← Eesti

2-15-5391/61

Obsah (10)§ 657§ 436§ 392§ 229§ 242§ 393§ 272§ 251§ 232§ 656

KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Margo Klaar (eesistuja), Krista Kirspuu, Mati Maksing Otsuse tegemise aeg ja koht 19.12.2016, Tallinn Tsiviilasja number 2-

§ 657

lg 1 p 3 järgi tühistada seoses menetlusõiguse normide olulise rikkumisega ja saata uueks läbivaatamiseks maakohtule. Maakohus ei ole tsiviilasja menetlemisel viinud läbi eelmenetlust viisil, mis on vajalik tsiviilasja õigeks lahendamiseks. 28. Hageja tõi hagi alusena esile, et ta laenas jaanuaris-veebruaris 2014 TS-le 5000 eurot, millest TS tagastas 3500 eurot, ja märtsis 2014 11 000 eurot. TS andis laenu tagatisena 6

(9)hageja valdusse sõiduauto Audi A
  1. Kuna TS laenu ei tagastanud, kuid soovis saada sõiduautot tagasi, siis nõustus hageja auto tagastama tingimusel, et TS leiab isiku, kes käendab laenu tagastamist. 06.05.2014 andis TS hagejale võlatunnistuse, milles tunnistas põhivõlga 13 600 eurot ja intressi 3100 eurot, kokku 16 700 eurot. 06.05.2014 võlatunnistuse dokumendile kirjutatud käendusega käendas kostja TS võla tasumist. Võlast on TS tasunud 1100 eurot ja kostja 900 eurot. Hageja väitel oli tegemist konstitutiivse võlatunnistusega.
  2. Kostja vaidles hagile vastu, väites, et TS võlg hagejale tekkis kodusest kaardimängust ja hageja ei saa TS-lt ja kostjalt selle täitmist VÕS § 4 lg 1 järgi nõuda. Võlatunnistus on deklaratiivne. Kostja antud käendus on tarbijakäendus ja käendusleping on vastutuse ülempiiri sätestamata jätmise tõttu tühine. Lisaks väitis kostja, et võlatunnistuses ei saanud uueks võla põhisummaks liita põhinõuet ja intressi. Hageja poolt esiletoodud asjaolud ei võimalda tuvastada, et 06.05.2014 lepiti hageja ja TS vahel kokku uues intressis. Uuelt põhisummalt intressi arvutamine on vastuolu VÕS § 113 lg-ga
  4. Kolleegium nõustub maakohtuga, et 06.05.2014 TS poolt antud võlatunnistus oli deklaratiivne, kuna kohtu ette ei ole toodud asjaolusid, et TS ja hageja tahe oli 06.05.2014 võlatunnistuse andmisel suunatud täiesti iseseisva varasemast laenulepingust sõltumatu uue kohustuse loomisele. Hageja on hagiavalduses esile toonud ja vande all selgitanud, et tema tahe oli võlatunnisusega vormistada ühe dokumendiga tema ja TS vahelised varasemad laenusuhted.
  5. Deklaratiivse võlatunnistuse eesmärgiks on mh võlgniku loobumine võimalikest vastuväidetest võlale, millega lihtsustatakse võla sissenõudmist (Riigikohtu otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-124-14, p 23 ja otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-146-13, p 24). Samuti on võlatunnistuse tagajärjeks tõendamiskoormise muutmine poolte kokkuleppel, s.t võlausaldajal ei ole vaja tunnustatud võla sissenõudmiseks esitada muid tõendeid peale võlatunnistuse (Riigikohtu otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-124-14, p 23 ja otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-149-11, p 21). Deklaratiivse võlatunnistuse puhul tähendab tõendamiskoormise ümberpööramine seda, et võlgnik võib kohustusest vabanemiseks ja hagi rahuldamata jätmiseks tõendada, et tal ei ole võlatunnistusega tunnistatud võlga. Riigikohus on tsiviilasjas nr 3-2-1-149-14 tehtud otsuse p-s 13 selgitanud, et kostja tõendamiskoormis ei ole piiramatu. Hea usu põhimõttest tulenevalt on võimalik, et asjaolu tõendamise koormis pöördub ümber, kui kostja esitab asjaolud, mis viitavad nõude puudumise võimalikkusele. Riigikohus on oma varasemates lahendites leidnud, et eelkõige kehtib eelöeldu olukorras, kus kostjal tuleb tõendada asjaolu, mille esinemine on hageja kontrolli all, kostjal ei ole objektiivselt võimalik tõendeid esitada ja hageja keeldub asjaolu tõendamisele kaasa aitamast. Seega kui kostja on kausaalsuhtest tulenevalt võla puudumise tõenäosust põhistanud, hageja on aga keeldunud võla tekkimise asjaolusid selgitamast ja tõendeid esitamast, peab hageja hagi rahuldamiseks tõendama kausaalsuhtest tulenevat võlga (Riigikohtu otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-124-14 p 26).
  6. Pooltevahelises vaidluses tõi kostja esile asjaolud, millega ta põhistas, et kausaalsuhe, mille kohta 06.05.2014 andis TS võlatunnistuse, oli kodusest kaardimängust tekkinud võlg, mille täitmist ei saa VÕS § 4 lg 1 järgi kohustatud isikult nõuda. Oma väidete põhistamiseks selgitas kostja, et hageja ja TS ning varasemalt ka kostja tegelesid aktiivselt pokkerimänguga, hagejal puudusid rahalised vahendid, et väidetud summas 7
(9)laenu anda, ja võlatunnistuse andmise juures oli RE, kes on pokkerimänguga tegelevate isikute hulga autoriteediks, ning väidete tõendamiseks esitas kostja TS kirjaliku seletuse. Kolleegiumi arvates on kostja esile toonud asjaolud, millest saab järeldada, et hageja ja TS vaheline võlasuhe võis olla tekkinud kodusest kaardimängust ja VÕS § 4 lg 1 järgi ei saaks hageja TS-lt ega VÕS § 149 lg-st 1 tulenevalt ka kostjalt nõuda kohustuse täitmist. Kolleegium leiab, et sellises olukorras peab hageja tõendama kausaalsuhtest tulenevat võlga. 33. Kolleegium leiab, et maakohus on otsust tehes rikkunud

