Obsah (10)

§ 210§ 37§ 25§ 27§ 271§ 30§ 28§ 34§ 16§ 17

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Harju Maakohus, Tartu mnt kohtumaja Kohtukoosseis Kohtunik Fred Fisker Otsuse tegemise aeg ja koht Tsiviilasja number 17. veebruar 2017.a, Tallinn 2-16-5286 Tsiv

) § 210 lg 1 ja § 211 järgi tuleb alates kehtiva perekonnaseaduse jõustumisest esitatud nõude korral jagada abikaasade ühisvara kehtiva perekonnaseaduse järgi, kuid

§ 210

lg 2 järgi tuleb ühisvara koosseisu kindlaksmääramisel lähtuda vara omandamise ajal kehtinud seadusest. 11.

§ 37

lg 11 kohaselt ühisvara koosseis määratakse kindlaks varasuhte lõppemise seisuga.

§ 25

kohaselt lähevad abikaasade ühisomandisse varaühisuse kestel omandatud esemed ning abikaasade muud varalised õigused.

§ 37

lg 3 kohaselt jagatakse ühisvara abikaasade vahel kaasomandi lõpetamise sätete kohaselt võrdsetes osades, kui ei ole kokku lepitud teisiti. AÕS § 77 lg 1 kohaselt kaasomandi lõpetamisel jagatakse asi vastavalt kaasomanike kokkuleppele. AÕS § 77 lg 2 kohaselt, kui kaasomanikud ei saavuta kokkulepet kaasomandis oleva asja jagamise viisi suhtes, otsustab kohus hageja nõudel, kas jagada asi kaasomanike vahel reaalosades, anda asi ühele või mitmele kaasomanikule, pannes neile kohustuse maksta teistele kaasomanikele välja nende osad rahas või müüa asi avalikul või kaasomanike vahelisel enampakkumisel ning saadud raha jagada kaasomanike vahel vastavalt nende osa suurusele. Kaasomand tuleb lõpetada viisil, mis koormab kaasomanike huve kõige vähem (Riigikohtu 29.05.2012 otsus nr 3-2-1-61-12 p 12). 12. Poolte vahel puudub vaidlus, et kinnistu on kostja omand (I kd, lk 2).

§ 27

lg 2 p 2 kohaselt moodustavad abikaasa lahusvara esemed, mis olid abikaasa omandis enne abiellumist või mille abikaasa omandas abielu kestel tasuta käsutuse, sealhulgas kinkel alusel või pärimise teel. Kostja omandas 18.01.2012. aastal kinnistu kinkelepingu alusel oma emalt XXXX (I kd, lk 1). Seega tuleb arvestada, et kinnistu kuulub kostja lahusvarasse. 13.

§ 271lg 1 kohaselt valitseb abikaasa oma lahusvara iseseisvalt ja omal kulul.

Sama sätte lg 2 kohaselt abikaasa võib ainult teise abikaasa nõusolekul käsutada abikaasa lahusvaraks olevat perekonna eluasemena kasutatavat eluruumi. Kui üks abikaasa teeb käesoleva paragrahvi lõikes 2 nimetatud tehingu teise abikaasa nõusolekuta, võib teine abikaasa tehingu heaks kiita (

§ 30

). Kohus eeldab, et niivõrd ulatuslike parenduste tegemiseks teise abikaasa lahusvarasse, toimub kostja nõusolekul või heakskiidul. Kohtule kostja nõuseolekut ega heakskiitu esitatud ei ole. Seega saab järeldada, et võimalikud parendused on tehtud hageja enda riisikol. 14. Hagiavaldusest nähtub, et hageja eesmärk on saada abielu purunemise järel hüvitist abielu ajal abikaasa lahusvarale tehtud kulutuste eest. Hageja leiab, et kinnistut on poolte abielu ajal oluliselt renoveeritud. Hageja märgib, et 2010 aasta olukord oli kinnistul oluliselt teistsugune kui poolte lahkuminekul 2015 aastal. Sisuliselt ehitasid pooled abielu kestel maja valmis aastaringseks kasutamiseks eramajaks. Maja parendusi tehti kogusummas 100 000 eurot, millest hageja soovib saada hüvitist 50 000 eurot. Hageja on seisukohal, et abielu kestel panustas hageja olulisel määral kinnistusse oma aega ja rahalisi vahendeid oma lahusvara arvelt. 15.

