Obsah (4)

§ 187§ 180§ 210§ 220

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Kai Kullerkupp, Kersti Kerstna-Vaks, Triin Uusen-Nacke Otsuse tegemise aeg ja koht 9. veebruar 2017 Tartu Tsiviilasja number 2

) § 187 lg-st

2. Kostja vaidles hagile vastu ning palus jätta see rahuldamata. Kahju ja viivise nõue ei ole tõendatud. Hageja ei saa tuginedes

§ 187lg-le 4 nõuda kostjalt kahju hüvitamist.

Äriühingu võlausaldajale õigusvastaselt tekitatud kahju hüvitamise nõue äriühingu juhatuse liikme vastu on olemuselt teistsugune nõue kui

§ 187

lg 2 ja § 187 lg 4 alusel esitatav äriühingu enda kahju hüvitamise nõue juhatuse liikme vastu (Riigikohtu 8. mai 2013 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-191-12, p 17). Hageja ei saa

§ 187lg 4 esimese lause alusel nõuda kahjuhüvitist endale.

Teatud juhtudel võivad juriidilise isiku juhatuse liikmed vastutada juriidilise isiku võlausaldaja ees, kui juhatuse liige on toime pannud õigusvastase teo. Kui juhatuse liige on rikkunud kohustust, mille otsene eesmärk on võlausaldajate huvide kaitse, tuleb hinnata, kas on tõendatud, et selle rikkumise tagajärjel tekkis hagejale kahju. Juhatuse liikme vastu esitatud nõude lahendamise korral tuleb hinnata, millises osas oleks saanud võlausaldaja nõude rahuldada võlgnikuks olnud äriühingu vara arvelt juhul, kui juhatuse liige oleks pankrotiavalduse esitanud õigeaegselt. 2

1. Viru Maakohus lõpetas
2. märtsi 2016 määrusega (tl 83) tsiviilasja menetluse OÜ Lootsi Kaubandus (kustutatud) vastu. MAAKOHTU LAHEND
3. Viru Maakohus jättis
4. septembri 2016 otsusega hagi rahuldamata, menetluskulud hageja kanda, mõistis hagejalt kostja kasuks välja menetluskulud 756 eurot (käibemaksuga) ning menetluskuludelt viivise lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. Hagiavalduses tugineb hageja sellele, et kostja on rikkunud seadusest tulenevat kohustust esitada pankrotiavaldus (

§ 180lg 51, § 210).

Hagejale seeläbi tekitatud kahjuks on tasumata majandamiskulud. Maakohus nõustus kostjaga, et hageja välja toodud

§ 187lg 4 ei anna osaühingu võlausaldajale õigust nõuda kahju hüvitamist endale.

Sätte eesmärgiks on kaitsta osaühingut, mitte osaühingu võlausaldajaid. Kuna hageja tugineb asjaolule, et kostja on rikkunud

§ 180

lg-st 51 tulenevat kohustust osaühingu püsiva maksejõuetuse korral esitada pankrotiavaldus, on tegemist kahju õigusvastasest tekitamisest tuleneva nõudega, mille osaühingu võlausaldaja on esitanud äriregistrist kustutatud osaühingu juhatuse liikme (likvideerija) vastu ja hageja nõude aluseks on VÕS §-d 1043 ja 1045 lg 1 p

1. Äriühingu juhtorganite liikmed võivad võlausaldajate ees vastutada juhul, kui nad rikuvad mingit seadusest tulenevat kohustust, mis on kehtestatud kas ainuüksi või sealhulgas ühingu võlausaldajate kaitseks. Võlgniku kahjuks tehtud kohtuotsus ei näita võlgniku maksejõuetust ja sellest ei saa automaatselt järeldada, et äriühing on pankrotis. Samuti ei tõenda võlgnevused põhjuslikku seose olemasolu kostja tegevusetuse ja võlausaldajatele kahju tekitamise vahel. Harju Maakohtu
2. novembri 2015 määrusega tsiviilasjas nr 2-15-12908 lõpetati OÜ Lootsi Kaubandus (kustutatud) pankrotimenetlus pankrotti välja kuulutamata raugemise tõttu. Määrusest nähtuvalt muutus võlgnik püsivalt maksejõuetuks
3. a lõpus, pankrotiavaldus on esitatud
4. augustil
5. Seega on kostja pankrotiavalduse esitanud

§ 180lg-t 51 rikkudes hilinenult.

