Obsah (9)

§ 40§ 35§ 38§ 37§ 34§ 14§ 32§ 41§ 10

KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Tallinna Halduskohus Kohtunik Daimar Liiv Otsuse tegemise aeg ja koht 13. veebruar 2017, Tallinn Haldusasja number 3-15-2493 Haldusasi S.K.i kaebus tuvastada Kes

§ 40

lg 3 alusel rahuldamata Ridala Vallavalitsuse 15.12.2014 taotluse (tl 14-16p) ja ei andnud nõusolekut Ridala vallas Nõmme külas asuval „Künka” kinnistu (katastrinumber 67401:001:0461) osas ranna- ja kaldakaitse ehituskeeluvööndi vähendamiseks. Viidatud Ridala vallavalitsuse taotlus oli esitatud Künka kinnistu detailplaneeringu, mis oli algatatud kinnisasja omaniku K. H. taotlusel, menetluse käigus.

1. 02.10.2015 esitas S.K. Tallinna Halduskohtule kaebuse tuvastada Keskkonnaameti toimingu ehituskeeluvööndi vähendamiseks nõusoleku andmisest keeldumise (23.02.2015 kiri nr HLS 149/14/27689-3 „Ehituskeeluvööndi vähendamisest Künka kinnistul”) - õigusvastasus ja kohustada Keskkonnaametit lahendama uuesti Ridala Vallavalitsuse 15.12.2014 kirjaga nr 16 8.9/2180 esitatud taotlus nõusoleku andmiseks ehituskeeluvööndi vähendamiseks Künka kinnistul.
2. 07.10.2015 määrusega otsustas kohus võtta S.K.i kaebuse tuvastada Keskkonnaameti toimingu - ehituskeeluvööndi vähendamiseks nõusoleku andmisest keeldumise (23.02.2015 kiri nr HLS 149/14/27689-3 „Ehituskeeluvööndi vähendamisest Künka kinnistul”) - õigusvastasus ja kohustada Keskkonnaametit lahendama uuesti Ridala Vallavalitsuse 15.12.2014 kirjaga nr 16-8.9/2180 esitatud taotlus nõusoleku andmiseks ehituskeeluvööndi vähendamiseks Künka kinnistul menetlusse (kohustamisnõude osas kaebetähtaja küsimuse lahendamiseks).
3. 03.12.2015 määrusega otsustas kohus lõpetada seoses kaebetähtaja rikkumisega haldusasjas nr 3-15-2493 menetluse kohustamisnõudes kohustada Keskkonnaametit lahendama uuesti Ridala Vallavalitsuse 15.12.2014 kirjaga nr 16-8.9/2180 esitatud taotlus nõusoleku andmiseks ehituskeeluvööndi vähendamiseks Künka kinnistul. Samuti otsustas kohus jätta S.K.i taotlus kohustamisnõude esitamise tähtaja ennistamiseks rahuldamata ja jätkata menetlust S.K.i kaebuses tuvastada Keskkonnaameti toimingu - ehituskeeluvööndi vähendamiseks nõusoleku andmisest keeldumine (23.02.2015 kiri nr HLS 14-9/14/27689-3 „Ehituskeeluvööndi vähendamisest Künka kinnistul”) - õigusvastasus.
4. 03.01.2017 määrusega määras kohus asja lahendamise viisiks kirjaliku menetluse ning määras menetlusosalistele lõplike seisukohtade esitamiseks tähtaja ning kohtuotsuse kuulutamise aja. KAEBUSE ESITAJA NÕUDED JA PÕHJENDUSED
5. Kaebaja palub tuvastada Keskkonnaameti toimingu - ehituskeeluvööndi vähendamiseks nõusoleku andmisest keeldumise (23.02.2015 kiri nr HLS 14-9/14/27689-3 „Ehituskeeluvööndi vähendamisest Künka kinnistul”) - õigusvastasus. Kaebaja on seisukohal, et keskkonnaameti 23.02.2015 kiri nr HLS 14-9/14/27689-3 Künka kinnistu ehituskeeluvööndi vähendamiseks nõusoleku andmisest keeldumise kohta, on välja antud vastuolus

seadusega ja on oluliste kaalutlusvigadega – selle kaalutluste faktiline alus ei vasta olulises osas detailplaneeringuga planeeritud tegevustele ja vastustaja kaalutlused ei vasta väga olulises osas tema enda ja teiste Keskkonnaministeeriumi allasutuste poolt varem Künka kinnistu ehitusõiguse ja faktilise ehitamise keskkonnamõjude ebaolulise või puudumise kohta antud kinnitustega. Kaebaja põhjendab oma seisukohti alljärgnevalt. 6.1. Kaebaja leiab, et Keskkonnaamet on kohaldanud ebaõigesti

§ 35

lg 31 ja lg 4 ning § 38 lg 1 p 2 sätestatud materiaalõiguse norme nende koosmõjus. 2 Alates

1. aastast kehtiv Ridala üldplaneering sätestab ranna ehituskeeluvööndi seaduses sätestatust erinevalt. Vastavalt üldplaneeringu seletuskirjale (seletuskirja lk 44, väljavõte – tl 49) on ranna ehituskeeluvöönd üldplaneeringuga määratletud ainult väljaspool kaitstavaid alasid (kaitseala, hoiuala). Kaitstavatel aladel reguleerib tegevusi kaitstava ala valitseja. Ehituskeeluvööndi määramisel on arvestatud üleujutatava alaga (so 1,0 m pidev samakõrgusjoon), ranna ja kalda looduskaitseliste piirangutega, maapinna kõrgusega ja olemasolevate teetammidega. Ehitamise soovi korral rannaalale peab maapinna kõrgus olema vähemalt 1,5 m (Lääne maakonnaplaneeringu teemaplaneering Asustust ja maakasutust suunavad keskkonnatingimused). Ehituskeeluvööndi kirjeldusest nähtuvalt ei kehtestatud ehituskeeluvööndit kuni +1,5 meetri kõrguseni samakõrgusjoonest, vaid keelati ehitamine kohta, kus maapinna kõrgus on alla 1,5 meetri. Detailplaneeringu lisaks oleval kaardil (väljavõte – tl 50) ei ole ehituskeeluvööndi tähist – tumesinist kontuuri Künka kinnistu osas (tumepunase kontuuriga piiratud ala) kantud, kuna see jäi Väinamere hoiuala piiri tähise (heleroheline lai joon) alla. Kaebaja selgitab, et üldplaneeringu kaardil on kujutatud 1,5 m kõrgune pidev samakõrgusjoon, sest detailsem kõrgusinfo rannikuala kohta puudus ja muul moel ei olnud võimalik ehituskeeluvööndit kaardil kujutada. Kaebaja väitel on kaardil märgitud samakõrgusjoon konstrueeritud graafiliselt ja ei tugine geodeetilise mõõdistuse andmetele. 6.
2. Kaebaja toob välja, et Ridala üldplaneering on kehtestatud Ridala Vallavolikogu 18.02.2010 otsusega nr 38 (tl 51) ja Lääne Maavanem on selle alusel 17.03.2010 muutnud Maakonnaplaneeringut (tl 52), st kinnitanud läbi järelevalvemenetluse Üldplaneeringus kirjeldatud ehituskeeluvööndi määratluse seaduslikkuse. Üldplaneeringu dokumentidega tervikuna on võimalik tutvuda (ja neid ka alla laadida) avalikul internetilehel http://ridala.kovtp.ee/uldplaneering. Kaebaja ei nõustu Keskkonnaameti praktikaga, et viimane ei arvesta valla üldplaneeringuga määratud ehituskeeluvööndi ulatust, vaid juhindub

alusel määratavast ehituskeeluvööndist.

§ 38

lg 1 p 2 näeb ette, et ehituskeeluvööndi laius rannal või kaldal on mererannal, Peipsi järve, Lämmijärve, Pihkva järve ja Võrtsjärve rannal 100 meetrit. Planeeritav Künka maaüksusel hoonestatav ala asub väljaspool

§ 38

lg 1 p 2 alusel määratavat ehituskeeluvööndit – hoonestatav ala asub 200 m kaugusel mere rannast. Olukorras, kus üldplaneeringuga on

§ 40

lg 2 alusel ehituskeeluvööndit laiendatud, peaks ehituskeeluvööndi vähendamine olema võimalik, kui koos vähendamisega tagatakse

sätestatud minimaalne ehituskeeluvööndi laius. 6.3. Kaebaja leiab, et vastustaja kohaldab kaebaja arvates ebaõigesti materiaalõiguse normi ja tugineb seaduse alusel määratava ehituskeeluvööndi laiuse määramisel ebaõigesti

§ 35

lg 31 ja lg 4 sätetele.

§ 35

lg 31 näeb ette, et korduva üleujutusega ala piir mererannal määratakse üldplaneeringuga. Kui korduva üleujutusega ala piiri ei ole määratud, loetakse korduvalt üleujutatud ala piiriks ühe meetri kõrgune samakõrgusjoon.

§ 35

lg 4 näeb ette, et korduva üleujutusega veekogude ranna või kalda piiranguvöönd, veekaitsevöönd ja ehituskeeluvöönd koosnevad üleujutatavast alast ja käesoleva seaduse §-des 37–39 sätestatud vööndi laiusest. Kaebaja märgib, et vastustaja loeb planeeritava ala, kogu Nõmme külas asuva Künka maaüksuse korduvalt üleujutatud alaks, kus üleujutava ala piir ei ole KOV poolt kindlaks määratud ning ehituskeelu laiuseks viidatud kahe sätte koosmõjus 100 meetrit alates 1m kõrgusest samakõrgusjoonest. Kaebaja hinnangul ei ole selline õiguse kohaldamine õige. Esiteks jääb kaebajale arusaamatuks, milliste asjaolude põhjal ning milliste kaalutluste alusel loeb vastustaja Künka maaüksuse korduva 3 üleujutusega ala hulka, mille tõttu ei kohaldu seadusjärgse ehituskeeluvööndi määramisele

§ 38lg 1 p 2 sätted.

Vastavalt vastu võetud detailplaneeringu seletuskirjale (tl 33-35) asub hoonestatav ala ortofoto (tl 61) kohaselt metsapiiri taga, kõrghaljastusega alal, kus ei ole eriti roostikku ega kõrkjaid. Maa-ameti mullakaardi järgi (tl 53) asub ehitusala leetja gleimullaga alale või leetja gleimullaga ala ja sooldunud veealuse mullaga ala piirile. Kirjeldatud ehitusala taimestik ning mullastik viitavad, et ehitusala ei asu sagedasti ehk faktiliselt korduvalt soolase mereveega üleujutataval alal. Vastavalt Maa-ameti kaardirakenduse väljavõttele 1 m samakõrgusjoone ulatusest (tl 60) on Künka katastriüksuse hoonestatav osa kõrgem kui 1 m. Vastavalt detailplaneeringu tugikaardile on planeeringu alusel hoonestatav ala kõrge 1,14-1,44 m. Vastavalt Maa-ameti kaardiserveri üleujutusalade kaardirakendusele (tl 59) on Künka KÜ hoonestatava osa üleujutuse oht üks kord kümne aasta jooksul. Ala, kus üleujutuse oht on kord kümne aasta jooksul, tingituna täiesti erakordsetest ilmastikunähtustest, ei saa olemuslikult olla korduvalt üleujutatav ala. Korduvalt üleujutava alana saab käsitleda ala, mis ujutatakse üle mitte erandlikult, ilmastikumõjude erandliku koosmõju tõttu, vaid regulaarselt (hooajaliselt), vähemalt kord aastas. Kaebaja ei nõustu Keskkonnaameti tõlgendusega, mille kohaselt loeb Keskkonnaamet korduva üleujutusega alaks geoloogiliste andmete alusel sisuliselt kogu rannikuala kuni 1m samakõrgusjooneni. Selline tõlgendus muudaks täiesti mõttetuks ja ebaotstarbekaks

§ 35

lg 31 alusel kohalikule omavalitsusele antud volituse määrata üleujutatava ala ulatus üldplaneeringuga ning

§ 38

lg 1 õigusnormiga sätestatud ehituskeeluvööndi eeldusliku ulatuse, sest sel juhul tuleks ehituskeeluvöönd iga kord määrata

§ 35lg 31 ja lg 4 koosmõjus.

