Obsah (5)

§ 97§ 100§ 101§ 102§ 96

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Harju Maakohus Kohtunik Aleksandr Kondrašov Kohtuotsuse tegemise aeg ja 05.01.2017, Tartu mnt kohtumaja, Tallinn koht Tsiviilasja number 2-16-15000 Tsiviilasi XX

) § 96 kohaselt on ülalpidamist andma kohustatud isikuteks täisealised esimese ja teise astme ülenejad ja alanejad sugulased. Ülalpidamiskohustust ei mõjuta muudatused hooldusõiguses.

§ 97p 1 kohaselt on ülalpidamist saama õigustatud isikuks alaealine laps.

Ülalpidamist antakse üldjuhul raha perioodiliste maksmisega (

§ 100lg 1).

Alaealise lapse vanem täidab lapse ülalpidamise kohustust elatise maksmise teel eeskätt juhul, kui ta ei ela lapsega koos või kui ta ei osale lapse kasvatamises (

§ 100lg 2).

Elatist makstakse iga kalendrikuu eest ette (

§ 100

lg 4).

§ 101

lg 1 järgi ei või igakuine elatis ühele lapsele olla väiksem kui pool Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäär. Riigikohtu praktika kohaselt on lapse igapäevaste vajaduste rahuldamiseks ühe vanema tehtavate kulutuste suurus

§ 101lg 1 järgi üldjuhul pool Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäära.

Selles ulatuses ei tule lapse vajaduste rahuldamise kulusid tõendada, kuid lapse vajaduste rahuldamiseks tehtavad suuremad kulud tuleb tõendada (Riigikohtu lahend nr 3-2-1-21-15, p 14; lahend nr 3-2-1-78-13, p 15; lahend nr 3-2-1-120-14, p 14). Kohus on seisukohal, et kuivõrd hageja nõuab elatise väljamõistmist miinimummääras, ei pea hageja oma vajaduste rahuldamise kulusid tõendama. Poolte vahel puudub vaidlus, et kostja ei ole hagejale elatist maksnud ega muul viisil lapsele ülalpidamist andnud. Seega on kostja rikkunud hageja ülalpidamise kohustust, mis annab aluse hagiavalduse rahuldamiseks ja kostjalt hageja kasuks elatise väljamõistmiseks. Hooldusõiguse äravõtmine vanemalt ei vabasta teda lapse ülalpidamiskohustuse täitmisest. 6. Kostja vastuväite kohaselt on ta töövõimetuspensionär ja ta ei ole ta võimeline hagejale elatist miinimummääras maksma. Alused elatise vähendamiseks alla seaduses sätestatud määra näeb ette

§ 102

.

§ 102

lg 1 kohaselt vabaneb isik ülalpidamiskohustusest selles ulatuses, milles ta ei ole tema muid kohustusi ja varalist seisundit arvestades võimeline andma teisele isikule ülalpidamist, kahjustamata enese tavalist ülalpidamist. Sama sätte lg 2 sätestab, et vanemad ei vabane lõike 1 kohaselt oma alaealise lapse ülalpidamise kohustusest. Kui vanem on lõikes 1 nimetatud olukorras, peab ta kasutama tema käsutada olevaid vahendeid enda ja lapse ülalpidamiseks ühetaoliselt. Kohus võib mõjuval põhjusel siiski vähendada elatist alla käesoleva seaduse § 101 lõikes 1 sätestatud määra. Mõjuvaks põhjuseks võib olla muu hulgas vanema töövõimetus või olukord, kus vanemal on teine laps, kes elatise väljamõistmisel käesoleva seaduse § 101 lõikes 1 sätestatud määras osutuks varaliselt vähem kindlustatuks kui elatist saav laps. Käesolevas tsiviilasjas on tuvastamist leidnud, et kostja on 80% töövõimetu, mis annab aluse kostjalt hageja kasuks väljamõistetava elatise suuruse vähendamiseks

§ 102lg 2 alusel.

3 Samas ei pea kohus hageja suhtes õiglaseks vähendada kostjalt väljamõistetavat elatist nullini. Riigikohus on lahendi nr 3-2-1-118-12 p-s 15 avaldanud seisukohta, et vanemal on kohustus hankida nii enda kui ka oma laste vajaduste rahuldamiseks vajalikud vahendid. Eelkõige peab vanem täitma lapse ülalpidamise kohustust oma sissetulekute arvel, piisava sissetuleku puudumisel aga ka muu vara arvel. Vanemal on lapse ülalpidamise kohustusest tulenevalt kohustus teenida sissetulekut ning vanem ei vabane lapse ülalpidamise kohustusest üksnes selle tõttu, et tal ei ole sissetulekut või et tema sissetulek on liiga väike. Juhul kui vanema sissetulek ja varaline seisund ei võimalda pidada last ülal ilma vanema enda tavapäraste vajaduste rahuldamist kahjustamata, peab vanem oma vajadusi piirama ning kasutama

§ 102

lg 2 teise lause järgi tema käsutada olevaid vahendeid enda ja lapse ülalpidamiseks ühetaoliselt. Kuivõrd vanem ei vabane

