kostja I kasutuses ning ta tagastas selle hagejale koheselt pärast väljaandmise nõude saamist. Kohtu hinnangul ei ole hageja tõendanud nõude rahuldamise eelduseks olevaid asjaolusid. Auto kasutamine kostja I poolt ei tähenda, et kostja II on hageja omandi õigustamatust kasutamisest kasu saanud (

§ 1037lg 1).

Kostja I on väitnud, et ta ei andnud sõidukit kostjale II 8 kasutamiseks ega kasutanud seda kostja II huvides. Isegi juhul kui eeldada, et kostjaga I sõlmitud tööleping läks kostjale II üle, siis ei ole alust nõuda kostja I poolt kasutatud auto väärtuse hüvitamist kostjalt II. Seega tulnuks hagejal oma väiteid TsMS § 230 lg 1 alusel tõendada.

1. Hageja nõuab kostjatelt solidaarselt välja mõista hageja töötajate augusti
2. a töötasud summas 2115,91 eurot ja lisanduva viivise kostja I suhtes juhatuse liikme kohustuse rikkumisest tulenevalt ja kostja II suhtes alusetu rikastumise sätete alusel, alternatiivselt ettevõtte üleminekust teavitamiskohustuse rikkumisest. Hageja on kostja I kui hageja juhatuse liikme vastu esitanud kahju hüvitamise nõude tulevalt sellest, et kostja I ei informeerinud töötajaid, et ettevõte läks üle ja töötasu nõue tuleb esitada kostja II vastu.
3. Eeltoodud nõuete lahendamiseks tuleb kohtul esmalt tuvastada, kas hageja väidetav ettevõtte üleminek on toimunud. Ettevõte läheb

§ 180

lg 1 järgi üle, kui ettevõtte üleandja ja omandaja sõlmivad selle kohta võlaõigusliku lepingu.

§ 182

lg 1 esimeses lauses täpsustatakse, et ettevõttesse kuuluvad asjad antakse omandajale üle vastavate asjade üleandmise sätete järgi ja õigused vastavate õiguste üleandmise sätete järgi, lepingud aga lepingute ülevõtmise sätete järgi. Ettevõtte üleminekuks on vaja, et vara läheks üle kogumis, kuid mitte tingimata korraga ja ühe tehinguga (vt Riigikohtu lahend nr 3-2-1-82-10, p 12 ja 13).

§ 182lg 2 järgi lähevad omandajale üle kõik üleandja ettevõttega seotud kohustused. Ts

ÜS § 6 lg 3 sätestatud spetsialiteedi põhimõtte kohaselt tuleb iga ettevõttesse kuuluv õigus üle anda eraldi käsutustehinguga. TsMS § 230 lg 1 järgi on hageja kohustuseks tõendada, et ettevõte on üle läinud. Hageja peab tõendama ettevõtte majandamisega seotud asjade ja õiguste üleandmist ja käsutamist. Ettevõtte üleminekuga võib olla tegemist nt siis, kui hageja tõendab käsutustehinguid, poolte kokkuleppeid, lepingute üleandmist jms (vt Riigikohtu lahend nr 3-2-1-82-10, p 15). Kuna ettevõtte ülemineku eelduseks on ettevõttesse kuuluvate asjade ja õiguste kogumi üleandmine, tuleb omandajale üle anda ettevõtte majandamisega seotud ja selle majandamist teenivad asjad ja õigused (vt Riigikohtu lahend nr 3-2-1-105-09, p 12). Ettevõtte ülemineku hindamisel tuleb analüüsida konkreetsete tehingute/kokkulepete asjaolusid ja eelnevat kui ka järgnevat äriühingute käitumist. Ettevõtte ülemineku hindamisel arvestatavateks kriteeriumiteks on mh: 1) ettevõtte tüüp; 2) kinnisasja, tootmisvahendite ja muude materiaalsete vahendite üleminek; 3) immateriaalsete vahendite ja organisatsiooni ülevõtmine; 4) kliendi- ja hankijasuhete jätkuvus; 5) üleminekule eelneva ja sellele järgneva tegevuse sarnasus; 6) majandustegevuse jätkuvus, ja kui tegevus oli vahepeal katkenud, siis katkestuse aeg; 7) nn väheste vahenditega ettevõtete puhul on eriti oluline personali säilitamine; 8) ettevõtja omandaja varasem tegevus; 9) üleandja ja omandaja tegevuskoht, juhtorganite liikmete kattuvus. Nimetatud kriteeriumitel on eri tüüpi ettevõtete puhul erinev kaal (vt Riigikohtu lahend nr 3-3-1-20-11, p 11).