Maakohus leidis, et pankrotiavalduse esitamata jätmise ja võimaliku kahju vahel puudub põhjuslik seos. Kostja poolt pankrotiavalduse õigeaegne esitamine ei oleks väidetavat kahju ära hoidnud. Võlgnevus on tekkinud perioodil 2011–

1. Seega kui kostja oleks pankrotiavalduse esitanud õigeaegselt, s.o
2. a lõpus, puudus hagejal sel ajal hagis toodud ulatuses nõue kostja vastu. Järelikult ei oleks hageja nõuet sellises ulatuses nagu see hagejal praegu on, võimalik olnud ka pankrotimenetluses rahuldada. Arvelduste tabelist (tl 11) nähtub, et hageja nõue seisuga
3. detsember 2011 oli 297 eurot 45 senti. Hageja väitel ei ole OÜ Lootsi Kaubandus (kustutatud) korteritel reaalset väärtust (tl 5, 96) ja kui korterid oleks müüdud
4. a mõne euro eest, oleks võlausaldajatele hakanud raha laekuma (tl 97). Eeltoodu põhjal ei saa järeldada, et hageja sel ajal olemas olnud nõue (297 eurot 45 senti) oleks olnud võimalik pankrotimenetluses rahuldada kuidagi teisiti suuremas ulatuses, kui see oleks võimalik käesoleval ajal. Arvestades hageja kirjeldatud OÜ Lootsi Kaubandus (kustutatud) võlgnevusi, vara seisukorda ja vara väärtust (tl 95)
5. aastal, ei oleks maakohtu hinnangul võimalik pankrotimenetlus ilmselt jõudnud isegi nõuete kaitsmiseni, jaotusettepaneku kinnitamiseni ega võlausaldajatele väljamaksete tegemiseni ning oleks lõpetatud raugemisega pankrotti välja kuulutamata, nagu seda on teinud Harju Maakohus
6. novembril
7. Hagi rahuldamata jätmise tõttu TsMS § 162 lg 1 alusel jättis maakohus menetluskulud hageja kanda. Maakohus leidis, arvestades kostja esindaja poolt koostatud menetlusdokumentide sisu, 3 mahtu, vaidlusalust õiguslikku küsimust ja asja mahukust, et kostja õigusabikulud on põhjendatud osaliselt, s.o 756 euro ulatuses (6*105*1,2) (käibemaksuga). MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED
8. Hageja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palub tühistada maakohtu otsus ning teha asjas uus otsus, millega rahuldada hagi. Apellatsioonkaebuse kohaselt on kohtuotsus vastuoluline. Poolte vahel oli vaidlus, kas kostja pidi tasuma majandamiskulude eest ja kas ta on rikkunud juhatuse liikme kohustust pankrotiavalduse esitamisel ning kas ta on esitanud pankrotiavalduse õigeaegselt. Maakohus ei ole olulises osas täitnud selgitamiskohustust. Maakohus ei ole arutanud menetlusosalistega vaidlusaluseid asjaolusid vajalikus ulatuses nii faktilisest kui ka õiguslikust küljest. Samuti on maakohus rikkunud TsMS § 230 lg 2 teises lauses ja § 351 lg-tes 1 ja 2 sätestatut. Maakohus on rikkunud TsMS § 392 lg 1 p 1, 3 ja 4, mille kohaselt peab kohus selgitama välja hageja nõuded, poolte faktilised ja õiguslikud väited esitatud nõuete kohta ning tõendid, mida menetlusosalised esitavad oma faktiliste väidete põhjendamiseks. Kostja ei ole tõendanud, et ta on õigeaegselt esitanud pankroti avaluse ning millega oleks kaitstud võlausaldajate nõuded.
9. Kostja vaidles apellatsioonkaebusele vastu, palus jätta see rahuldamata ning menetluskulud hageja kanda. Maakohus on asunud õigele seisukohale, et kostja on rikkunud

§ 180

lg-st 51 tulenevat kohustust osaühingu püsiva maksejõuetuse korral esitada pankrotiavaldus ning tegemist on kahju õigusvastasest tekitamisest tuleneva nõudega, mille osaühingu võlausaldaja on esitanud äriregistrist kustutatud osaühingu juhatuse liikme (likvideerija) vastu. Hageja nõude aluseks on VÕS §-d 1043 ja 1045 lg 1 p 7. Hageja ei ole tõendanud kahju tekitamise eest vastutava kostja teo, kahju, põhjusliku seose kostja teo ja kahju vahel ning teo õigusvastasust. Antud juhul

§ 187lg 4 ei kuulu kohaldamisele.