§ 27

lg 3 järgi on õigus nõuda teise abikaasa lahusvarale tehtud kulutuste väärtuse ühisvara hulka arvamist ja nende jagamist, kui ühe abikaasa lahusvara 4 hulka kuuluvalt esemelt kasu saamiseks on abikaasad varaühisuse kestel tööga või rahaga panustanud, s.o teinud ühisvara arvel lahusvara hulka kuuluvale esemele kulutusi. Eeltoodud sätte kohaselt tuleks kulutuste väärtust arvestada ajaperioodi XXXX kuni 01.09.2015 eest, mil kehtis varaühisus.

1. Kostja vastuväite kohaselt ei saa hageja nõuda kostjalt alates poolte abielu registreerimisest (XXXX) XXXXkinnistule väidetavalt tehtud kulude hüvitamist, sest hagi on esitatud vale kostja vastu. Kohus on tuvastanud, et kostja omaniku kanne kinnistusraamatusse tehti 25.01.2012 (II kd, lk 236 kinnistusregistri väljatrükk). Seega sai kostja XXXXkinnistu omanikuks 25.01.
2. Kuni kostja omaniku kandeni kuulus nimetatud kinnistu kostja emale XXXX , seega nõustub kohus kostjaga, et enne 25.01.2012 tehtud kulutuste hüvitamise nõude peaks esitama mitte kostja vaid XXXX vastu.
3. Puudub vaidlus, et alates 25.01.2012 kuulus kinnistu kinkelepingu alusel kostja lahusvarasse. Kinnisasja puhul saab kokku leppida, et asi omandatakse kaasomandisse ja abikaasad kantakse kinnistusregistrisse kaasomanikena. Kui kinnisasja võib lugeda abikaasade ühisvaraks ja selle omanikuna on kinnistusraamatusse kantud üks abikaasa, kantakse teine abikaasa ühisomanikuna kinnistusraamatusse abikaasade ühise notariaalselt tõestatud avalduse alusel

§ 28lg 4.

Käesoleval juhul abikaasad kinnistut ühisvaraks vormistada soovinud ei ole. Erinevalt varaühisusest, mille korral lahusvara kasutamisel ühisvara huvides on võimalik nõuda hüvitist (

§ 34lg 2), ei ole varalahususe korral sellise nõudeõiguse võimalust ette nähtud.

18. Riigikohus on asunud 25.02.2015 seisukohale tsiviilasjas nr 3-2-1-164-14, et ühisvara valitsetakse ühisvara arvel ja lahusvara vastavalt lahusvara arvel. Samas võivad abikaasad teha ühe varakogumi arvel kulutusi ka teise varakogumi kasuks (punkt 13). Riigikohus selgitab, et

§ 34

lg-tes 1 ja 2 on sätestatud eriregulatsioon käsundita asjaajamise või alusetu rikastumise sätete suhtes.

§ 34

lg 1 sätestab, et kui ühisvara valitsema õigustatud abikaasa kasutab ühisvara oma lahusvara huvides, peab ta kasutatud vara väärtuse hüvitama ning hüvitis arvatakse ühisvara hulka.

§ 34

lg 2 sätestab, et kui abikaasa kasutab oma lahusvara ühisvara huvides, võib ta nõuda, et selle väärtus hüvitatakse ühisvara arvel. Eeltoodust tuleneb, et kui üks abikaasa kasutab oma lahusvara ühisvara huvides, võib ta

§ 34lg 2 alusel nõuda, et selle väärtus hüvitatakse ühisvara arvel.

Selle sätte järgi saab üks abikaasa nõuda oma lahusvarasse kulutuste hüvitamist ühisvara arvel, mitte aga nõuda teiselt abikaasalt enda kasuks kulutuste hüvitamist. 19. Hageja on käesolevalt tuginenud asjaoludele, et ta on teinud oma lahusvara arvel kulutusi kostja lahusvara kasuks. Riigikohus märgib (3-2-1-164-14), et juhul kui hageja on sellistele asjaoludele tuginenud, peab kohus hindama kulutuste hüvitamist üldises korras, st kas käsundita asjaajamise või alusetu rikastumise sätete järgi. 28.11.2016 edastas kohus hagejale e-kirja (II kd, lk 162), milles palus hagejal täpsustada, kas hageja nõude aluseks on abikaasade ühisvara jagamine

sätete alusel või hageja nõuab kulutuste hüvitamist VÕS regulatsiooni alusel, kuna sellest sõltub nõude kvalifikatsioon. 5