1. Hageja leiab, et ettevõte peamiseks elemendiks olid ruumid, mida hageja kasutas üürilepingu alusel kohviku pidamiseks. Üürileping lõppes hagejapoolse ülesütlemisega 01.08.
2. Enne seda oli võõrandatud hageja põhivara kolmandatele isikutele. Samas väidavad kostjad, et hageja tegutses ruumides kuni 31.08.
3. 9 Tulenevalt töövaidluskomisjoni otsustest sõlmis kostja II töötajatega töölepingud 01.09.
4. Samas on töövaidluskomisjon tuvastanud, et töölepingute lõpetamiseks puudus alus ning tuvastas töölepingu seaduse (TLS) § 112 lg 1 alusel töölepingute ülemineku kostjale II. Samuti asus kostja II juurde tööle hageja endine juhatuse liige kostja II. Hageja varakogum müüdi kolmandatele isikutele ning osa sellest on kostja II kasutuses. Asjaolu, kas vara omandanud kolmandad isikud on kostjaga II seotud, ei oma kohtu hinnangul tähtsust. Kostja II sõlmis samade ruumide osas uue üürilepingu. Pooled pole kohtule avaldanud, millal kostja II ruumide osas üürilepingu sõlmis (vt 01.03.2016 kohtuistungi protokoll, II kd tl 72). Hageja on tõendina esitanud kviitungi, millest nähtuvalt tegutses vaidlusalustes üüriruumides kostja II 06.10.2015 (I kd tl 19). Töötajate kirjalikult antud seletusega, mida kohus hindab dokumentaalse tõendina, on töötajad kinnitanud, et hageja osanik teavitas neid, et kohvik on alates 01.09.2015 suletud ja tööle ei ole vaja neil tulla (II kd tl 26). Kohus märgib, et töövaidluskomisjoni poolt tuvastatu ei ole kohtule siduv ning tegemist on dokumentaalse tõendiga, mida kohus hindab kogumis teiste tõenditega. Kohus leiab, et ainuüksi selle tuvastamine, et kostja II kasutab samu ruume ja tegutseb samal tegevusalal kui hageja, et töötajad kattuvad osaliselt ning hageja endine juhatuse liige on kostja II juhatuse liige, ei anna alust

§ 182kohaldamiseks.

Hageja ei ole tõendanud ettevõtte majandamisega seotud asjade ja õiguste käsutamist. Eeltoodust tulenevalt ei ole antud juhul tegemist hageja ettevõtte kostjale II üleminekuga. 17. Kohtu hinnangul ei ole kostjale I etteheidetav tegu – informeerimiskohustuse täitmata jätmine - kahjuhüvitise 2115,91 eurot väljanõudmise eelduseks. Kohus on eelnevalt tuvastanud, et ettevõtte üleminekut pole toimunud. Kuna hagejal oli töölepingutest tulenev töötasu maksmise kohustus, siis hageja ei ole

§ 1041mõttes täitnud kostja II kohustust.

1. Hageja nõuab kostjatelt solidaarselt välja mõista hageja kontolt tehtud makseid
2. a augustis summas 916,10 eurot kostja I suhtes juhatuse liikme kohustuse ja võlausaldajate teavitamiskohustuse rikkumisest ja kostja II suhtes alusetu rikastumise sätete alusel, alternatiivselt ettevõtte üleminekust teavitamiskohustuse rikkumisest. Kohus ei ole tuvastanud ettevõtte üleminekut, mistõttu ei ole hageja täitnud kostja II kohustusi. Hageja ei ole toonud kohtu ette nõude rahuldamise eelduseks olevaid asjaolusid, mille tõendatuse korral kuuluks nõue rahuldamisele.
3. Kostjad on esitanud menetluses tasaarvestuse avalduse. Hagimenetluses tasaarvestuse avalduse esitamine alternatiivselt juhuks, kui kohus hagi rahuldab, ei ole tingimuslik

§ 198

teise lause mõttes, st selline tasaarvestuse avaldus on lubatav (vt Riigikohtu lahend nr 3-2-1-116-10, p 44).

