Obsah (8)

§ 127§ 16§ 33§ 50§ 51§ 52§ 88§ 53

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Viru Maakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 01. märts 2017, Narva kohtumaja Kriminaalasja number 1-17-33 (16233000012) Kohtunik Merit Bobrõšev Kohtuistungi sekretä

§ 127

sätetele kohustub Ilja Kussul viie päeva jooksul kohtuotsuse jõustumisest loovutama oma juhiloa Maanteeametile. Tsiviilhagid: - rahuldada kannatanu xxx tsiviilhagi mittevaralise kahju nõudes ning mõista Ilja Kussulilt VÕS § 127, 128, 134 lg 2; 137; 1043; 1045 lg 1 p 2 ja 1054 alusel välja xxx mittevaralise kahju katteks 12 000 (kaksteist tuhat) eurot; - rahuldada kannatanu xxx tsiviilhagi mittevaralise kahju nõudes ning mõista Ilja Kussulilt VÕS § 127, 128, 134 lg 2; 137; 1043; 1045 lg 1 p 2 ja 1054 alusel välja xxx mittevaralise kahju katteks 10 000 (kümme tuhat) eurot. Rahuldada tsiviilhagid viivisenõudes alljärgnevalt: - mõista Ilja Kussulilt TsMS § 367 alusel alates hagiavalduse kohtusse jõudmisest kuni kannatanu xxx nõude 12 000 (kaksteist tuhat) eurot täitmiseni xxx kasuks viivis VÕS § 113 lg 1 sätestatud määras, kuid mitte rohkem kui 12 000 eurot; - mõista Ilja Kussulilt TsMS § 367 alusel alates hagiavalduse kohtusse jõudmisest kuni kannatanu xxx nõude 10 000 (kümme tuhat) eurot täitmiseni xxx kasuks viivis VÕS § 113 lg 1 sätestatud määras, kuid mitte rohkem kui 10 000 eurot. Kahjuhüvitised ning viivis tuleb tasuda kannatanute esindaja poolt näidatavale arveldusarvele. Välja mõista Ilja Kussulilt kannatanu xxx kasuks xxx poolt valitud kaitsjale makstud õigusabi tasu 1 600 (üks tuhat kuussada) eurot. Väljamõistetud summa tuleb kanda kannatanu esindaja näidatavale arveldusarvele. Asitõendid: - sõiduauto Audi A4 registreerimisnumbriga xxx, mis on antud üle xxx – tagastada Nailya Nurgalievale kohtuotsuse jõustumisel; - sõiduauto Volkswagen Golf Variant registreerimismärgiga xxx, mis on tagastatud I. Kussulile – tagastada kohtuotsuse jõustumisel selle omanikule või seaduslikule valdajale; - navigaator Garmin, laste turvatool Maxi-Cosi ja videoregistraatori komplekt Explay, mis on hoiul Ida prefektuuri Narva hoiuruumis aadressil Tiigi 9, Narva – säilitada kuni omaniku tuvastamiseni asitõendite hoidlas või muus menetleja valduses olevas ruumis. Mõista Ilja Kussulilt riigituludesse välja menetluskulud: s.o sundraha 325 (kolmsada kakskümmend viis eurot) ja 25 senti ning ekspertiisitasu 298 (kakssada üheksakümmend kaheksa) eurot. Väljamõistetud menetluskulud, kogusummas 623,50 eurot, kohustub Ilja Kussul hüvitama kohtuotsuse jõustumisest ühe aasta jooksul. Ülejäänud osa tekkinud menetluskuludest, s.o 623 (kuussada kakskümmend kolm) eurot ja 2 50 senti, jätta riigi kanda. Menetluskulud tuleb tasuda Maksu- ja Tolliameti arveldusarvele nr EE351010052031000004 SEB pangas, arveldusarvele nr EE502200221014193355 SWEDBANK pangas, arveldusarvele nr EE401700017002872300 NORDEA PANK pangas või arveldusarvele nr EE873300333499990003 DANSKE BANK pangas. Maksekorraldusele tuleb märkida viitenumber 99917700007083 ning selgitus „Ilja Kussul, 1-17-33, kriminaalmenetluse kulud“. Kui rahalised nõuded pole täies ulatuses tähtaegselt tasutud suunatakse nõuded täitemenetluse läbiviimiseks kohtutäiturile täitemenetluse seadustikus sätestatud korras. Edasikaebamise kord Kohtuotsusele võivad KrMS § 318 lg 1, 2, 3 p 2 ja § 319 alusel süüdistatav, tema kaitsja ja kannatanu 15 päeva jooksul esitada apellatsiooni. Apellatsioon esitatakse Tartu Ringkonnakohtule kirjalikult 15 päeva jooksul alates otsuse avalikult teatavakstegemisest. Menetluskulusid on võimalik vaidlustada vastavalt KrMS § 189 lg-le 3 kohtuotsusest eraldi, s.o määruskaebemenetluse korras vastavalt KrMS § 387 lg-le 1, esitades määruskaebuse 15 päeva jooksul, alates päevast, mil isik sai vaidlustatavast kohtumäärusest teada või pidi teada saama, vaidlustatava kohtulahendi teinud kohtule. Kriminaalasja kohtulikul arutamisel kohus tuvastas: Ilja Kussulile on esitatud süüdistus selles, et tema 04.01.2016 umbes kell 15.45, juhtides sõiduautot Volkswagen Golf Variant registreerimisnumbriga xxx ja liikudes sellega NarvaTallinna maantee