Kaebaja on seisukohal, et korduvalt üleujutava ala ulatus tuleb määrata igal rannaga piirneval maaüksusel individuaalselt, rannaala eripära (kaldavallide olemasolu, ranna avatus avamerele, erinevatele ilmakaartele ja tormituultele) ja konkreetse ala tegeliku korduva üleujutamise statistikat arvestades. Looduses on korduva üleujutusega ala võimalik mererannal määrata adruvalli ja kõrghaljastuse puudumise järgi. Vajadusele ja põhjendatusele tugineda üleujutuse tegelikule piirile viitab ka Läänemaa Keskkonnateenistuse juhataja oma 17.10.2006 kirjas (tl 55). Kaebajal puudub igasugune põhjus lugeda Künka maaüksuse hoonestatavat ala asumaks korduva üleujutusega alal, sest viimati ulatus sinna üleujutus 10 aastat tagasi 2005. aasta jaanuaritormi ajal ning korduvale üleujutusele ei viita juba ülalviidatud kinnistu lõunaosa taimestik ega ka mullastik. Samuti ei nõustu kaebaja vastustaja tõlgendusega

§ 35

lg 4, mille kohaselt tuleb

§ 38

lg 1 p 2 sätestatud 100 m ehituskeeluvööndit arvestada alates 1m samakõrgusjoonest. Kaebaja on seisukohal, et selline tõlgendus on vastuolus seaduse mõtte ja eesmärgiga ning kehtestab rannikualadel väga suured maa-alad, kus lisaks ehitustegevusele on laieneva

§ 37

sätestatud ranna piiranguvööndi tõttu väga olulises osas keelatud ka muu inimtegevus (sõitmine mootorsõidukiga, lageraie, maavarade kaevandamine jms). Ehituskeeluvöönd või piiranguvöönd, mida arvestatakse 1 m samakõrgusjoonest, võib Eesti rannikuala madalat profiili arvestades ulatuda sageli rannast 500-1000 m kaugusele. Kaebaja hinnangul puudub inimasustuse ja inimtegevuse mererannast nii kaugel hoidmiseks vajadus ja kaalukad põhjused. Puuduvad kaalutlused ja põhjused, miks ühel juhul lubada ehitada 100 m kaugusele rannast ja teisel juhul keelata ehitamine ka 200 m kaugusel rannast või veel kaugemale. Kaebajale teadaolevalt oli

§ 35

lg 31 õigusnormi vastuvõtmise ja

täiendamise ajendiks 2005. aasta jaanuaritorm, mis nö juhtis riigi tähelepanu vajadusele kaitsta ehitise omanikke iseenda eest – et takistada tegelikkuses korduvalt üleujutatavale alale ehitamise ja üleujutustega kaasnevate kahjude eest. Seda seadusandja eesmärki ja

§ 38

lg 1 p 2 sätestatud üldise ehituskeeluvööndi laiust 100 m silmas pidades on võimalik saavutada, kui tõlgendada

§ 35

lg 4 normi viisil, et 4 korduvalt üleujutatud alal on ehituskeeluvööndi ulatus mitte vähem kui 100 m rannast, aga mitte vähem, kui 1 m samakõrgusjooneni. Planeeritud Künka katastriüksuse ehitusala asub selliselt kindlaksmääratavast ehituskeeluvööndist väljaspool. 6.4. Kaebaja leiab, et vaidlustatavas kirjas esinevad korduvad kaalutlusvead, mis tulenevad sellest, et kaalumisel lähtutakse asjaoludest, mis ei kuulu

§ 40

lg 1 alusel kaalumisele ning faktilisest alusest - tegevustest, mida detailplaneeringu teostamisel tegelikult ei planeerita. Samuti on kaalumata olulised, ehituskeeluvööndi vähendamist õigustavad asjaolud. Lisaks sisaldab vaidlustatav kiri koos selles esitatud kaalutlustega kaebaja arvates vastuolu Keskkonnaameti ja Keskkonnateenistuse varasemate seisukohtadega samas küsimuses. Kaebaja toob viimase seisukoha osas välja, et Riigikohus on lahendites 3-3-1-68-02 ja 3-3-1-52-02 selgitanud, et kui seadusandlus ja faktilised asjaolud on uue, isikule negatiivse otsuse tegemisel samad kui eelmise, isikule positiivse otsustuse tegemisel, siis on uus otsus käsitatav diskretsiooniõiguse kuritarvitamisena. Isikut tuleb erinevatel ajamomentidel, kui pole muutunud õiguslikud ja faktilised asjaolud või pole ilmnenud seni teadmata asjaolusid, kohelda ühtemoodi. Kaalutlusõiguse kuritarvitamine on kaalutlusviga. 6.5. Kaebaja märgib, et

§ 40

lg 5 näeb ette, et Keskkonnaamet hindab ehituskeeluvööndi vähendamise vastavust ranna või kalda kaitse eesmärgile ja sama paragrahvi lõikes 1 sätestatule.

§ 40

lg 1 näeb ette, et ehituskeeluvööndi suuruse muutmisel arvestades ranna või kalda kaitse eesmärke ning lähtudes taimestikust, reljeefist, kõlvikute ja kinnisasjade piiridest, olemasolevast teede- ja tehnovõrgust ning väljakujunenud asustusest.

§ 34

näeb ette ranna ja kalda kaitse eesmärgi - ranna või kalda kaitse eesmärk on rannal või kaldal asuvate looduskoosluste säilitamine, inimtegevusest lähtuva kahjuliku mõju piiramine, ranna või kalda eripära arvestava asustuse suunamine ning seal vaba liikumise ja juurdepääsu tagamine. 6.

1. Käesoleval juhul leiab Keskkonnaamet kõigepealt, et ehituskeeluvööndi vähendamine on vastuolus looduskoosluse säilitamise eesmärgiga, kuna ehitamise käigus hävib ulatuslikul alal looduslik taimekooslus ja reljeef, samuti muudetakse oluliselt maapinna niiskusrežiimi ja seatakse seeläbi ohtu Väinamere hoiuala kaitse-eesmärgid. Kaebaja ei nõustu selle väitega, sest selle väite aluseks olevaid, kirjas kirjeldatud asjaolusid ei esine ja need seisukohad on muuhulgas vastuolus A. Laanesoo koostatud detailplaneeringu keskkonnamõju strateegilise hindamise vajalikkuse eelhinnangu järeldustega ning ka Keskkonnaameti poolt varem samas küsimuses esitatud seisukohtadega. A. Laanesoo koostatud detailplaneeringu keskkonnamõju strateegilise hindamise vajalikkuse eelhinnangus (tl 37-44) on tuvastatud, et detailplaneeringuga kavandatav tegevus ei mõjuta negatiivselt Väinamere hoiuala, kui järgitakse kehtivaid õigusakte ja tehakse koostööd hoiuala valitsejaga. Ka Keskkonnaamet ise on oma 17.04.2014 kirjas „Detailplaneeringu kooskõlastamine kõrvaltingimustega” (tl 46-47) märkinud, et „Eelhinnang annab muu hulgas hinnangu, et DP-ga kavandatud tegevus ei mõjuta negatiivselt Väinamere hoiuala, kui järgitakse kehtivaid õigusakte ja tehakse koostööd hoiuala valitsejaga. Selle hinnanguga keskkonnaamet nõustub.” (1.lk alt teine lõik). Kui Keskkonnaamet on detailplaneeringut kooskõlastades aprillis 2014.a. leidnud, et planeeringuga kavandatav tegevus (sealhulgas 2 hoone püstitamine, elektrikilbist hoonetesse sisendite tegemine, juurdepääsutee pindamine ning juurdepääsuteedele truupide paigaldamine) ei mõjuta negatiivselt Väinamere hoiuala kaitserežiimi, siis on täiesti arusaamatu, kuidas jõuab Keskkonnaamet 10 kuud hiljem 23.02.2015 kirjas samas küsimuses vastupidisele järeldusele – et ehituskeeluvööndi vähendamine detailplaneeringuga kavandatavateks tegevusteks kahjustab hoiuala kaitserežiimi ja ranna kaitseeesmärki. 5 Kui Keskkonnaamet leiab ehituskeeluvööndi vähendamise taotlust lahendades, et detailplaneeringus kavandatud ehituslikud tegevused (näiteks teede tõstmine ja teede alla vee tagasivoolu truupide ehitamine) kahjustavad ranna ja kalda kaitse eesmärki või hoiuala kaitserežiimi, siis jääb arusaamatuks, miks Keskkonnaamet aktsepteeris selliseid tegevusi detailplaneeringut kooskõlastades. Keskkonnaametil olnuks siis, planeerimise selles etapis õigus ja kohustus jätta detailplaneering kooskõlastamata ning teha planeerijale ettepanek looduskeskkonda kahjustav lahendus muuta või määrata vastav omapoolne kõrvaltingimus. Kaebaja on eeltoodud põhjendustel seisukohal, et põhjendatud ega seaduslik ei ole ehituskeeluvööndi vähendamisest keeldumine ehituslikel põhjendustel ja kaalutlustel, mida on Keskkonnaamet 17.04.2014 kaalunud ja aktsepteerinud detailplaneeringut kooskõlastades. Kaebaja leiab, et käesoleval juhul on oluline, et ranna kaitse-eesmärki ei saa kahjustada, kahjustamata seejuures Väinamere hoiuala kaitserežiimi, sest hoonestatava kinnistu osa ja mere ranna (mille kaitseks on seatud ehituskeeluvöönd ja piiranguvöönd) vahel on ca 200 m vöönd, millele ulatub Väinamere hoiuala territoorium. 6.
2. Kaebaja toob välja, et Tuletorni kinnistu eelmine omanik K. H. on ka varem soovinud detailplaneeringu algatamisega saavutada Künka kinnistu ehituskeeluvööndi vähendamist ning Keskkonnaamet on ka varem analoogseid taotlusi lahendanud. Nii on Läänemaa Keskkonnateenistus 16.05.2007 Tuletorni kinnistu detailplaneeringu, mis nägi ette Tuletorni kinnistule, mis siis oli Künka ja Nõlva maaüksusteks ja kinnistuteks jagamata, kolme hoone püstitamist ja Keskkonnateenistuse juhataja on oma kirjas (lisa 16) osundanud, et planeeritavad ehitusalad ei asu Väinamere hoiualal ning planeeringuga ei kahjustata rannal või kaldal asuvat looduskooslust. Samuti nähtub samast kirjast, et Väinamere hoiualal paikneb halvas looduslikus seisus ja halvasti taastatav elupaik koodiga 1630 ehk rannaniit, mis ilma niitmiseta aja jooksul roostub ja hävineb ning elanike olemasolul on lihtsam saavutada kokkulepet rannaniidu niitmiseks. Kolme hoone rajamist ja 10 inimese häirivat mõju häirivaks ei peeta. See tähendab, et Tuletorni kinnistu hoonestamist ja asustuse teket on hoiuala kaitse-eesmärkide saavutamisele isegi soosivaks peetud. Seda enam on arusaamatu, mis põhjusel on 7,5 aastat hiljem samas küsimuses vastupidisele seisukohale asutud. Veel varasemas, 17.10.2006.a. kirjas (tl 55) Tuletorni kinnistu detailplaneeringu kooskõlastamise kohta selgitab Läänemaa Keskkonnateenistuse juht kirja viimases lõigus: „Ehkki planeeringuala maapinna absoluutkõrgus jääb alla 1,5 meetri, lähtusime kooskõlastamisel antud kinnistu iseärasustest, tegelikust üleujutuse piirist ja

§ 34

sätestatud ranna ja kalda kaitse eesmärkidest, mis antud detailplaneeringuga ei lähe vastuollu seadusega. 6.

