Obsah (20)

§ 338§ 7§ 289§ 312§ 60§ 61§ 339§ 38§ 239§ 203§ 62§ 362§ 306§ 130§ 131§ 137§ 341§ 262§ 154§ 309

KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 18.jaanuar 2017, Tallinn Kohtuistungi aeg 16.jaanuar 2017 Kriminaalasja number 1-16-5704 Kohtukoosseis Julia

§ 338p-d 1, 2 ja 3). 1. Kar

S § 323 lg 1 sätestatud süüteo objektiivne külg koosneb kahest elemendist, mille mõlema esinemine on vältimatult vajalik. Esimeseks oluliseks objektiivse kooseisu elemendiks on KarS § 323 mõistes vägivalla kasutamine. Vägivald võib seisneda ähvardamises, mille sisuks on tapmine, tervisekahjustuse tekitamine või olulises ulatuses vara rikkumine või hävitamine ning mis peab olema veenev. Seega näeb Tauri Soomele etteheidetava teo objektiivne koosseis ette esmalt vägivalla olemasolu. Juhul kui ei esine vägivallategu, siis ei ole täidetud süüteo objektiivne koosseis ning Tauri Soome tuleb mõista õigeks. Võimalikku vägivallategu on kirjeldanud ainult kannatanu oma ütlustes, Tauri Soome eitab igasuguse vägivalla kasutamist kannatanu suhtes. Vägivalla mittekasutamist kinnitab ka tunnistaja JR. Tegemist on sõna-sõna vastu olukorraga Kindlasti on siinkohal oluline ka märkida, et vägivalla tarvitamine (ähvardused) Tauri Soome poolt ei ole ka eluliselt usutavad. Kaitsja rõhutab , et 2 võimaliku ähvarduste tegemist kinnitavad vaid kannatanu ütlused, ükski muu tõend, sh videosalvestis, kannatanu sõnu ei kinnita.

1. Täiendavalt tuleb arvestada sellega, et asjaolud, millel ähvardatu kartus põhineb, tuleb eraldi tuvastada, kusjuures kannatanu hirmutunne ei saa tuleneda pelgalt tema enda isikulisest eripärast ja alust karta ähvarduse täideviimist peavad andma välismaailmas objektiivselt avaldunud sündmused.
2. Nn sõna - sõna vastu olukordades peab vaid ühe tõendi pinnalt kuriteo kõigi faktiliste asjaolude tuvastatuse põhjendamine kohtu poolt olema selline, et kohtu siseveendumuse kujunemine oleks kohtuotsuse lugejale eriti selgesti jälgitav (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsused
3. oktoobrist
4. a kriminaalasjas nr 3-1-1-85-00, p 5.2). Taolises olukorras on kohus kohustatud igakülgselt ja erapooletult vaagima kõiki selle ühe süüstava tõendi uurimisel tõstatatud kahtlusi ja need veenvalt kummutama. Kaitsja hinnangul ei ole selles kriminaalasjas kohtud vaaginud igakülgselt Tauri Soome ja kannatanu väidete õigsust ja muude tõenditega haakumist, vaid on kõrvaldamata kahtluse

§ 7

lg.3 alusel süüdistatava kasuks tõlgendamise asemel lugenud aprioorselt õigeks kannatanu ütlused ning lugenud aprioorselt ebaõigeks Tauri Soome ja tunnistaja ütlused.

1. Kohtu järeldused tuginevad üksnes SI poolt menetluses antud ütlustel, millele on kohtuotsuses viidatud täiesti kriitikavabalt. Tõendades kriminaalasja tehiolusid isikuliselt tõendiallikalt pärineva teabega, ei saa kohus jätta lahendamata küsimust nende ütluste andja usaldusväärsusest (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsus nr 3-1-1-87-11, p 7), mille käigus võib olla asjakohane muu hulgas uurida, millisel määral või kas üldse riimuvad need ütlused ülejäänud tõendikogumiga (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsus nr 3-1-1-89-12, p 14), samuti on teatud juhtudel kohane tõstatada küsimus ütluste nn elulise usutavuse kohta (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsus nr 3-1-1-114-13, p 10). Praegusel juhul sellist SI ütluste usaldusväärsust puudutavat analüüsi maakohtu lahendist aga ei nähtu.
2. Maakohus on piirdunud abstraktse tõdemusega, et „Kohus leiab, et kannatanu ütlused on usaldusväärsed, nendes pole alust kahelda, Tauri Soome on kannatanule täiesti võõras inimene ning puudub alus igasuguseks vihamotiiviks anda valeütlusi. Samuti andis kannatanu juhtunu kohta detailseid ütlusi. Kannatanu SI ütlustega on seega tõendatud tema ähvardamine Tauri Soome poolt. „
3. Kaitsja on seisukohal, et kannatanu ütluste kui isikulise tõendiallika usaldusväärsust tuleb seostada eelkõige ütluste andja isikuomaduste ja tajumise asjaolude ning ütluste detailsuse, selguse ja elulise usutavusega. Tõendi usaldusväärsust saab põhjendada ka selle kaudu, kuidas see riimub teiste tõenditega. Siinkohal tuleb asuda seisukohale, et kannatanu poolt antud ütlused ei ole eluliselt usutavad ning ei riimu teiste asjas uuritud tõenditega.
4. Maakohus on tõendeid hinnanud ühekülgselt ja kriitikavabalt. Nii on kohus kannatanu ütluste põhjal tuvastanud, et Tauri Soome poolne ähvardus on tõendatud. Videosalvestuse kohaselt aga viitavad kannatanu teoaegne ja järgne käitumine pigem vastupidisele. Kriminaalasjas tõendina hinnatud videosalvestiselt on selgelt näha, et kannatanu on vestluse ajal rahulik, hoiab käsi selja taga (kaitseväelase vabalt seisangus) või taskus. Videosalvestisest nähtub, et kogu vestluse ajal ei vähene kannatanu enesekindlus süüdistatava suhtes ning mingisuguse ähvarduse või hirmu tekkimist videolt tuvastada ei ole võimalik. Maakohtu järeldused eeldaksid analüüsi, kuivõrd usutav on see, et 3 isik, keda on just tervisekahjustamise või vara kahjustamisega ähvardatud, jätkab vestlust täiesti rahulikult ning hoiab lihtsalt käsi taskus või selja taga. Puutuvalt ähvarduste tegemisse kannatanu suunas, tulnuks videosalvestise põhjal hinnata, kuivõrd reaalne oli, et selle vestluse käigus sai Tauri Soome kannatanut ähvardada.
5. Kohtu seisukoht, et kannatanul puudub alus vihamotiiviks, on selgelt ekslik. Kannatanu on oma ütlustes ise kirjeldanud oma vihamotiive. Kannatanul oli olemas varasem, sõpradelt ja tuttavatelt saadud, (kontrollimatu ja väär) informatsioon Tauri Soome kohta. Kannatanu soovis T ja Tauri Soomele kätte maksta ja kohta kätte näidata. Vihamotiiviks oli piisavalt aluseid, esmalt viha TS vastu, kellega kannatanu ööklubis kakles ja kes talle valu põhjustas ning teisalt viha Tauri Soome vastu, kes ei vormistanud piisava kiirusega kannatanule sobivaid dokumente ning ilmselt ka ei nõustunud soovitud rahasummadega. Seega on piisavalt alust arvata, et vihamotiivid olid kannatanul täiesti olemas. Samuti tuleneb kannatanu enda ütlustest, et rahalise kompensatsiooni soov oli tal algusest peale olemas.
6. Kohus on jätnud täiesti analüüsimata süüdistusaktis toodud väited, et Tauri Soome kohtus kannatanuga, eesmärgiga sundida teda allkirja andma. Ühegi tõendiga ei ole nimetatud asjaolu tõendatud. Vastupidi, videosalvestiselt ei ole kordagi näha, et Tauri Soomel oleks kaasas mingisugunegi dokument, mida ta siis oleks kannatanule tutvustanud või temalt allkirja nõudnud. Samuti ei leitud ühtegi dokumenti Tauri Soome sõidukist, kui ta kannatanu kutse peale kohale sõitis ning politsei poolt kinni peeti. Seega ei ole need väited leidnud kohtuliku uurimise käigus kinnitust.
7. Kannatanu väitel tekkis tal hirm ainult sellel põhjusel, et menetluses tuvastamata sõbrad (kannatanu keeldus neid nimetamast) on temale väitnud, et vennad Soomed käivad tema sõpru ähvardamas ja „töötlemas“. Seega nö kogu hirmutunde Tauri Soome ees on kannatanus tekitanud tema nö sõbrad, mitte Tauri Soome ise. Siinkohal tuleb ka arvestada, et kannatanu näol on tegemist sõjaväeohvitseriga, kellel hirmu tekkimine Tauri Soome suhtes ei ole eluliselt usutav. Kuna kannatanul ja Tauri Soomel puudusid varasemad kokkupuuted, siis ei saanud ka Tauri Soome varasem karistatus ja kõnestiil anda kannatanule objektiivse aluse ähvardusi tõsiselt võtta. Kannatanu eesmärgiks oli Tauri ja TS-le „ära tegemine“ ja nende „paika panemine“ ehk siis lihtsalt öeldes kättemaks, millele oli teda siis sõprade ja tuttavate poolt kihutatud. Kannatanu on oma vastustes prokuröri küsimustele vastanud, et „keegi peab julge olema, kes neile vastu astub. Olingi seda meelt, et alla ei kirjuta ja olin nõus kohtusse tulema.“ Vastuseks kohtuniku küsimusele märkis kannatanu, et „ ...selle paberimajandusega läks niipalju aega, oli nämmutamist, viskas kopsu üle maksa ... „ Siinkohal on kannatanu ise öelnud, et tegemist oli nämmutamisega, mis ta lõpuks vihale ajas, mitte ähvardamine. Kaitsja hinnangul on siinkohal piisavalt alust arvata, et kannatanu ütlused ei vasta täies ulatuses tõele ning nende usaldusväärsus on kaheldav ning tõusetuvad põhjendatud kahtlused kas ähvardused üldse aset leidsid ning kui leidsid, siis kas need ka kannatanus mingisugust hirmutunnet tekkitasid.
8. Maakohtu otsusest ei nähtu, miks on SI ütlused Tauri Soome omadest usaldusväärsemad. Kohus on sisuliselt öelnud, et Tauri Soome ütlused ei ole usaldusväärsed, sest kannatanu ütlused on usaldusväärsed. Selline analüüs õigemini selle täielik puudumine on lubamatu. 4
9. Maakohus on Tauri Soome ütluste kohta leidnud, et „Tauri Soome ütluste kohaselt selgitas ta SI-le erinevate menetlusliikide olemust ning kuulas SI küsimusi selles osas. Tauri Soome selgitas, et JR jutust jäi mulje, et SI soovis rääkida. Kohus on seisukohal, et usaldusväärsed kannatanu SI ütlused lükkavad süüdistatava Tauri Soome ütlused ümber ning viimased on seetõttu ebausaldusväärsed. /.../ Märkimist väärib ja kohtu siseveendumust kinnitab veelgi enam ka asjaolu, et videolindistuselt nähtuv Tauri Soome kehahoiak on julge, arrogantne ning žestikuleeriv, kuid kohtusaalis oli hoiak hoopiski vastupidine.“
10. Kohtu väide, et Tauri Soome ütlused on ebausaldusväärsed ei ole millegagi põhjendatud. Vestluse sisu osas on tegelikult süüdistatava ja kannatanu ütlused kattuvad sisuliselt ning mõlemad on kinnitanud, et vestluse sisuks oli erinevates menetlusesliikides osalemine, millest kannatanu on kohustatud osa võtma, võimalikud kokkuleppemenetlused jmt. Süüdistatava ütlusi kinnitavad nii vidoesalvestis kui kannatanu ütlused. Videost on näha, et vestlus oli sisukas, rahulik ja mõlemapoolne. Mõlemad olid vestluse käigus rahulikud, vahepeal on tuvastatav, kuidas kannatanu naerab. Kohus on ütluste usaldusväärsuse hindamisel andnud hinnangu Tauri Soome kehahoiakule. Kaitsja on seisukohal, et selline hinnang on asjakohatu. On täiesti loomulik, et sundimatu vestluse käigus on ükskõik millise inimese kehahoiak vaba ja enesekindel ning kohtusaalis süüdistatavana on isik ebakindel ja tagasihoidlik. Kannatanu ja süüdistatava vahel oli tegemist rahuliku ja sundimatu vestlusega. Ainus sisuline erinevus seisneb asjaolus, kas esinesid ähvardused või mitte. Siin on tegemist sõna sõna vastu olukorraga ning väga keeruline on tõsikindlalt tuvastada, kas Tauri Soome ähvardas kannatanut või mitte.
11. Sündmuskoha vahetus läheduses viibis veel ka tunnistaja JR. Ka tema ütluste osas on kohus asunud seisukohale, et need ei ole usaldusväärsed, kuna videost on näha, et ta pani auto akna kinni ning tema ütlustes esinesid vastuolud varasemate ütlustega ja ta ei suutnud meenutada ühtegi konkreetset lauset. Siinkohal tuleb asuda seisukohale, et kohtu sellised järeldused on ekslikud.
12. Kohus on õigesti märkinud, et videosalvestiselt on näha, et tunnistaja pani sõiduki avatud aknaklaasi kinni. Kohtu väitel oli klaas avatud 2 cm, tegelikkuses on näha, et klaas oli siiski avatud tunduvalt rohkem. Sõidukist väljas olles oli sõiduki aken kinni. Videosalvestiselt on näha, et vestlus Tauri Soome ja kannatanu vahel algas kell 12:13:51 ning JR tuli samuti õue ning sulges akna. Kuni kella 12:16:30 viibib JR õues ning kuulab rahulikult vestlust, siis istub autosse. JR on oma ütlustes öelnud, et ta kuulis vestlust ka autos olles, ehk siis pidi aken lahti olema. Vestlus lõppes kell 12:31:
13. Kohus on asunud seisukohale, et kuna ta väljudes pani akna kinni, siis jäigi auto aken suletuks. Kaitsja hinnangul on tegemist meelevaldse järeldusega. Ei ole kuidagi võimalik välistada, et autosse istudes avas tunnistaja uuesti autoakna, just nimelt põhjusel, et kuuleks, mida väljas räägitakse.
14. Kohtu etteheited, et tunnistaja ei suutnud ühtegi konkreetset lauset välja tuua on samuti meelevaldne. Seda enam, et ühtegi konkreetset lauset ei ole oma ütlustes nimetanud ka süüdistatav ja kannatanu. Fakt on aga see, et tunnistaja oskas rääkida üldjoontes vestluse sisu ning oluline on siinkohal ka see, et tunnistaja oskas öelda ja seda üsna täpselt, kuidas vestlus lõppes. Siinkohal on kõik isikud – süüdistatav, kannatanu ja tunnistaja kinnitanud, et vestluse lõpus otsustati, et kannatanu võtab mõtlemisaja ja annab oma lõplikust otsusest 5 hiljem teada. Kui tunnistaja ei oleks kuulnud vestlust pealt, siis ei oleks tal võimalik ka jutuajamise sisu teada.
15. Mis puudutab vastuolusid tunnistaja kohtus antud ütluste ja varasemate ütluste vahel, siis ka siin tuleb asuda seisukohale, et vastuolusid tema ütlustes ei olnud. Prokuratuur avaldas kohtu loal varasemad ütlused, siis kui tunnistaja ei mäletanud täpselt olukorda. Ehk siis kui tunnistaja ütles, et ta täpselt ei mäleta või talle ei meenu, leidis prokurör, et tegemist on vastuoluga ning taotles varasemate ütluste avaldamist. Hoolimata kaitsja vastuseisust lubas kohus varasemad ütlused avaldada. Kaitsja on seisukohal, et tunnistaja ristküsitlemise käigus puudus igasugune vajadus varasemate ütluste avaldamiseks

