Obsah (5)

§ 37§ 67§ 63§ 38§ 64

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Halduskohus Kohtunik Raili Randlane Otsuse avalikult teatavaks tegemise aeg ja koht 25. veebruar 2016, Jõhvi Kohtuasja number 3-15-3088 Kohtuasi G.G. kaebu

) § 37 lg 1 ja § 67 p 1 rikkumises 24.08.2015 ning määrati talle distsiplinaarkaristuseks kümne ööpäeva pikkune kartserisse paigutamine. 09.11.2015 vaideotsusega nr 6-12/298-2 (tl 15) jäeti käskkirja kehtetuks tunnistamise nõudega vaie (tl 13-14) rahuldamata. 1 Veel on toimikusse esitatud 24.08.2015 ettekanne (tl 31), teade distsiplinaarmenetluste algatamise kohta (tl 31 p), kaebaja seletused ja vastuväited (tl 32 ja 34), distsiplinaarmenetluse protokoll (tl 33), menetlusprotokollid meditsiiniosakonna vanemõega 22.09.2015 ja arstiga 27.10.2015 meili teel peetud vestluste kohta (tl 35) ning meditsiiniosakonnas 24.08.2015 ja 04.09.2015 vormistatud tõendid (tl 36 ja 37). Omal algatusel on kohus lisanud ka väljavõtte kaebaja tervisekaardist (tl 4049). MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD JA TAOTLUSED

1. 08.12.2015 koostatud kaebuses (tl 1-3) palus kaebaja, et kohus tühistaks Viru Vangla 24.09.2015 käskkirja nr 6-3/
2. Ta leidis, et see on õigusvastane, kuna pole arvestatud, et arst oli määranud tema tööaja alates 10.00 kuni 21.00, sest ta saab hommikul ja õhtul psühhotroopset ravimit, mille mõju all töötamine on keelatud. Ta kirjeldas 24.08.2015 peale tööle mineku korralduse saamist toimunut, pidas tervisekaardi kande nr 191 arvestamata jätmist vaatamata korduvale palvele võtta see asja juurde oluliseks kaalutlusveaks ja uurimispõhimõtte rikkumiseks ning leidis, et olukord ja oht tervisele andis talle õiguse korralduse täitmisest keeldumiseks. Õigusvastaseks ning erapooletu ja õiglase menetluse põhimõtte rikkumiseks pidas kaebaja seda, et karistusotsuse tegi sama isik, kes viis läbi menetluse.
3. Vastustaja kirjalikus vastuses (tl 28-29) paluti kaebus rahuldamata jätta ning arvestada vaideotsuses esitatud seisukohtade ja kogutud tõenditega. Vastuseks kaebuse väidetele märgiti, et tööle määramine enne 10.00 ei olnud keelatud, sest tegemist polnud kategooriline tingimuse vaid soovitusega ning lisati, et kuna tervishoiutöötaja hindas kaebaja töövõimeliseks peale 15 minutilist lamamist, puudus vajadus tema teistkordseks kutsumiseks. Seejuures rõhutati, et töövõimelisuse hindamisel on võetud arvesse tervishoiutöötajate arvamust ja lähtutud kinnipeetava tervislikust seisundist just vaidlusalusel ajahetkel ning märgiti, et meditsiinilise otsustuse analüüsimine ei kuulu halduskohtu pädevusse. Veel märgiti, et üksnes asjaolu, et distsiplinaarmenetluse on läbi viinud ja karistuse määranud sama isik, ei anna alust kahelda ametniku erapooletuses või karistusotsuse õiguspärasuses. KOHTU PÕHJENDUSED
4. Käesolevas asjas vajavad lahendamist küsimused, kas vastustajal olid vaatamata kaebaja terviseprobleemile olemas piisavad alused, et anda talle korraldus tööle asumiseks ja karistada selle täitmata jätmise eest ning kas sellekohane menetlus viidi läbi vastavuses kõigi seaduses ette nähtud nõuetega.
5. Vangistusseaduse (

) § 37 lg-s 1 kehtestatu kohaselt peab kinnipeetav üldreeglina töötama ning juhud, millistel tal seda kohustust pole, on ammendavalt loetletud sama paragrahvi teises lõikes. Selle punktist kolm tulenevalt ei pea muuhulgas töötama kinnipeetav, kes pole selleks võimeline tervislikel põhjustel.

§ 37lg 3 näeb ette, et kinnipeetava töövõimelisuse teeb kindlaks arst.