1. Alusetut rikastumist käsitleva VÕS § 1042 lg 1 kohaselt võib teise isiku esemele õigusliku aluseta kulutusi teinud isik nõuda teiselt isikult kulutuste hüvitamist ulatuses, milles isik, kelle esemele kulutusi tehti, on seeläbi rikastunud, võttes muu hulgas arvesse, kas need kulutused on sellele isikule kasulikud ning millised on olnud tema kavatsused eseme suhtes. Rikastumise ulatuse kindlakstegemisel võetakse aluseks aeg, mil isik, kelle esemele kulutusi tehti, saab oma eseme tagasi või saab muul viisil eseme väärtuse suurenemist kasutama hakata.
2. Perekonnaseadusest tuleneva ühis- või lahusvara huvides tehtud kulutustest tuleb eristada perekonna ülalpidamiseks perekonna vajaduste rahuldamisel tehtavaid kulutusi

§ 16

mõttes, mille puhul eeldatakse

§ 17järgi, et abikaasal ei ole õigust neid kulutusi tagasi nõuda.

1. Kuna Kuuse tn 15 kinnistu näol ei ole tegemist poolte ühisvaraga ning hageja selle omanikuks kunagi saanud ei ole, mistõttu ei ole hagejal võimalik nõuda ka kostja kohustamist hagejale panuste väärtuse hüvitamiseks, kuna AÕS § 72 lg 4 kohaselt on kaasomanikul võimalik nõuda kulutuste hüvitamist. Lisaks valdavad AÕS § 72 lõike 1 kohaselt kaasomanikud ühist asja kokkuleppel, mida kohtule esitatud ei ole.
2. Kostja 23.11.2016 esitatud vastuse kohaselt (II kd, lk 38 jj) XXXXkinnistu ja sellel asuvad elamud kuulusid kostja vanematele. Kostja vanemad tegelesid kinnistul asuvate maja, kuuri ja sauna ehitamisega alates
3. aastast. 2010 aasta seisuga olid ehitustööd lõppfaasis. Seda tõendab 2010.a. koostatud ja käesolevas asjas kohtule esitatud projekt (II kd, lk 20-21), millelt on näha, et kõik kinnistul asuvad ehitised olid olemas juba 2010 aastal. Pärast poolte abielu registreerimist XXXX lubasid kostja vanemad kostjale koos hagejaga nimetatud majas elada. Kostja ja hageja kolisid sinna 2010 aastal sisse. Sellega on tõendatud asjaolu, et 2010 aasta seisuga oli maja elamiseks valmis. Samaaegselt tegelesid kostja vanemad ehitus- ja viimistlustööde lõpule viimisega. Kinkelepingu sõlmimise hetkel (18.01.2012.) olid olulised tööd lõpule viidud. Pärast poolte abielu lahutust (01.09.2016.) teostas kostja kinnistul siseviimistluse värskendamist ja parendamist.
4. Kostja vastuväite kohaselt algusest peale teostas kõik tööd kostja (kes ise töötab ehitusalal) koos oma isaga, see oli nii enne kui ka pärast omandiõiguse üleminekut vanematelt kostjale (II kd, lk 16). Kostja isa töötas kinnistul omal algatusel ja tasuta, seejuures tihtipeale ise finantseerides vajalike materjalide soetamisel. Kostjat aitasid tihtipeale ka tema sõbrad. Seega ei oma tähtsust, kas kostjal oli sissetulek või mitte. Kinnistu renoveerimine toimus kostja vanemate ja sõprade kaasabil ning kostja ise töötas ehitus- ja remonttööde teostamisega tegelevas ettevõttes XXXX OÜ (II kd, lk 153, XXXX OÜ kinnitus). Kuna hageja väite kohaselt on hageja panustanud oma lahusvaraga kinnistu renoveerimisse, siis tõendamiskoormus panuste tegemiseks lasub hagejal. Hageja peab tõendama asjaolusid, mille pinnalt saab kohus järeldada, et hageja on panustanud lahusvaraga kinnistu parendusse.
5. Kostja 20.06.2016 esitatud vastuses (II kd, lk 16) heidab kostja hagejale ette, et hageja ei ole hagis välja toonud ega summeerinud need rahalised summad, mida hageja hagile lisatud kontoväljavõttes rõhutas (markeeris). Hagejal tuleb 6 varalised sooritused grupeerida aastate järgi ja lühidalt selgitada, millega need kulutused seotud olid. Järgmisena peaks hageja täpsustama, millise aastaga/aastatega hageja lisatud fotod seostab. Tehtud kulutuste väärtust tuleb hagejal tõendada.
