Obsah (5)

§ 37§ 67§ 63§ 64§ 38

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Halduskohus Kohtunik Raili Randlane Otsuse avalikult teatavaks tegemise aeg ja koht 28. jaanuar 2016, Jõhvi Kohtuasja number 3-15-3027 Kohtuasi I.Š. kaebus

) § 37 lg-st 1 tulenevalt peab kinnipeetav üldreeglina töötama ning juhud, millistel tal seda kohustust pole, on ammendavalt loetletud sama paragrahvi teises lõikes. Selle punkti kolm kohaselt on vastavast kohustusest muuhulgas vaba kinnipeetav, kes ei ole võimeline töötama tervislikel põhjustel.

§ 37

lg 3 näeb ette, et kinnipeetava töövõimelisuse teeb kindlaks arst ning seejuures pole seaduseandja kehtestanud, et vastava hinnangu peab tingimata andma just mingi konkreetse valdkonna spetsialist. Kaebaja kohta on olemas meditsiiniosakonnas 03.03.2015 vormistatud tõend, mille kohaselt on arst tunnistanud ta võimeliseks sooritama kuni 2 tunnise tööajaga päevas niisuguseid töid, millised ei eelda üle 5 kg suuruste raskuste tõstmist. Tervisekaarti kirurgi poolt 29.01.2015 märgitud kande nr 60 kohaselt on tema küünarliigese liikuvus rahuldav ja implantaat seda ei sega. 23.07.2015, 13.08.2015 ja 24.09.2015 tehtud kannetes nr 87, 90 ja 99 pole kirurg seda seisukohta muutnud ega leidnud ka mingit põhjust valu üle kurtmiseks. Tervisekaardi nimetatud kannete ja arsti poolt väljastatud tõendi tõepärasuses kahtlemiseks puudub tõsiselt võetav alus. Samuti pole mingit põhjust arvata, et vanglas töötavad arstid ei tea, milliseid tööülesandeid peab nende patsient vangla üldkasutatavate ruumide koristamisel täitma ega oska hinnata tema võimalusi nendega ilma tervist ohtu seadmata ja ülemäärast valu kannatamata hakkama saada. Mitte igas terviseprobleem või valuaisting ei ole käsitletav töökohustusest vabastava töövõimetusena. Ruumide koristamist ei peeta reeglina raskeks füüsiliseks tööks ja seda saab teha ka terviseprobleemidega isik, kui ta järgib arsti poolt selleks antud soovitusi, kasutab oma seisundiga sobivaid töövõtteid ning arvestab tööga kaasneda võivate riskidega. Käesoleval juhul nähtub arsti poolt kaebaja töötamisele seatud piirangutest, et vangla meditsiiniosakond teab tema terviseprobleeme ja on nendega ka arvestanud. Seetõttu ei ole vähimatki alust järeldada, et koristajana tööle asumise kohta korralduse andmine tähendab tema piinamist või julma kohtlemist põhiseaduse § 18 ja EIÕK artikkel 3 mõistes. 6. Kinnipeetava distsiplinaarkorras karistamine on kaalutlusõiguse alusel langetatav otsustus, mille kohtuliku kontrollimise võimalused on piiratud. Halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 158 lg 3 tulenevalt saab kohus uurida üksnes, kas vastava haldusakti õiguspärasuse eeldused on täidetud ning diskretsiooni piirid, eesmärk ja õiguse üldtunnustatud põhimõtted järgitud, kuid otsustatu sisulise otstarbekuse hindamise õigus tal puudub. Haldusakti õiguspärasuse eeldused on kehtestatud haldusmenetluse seaduse (HMS) §-s 54 ja nõuavad, et see oleks antud pädeva haldusorgani poolt andmise hetkel kehtinud õiguse alusel, sellega kooskõlas, proportsionaalne, kaalutlusvigadeta ja vorminõuetega vastavuses. 7.

