← Eesti

2-16-11119/44

Obsah (4)§ 137§ 145§143§ 123

KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtuasja number 2-16-11119 Määruse tegemise aeg ja koht 09.03.2017, Tallinn Kohtukoosseis Margo Klaar (eesistuja), Krista Kirspuu, Mati Maksing Kohtuasi AM a

§ 137

lg 3 alusel lähtub kohus ühise hooldusõiguse lõpetamise korral hooldusõiguse ühele vanemale andmise otsustamisel eeskätt lapse huvidest, arvestades muu hulgas kummagi vanema vaimset ja majandusliku valmisolekut last kasvatada, hingelist seotust lapsega ning senist pühendumist lapse eest hoolitsemisele ja lapse tulevasi elutingimusi. Maakohtus avaldasid mõlemad vanemad soovi, võimekust ja valmidust lapse eest hoolitseda ning pidasid ennast peamiseks, kes oli seni lapsele pühendunud ja tema eest hoolitsenud. Maakohus nõustus, et MT-l oli varasem kogemus lapse kasvatamisel, kuid leidis, et selle kogemuse oli AM omandanud MT eelmisest kooselust pärit last ja poolte ühist last kasvatades. Kohtumääruse tegemise ajal isa tuli isa lapse kasvatamisega hästi toime. 8. Ema vastuväite kohaselt oli AM olnud vägivaldne MT suhtes ja isa oli ainuisikuliselt otsustanud, et laps jääb isa juurde. Maakohus leidis, et isa ja lapse vahelises suhtes ei ole vägivaldsust ega lapse heaolu ohustamist tuvastatud. Maakohus selgitas, et lapse igapäevaelu küsimusi otsustab

§ 145

lg-te 2 ja 3 järgi see vanem, kelle juures laps parajasti viibib, kuid ei pidanud õigeks, et isa ainuisikuliselt otsustas eelnevalt lapse elukoha üle. Samuti ei oleks isa tohtinud teha emale takistusi lapsega suhtlemisel. 9. Lapse isa on avaldanud nii majanduslikku kui ka vaimset valmisolekut last kasvatada. Isa töötas alates veebruarist 2016 XXX. Tema tööaeg oli 8.00 – 15.30, igakuine töötasu oli 600 – 700 eurot, novembrist 2016 lisandus töötasule lastetoetus 50 eurot. Isa elas oma õele kuuluvas kolmetoalises korteris koos õe ja viimase elukaaslasega. Õde ja tolle elukaaslane olid kinnitanud, et neil ei ole pretensioone, et A ja A-L seal elavad. Ka lapse ema on avaldanud nii majanduslikku kui ka vaimset valmisolekut last kasvatada. Ema elas koos oma elukaaslase ja eelmisest kooselust sündinud pojaga 3

(8)kolmetoalises korteris. Perre on sündimas kolmas laps ning emal oleks võimalus lastega koduseks jääda. Tema sissetulekuks oli siiamaani vanemahüvitis ja peretoetus. Edaspidi ema sissetulekud seoses kolmanda lapse sünniga ei muutu. Ema elukaaslase töötasu oli umbes 1000 eurot kuus. Maakohus leidis, et vanemate majanduslik valmisolek lapse kasvatamiseks oli võrdne. Mõlemal vanemal oli sissetulek ja mõlema vanema juures olid lapsele sobivad elamistingimused. Isa elukoht (õele kuuluv korter) oli püsivam, kui ema elukoht (tähtajalise üürilepingu alusel kasutatav korter) ning isa korteriga ei kaasne üürikulu, mis jätab rohkem rahalisi vahendeid lapse vajaduste rahuldamiseks. Põhjendamatu oli MT väide, et lapse isa ei ole lapse kasvatamisest ja ülalpidamisest osa võtnud. Lapse esimese eluaasta jooksul tegi isa välismaal tööd, et peret toita ja ülal pidada.
  1. Hinnates vanemate vaimset ja emotsionaalset valmisolekut last kasvatada, viitas maakohus Mustamäe Linnaosa Valitsuse seisukohale, et ema heitlik eluviis ning viibimiskoha ja elukaaslase vahetamine lühikese aja jooksul pärast lahkuminekut lapse isast, ei soodusta lapse arengut ja stabiilset elukorraldust. Maakohtule esitatud juhtumikirjeldusest nähtus, et vanemate kooselu jooksul juhtus korduvalt, et ema lahkus kodust jättes lapse ilma valveta. Lisaks tegi maakohtule muret, et stressisituatsioonides oli MT tekitanud enesevigastusi. Lapse ema seda ei eitanud, kuid nimetas seda nooruspõlve rumaluseks.
  2. Vanemate omavahelised suhted olid pingelised, puudus usaldus ja hea läbisaamine, mistõttu ühiseid kaalutletud otsuseid ei ole vanemad olnud suutelised tegema. AM on taganud lapsele stabiilse ja turvalise elukorralduse, mida lapse ema oma käitumisega tagada ei oleks suutnud. Lapse isa oli näidanud oma vaimset ja majanduslikku valmisolekut last kasvatada, lapse seotus isaga oli tugevam kui emaga, isa oli hästi hakkama saanud lapse eest hoolitsemisega ning isa juures olid lapse elamistingimused stabiilsemad ja turvalisemad kui ema juures.
  3. 01.11.2016 toimunud istungil selgus, et isa tahab lapse lasteaeda panna jaanuaris 2017, laps on selleks ajaks 1 aasta ja 7 kuud vana ning lapse ema leidis, et liiga väike lasteaeda minekuks. Maakohtu arvates selline isa soov ei olnud tõendatud.
  4. Arvestades asjas kogutud tõendeid, lapsele määratud esindaja ja eestkosteasutuse arvamust, puudutatud isikute seisukohti ning hinnates kõiki tõendeid kogumis ja lähtudes lapse huvist, leidis maakohus, et AM-le tuleb anda ainuotsustusõigus lapse viibimiskoha määramise osas, muus osas säilib ühine hooldusõigus.
  5. Maakohus selgitas lapse emale, et lapse viibimiskoha otsustusõiguse üleandmine lapse isale ei lõpetanud ema õigust lapsega suhelda, sest