1. Oluline on kaebaja arvates ka see, mis tingimustel saavutas Keskkonnaministeerium maaomanike nõusoleku nende omandiõigust piirava Väinamere hoiuala moodustamiseks. Nagu nähtub Läänemaa Keskkonnateenistuse juhataja 22.09.2004 kirjast (tl 56) jäeti K. H. kuuluvast Tuletorni kinnistust Väinamere Hoiualast välja sealne metsaosa. Seda on kirjas selgitatud, et „...Läänemaa Keskkonnateenistus peab oluliseks maaomaniku soove ja aktsepteerib Teie (s.o. maaomaniku) tulevikuplaane. Meie soov on leida koos omanikega kompromiss plaanide elluviimiseks nii, et oleks säilinud ka loodusväärtused. Hoiuala moodustamine ei välista elamu ehitamist Teie krundile, kuid arvestama peab Looduskaitseseadusest tulenevate ranna-ala piirangutega.” Sellest tulenevalt on Väinamere hoiuala piir Tuletorni kinnistul (nii Nõlva kui Künka maaüksused) määratud maaomaniku K. H. ja Keskkonnaameti läbirääkimiste tulemusena ja kirjast nähtuvalt oli kompromissi tingimuseks maaomaniku võimalus püstitada kinnistule ehitis. Keeldudes nüüd ehituskeeluvööndi vähendamisest käitub Keskkonnaamet ebaausalt ja sõnamurdlikult ning rikub maaomanikuga Väinamere hoiuala moodustamiseks saadud 6 kokkulepet, mille kohaselt ei pidanud hoiuala olemasolu fakt olema tulevikus takistuseks hoiualast välja jäetud alale ehitusõiguse andmisele. Keskkonnaamet väidab oma 23.02.2015 kirjas, et hoiuala ja ehituskeeluvööndi kaitse-eesmärk seondub peamiselt elupaiga – rannaniidu kaitse vajadusega ning asjaoluga, et Künka kinnistu edelaosas, männituka taga asub pilliroo ja kõrkjatega kaetud ala. Kaebaja märgib, et pilliroo ja kõrkjatega kaitstud ala säilimine ei ole mitte kuidagi seotud rannaniitude säilitamisega. Nagu ülalviidatud kirjavahetusest (tl 54-56) nähtub, on rannaniitudega ala juba hõlmatud Väinamere hoiualast ning teisalt, pealekasvavad roostik ja kõrkjad hävitavad rannaniidud loodusliku elupaigana. Rannaniitude elupaigana säilitamiseks tulekski kõrkjaid ja roostikku tõrjuda ja niita ning kaebaja väitel on tõhusaim viis rannaniitude niitmise korraldamiseks lubada piirneva ala hoonestamist. 6.
2. Kaebaja toob eraldi välja, et Keskkonnaamet väidab oma kaalutlustes, et tuletõrje veevõtukoha manööverdusplatsi rajamiseks tuleb eemaldada vähesel määral kõrghaljastust. See väide on vale. Detailplaneeringu järgsed tegevused ei eelda mitte ühegi puu langetamist ja seetõttu ei kaasne kirjeldatud mõju looduskooslustele. 6.
3. Kaebaja toob välja, et vaidlustatavas kirjas esitatud väide, et detailplaneeringus ette nähtud tegevusega kaasneb maa ulatuslik kuivendamine truubiga ja kinnistu, sealhulgas hoiuala veerežiimi muutus, ei ole õige ning selle väite aluseks olevad asjaolud ei nähtu detailplaneeringust. Detailplaneeringust (tl 26-36) – selle seletuskirjast, detailplaneeringu plaanist ja detailplaneeringu lisaks olevast,
4. aasta mais koostatud Künka katastriüksuse plaanist (tl 57-58) nähtuvalt olid nii kraav, tiik, juurdepääsutee kui ka elektriliin olemasolevate rajatistena olemas. Vastavalt detailplaneeringu eskiislahenduse avaliku arutelu protokollile (tl 21), on kuivenduskraav ja tiik kaevatud enne Väinamere hoiuala moodustamist ja hoiuala piir määrati kraavi järgi. Kuna kuivenduskraav ja tiik olid kaevatud enne hoiuala moodustamist, siis on ebaõige Keskkonnaameti kirjas esitatud väide pinnase ladustamise kohta kraavi hoiuala poolsele kaldale, kaitstavale elupaigatüübile rannaniidud, sest tööd oli teostatud enne hoiuala moodustamist. Kuna planeeringuala veerežiimi peamiselt muutvad rajatised kraavi ja tiigi näol on juba enam kui 10 aastat olemas, siis ei saa väita, et planeeringus kirjeldatud tegevuste teostamine toob kaasa hoiuala kuivendamist ja veerežiimi muutust. Seega on see kaalutlus sisult ebaõige ja selleks puudub igasugune faktiline alus. 6.
5. Kaebaja arvates ei ole detailplaneeringus kooskõlas ega tulene sellest Keskkonnaameti väide, et planeeritavaid ehitusalasid on plaanis ulatuslikul alal tõsta (ligi 0,6 m) ümbritsevast kuni 1,5m kõrgusele. Vastavalt detailplaneeringu seletuskirjale (p.4.3) on ehitusaladeks planeeritud kõrghaljastuse vahel asuvad lagendikud, mis on juba praegu ümbritsevast maa-alast kõrgemad (ca +1,5m). Õuealaks on planeeritud juba täidetud alad, millele on soovitav lisada veel täidet, et kogu hoonete lähiümbrus oleks kõrgusmärgiga +1,5m. Vastavalt detailplaneeringu osaks olevale tugiplaanile on hoonestusaladel kõrgus praegu 1,14-1,44m, mis ei nõua pinna „ulatuslikku täitmist”. Kuna ka juurdepääsutee jääb ümbritsevast maast kõrgem, siis rajatakse tee alla truubid, et tagada erakorralise kõrgvee puhul vee võimalikult kiire tagasivool. See tähendab, et neid truupe ei rajata maa kuivendamiseks ja veerežiimi muutmiseks, vaid vee tagasivoolu soodustamiseks. Kuna juurde-pääsutee ja hoonestusalade vahelise ala pinnase täitmine ei ulatu Väinamere hoiualale, vaid jääb teisele poole kraavi, siis ei saa sellega kaasneda ka märkimisväärset mõju hoiuala veerežiimile. Keskkonnaameti kirjas esitatud väide, et planeeringuga kavandatav hoonetevahelise ala mõningane täitmine ja tõstmine kahjustab Väinamere hoiuala kaitse-eesmärkide saavutamist, on oletuslik ja vastuolus keskkonnamõju strateegilise hindamise vajalikkuse eelhinnanguga, millega 7 Keskkonnaamet ise on nõustunud. Keskkonnaamet leiab vaidlustatud kirjas, et planeerimislahenduse elluviimisega kaasneb teatav inimtegevusest lähtuv mõju Läänemere rannaalale, mis kaasneb paratamatult seni hoonestamata ja kommunikatsioonideta alade ehitusaladena kasutuselevõtuga ning väljendub eelkõige ehitustegevusega kaasnevates tagajärgedes. Kaebaja selle väitega ei nõustu. Nimetatud väide on paljasõnaline, oletuslikku laadi ja selle lähtealused, kaalutluse aluseks olevad faktilised asjaolud on ebaõiged. 6.
6. Keskkonnaamet väidab, et hoonestusala kasutusele võtuks tuleb rajada 35m uut elektriliini. See väide ja eeldus on ebaõige ega tulene detailplaneeringust. Künka kinnistut varustav elektriliin on rajatud ning rajada tuleb üksnes ühendused hoonetega. See asjaolu nähtub detailplaneeringu seletuskirja punktist
7. 6.
8. Kaebaja leiab, et vale on Keskkonnaameti väide, et rajada tuleb juurdepääsutee. Künka katastriüksusel on juba olemas juurdepääsutee avalikule teele läbi Nõlva katastriüksuse. Juurdepääsutee asukohta on kirjeldatud detailplaneeringu seletuskirja punktis 5 – olemasolev juurdepääs Künka kinnistule läheb mööda erateed, mis läbib Jõenurga, Honga, Liini, Roo ja Nõlva katastriüksusi, mis on üldplaneeringu järgi tuletornini avalikult kasutatav tee. Olemasolevat juurdepääsuteed tuleb vaid kruusaga katta ja tõsta, pannes kõrgemates kohtades teetammi alla truubid kõrgvee kiiremaks taganemiseks ja tee kaitseks. Olemasolevale teele kruusa peale vedamine ja tõstmise, kui inimtegevuse mõju loodusele, on oluliselt väiksem, kui täiesti uue tee rajamise mõju, millest on ebaõigesti ja ekslikult lähtunud Keskkonnaamet. Keskkonnaameti paljasõnaline väide, et olemasolev tee on ebaseaduslik ehitis, ei arvesta tee rajamise aega ega ole kooskõlas seadusega. 6.
9. Samuti on ilmselt ebaõige ja ekslik Keskkonnaameti seisukoht, et detailplaneeringu elluviimisega toimub oluline maakasutuse muutus – maa sihtotstarbe muutmine 100% maatulundusmaast 55% elamumaaks ja 45% kaitsealuseks maaks. Maa sihtotstarbe muutmine, kui administratiivne toiming, ei mõjuta iseenesest looduskeskkonda. Kuna 45% planeeritavast Künka katastriüksusest asub Väinamere hoiualal, siis ei kaasnegi planeeritava tegevusega mitte mingeid sisulisi, faktilisi, füüsilisi ja keemilisi mõjutusi hoiualale jäävale Künka kinnistu osale. Tegelikult muudetakse üksnes maa sihtotstarve ajakohaseks ehk vastavaks faktilise olukorraga, sest hoiuala maad ei saa kaitse-eeskirjast nähtuvalt kasutada maatulundusmaana, mis on praegu maa sihtotstarve 100% ulatuses. Ülejäänud 55% muutmine elamumaaks ei muuda samuti kogu selle maa tegelikku kasutust. Nagu nähtub detailplaneeringu p 9 säilitatakse krundil hoiualast väljapoole jääval osal kõrghaljastus ning alles jäävad rohumaad, mis kuuluvad samuti niitmisele. Lisahaljastust võib rajada üksnes hoonete ümbrusesse. See tähendab, et kinnistu haljastus jääb võrreldes senisega samaks, erisusega, et detailplaneeringu teostamisel hakatakse seda niitma ja selle eest hoolitsema, et see looduslik rohumaa kinni ei kasvaks. Samuti tagab detailplaneeringu teostamine selle, et hoiualal olevat kinnistu osa hakatakse hooldama ja niitma, millise tegevuse suurele vajalikkusele (või muidu rannaniit hävib) on osundanud Läänemaa Keskkonnateenistuse juhataja Koit Latik detailplaneeringu kooskõlastamisel oma 16.05.2007 kirjas (tl 54). 6.
10. Kaebaja arvates ei suurenda detailplaneeringuga kavandatava inimtegevuse mõju märkimisväärselt ka asjaolu, et 160 m eemal asuv Paralepa tee äärne piirkond on kujunemas nõutavaks elamupiirkonnaks. Võimalus ehitada oma kodu mujale ja elada mujal, ei ole asjaolu, mis mõjutaks inimtegevuse mõju ranna kaitse-eesmärgile, sest kaitsevööndi vähendamisel tuleb hinnata ehitamise mõju konkreetse ranna kaitse-eesmärgile. Väide, et inimesed võivad ehitada ka mujale, on demagoogiline ega ole kaalutlus. Võrreldes Künka katastriüksust Paralepa tee äärde tekkiva hoonestusalaga, võrdleb Keskkonnaamet olemuslikult võrreldamatuid objekte. Paralepa tee äärne ala on üldplaneeringu ptk. 2.1.
11. järgi kompaktse hoonestusega väikeelamumaa, kus 8 hoonestatavad krundid ei pea vastama üldplaneeringu p.3.
12. nõuetele - võivad olla ja ka on oluliselt väiksemad, kui 1ha. Kaebaja selgitab, et Künka katastriüksus asub hajaasustusega alal. Üldplaneeringu punktiga 3.
13. seatud tingimus, et hajaasustusega alas võib hoonestada üksnes maatüki, mille pindala on üle 1ha, tagab selle, et elamute vahelised kaugused on suured ja elamuid pinnaühiku kohta suhteliselt vähe. Sellisel juhul on ka iga elamu püstitamise ja kasutamisega seotuid inimtegevuse mõjud väiksemad. Kaebaja rõhutab, et Künka maaüksus on ümberkaudu ainus merele lähedal asuv katastriüksus, kuhu on hoiuala ulatust ja maatüki pindala arvestades võimalik püstitada elamu. Kaebaja tahab oma perega elada mere ääres ja privaatselt. Hajaasustuses tagab privaatsuse kruntide suurem suurus ja sellest tulenev elamute suurem vahekaugus. Kaebaja on seisukohal, et elamu püstitamise ja kasutamisega kaasneb inimtegevuse mõju keskkonnale on oluliselt väiksem, kui püstitatav hoone ei asu otse avatud merekaldal, vaid kõrghaljastuse – rannamändide taga ning enam kui 200 m mererannast. Keskkonnaamet pole neid asjaolusid üldse kaalunud, vaid väitnud demagoogiliselt, et inimesed võivad oma elamu ehitada Paralepa tee äärde, kui „nõutavasse elamupiirkonda”. 6.
14. Kaebaja toob välja, et Keskkonnaamet leiab, et ehituskeeluvööndi vähendamine ei ole kooskõlas Lääne maakonnaplaneeringuga „Asustust ja maakasutust suunavad keskkonnatingimused”, sest planeeritava tegevusega kaasneks ehitusala, juurdepääsutee ja manööverdusplatsi oluline tõstmine ümbritseva pinna suhtes. Kaebaja arvates ei ole nimetatud kaalutlus põhjendatud ja faktiliselt aluselt õige. Kaebaja märgib, et hoonestatavad alad on juba praegu ligi 1,5 m kõrged ja maapinna vähene täitmine on vajalik eelkõige tasandamiseks. Samuti on olemas juurdepääsutee ning sellel tuleb üksnes teekatet kruusa pealevedamisega uuendada (detailplaneering p 5). Seega on kaalutluse aluseks võetud faktilised asjaolud ebaõiged. 6.
15. Kaebaja leiab, et Keskkonnaamet on ehituskeeluvööndi vähendamisel tuginenud kaalutlustele, mis ei ole ehituskeeluvööndi vähendamisel

§ 40lg 1 järgi asjakohased.

Vastavalt

§ 40

lg 1 ei pea ehituskeeluvööndi suuruse muutmisel arvestama ega kaaluma ehituskeeluvööndi vähendamise kooskõla teemaplaneeringuga ning vastav Keskkonnaameti kirjas esitatud etteheide ei vasta seadusele. Detailplaneering peab vastama PlanS § 9 alusel tasemelt kõrgemale planeeringule – üldplaneeringule. PlanS § 9 ei sätesta detailplaneeringute otsevastavust maakonnaplaneeringule või teemaplaneeringule. Nimetatud planeeringud suhestuvad omavahel tasemelt üldiselt üksikule ja maakonnaplaneeringus ega teemaplaneeringus ei saa näha ette eritingimusi konkreetsele kinnistule. Seetõttu saab ja peab kaaluma ehituskeeluvööndi vähendamise taotlust sisaldava detailplaneeringu vastavust eelkõige üldplaneeringule. Ridala vallal on kehtiv üldplaneering, mis on juba koostatud kooskõlas teemaplaneeringu soovitustega – valla üldplaneeringus sätestatud 1,5 m maapinna kõrguse nõue ehitamise soovi korral tulenebki teemaplaneeringust. Detailplaneeringus on kooskõlas PlanS § 8 lg 3 p 12 ja

§ 40lg 4 p 2 sätetega taotletud üldplaneeringu muutmist.