§ 197

lg 1 järgi kui kaks isikut (tasaarvestuse pooled) on kohustatud maksma teineteisele rahasumma või täitma muu samaliigilise kohustuse, võib kumbki pool (tasaarvestav pool) oma nõude teise poole nõudega tasaarvestada, kui tasaarvestaval poolel on õigus oma kohustus täita ja teiselt poolelt nõuda tema kohustuse täitmist. Kui teine pool vaidleb tasaarvestusele vastu, tuleb kohtul hinnata, kas vastuväited tasaarvestusele välistavad tasaarvestuseks kasutatud nõude maksmapaneku (vt Riigikohtu lahend nr 3-2-1-59-10, p 10).

1. Kuna kostjad esitasid tasaarvestuse avalduse alternatiivselt juhuks, kui nende vastu esitatud hagi rahuldatakse, siis tuleb hinnata üksnes kostja I tasaarvestust. 10 Kostja I leiab, et tal on laenulepingust tulenev nõue hageja vastu summas 12 782,33 eurot. Väidetavalt andis kostja I laenu kohvikuruumides remondi tegemiseks. Kostja I ütles tähtajatu laenulepingu üles 14.09.2015 avaldusega (I kd tl 201-205). Hageja vaidleb laenukohustuse olemasolule vastu ning leiab, et sellise lepingu sõlmimise aluseks oleks pidanud olema osanike otsus. Kohtu hinnangul ei ole hageja ja kostja I vaheline laenukohustusest tulenev võlasuhe tõendatud. Sellist kohustust ei nähtu ka hageja majandusaasta aruannetes, mille on kinnitanud kostja I (vt I kd tl 79-109).
2. Kostja I nõuab hagejalt saamata jäänud juhatuse liikme tasu summas 43 000 eurot. Kohtu hinnangul on kostja I nõue tõendamata. Juhatuse liikme tasustamiseks on ette nähtud erisäte äriseadustiku (ÄS) §-s 180¹, mille lg 1 järgi juhatuse liikmele makstava tasu suurus ja maksmise kord määratakse osanike otsusega, nõukogu olemasolul aga nõukogu otsusega. Sellise otsuse olemasolu ei ole kostja I tõendanud.
3. Kostja I nõuab hagejalt saamata jäänud töötasu 1033,28 eurot ja puhkusekompensatsiooni 103 eurot. Kohus ei ole tuvastanud ettevõtte üleminekut ning hageja ei ole alternatiivseid vastuväiteid nõudele esitanud. Eeltoodud nõue kokku summas 1136,28 eurot kuulub tasaarvestamisele.
4. Kostja I nõuab hagejalt 1449,12 euro tasumist, mis tuleneb käenduslepingust. Hageja ja Swedbank AS-i vahel on sõlmitud laenuleping nr XXXX, millest tulenev hageja kohustus panga ees on 1449,12 eurot (II kd tl 57-64). Kostja on eeltoodud laenulepingu käendaja. Kostja I on hageja asemel täitnud kohustuse summas 200 eurot (II kd tl 65).

§ 152

lg 1 järgi põhivõlgniku kohustuse täitnud käendajale läheb rahuldatud ulatuses üle võlausaldaja nõue põhivõlgniku vastu. Põhivõlgnik võib nõudele esitada nii vastuväiteid, mis tal olid võlausaldaja vastu, kui ka vastuväiteid, mis tulenevad tema ja käendaja vahelisest õigussuhtest. Käendaja tagasinõude aegumisele kohaldatakse vastavalt käesoleva seaduse §-s 70 sätestatut. Käesoleval juhul on tõendatud, et kostja I on täitnud hageja kohustuse 200 euro ulatuses.