§ 289alusel.

Seega tuleb asuda seisukohale, et JR ütlused ei saa olla ebausaldusväärsed ning neid ütlusi tuleb asja lahendamisel arvesse võtta.

1. Kuna tegemist on nö sõna – sõna vastu olukorraga peab kohtuotsuse põhistus olema eriti põhjalik ja veenev. Kõnealusel juhul on iseäranis oluline ka see, et kohus oleks igakülgselt ning erapooletult vaaginud kõiki süüdistatavat süüstava tõendi hindamisel tõusetunud kahtlusi ja need veenvalt kummutanud (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
2. juuni
3. a otsus asjas nr 3-1-1-48-11, p 15). Ütluste hindamisel ei ole seaduse mõttes kitsendusi või erandeid, need on põhimõtteliselt kõigi teiste tõenditega võrdväärsed. Kuid mõistetavalt tuleb kohtul eraldi põhjendada sedagi, kui ta hindab kannatanu ütlused usaldusväärsemaks kui nt süüdistatava enda süüd eitavad ütlused (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
4. oktoobri
5. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-94-04, p 8 ja
6. detsembri
7. a otsus asjas nr 3-1-1-96-11, p 7.3). (vt Riigikohtu lahend nr Riigikohtu lahend nr 3-1-1-26-13, punkt 12) 19.

§ 312

p 2 alusel esitatakse kohtuotsuse põhiosas tõendid, mida kohus ei pea usaldusväärseks, põhjendus, miks ta neid usaldusväärseks ei pea. Kaitsja hinnangul ei saa kohtu eeltsiteeritud äärmiselt abstraktne ja üldsõnaline – ning seega ka sisuliselt kontrollimatu – põhjendus olla põhjuseks ja põhjenduseks muuhulgas Tauri Soome ütluste ebausaldusväärseks tunnistamiseks ning seega tema ütluste kui tõendite kogumist väljajätmiseks. Nii kergekäeliselt süüdistatava ütluste tõendi kogumist väljajätmist – mille tõenäolises eesmärgis võib näha kohtuniku soovi teha süüdistatava süüdimõistmine kohtuniku jaoks lihtsamaks ja mugavamaks – ei saa demokraatlikus õigusriigis rakendatava kriminaalmenetlusõiguse, sh kaitseõiguse valguses kuidagi aktsepteerida. Madalama astme kohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust kontrolliv kõrgema astme kohus peab sellist lähenemist otsustavalt taunima. 20. Apellant on seisukohal, et kõnealune rikkumine võib olla hinnatav ka kohtuliku uurimise ühekülgsuse ja puudulikkusena

§ 338

p 1 mõttes, sest maakohtuniku poolt muuhulgas süüdistatav Tauri Soome ütluste, kui tõendi uurimine ja Tauri Soome süü hindamine oli apellandi arvates erapoolik ja eelarvamuslik. 21.

§ 60

lg 1 kohaselt peab kohus analüüsima kõiki süüdistusaktis esitatud asjaolusid kinnitavaid või ümberlükkavaid tõendeid ning tuginema otsust tehes asjaoludele, mis on tunnistanud tõendatuks või üldtuntuks tuginedes. Tõendatus on kohtul tõendamise tulemusena kujunenud veendumus, et tõendamiseseme asjaolud on olemas või puuduvad (

§ 60lg 2).

Tõendite igakülgsel hindamisel tuleb kaaluda kõiki asjaolusid, motiive, eesmärke, mis räägivad nii süüteo toimepanemise poolt kui ka vastu ning anda neile üldhinnang. Tõendite hindamine nende kogumis tähendab muuhulgas seda, et erinevatest tõenditest tulenevad andmed asetatakse omavahelisse konteksti. 6 22. Ühe või teise versiooni usaldusväärsuse kontrollimisel tuleb seda kinnitavad andmed paigutada kuriteosündmusele eelnenud ja järgnenud sündmuste üldisesse kulgu. Seejuures tuleb arvestada isikule inkrimineeritava süüteo liiki ja vastava kuritegeliku käitumise kriminoloogilist eripära (RK 3-1-1-16-04). Kõigi tõendite hindamine kogumis kohtu siseveendumuse alusel

§ 61

lg 2 järgi eeldab aga tõendite kaalumist, nende usaldusväärsuse hindamist ja vastuolu korral otsustamist, millisele tõendile tugineda (RK nr 3-1-1-88-06). Selline kohtu siseveendumuse kujunemine peab olema jälgitav. 23. Kohtu siseveendumuse kujunemine ei ole jälgitav, kui kohus konstateerib enda seisukohti paljasõnaliste (st. kohtuotsuses lahtikirjutamata ja tõenditega seostamata) väidetega või tugineb üksnes süüdistuse poolt esitatud käsitlusele mingisugusest faktilisest või õiguslikust asjaolust. Vastasel korral tuleb kohtulik uurimine lugeda ühekülgseks ja puudulikuks. Nimetatud asjaolu on kohtuotsuse apellatsiooni korras tühistamise aluseks

§ 338p.1 mõttes.

Apellant peab vajalikuks lisada, et kriminaalmenetluses kasutatakse tõendamisstandardit, mis eeldab, et tuvastatud asjaolude esinemine on väljaspool mõistlikku kahtlust (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi

1. novembri
2. a otsust nr 3-1-1-55-09, p 18.2).
3. Käesoleva kriminaalasja foonil soovib apellant märkida, et oletustele ei saa süüdimõistvat otsust rajada, sest tulenevalt

§ 7

lg-st 3 tõlgendatakse kriminaalmenetluses kõrvaldamata kahtlus kahtlustatava või süüdistatava süüdiolekus tema kasuks (vt ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi

1. oktoobri
2. a otsust nr 3-1-1-68-11, 8.2).
3. Seejuures ei saa mööda vaadata sellest, et kui tõendite uurimisel tekivad põhjendatud kahtlused ning neid ei õnnestu kõrvaldada teiste kriminaalasjas sisalduvate tõenditega, tuleb in dubio pro reo põhimõttel langetada otsus süüdistatava kasuks, mitte aga teha süüdistatavale kahjulikku otsust vahetult uurimata vastuoluliste või puudulike tõendite alusel (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsused kriminaalasjades nr 3-1-1-24-06 ja 3-1-1-78-05).
4. Kui süüdimõistva kohtuotsuse järeldused rajatakse oletustele ja kohtulikul arutamisel tõusetunud kahtlused süüdistatava süüdiolekus jäetakse tema kasuks tõlgendamata, on tegemist kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisega

§ 339lg 2 mõttes.

Riigikohtu kriminaalkolleegiumi on enda praktikas kestvalt toonitanud, et eelnevalt nimetatud asjaolude ilmnemisel tuleb isiku suhtes teha õigeksmõistev otsus (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsused nr 3-1-1-113-12, p 7.3; 3-1-1-24-12, p 8).

1. Teise olulise objektiivse kooseisu elemendina tuleb tuvastada, kas kannatanu puhul on tegemist KarS § 323 lg 1 nimetatud isikuga ja siis leida vastus küsimusele, kas vägivalda on kasutatud kahtlustatava, süüdistatava, õigeksmõistetu, süüdimõistetu, tunnistaja või kannatanu vastu eesmärgiga takistada tal täita oma kohustust, teostada oma õigusi kriminaalmenetluses või maksta talle kätte tema õiguspärase tegevuse eest kriminaalmenetluses.
2. Isegi kui asuda jaatama, mida kaitsja hinnangul teha ei saa, Tauri Soome poolset ähvardamist, siis peab selle ähvarduse eesmärgiks olema kannatanu takistamine oma kohustust täitmisel või oma õiguste teostamisel kriminaalmenetluses või kättemaks õiguspärase tegevuse eest kriminaalmenetluses. Vaidlust ei ole selle üle, et SI näol on tegemist kannatanuga kriminaalasjas, milles üheks süüdistatavaks on TS (Tauri Soome vend). Vaidlusi tekitab asjaolu, et mitte ühtegi eelpool nimetatud eesmärkidest ei ole täidetud. Nii kannatanu SI, kui ka Tauri Soome ning tunnistaja JR on kõik 7 kinnitanud, et vestlus toimus kokkuleppemenetluseks ja lepitusmenetluseks võimaliku nõusoleku saamiseks.
3. Sellise nõusoleku küsimist ei saa mitte kuidagi käsitleda kannatanu takistamisena oma kohustuste täitmisel või õiguste teostamisel ning kindlasti ei ole tegemist võimaliku kättemaksuga. Tauri Soome eesmärk kannatanuga vestluse ajal oli selgitada ja arutleda erinevate kohtumenetluste üle ning paluda kannatanul kaaluda alternatiive (kokkuleppe või lepitusmenetlust), et vältida pikka ja kurnavat kohtuprotsessi nii süüdistatavale, kui ka kannatanule endale. Oluline on siinkohal märkida, et tänaseks päevaks on TS suhtes kriminaalmenetlus jõudnud lahendini lühimenetluses ning kannatanu õigused ei ole saanud riivata. Kaitsja rõhutab veelkord, et ühtegi kannatanu menetlusliku õiguse teostamist Tauri Soome ei takistanud. 30.