Kaebaja leiab, et vastustaja tegevus detailplaneeringu vastavuse hindamine Lääne maakonnaplaneeringu teemaplaneeringuga „Asustust ja maakasutust suunavad keskkonnatingimused” ja neist kaalutlustest juhindumine ehituskeeluvööndi vähendamisest keeldumisel - ei ole kooskõlas detailplaneeringu varasema menetlusega. Lääne Maavalitsuse Planeeringute järelevalve komisjon, kuhu kuulub ka Keskkonnaameti pädev spetsialist, on planeeringu algatamise dokumendid, mis sisaldasid teavet, et planeeringu kehtestamiseks tuleb vähendada ehituskeeluvööndit ja muuta üldplaneeringut, märkusteta läbi vaadanud ja detailplaneeringu algatamise 28.06.2013 kooskõlastanud (tl 20). Algatatava planeeringu vastavust kõrgema taseme planeeringu tingimustele tulnuks hinnata just selles menetlusstaadiumis ja kui komisjon leidnuks, et üldplaneeringu muutmise välistab asjaolu, et üldplaneering läheks muudatuse tõttu vastuollu maakonna teemaplaneeringuga, siis poleks detailplaneeringu algatamist märkusteta kooskõlastatud. 9 Kaebaja märgib, et vastavalt

§ 40

lg 1 tuleb ehituskeeluvööndi suurendamisel või vähendamisel arvestada ja kaaluda ka olemasolevat asustust, kuid seda ei ole Keskkonnaamet teinud. Keskkonnaamet ei ole vaidlustatava otsusega vastanud kohaliku omavalitsuse taotluses esitatud põhjendusele, et naabruses asub Roo (67401:001:0165) maaüksus, mille ehituskeeluvööndit on detailplaneeringuga vähendatud. Samuti asuvad naabruses hoonestatud maaüksused Mändjala (67401:001:0266), Laheranna (67401:001:0990), Männijõe (67401:001:0510) ja Nõlva (67401:001:0459). Keskkonnaamet leiab oma kirjas, et kõik need maaüksused, välja arvatud Mändjala ja Saare, asuvad avalikult kasutatava Tuletorni tee ääres, kuid see ei ole senise asustuse aspektist üldse oluline. Oluline on, et ka Künka kinnistul on olemas juurdepääs avalikult kasutatavale teele – samale Tuletorni teele läbi Nõlva katastriüksuse, milleks on kinnistule seatud juurdepääsuservituut. Samuti on oluline, et kõigil viidatud kinnistutel asuvad hooned sarnaselt Künka kinnistu planeeritava hoonestusalaga mererannast eraldava rannamändide viiru taga ning kõigil neil katastriüksustel asuvad hooned

§ 35

lg 4 ja § 38 lg 1 p 2 alusel määratavas ehituskeelu vööndis (+1m samakõrgusjoon + 100m), mida tõendab maa-ameti kaardirakenduse väljatrükk 1m samakõrgusjoone asukohast (tl 60). Samuti on oluline, et vastavalt detailplaneeringu lisaks olevale ajaloolisele plaanile on Künka maaüksusel, endine Kubja A43, kinnistul, detailplaneeringuga planeeritaval hoonestusalal ajalooliselt asunud mingi hoone. Ka seda asjaolu ei ole Keskkonnaamet üldse kaalunud. See asjaolu tõendab, et Keskkonnaameti väited ajaloolise asustuse puudumise kohta ei ole õiged. Neist asjaoludest tuleneb, et Künka kinnistule planeeritav hoonestus sobib olemasoleva varasema hoonestusega ja olemasoleva asustusega selles paikkonnas. Asjaolu, et Keskkonnaamet ei ole ehituskeeluvööndi vähendamist otsustades kaalunud planeeritava tegevuse sobivust senise asustusega viitab vastustaja tegevuse erapoolikusele, kui taotluses kirjeldatud asjaolusid, mis õigustaks ehituskeeluvööndi vähendamist, ei kaaluta ega sisuliselt analüüsita. Seetõttu on keskkonnaameti kaalutlused olemasolevatest teedest (olemas), tehnovõrkudest (olemas) ja senisest väljakujunenud asustusest (olemas) ilmselgelt ebaõiged ja kaalutlusvigadega. Keskkonnaameti erapoolikusele ja teatavale kiusule kas omavalitsuse või endise maaomaniku suhtes viitavad vaidlustatava kirja lehekülgedel 1-3 esitatud etteheited Nõlva kinnistule püstitatud elamu seaduslikkusele, hoolimata asjaolust, et hoone on ehitatud ehitamise ajal kehtinud osaüldplaneeringu (mille oli kooskõlastanud Keskkonnateenistus) järgi, kehtiva ehitusloa alusel kohta, kuhu toona ei ulatunud ehituskeeluvöönd ning hoolimata asjaolust, et Keskkonnainspektsioon on keeldunud väärteomenetluse läbiviimisest. Haldusakti kehtivuse eeldusest tulenevalt on viidatud ehitis õiguspärane hoolimata Keskkonnaameti pahameelest ja vastupidistest väidetest. Samuti on oluline, et Künka katastriüksuse planeerimine ja hoonestamine ei saa kuidagi sõltuda naaberkinnistul toimunud tegevuste õiguspärasusest. 6.18. Kaebaja arvates on asjakohatud ja asjassepuutumatud ning vastustaja pahatahtlikkusele viitavad kirja lk 1-3 esitatud etteheited Künka katastriüksusel oleva kuivenduskraavi, tiigi ja elektriliini ehitamise – ehitusloa ja ehitusregistri kande puudumise kohta, kuna need rajatised on püstitatud enne Väinamere hoiuala moodustamist eramaale erahuvides – nende rajamiseks ei olnud siis kehtiva õiguse kohaselt vaja ehitusluba ja rajatisi ei tulnud kanda ehitisregistrisse. Selliste asjaolude esile toomine on

§ 40

lg 1 otsustuse sisu arvestades ilmselt asjakohatu ja selle menetluse eesmärki mittepuutuva küsimuse sellises ulatuses (pool kirjast) ettevõtmine viitab, et kaalutluse tegemisel ei ole juhindutud mitte

§ 40

lg 1 asjaolude kaalumisest, vaid konkreetsesse küsimusse mitte puutuvatest asjaoludest ja varasemast kibestumisest. Eeltoodud asjaoludel ja põhjendustel on kaebaja seisukohal, et Keskkonnaamet on rikkunud Ridala Vallavalitsuse taotluse lahendamisel ja taotluse Künka kinnistu ehituskeeluvööndi vähendamiseks, 10 rahuldamata jätmisel oluliselt HMS § 4 lg 2 ja § 56 lg 3 sätestatud kaalutlusõiguse teostamise põhimõtteid ning 23.02.2015 tehtud, kirjas nr HLS 14-9/14/27689-3 „Ehituskeeluvööndi vähendamisest Künka kinnistul” kajastatud toiming on selle tõttu õigusvastane. 6.

1. Kaebuse esitaja palus kaebuses vastustajalt välja mõista menetluskulud vastavalt tema poolt täiendavalt esitatavale kantud menetluskulude nimekirjale. Kaebaja ei ole sellist nimekirja kohtule tähtaegselt esitanud. VASTUSTAJA SEISUKOHT
2. Vastustaja leiab, et kaebus on põhjendamata ja palub jätta selle rahuldamata alljärgnevatel põhjustel. 7.
3. Keskkonnaamet selgitab, et korduva üleujutusega aladeks ei loeta

kohaselt automaatselt kõikjal rannikul olevaid alasid, vaid lähtutakse reaalsest olukorrast looduses. Korduva üleujutusega ala on ala, mille mullastikust ja taimestikust on võimalik järeldada, et tegemist on pidevalt teatud kindlate perioodide järel üleujutatava alaga. Künka kinnistu on loetud korduva üleujutusega alaks (

§ 35

lg 31 tähenduses): kinnistul on maapind äärmiselt madal ja maaüksustel esineb Maa-ameti mullakaardi järgi valdavalt sooldunud veealune muld (tunnusega Arv). Selline muld paikneb mererannas ja on pidevalt veega üleujutatud. Kinnistu merepoolses osas kasvavad üleujutatavale alale iseloomulikult kõrged veetaimed nagu pilliroog (vt kaebuse lisa 8 fotod). Kinnistu merepoolsesse ossa on inventeeritud (andmed aastatest 2000 ja 2010) elupaigatüüp rannaniidud, millele on iseloomulik soolalembene taimestik, mis kujuneb korduva üleujutuse tingimustes. Keskkonnaministri 18.01.2007 otsuses on märgitud, et kinnistu kohapealsel vaatlusel on tuvastatud, et ala on korduva üleujutusega ala

mõistes. Vastustaja viitab, et kaebuse lisana 8 esitatud „Künka kinnistu detailplaneeringu keskkonnamõju strateegilise hindamise vajalikkuse eelhinnangu“ lk 5 on välja toodud, et detailplaneeringu alal olev rannaniit on madal mereäärne rohumaa, mis kõrgvee ajal võib jääda vee alla. Rannaniidul kasvavad taimed, mis taluvad soolast või riimveelist vett ja sooldunud mulda. Kaebuse lisaks 2 olevas taotluses leiab ka Ridala Vallavalitsus, et üleujutatav on ala, kus mere veetase on kõrgem vähemalt 2 ja enam kordi aastas ning sellist veetaset saab määrata looduses taimede või näiteks mererannal adruvalli järgi. Detailplaneeringus on punktis 10 selgitatud üleujutusohuga (eelkõige küll erakorralise üleujutusohuga) arvestamine. Eeltoodut arvestades on Künka kinnistu merepoolne osa korduva üleujutusega ala (ujutatakse üle regulaarselt) ja kohaldamisele kuulub

§ 35lg 31, mille kohaselt jääb kogu kinnistu ehituskeeluvööndisse.

Kaebaja poolt välja toodud asjaolu, et hoonestust kavandatakse kinnistu osale, mis ei ole korduvalt üleujutatav ja kus kaebuse kohaselt on üleujutuse oht üks kord kümne aasta jooksul, ei tähenda, et

§ 35lg 31 saab jätta kohaldamata.

Keskkonnaamet on lähtunud vaadeldavast kinnistust ja selle olemusest ja kohaldanud tuvastatud asjaoludele vastavalt

§ 35lg 31.

Keskkonnaametil puudub võimalus

-i tõlgendada selliselt, et korduva üleujutusega ala piiri saaks määratleda ka detailplaneeringuga.

§ 35

lg 4 näeb ette, et korduva üleujutusega veekogude ranna või kalda piiranguvöönd, veekaitsevöönd ja ehituskeeluvöönd koosnevad üleujutatavast alast ja käesoleva seaduse §-des 37– 11 39 sätestatud vööndi laiusest. Ka nimetatud säte on imperatiivne. Künka kinnistul ei ole korduvalt üleujutatud ala üldplaneeringuga määratud. Seega on ehituskeeluvööndi laiuseks Künka kinnistul korduva üleujutusega ala 1m samakõrgusjooneni ja sellele liidetav

§ 38

lg 1 p 2 kohane ehituskeeluvöönd.

ei anna võimalust Keskkonnaametil kaaluda teisi lahendusi. 7.2. HMS § 56 sätestab nõuded haldusaktile. Keskkonnaameti 23.02.2015 otsus on aga menetlustoiming.

§ 40lg 3 tuleneva nõusoleku andmine on kaalutlusotsus.

HMS § 4 lg 2 sätestab, et kaalutlusõigust tuleb teostada kooskõlas volituse piiride, kaalutlusõiguse eesmärgi ning õiguse üldpõhimõtetega, arvestades olulisi asjaolusid ning kaaludes põhjendatud huve. Keskkonnaamet on 23.02.2015 otsust tehes eeltoodut järginud ja põhjendab seda järgnevalt. 7.2.

1. Vaidlust ei ole, et nõusoleku andmise üle on otsustanud pädev haldusorgan. 7.2.
2. Keskkonnaamet on lähtunud menetlustoimingu tegemisel nõutud looduskaitselistest kaalutlustest. Ehituskeeluvööndi vähendamise otsustamisel on lähtutud

§ 40

lg 1 sätestatud tingimustest: arvestatud ranna- ja kalda kaitse eesmärke ning lähtutud taimestikust, reljeefist, kõlvikute ja kinnisasjade piiridest, olemasolevast teede- ja tehnovõrgust ning väljakujunenud asustusest ning

§ 34

sätestatust, mille kohaselt on ranna või kalda kaitse eesmärk rannal või kaldal asuvate looduskoosluste säilitamine, inimtegevusest lähtuva kahjuliku mõju piiramine, ranna või kalda eripära arvestava asustuse suunamine ning seal vaba liikumise ja juurdepääsu tagamine. Keskkonnaamet on nimetatud norme 23.02.2015 otsuses järginud ja andnud oma seisukoha ehituskeeluvööndi vähendamisele nimetatud kriteeriume arvestades. Seega on Keskkonnaamet menetlustoimingu teinud seaduses sätestatud eesmärgil ja alustel. Keskkonnaamet on 23.02.2015 otsuse tegemisel lähtunud planeeringualal ning selle lähiümbruses olevast olukorrast looduses ning

-s sätestatud alustest. Ehituskeeluvööndi peamine eesmärk on kaitsta ranna ja kalda looduslikku kooslust liigse arendussurve eest ning tagada elanikkonnale alade avatus (Riigikontrolli 21.11.2007 aruanne „Ehitustegevus rannaja kaldaalal“, punkt 10 leitav internetiaadressil http://www.riigikontroll.ee/tabid/206/Audit/2013/Area/15/language/et-EE/Default.aspx edaspidi Riigikontrolli 21.11.2007, edaspidi Riigikontrolli 21.11.2007 aruanne). Nimetatud aruandest tuleneb, et piiratud ehitusõigusega ala kinnistu omanik ei saa omandiõiguse puutumatusele tuginedes eeldada, et avalikes huvides seatud piirangut peab olema igal juhul võimalik tema kasuks muuta. 7.2.3. Vastustaja on seisukohal, et menetlustoimingu tegemisel on arvestatud olulisi asjaolusid ja kaalutud põhjendatud huve. Keskkonnaameti 23.02.2015 otsuse põhjendustest nähtuvalt on Keskkonnaamet arvestanud Ridala Vallavalitsuse poolt esitatud taotluse lahendamise ajahetkel teada olnud faktiliste asjaoludega ja

-st tulenevate kriteeriumitega. Keskkonnaamet on piisavalt selgitanud arvestatud asjaolusid ja

-st sätestatud kriteeriume, mis on tinginud tehtud otsuse. Põhiseadus § 32 sätestab küll, et igaühel on õigus enda omandit vabalt vallata, kasutada ja käsutada. Kuid sama paragrahv sätestab ka, et omandi valdamisel võib seadus sätestada kitsendusi. Omandit ei tohi kasutada üldiste huvide vastaselt. Seega omandi vaba valdamist, kasutamist ja 12 käsutamist kitsendab õiguslikult selline regulatsioon, mis ei võimalda omandiõigust vabalt teostada. Tegemist on lihtsa seadusereservatsiooniga põhiõigusega. Seadusi, mis piiravad omandiõiguse vaba teostamist on küllaltki palju sh

.

näeb ette omandiõiguse vaba teostamise piirangud ehituskeeluvööndis.