§143lg 1 teise lause järgi on emal kohustus ja õigus lapsega isiklikult suhelda.

Kuna lapsevanemad ema ja tütre vahelises suhtlemiskorras kokkuleppele ei jõudnud, määras maakohus ema ja lapse suhtlemiskorra kindlaks, lähtudes lapse huvidest. Määruskaebus ja selle põhjendused

  1. 21.12.216 esitas MT määruskaebuse Harju Maakohtu 07.12.2016 määruse peale. Määruskaebuses palus MT tühistada maakohtu määruse ja teha uue määruse, millega lõpetada MT ja AM ühine hooldusõigus A-LT suhtes viibimiskoha ja lasteaia küsimuste osas täielikult ning anda ainuhooldusõigus A-LT viibimiskoha ja lasteaiaküsimuse osas üle MT-le ning määrata kindlaks suhtlemiskord lapse ja isa vahel.
  2. MT hinnangul on maakohus asja lahendamisel rikkunud tõendite hindamise korda ning poolte esitatud asjaolude ning tõendite pinnalt tulnuks teha teistsugune lahend. Maakohus on jätnud arvestamata olulisi asjaolusid, mille üle vaidlust ei olnud, kuid mis oleksid pidanud viima teistsuguse järelduseni. 4

(8)
  1. Määruskaebuse esitaja on seisukohal, et maakohus oleks pidanud seisukoha kujundamisel arvestama uuringuid ja psühholoogide seisukohti, et väikelapsel on emaga tugevam emotsionaalne side. Maakohus ei ole lahendi tegemisel arvestanud ka asjaoluga, et A-LT seniseks esmaseks hooldajaks on olnud kogu tema elu ema. Seda asjaolu arvestas maakohus 10.08.2016 esialgse õiguskaitse määruse tegemisel. Arusaamatu on, miks ei olnud sama asjaolu enam oluline sisulise lahendamise juures. Pooleteise aasta vanuse tütre emast lahutamiseks peavad olema kaalukad põhjused, mida käesolevas vaidluses ei esine. Maakohus ei ole arvestanud kohtupraktikas väljakujunenud seisukohaga, et kui mõlemal vanemal on lapsega võrdselt lähedased suhted, mõlemad vanemad on olnud lapsele pühendunud ja suudavad last igapäevaselt võrdselt hooldada, tuleb lähtuda väikelapse lähedusvajadusest emaga.
  2. Lastekaitse olulise printsiibi kohaselt on lapsele oluline üks elukoht. Elukoha hindamisel ei tule hinnata mitte üksnes ruumide suurust, vaid ka selles elavate isikute ringi, omavahelisi suhteid ja peremudelit. Määruskaebuse esitaja nõustub küll maakohtuga, et välistatud ei ole mudel, kus perekonnana elavad koos ja peavad ühist majapidamist vend, õde ja õemees ning ühiselt kasvatatakse venna last, kuid kaebaja on seisukohal, et sellist mudelit ei tohiks eelistada tema poolt pakutavale traditsioonilisele peremudelile.
  3. Teiseks lastekaitse oluliseks printsiibiks ja kohtupraktikas tunnustatud põhimõtteks on, et ühe pere laste huvides on elada koos ja lapsi ei tohiks lahutada. Määruskaebuse esitaja leiab, et maakohus on selle asjaolu jätnud tähelepanuta ning heidab maakohtule ette, et kaebaja vanema lapse olemasolu on maakohus puudutanud ainult sellest aspektist, et AM-l on selle lapsega kooselamise kogemus. Kuid maakohus on hindamata jätnud, kas lapsed peaksid elama koos või kui lapsed ei peaks elama koos, siis millisel põhjusel tuleks nad lahutada. Selle kaalutluse puudumine maakohtu määrusest ei ole kaebuse esitaja hinnangul õiguspärane. Määruskaebuse esitajale tundub, et maakohus on jätnud arvestamata kohtupraktikas üldiselt omaks võetud seisukoha, et lapse igapäevase kasvukeskkonnana eelistatakse selle vanema kodu, kes on suhetes teise vanemaga paindlikum, ehkki maakohtu käsutuses oli vanemate vahel toimunud kirjavahetus, millest nähtus AM domineeriv, alandav ja sõimav suhtlusviis.