§ 102

lg 2 kohaselt oma alaealise lapse ülalpidamise kohustusest, tuleb kohtul hinnata kui suures ulatuses on kostja võimeline andma hagejale ülalpidamist kahjustamata seejuures enese ülalpidamist. Kohus nõudis välja kostja pangakontode väljavõtted. Päringute vastustest nähtuvalt omab kostja Swedbank AS-is arvelduskontot, mille saldo on null, viimase kuue kuu jooksul toimingud puuduvad ja kontole on arvutatud viivis 20,51 eurot. Kohus nõudis Sotsiaalkindlustusametilt teavet kostjale makstavate sotsiaaltoetuste kohta. Sotsiaalkindlustusameti 15.11.2016 teatise kohaselt (lk 111) on kostja seisuga 15.11.2016 arvel riikliku töövõimetuspensioni ja puudega inimese sotsiaaltoetuse saajana. Väljamakstavad summad laekuvad XXXX (isikukood XXXX) Swedbank pangakontole. Sotsiaalkindlustuse vastusest nähtub, et alates aprillist 2016 makstakse kostjale pensionit summas 203,99 eurot, millest peetakse kohtutäitur Risto Sepp ettekirjutuse alusel kinni igakuiselt 50,99 eurot. Lisaks saab kostja puude toetust summas 42,19 eurot. Kostjale ei kuulu kinnisvara ja kostja ei ole seotud ühegi äriühinguga. Kostjale kuulub sõiduauto Opel Rekord (registreerimismärk XXXX, esmane registreerimise kuupäev 01.01.1982), millele on seatud keelumärked. Eeltoodust tulenevalt asub kohus seisukohale, et kostjale ei kuulu vara, mille võõrandamisest saadud vahendite arvel saaks kostja anda hagejale ülalpidamist. Kohtu hinnangul ei nähtu kohtule esitatud tõenditest ja kohtu poolt kogutud dokumentidest, et kostja on oma tegelikke tulusid varjanud. Tuvastamist on leidnud, et kostjal töövõimetus 80%, mis piirab tema võimet saada täiendavat sissetulekut. Samuti arvestades kostja majanduslikku seisu käesoleval hetkel asub kohus seisukohale, et kostja ei ole võimeline andma hagejale ülalpidamist seaduses sätestatud miinimummääras. Kohus arvestab ka asjaolu, et hageja arvates oleks mõistlik, kui kohus arvestaks lapse vanemate tegeliku võimekusega elatisraha maksmisel selliselt, et oleks tagatud ka nende enda toimetulek ning hageja hinnangul on kostja võimeline maksma oma lapse ülalpidamiseks elatist summas 50 eurot kuus. Kohus märgib, et kostja peab tegema kõik endast sõltuva, et teenida sissetulekut ning anda lapsele ülalpidamist. Kohus leiab, et arvestades kostja varalist seisundit käesoleval hetkel on ta võimeline maksma hagejale elatist summas 50 eurot kuus. Eeltoodust tulenevalt rahuldab kohus

§ 96

, § 97 p 1, § 100, § 102 lg 2 alusel hageja nõude osaliselt ja mõistab kostjalt hageja kasuks välja elatise summas 50 eurot kuus alates 01.11.2016 kuni hageja täisealiseks saamiseni. Asjaolude muutumisel, st kostja varalise olukorra paranemisel on hagejal võimalik nõuda väljamõistetud elatise suurendamist tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 459 kohaselt.

1. TsMS § 367 järgi võib viivisenõude koos põhinõudega esitada hagis selliselt, et taotletakse viivise, mis ei ole hagi esitamise ajaks veel sissenõutavaks muutunud, väljamõistmist kohtult 4 mitte kindla summana, vaid täielikult või osaliselt protsendina põhinõudest kuni põhinõude täitmiseni. Hageja on palunud kostjalt välja mõista elatise maksmisega viivitamisel viivist VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud ulatuses. VÕS § 113 lg 1 kohaselt võib võlausaldaja rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse käesoleva seaduse §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub kaheksa protsenti aastas. Kohus on seisukohal, et lisaks lepingulistele ja lepinguvälistele kohustustele saab võlaõigusseadust kohaldada ka muudele seaduse alusel tekkinud rahalistele kohustustele, seega ka ülalpidamiskohustusest tuleneva rahalise kohustuse osas ning kostjalt tuleb hageja kasuks välja mõista rahalise kohustuse täitmisega ehk elatise maksmisega viivitamise korral viivis VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras alates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni selle kohase täitmiseni, kuid kokku mitte rohkem kui sissenõutavaks muutunud elatise summa. MENETLUSKULUDE JAOTUS JA KINDLAKSMÄÄRAMINE
2. TsMS § 163 lg 1 sätestab, et hagi osalise rahuldamise korral kannavad pooled menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Kohus rahuldab hagi osaliselt ja jätab menetluskulud poolte endi kanda TsMS § 163 lg 1 alusel. Kuivõrd menetluskulud jäävad poolte endi kanda, ei määra kohus menetluskulusid rahaliselt kindlaks. TsMS § 178 lg 1 sätestab, et menetluskulude jaotust saab vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. Hüvitatavate menetluskulude suurust saab vaidlustada selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude rahaline suurus kindlaks määrati. /allkirjastatud digitaalselt/ Aleksandr Kondrašov Kohtunik 5