§ 38

lg 3 kohaselt on ranna või kalda ehituskeeluvööndis uute hoonete ja rajatiste ehitamine keelatud. Kuna Künka kinnistu asub ehituskeeluvööndis tuleb omanikel ehituspiirangutega arvestada ja ei saa eeldada, et ehituskeeluvööndis on igal juhul ehitamine lubatav. Vastustaja leiab, et menetlustoiming on ka formaalselt õiguspärane. Kehtiv õigus ei sätesta menetlustoimingu vorminõudeid. Kohustus põhjendada antavat arvamust tuleneb hea halduse põhimõtetest. Nõusoleku andmine menetlustoiminguna peab olema põhjendatud selliselt, et piisavalt oleks avatud menetlustoimingu vajalikkuse tagamaad. See tähendab, et menetlustoimingu motiveerituse aste võrreldes haldusakti motiveeritusega võib olla madalam. Sarnasele seisukohale on asunud ka Riigikohus 14.01.2009 otsuses asjas nr 3-3-1-62-08 (vt p 10). Samuti on õiguskirjanduses jagatud seisukohta, et haldustoimingu motiveerimise nõuded on leebemad võrreldes haldusakti motiveerimise nõuetega. Keskkonnaamet on motiveerinud 23.02.2015 otsust, tuginedes kõigile asjas teada olevatele asjaoludele ja

-s sätestatud kõigile kriteeriumitele. Menetlustoimingu saab lugeda motiveerituks, kui menetlusosalistele on avatud menetlustoimingu vajalikkuse tagamaad ning põhjendustest lähtub menetlustoimingu mõju. Keskkonnaamet on menetlustoimingut põhjendades neid nõudeid ka järginud. Keskkonnaameti 23.02.2015 otsusest nähtuvad üheselt menetlustoimingu tegemise tagamaad. Arvestades menetlustoimingu põhjendamisele esitatavaid nõudeid, on vaidlustatud menetlustoiming, Keskkonnaameti 23.02.2015 otsus, piisavalt põhjendatud, vormivigadeta ning seetõttu formaalselt õiguspärane. 7.2.4. Keskkonnaamet selgitab, et ehituskeeluvööndi vähendamiseks nõusoleku andmine on

40 lg 4 kohaselt iseseisev menetlus, mis algab kohaliku omavalitsuse poolt vastu võetud detailplaneeringu ja taotluse esitamisega Keskkonnaametile. Selles menetluses kaalutakse nõusoleku andmist

§ 40

lg 1 sätestatud kriteeriumitest.

§ 14

näeb ette kaitseala valitseja nõusoleku saamise juhtudel kui planeeritav ala asub kaitstaval loodusobjektil. Selles menetluses lähtutakse otsustamisel

§ 14lg 2 alusel ala kaitseeesmärkidest.

Seega on looduskaitseseadus näinud ette kaks erinevat menetlust ja erinevad otsustamise alused. Otsuste tegemisel kehtinud planeerimisseadus § 17 lg 2 p 3 kohaselt kooskõlastatakse detailplaneering asjaomase riigiasutusega, kui planeeritaval maa-alal asub riikliku kaitse alla võetud maa-ala. Ehituskeeluvööndi vähendamist samas asukohas on taotletud Ridala Vallavalitsus 03.11.2006 kirjaga nr 16-8.9/06/1721 (tl 100). Keskkonnaministri 18.01.2007 otsusega (tl 102) ei antud nõusolekut ehituskeeluvööndi vähendamiseks. Seega ei erine Keskkonnaameti 23.02.2015 otsus Keskkonnaministeeriumi otsusest samas küsimuses. Kaebaja esitab mitmed varasemad Keskkonnaameti ja Keskkonnaministeeriumi Läänemaa Keskkonnateenistuse kirjad, mis ei ole seotud ehituskeeluvööndi vähendamisega, vaid detailplaneeringu kooskõlastamisega planeerimisseadus § 17 lg 2 p 3 alusel või

§ 14alusel.

13 Kaebaja viidatud 17.04.2014 kirjas lahendati kohaliku omavalitsuse taotlus detailplaneeringu kooskõlastamiseks planeerimisseaduse § 17 lg 2 p 3 alusel. Detailplaneeringu kooskõlastamisel arvestas Keskkonnaamet

§ 32lg-st 1 lähtuvalt Väinamere hoiuala kaitse-eesmärke.

Ehituskeeluvööndi vähendamise otsuse tegemisel arvestatakse lisaks ka

§ 34sätestatud ranna kaitse laiemaid eesmärke.

Arvestades

§ 34

sätestatut andis Keskkonnaamet detailplaneeringu kooskõlastamisel seisukoha, et ehituskeeluvööndi vähendamist

§ 40sätestatud korras taotluse esitamisel peetakse vähetõenäoliseks.

Seega käsitleb kaebaja Keskkonnaameti 17.04.2014 kirja ühekülgselt, jättes märkimata, et kirjas on Keskkonnaamet esitanud seisukoha, et ehituskeeluvööndi vähendamiseks nõusoleku andmine on vähetõenäoline. Vastustaja toob välja, et käesolevas asjas ei ole vaidlust, et ehitamist ei kavandatud Väinamere hoiualal, mistõttu ei olnud hoiuala valitsejal ka alust planeeringu kehtestamiseks nõusoleku andmisest keelduda. Keskkonnaamet märgib, et kaebaja nimetatud 16.05.2007 kirjas on Keskkonnaministeeriumi Läänemaa Keskkonnateenistus väga selgelt välja toonud, et ehituskeeluvööndi vähendamine toimub iseseisvas menetluses arvestades ranna või kalda kaitse eesmärke ja keskkonnaministrile ei ole nimetatud kaitseala valitseja seisukoht ja kooskõlastus siduv. Kaebaja viitatud 17.10.2006 kirjaga kooskõlastatud planeeringut ei kehtestatud, sest keskkonnaminister leidis 18.01.2007 otsuses, et ehituskeeluvööndi vähendamiseks nõusoleku andmine ei ole põhjendatud. Kaebaja leiab, et 22.09.2004 kirjas antud selgitustel jäi Tuletorni kinnistust Väinamere hoiualast välja sealne metsaosa. Kaebaja on seisukohal, et Väinamere hoiuala piir Tuletorni kinnistul (nii Nõlva kui Künka maaüksused) on määratud maaomaniku ja Keskkonnaameti läbirääkimiste tulemusena ja kirjast nähtuvalt oli kompromissi tingimuseks maaomaniku võimalus püstitada kinnistule ehitis. Viidatud kirjas ei kajastu kokkuleppe sõlmimist ehitise püstitamiseks, nagu väidab kaebaja. Kaebajale kuuluvale Tuletorni kinnistule on üks eluhoone ka püstitatud. Eeltoodut arvestades ei ole põhjendatud kaebaja seisukoht, et sama haldusorgan on ajas andnud ehituskeeluvööndi vähendamisega seoses erinevaid seisukohti. 7.2.5. Keskkonnaameti 23.02.2015 otsuses on välja toodud, et Künka kinnistu detailplaneeringu vastuvõtmise ajaks on Künka kinnistul juba valmis ehitatud kuivendav kraav, tiik, kruusakattega tee, täidetud maaüksuse lõunaosas maapinda ning rajatud elektriliin. Keskkonnaameti 23.02.2015 otsuses on selgitus, kui planeeringualal või kaalutlusotsuse tegemiseks vajalikus vaadeldavas piirkonnas asuvad õigusliku aluseta püstitatud ehitised, lähtub Keskkonnaamet kaalutlusel ja lõppotsuse tegemisel ehitiste püstitamisele eelnenud olukorrast. Ka kohaliku omavalitsuse taotluses viidatud Riigikontrolli 21.11.2007 aruandes on välja toodud, et õigusvastaselt püstitatud ehitiste seadustamine peab olema võimalik vaid juhtudel, kui omavolilise ehitise omanik oleks tõenäoliselt saanud ehitise püstitada ka korrektselt käitudes. Kaebaja ei ole esitanud, mis ajal ja mis loa alusel on vaadeldavad ehitised püstitatud. Keskkonnaametile teadaolevalt ja ka kaebusest tuleneb, et kinnistule juba rajatud ehitised on püstitatud pärast

-i vastuvõtmist. Ehitised on rajatud ehituskeeluvööndisse, kus ehitustegevus on üldnormina keelatud. Kaebaja toob küll välja, et kuivenduskraav, tiik ja elektriliin on rajatud enne Väinamere hoiuala moodustamist eratarbeks. See aga ei muuda olematuks asjaolu, et ehitised on rajatud ehituskeeluvööndisse, kus ehitamiseks on nõutav ehituskeeluvööndi vähendamine või tehnovõrgurajatiste jaoks kehtestatud detailplaneering. 14 Kaalutluses on Keskkonnaamet lähtutud nö ehitamiseelsest olukorrast ja andnud hinnangu, kas oleks juba püstitatud ehitiste rajamiseks nõusolek antud enne nende püstitamist. Keskkonnaamet asus seisukohale, et mitte. Sarnaselt on otsustanud ka

1. aastal keskkonnaminister. Vastustaja märgib, et puudub vaidlus, et loodusliku koosluse peale on aja jooksul veetud pinnase täide ja detailplaneeringu kohaselt soovitakse enne ehitamist ehitiste alust ja nende ümbruse alal veel pinnast tõsta (detailplaneeringu seletuskiri punkt 4.3.). Ehitusseadustiku § 4 lg 1 teise lause kohaselt on ehitamine ka pinnase või katendi ümberpaigutamine sellises ulatuses, millel on oluline püsiv mõju ümbritsevale keskkonnale ja funktsionaalne seos ehitisega. Seega pinnase täitmine eesmärgiga hilisemalt sellele ehitada loetakse ehitustegevuseks. Lisaks juba rajatud ehitistele kavandatakse kinnistule kaks hoonet, puurkaev, vee- ja kanalisatsioonisüsteem ning kanalisatsiooni kogumismahuti. Olemasolevale kraavile ja tiigile soovitakse kaheosalise pikendusena rajada maad lisakuivendav kraav (Detailplaneeringu seletuskirja punkt 10). Seega kavandatakse juba ehitatud rajatistele lisaks uusi ehitisi, mis toovad kaasa looduskoosluste hävimise. Keskkonnaamet on seisukohal, et nii ulatuslik looduse ümberkujundamine, mille käigus hävivad ka loodukooslused ehituskeeluvööndis, ei ole põhjendatud. 7.2.
2. Keskkonnaamet toob välja, et on nõusoleku andmisest keeldunud, sest leiab, et ehituskeeluvööndi vähendamine on vastuolus looduskoosluse säilitamise eesmärgiga. Ehitamise käigus hävib ulatuslikul alal looduslik taimekooslus, sest maa-ala vajab täitmist, kavandatava tegevuse tagajärjel muudetakse maapinna niiskusrežiimi (kavandatakse lisakuivenduskraavi), mis võib mõjutada ka Väinamere hoiuala kaitse-eesmärke. Nagu kaebaja ise on välja toonud, on õueala juba täidetud ja vajalik on täiendav täitmine. Keskkonnaamet on eelnevalt selgitanud, et õigusvastaselt püstitatud ehitiste seadustamine peab olema võimalik vaid juhtudel, kui omavolilise ehitise omanik oleks tõenäoliselt saanud ehitise püstitada ka korrektselt käitudes. Maapinna täitmine ehitamise eesmärgil on käsitletav ehitamisena ja see on toimunud ehituskeeluvööndis. Ridala Vallavalitsuse 15.12.2014 taotluses (tl 14-16) on punktis 6 märgitud, et maapinna täitmist ei saa pidada omaniku poolt korrektseks käitumiseks. Kas pinnase täitmine oli ulatuslik või mitte on hinnangute küsimus. Keskkonnaamet jääb seisukohale, et maapinna täitmine/tõstmine hoonestusaladel 1,14 m (algselt 0,6 m) kõrguselt vähemalt 1,5 m kõrguseni on käsitletav maapinna ulatusliku täitmisena. 7.2.
3. Vastustaja märgib, et käesolevas asjas puudub vaidlus, et maad kavandatakse kasutada teistel eesmärkidel kui siiani, seega toimub vaieldamatult maakasutuse muutus. Samas ei ole ka vaidlust, et maa sihtotstarbe kui sellise muutmine iseenesest ei mõjuta looduskeskkonda. Keskkonnaamet on esitanud, et hoonete ja rajatiste rajamise kaudu toimub muudatus looduslikuna säilinud rannaalale ja ulatuslik kõlviku muutus (metsamaast ja looduslikust rohumaast õuemaaks), mis on ka õige. On selge, et maa kasutamisel elamumaana on inimtegevuse mõju rannaalale vaieldamatult suurem kui looduslikult kasutatavale maale. 7.2.
4. Ranna kaitse eesmärk on rannaala eripära arvestava asustuse suunamine. Seega oli Keskkonnaamet selgelt õigustatud vaatlema piirkonna ranna asustust. Nimetatud punktis on Keskkonnaameti poolt õigesti välja toonud, et Tuletorni kinnistul on kohaliku omavalitsuse loal üks elamu omaniku poolt juba ehitatud. Keskkonnaameti poolt välja toodu, et piirkonnas on tekkimas mere äärde ka mujale uusi elamukohti, on õige ja on vastuseks kohaliku omavalitsuse 15.12.2014 taotluse (kaebuse lisa 2) punktis 3 esitatud seisukohale, et mere ääres on vaid üksikuid kohti, kus ehitada. Tegemist ei ole kaalutlusega, vaid selgitusega valla taotluses esitatule. 15 3.2.
5. Keskkonnaamet märgib, et ehituskeeluvööndi suurendamine ei ole Keskkonnaameti pädevuses, vaid

§ 40lg 2 kohaselt kohaliku omavalitsuse pädevuses.

Keskkonnaameti 23.02.2015 otsuses on välja toodud, et Roo kinnistul on ehituskeeluvööndit vähendatud. Keskkonnaamet selgitab, et iga kaalutlusotsuse tegemisel analüüsitakse konkreetse ala/kinnistu olemust

§ 34

sätestatud kaitse-eesmärgist lähtudes ja

§ 40lg 1 sätestatud kriteeriumitest lähtudes.

Eeltoodut arvestades ei saa nõustuda kaebaja arvamusega, et kui juba üks hoonestusala on lähipiirkonda nõusoleku saanud, tuleb ka kõik hilisemad taotlused rahuldada. 7.2.