§ 436

lg-st 1 tulenevat kohtuotsuse seaduslikkuse ja põhjendatuse nõuet ja ei ole järginud ka

§-st 351 tulenevat selgitamiskohustust. Tsiviilasja toimikust ei tulene, et maakohus oleks arutanud pooltega küsimust tõendamiskoormise ümberpöördumisest hageja kahjuks.

§ 436

lg 3 järgi võib kohus tugineda otsust tehes üksnes tõenditele, mida pooltel oli võimalik uurida, ja asjaoludele, mille kohta oli pooltel võimalik oma arvamust avaldada. Sama paragrahvi neljanda lõike järgi ei või kohus otsust tehes tugineda asjaolule, mida ei ole menetluses arutatud. Maakohus on 01.06.2015 e-kirjas möönnud, et juhul, kui on tegemist deklaratiivse võlatunnistusega, peab hageja esile tooma asjaolud võla andmise kohta ning palus teatada, kas hagejal on täiendavaid tõendeid võlasuhte kohta. 12.10.2015 eelistungi protokollist ei selgu, et kohus oleks tõstatanud küsimuse tõendamiskoormise võimalikust ümberpöördumisest või oleks teinud hagejale konkreetse ettepaneku esitada seoses tõendamiskoormise muutumisega lisaks võlatunnistusele veel tõendeid. Kohtu selgitused tõendamiskoormise kohta on olnud eelmenetluses üldsõnalised. 34. Lisaks on maakohus puudulikult täitnud

§ 392

lg 1 p-s 4 toodud kohustust selgitada eelmenetluses välja tõendid, mida menetlusosalised esitavad oma faktiliste väidete põhjendamiseks ja esitatud tõendite lubatavus. Riigikohus on tsiviilasjas nr 32-1-41-15 29.04.2015 tehtud lahendis selgitanud, et kohus ei pea eelmenetluses võtma seisukohta, kas poolte esitatud tõenditega on võimalik lugeda üks või teine asjaolu tõendatuks, kuid kohus peab eelmenetluses otsustama, kas tõendid on asjakohased ja lubatavad. Kvalifitseerimis- ja selgituskohustuse täitmiseks saab kohus vajadusel teha pooltele ettepaneku esitada täiendavaid tõendeid. Eelmenetluse lõpetamisel peab olema pooltel selge, millised tõendid on maakohus vastu võtnud. 35. Kostja esitas oma vastuväite, et võlatunnistuse aluseks oli kodusest kaardimängust tulenev võlg, tõendamiseks TS 24.04.2015 kirjaliku selgituse (I kd, lk 29). Hageja esitas 18.05.2015 menetlusdokumendis tõendile vastuväite, väites, et TS kirjalik tunnistus ei ole tõend

§ 229lg 1 mõttes, kuna see ei vasta seaduses sätestatud nõuetele.

Tegemist on tunnistaja ütlustega, mis on esitatud seadusele mittevastavas vormis. 01.06.2015 e-kirjas selgitas maakohtu kohtunik, et TS kirjalik selgitus ei ole piisav tõend ning kostjal on õigus tõendada oma väiteid tunnistaja ütlustega või muude tõenditega (I kd, tl 45 pöördel). 07.09.2015 menetlusdokumendis taotles kostja TS ja RE ülekuulamist tunnistajatena (I kd, lk 108-110). 14.03.2016 esitas kostja kohtule avalduse, milles loobus tunnistajate TS ja RE ülekuulamise taotlusest (II kd, lk 3).