  4. Maakohus on suure osa kaalutlusest rajanud kumagi vanema sissetuleku analüüsile – see ei saa olla hooldusõiguse jagamise aspektist määrav. Riigikohus on seiskohal, et kui vanemate sissetuleku proportsioon on erinev, siis on see lapse huvides tasakaalustatav kummagi vanema ülalpidamiskohustuse erineva ulatusega. Lapse isa ei ole sissetulekute kohta ühtegi tõendit esitanud. Isa väidete kohaselt töötab ta alates veebruarist 2016 XXX XXX. Märtsis 2016 oli tal tööõnnetus ning sellest ajast alates on lapse isa olnud haiguslehel. RaKS §57 lg 1 kohaselt makstakse töövõimetuse hüvitist kuni haiguslehel märgitud töövõime taastumise päevani, kuid mitte rohkem kui 182 järjestikkust kalendripäeva, mis möödus hiljemalt 30.09.
  5. Maakohus ei ole lapse isa majandusliku valmisoleku tuvastamist rajanud mitte tõenditele, vaid isiku seadusega vastuolus olevatele suuliste avaldustele ning jätnud kontrollimata AM väite E AS-s töötamise kohta RaKS § 61 lg-te 1 ja 2 valguses. Nimetatud sätted keelavad tööandjal lubada ajutiselt töövõimetut kindlustatud isikut tööle või teenistusse ning tööle või teenistusse asumise tagajärjeks on kindlustatud isiku ilmajäämine ajutise töövõimetuse hüvitisest.
  6. Maakohus ei ole tähelepanu pööranud ka asjaolule, et lapse isal on tulemas uus käeoperatsioon. A-L on 1,5aastane laps, kelle igapäevane hooldamine nõuab ilmselt tema tõstmist ja riietamist.
  7. Maakohtu hinnangul ei soodusta „ema heitlik eluviis ning viibimiskoha ja elukaaslase vahetamine lühikese aja jooksul pärast lahku minekut lapse isast lapse arengut ja 5
(8)stabiilset elukorraldust“. Määruskaebuse esitaja leiab, et maakohus on sellisele seisukohale asunud eestkosteasutuse hinnangu alusel, kuid eestkosteasutus andis sellise hinnangu lapse isa ütluste põhjal, kui tal ei olnud teada MT kodust ära kolimise asjaolud. Maakohus viitas küll eestkosteasutuse juhtumikirjeldusele, kuid kaebuse esitaja arvab, et juhtumikirjelduse mahukust ja kordusi kirjetes arvestades, võisid maakohtul jääda märkamata need sündmused, kus ema last taga otsis ja kurtis isa koostöö puudumise üle.
  1. Määruskaebuse esitaja ei nõustu maakohtu hinnanguga, et ema peresse kolmanda lapse sündimisega suureneb ema koormus ja tal jääb tütre eest hoolitsemiseks vähem aega. Kolme lapse kasvatamine ei ole haruldane ning sellega mitte toime tulemiseks peab esinema kas soovimatus või terviseseisundist tulenevad mõjuvad põhjused. Käesolevas asjas ei ole tuvastatud kumbagi. MT iseloomuomadused on kontrollitavad tööandja väljastatud iseloomustusest, kuid lapse isa isikuomaduste kohta objektiivsest allikast pärit tõendit ei ole. Maakohus on jätnud analüüsimata lapse isa iseloomuomadused.
  2. Määruskaebuse esitaja ei nõustu, et pooltel ei ole vaidlust selle üle, millal laps lasteaeda läheb. Isa soovis lapse lasteaeda panna juba jaanuaris
  3. aastal, kaebuse esitaja arvates on see liiga vara ning seoses kolmanda lapse sünniga oleks temal ka võimalus lastega kodus olla.
  4. MT taotleb määruskaebuse lahendamist kohtuistungil. Menetluse edasine käik
  5. Maakohus võttis määruskaebuse menetlusse, jättis selle rahuldamata ja edastas läbivaatamiseks Tallinna Ringkonnakohtule.
  6. Avaldaja, eestkosteasutused ja lapse esindaja vaidlesid määruskaebusele vastu ja palusid jätta Harju Maakohtu 07.12.2016 määrus muutmata ja määruskaebuse rahuldamata. Määruse põhjendused
  7. Tallinna Ringkonnakohus, tutvunud määruskaebusega ja tsiviilasja materjalidega, leiab, et TsMS § 659 ja § 657 lg 1 p 1 alusel tuleb maakohtu määrus jätta muutmata ja määruskaebus rahuldamata. Maakohtu määrus on seaduslik ja põhjendatud ning määruskaebuse väited ei anna alust selle muutmiseks.
  8. Ringkonnakohus nõustub maakohtu määruse põhjendustega ning TsMS § 659 ja § 654 lg 6 järgi ei korda neid. 30.