§ 67

p-s 1 sätestatust tulenevalt peab kinnipeetav julgeoleku tagamiseks täitma vanglas kehtivaid sisekorraeeskirju ning alluma vanglateenistuse ametnike seaduslikele korraldustele. Korraldusele mitteallumine saab olla õigustatud üksnes selle ilmselge tühisuse puhul. Kinnipeetava teistsugune arusaamine oma kohustustest ja sellest tulenev seisukoht korralduse õiguspärasusest ei anna talle õigust keelduda vanglaametniku korraldust täitmast, sest vastasel juhul muutuks distsipliini tagamine vanglas raskendatuks. Niisugust seisukohta on Riigikohtu halduskolleegium ühemõtteliselt väljendanud lahendis nr 3-3-1-103-06 ja see on igati kohaldatav ka käesolevale juhtumile. Kõik kolm vaidlusaluses käskkirjas karistuste määramise alusena ära nimetatud korraldust rajanesid põhiseaduse §-s 29 ja

§ 37

lg-s 1 kehtestatud töötamise kohustusel ning kaebaja tööle määramise kohta 18.05.2015 ja 19.08.2015 antud käskkirjadel nr 6-2/810 ja nr 6-2/1302, milliseid polnud enne distsiplinaarmenetluse alustamist kehtetuks tunnistatud ega tühistatud. Seega oli tegemist õiguspäraste korraldustega ning tal tuli need olenemata oma teistsugusest seisukohast ära täita. Ida-Tallinna Keskhaigla haigusloost ja tervisekaardi kannetest nähtuvalt on kaebajal küll kunagisest vigastusest tulenevad terviseprobleemid, kuid distsiplinaarmenetluse protokolli lisadena ära nimetatu kinnitab, et menetluse käigus on kontrollitud tema tervisliku seisundi kohta antud 3 tõendite olemasolu. Menetlejal puudus alus kahelda, et vangla tervishoiutöötajad ei oska hinnata kinnipeetava tervise seisundit või arvata, et nad väljastavad tegelikkusele mittevastavaid tõendeid. 8.

§ 63

lg 1 tulenevalt võib kinnipeetavale distsiplinaarkaristust kohaldada selle seaduse, vangla sisekorraeeskirjade või muude õigusaktide nõuete süülise rikkumise eest. Kaebaja süü tööle asumiseks antud korraldustele mitteallumises on tõendatud vanglateenistuse ametnike ettekannete ja distsiplinaarmenetluses kogutud meditsiiniosakonna tõenditega. Ta pole oma seletuses, vaides ja kaebuses ka ise tööle mitteasumist eitanud, kuid arvab, et selleks oli tervisest tulenev põhjus. Meditsiiniosakonna 14.08.2015, 20.08.2015 ja 22.08.2015 tõendid aga kinnitavad, et kõigil kolmel karistuse määramise kaasa toonud juhtumil hindas tervishoiutöötaja tema tervislikku seisundit, kuid meditsiinilist põhjust ajutise töövabastuse andmiseks pole ühelgi korral leitud. 9. Kohtutoimikusse esitatud distsiplinaarmenetluse materjalidest nähtuvalt on kaebaja karistamisel järgitud kõiki

§ 64lg-test 1, 2, 3, 4 tulenevaid nõudeid.

Menetluse käik on justiitsministri 30.11.2000 määrusega nr 72 kehtestatud „Vangla sisekorraeeskirja“ (VSkE) § 97 lg 2 kehtestatud nõuete kohaselt protokollitud, teda on teavitatud menetluste algatamisest, talle on võimaldatud end seletuste andmise läbi kaitsta ning karistus on määratud seaduses ette nähtud tähtaja ja VSkE § 17 sätestatud pädevuse piires. Seejuures on piisava ulatusega käsitletud nii süütegude asjaolusid kui kaebaja seletusest ja tervislikust seisukorrast tulenevat ning arusaadavalt on põhjendatud ka seda, miks on just viieteistkümne ööpäeva pikkused kartserisse paigutamised iga rikkumise eest võrreldes teiste karistusliikidega tema puhul kõige õigemad. Kuna

§ 63

lg 1 p-s 4 sätestatu lubab selle seaduse, vangla sisekorraeeskirjade ja muude õigusaktide nõuete rikkumise eest kohaldada kuni neljakümne viie ööpäeva pikkust kartserisse paigutamist, saavad niisuguse pikkusega karistused arvestada kaebaja isikut, tema varasemat korduvat karistatust just samasuguste rikkumiste eest ja vanglaametniku korralduse täitmisest keeldumises seisnenud rikkumiste olulist tähendust vangla julgeolekule, ei ole ülemäärase raskusega ning võivad võrreldes teiste karistusvahenditega kõige tõhusamalt kaasa aidata õiguskuulekale käitumisele suunamises ja õiguskorra tagamises seisnevate vangistuse täideviimise eesmärkide saavutamisele tema suhtes. 10.