§ 151

lg 1 järgi kui käendaja on kohustuse põhivõlgniku asemel täitnud enne kohustuse sissenõutavaks muutumist, ei või käendaja käendusest tulenevaid nõudeid põhivõlgniku vastu esitada enne põhivõlgniku kohustuse täitmise tähtpäeva. Tulenevalt laenu tagastamise graafikust ei ole laen muutunud sissenõutavaks ning kostja I ei ole tõendanud kohustuse täitmise tähtpäeva saabumist. Eeltoodu põhjal kuulub tasaarvestamisele 200 eurot. 24. Kohus on tuvastanud, et kostjal I on hageja vastu nõue summas 1336,28 eurot. Nõuete tasaarvestamise tagajärjel tuleb kostjalt I hageja kasuks välja mõista 9663,72 eurot. 25. Hageja nõuab kostjalt I viivist alates hagiavalduse esitamisest kuni kohustuse täitmiseni.

§ 113

lg 1 alusel rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse käesoleva seaduse §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub kaheksa protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. 11 Referentsintressimäär on 0,05% (aastas), st 2016 esimesel poolaastal on kehtiv seadusejärgne viivisemäär 0,05 + 8 = 8,05% aastas. Seisuga 28.03.2016 on seadusjärgne viivis 145 viivitatud päeva eest kokku 309,04 eurot. Hageja nõuab seadusjärgset viivist kuni kohustuse täitmiseni (TsMS § 367).