Maakohus leidis õigesti, et OÜ Lootsi Kaubandus (kustutatud) kahjuks tehtud kohtuotsusega ei ole võimalik tõendada OÜ Lootsi Kaubandus (kustutatud) maksejõuetust ning sellest ei saa automaatselt järeldada, et äriühing on pankrotis. OÜ Lootsi Kaubandus (kustutatud) võlgnevused ei tõenda põhjusliku seose olemasolu kostja tegevuse (tegevusetuse) ja hagejale väidetavalt tekkinud kahju tekkimise vahel. Maakohus leidis õigesti, et hageja nõuet ei oleks saanud rahuldada ka juhul, kui kostja oleks esitanud OÜ Lootsi Kaubandus (kustutatud) pankrotiavalduse

1. a lõpus. Hageja väitel on võlgnevus tekkinud perioodil 2011–
2. Konkreetsele võlausaldajale tekkiva kahju suuruse leidmise mehhanism sõltub sellest, kas vastav kohustus on tekkinud enne seda, mil juhtorgani liige oleks pidanud esitama pankrotiavalduse, või pärast. Varasemate nõuete puhul loetakse kahjuks üksnes summa, mille võrra on vähenenud potentsiaalselt võlausaldajale tehtava väljamakse suurus võrreldes pankrotiavalduse esitamise tähtaja seisuga. Täielikult asjakohatu ning väär on apellatsioonkaebuse väide, et maakohtu otsus on vastuoluline ja ei ole seadusega kooskõlas. Asjakohatu ning paljasõnaline on apellatsioonkaebuse etteheide, et maakohus ei ole täitnud selgitamiskohustust ning on rikkunud TsMS § 392 lg 1 p 1, 3 ja
3. Hageja nõue (kahju hüvitamine) ja seisukohad olid selged, mistõttu puudus esimese astme kohtul igasugune vajadus hageja nõudeid ja väiteid täiendavalt selgitada. 4 Väär ning paljasõnaline on hageja viide, et maakohus on rikkunud TsMS § 230 lg 2 teises lauses ja § 351 lg-tes 1 ja 2 sätestatut. Pooled ei vaielnud niivõrd nõude õigusliku aluse üle, vaid kahju hüvitamise nõude (kas

§ 187lg 4 või VÕS §-d 1043 ja 1045 lg 1 p 7 alusel) tõendatuse üle.

Sellises olukorras ei ole kohtul kohustust selgitada poolele eelmenetluses tõendamiskoormuse jaotust ega seda, kas poole esitatud tõenditest piisab nõude rahuldamiseks. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

1. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus tuleb rahuldada osaliselt s.o maakohtu otsuse tühistamist puudutavas osas. Maakohtu otsus tuleb tühistada menetlusõiguse normi rikkumise ja materiaalõiguse ebaõige kohaldamise tõttu TsMS § 656 lg 1 p 5 alusel. Maakohus ei ole otsuse tegemiseks vajalikke asjaolusid välja selgitanud ega kohtuotsust piisavalt põhjendanud, ringkonnakohtul ei ole võimalik puudust kõrvaldada. Ringkonnakohus saadab tsiviilasja TsMS § 657 lg 1 p 3 alusel Viru Maakohtule uueks läbivaatamiseks.
2. Hageja nõuab kostjalt kui osaühingu likvideerijalt ja endiselt juhatuse liikmelt kommunaalkulude tasumata jätmisega tekitatud kahju hüvitamist, mis hagiavalduse kohaselt on tekkinud kostja kohustuse rikkumise tulemusena.

§ 180

lg 51 järgi peab juhatus viivitamata alates maksejõuetuse ilmnemisest esitama kohtule osaühingu pankrotiavalduse, kui osaühing on maksejõuetu ning maksejõuetus ei ole tema majanduslikust olukorrast tulenevalt ajutine. Sama kohustus on

§ 210järgi osaühingu likvideerijal.

Kostja ei ole hageja väitel esitanud õigeaegselt pankrotiavaldust, tekitades sellega hagejale kahju. Maakohus on põhjendatult leidnud, et

§-st 180 lg 51 tuleneva kohustuse rikkumine on õigusvastane tegu, mis võib kaasa tuua kostja vastutuse juriidilise isiku võlausaldaja ees deliktiõiguse alusel (vt Riigikohtu 25. veebruari 2013. a otsus tsiviilasjas 3-2-1-188-12, p 12).

§ 220

järgi vastutavad likvideerijad tekitatud kahju eest samamoodi nagu juhatuse liikmed. Juhtorgani liikme vastutus tuleneb VÕS §-st 1043 ja § 1045 lg 1 p-st 7, samuti VÕS § 1045 lg 1 p-st 8, kui võlausaldajatele tekitati kahju heade kommete vastase tahtliku käitumisega (vt Riigikohtu 17. juuni 2015. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-69-15, p 11). 9. Ringkonnakohus on seisukohal, et maakohus on ebaõigesti hinnanud

§-st 180 lg 51 ja

§-st 210 tuleneva kohustuse olemust. Hagiavalduse kohaselt tekkis OÜ Lootsi Kaubandus võlgnevus hageja ees alates 2011. aastast kuni hagi esitamiseni.