§ 38

lg 22 kehtestatu lubab kinnipeetava töökohustusest vabastada, kui ta pole võimeline seda täitma. Tegemist on ajutist iseloomu omava töövabastusega. Eelnevalt käsitletud ettekannetest, meditsiiniosakonna tõenditest ja tervisekaardi kannetest nähtub, et kaebaja on saanud esitada tööle asumise korralduse saamisel oma tervise seisundist lähtuvaid vastuväiteid ning tervishoiutöötajad on seejärel tema seisundit ka kontrollinud. Kuna kaebajat pole ühegi teda läbi vaadanud arsti poolt alaliselt töövõimetuks tunnistatud, sai tervishoiutöötaja vastava kaebuse korral hinnata üksnes tema konkreetse hetke tegelikku tervisliku seisundit ning tähtsust ei oma see, kuidas ta ise oma töövõimet hindas. Riigikohtu halduskolleegium on lahendis nr 3-3-1-53-14 leidnud, et olukorras, kus arst on juba tuvastanud kinnipeetava töövõimelisuse tööle määramisel, saab tema ootamatu terviserikkega seotud seisundile hinnangu anda ka tervishoiuteenust osutav õde. Alust vaidlusaluse ei saa tuleneda ka kaebuses osundatud töötervishoiu ja tööohutuse seaduse (TTOS) § 14 lg 5 p-st

1. Selles kehtestatu annab töötajale küll õiguse keelduda tööst, mille täitmine seab ohtu tema tervise, kuid ei ole käesoleva juhtumi puhul siiski kohaldatav. Kaebaja on kõigil kolmel karistuse kaasa toonud tööst keeldumise juhtumil nimelt viidanud valule paremas käes, mis pole tema tervisekaardi andmetest nähtuvalt andnud erinevate arstidele arvates mingit põhjust tööst alaliseks või ajutiseks vabastamiseks ega saa seetõttu kuidagi tema tervist ka ohtu seada.
2. Miski ei tõenda ka õiguse üldiste põhimõtete või otsustamist mõjutada võinud menetlusnõuete rikkumist distsiplinaarmenetluse käigus. Kaebaja küll väidab, et distsiplinaarmenetluse materjalide sisu polnud talle arusaadav ja ta ei saanud tõlgi kaasamata jätmise tõttu neile oma seisukohti esitada, kuid kohtule esitatud seda siiski ei kinnita. Menetluse käigus on ta allkirjaga kinnitanud distsiplinaarmenetluse algatamise teatega tutvumist ning kirjutanud toimunu kohta eesti keelse 4 selgituse ega ole seejuures väitnud, et ei saanud mõnest menetlusdokumendist aru ja vajab seetõttu tõlki. Tõlkimise soovi on ta välja toonud alles distsiplinaarmenetluse käskkirjale tehtud märkes. Keeleseaduse § 10 lg 1 ja 12 lg 3 kohaselt toimub riigiasutuste asjaajamine eesti keeles. Haldusmenetluse seaduse § 21 lg-tes 1 ja 2 sätestatu võimaldab küll tõlgi kaasamist, kuid see saab toimuda üksnes vastava taotluse alusel ja taotleja kulul. Üldse arusaamatuks jääb kaebuse väide, et vaidlusalune käskkiri tuleb tühistada ka 13.08.2015 toimunu juhtumi suhtes. Käskkirja punkti üks kohaselt on sellel kuupäeval toimunut käsitleva ettekande alusel algatatud distsiplinaarmenetlus lõpetatud. Seega ei saaks kaebuse vastava osa rahuldamine olla kuidagi kaebaja huvides.
3. Eeltoodud järeldustel jääb kaebus täies ulatuses rahuldamata ning kaebaja poolt kaebuse esitamisel tasutud 15 euro suurune riigilõiv HKMS § 108 lg 1 alusel tema enda kanda. Vastustaja oma menetluskulude kohta dokumente ja taotlust esitanud ei ole, mistõttu jäävad tema võimalikud kulutused HKMS § 109 lg-st 1 tulenevalt hüvitamata. /allkirjastatud digitaalselt/ Raili Randlane 5