1. 06.11.2015 määrusega on kohus hagi taganud ning seadnud kostjale I kuuluvale kinnisasjale kohtuliku hüpoteegi summas 31 645,68 eurot (I kd tl 135-136). Kuna hagi kuulub kostja I suhtes osaliselt rahuldamisele, siis kohtulik hüpoteek jääb tagama kohtuotsuse täitmist. Menetluskulud
2. Asja menetlenud kohus märgib menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses (TsMS § 173 lg 1). Hageja esialgne nõue oli 31 645,68 eurot, millest hageja loobumise tõttu on menetlus lõpetatud 3629,46 euro nõudes. Kohus rahuldas hagi kostja I suhtes põhinõudes 9663,72 eurot. Muus osas on kohus jätnud hagi rahuldamata. TsMS § 163 lg 1 järgi hagi osalise rahuldamise korral kannavad pooled menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. TsMS § 168 lg 4 järgi kui hageja loobub hagist või võtab selle tagasi, kannab ta kostja menetluskulud, välja arvatud juhul, kui ta loobub hagist või võtab selle tagasi seetõttu, et kostja on nõude pärast hagi esitamist rahuldanud. TsMS § 168 lg 5 järgi kui hageja loobub hagist või võtab selle tagasi seetõttu, et kostja on pärast hagi esitamist tema nõude rahuldanud, kannab kostja hageja menetluskulud. Hageja on loobunud hagist summas 3629,46 eurot ning sellest 1546,13 eurot loobunud seetõttu, et kostja II tasus selle hagejale käesoleva menetluse ajal. Kostja II ei ole eeltoodud asjaolu vaidlustanud. Hageja menetluskulud jäävad 33 % ulatuses kostja I kanda, kostja I menetluskulud 67 % ulatuses hageja kanda. Hageja menetluskulud jäävad 8 % ulatuses kostja II kanda ja kostja II menetluskulud 92 % ulatuses hageja kanda.
3. TsMS § 174 lg 1 järgi menetluskulude rahalise suuruse määrab menetluskulude jaotuse alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks asja menetlev kohus samas tsiviilasjas, millega seoses kulud tekkisid. Kohus määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks ka siis, kui menetlusosalised ei esita menetluskulude kindlaksmääramise taotlust, võttes aluseks menetluskulude nimekirja või tsiviilasja materjalid.
4. Menetluskuludeks on riigilõiv ja lepingulise esindaja kulud (TsMS § 138 lg 1, 2, § 144 p 1). Hageja menetluskulude nimekirja kohaselt on hageja menetluskuludeks: riigilõiv 1050 eurot ja esindaja kulud 6060 eurot käibemaksuta, kokku 7110 eurot (II kd tl 68, 76). Kostjate menetluskuludeks on esindaja kulud 1860 eurot käibemaksuga (II kd tl 70).
5. Kohtuistungil hageja kostjate menetluskuludele vastu ei vaielnud (II kd tl 76). Kostjad leiavad, et hageja esindaja tunnihind on ebamõistlikult kõrge ja ajakulu liiga suur (II kd tl 76).
6. Kohus hindab esmalt hageja menetluskulude vajalikkust ja põhjendatust. Kohus peab vajalikuks ja põhjendatud menetluskuluks riigilõivu 1050 eurot.
7. TsMS § 175 lg 1 kohaselt kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust kindlaksmäärava kohtulahendi kohaselt kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud, 12 mõistab kohus kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Lepinguline esindaja on menetlusosalist menetluses esindav advokaat või muu esindaja käesoleva seadustiku §-s 218 sätestatu kohaselt. Menetluskulude rahalise suuruse kindlaksmääramisel tuleb maakohtul kontrollida lepingulise esindaja kulude põhjendatust ja vajalikkust esindamisele kulunud aja ja ühe tööühiku suhtes. Hinnates hageja lepingulise esindaja kulude põhjendatust ja vajalikkust leiab kohus, et hageja menetluskulude kindlaksmääramise avaldus kuulub osaliselt rahuldamisele. Varem on Riigikohtu kolleegium pidanud mõistlikuks tunnitasu 120 eurot käibemaksuga või -maksuta (vt nt Riigikohtu lahendid nr 3-2-1-92-13; nr 3-2-1-93-13; nr 3-2-1-115-13; nr 3-2-1-145-13). Arvestades asja mahtu ja keerukust leiab kohus, et 120 eurot käibemaksuta on mõistlik tunnitasu suurus.
8. Hageja esindaja menetlustoimingutele kulunud aja osas leiab kohus, et põhjendatud on järgmised toimingud: hagiavalduse koostamine (sh informatsiooni kogumine ja töötlemine) – 6 tundi, 15.12.2015 menetlusdokumendi koostamine – 1 tund, kostjate vastusega tutvumine ja 20.01.2016 menetlusdokumendi koostamine – 6 tundi, 22.02.2016 menetlusdokumendi koostamine 2 tundi, 01.03.2016 kohtuistungiks ettevalmistamine ja osalemine – 3 tundi. Kohtu hinnangul on hageja vajalikud esindaja kulud (18 t x 120) 2160 eurot. Kuna hageja on TsMS § 174 lg 10 tulenevalt käibemaksukohustuslane, siis käsitleb kohus menetluskulusid käibemaksuta. Vastavalt menetluskulude jaotusele tuleb kostjalt I hageja kasuks välja mõista menetluskulud 33 % ulatuses, so (riigilõiv 346,50 eurot + esindaja kulud 712,80 eurot) 1059,30 eurot. Vastavalt menetluskulude jaotusele tuleb kostjalt II hageja kasuks välja mõista menetluskulud 8 % ulatuses, so (riigilõiv 84 eurot + esindaja kulud 172,80 eurot) 256,80 eurot.
9. Kostjate esindaja tunnitasu suuruseks on 120 eurot käibemaksuga. Kohtu hinnangul on tegemist mõistliku tunnitasuga. Samuti loeb kohus mõistlikuks menetlustoimingutele kulunud aja. Hinnates mõlema kostja menetluses osalemise ulatust leiab kohus, et kostjad on menetluses osalenud võrdsetes osades (1860/2). Kostja I ei ole käibemaksukohustuslane. Vastavalt menetluskulude jaotusele tuleb hagejalt kostja I kasuks välja mõista menetluskulud 67 % ulatuses, so 623,10 eurot. Vastavalt menetluskulude jaotusele tuleb hagejalt kostja II kasuks välja mõista menetluskulud 92 % ulatuses, so 684,48 eurot. Kohus on maha arvestanud käibemaksu.
10. Kohus tasaarvestab poolte vastastikused väljamõistetavad menetluskulud ja kostjalt I tuleb hageja kasuks välja mõista (1059,30 – 623,10) 436,20 eurot ja hagejalt kostja II kasuks (684,48 – 256,80) 427,68 eurot.
11. TsMS § 177 lg 4 kohaselt märgib kohus menetlusosalise taotluse alusel menetluskulude kindlaksmääramise kohtulahendis, et hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb tasuda menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses.
12. TsMS § 178 lg 1 järgi menetluskulude jaotust saab vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. Hüvitatavate menetluskulude 13 suurust saab vaidlustada selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude rahaline suurus kindlaks määrati. /allkirjastatud digitaalselt/ Meeli Kaur kohtunik 14