§-st 180 lg 51 järgne juhatuse kohustus esitada pankrotiavaldus maksejõuetuse ilmnemisel ning osaühingu likvideerija samasisuline kohustus ei ole mitte ühekordne, vaid kestev. Ringkonnakohus leiab, et maakohus on menetluses rikkunud selgitamiskohustust jättes menetluses pooltele selgitamata, et võlausaldaja peab hagejana nõude maksmapanekul tõendama, et kostja on võlgniku juhatuse liikmena rikkunud võlausaldaja kaitseks kehtestatud õigusnormi, talle tekkinud kahju ning seda, et on olemas põhjuslik seos kostja rikkumise ja hageja kahju vahel. Seega juhul, kui hageja tõendab, et pankrotiavaldus on esitatud hilinenult, tuleb tal tõendada kahju. Maakohus on kahju suuruse hindamisel lähtunud hageja nõudest seisuga

1. detsember
2. Nimetatu ei põhine hageja nõudel. Kuna hageja nõue on kujunenud pikema ajavahemiku jooksul, tuleb maakohtul lähtuda hageja kahju suuruse hindamisel hagiavalduses esitatust, vajadusel tuleb anda tähtaeg täiendavate tõendite esitamiseks. Maakohus on ilma asjas pooltele tõendite esitamiseks võimalust andmata leidnud, et pankrotiavalduse esitamata jätmise ja võimaliku kahju vahel puudub põhjuslik seos. 5 Maakohus leidis, et hageja ei ole esitanud tõendeid selle kohta, et hagejal 2011 olemas olnud nõude oleks saanud pankrotimenetluses rahuldada. Samas on maakohus jätnud tähelepanuta, et hageja nõue on kujunenud pika aja jooksul. Seega peaks hageja tõendama, et juhul, kui kostja oleks esitanud pankrotiavalduse õigeaegselt, ei oleks hagejal kostja vastu nõuet hagiavalduses nimetatud suuruses üldse tekkinud. Praegusel juhul võib põhjuslik seos kostja kohustuse rikkumise ja hageja kahju vahel seisneda pankrotiavalduse hilinenud esitamisega põhjustatud võlgniku maksejõuetuse kasvus (mh võla suurenemisega teiste võlausaldajate ees), samuti võla suurenemises hageja ees. Maakohus on otsuses viidanud Harju Maakohtu
3. novembri 2015 määrusele, kuid selgusetuks jääb, kas maakohus on nimetatud lahendi asja materjalide juurde lisanud ning kas maakohus on andnud pooltele võimaluse seisukoha avaldamiseks. Kostja
4. septembril 2015 menetlusdokumendi lisana esitatud pankrotiavalduse järgi (tl 49 jj) on OÜ Lootsi Kaubandus likvideerimismenetlus otsustatud algatada Harju Maakohtu
5. juuni 2011 määrusega ning kostja on määratud selle äriühingu likvideerijaks. Sama dokumendi kohaselt on OÜ Lootsi Kaubandus vara väärtus väike. Nimetatu ei tõenda aga põhjusliku seose puudumist kostja kohustuse rikkumise ja hageja kahju vahel. Kui kostja oleks pankrotiavalduse esitanud hageja väitel õigeaegselt, s.o
6. a lõpus, puuduks hagejal hagis toodud ulatuses nõue kostja vastu, sest hageja nõue kujunes alates maksejõuetuse tekkimisest hagi esitamiseni korduvate kohustuste täitmata jätmise tagajärjel. Hageja esitatud osaühingu võlgnevused teistele võlausaldajatele maksejõuetuse põhjustamist hilinenud pankrotiavalduse esitamisega. võivad tõendada
7. Ringkonnakohus leiab, et kostja menetluses esitatud seisukohad koosnevad märkimisväärses osas Riigikohtu praktika ülevaadetest ja menetlustähtaja pikendamise taotlusest (tl 55; tl 71; tl 111). Hageja on nimetatule ka maakohtu tähelepanu juhtinud, leides
8. juuni 2016 menetlusdokumendis (tl 95 jj), et tal on raske mõista kostja seisukohti. TsMS § 174 lg 1 järgi tulevad hüvitamisele menetluskulud vajalikus ja põhjendatud ulatuses. Ringkonnakohus leiab, et kuna kohus on oluliselt rikkunud eelmenetluse sätteid jättes täielikult täitmata selgituskohustuse tõendamiskoormuse jaotamise suhtes, asjas ei ole esitatud selle lahendamiseks olulisi tõendeid, ei ole ringkonnakohtul võimalik asja sisuliselt lahendada.
9. TsMS § 173 lg 3 alusel jaotab menetluskulud maakohus asja uuel läbivaatamisel. /allkirjastatud digitaalselt/ /allkirjastatud digitaalselt/ /allkirjastatud digitaalselt/ Kai Kullerkupp Kersti Kerstna-Vaks Triin Uusen-Nacke 6