Kaebaja tööle määramise käskkirjast nähtuvalt on selle andmise aluseks võetud neuroloogi poolt 20.07.2015 antud arvamus. Tervisekaardi kandest nr 174 selgub, et nimetatud kuupäeval viibis ta selle eriarsti vastuvõtul ning kuigi arst on olnud teadlik krooniliste valude tugevnemisest ja sagedusest, on ta sellele vaatamata töövõimeliseks tunnistatud ning leitud, et valud ei takista töötamist, ei sobi vaid üliraske füüsiline, emotsionaalne koormus ja sundasend 8 tundi järjest. Põhimõtteliselt sedasama on neuroloog kandest nr 190 nähtuvalt leidnud ka 17.08.

1. Samal kuupäeval tehtud kandesse nr 191 märkis ka perearst, et kaebaja on töövõimeline, kuid lisas, soovitav on alustada tööd kell 10.00 ja mitte peale kella 21.
2. Tervisekaardi osundatud kannete ja 2 arstide poolt antud hinnangute tõepärasuses kahtlemiseks pole tõsiselt võetavat põhjust. Samuti puudub alus arvata, et vanglas töötavad arstid ei tea, milliseid tööülesandeid peab nende patsient vangla üldkasutatavate ruumide koristamisel täitma, ei oska hinnata tema võimalusi nendega vaatamata kroonilistele valudele hakkama saada ning ei tea ega oska ette näha ka talle määratud erinevate ravimite mõju ja neist tulenevate seisunditega kaasnevaid ohte kinnipeetavale endale ja teistele vanglas viibivatele isikutele. 6.

§ 67

p-st 1 tulenevalt on kinnipeetav kohustatud täitma vangla sisekorraeeskirju ning alluma vanglateenistuse ametnike seaduslikele korraldustele. Korraldusele mitteallumine saab olla õigustatud üksnes selle ilmselge tühisuse puhul. Kinnipeetava teistsugune arusaamine tal lasuvatest kohustustest ei anna õigust keelduda vanglateenistuse ametnike korralduste täitmisest, sest vastasel juhul muutuks distsipliini tagamine vanglas raskendatuks. Niisugust seisukohta on Riigikohtu halduskolleegium ühemõtteliselt väljendanud lahendis nr 3-3-1-103-06 ja see on igati kohaldatav ka käesolevale juhtumile. Vaidlusaluses käskkirjas karistuste määramise alusena ära nimetatud korraldus rajanes põhiseaduse §-st 29 ja

§ 37

lg-st 1 tuleneval töötamise kohustusel ja kaebaja majandustööle määramise kohta 23.07.2015 antud käskkirjal nr 6-2/1149, mida polnud enne menetluste alustamist kehtetuks tunnistatud ega tühistatud. Seega oli tegemist õiguspärase korraldusega ning tal tuli see olenemata oma teistsugusest seisukohast ilma vastu vaidlemata ära täita. Tervisekaardi väljavõttest nähtuvalt oli kaebajal küll kunagisest traumast põhjustatud terviseprobleemid, kuid distsiplinaarmenetluse protokolli lisadena ära nimetatud tõendid ja meditsiiniosakonna õe küsitlemine kinnitab, et menetluse käigus on kontrollitud nii tema tervisliku seisundi kohta antud tõendite olemasolu kui talle määratud ravimi kõrvalmõjusid. 7.

§ 63

lg 1 kohaselt võib kinnipeetavale distsiplinaarkaristust kohaldada selle seaduse, vangla sisekorraeeskirjade või muude õigusaktide nõuete süülise rikkumise eest. Kaebaja süü tööle asumise kohta antud korraldusele mitteallumises on tõendatud teise üksuse valvuri ettekande ja distsiplinaarmenetluses kogutud meditsiiniosakonna tõenditega. Ta pole oma seletustes, vaides ja kaebuses ka ise tööle mitteasumist eitanud, kuid arvab, et selleks oli olemas tervisest ja manustatud ravimi mõjust tulenev põhjus. Meditsiiniosakonna 24.08.2015 tõend aga kinnitab, et kohale kutsutud tervishoiutöötaja hindas peale tööst keeldumist tema tervislikku seisundit, tegi süsti ja soovitas 15 minutit lamada, kuid põhjust ajutise töövabastuse andmiseks ei leidnud. Nimetatud kuupäeval tervisekaarti tehtud kandes nr 198 on olemas viide, et kaebaja võttis hommikul Xefo rapid nimelist ravimit, kuid kaebuses tööst keeldumise alusena osundatud amitriptüllini pole ära märgitud. Kaebaja ei ole 24.08.2015 koostatud selgitusse ka ise midagi nimetatud ravimi kohta märkinud ega väitnud, et tal oli lisaks peavalule veel ka uimasus, pearinglus, unisus või muu sarnane vaevus. Korralduse andnud valvuri ettekandes on tööle minekust keeldumise põhjusena samuti kirjas üksnes peavalu ning mingitele muudele terviseprobleemidele osundavaid kaebusi ei nähtu ka meditsiiniosakonna tõendist ega tervisekaardi kandest nr