1. Keskkonnaametile teadaolevalt ei ole Künka kinnistul ajalooliselt hooneid asunud. Kaebuses viidatud detailplaneeringu lisaks olev kaart ei tõenda hoonestuse/eluhoone paiknemist kinnistul. Keskkonnaamet ei saa kaaluda asjaolusid, mille kohta ei ole informatsiooni ja mille kohta ei ole esitatud tõendeid. 7.2.
2. Asjakohased ei ole kaebaja väited Keskkonnaameti erapoolikusele ja teatavale kiusule kas omavalitsuse või maaomaniku suhtes. Keskkonnaamet on seisukohal, et Tuletorni kinnistule püstitatud elamu ei ole ehitatud kooskõlas

-ga ja oli seetõttu õigustatud seda ka otsuses välja tooma. Künka ja Nõlva katastriüksus kuulusid mõlemad 23.02.2015 otsuse tegemise ajal Tuletorni kinnistu koosseisu ja on külgnevad katastriüksused, mistõttu pidi Keskkonnaamet ilmselgelt vaatlema otsustamisel ka Nõlva katastriüksusega seonduvat. Tuletorni kinnistul (katastriüksuse lähiaadress Nõlva) on üks hoone juba püstitatud, mistõttu on endine omanik oma huve kinnistuga seoses juba realiseerinud ja looduskaitseline riive omandile ei ole seetõttu ülemäära suur. 7.2.12. Keskkonnaamet leiab, et on motiveerinud 23.02.2015 otsust, tuginedes kõigile asjas teada olevatele asjaoludele ja

-s sätestatud kriteeriumitele. Menetlustoimingu saab lugeda motiveerituks, kui menetlusosalistele on avatud menetlustoimingu vajalikkuse tagamaad ning põhjendustest lähtub menetlustoimingu mõju. Keskkonnaamet on menetlustoimingut tehes ja 23.02.2015 otsust põhjendades neid nõudeid ka järginud. Keskkonnaameti 23.02.2015 otsusest nähtuvad menetlustoimingu tegemise tagamaad. Kuna on tegemist menetlustoiminguga, on võimalik ebaselgeks jäänud asjaolude korral nõuda nõusolekut andvalt teiselt haldusorganilt enne lõpliku otsuse tegemist vajadusel lisaselgitusi.

§ 34

kohaselt on ranna või kalda kaitse eesmärk rannal või kaldal asuvate looduskoosluste säilitamine, inimtegevusest lähtuva kahjuliku mõju piiramine, ranna või kalda eripära arvestava asustuse suunamine ning seal vaba liikumise ja juurdepääsu tagamine.

§ 34

ja

§ 41

lg 1 sätestatud kriteeriume on otsustamisel järgitud ja asutud seisukohale, et Künka kinnistu looduslikul, varem asustamata ja väga madalal ja liigniiskel mererannal ei ole põhjendatud uue elamuala moodustamine. Keskkonnaamet on seisukohal, et kaebuses esitatud põhjendused, ei anna alust lugeda Keskkonnaameti 23.02.2015 otsust õigusvastaseks ja kaebus tuleb jätta rahuldamata. Kohtukulud jätta poolte endi kanda. 7.

1. Vastustaja palub jätta kohtukulud kaebaja kanda. ARVAMUSE ANDMISEKS KAASATUD HALDUSORGANI SEISUKOHT
2. Ridala vald nõustub S.K.i kaebusega. KOHTU PÕHJENDUSED 16
3. Kohus, kaalunud menetlusosaliste väiteid ja esitatud tõendeid, leiab, et kaebus tuleb jätta rahuldamata. Kohus põhjendab oma seisukohta alljärgnevalt.
4. Käesolevas asjas on esiteks vaidluse all küsimus looduskaitseseaduse (

) § 35 lg 31 ja lg 4 ja

§ 38

lg 1 p 2 tõlgendamisest koosmõjus Rida valla üldplaneeringuga, mis on kehtestatud Ridala Vallavolikogu 18.02.2010 otsusega nr 38 ning küsimus, kas vaidlustatud 23.02.2015 otsuses on eelviidatud regulatsiooni tõlgendatud õigesti.

§ 35

lg 31 sätestab, et korduva üleujutusega ala piir mererannal määratakse üldplaneeringuga., Juhul, kui korduva üleujutusega ala piiri ei ole määratud, loetakse vastavalt sama lõike 2. lausele korduvalt üleujutatud ala piiriks ühe meetri kõrgune samakõrgusjoon. Sama paragrahvi lg 4 kohaselt koosnevad korduva üleujutusega veekogude ranna või kalda piiranguvöönd, veekaitsevöönd ja ehituskeeluvöönd üleujutatavast alast ja

§-des 37–39 sätestatud vööndi laiusest.

§ 38

lg 1 p 2 sätestab, et ehituskeeluvööndi laius rannal või kaldal on mererannal, Peipsi järve, Lämmijärve, Pihkva järve ja Võrtsjärve rannal 100 meetrit. 11. Ridala valla üldplaneeringu seletuskirjas on märgitud ehituskeeluvööndi osas järgmist: „Käesoleva üldplaneeringuga tehakse ettepanek ranna ehituskeeluvööndi laiendamiseks: Kuna Ridala vallas on valdavalt väga madalad rannaalad, siis on üldplaneeringuga ehituskeeluvööndit laiendatud. Käesoleva üldplaneeringuga on ranna ehituskeeluvöönd määratletud ainult väljaspool kaitstavaid alasid (kaitseala, hoiuala). Kaitstavatel aladel reguleerib tegevusi kaitstava ala valitseja. Ehituskeeluvööndi määramisel on arvestatud üleujutatava alaga (so 1,0 m pidev samakõrgusjoon), ranna ja kalda looduskaitseliste piirangutega, maapinna kõrgusega ja olemasolevate teetammidega. Ehitamise soovi korral rannaalale, peab maapinna kõrgus olema vähemalt 1,5 m (vt Lääne maakonnaplaneeringu teemaplaneering Asustust ja maakasutust suunavad keskkonnatingimused).“ Kohus nõustub vastustajaga ja leiab esiteks, et antud juhul ei ole Ridala valla üldplaneeringuga määratud kindlaks Künka kinnistu korduva üleujutusega ala piiri, millest tulenevalt tuli vastustajal lähtuda vaidlustatud otsuse tegemisel

eelpool viidatud § 35 lg 31, lg 4 ja

§ 38lg 1 p 2 regulatsioonist.

Kaebaja poolt viidatud ja ka kohtu poolt Ridala valla üldplaneeringu seletuskirjas märgitust ei ole võimalik teha teistsugust järeldust. Korduva üleujutusala piiri kindlaksmääramist üldplaneeringuga ei kinnita ka üldplaneeringu põhikaart, millelt nähtub üksnes ranna- ja kaldakaitseala piiri määramine, kuid need ei oled samased mõisted. (vt Ridala valla üldplaneeringu kaart: http://ridala.kovtp.ee/documents/380345/1728158/Yldplaneeringu_kaart_1_20000_25_03_

1. pdf/d43fa2e5-d489-4034-a6d3-57c7cf57b796?version=1.0 ). Järelikult tuli kõigil asjaosalistel käesoleval juhul otsuste langetamisel lähtuda üleujutusala piirist, millele lisandub 100 m. Kohus märgib siinkohal, et pooled ei vaidle selle üle, et kavandav hoonestusala jääb 200 m kaugusele rannajoonest.
2. Kohus ei nõustu kaebajaga ka selles, et Künka kinnistu on loetud põhjendamatult korduva üleujutusega alaks ning et vastustaja loeb praktiliselt kõik rannikul olevad alad korduva üleujutusega aladeks. Kõigepealt märgib kohus kaebaja mainitud väidet kommenteerides, et väide, et vastustaja loeb praktiliselt kõik ranniku alad korduva üleujutusega aladeks ning selle tulemusena muutub mõtetuks

§ 35

lg 31 ja

§ 38lg 1, väljub sisuliselt kaebuse raamidest.

Käesolevas asjas on vaidluse all konkreetne otsustus, mis puudutab Künka kinnistut, millest tulenevalt ei pea kohus käesolevat kaebust lahendades vajalikuks kaebaja selliseid üldiseid väiteid analüüsida. Lisaks on see väide ka sisuliselt paljasõnaline. 17 Teiseks ei ole antud juhul üldplaneeringuga korduva üleujutusega ala piiri kindlaks määratud, millest tulenevalt on vastav otsustuspädevus, kas tegemist on korduva üleujutusega alaga või mitte, vastustajal. Järelikult tuleb kohtul käesoleval juhul kontrollida seda, kas vastustaja on Künka kinnitu osas asunud õigesti seisukohale, et tegemist on korduva üleujutusega alaga, millele kohaldub juba ülalviidatud regulatsioon. Kohus märgib kõigepealt, et korduva üleujutusega ala mõiste on seaduses selgelt ja lõplikult defineerimata mõiste ehk määratelemata õigusmõiste ja seda eelkõige sõna „korduv“ osas. Kohus leiab kaebaja ja vastustaja väiteid kaaludes, et kaebaja ei ole tõendanud, et tegemist ei ole korduva üleujutusega alaga seaduse mõttes. Kohus märgib, et muuhulgas kinnitavad kaebaja enda poolt esitatud dokumendid, et tegemist on alaga, kus esineb üleujutuse oht (vt tl 59 ja 60 väljavõte üleujutusalade kaardirakendusest, detailplaneeringu seletuskiri tl 33-35 p ja Künka kinnistu detailplaneeringu keskkonnamõju strateegilise hindamise vajalikkuse eelhinnangu lk 5 - tl 40) ja üleujutusi on ka esinenud. Vastustaja on kohtu arvates lisaks eeltoodule põhjendatult välja toonud, et korduva üleujutusega ala on ala, mille mullastikust ja taimestikust on võimalik järeldada, et tegemist on pidevalt teatud kindlate perioodide järel üleujutava alaga. Kohus leiab, et kaebaja ei ole ümber lükanud ega tõendanud vastupidist, et Künka kinnistul ei esine vastustaja poolt välja toodud tunnuseid (sooldunud veealune muld, pilliroog kinnistu merepoolses osas, rannaniidud kinnistu merepoolses osas), millest tulenevalt on Künka kinnistu loetud korduva üleujutusega alaks

§ 35lg 31 tähenduses.

Lisaks on ka Keskkonnaministri 18.01.2007 otsuses märgitud, et kinnistu kohapealsel vaatlusel on tuvastatud, et ala on korduva üleujutusega ala

mõistes. Ka neid väiteid ei ole kaebaja ümber lükanud ega väitnud, et selles otsuses oleks jõutud valele järeldusele. Kohus leiab, et antud asjas on tõendamist leidnud, et vähemalt Künka kinnistu merepoolne osa on korduva üleujutusega ala (ujutatakse üle regulaarselt) ja sellest tulenevalt kuulub kohaldamisele

§ 35lg 31.

Sellest omakorda tuleneb, et kogu Künka kinnistu jääb ehituskeeluvööndisse. Vastustaja on seejuures õigesti välja toonud, et kaebaja poolt välja toodud asjaolu, et hoonestust kavandatakse kinnistu osale, mis ei ole korduvalt üleujutatav (selles ei ole ka vaidlust) ja kus kaebuse enda kohaselt on üleujutuse oht üks kord kümne aasta jooksul, ei tähenda, et

§ 35lg 31 saab jätta kohaldamata (kohaldada tuleb 1 m samakõrgusjoon + 100 meetrit).

Kaebaja väited nagu tuleks

tõlgendada hoopis selliselt, et korduvalt üleujutatud alal on ehituskeeluvööndi ulatus mitte vähem kui 100 m rannast, aga mitte vähem kui 1 m samakõrgusjooneni, ei ole põhjendatud. Sellist tõlgendust ei võimalda kohtu arvates ei

juba eelpool viidatud sätete sõnastus ega ka seaduse süstemaatiline tõlgendamine. Kaalutlusotsuse kontroll

1. Kohus nõustub vastustajaga selles, et käesoleval juhul on vaidlustatud otsuse näol tegemist menetlustoiminguga, millele ei kohaldu täies mahud HMS §
2. Tegemist on kaalutlusotsusega, mis peab vastama kaalutlusotsuse reeglitele, mis tulenevad HMS § 4 lg
3. Kohus leiab erinevalt kaebajast, et vastustaja on nõusoleku andmisest keeldumisel viidatud HMS § 4 lg 2 nõudeid järginud. 14.

§ 40

lg 1 sätestab, et ranna ja kalda ehituskeeluvööndit võib suurendada või vähendada, arvestades ranna või kalda kaitse eesmärke ning lähtudes taimestikust, reljeefist, kõlvikute ja kinnisasjade piiridest, olemasolevast teede- ja tehnovõrgust ning väljakujunenud asustusest. 18

§ 34

kohaselt on ranna või kalda kaitse eesmärk rannal või kaldal asuvate looduskoosluste säilitamine, inimtegevusest lähtuva kahjuliku mõju piiramine, ranna või kalda eripära arvestava asustuse suunamine ning seal vaba liikumise ja juurdepääsu tagamine. 15. Vastustaja on kohtu arvates põhjendatult märkinud, et ehituskeeluvööndi vähendamise otsustamisel on ta lähtunud

§ 40

lg 1 sätestatud tingimustest: arvestatud ranna- ja kalda kaitse eesmärke ning lähtutud taimestikust, reljeefist, kõlvikute ja kinnisasjade piiridest, olemasolevast teede- ja tehnovõrgust ning väljakujunenud asustusest ning

§ 34

sätestatust, mille kohaselt on ranna või kalda kaitse eesmärk rannal või kaldal asuvate looduskoosluste säilitamine, inimtegevusest lähtuva kahjuliku mõju piiramine, ranna või kalda eripära arvestava asustuse suunamine ning seal vaba liikumise ja juurdepääsu tagamine. Kohus nõustub vastustajaga, et asjaolu, et detailplaneeringu keskkonnamõju strateegilise hindamise vajalikkuse eelhinnangus on märgitud, et detailplaneeringuga kavandatav tegevus ei mõjuta negatiivselt Väinamere hoiuala ja selle kaitserežiimi, kui järgitakse kehtivaid õigusakte ja tehakse koostööd hoiuala valitsejaga, ei tähenda seda, et ehituskeelu vööndi vähendamine ei oleks vastuolus looduskoosluste säilitamise eesmärgiga. Esiteks tuleb märkida, et kaebaja viidatud dokumendi eesmärgiks ei olnud teha kindlaks ehituskeeluvööndi vähendamise mõjud lähtuvalt

§ 40ja § 34.