§ 137

lg 1 esimese lause kohaselt, kui ühist hooldusõigust omavad vanemad elavad alaliselt lahus või ei soovi muul põhjusel hooldusõigust edaspidi ühiselt teostada, on kummalgi vanemal õigus kohtult hagita menetluses taotleda, et lapse hooldusõigus antaks talle osaliselt või täielikult üle.

§137

lg 3 kohaselt lähtub kohus ühise hooldusõiguse lõpetamise korral hooldusõiguse ühele vanemale andmise otsustamisel eeskätt lapse huvidest, arvestades muu hulgas kummagi vanema vaimset ja majanduslikku valmisolekut last kasvatada, hingelist seotust lapsega ja senist pühendumist lapse eest hoolitsemisele ning lapse tulevasi elamistingimusi. Maakohus on eeltoodud asjaolusid piisava põhjalikkusega kaalunud, arvestades sealjuures eestkosteasutuste arvamusi. Ühise hooldusõiguse lõpetamine ja ühele vanemale ainuhooldusõiguse andmine on kohtu kaalutlusotsus, millesse kõrgema astme kohus saab sekkuda juhul, kui alama astme kohus on ületanud diskretsiooni piire või rikkunud oluliselt menetlusõiguse normi (Riigikohtu 12.02.2016 määrus kohtuasjas nr 3-2-1-159-15, p 28). Maakohus ei ole ületanud diskretsiooni piire. Maakohus on oma seisukohti piisavalt põhjendanud. Maakohus on määruse tegemisel õigesti järginud 6

(8)

§ 123lg 1 ja lähtunud lapse huvidest.

Vastuseks määruskaebuse väidetele märgib ringkonnakohus järgmist.