1. Lisaks väärib siinkohal tähelepanu asjaolu, et mistahes valu, sealhulgas ka peavalu on lihtne väita, kuid selle tegelikku olemasolu väga raske kontrollida. Kaebaja puhul on vastava eriala spetsialist pidanud vaatamata krooniliste peavalude olemasolule töötamist võimalikuks ega ole seadnud talle ühtegi niisugust piirangut, milline saaks takistada vangla üldkasutatavate ruumide koristamist. Alused arsti otsuses kahtlemiseks puuduvad, küll on need aga olemas kaebaja väidete suhtes. Nimelt lubavad tema tervisekaardi erinevatesse kannetesse tehtud märked järeldada, et peavalu on vaid tööst keeldumise õigustuseks toodud põhjendus, sest see takistab tal ainult töötamist, kuid pole probleemiks spordiga tegelemisel (kanded 194 ja 199). Seejuures ei nähtu, et arstid oleks sportimise üldse ära keelanud, küll aga on nad soovitanud sellega mitte liialdada, jälgida koormusi ja mitte tõsta üle 5 kg (kanded nr 190, 191 ja 194). 3
2. Kaebaja väidetel oli tööst keeldumise teiseks põhjuseks peavalu kõrval ka talle määratud ravimi hommikune manustamine ja sellest tekkinud uimasus, pearinglus, unisus ja segasus. Kuna vastavate vaevuste olemasolu on ta väitnud alles 31.08.2015 koostatud selgituses ning nende üle kurtmist ei nähtu ka ettekandest ega meditsiiniosakonna tõendist, on võimalik nõustuda vaidlusaluse käskkirja väitega, et niisugune käitumine viitab soovile oma allumatust tagantjärele õigustada. Nõustuda ei saa aga sellega nagu oleks arst tal töötamise enne kella 10.00 üldse ära keelanud. Selle seisukoha juures viidatud tervisekaardi kandes nr 191 pole vastavat keeldu ning perearst on märkinud üksnes, et soovitav on tööd alustada kell 10.00 ja mitte peale 21.
3. Seda, et seejuures on silmas peetud just õhtuse töötamisega seonduvat, kinnitab kande teinud arsti poolt vaidemenetluse ajal meili teel peetud vestluses esitatud täpsustus, et kaebajale pole uniseks tegeva ravi tõttu võimeline töötama peale kella 21.
4. Seda, et töö tegemine oleks selsamal või mingil muul põhjusel välistatud ka hommikusel ajal, pole arst menetlejale väitnud. Isegi juhul, kui asuda kaebajaga ühisele seisukohale, ei kinnita distsiplinaarmenetluse materjalides sisalduv, et tema puhul sai üldse toimuda väidetavalt lubatud töötamise algusaja suhtes olulist rikkumist. Ettekandest ja meditsiiniosakonna tõendist nähtuvalt anti esmane tööle asumise korraldus talle umbes kell 9.05 ning 09.15 sai õde kutse tema terviseseisundi hindamiseks. Kaebaja probleemi ära kuulamine, vererõhu mõõtmine, süsti tegemine ja olukorraga seonduvate selgituste andmine õe poolt pidid võtma mõningase aja. Sellele lisandub aeg, mille jooksul soovitati peale süsti lamada. Õde on selle pikkuseks märkinud 15 minutit ja kaebaja ise 30 minutit lisades, et hiljem tuldi uut korraldust andma. Kuna ka valvur viitab uue korralduse andmisele 30 minutit pärast süsti tegemist, saab järeldada, et selleks ajaks pidi kell olema juba niikaugel, et tegeliku töötamisega ei saanudki algust teha enne kella 10.
5. Kuivõrd õde oli kaebaja tervislikku seisundit juba hinnanud ning tunnistanud ta töövõimeliseks peale seda, kui möödub tema poolt manustatud ravimi mõjuma hakkamiseks vajalik aeg, polnud vanglaametnikul enam vajadust teda peale uue korralduse andmist uuesti välja kutsuda. Mis puutub töötervishoiu ja tööohutuse seaduse (TTOS) § 14 lg 2 sisalduvasse keeldu töötada psühhotroopsete ainete mõju all, siis puudub ka siinkohal põhjus kahelda tervishoiutöötajate võimes hinnata kaebajale määratud ravimi mõju tema seisundile ja töövõimele. 9.