§ 38

lg 1 p 9 kannatanul õigus anda nõusolek kokkuleppemenetluse kohaldamiseks või sellest keelduda

§ 239lg 2 p 4 kokkuleppemenetlust ei kohaldata kui kannatanu sellega ei nõustu.

Kannatanu nõusolek ei tähenda automaatselt kokkuleppemenetluse kohaldamist. Samuti ei tähenda asja lahendamine kokkuleppemenetluses, et mõni kannatanu õigustest peaks jääma realiseerimata. 31. Kokkuleppemenetluses lepivad osalised kokku mh süüteo kvalifikatsiooni, karistuse liigi ja määra ning tsiviilhagi ja menetluskulude suuruse. Kokkuleppemenetluse kohaldamine ei tähenda kergema karistuse määramist, kuna karistuse määr lepitakse kokku ning selleks seab piirid eelkõige seaduses sätestatu ning kohtupraktika, karistuse määraga peab olema nõus prokurör ning lõpuks peab kohus kokkuleppe kinnitama ning juhul kui kohus karistuse määraga ei nõustu, tagastatakse kriminaaltoimik prokuratuurile menetluse jätkamiseks üldmenetluses. Kokkuleppemenetluse käigus ei rikuta ühelgi juhul kannatanu õigusi, kannatanul säilivad kõik

§ 38lg 1 sätestatud õigused.

Isegi olukorras, kus kannatanu annab nõusoleku kokkuleppemenetluse või lepitusmenetluse kohaldamiseks, mida ta muidu vabatahtlikult ei annaks, ei jää ta ilma võimalusest kasutada kõiki tema menetluslikke õigusi, sh ka näiteks õigust võtta osa kohtulikust arutamisest (

§ 38lg 1 p 8).

Sarnaselt kokkuleppemenetluse nõusolekuga ei takista ka lepitusmenetluse nõusoleku andmine mitte kuidagi menetluslike õiguste realiseerimist.

1. Lepituse eesmärk on poolte leppimisele suunamine ning kui pooled ei jõua leppimisele siis lõpetatakse lepitusmenetlus ning menetlus jätkub tavapäraselt. Seega ei tähenda KarS § 2032 sätestatud lepitusmenetluse nõusoleku andmine, et kannatanul oleksid sellega takistatud oma õiguste realiseerimine. Nõusoleku andmisega tekib võimalus poolte leppimiseks, kuid ei välistata kohtuliku menetluse läbiviimist.
2. Kaitsja on seisukohal, et võimaliku nõusoleku küsimisega ei ole võimalik täita süüteo objektiivse kooseisu tunnuseid ning tegemist ei saa olla kannatanu takistamisega kohustuste täitmisel ega ka õiguste teostamisel. Seega tuleb tõdeda, et Tauri Soome käitumises ei ole esinenud KarS § 323 lg 1 tunnuseid ning tema süüditunnistamine ja karistamine nimetatud sätte järgi ei ole võimalik.
3. Kohus on vaidlustatavas otsuses eelpool viidatud küsimuse käsitlemisel sisuliselt piirdunud kahe abstraktse lausega ning leidis järgmist: „

§ 38

lg 1 sätestab kannatanu põhilised õigused, kuid loetelu ei ole ammendav.

§ 203-2 lg 1 kohaselt on lepitusmenetluse rakendamiseks vajalik kannatanu nõusolek.

Eeltoodu kinnitab, et kannatanul on õigus ka lepitusmenetlusest keelduda, millist õigust Tauri Soome kannatanut ähvardades soovis takistada 8 tal teostamast.“ Kaitsja hinnangul ei ole kohus nimetatud seisukohti kuidagi põhjendanud ning selline abstraktsel tõdemusel ei saa olla põhjenduse kvaliteeti ning asub seisukohale, et kohtuotsuses puuduvad põhjendused süüdistatava teo vastavuse kohta deliktistruktuuri elementidele.

1. Riigikohtu lahendi nr 3-1-1-96-05 kohaselt peab otsusest olema jälgitav kohtu arutluskäik süüdistatava teo vastavuse kohta KarS-s sätestatud deliktistruktuuri elementidele (vt RKKKo-d 3-1-148-03 ja 3-1-1-99-04). Riigikohtu lahendi nr 31-1-142-05 kohaselt peab kohtu siseveendumuse kujunemine olema jälgitav eelkõige tõendite kajastamise ja analüüsi pinnalt (vt ka RKKKo nr 3-1-1-11904). Kohtuotsuse põhistatus tähendab seda, et kohtuniku siseveendumuse kujunemine oleks kohtuotsuse lugejale jälgitav (vt RKKKo nr 3-1-1-85-00; 3-11-47-04, 3-1-1-43-05 ja 3-1-1-147-05).
2. Kohtu siseveendumuse kujunemine ei ole jälgitav, kui kohus konstateerib enda seisukohti paljasõnaliste väidetega või tugineb üksnes süüdistuse poolt esitatud käsitlusele mingisugusest faktilisest või õiguslikust asjaolust. Vastasel korral tuleb kohtulik uurimine lugeda ühekülgseks ja puudulikuks. Nimetatud asjaolu on kohtuotsuse apellatsiooni korras tühistamise aluseks

§ 338p 1 mõttes.

1. Riigikohtu lahendi nr 3-1-1-47-04 kohaselt võib motiivide puudumise tõttu kohtuotsuses ringkonnakohus kohtuotsuse tühistada, kui maakohtu otsuses on küll püütud mingit seisukohta või järeldust põhjendada, kuid selle põhjenduse kujunemine ei ole kohtuotsuse lugejale jälgitav (vt Riigikohtu lahend nr 3-1-185-00) või kui kohtuotsuses esitatava seisukoha või järelduse põhjendused ei ole veenvad (vt Riigikohtu lahend nr 3-1-1-17-03, punkt 13).
2. Tähelepanuta ei saa jätta seda, et

§ 61

lg-te 1 ja 2 kohaselt hindab kohus tõendeid nende kogumis oma siseveendumuse kohaselt. See tähendab, et kohus kujundab uuritud tõendite alusel veendumuse tõendamiseseme asjaolude esinemise või puudumise kohta.

§ 62

p-de 2 ja 3 järgi kuuluvad tõendamiseseme asjaolude hulka ka kuriteokoosseis ja kuriteo toimepannud isiku süü. Millised asjaolud ja millistele tõenditele tuginedes kohus tõendatuks luges, peab tulenevalt

§ 312p-st 1 kajastuma kohtuotsuse põhiosas.

Sellega seondub nõue, et kohtu siseveendumuse kujunemine peab olema kohtuotsuse põhjenduste alusel lugejale jälgitav (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsused kriminaalasjas nr 3-1-1-85-00 ja kriminaalasjas nr 3-1-1-47-04). 39.

§ 339

lg 1 p 7 järgi on põhjenduse puudumine kohtuotsuses kriminaalmenetlusõiguse oluline rikkumine, mis toob

§ 362p 2 alusel endaga kaasa kohtuotsuse tühistamise.

1. Kohus ei ole vaidlustatavas otsuses subjektiivse külje asjaolusid sisuliselt põhjendanud vaid on piirdunud pelgalt abstraktsete tõdemustega: „Kohus on seisukohal, et Tauri Soome pani kuriteo toime kavatsetult. Ta teadis, et JR eelnevad pingutused saada SI-lt lepitusmenetluse kohaldamiseks nõusolekut ei kandnud vilja ning seetõttu oli vaja kasutusele võtta rangemaid meetmeid. Tauri Soome seadis endale eesmärgiks saada SI-lt ähvardamisega saadud nõusolekuga lepitusmenetluseks vennale TS-le kergema menetlusliigi kaudu soodsaima lahenduse, mis ei tooks kaasa süüdimõistmist ja kohtulikku karistust.“ Kaitsja on seisukohal, et kohus on teinud meelevaldsed järeldused, mis ei ole kooskõlas asjas uuritud tõenditega ning mille kujunemine ei ole jälgitav. 9
2. Subjektiivsest küljest eeldab koosseis vähemalt kaudset tahtlust (KarS § 16 lg 2) kõikide objektiivsete tunnuste saavutamiseks. On oluline, et tahtlus eeldab kuriteoasjaoludest teadmist ja nende asjaolude saavutamise tahtmist.
3. Kuivõrd süüdistava ja kannatanu vestlus on salvestatud videolindile, millelt on tuvastatav rahulik vestlus poolte vahel ning ühtegi dokumenti pooled ei uuri, siis ei ole võimalik ka väita, et Tauri Soomel oleks olnud eesmärk survestada kannatanut dokumentidele alla kirjutama ja oma nõusolekut andma. Täiesti meelevaldne on kohtu järeldus, et Tauri Soome eesmärgiks oli lahenduse leidmine, mis ei tooks endaga kaasa süüdimõistmist ega karistamist. Tauri Soome eesmärgiks oli poolte lepitamine ja kui see ei ole võimalik siis asja lahendamine kokkuleppemenetluses.
4. Ei ole olemas ühtegi tõendit, mis kinnitaks, et Tauri Soomel oli teadmine, et kannatanu oli JR teavitanud, et ei soovi nõusolekut anda. Vastupidi JR on ise kinnitanud, et Tauri Soome ei teadnud, et ta oli SI-ga loobumisest rääkinud. Seega ei saanud Tauri Soome teada, et kannatanu on avaldanud, et ei soovi nõusolekut anda ning seetõttu ei saanud tal ka olla eesmärki kasutusele võtta rangemaid meetmeid. Samuti ei ole eluliselt usutav, et Tauri Soome läheb kannatanu töö juurde ning seisab valvekaamera alla ning hakkab kannatanut vägivallaga ähvardama.
5. Subjektiivse külje esinemise süüdistatavate käitumises põhjalikult käsitlemata jätmisega on kohus kohaldanud ebaõigesti materiaalõigust ning rikkunud kriminaalmenetlusõigust.
6. Kannatanuga vestlemine ja lepituste otsimine on ühiskonnas lubatav ja aktsepteeritav käitumisviis. Kokkulepete otsimise esmaseks eesmärgiks on leppimise saavutamine, mitte hirmutamine vägivallaga. Vägivallaga hirmutamine tekitab kannatanus alati pigem trotsi ning teeb võimaliku kokkuleppe saavutamise keerulisemaks, mitte ei kiirenda seda. Uuritud tõendite ja asjaolude pinnalt ei ole mitte kuidagi võimalik väita, et Tauri Soome käitumises esineks tahtlus, mistahes vormis, kannatanu ähvardamiseks ning temas hirmutunde tekitamiseks. Ei ole eluliselt usutav, et Tauri Soome läks kannatanu kontorisse sooviga kannatanut ähvardada. Ta pidi arvestama, et territooriumil liigub inimesi, seal on videovalve, seal ei ole kannatanu üksi jne. Kui Tauri Soomel oleks tõepoolest tahtlus kannatanu ähvardamiseks, siis oleks eluliselt usutavam, et seda tehakse nö nelja silma all, mitte tunnistajate juuresolekul ja valvekaamera vaateväljas. Seega puudub Tauri Soome käitumises subjektiivne külg – tahe tekitada hirmu.
7. Süüteokooseisu puudumise asjaolude kohta on apellant selgel seisukohal, et Tauri Soome poolt ei ole täidetud süüteokoosseis, kohtu põhistus ei ole veenev, kohtu meelevaldsed tõlgendused on lubamatud, kohtuotsus rajaneb oletustel ning teo toimepanemise asjaolud viitavad selgelt sellele, et on olemas põhjendatud kahtlused, et Tauri Soome ei ole talle etteheidetud tegu toime pannud ning tegu on kannatanu poolse kättemaksuga.
8. Oletuslikkusele rajatud otsus on vastuolus

§ 312

p 1 kohase kohtuotsuse põhistamise nõudega ning viitab kohtuliku uurimise ühekülgsusele ja puudulikkusele

§ 338p 1 tähenduses.