Neid asjaolusid on seadusest tulenevalt pädev hindama Keskkonnaamet, kes seda antud juhul on kohtu arvates ka õiguspäraselt teinud lähtudes looduskaitseseaduse nõuetest. Keskkonnaamet on nimetatud norme 23.02.2015 otsuses järginud ja andnud oma seisukoha ehituskeeluvööndi vähendamisele eelpool nimetatud kriteeriume arvestades. Seega on Keskkonnaamet menetlustoimingu teinud seaduses sätestatud eesmärgil ja alustel. Keskkonnaamet on 23.02.2015 otsuse tegemisel lähtunud planeeringualal ning selle lähiümbruses olevast olukorrast looduses ning

-s sätestatud alustest. Kohus ei nõustu kaebaja poolt viidatud asjaoluga, et ranna kaitse-eesmärki ei saa kahjustada, kahjustamata seejuures Väinamere hoiuala kaitserežiimi, sest hoonestava kinnistu osa ja mere ranna vahel on ca 200 m vöönd, mis ulatub Väinamere hoiuala territooriumile. Kohus selgitab, et kui kaitserežiimi eesmärk on kaitsta konkreetseid kaitse-eeskirjas märgitud loodusobjekte (vt

§ 10-11) siis ehituskeeluvööndi eesmärk on laiem.

Ehituskeeluvööndi puhul kaitstakse näiteks muuhulgas ka vaateid, maastiku üldist säilimist, püütakse saavutada teatud liiki püsiva inimtegevuse vältimist jne., mis ei ole looduskaitse- ja hoiualade kaitse-eeskirjades konkreetselt määratletud. 16. Kohus ei nõustu kaebajaga selles, et vastustaja on rikkunud kaalutlusreegleid, kuna varasemalt on detailplaneeringule kooskõlastuse andnud, kuid ehituskeelu vööndi vähendamisest on keeldunud. Kohus leiab vastustajaga nõustudes, et ehituskeeluvööndi vähendamiseks nõusoleku andmine on

40 lg 4 kohaselt iseseisev menetlus, mis algab kohaliku omavalitsuse poolt vastu võetud detailplaneeringu ja taotluse esitamisega Keskkonnaametile. Selles menetluses kaalutakse nõusoleku andmist

§ 40

lg 1 sätestatud kriteeriumitest.

§ 14

näeb ette kaitseala valitseja nõusoleku saamise juhtudel kui planeeritav ala asub kaitstaval loodusobjektil. Sellises menetluses lähtutakse otsustamisel

§ 14lg 2 alusel ala kaitse-eesmärkidest.

Seega on looduskaitseseadus näinud ette kaks erinevat menetlust ja erinevad otsustamise alused. Otsuste tegemisel kehtinud planeerimisseadus § 17 lg 2 p 3 kohaselt kooskõlastatakse detailplaneering asjaomase riigiasutusega, kui planeeritaval maa-alal asub riikliku kaitse alla võetud maa-ala. Ehituskeeluvööndi vähendamist samas asukohas on taotletud Ridala Vallavalitsus 03.11.2006 19 kirjaga nr 16-8.9/06/1721 (tl 100). Keskkonnaministri 18.01.2007 otsusega (tl 102) ei antud nõusolekut ehituskeeluvööndi vähendamiseks. Seega ei erine Keskkonnaameti 23.02.2015 otsus Keskkonnaministeeriumi otsusest samas küsimuses. Vastustaja märgib õigesti, et kaebaja on kohtule esitanud mitmed varasemad Keskkonnaameti ja Keskkonnaministeeriumi Läänemaa Keskkonnateenistuse kirjad, mis ei ole seotud mitte ehituskeeluvööndi vähendamisega, vaid detailplaneeringu kooskõlastamisega planeerimisseadus § 17 lg 2 p 3 alusel või

§ 14alusel.

Lisaks on kaebaja jätnud tähelepanuta, et kaebaja enda viidatud kirjades (näiteks 17.04.2014 kiri tl 46-47) on märgitud, et arvestades

§ 34

sätestatut andis Keskkonnaamet detailplaneeringu kooskõlastamisel seisukoha, et ehituskeeluvööndi vähendamist

§ 40sätestatud korras taotluse esitamisel peetakse vähetõenäoliseks.

Kaebaja märkis kaebuses, et 16.05.2007 kirjas (tl 54) on Keskkonnaministeeriumi Läänemaa Keskkonnateenistus välja toonud, et planeeritavad ehitusalad ei asu Väinamere hoiualal ning planeeringuga ei kahjustata rannal või kaldal asuvat looduskooslust. Kohus leiab, et vastustaja on selles osas õigesti välja toonud, et ei ole vaidlust, et ehitamist ei kavandatud Väinamere hoiualal, mistõttu ei olnud hoiuala valitsejal ka alust planeeringu kehtestamiseks nõusoleku andmisest keelduda. Keskkonnaamet märgib, et nimetatud 16.05.2007 kirjas on Keskkonnaministeeriumi Läänemaa Keskkonnateenistus väga selgelt välja toonud, et ehituskeeluvööndi vähendamine toimub iseseisvas menetluses arvestades ranna või kalda kaitse eesmärke ja keskkonnaministrile ei ole nimetatud kaitseala valitseja seisukoht ja kooskõlastus siduv. Sellest tulenevalt ei ole õige kaebaja seisukoht nagu oleks vastustaja oma varasemaid seisukohti muutnud ja käitunud sõnamurdlikult. 17. Veel leidis kaebaja, et Keskkonnaministeeriumi Läänemaa Keskkonnateenistus on 17.10.2006 kirjas (tl 55) märkinud, et planeering on kooskõlas seadusega ja otsustamisel on lähtutud ka

§ 34sätestatust.

Kohus nõustub vastustajaga ja märgib, et 17.10.2006 kirjaga kooskõlastatud planeeringut ei kehtestatud, sest keskkonnaminister leidis 18.01.2007 otsuses (tl 102 ja selle pöördel), et ehituskeeluvööndi vähendamiseks nõusoleku andmine ei ole põhjendatud. Seega ei ole vastustaja kohelnud kaebajat teistmoodi, kui kinnistu eelmist omanikku, samuti ei ole vastustaja käitunud sõnamurdlikult ega kuritarvitanud kaalutlusõigust. Õige on vastustaja seisukoht ka selles, et kaebaja viidatud 22.09.2004 kirjas (tl 56) ei kajastu kokkuleppe sõlmimist ehitise püstitamiseks, nagu väidab kaebaja. Lisaks on Tuletorni kinnistule tänaseks ka üks eluhoone juba püstitatud. Eeltoodut arvestades ei ole põhjendatud kaebaja seisukoht, et sama haldusorgan on ajas andnud ehituskeeluvööndi vähendamisega seoses erinevaid seisukohti ning sellest tulenevalt on vaidlustatud otsus õigusvastane. 18. Kohus märgib, et talle jäävad kaebaja väited nagu oleks vaidlustatud otsuses viidatud üksnes pilliroo ja kõrkjatega kaitstud alal säilitamise vajadusele, mis ei ole aga seotud rannaniitude säilitamisega, ebaselgeks. Kohtule nähtub vaidlustatud otsusest, et ehituskeeluvööndi vähendamisest on keeldutud selleks, et tagada kõikide rannal asuvate looduskoosluste säilitamine (vt tl 13 pöördel). Kaebaja viide nagu tagaks selle eesmärgi kõige paremini rannaniitudega piirnevate alade hoonestamine ei ole loogiliselt põhjendatud ega tõendatud. Rannaniitudega piirneva ala hoonestamine ei saa loogiliselt võttes kuidagi täita

§ 34

sätestatud eesmärki, milleks on rannal või kaldal asuvate looduskoosluste säilitamine, inimtegevusest lähtuva kahjuliku mõju piiramine, ranna või kalda eripära arvestava asustuse suunamine ning seal vaba liikumise ja juurdepääsu tagamine. Pigem kaasneb hoonestuse ja sellega kaasneva inimtegevusega just vastupidine tulemus. Kohus möönab küll, et ala hoonestamisel võib inimtegevus mõningatel 20 juhtudel ja teataval määral ka keskkonnaeesmärkide saavutamisele kaasa aidata (näiteks pilliroo niitmine jne), kuid märgib, et sellise tegevuse tegemine sõltub subjektiivselt kinnistu omaniku tahtest ja võimalustest ja ei seetõttu ei saa seda käsitleda hoonete püstitamisega ja alal püsiva inimasustuse tekkega paratamatult ja loogiliselt kaasas käiva ja püsiva tulemusena. Samamoodi võib püsiva inimtegevuse tekkega kaasas käia hoolimatu ja kaitseväärtusi mitte teadvustav suhtumine ümbritsevasse elukeskkonda.

1. Kohus ei nõust kaebajaga ka selles, et vastustaja on lähtunud mitteasjakohastest ja ka ebaõigetest kaalutlustest. Esmalt tõi kaebaja siinkohal välja, et vaidlustatud otsuses märgitu, et tuletõrje-veevõtukoha manööverdusplatsi rajamiseks tuleb eemaldada vähesel määral kõrghaljastust ei ole õige. Kohus nõustub kaebajaga selles, et detailplaneeringu seletuskirjast ega kaardimaterjalist ei nähtu, et detailplaneeringu elluviimiseks tuleks eemaldada kõrghaljastust. Seega on vastav kaebaja väide õige, kuid ei too kaasa veel otsuse õigusvastasust. Teiseks märkis kaebaja, et vaidlustatud otsuses esitatud väide, et detailplaneeringuga kaasneb maa ulatuslik kuivendamine truubiga ja sellega kaasneb veerežiimi muutus (sh hoiuala veerežiimi muutus) ei ole õige, kuna kraav, truup ja juurdepääsutee olid juba olemas, mitte neid ei rajata detailplaneeringu alusel. Veel ei nõustu kaebaja vastustajaga selles, et pinnast täidetakse ulatuslikult. Kaebaja märgib, et pinnast on juba varasemalt täidetud ning täiendavalt tuleks seda teha üksnes vähesel määral. Kaebaja viitab täpsemalt detailplaneeringu p 4.
2. Veel märgib kaebaja, et täiendavat truupi ei rajata mitte maa kuivendamiseks, vaid vee tagasivoolu soodustamiseks. Kuna juurdepääsutee ja hoonestusalade vahelise ala pinnase täitmine ei ulatu Väinamere hoiualale, vaid jääb teisele poole kraavi, siis ei saa sellega kaasneda ka märkimisväärset mõju hoiuala veerežiimile. Kohus nõustub vastustajaga ja leiab, et Keskkonnaameti 23.02.2015 otsuses on välja toodud, et Künka kinnistu detailplaneeringu vastuvõtmise ajaks on Künka kinnistul juba valmis ehitatud kuivendav kraav, tiik, kruusakattega tee, täidetud maaüksuse lõunaosas maapinda ning rajatud elektriliin. Samuti on otsuses selgitus, et kui planeeringualal või kaalutlusotsuse tegemiseks vajalikus vaadeldavas piirkonnas asuvad õigusliku aluseta püstitatud ehitised, lähtub Keskkonnaamet kaalutlusel ja lõppotsuse tegemisel ehitiste püstitamisele eelnenud olukorrast (vt otsuse lk 2, tl 11 pöördel). Kaebaja ei ole tõendanud, et kaebaja poolt nimetatud rajatised oleks ehitatud sinna õiguspäraselt. Samuti ei ole poolte vahel vaidlust selles, et õueala on juba täidetud ja vajalik on veel täiendav täitmine (vt ka DP seletuskirja p 4.3, p 9 ja p 10.) Samuti ei ole kaebaja tõendanud, et pinnase varasem täitmine oleks toimunud õiguspäraselt. Vastustaja toob kohtu arvates põhjendatult välja, et ka pinnase täitmise näol on tegemist ehitustegevusega, mis vajab selleks vastavat luba. Sellist luba kohtule esitatud ei ole. Seega sai vastustaja oma seisukoha andmisel õigustatult lähtuda olukorrast, kus õigusvastaselt rajatud rajatisi kinnistul ei oleks ning hinnata asjaolusid nendes tingimustes, mida vastustaja on ka teinud. Lisaks on vastustaja otsuses põhjendatult välja toonud, et õigusvastaselt püsitatud rajatiste seadustamine peab olema võimalik vaid juhtudel, kui omavolilise rajatise omanik olek saanud selle rajada ka korrektselt käitudes. Künka kinnistu detailplaneeringu materjalidest nähtub, et vastavad rajatised seal kinnistul asuvad, samuti on osaliselt juba pinnast täidetud, seega toimub selles osas rajatiste legaliseerimine, millega vastustaja aga nähtuvalt esitatud seisukohast selgelt ei nõustu. 21 Kaebaja soovib lisaks juba tehtule detailplaneeringu alusel täiendavalt rajada lisatruupi, katta juurdepääsutee kruuskattega, rajada kaevu, eluhoone ja abihoone, samuti paigaldada kogumismahuti reovee jaoks. Tulenevalt loetletud soovide nimekirjast ei nõustu kohus kaebajaga selles, et vastustaja poolt märgitud kaalutlused ei ole asjakohased ega põhjendatud. Kohus leiab, et vastustajal tuli hinnata kõiki asjaolusid, mis võivad mõjutada kogu ranna- ja kaldaala ja mitte üksnes Väinamere hoiuala, kogumis. Vastustaja on seda antud juhul teinud. Nimelt on Keskkonnaamet on nõusoleku andmisest keeldunud, sest leiab, et ehituskeeluvööndi vähendamine on vastuolus looduskoosluse säilitamise eesmärgiga. Ehitamise käigus hävib ulatuslikul alal looduslik taimekooslus, sest maa-ala vajab täitmist, kavandatava tegevuse tagajärjel muudetakse maapinna niiskusrežiimi (kavandatakse lisakuivenduskraavi), mis võib mõjutada ka Väinamere hoiuala kaitse-eesmärke.
3. Kohus märgib, et kaebaja viide, et vastustaja väited on vastuolus keskkonnamõju strateegilise hindamise vajalikkuse eelhinnanguga, on ebatäpne selles osas, et nimetatud hinnangus leiti, et kavandatava tegevuse mõju suurus on mitteoluline ja ulatus lokaalne, jäädes planeeritava maa-ala piiridesse ega tekita häiringuid naaberkinnistutel ega Väinamere hoiualal. Hinnangus leiti, et detailplaneeringu alusel kavatsetava tegevuse elluviimisel ei kaasne olulist negatiivset keskkonnamõju (vt tl 37-42 p). Olulise keskkonnamõju mõiste sätestab KeHJS § 22 ja see on järgmine: keskkonnamõju on oluline, kui see võib eeldatavalt ületada mõjuala keskkonnataluvust, põhjustada keskkonnas pöördumatuid muutusi või seada ohtu inimese tervise ja heaolu, kultuuripärandi või vara. Käesoleval juhul sellist ohtu ei tuvastatud ning selle üle ei ole ka vaidlust. Samas ei hinnatud kaebaja poolt viidatud hinnangus üldisemaid

§ 34

sätestatud mõjusid ranna- ja kaldakaitsealale, kuivõrd see ei olnud kaebaja poolt viidatud hinnangu ülesanne ega eesmärk. Vastavaid asjaolusid hindas Keskkonnaamet vaidlustatud otsuses. Seega ei lükka kaebaja väited ümber vaidlustatud otsuses märgitut.