  1. Määruskaebuse esitaja seisukoht, et maakohus oleks pidanud arvestama uuringuid ja psühholoogide seisukohti, ei anna alust teha maakohtust erinevat järeldust. Psühholoogide uuringutele ja seisukohtadele ei ole kaebaja maakohtu menetluses viidanud ega täpsustanud ka määruskaebuses, millistest uuringustest ja seisukohtadest peaks kohus lähtuma. Maakohus on teinud oma määruse alaealise lapse huvidest lähtudes. Väikelapse lähedussuhe emaga ei ole absoluutne argument, mis määrab, kellele hooldusõigus jätta. Lähedussuhe tekib lapsel tavapäraselt selle vanemaga, kes tegeleb igapäevaselt tema hooldamisega ja on temaga koos.
  2. Määruskaebuse esitaja leidis, et maakohus ei ole lahendi tegemisel arvestanud asjaoluga, et A-LT seniseks esmaseks hooldajaks on olnud kogu tema elu tema ema. Kohtu ette toodud asjaolude järgi on lapse imikueas tema eest hoolitsenud ema, kes oli lapsega kodus, kuid alates aprillist 2016 on vanematevahelised suhted olnud pingelised ja alates juulikuust 2016 elab tütar isa juures. Eestkosteasutused on perega tegelenud ja nende selgitustest tuleneb, et lapse ja isa suhe on väga lähedane.
  3. Õige on see, et lastekaitse oluliseks printsiibiks ja kohtupraktikas tunnustatud põhimõtteks on, et ühe pere laste huvides on elada koos ja lapsi ei tohiks lahutada. Määruskaebuse esitaja leiab, et maakohus on selle asjaolu jätnud tähelepanuta. Kolleegium sellega ei nõustu. Maakohus on eeltoodut vaidlustatud määruses kaalunud ja asunud seisukohale, et stabiilne kodu kaalub üles traditsioonilise peremudeli ja ühe pere laste koos elamise. Ühe perena tuleb käsitleda ennekõike inimesi, kes elavad koos, ja eeltoodud mõttes võivad moodustada pere ka laps koos isa ja isa õe perega.
  4. Kohtule esitatud avalduses ja 01.11.2016 toimunud istungil selgus, et isa tahaks lapse lasteaeda panna jaanuaris
  5. Laps on selleks ajaks 1 aasta ja 7 kuud vana ning lapse ema leidis, et liiga väike lasteaeda minekuks. Lasteaia küsimust arutati vanematega 01.11.2016 kohtuistungil. Kolleegium nõustub maakohtuga, et puuduvad andmed, mis kinnitaksid isa plaani panna laps lasteaeda jaanuarist
  6. Avaldusele lisatud tõendist lasteaia järjekorra kohta, mida ei ole maakohus välja printinud ja mis seetõttu ei asu pabertoimikus, kuid on näha KIS-s, nähtub, et laps on pandud lasteaia järjekorda ja koha vajadus on alates augustist
  7. Asjaolu, et laps on lasteaia järjekorras, ei tähenda veel seda, et vanema soovitud ajal lasteaias koht ka reaalselt olemas on.
  8. Kolleegiumi arvates on maakohus piisava põhjalikkusega analüüsinud vanemate varalist seisu ja leidnud selle olevat sarnase. See, et isa on seoses töövigastusega töövõimetu, ei tähenda, et tal kaoks sissetulek. Pärast ajutise töövõimetuse hüvitise lõppemist on AM-l võimalus taotleda vastavaid toetusi ja hüvitisi tulenevalt töövõime kaotusest. Maakohtu menetluses ei ole selgunud asjaolusid, millest saaks järeldada, et lapse ema majanduslik olukord võimaldaks temal last paremini hooldada. Samuti ei ole alust järeldada, et vigastus takistaks isal lapse eest hoolitseda.
  9. Maakohtu poolt kehtestud ema ja lapse suhtluskorda ei ole määruskaebuses vaidlustatud.
  10. Kolleegium ei nõustu määruskaebuse esitaja väitega selle kohta, et ema isiksuse kohta esitatud andmed on eestkosteasutuse arvamuses kajastatud ainult isalt saadud informatsiooni põhjal ja ei ole selle tõttu objektiivsed. Eestkosteasutused on tegelenud perega alates aprillikuust 2016 ja oma töö käigus mõlema lapsevanemaga mitmeid kordi suhelnud. Eestkosteasutus Mustamäe Linnaosa Valitsus on pärast maakohtu määruse tegemist MT ja tema lapsi kodus külastanud ja sedastas, et ema eluase oli korratu, laste mänguasjad ja toit vedelesid põrandal, ema tegeles telefoniga ja lapsed 7

(8)olid hooletuses (II kd tl 83). Ka eeltoodu kinnitab, et MT-l võib olla raskusi, et kolme lapse kasvatamisega hakkama saada.
  1. MT taotlus määruskaebuse läbivaatamiseks kohtuistungil tuleb jätta rahuldamata. TsMS § 667 lg 3 sätestab, et määruskaebus lahendatakse kirjalikus menetluses, kui kohus ei pea vajalikuks kohtuistungit korraldada. Maakohus on käesoleva tsiviilasja menetlemisel 01.11.2016 korraldanud kohtuistungi, kus menetlusosaliselt on osalenud isiklikult ja saanud kohtule selgitada oma seisukohti. Kuna menetlusosalised on maakohtu poolt ära kuulatud, siis kolleegium ei pea vajalikuks kohtuistungit korraldada.
  2. Kolleegium leiab, et menetluskulud tuleb jätta TsMS § 172 lg 1 järgi menetlusosaliste endi kanda, kuna avalduse lahendamine on ennekõike lapse huvides. Lapse esindamisega seotud riigi õigusabi korras määratud esindaja kulud tuleb TsMS § 172 lg 3 järgi jätta riigi kanda. Margo Klaar /allkirjastatud digitaalselt/ Krista Kirspuu /allkirjastatud digitaalselt/ Mati Maksing /allkirjastatud digitaalselt/ 8
(8)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.