Oletuslike väidete esitamine kohtuotsuses on käsitatav kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena

§ 339lg 2 mõttes.

Rajades süüdimõistva kohtuotsuse järeldused oletustele ja jättes kohtulikul arutamisel tõusetunud kahtlused süüdistatava süüdiolekus tema kasuks tõlgendamata, rikub kohus oluliselt kriminaalmenetlusõigust

§ 339lg 2 mõttes.

10 48. Kaitsja leiab, et maakohus on vaidlustatavas otsuses hinnanud tõendeid ühekülgselt ja valikuliselt, ei ole faktiliste asjaolude tuvastamisel järginud kriminaalmenetlusõiguse norme ja on tuginenud kohtuotsust põhjendades motiveerimata seisukohtadele. Eeltoodust tulenevalt on maakohus jätnud oma otsuse nõuetekohaselt põhistamata, rikkudes sellega oluliselt kriminaalmenetlusõigust

§ 339lg 1 p 7 mõttes.

Viidatud vead on toonud kaasa ebaseadusliku ja põhjendamatu kohtuotsuse

§ 339lg 2 tähenduses ning on seetõttu aluseks maakohtu otsuse tühistamisele 49.

Õigusemõistmine mitte üksnes ei pea olema, vaid ka näima aus. Kohtunik peab õigusemõistmisel olema erapooletu ning peab sellisena näima ka mõistlikule kõrvalseisjale. Juhul, kui kohtunikul on eelarvamus poole suhtes ja see takistab asja objektiivselt lahendamast, tulnuks kohtunikul ennast taandada. 50. Tauri Soome suhtes peetud kohtumenetlus ei olnud kaitsja hinnangul aus, õiglane ega erapooletu. Kohus on pidanud apriori õigeks kannatanu ütluseid, jättes sisuliselt kõik ülejäänud tõendid hindamata. Kohus ei ole vajalikuks pidanud Tauri Soomet küsitleda, sest ilmselt juba siis oli kohtu siseveendumus kujunenud. Lisaks langetas kohus otsuse tõendeid analüüsimata, kuna nii lühikese aja jooksul, mil kohus nõupidamistoas viibis, ei ole võimalik viia läbi tõendite analüüs, nende võrdlemine ning ka kohtuotsuse valmis kirjutamine. Sisuliselt 16 minutiga ei ole füüsiliselt võimalik analüüsida ausalt ja õiglaselt kõiki

§ 306

kohaselt kohtuotsuse tegemisel lahendamisele kuuluvaid küsimusi ning neid ka kirjalikuks otsuseks formuleerida. Kohus lahkus nõupidamistuppa kell 16:35 ja saabus tagasi otsust kuulutama kell 16:51. Kohus oli saalist ära vaid 16 minutit. Ei ole eluliselt usutav, et kohus kaalus selle ajaga põhjalikult asjas uuritud tõendeid ning kirjutas valmis resolutiivotsuse. Pigem näitab selline asjaolu seda, et kohus ei ole täitnud oma kohustust igakülgselt ja erapooletult vaagima kõiki selle menetluse käigus tõusetunud küsimusi. Kaitsja hinnangul on kõnealusel viisil toimides rikutud

§ 339

lg 1 p-s 12 sätestatud ausa ja õiglase kohtumenetluse põhimõtet ning sellisel viisil toimimine tuleb tunnistada kriminaalmenetlusõiguse muuks oluliseks rikkumiseks

§ 339

lg 2 mõttes põhjusel, et sellega võis kaasneda ebaseaduslik ja põhjendamatu kohtulahend. 51. Tauri Soome suhtes kohaldati 23.12.2015 kohtumäärusega tõkendit vahistamine.

§ 130

lg 1 kohaselt on vahistamine kahtlustatavale kohaldatav tõkend, mis seisneb isikult kohtumääruse alusel vabaduse võtmises. Kohtueelses menetluses võib kahtlustatav või süüdistatav olla vahistatud üksnes käesoleva seadustiku §-s 131-1 sätestatud tähtaegade piires (

§ 130lg 3).

Kohtueelses menetluses ei või teise astme kuriteos kahtlustatav olla vahi all üle nelja kuu (

§ 131

-1), Tauri Soome osas vahistuse kohaldamise ajal kehtinud redaktsiooni kohaselt oli selleks piiriks kuus kuud. Kooskõlas

§ 137

-1 võib kahtlustatava või prokuröri taotlusel eeluurimiskohtunik või kohus vahistatu nõusolekul asendada vahistamise kohustusega alluda karistusseadustiku § 75-1 lõikes 1 sätestatud elektroonilisele valvele. Tauri Soome suhtes asendati 24.03.2016.a. kohtumäärusega vahistamise elektroonilise valvega. Elektroonilise valve kohaldamise tähtajale, samuti elektroonilise valve kohaldamisele või kohaldamisest keeldumisele, elektroonilise valve tähtaja pikendamise või sellest keeldumise vaidlustamisele ning valve kohaldamise põhjendatuse kontrollile kohaldatakse käesolevas seadustikus vahistamisele kehtestatud nõudeid (

§ 137-1 lg 9).

Nimetatud sättest ning elektroonse valve vahistust asendavast eesmärgist tulenevalt ei 11 saa kohtueelses menetluses elektroonilist valvet kohaldada ajaliselt kauem, kui saaks kohaldada vahistamist. Vahistamistähtaja möödumisel tuleb kas vahistamist

§ 131

-1 lg 2 sätestatud aluse ilmnemisel pikendada või selle puudumisel tõkend vahistamine ning seda asendav elektrooniline valve lõpetada. Tauri Soome suhtes on möödunud ka varasema redaktsiooni kohase vahistamise ja selle asenduseks elektroonse valve kohaldamise 6 kuuline tähtaeg hiljemalt 23.06.2016.a. Seega tulnuks hiljemalt nimetatud päeval kas pikendada Tauri Soome suhtes kohaldatud tõkendit vahistamine või selle mittepikendamisel lõpetada Tauri Soome suhtes seda asendava elektroonilise valve kohaldamine. Kui puudub alus vahistamise kohaldamiseks, puudub alus ka seda asendava meetme kohaldamiseks. Tauri Soome suhtes ei tehtud midagi – ei pikendatud tõkendi vahistamine kohaldamist ega lõpetatud ka elektroonilist valvet. Tauri Soome pöördus 26.06.2016 vastava küsimusega kriminaalhooldaja poole, kellelt saadud vastuse kohaselt on Tauri Soome suhtes elektrooniline valve pikendatud kuni 2.11.2016. Tauri Soomele ega tema kaitsjatele kohus pikendamisest ei ole teavitanud ega neid ka tõkendi pikendamise arutamisele kutsunud. Tulenevalt

§ 137

-1 lg 9 ja 131 lg 2 saanuks elektroonilise valve pikendamise küsimust lahendada üksnes kahtlustatava ja tema kaitsja osavõtul. Tauri Soome suhtes kohaldatud tõkend vahistamine sai maksimaalselt kehtida 6 kuud e. kuni 23.06.2016. Ka seda asendav elektrooniline valve ei saa kohalduda kauem. Nimetatud tähtaja möödumisel tõkendit vahistamine ei pikendatud, seega tulnuks Tauri Soome suhtes elektrooniline valve samal päeval lõpetada. Analoogia korras vabastatakse vahistatu tõkendi vahistamine kehtivuse viimasel päeval vahi alt. Elektroonse valve jätkamine peale vahistamise lõppemist on kriminaalmenetlusõiguse rikkumine. Juhul kui kohus siiski on seisukohal, et pikendas vaidlustatud määrusega Tauri Soome tõkendit või asendustõkendit, on kohus teinud seda tagaselja ning rikkunud sellega

§ 137-1 lg 9 ja 131 lg 2 sätestatud menetlusnorme.

Tauri Soome on sisuliselt viibinud terve selle perioodi koduarestis. Tööl käimist temale võimaldatud ei ole. Kaitsja hinnangul on käeoleval hetkel mõistlik ja vajalik tühistada viivitamatult elektrooniline valve. 52. Kaitsja on seisukohal, et juhul, kui on siiski võimalik tuvastada Tauri Soome süüline käitumine, tuleb asuda seisukohale, et tema süü ei ole suur. Tema tahtlus kannatanuga vestlemisel oli suunatud oma venna ja kannatanu lepitamisele ja asja lahendamisele kokkuleppemenetluses, mis viitab sellele, et tal puudus ka soov kannatanu õiguste realiseerimist takistada. KarS § 56 lg 1 kohaselt rajaneb karistuse mõistmine süüpõhimõttel. Andes hinnangut süü suurusele, tuleb esmajoones lähtuda süüteo toimepanemise asjaoludest, mis võivad iseloomustada näiteks tegu ja tagajärge ning süüdlase käitumise motiivi ja eesmärki, kuid ilmneda ka karistust kergendatavates ning raskendavates asjaoludes. Karistust raskendavad asjaolud käesolevas asjas puuduvad. Küll aga esinevad karistust kergendavad asjaolud. Kergendava asjaoluna on võimalik, süü suuruse juures hinnata ka seda, et Tauri Soome on varasemad kriminaalkorras karistused täitnud. Isiku süü hindamisel tuleb lähtuda eelkõige asjas tuvastatud faktilistest asjaoludest ja nendes kajastuvast teo ebaõiguse mahust, samuti võimalust mõjutada süüdlasi edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. Tauri Soome süü ei saa kindlasti olla nii suur, et see tingiks talle reaalse vanglakaristuse mõistmise ettenähtud sanktsiooni 1/3 määra lähedal. Reaalse vangistuse kohaldamine kujutab endast süüdistatava õigusseisundi kõige tõsisemat riivet. Reaalse 12 vangistuse kohaldamine on võimalik ainult siis, kui karistuse eesmärke ei ole enam kuidagi võimalik saavutada muude vahenditega. Kaitsja on seisukohal, et Tauri Soome puhul on võimalik saavutada karistuse eesmärgid ka siis, kui jätta tema suhtes kohaldatav karistus täitmisele pööramata. Karistuse mõistmisel tuleb arvestada võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest. Igasugune mõjutamine saab toimuda isiksuse, tema hoiakute muutmise kaudu. Seetõttu peab karistuse eripreventiivse eesmärgi saavutamiseks prognoosima, milline karistus on efektiivseim ning mõjustab kõige paremini süüdlast edaspidi süütegude toimepanemisest hoiduma. Seega on karistuse eesmärk lisaks õiguskorra kaitsmisele ja toimepandud süüteo eest avaliku hukkamõistu avaldamisele ka süüteo toimepannud isiku positiivne mõjutamine hoiduma edaspidi süütegude toimepanemisest. Kaitsja on seisukohal, et jättes karistuse tingimisi täitmisele pööramata ja määrates Tauri Soomele katseaja, mõjutab see igal juhul hoiduma Tauri Soomet edaspidi süütegusid toime panemast. Tauri Soome saab aru, et iga eksimus toob kaasa karistuse täitmisele pööramise ja ühtlasi annab talle ka võimaluse tõestada ühiskonnale, et ta suudab edaspidi õiguskuulekalt käituda ning kehtestatud normidest kinni pidada. Tauri Soome on ligemale 1 aasta olnud elektroonilise valve all ning tõendanud sellega, et suudab õiguskuulekalt käituda. Arvestades Tauri Soome süü suurust, karistust kergendavaid asjaolusid ning Tauri Soome isikut, leiab kaitsja, et võimalik ja õiglane on tema karistamine miinimummäära lähedase karistusega. Miinimummäära lähedane karistus on Tauri Soome tegevust arvestades mõistlik ja eesmärgipärane. Kaitsja leiab, et väga oluline on arvestada Tauri Soome isikut, tema perekonnaseisu, sh alaealise lapse huvisid. Kaitsja hinnangul on igati võimalik ja vajalik Tauri Soome isikust tulenevat arvestada ning võimalik on jätta karistus täies ulatuses täitmisele pööramata. Tauri Soome on selle menetluse käigus viibinud vahi all, ehk siis vanglas alates tema kinnipidamisest 3 kuud ja 2 päeva ning pärast seda alates 23.03.2016 kuni tänaseni elektroonilise valve all. Selle aja jooksul on Tauri Soomel olnud piisavalt aega oma käitumise üle järele mõelda. Ilmselgelt on Tauri Soome saanud tõelise šoki osaliseks ning on tajunud õigusvastase käitumise tagajärgi ja on jõudnud selge arusaamani ja soovib edaspidi hoiduda kõikvõimalike süütegude toimepanemisest. Sellest tulenevalt võib öelda, et vangistuses viibitud aeg on Tauri Soomele mõjunud selles suunas, et ta on tajunud oma teo tagajärgi ning on valmis edaspidi õiguskuulekalt käituma ning seetõttu palub kaitsja Tauri Soome süüditunnistamisel ja karistuse määramisel jätta mõistetud karistus tingimisi kohaldamata ning määrata Tauri Soomele katseaeg. Ka prokuratuur on menetluse käigus andnud hinnagu, milles leiab, et Tauri Soome karistamine tingimisi on piisav. Lähtudes eeltoodust taotleb kaitsja maakohtu otsuse tühistamist Tauri Soome süüdimõistmises KarS § 323 lg 1 järgi ning süüdistatava õigeksmõistmist. Samuti palub kaitsja tühistada viivitamatult tõkend vahistamise asendamine elektroonilise valvega. Alternatiivselt taotleb kaitsja Tauri Soome süüditunnistamisel ja karistuse määramisel mõistetud karistuse vähendamist, selle kohaldamist tingimisi ning Tauri Soomele katseaja määramist. Menetluskulud palub kaitsja jätta täies ulatuses riigi kanda. 9.jaanuaril 2017 esitas prokurör ringkonnakohtule oma kirjalikud vastuväited. 13 Apellatsioonikohtu istungil toetasid süüdistatav ja kaitsja apellatsiooni, prokurör vaidles sellele vastu. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT: Kohtukolleegium, kuulanud ära menetlusosalised, tutvunud kriminaaltoimiku materjalidega ja esitatud apellatsiooniga leiab, et maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud ning selle tühistamiseks ei ole alust. Kohtukolleegium leiab, et kaitsja poolt apellatsioonis maakohtu otsusele tehtud etteheited ei ole põhjendatud, need on paljasõnalised ning ei saa mingilgi määral mõjutada süüdistatava suhtes maakohtu poolt tehtud otsuse liiki e. viia õigeksmõistva otsuse tegemiseni. Apellatsioonis viitab kaitsja