§ 38

lg 22 kehtestatu lubab kinnipeetava töökohustusest vabastada, kui ta pole võimeline seda täitma. Tegemist on ajutist iseloomu omava töövabastusega. Eelnevalt käsitletud ettekandest, meditsiiniosakonna tõendist ja tervisekaardi kandest nähtub, et kaebaja on saanud esitada tööle asumise korralduse saamisel oma tervise seisundist lähtuvaid vastuväiteid ning tervishoiutöötajad on seejärel tema töövõimet ka kontrollinud. Kuna arstid pole kaebajat alaliselt töövõimetuks tunnistatud, sai tervishoiutöötaja vastava kaebuse saamisel otsustada ainult tema konkreetse hetke tegelikku tervisliku seisundi üle ning tähtsust ei oma see, kuidas ta ise oma töövõimet hindas. Riigikohtu halduskolleegium on lahendis nr 3-3-1-53-14 leidnud, et olukorras, kus arst on juba tuvastanud kinnipeetava töövõimelisuse tööle määramisel, saab tema ootamatu terviserikkega seotud seisundile hinnangu anda ka tervishoiuteenust osutav õde. Menetlejal puudus alus arvata, et vangla tervishoiutöötajad ei oska hinnata kinnipeetava tervise seisundit ja talle määratud ravimite mõju või kahelda selles, kas nad ikka annavad tegelikkusele mittevastavaid tõendeid ja selgitusi ning vastav alus puudub ka kohtul. 10. Distsiplinaarmenetluse materjalidest nähtuvalt on kaebaja karistamisel järgitud

§ 64lgtest 1, 2, 3, 4 tulenevaid nõudeid.

Menetluste käik on protokollitud 30.11.2000 määrusega nr 72 kehtestatud „Vangla sisekorraeeskirjas“ (VSkE). kehtestatud nõuete kohaselt, teda on teavitatud nende algatamisest, talle on võimaldatud end seletuste andmise ja vastuväidete esitamise läbi kaitsta ning kõik karistused on määratud seaduses ette nähtud tähtaja ja VSkE § 17 sätestatud pädevuse piirides. Seejuures on käsitletud nii süütegude asjaolusid kui kaebaja seletusest ja tervislikust seisukorrast tulenevat ning piisavalt ja arusaadavalt on põhjendatud ka seda, miks on tema puhul just kümne ööpäeva pikkune kartserisse paigutamine võrreldes teiste karistusliikidega kõige õigem. 4 Kaalutlusõiguse alusel antud haldusakti puhul pole halduskohtul halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 158 lg-st 3 tulenevalt küll õigust hinnata otsustatu sisulist otstarbekust, kuid kuna

§ 63

lg 1 p-s 4 sätestatu lubab selle seaduse, vangla sisekorraeeskirjade ja muude õigusaktide nõuete rikkumise eest kohaldada kuni neljakümne viie ööpäeva pikkust kartserisse paigutamist, saab niisuguse pikkusega karistus arvestada kaebaja isikut ja vanglaametniku korralduse täitmisest keeldumises seisnenud rikkumiste olulist tähendust vangla julgeolekule, pole ülemäärase raskusega ja võib võrreldes teiste karistusvahenditega kõige paremini kaasa aidata õiguskuulekale käitumisele suunamises ja õiguskorra tagamises seisnevate vangistuse täideviimise eesmärkide saavutamisele tema suhtes. 11. Miski kohtule esitatust ei tõenda ka õiguse üldiste põhimõtete või otsustamist mõjutada võinud menetlusnõuete rikkumist distsiplinaarmenetluse käigus. Kaebaja on küll leidnud, et rikuti õiglase menetluse põhimõtet, sest karistuse määras sama ametnik, kes viis läbi ka distsiplinaarmenetluse, kuid aastal 2009 välja antud vangistusseaduse kommenteeritud väljaande § 64 kommentaarile 4.2 tuginedes on tal jäänud märkamata, et sama paragrahvi kommentaarides 2.1 ja 2.2 sisalduv tema arvamust ei kinnita. Neist tuleneb nimelt selgelt, et menetluse võib läbi viia ja karistuse määrata sama isik ja distsiplinaarkaristuse tühistamist võimaldava menetlusliku rikkumisega pole tegemist isegi siis, kui menetluse on läbi viinud vastavat pädevust mitteomav ametnik. Kuna VSkE §-s 17 kohaselt on

§ 64

lg 4 alusel otsuse tegemine inspektor-kontaktisiku pädevuses, on vaidlusaluse distsiplinaarkaristuse määramine toimunud pädeva isiku poolt langetatud otsusega. 12. Eeltoodud järeldustel jääb kaebus täies ulatuses rahuldamata ja kaebuse puuduste kõrvaldamise korras tasutud 15 euro suurune riigilõiv HKMS § 108 lg 1 alusel hüvitamata. Vastustaja oma menetluskulude kohta dokumente ja taotlust esitanud ei ole, mistõttu jäävad HKMS § 109 lg-st 1 tulenevalt hüvitamata ka tema võimalikud kulutused. /allkirjastatud digitaalselt/ Raili Randlane 5