§ 242

järgi tõendi esitanud või tõendite kogumist taotlenud pool võib tõendist loobuda või tõendi tagasi võtta üksnes vastaspoole nõusolekul, kui seaduses ei ole sätestatud teisti. Maakohus ei ole pärast kostja poolt tunnistajate ülekuulamise taotlusest loobumist küsinud hageja nõusolekut.

§ 393

lg 1 p-st 4, § 238 lg-st 1 ja § 463 lg 1 esimesest lausest tuleneb, et kohus peab tegema nii tõendi vastuvõtmise kui sellest keeldumise kohta määruse. 05.04.2016 määruses taotluste lahendamise 8

(9)kohta ei ole maakohus kostja tunnistajate ülekuulamisest loobumise taotlust käsitlenud ega lahendanud hageja vastuväidet TS kirjaliku selgituse vastuvõtmisele. Kolleegium leiab, et sellisel moel eelmenetlust läbi viies on maakohus rikkunud menetlusõiguse norme. Kolleegium märgib, et kui kohus oleks küsinud

§ 242

järgi hagejalt nõusolekut kostja taotluse osas ja selgitanud tõendamiskoormist, oleks hagejal olnud võimalus kostja taotlusele vastu vaielda. 36. Maakohus on vaidlustatud otsuse olulises ulatuses rajanud just TS kirjalikule seletusele. Riigikohus on leidnud, et menetlusosaliseks mitteoleva isiku kohtule adresseeritud kiri on käsitatav dokumentaalse tõendina

§ 272lg 2 mõttes.

Sealjuures ei ole tegemist siiski tunnistaja ütlusega

§ 251või § 253 mõttes.

Kiri on hinnatav koos muude tõenditega

§ 232lg-te 1 ja 2 alusel.

Lisaks võib tõendi usaldusväärsus ja seega tõendusjõud olla madalam, kui tõendi esitaja ei paku kohtule ega vastaspoolele võimalust isikule tunnistajana küsimuste esitamiseks ja kirja koostamise asjaolude selgitamiseks (Riigikohtu

  1. oktoobri
  2. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-74-11, p 26). Pärast TS tunnistajana ülekuulamisest loobumist ei ole maakohus eelmenetluses selgitanud kostjale, et TS kirjaliku seletuse usaldusväärsus ja seega ka tõendamisväärtus on tunduvalt nõrgem, kui tunnistajana antud ütluse tõendamisväärtus.
  3. Eeltoodut kokku võttes leiab ringkonnakohus, et maakohtu poolt eelmenetluse läbiviimine ebapiisavas mahus ja viisil, kus kohtu selgitused olid ebapiisavad ja osaliselt vastuolulised, on tinginud otsuse tegemise, mis on olulises ulatuses põhjendamata (

§ 656lg 1 p 5).

Tõendamiskoormise ümberjaotumisest menetluse kestel tuleb kohtul tulenevalt

§ 436

lg-test 3 ja 4 ning § 351 lg-st 1 menetlusosalistele teada anda ja võimaldada esitada täiendavaid tõendeid sellel menetlusosalisel, kellele kohtu hinnangul tõendamiskoormis üle läheb. Kohus peab menetluse kestel teada andma tõendamiskoormise ümberjaotumisest vähemalt sel määral, et menetlusosaline saaks sellest aru ja saaks ennast kaitsta. Eriti peaks kohus seda tegema siis, kui hageja toetub selgelt kostja antud võlatunnistusele ja seetõttu on võla puudumise tõendamiskoormis esialgu kostjal.

  1. Ringkonnakohtul ei ole võimalik maakohtu asemel eelmenetlust olulises mahus läbi viia, eelkõige seonduvalt tõendamiskoormise jagunemisega. Asja uuel läbivaatamisel maakohtus tuleb maakohtul selgitada pooltele tõendamiskoormise jagunemist, TS kirjaliku seletuse tõenduslikku väärtust ja lahendada kostja taotlus seoses tunnistajate ülekuulamise taotlusest loobumisega.
  2. Kuna ringkonnakohus tühistab otsuse ja saadab tsiviilasja tagasi uueks läbivaatamiseks maakohtule tulenevalt eeltoodud põhjendustest, siis kolleegium ei anna hinnangut ülejäänud apellatsioonkaebuse põhjendustele.
  3. Menetluskulud tuleb jagada tsiviilasja uuel läbivaatamisel maakohtus. Margo Klaar /allkirjastatud digitaalselt/ Krista Kirspuu /allkirjastatud digitaalselt/ Mati Maksing /allkirjastatud digitaalselt/ 9

(9)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.