prg 338 p –dele 1 ja 3 e. väidab, et maakohtus on kohtulik uurimine olnud ühekülgne ja puudulik ning rikutud on ka oluliselt kriminaalmenetlusõigust. Apellatsioonist on väljaloetav, et

prg 339 lg 1 rikkumiste loetelust esineb kaitsja arvates p-s 7 ja 12 nimetatud rikkumised e. põhjenduste puudumine kohtuotsuses ja rikutud on ausa ning õiglase kohtumenetluse põhimõtet. Nimelt,

prg 338 p.3 sätestatud kohtuotsuse tühistamise alus saab esineda siis, kui on tuvastatud

prg 339 lg 1 loetletud rikkumine või selline rikkumine, mille ringkonnakohus ise

prg 339 lg 1 alusel tunnistab oluliseks. Siinjuures peab kohtukolleegium vajalikuks esmalt rõhutada seda, et asudes seisukohale, et kohtuotsuses puudub põhjendus tulnuks apellandil taotleda olenemata sellest, et ta muuhulgas ei nõustu ka maakohtu otsuses tehtud materiaalõigusliku hinnangu ja tõendite hindamise tulemiga ning karistusmääraga,

§ 341

lg 1 alusel kohtuotsuse tühistamist ja kriminaalasja saatmist uueks arutamiseks samale kohtule teises koosseisus, sest tegemist on

§ 339lõikes 1 loetletud rikkumisega, mida ei ole ringkonnakohtus võimalik kõrvaldada.

Riigikohtu kriminaalkolleegium on oma otsustes korduvalt märkinud, et

§ 339

lõikes 1 sätestatud kriminaalmenetlusõiguse olulised rikkumised on sellised, millise rikkumise kõrvaldamine tulenevalt

§ 341lg-st 1 ei ole apellatsioonimenetluses lubatud.

Näiteks on Riigikohtu kriminaalkolleegium käsitlenud seda küsimust

1. mai 2008.a otsuses nr 3-1-1-27-
2. Kuna apellant ei ole taotlenud kriminaalasja saatmist maakohtule uueks arutamiseks, ei saa olla ka tema poolt tehtud viide

prg. 339 lg 1 p.7 sätete rikkumisele maakohtu poolt tõsiseltvõetav ning sisuliselt on tegemist paljasõnalise väitega. Kohtukolleegium peab vajalikuks rõhutada sedagi, et Riigikohtu kriminaalkolleegiumi praktika kohaselt tuleb

§ 339

lg 1 p 7 järgi kvalifitseerida üksnes kohtuotsuse põhistamise kohustuse kõige ulatuslikumad rikkumised, mis on käsitatavad

§ 339lg 1 p-s 7 otsesõnu nimetatud kohtuotsuses „põhjenduse puudumisena“.

Seejuures tuleb silmas pidada, et seadus räägib „põhjenduse“ kui terviku, mitte üksikute „põhjenduste“ puudumisest. Kohtuotsuses põhjenduse puudumisega on tegemist eeskätt siis, kui kohus jätab seadusliku aluseta kohtuotsuse põhiosa (

§ 312

) tervikuna või siis mõne süüdistatava või kuriteo osas üldse koostamata (3-1-1-65-14). Ka ei saa kohtukolleegiumi hinnangul kuidagi väita, et vaidlustatud kohtuotsuse näol oleks tegemist motiveerimata kohtuotsusega

prg.339 lg 1 p.7 mõttes. Kaitsja 14 analüüsib apellatsioonis tõendeid, mille alusel tulnuks tema arvates süüdistatav temale esitatud süüdistustes õigeks mõista. Kuna maakohus jõudis tõendeid kogumis hinnates teistsugusele järeldusele, siis apellandi arvates on muuhulgas tegemist kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisega

§ 339lg 1 p 7 mõttes.

Kohtukolleegium ei nõustu selle seisukohaga. Maakohus on küllaldase põhjalikkusega kajastanud kõiki kriminaalasjas uuritud tõendeid, asetanud erinevatest tõenditest tuleneva teabe ning esitatud asjakohased kaitseargumendid omavahelisse konteksti ning piisavalt selgelt ja arusaadavalt põhjendanud oma järeldusi ja seisukohti. Vaidlustatud kohtuotsuses kajastatud tõendite analüüs ja selle pinnalt esitatud kohtu põhjendused on loogilised, igakülgsed, objektiivsed ning veenvad, kohtu siseveendumuse kujunemine on otsuse lugejale jälgitav, st maakohus on tõendeid hinnanud nii nagu seda nõuab

§ 61sisu ja mõte.

Menetlusosaliste asjassepuutumatute seisukohtade ümberlükkamine kohtuotsuses ei ole kohtule etteheidetav (3-1-1-44-13 p.20). Kohtuotsuses toodud põhjendustega ja järeldustega mittenõustumine ei ole samastatav põhjenduste puudumisega KarS § 339 lg 1 p 7 mõttes. Ausa ja õiglase kohtumenetluse rikkumiseks on kaitsja pidanud seda, et kohus ei ole pidanud vajalikuks Tauri Soomet küsitleda, sest ilmselt juba siis oli kohtu siseveendumus kujunenud. Lisaks langetas kohus otsuse tõendeid analüüsimata, kuna nii lühikese aja jooksul, mil kohus nõupidamistoas viibis, ei ole võimalik viia läbi tõendite analüüsi, nende võrdlemist ning ka kohtuotsuse valmis kirjutamist. Sisuliselt 16 minutiga ei ole füüsiliselt võimalik analüüsida ausalt ja õiglaselt kõiki

§ 306

kohaselt kohtuotsuse tegemisel lahendamisele kuuluvaid küsimusi ning neid ka kirjalikuks otsuseks formuleerida. Vaidlust ei ole selles, et Tauri Soomet on maakohtus ristküsitletud kohtumenetluse poolte poolt ja seda kriminaalmenetluse normide kohaselt. Kohus võib aga ei pea vastavalt

prg 288 lg-le 6 pärast ristküsitlust küsitlema tunnistajat, kannatanut, süüdistatavat. Kohus on erapooletu õigusemõistja, kelle roll seisneb eelkõige tõendamise reeglite järgimise tagamises kohtuistungil, seejärel kogutud tõendite hindamises ja nende pinnalt otsuse tegemises. Vajadus küsitlemiseks tekib kohtul siis, kui kohtu arvates kohtumenetluse pooled on jätnud midagi nö kahe silma vahele ja mingid asjaolud on jäänud ebaselgeks. Kohtul ei ole kohustust kasutada küsitlemise võimalust ning midagi etteheidetavat ei saa olla selles, et pärast süüdistatava ristküsitlemist oli kohtul piisav ettekujutus kuriteosündmuse tehioludest ning süüdistatava versioonist toimunust ja puudus vajadus küsitlemiseks. Kohtukolleegiumi hinnangul on sellise pigem tavapärase ja reeglipärase olukorra tõlgendamine ausa ja õiglase kohtumenetluse rikkumisena meelevaldne. Teine argument, mis kaitsja arvates viitab ausa ja õiglase kohtumenetluse rikkumisele on fakt, et maakohus oli nõupidamistoas liiga lühikest aega, e. 16 minutit, mis ei võimalda viia läbi tõendite analüüsi ja lahendada kõik

prg 306 sätestatud küsimused. Ka see maakohtule tehtud etteheide ei ole kohtukolleegiumi arvates tõsiseltvõetav. Vaidlust pole selles, et kriminaalasja ainuisikuliselt lahendav kohtunik oli saalis kogu kohtuliku uurimise kestel, et ta juhtis kohtuistungit ning kuulas ka süüdistatava, kannatanu, tunnistaja ristküsitlust, uuris vahetult esitatud kirjalikke tõendeid. Kuna sama kohtunik andis süüdistatava ka süüdistuakti alusel kohtu alla, siis on põhjendatud alus väita, et seisukoht kuriteo kvalifikatsiooni õigsuses kujunes juba nimetatud menetlusstaadiumis. Riigikohus on oma otsuses 3-1-1-53-11 p 11 15 selgitanud, et kriminaalmenetluse seadustiku § 213 lg-st 1 ja §-st 223 tuleneb prokuratuuri kohustus kontrollida kriminaaltoimiku saamisel selles sisalduvaid materjale. Sama seadustiku § 154 kohaselt märgib prokurör süüdistusaktis nii kuriteo asjaolud kui ka kuriteo kvalifikatsiooni. Kolleegium leiab, et käesolevas asjas oleks maakohus süüdistuses ilmse puuduse avastamisel saanud kasutada ka

§ 262

p-s 2 sätestatud võimalust tagastada süüdistusakt prokuratuurile, sest see ei vasta

§ 154nõuetele.

Nende nõuete kohaselt (

§ 154lg 2 p 1) tuleb süüdistusaktis märkida ka kuriteo asjaolud.

Kuigi kohtu alla andmise küsimuse lahendamisel ei pea kohus mõistetavalt otsustama

§-s 306 sätestatud küsimusi ega saagi seda teha, tuleb olukorras, kus süüdistusaktis on kuriteo asjaolud küll märgitud, kuid nende kirjeldus ilmselgelt ei vasta isikule süüksarvatud kuriteo tunnustele, jaatada kohtu õigust lugeda süüdistusakt

§ 154nõuetele mittevastavaks.