1. Elektriliini ja tee olemasolu osas kordab kohus juba eelpool märgitut, et vastustaja tugines lõppotsuse tegemisel õiguspäraselt rajatiste püstitamisele eelnenud olukorrale. Mis puudutab kaebaja väidet, et elektriliini osas tuleb rajada ainult liitumised hoonetega, siis kui vaadata detailplaneeringu põhikaarti, siis nähtub, et kõrvalhoone võimaliku asukohani ongi olemasolevast liitumispunktist ca 35 m. Seega ei ole vastustaja väited ebaõiged. Tee osas ei ole vaidlust selles, et tee alusosa on juba rajatud, kuid see tuleb veel katta kruusakattega. Arvestades, et kaebaja ei ole tõendanud ei tee ega elektriliini rajamist õiguslikul alusel – kaebaja ei ole kohtule esitanud tõendeid, millal need on täpselt rajatud ega tõendanud, et nende rajamise ajal selleks ühtegi luba ei pidanudki olema - siis ei ole vastustaja kaalutlused ka selles osas ebaõiged ja õigusvastased.
2. Kohus nõustub kaebajaga, et maa sihtotstarbe muutmine iseenesest ei mõjuta looduskeskkonda. Samas tuleb kohtul nõustuda vastustajaga, et kui maad kavandatakse kasutada vähemalt osaliselt teistel eesmärkidel kui seniajani, siis toob selle õiguslikult tagatud kavatsuse realiseerimine paratamatult kaasa ka maakasutuse muutuse, millest tulenevalt on õige vastustaja seisukoht. Kui vastustaja ei tohiks oma otsuses tugineda loogilisele järeldusele, et maa sihtotsrabe muutmine toob kaasa maa kasutuse muudatuse, siis puuduks ju üldse vajadus maa sihtotstarvete määramiseks. Maa katastriüksuse sihtotstarve määrataksegi lähtudes tegelikust maa kasutusest (või ka kasutama hakkamise soovist) (vt ka MaaKatS § 11 ja § 18). Vaidlust ei ole selles, et hetkel ei kasutata maad osaliselt so 55% elamumaana, mida aga peale detailplaneeringu kehtestamist kaebaja soovitud kujul saaks hakata tegema. Õige on ka vastustaja seisukoht, et maa kasutamisel elamumaana on inimtegevuse mõju rannaalale vaieldamatult suurem, kui looduslikult kasutatavale 22 maale. Kohus leiab arvestades eeltoodut, et kaebaja väited mitte asjakohastest kaalutlusest on siinkohal ebaõiged.
3. Kaebaja tõi veel välja, et vastustaja ei ole otsuse langetamisel kaalunud Künka katastriüksuse Väinamere hoiualast välja jääva osa hoonestamise positiivseid mõjusid (vt ka tl 54 Keskkonnaministeeriumi 16.05.2007 kiri), milleks on rannaniitude hooldamine ja sellega elupaiga päästmine roostumise eest. Kohus nõustub kaebajaga selles, et vastutaja ei ole oma otsuses võimalikule positiivsele mõjule tähelepanu pööranud ega vastavat asjaolu kaalunud. Samas arvestades, et tegemist on menetlustoimingu, mitte haldusaktiga, mille motiveerimiskohustus on madalam leiab kohus, et tegemist ei ole sellise veaga, mis tingiks otsuse õigusvastasuse. Lisaks sõltub võimalik positiivne mõju eelkõige kinnistu igakordse omaniku tahtest ja pole õiguslikult garanteeritud nagu kohus juba eespool märkis.
4. Kaebaja leiab, et võimalus ehitada oma kodu mujale ja elada mujal, ei ole asjaolud, mis mõjutaks inimtegevuse mõju ranna kaitse-eesmärgile. Väide, et inimesed võivad ehitada ka mujale ei ole kaalutlus. Kaebaja soovib elada oma perega mere ääres ja privaatselt temale kuuluval Künka kinnistul. Kohus nõustudes vastustajaga märgib, et ranna kaitse eesmärk on mh ka rannaala eripära arvestava asustuse suunamine (

§ 40lg 1).

Seega ei saa nõustuda kaebajaga selles, et piirkonna ranna asustuse välja toomine otsuses ei ole põhjendatud. Samuti on vastustaja selgitanud, et tegemist oli osaliselt ka selgitusega vastuseks kohaliku omavalitsuse 15.12.2014 taotluses (tl 14-16 pöördel p 3) märgitule, et mere ääres on vaid üksikuid kohti kuhu ehitada. 25. Veel leidis kaebaja, et vastustaja seisukoht sellest, et detailplaneering ei ole kooskõlas Lääne maakonnaplaneeringuga „Asustust ja maakasutust suunavad keskkonnatingimused,“ kuna detailplaneeringuga kavandatakse maapinna tõstmist, ei ole asjakohased kaalutlused

§ 40

lg 1 järgi, samuti et vastustaja poolt välja toodud faktilised asjaolud ei ole õiged ja detailplaneering peab vastama üksnes üldplaneeringule, mitte aga sellest veel kõrgemal seisvale planeeringule. Kohus märgib, et Lääne maakonnaplaneeringus „Asustust ja maakasutust suunavad keskkonnatingimused,“ on märgitud, et seoses merelt tuleneva üleujutusohuga ei ole soovitav vähendada hajaasustuses väärtuslikele maastikele jäävatel rannaaladel (maapinna absoluutkõrgus alla 1,5 m) ehituskeeluvööndit, välja arvatud ajaloolise hoonestusega aladel (vt http://laane.maavalitsus.ee/documents/182526/466529/Kehtestatud_teemaplaneering.pdf/67b7aa 52-8dd6-4419-84a5-4a18baad766a?version=1.0 lk 5). Seega on vastustaja vastav seisukoht iseenesest õige. Kohus ei nõustu kaebajaga selles, et vastustaja on seejuures tuginenud valedele faktilistele andmetele (kinnistu pinnast on juba varasemalt tõstetud), vaid nagu kohus juba eelpool märkis tuli vastustajal lähtuda olukorrast, millises seisus oleks kinnitu olnud enne seal ebaseaduslikku (ehitustegevust. Kaebaja ei ole kohtule esitanud tõendeid selle kohta, et ehitustegevus oleks toimunud ehituskeeluvööndis seaduslikult. Kaebaja viide, et tiik, elektriliin ja kuivenduskraav olid olemas juba 2008 aastal ei tõenda seda, et rajatised oleks ehitatud seaduslikult. Samuti ei nõustu kohus kaebajaga selles, et vastustaja ei oleks tohtinud oma kaalutlustes viidata maakonnaplaneeringu teemaplaneeringule, kuivõrd detailplaneering peab vastama üksnes üldplaneeringule, mille muutmiseks on antud juhul ka vastav ettepanek tehtud. Kohus on seisukohal, et arvestades maakonnaplaneeringu (teemaplaneeringu) eesmärki ja ülesandeid oli tegemist täiesti kohaste argumentidega. Nimelt peab ka üldplaneering vastama kõrgema tasandi planeeringule (maakonnaplaneeringule) ja seetõttu on vastav viide õigustatud. 23 Kaebaja väide nagu oleks tulnud vastavaid asjaolusid kaaluda detailplaneeringu menetluses, mitte aga ehituskeeluvööndi vähendamise menetluses ei muuda käesolevas asjas vaidlustatud otsust õigusvastaseks. Isegi kui vastavad asjaolud jäeti detailplaneeringu menetluses kaalumata, siis ei too see kaasa olukorda, kus ehituskeeluvööndi vähendamise taotluse lahendamisel neile asjaoludele tugineda ei tohiks. 26. Seoses kaebaja viitega

§ 40

lg 1, mille kohaselt tuleb ehituskeeluvööndi suurendamisel või vähendamisel kaaluda ka olemasolevat asustust, leiab kohus, et vastustaja on olemasolevat hoonestust, erinevalt kaebaja arvamusest, vaidlustatud keeldumise lk 5 ja 6 käsitlenud, viidates muuhulgas Tuletorni kinnistu Nõlva katastriüksusel asuvale hoonele ning muudele piirkonna asustusaladele. Samuti on ta selgitanud, et kaebaja poolt viidatud kinnistuid (Roo, Laheranna ja Männijõe), millel asuvad hooned, tuleb käsitleda erinevalt tulenevalt asjaolust, et need asuvad avaliku kasutusega Tuletorni tee ääres. Samuti on kaebaja selgitanud nimetatud osas laiemalt vastavas piirkonnas asuvat hoonestust. Kohus nõustub kaebajaga selles, et vaidlustatud otsuse ei ole kaalutud olemasolevat asustust sellest aspektist nagu märgib kaebaja. Samas ei too see veel kaasa otsuse õigusvastasust. Vastustaja on vastuses kaebusele õigesti märkinud, et kui juba üks hoonestusala on lähipiirkonnas ehituskeeluvööndi vähendamiseks nõusoleku saanud, siis ei tähenda see veel seda, et ka kõik hilisemad taotlused tuleb rahuldada. Kohus rõhutab, et tegemist on menetlustoiminguga, mille põhjendamiskohustus on madalam kui haldusakti oma ja et vastustaja on vähemalt kohtule arusaadavalt piirkonna hoonestuse ja asustusega seotud olukorda kirjeldanud.

1. Kaebaja on esitanud ka väite, et vastavalt detailplaneeringu lisaks olevale ajaloolisele plaanile (tl 24) on Künka maaüksusel (endine Kubja A43 kinnistu) ajalooliselt asunud mingi hoone, ja vastustaja on selle asjaolu kaalumata jätnud. Kohus nõustub siinkohal vastustajaga selles, et kohtule esitatud väljavõttelt Maa-ameti kaardiserverilt, ei ole võimalik üheselt välja lugeda mingite hoonete asumist Künka kinnistul, mida oleks tulnud siis täiendavalt kaaluda. Kohus märgib, et ka kaebaja on oma väites kasutanud sõnastust „mingi hoone“, mis näitab, et tegelikult ei ole ta isegi huvitatud isikuna suutnud kaardilt selgelt aru saada, mis seal kajastatud on. Samuti ei ole ta esitanud mingeid täiendavaid tõendeid selle väite selgitamiseks. Vastavate tõendite esitamise või nendele viitamise kohustus on haldusmenetluses eelkõige nendele tugineval isikul. Kaebaja ei ole kohtumenetluses väitnud, et ta esitas haldusmenetluses hoonete Künka kinnistul varasemalt asumise kohta mingi tõendi või palus seda koguda. Seega ei pidanudki vastustaja ei vastavaid asjaolusid haldusmenetluses kaaluma.
2. Kaebaja leiab ka, et vastustaja on erapoolik, kuivõrd taotluse rahuldamist soosivaid asjaolusid ei ole üldse kaalutud. Kohus ei nõustu ka kaebaja väidetega vastustaja erapoolikusest. Vastustaja on kohtu arvates oma vaidlustatud otsustuses põhjendatult kirjeldanud kinnistuga seotud asjaolusid ja kohtumenetluses selgitanud, miks ta ei ole arvestanud osade varasemalt teises küsimuses väljendatud teise riigiasutuse seisukohtadega.
3. Kokkuvõtvalt leiab kohus, et vaidlustatud Keskkonnaameti toiming ehituskeeluvööndi vähendamiseks nõusoleku andmisest keeldumine (23.02.2015 kiri nr HLS 14-9/14/27689-3 „Ehituskeeluvööndi vähendamisest Künka kinnistul”) on õiguspärane. Otsus on piisavalt motiveeritud. Otsuse tegemisel on õiguspäraselt kasutatud kaalutlusõigust ning lähtutud

§ 34ja § 41 lg 1 sätestatud kriteeriumitest.

24 14. HKMS § 108 lg 1 alusel kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Käesoleval juhul tehti otsus kaebaja kahjuks. Kuivõrd vastustaja ei ole kohtule esitanud menetluskulude hüvitamise taotlust, siis jäävad poolte menetluskulud nende enda kanda. /Allkirjastatud digitaalselt/ Daimar Liiv Kohtunik 25