6. Kohus andis 18.01.2017 e-kirjaga (II kd, lk 189) pooltele võimaluse esitada kõik taotlused, avaldused ja tõendid hiljemalt 03.02.2017 aastaks TsMS § 329 ja § 330 mõttes. Peale nimetatud tähtaega ei võta kohus vastu enam ühtegi taotlust, avaldust ega tõendit.
7. TsMS § 5 lg 1 menetletakse hagi poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest. Sama paragrahvi teise lõike teise lause kohaselt määrab pool ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab. TsMS § 230 lg 1 sätestab, et kumbki pool peab hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited, kui seadusest ei tulene teisiti. Riigikohus on korduvalt selgitanud, et kostja võis hagimenetluses kasutada hagi vastu kaitsena vastuväiteid omapoolseid tõendeid esitamata seni, kuni hageja tõendeid ei esitanud (nt lahend nr 3-2-1-137-07). TsMS § 230 lg 1 järgi pidi hagimenetluses kumbki pool tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited. Järelikult pidi hageja tõendama, et hageja parendas lahusvaraks olevat kinnistut oma lahusvara arvelt. Hageja ei ole hagis täpsustanud nõude alust ja millised olid hageja tehtud kulutused. Hageja pole tõendanud, kelle poolt, millal, mil moel ja kui suures summas renoveerimiskulusid tasuti. Hageja poolt paaril korral tasutud maamaksu ei saa käsitleda remondikuluna. Samuti pole hageja tõendanud, et hoone vajas sellist vältimatut remonti, millel puudus vajadus kostja nõusoleku saamiseks.
8. Riigikohus on avaldanud seisukohta tsiviilasjas nr 3-2-1-156-14, p-d 14–16, mille kohaselt poolte võimalike panuste suuruse määramisel jagatavasse varasse ei piisa ainult eeldusest, et see oli võimalik; alles pärast konkreetsete tõendite esitamist tekib kohtul võimalus neid analüüsida. Käesolevalt puuduvad tõendid, mille alusel saaks kohus järeldada, et hagi võib rahuldada. Kuna hagi on tõendamata, siis ei oma tähtsust ka asjaolu, et pooled olid tuttavad juba alates
9. aastast.
10. Kohus leiab, et hageja poolt esitatud ekspertiisi taotlus ei aita hagi rahuldamist. Tähtsust omab konkreetses ajavahemikus (18.01.2012 - 01.09.2015) väidetavalt tehtud parenduste maksumus. Seda ainult eeldusel, et hageja tõendab nende parenduste tegemist hageja arvel. Teadmata ajal tehtud parenduste hindamine ei anna asjale selgust juurde. Isegi kui oletada, et ekspert saab hinnata teatud ajavahemikus tehtud parenduste maksumust, siis puuduvad tõendid konkreetsete parenduste tegemist hageja kulul.
11. Käesolevas asjas kogutud tõenditest ei ole kostja pangakontodel olulisi rahalisi vahendeid, samuti puuduvad kostjal ja hagejal väärtpaberikontod, mida jagada, mistõttu hageja on 26.01.2017 avalduses loobunud poolte pangakontodel ja väärtpaberikontodel olevate rahaliste vahendite jagamisest. Seoses hageja loobumisega puudub vajadus eelnimetatud vara jagada. Kohus märgib, et juhul kui pool loobub ühisvara jagamisel mõne asja osas väitest, et see kuulub ühisvara hulka, ei ole vastavalt Riigikohtu seisukohale vajalik võtta vastu nõudest 7 loobumist ega lõpetada selles osas menetlust. Ühisvara jagamisel mõne asja jagamisest loobumine ei ole hagi aluse muutmine (Riigikohtu 08.03.2007 otsus nr 3-2-1-12-07 p 12).
12. Kõike eeltoodud arvesse võttes jätab kohus hagi rahuldamata. Menetluskulud
13. TsMS § 164 lg 1 kohaselt hagilises abieluasjas kannab kumbki pool oma menetluskulud ise. Juhindudes Riigikohtu seisukohast 3-2-1-12-07 tuleb menetluskulud jätta mõlema poole enda kanda, sest ühisvara jagamine on mõlema poole huvides. /allkirjastatud digitaalselt/ Fred Fisker Kohtunik 8