Peamine e. võtmeküsimus süüdistatava süüküsimuse otsustamisel oli tõendite usaldusväärsus e see, keda uskuda ja keda mitte. Vastus sellele küsimusele kujuneb kohtunikul samuti vahetu tõendite uurimise käigus ja kuna kohtunik arutas, nagu öeldud, kriminaalasja ainuisikuliselt, siis ei saa temalt nõuda, et ta nõupidamistoas iseendaga peab nõu pidama. Vaidlust ei ole ka selles, et maakohus kuulutas 16 minutit peale saalist lahkumist kohtuotsuse resolutiivosa, mis vastas

prg 306 nõuetele e kõik küsimused, milliste lahendamine peab olema resolutiivosas olema kajastatud olid selles ka lahendatud. Otsustamaks, kas eelkirjeldatud nõuded on täidetud, ei ole määrav, millal täpselt või kui kiiresti kohtunik oma seisukoha kujundab, vaid see, kas kohtuniku siseveendumus kujuneb kohtuliku uurimise tulemusena. Kolleegiumi hinnangul ei saa kohtunikule ette heita, et kohtu siseveendumus ei oleks kujunenud kohtuliku uurimise tulemusena. Vaidlustatud kohtuotsuse resolutiivosa vormistamine ja selle allkirjastamine 16 minutiga ei ületa inimvõimete piire ega anna alust kahelda kohtu sõltumatuses ja erapooletuses. Üheks kohtuotsuse tühistamise põhjuseks peab kaitsja kohtuliku uurimise ühekülgsust ja puudulikkust. Kaitsja arvates väljendub kohtuliku uurimise ühekülgsus muuhulgas ka selles, et kohus tugines üksnes süüdistuse poolt esitatud käsitlusele mingisugusest faktilisest või õiguslikust asjaolust. Nimetatud asjaolu on kohtuotsuse apellatsiooni korras tühistamise aluseks

§ 338p.1 mõttes.

Esiteks märgib kohtukolleegium, et midagi ebaloomulikku ja ebaseaduslikku ei ole selles, kui kohtu seisukohad ühtivad süüdistuse seisukohtadega. Tegelikult ei ole praktikas üldse mitte välistatud, et maakohus nõustub esitatud süüdistusega ja prokuröri seisukohtadega ning prokuröri motiveeringuga ja seetõttu ongi kohtu seisukoht sarnane või isegi kattuv prokuröri omaga. Eriti on see nii põhjendatud süüdistuste puhul. Tõde saabki olla ainult üks. Tegelikult ei ole arutatava kriminaalasja menetluse käigus mitte ainult prokurör jaatanud neidsamu faktilisi ja õiguslikke asjaolusid, mis on esitatud maakohtu otsuses. Ka on Tauri Soome vahistamise määrusele esitatud määruskaebust läbi vaadanud ringkonnakohtu kriminaalkolleegium põhjendatud kahtluse tuvastamisel lähtunud sarnastest asjaoludest. Apellatsiooni väide, et maakohtus toimunud kohtulik uurimine oli ühekülgne ja puudulik, on paljasõnaline. Antud juhul ei saa rääkida kohtuliku uurimise ühekülgsusest ja puudulikkusest. Kõiki tõendeid, mis kohtule esitati ja mille vahetut uurimist prokurör ja kaitsjad kohtuistungil taotlesid, kohus ka uuris. Süüdistataval ja kaitsjatel oli võimalik esitada küsimusi kannatanule, tunnistajale. Vahetult uuriti maakohtu istungil ka kirjalikke tõendeid. Kaitsjad ja süüdistatav nõustusid kohtuliku uurimise lõpule viimisega. Apellatsioonis ei taotleta samuti mingite maakohtus 16 uurimata jäänud tõendite uurimist ringkonnakohtu istungil ega viidata ka sellele, et maakohus oleks jätnud tähelepanuta kaitsepoole taotlused ning rahuldanud ainult süüdistuse poole taotlusi e. olnud ühekülgne. Seega puudub igasugune põhjendatud alus rääkida kohtuliku uurimise ühekülgsusest ja puudulikkusest maakohtus. Viidates

§ 309

lg-le 2, rõhutab kohtukolleegium veel seda, et kohtuliku uurimise ühekülgsus ja puudulikkus ei ole õigeksmõistva kohtuotsuse tegemise alus ja kohtuotsuse tühistamine apellatsioonikohtus nimetatud alustel ei too kaasa õigeksmõistva kohtuotsuse tegemist. Kohtuliku uurimise ühekülgsus ja puudulikkus on selline rikkumine, mis on kõrvaldatav ringkonnakohtus, kui seda taotletakse apellatsioonis ning selleks on põhjendatud alus. Nagu apellatsiooni sisust järeldada võib, heidetakse maakohtule tegelikult ette seda, et maakohus on olemasolevast tõendite kogumist ja tõendite hindamisprotsessi tulemil tulnud kaitsjast erinevale järeldusele süüdistatava süü osas. Kaitsja on oma apellatsioonis hinnanud tõendeid omapoolselt, leides, et maakohus pidanuks tegema õigeksmõistva otsuse, mis pidanuks rajanema süüdistatava ütlustele, milliseid kinnitavad tunnistaja ütlused ja kannatanu ütlused tulnuks kui valeütlused kõrvale jätta. Kohtukolleegium märgib siinjuures vastuseks apellatsioonis toodule, et süüdistataval on tõepoolest vaieldamatu õigus esitada kõikvõimalikke kaitseversioone; see on süüdistatava põhiseaduslik ning võõrandamatu õigus. Eelöeldu ei tähenda aga, et kõikvõimalikke esitatavaid kaitseversioone peaks automaatselt käsitlema tõestena ning lähtuma nende kehtivusest (tõepärasusest) seni, kuni pole tõendatud vastupidine. Oluline on seega tähele panna ning mõista, et in dubio pro reo põhimõtte poolt ei ole hõlmatud igasugused, ka kõige kaugemalseisvamad hüpoteetilised variandid, mis võimaldaks tõendites sisalduvat teavet tõlgendada süüdistatava kasuks. Need kaitse seisukohad, millised on apellatsioonis esitatud etteheidetena maakohtu otsusele, ei ole esitatud veenvate argumentidena, millised Riigikohtu seisukohast võiksid mõjutada apellatsioonikohut tõendeid ümber hindama. Seejuures märgib kohtukolleegium, et üks tõendite hindamise põhinõue on järgmine: kui erinevad kohtud hindavad tõendeid nii erinevalt, et ühel juhul mõistetakse nende tõendite alusel süüdistatav talle inkrimineeritud kuriteos süüdi ja teisel juhul nende samade tõendite alusel õigeks (või vastupidi), peab ringkonnakohus lisaks omapoolsele tõendite analüüsile näitama ära ka esimese astme kohtu poolt tõendite hindamisel tehtud vead, mis kinnitavad kohtuliku uurimise ühekülgsust või puudulikkust ja mis viisid kohtu järeldused mittevastavusse faktiliste asjaoludega (Riigikohtu otsus 3-1-1-77-05). Kohtukolleegium aga ei ole selliseid vigu maakohtu otsuses tuvastanud. Maakohus on otsuse tegemisel järginud kõiki otsusele esitatavaid nõudeid ning andmaks hinnangut maakohtu otsuse põhjendatusele, tunnistab kohtukolleegium selle põhjalikult motiveerituks. Maakohus on hinnanud tõendeid nende kogumis ning põhistatud argumentatsiooni tulemusel jõudnud kriminaalkolleegiumi hinnangul õigele järeldusele süüdistatava süü tõendatuse, tema käitumisele antud juriidilise hinnangu ning tõendite usaldusväärsuse osas. Põhjendatud on ka süüdistatavale mõistetud karistust. Eelöeldu puudutab vaieldamatult ka seda, millisel määral peab apellatsioonikohus sellise kohtukolleegiumi kujunenud arusaama valguses enda kohtuotsust põhistama. Sellega seoses osundab ringkonnakohus arusaamale, mille kohaselt ei nõua kohtul lasuv põhjendamiskohustus kindlasti mitte üksikasjalikku vastamist kohtumenetluse poole igale argumendile (vt Riigikohtu otsus 3-1-1-48-12, p 16.3.2) ja seda iseäranis siis, kui tegemist on kaebemenetlusega ning esitakse argumente, millele vaidlustatud otsuses on ammendavalt ja põhistatult juba vastatud ning millega kaebust läbivaatav 17 kohtuinstants nõustub (vt Riigikohtu otsus 3-1-1-92-11, p 15.1). Menetlusosaliste asjassepuutumatute seisukohtade käsitlemiseks puudub kohtul kohustus (vt Riigikohtu otsus 3-1-1-44-13 p.20). Kohus peab kriminaalasjas välja selgitama tõendamiseseme asjaolude esinemise või puudumise ja maakohus on seda teinud. Andmaks hinnangut maakohtu seisukohale tõendite eelistuse osas, märgib kohtukolleegium, et nõustub täielikult maakohtuga selles, et kannatanu ütlused on usaldusväärsed ning nendele on võimalik tugineda süüdistatava süüküsimuse otsustamisel. Kannatanu on andnud kuriteosündmuste ning sellele eelnenud sündmuste osas kogu menetluse vältel ühesuguseid ütlusi. Kannatanu ütlusi vahetult kuulanud maakohtul ja tema ütlustega tutvunud ringkonnakohtul ei saa tekkida kahtlusi selles, et kannatanu räägib tõtt, et tema poolt esitatud sündmuste kirjeldus on loogiline, detailne ja süüdistatava tegevuse eesmärke arvestades (oma venna huvides ja tema olukorra kergendamise nimel tegutsemine) ka eluliselt usutav. Kannatanul puudus kohtukolleegiumi hinnangul motiiv välja mõelda Tauri Soome poolt tehtud ähvardusi ning huvi alustada kriminaalmenetlust, mis ilmselgelt on ka temale endale koormav. Apellant väidab oma apellatsioonis vastupidist. Ta peab kohtu seisukohta, et kannatanul puudub alus vihamotiiviks selgelt ekslikuks. Vastupidiselt kohtule leiab apellant, et kannatanu on oma ütlustes ise kirjeldanud oma vihamotiive. Kannatanul oli olemas varasem, sõpradelt ja tuttavatelt saadud, (kontrollimatu ja väär) informatsioon Tauri Soome kohta. Kannatanu soovis T ja Tauri Soomele kätte maksta ja kohta kätte näidata. Vihamotiiviks oli piisavalt aluseid, esmalt viha TS vastu, kellega kannatanu ööklubis kakles ja kes talle valu põhjustas ning teisalt viha Tauri Soome vastu, kes ei vormistanud piisava kiirusega kannatanule sobivaid dokumente ning ilmselt ka ei nõustunud soovitud rahasummadega. Seega on piisavalt alust arvata, et vihamotiivid olid kannatanul täiesti olemas. Samuti tuleneb kannatanu enda ütlustest, et rahalise kompensatsiooni soov oli tal algusest peale olemas. Kohtukolleegiumi hinnangul on kaitsja sellekohased järeldused meelevaldsed. Mis puudutab materiaalset huvitatust, siis esiteks, algusest peale e. juba enne kuriteosündmust, ei olnud mitte kannatanu see, kes ilmutas initsiatiivi kokkusaamisteks, kokkulepeteks ja rahalise kompensatsiooni saamiseks. Rahaline kompensatsioon, mis oli esialgu tingimuseks kokkuleppe andmiseks, on pigem sümboolne, kui kellegi materiaalset olukorda parandav. Veel enam, lepingu kohaselt pidi ta 200 eurot saama alles pärast TS vabanemist ja seda ka poole aasta jooksul, mis iseenesest ei välista seda, et ta materiaalne olukord paranenuks igakuiselt ca 33 euro võrra. Eitada ei saa sedagi, et kannatanu oli see, kes lepingu allkirjastamisest loobus, millega ka ilmselgelt väljendas omakasuliste eesmärkide puudumist. Väär on ka kaitsja seisukoht nagu tuleneks kannatanu ütlustest, et ta pöördus politsei poole avaldusega seetõttu, et sõpradelt saadud informatsiooni alusel tekkis tal soov kätte maksta ja vendadele koht kätte näidata. Kannatanu on maakohtus selgitanud, et ta keeldus esialgsest lubadusest anda nõusolek lepituseks seetõttu, et tal „on palju sõpru ja tuttavaid, keda on samamoodi käidud ähvardamas igatpidi, keegi peab see julge olema, kes neile vastu hakkab. Olingi seda meelt, et alla ei kirjuta ja olin nõus kohtusse tulema“. Selleks ajaks, kui kannatanu tegi enda jaoks sellise põhimõttelise, mitte vihast ja kättemaksusoovist tuleneva nagu seda temale apellatsioonis omistatakse, otsuse, ei olnud Tauri Soome veel nö orbiidil. Suhtlus oli vaid tunnistaja JR-ga. Kui pärast kannatanupoolset loobumist leppimisest TS-ga oleks sündmused lõppenud, ei oleks ka kellelegi midagi kriminaalset ette heita olnud. Kannatanu pöördus politseisse peale seda, kui ta sai aru, et tema suhtes toimepandavad teod on võtnud kriminaalse pöörde, et Tauri Soome kavatsused on kuritegelikud ja tal on põhjust tunda hirmu nii enda tervise, 18 perekonnaliikmete tervise ja vara säilimise pärast. Siinjuures peab kohtukolleegium vajalikuks selgitada, et kuigi sündmused, millised said alguse 21.11.2015 ei olnud karistatavad e. karistusõiguslikult etteheidetavad, kuid selleks, et anda hinnangut süüdistuses kirjeldatud tegevusele ja süüdistuse tõendamiseseeme asjaoludele ei saa mööda minna ka nendele eelnenud sündmustest. Näiteks otsuses 3-1-1-93-15 selgitab Riigikohus, et kohus võib otsuse põhjendustes analüüsida ka süüdistatava käitumist, mida karistatava teona ei käsitata. Ehkki käitumisaktid, mis jäävad väljapoole süüdistuse ajalisi piire, ei saa süüdistust sisustada, võib süüdistuse ajalistest piiridest väljapoole jäänud käitumisel olla tähendus süüdistuse tõendatuse hindamise seisukohalt. Kuriteo toimepanemine on ajaliselt piiritletud käitumisakt, mis on samas seotud süüdlase käitumisega nii enne kui ka pärast kuriteosündmust. Süüdlase käitumine kuriteosündmusele eelnenud või sellele järgnenud ajal võib anda kaudset teavet, mis aitab tuvastada ka seda, milline oli isiku käitumine kuriteosündmuse ajal (3-1-1-16-04, p 9; 3-1-1-21-10, p 14). Seetõttu on ka põhjendatud kohtu poolt nende sündmuste uurimine, milles osalesid kannatanu ja tunnistaja ning nende suhtlemise seostamine süüdistatava Tauri Soome huvidega. Seega on kohtukolleegium seisukohal, et kannatanu ütlused evivad tõenduslikku jõudu ning lükkavad ümber Tauri Soome õigustavad ja süüd eitavad ütlused. Kohtupraktikas ei ole välistatud süüdimõistva kohtuotsuse tegemine ka vaid ühele tõendile toetuvalt. Vastasel juhul ei oleks võimalik selliste elujuhtumite muutumine kohtumenetluse esemeks, mida tõenduslikul tasandil tavatsetakse kirjeldada sõna-sõna-vastuolukordadena. Kuid neil juhtudel peab kohus eriti põhjalikult vaagima kõiki selle ühe süüstava tõendi uurimisel tõstatatud kahtlusi ja need veenvalt kummutama (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi

1. detsembri
2. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1114-13, p 9 koos edasiste viidetega). Kohtukolleegiumil puuduvad sellised kahtlused kannatanu poolt kohtumenetluses antud ütluste usaldusväärsuse kohta. Eelöelduga tunnistab kohtukolleegium, et arutataval juhul on tegemist sõna-sõnavastu olukorraga, mis tähendab seda, et konkreetsel kuriteosündmusel tunnistajad puudusid ja mis omakorda tähendab seda, et maakohus on põhjendatult jätnud süüdistatava süü tõendamisel kõrvale tunnistaja JR ütlused, kui ebausaldusväärsed. Siinkohal märgib kohtukolleegium, et apellatsioonis esitatud kaitseväited on selles osas vastuolulised. Ühelt poolt väidetakse, et tegemist on sõna-sõna-vastu olukorraga, mis eeldab kohtult põhjalikumat tõendamiskohustust ja kõigi kahtluste põhjalikumat vaagimist, teiselt poolt aga väidetakse, et sündmusel oli pealtnägija, kes võib anda usaldusväärseid ütlusi süüdistuses süüdistatavale etteheidetud käitumise kohta ning kinnitada süüdistatava ütlusi. Kohtukolleegium leiab, et maakohus on kohtuliku uurimise käigus põhjalikult kontrollinud tunnistaja JR usaldusväärsust. Ristküsitluse käigus tunnistaja ütlustes ilmnenud vastuolud võrreldes tema poolt kohtueelsel uurimisel antud ütlustega on andnud seadusliku aluse tunnistaja varasemate ütluste avaldamiseks. Kaitsja seisukoht, et vastuoluks on loetud seda, et tunnistaja ütles kohtus, et ta täpselt ei mäleta või talle ei meenu ja prokurör leidis, et tegemist on vastuoluga ning taotles varasemate ütluste avaldamist, ei vasta tegelikkusele. Tegelikult on maakohtu istungi protokollist selgelt väljaloetav, et vastuolu erinevates menetlusstaadiumites antud ütluste vahel seisneb selles, et maakohtus tunnistaja ütles, et leping jäi tema kätte, varasemalt aga väitis, et andis lepingu Taurile. Maakohus tuvastas, et avaldatud ütlustega on tõendatud, et Tauri Soome oli algusest peale seotud nö asjaajamisega 19 TS-le kergema karistuse saavutamiseks, kuigi JR püüdis kohtuistungil antud ütlustega jätta muljet justkui oleks ta pärast käekirjaliselt koostatud lepingu mittesobivusest teadasaamist Tauri Soomega kohtunud täiesti juhuslikult ning just JR pakkus varianti minna koos SI juurde. Vastates küsimusele, kas maakohtul oli seaduslik alus selliste järelduste tegemiseks kohtueelses menetluses antud ütluste põhjal, siis kohtukolleegiumi vastus on jaatav. Nimelt, deponeerimata ütlusi ei või kohus kasutada tõendamiseseme asjaolude tuvastamiseks. Antud juhul on maakohus seda keeldu järginud, varasemaid ütlusi on kasutatud kuriteosündmusele eelnenud sündmuste reprodutseerimisel ja sellega tunnistaja ning süüdistatava suhete tõendamisel. Kuriteosündmusega seonduvate ütluste usaldusväärsuse hindamisel on maakohus arvestanud seda, et tunnistaja ei suutnud esitada jutuajamise detaile, mida ta väidetavalt pealt kuulis ja et tegelikult olid reaalsed võimalused kuulda jutuajamist Tauri Soome ja kannatanu vahel võimatu. Tegelikult ei ole aga maakohus otsustanud tunnistaja usaldusväärsuse üle mitte sedavõrd tema ütlustes esinevate erinevuste ja vastuolude tõttu, vaid pigem tunnistaja tegevuse tõttu kuriteosündmusele eelnenud perioodil, mis lubab teha üheseid järeldusi selles, et tunnistaja tegevuse eesmärgid langesid kokku Tauri Soome kuritegelike eesmärkidega e. nad mõlemad tegutsesid TS olukorra leevendamise nimel ja selle nimel, et TS pääseks karistusest. Nimelt, maakohus on tunnistaja JR ütluste usaldusväärsuse hindamisel märkinud, et JR survestas juba kuriteosündmusele eelnevalt SI alla kirjutama lepituskokkuleppele. Eeltoodu on tõendatud käsikirjaliselt koostatud lepinguga 21.11.2015, kannatanule saadetud lepitusmenetluse kohaldamiseks nõusoleku andmise blanketiga, Facebookikonto väljavõttega vestlusest ning kannatanu SI ütlustega. Tunnistaja JR ütluste kohaselt suhtes ta SI-ga TS palvel ning 21.11.2015 koostas ta SI-ga lepingu. Facebooki vestlusega on tõendatud, et SI keeldus lepitusmenetluse kohaldamiseks nõusolekut andmast. Siinjuures peab kohtukolleegium asjakohaseks viidata Riigikohtu otsuse 3-1-1-100-15 p-s 15 väljendatud seisukohale tõendi usaldusväärsuse hindamise osas. Riigikohus märkis, et kohtupraktikas on tõdetud, et tõendi tunnistamine usaldusväärseks tähendab peamiselt kohtu veendumust, et see tõend kajastab uuritava kuriteo tunnust ja et seda kajastust on võimalik kriminaalmenetluses ka taasesitada. Riigikohtu kriminaalkolleegium on ütluste kui isikulise tõendiallika usaldusväärsust seostanud näiteks ütluste andja isikuomaduste ja tajumise asjaolude ning ütluste detailsuse, selguse ja elulise usutavusega. Samuti on oluline arvesse võtta ütluste andmise asjaolusid ja seda, kas antud ütlused süüstavad või võivad süüstada isikut ennast ning kas ütluste andja on ütluste sellisest tähendusest teadlik. Tõendi usaldusväärsust saab põhjendada ka selle kaudu, kuidas see riimub teiste tõenditega. (Vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
3. veebruari
4. a otsus asjas nr 3-1-1-8912, p 14 koos edasiste viidetega ja
5. mai
6. a otsus asjas nr 3-1-1-131-13, p 13). Hinnates tunnistaja ütlusi saab kohtukolleegiumi hinnangul teha põhjendatud järelduse selles, et tunnistaja on ilmselgelt kohandanud oma ütlusi Tauri Soome kaitsepositsiooniga e. saanud teada, et Tauri Soome eitab enda puutumust kannatanu survestamisega enne 17.12.2015, mistõttu hakkavad ka tunnistaja ütlused seda kinnitama. Kokkuvõtteks märgib kohtukolleegium, et maakohus on põhjendatult tunnistanud nii süüdistatava, kui ka tunnistaja ütlused ebausaldusväärseks ning rajanud süüdimõistva kohtuotsuse kannatanu usaldusväärsuse kontrolli läbinud usaldusväärsetele ütlustele, millistega on tõendatud süüdistatavale süüdistuses etteheidetud käitumine. 20 Kohtukolleegium nõustub maakohtu seisukohaga ka süüdistatava käitumisele antud karistusõigusliku hinnangu osas. KarS prg 323 on õigusevastane vägivallakuritegu. Vägivalla all tuleb mõista ka psüühilist vägivalda ehk ähvardamist KarS § 120 tähenduses. Ähvardamine KarS § 120 mõttes tähendab võimaliku kahju (surm, tervisekahjustus, vara rikkumine või hävitamine) tekkimise ettekujutuse loomist kannatanul, mille realiseerimine võib olla seatud tingimusse sellest, kas ähvardatud isik tegutseb vastavalt ähvardaja tahtele või mitte. Ähvardamisega on tegemist vaid siis, kui ähvardaja loob kahjuliku tagajärje saabumisest mulje kui millestki tema tahtest sõltuvast asjaolust, seega peab ta jätma endast mulje kui toimuva valitsejast. Seejuures ei oma tähendust, kas selline loodud mulje on tegelikkuses ka reaalne või pelgalt näiline. Toimuva valitsemisega nimetatud tähenduses on tegemist mitte ainult siis, kui isik loob ettekujutuse temast endast lähtuvast ohust (st endast kui ähvarduse realiseerijast), vaid ka siis, kui ähvardatakse kahju tekitamisega kellegi kolmanda kaudu või kaasabil, jättes mulje, et tal on selle kolmanda (või kolmandate) tahte üle teatav mõju. Ähvardus peab täideviija tahte kohaselt jõudma kas vahetult või vahendlikult ähvardatud isiku teadvusesse (arusaamisesse). Seejuures ei ole isegi oluline, et ähvardatu mõistaks näiteks öeldut vahetult ütlemise hetkel kohe ähvardusena KarS § 120 tähenduses. Nii võib öeldu tähendus, et isikut ähvardati näiteks tervisekahjustuse tekitamisega, jõuda ähvardatuni alles hilisemalt – vahetu ajaline seos avalduse tegemise ning öeldu tajumisel ähvardusena vahel ei ole nõutav. Oluline ei ole ka see, kas ähvardaja saab ja ka tahab enda ähvardust realiseerida. Karistusseadustiku § 120 realiseerimiseks piisab, kui ähvardus tekitab objektiivselt tõsiseltvõetava mulje ja näib ka ähvardatule tõsiseltmõelduna (ähvardamisega on tegemist ka siis, kui täideviija teab, et kannatanu tajub tema käitumist ähvardusena ning ta kasutab seda ära). Nende eelduste alusel on ühtlasi ka selge, et tähendust ei oma asjaolu, kas tegelikkuses on ähvardus täideviidav või mitte (kriminaalkolleegium toonitab samas, et hõlmatud ei ole mõistagi antud tähenduses nn täielikult irratsionaalsed ähvardused nagu ähvardamine teispoolsusega, needmisega vms; ebausu ärakasutamine ei ole käsitletav ähvardusena; ähvardamisena ei ole võetav ka lihtsalt nn praalivas kõnepruugis öeldud lubadus keegi maha lüüa jne). Ähvardaja ei pea ise uskuma enda ähvarduse realiseeritavusse; piisab, kui ta lähtub sellest, et kannatanu seda usub. Ähvardus võib olla esitatud ka tingimuslikult selles tähenduses, et teatud kahjuliku tagajärje saabumine on seatud sõltuvusse mingi kindla asjaolu saabumisest või siis mittesaabumisest. Kannatanul peab tekkima arusaam, et öeldud ähvardust tuleb võtta tõsiselt („on sisemiselt hirm või kartus ähvarduse realiseerimise ees. See ei tähenda aga, et kannatanul peaks tekkima sisemiselt hirm või kartus ähvarduse realiseerimise ees. See paneks koosseisu realiseerituse täielikult sõltuvusse kannatanu emotsionaalsest reaktsioonist, mis ei oleks aga tõsiseltvõetav seisukoht. Inimene ei pruugi öeldud ähvardust karta, piisab sellest, kui ta peab selle võimalikkust ja realiseeritavust tõsiseltvõetavaks. Seetõttu peab ka ähvardus olema sellise teatud intensiivsusastmega, mis on kohane, et mõjutada keskmist inimest täideviija poolt soovitud suunas (ehk siis võimaliku ohu tõsiseltvõtmise suunas. 21 Silmas tuleb pidada samas, et tervisekahjustuse tekitamisega ähvarduse koosseisu ei realiseeri mitte igasugune ütlus, mis on tõlgendatav ähvardusena, vaid ainult selline, mille sisust on võimalik kas otseselt või ka kaudselt mõista, et ähvardatakse tapmise, tervisekahjustuse tekitamise või olulises ulatuses vara rikkumise või hävitamisega. Seetõttu peab ähvardaja poolt öeldu olema konkretiseeritav ning mõistetav nimetatud asjaolu(de)na. Ähvardus ei pea esinema ilmtingimata räiges või ülbes vormis, vaid võib seisneda ka "viisakas" nentimises (vt Riigikohtu otsus nr. 3-1-1-65-06). Seega ei oma tähtsust see, millises poosis – ähvardavas või sõbralikus – oli Tauri Soome ähvarduse tegemise momendil ning millises toonis ta kannatanuga rääkis. Kohtukolleegium vaatas apellatsioonikohtu istungil kaitsja poolt taotletud videosalvestisi. Vaieldamatult on video kordades pikem, kui seda on aeg, mis kulub süüdistuses ähvardusena etteheidetud sõnadele. Videosalvestisest nähtub, et kogu vestlust juhtis Tauri Soome ja see on pigem tema monoloog. Enamus ajast vehib ta kätega, laiutab käsi ning rõhutab käega teatud asjaolusid. Kannatanu seisund on seevastu mingist momendist pigem ebalev, ta paneb käed seljataha, hoiab neid taskus ja enamjaolt „niheleb“, andes oma olekuga märku, et ta soovib jutuajamist lõpetada ning lahkuda. Nii maakohus, apellatsioonikohus, kui ka kaitsja rajavad oma eelnimetatud seisukoha muljele, mis võib olla erinev, kuid kohtukolleegium rõhutab veelkord, et iseenesest ei oma selle vestluse osalejate kehahoiak, žestid ja näoilme mingit tähtsust süüdistatava süüküsimuse otsustamisel. Kohtukolleegiumi hinnangul on eluliselt usutav, et Tauri Soome ähvardas kannatanut vestluse lõpus. Maakohtu otsuse kohaselt on leidnud tõendamist, et leidis aset ähvardamine, samuti on analüüsitud süüdistatavate ja kannatanu üldist käitumist teo toimepanemise ajal, mis andis maakohtu hinnangul piisavalt alust väite esitamiseks, et kõike arvesse võttes tajus kannatanu süüdistatavate ähvardusi reaalsena. Kriminaalkolleegiumi hinnangul puudub alus kahelda kannatanu vastavasisulistes väidetes ning soostuda tuleb maakohtu seisukohtadega ka selles osas. Kaitsja seisukoht, et sõjaväeohvitseril ei saagi tekkida arutatavas olukorras hirmutunnet, on paljasõnaline. Elukutse ega sõjaline ettevalmistus ega ka ametikoht, mis eeldab tugevat turvameeskonda (näiteks peaminister) ei ole määrav hirmutunde tekkimisel. Kannatanu hirmutunne ei saa tuleneda pelgalt tema enda isikulisest eripärast ja alust karta ähvarduse täideviimist peavad andma välismaailmas objektiivselt avaldunud sündmused. Viimatimärgitu tõttu peab ähvardus reeglina tunduma lisaks kannatanule reaalne ka keskmisele mõistlikule kõrvalseisjale. Kokkuvõtlikult nähtub eelnevast, et süüdlane täidab KarS § 120 objektiivse koosseisu siis, kui ta paneb oma tegevusega elu, tervise või vara pärast muretsema eelkõige ähvarduse adressaadi ja tekitaks hirmu reeglina ka objektiivsele kõrvalseisjale. Hirm ähvarduse realiseerimise ees sõltub konkreetsest olukorrast e. sellest, millega ähvardatakse, miks e. mis põhjusel inimest ähvardatakse, hirmutatakse, millised on ähvardaja ja ähvardatava suhted. Arutatavas kriminaalasjas ei ole kohtukolleegiumi arvates mingit alust kahelda kannatanu ütlustes selles, et ta kartis ähvarduse täideviimist. Kannatanut survestati pikemat aega, talle püüti sellega sisendada, et justkui temast sõltub TS kriminaalmenetluslik kohtlemine, karistus. Ta teadis, et kokkulepetest loobumine võib tekitada vastasleeris viha ja kättemaksuhimu, ta oli juba kord sattunud TS vägivalla ohvriks. Sellises olukorras ähvardamine tervisekahjustusega tekitaks hirmu ka objektiivsele kõrvalseisjale. 22 Kannatanult lepitusmenetluse või kokkuleppemenetluse nõusoleku saamine on käsitletav tema takistamisena oma õiguste realiseerimisel kriminaalmenetluses. Olukorras, kus kannatanu suhtes kasutatakse vägivalda eesmärgiga sundida teda andma kokkuleppemenetluse või lepitusmenetluse nõusolekut, mida kannatanu vabatahtlikult ei annaks, jäetakse ta sisuliselt ilma võimalusest kasutada kõiki tema menetluslikke õigusi, näiteks õigust võtta osa kohtulikust arutamisest (

§ 38lg 1 p 8).

Apellatsioonis esitatud arutlusega, et kannatanu nõusolek ei tähenda automaatselt kokkuleppemenetlust, et karistusmääras kokkuleppimine ei tähenda ka veel midagi kindlat, sest kohus võib veel sellega mitte nõustuda ja kriminaalasja tagasi prokuratuuri saata, et tänaseks päevaks on TS mõistetud süüdi lühimenetluses, kus kannatanu nõusolekut pole vaja, kohtukolleegium nõustub. Need argumendid ei vaja ümberlükkamist ja neid ei saagi ümber lükata, kuid need ei mõjuta mingilgi määral süüdistatava käitumisele antud karistusõiguslikku hinnangut. Ka leiab kohtukolleegium sarnaselt maakohtuga, et kuritegu on toime pandud kavatsetult. Süüdistatav käitus eesmärgipäraselt, tema eesmärgiks oli tekitada kannatanus hirmu ja et kannatanu ähvarduste realiseerimise kartuses täidaks temale esitatud nõudmise. Kaitsja leiab, et elektroonse valve vahistust asendavast eesmärgist tulenevalt ei saa kohtueelses menetluses elektroonilist valvet kohaldada ajaliselt kauem, kui saaks kohaldada vahistamist. Tauri Soome suhtes on möödunud ka varasema redaktsiooni kohase vahistamise ja selle asenduseks elektroonse valve kohaldamise 6 kuuline tähtaeg hiljemalt 23.06.2016.a. Seega tulnuks hiljemalt nimetatud päeval kas pikendada Tauri Soome suhtes kohaldatud tõkendit vahistamine või selle mittepikendamisel lõpetada Tauri Soome suhtes seda asendava elektroonilise valve kohaldamine. Kui puudub alus vahistamise kohaldamiseks, puudub alus ka seda asendava meetme kohaldamiseks. Kohtukolleegium nõustub kaitsjaga selles, et elektroonilise valve kohaldamiseks peab esinema vahistamise kohaldamise alus. Samas ei nõustu kohtukolleegium väitega, et tähtaja hulka arvestatakse ka vahi all oldud aeg. Tauri Soome suhtes vahistamise asendamisel elektroonilise valvega kontrollis kohus seega vahistamise aluste olemasolu ning tähtaega arvestatakse sellest momendist uuesti. 19.08.2016 anti Tauri Soome kohtu alla ning muuhulgas lahendas kohus ka tõkendi küsimuse, määrates, et tõkend – vahistamise asendamine elektroonilise valvega – jätta muutmata. Seega on kohtukolleegiumi hinnangul järgitud ka tõkendi küsimuses menetlusnorme ja tähtaegu. Küsimusele, kas Tauri Soome suhtes oli elektrooniline valve pikendatud kuni 2.11.2016 ning kas oli rikutud

§ 137

-1 lg 9 ja 131 lg 2 nõudeid, vastab kohtukolleegium Tallinna Ringkonnakohtu 19.oktoobri 2016 määruses 1-16-5704 toodud põhjendustega. Nimelt, süüdistatava kaitsja Katri Bagirov vaidlustas Pärnu Maakohtu 2. septembri 2016.a määruse, millega jäeti rahuldamata süüdistatava Tauri Soome taotlus elektroonilise valve all tööl käimise lubamiseks ning tema kaebuse väited on identsed apellatsioonis esitatud samasisuliste väidetega. Ringkonnakohus jättes määruskaebuse läbi vaatamata selgitas, et toimikumaterjalide hulgas sisaldub tõepoolest kohtuistungisekretäri 28.09.2016 e-kiri, s.o vastus kaitsja K. Bagirovi 27.09.2016 e-kirjale, milles sekretär on nimetanud 2.09.2016 määrust, kui „määrust elektroonilise valve muutmata jätmise kohta“. Ka KIS-s ei ole registreeritud sellise sisuga määrust nagu seda väidavad kaitsjad. 23 Süüdistatava kaitsja on alternatiivselt taotlenud mõistetud karistuse kergendamist. Kohtukolleegium leiab, et maakohus on süüdistatavale karistust mõistes arvestanud kõiki KarS prg.-s 56 sätestatud asjaolusid. Maakohus on väga põhjalikult põhjendanud, miks peab ainuvõimalikuks süüdistatava karistamist vangistusega ja miks leiab, et mõistetud vangistus tuleb reaalselt ära kanda. Apellatsioonis esitatud väited ei lükka ümber maakohtu seisukohti. Kohtukolleegium nõustub täielikult maakohtu põhjendustega, peab neid ammendavateks ja ei pea vajalikuks oma otsuses neid üle korrata. Asjaolusid, mis annaks alust mõistetud karistuse kergendamiseks ja süüdistatava kergemat kohtlemist võrreldes eelmise kohtuotsusega mõistetud samamooodi vägivallakuritegude eest mõistetud karistusega, kohtukolleegium tuvastanud ei ole. Eeltoodu alusel ja arvestades seda, et kohtukolleegium ei ole tuvastanud ühtegi

prg-s 338 ettenähtud kohtuotsuse tühistamise alustest, siis juhindudes

prg 337 lg 1 p-st 1, prg 344 ja 345 lg-test 1 ja 2 jätab kohtukolleegium maakohtu otsuse Tauri Soome suhtes muutmata ja apellatsioonid rahuldamata. /allkirjastatud digitaalselt/ 24