1. kilomeetril Vaivara vallas suunaga Narva linnast Sillamäe linna suunas, rikkus ettevaatamatusest liiklusseaduse § 16 lg 1; § 33 lg 2 p 8; § 50 lg 3 p 1; § 51 lg 3 p 3,4,5,6 ja § 52 lg 1 p 1,2 nõudeid, nimelt ei arvestanud teiste liiklejatega ega hoidunud oma käitumises tegevusest, mis võib takistada liiklust, ohustada või kahjustada inimesi või vara; enne manöövri alustamist ei veendunud selle ohutuses ega selles, et manööver ei takista või ohusta teisi liiklejaid; ei kohandanud oma sõiduki kiirust olukorrale vastavaks ega arvestanud sõidukiiruse valikul oma sõidukogemust, teeolusid, tee (libe tee lume ja jääga, sõidutee pikisuunas olevad tõusud ja laskumised) ja sõiduki seisundit, ilmastikutingimusi (hämardumine), liikluse tihedust ning muid liiklusolusid (ebapiisav nähtavus, lumesadu) ega veendunud enne möödasõidu alustamist, et möödasõit ei ohusta ega takista teisi liiklejaid; et sõidurada, millele juht suundub, on piisavas ulatuses vaba; et sõiduki, millest alustatakse möödasõitu, suhteline kiirus võimaldab sellest mööda sõita piisavalt lühikese ajaga; et tal on võimalik tagasi reastuda, ohustamata ja takistamata juhti, kelle sõidukist mööda sõidetakse ning möödasõidu ajal märgatud ohu korral, mida juht ei suutnud enne möödasõidu alustamist ette näha või õigesti hinnata, suudaks ta möödasõidu peatada, vaid hakkas märgi 352 „möödasõit keelatud“ mõjuväljas piiratud nähtavusega teelõigul enne pikisuunas oleva tõusu-languse algust sooritama möödasõitu tuvastamata jäänud sõiduautost, sõites vastassuunavööndisse, kust talle tuli vastu Sillamäe linna poolt Narva linna poole liikuv sõiduauto Audi A4 registreerimisnumbriga xxxrus, mida juhtis xxx, ja põrkus kokku vastutuleva autoga Audi A4 registreerimisnumbriga xxxrus, mille tagajärjel on kohtumeditsiinilise ekspertiisi järgi tekitatud: registreerimisnumbriga xxxrus Audi 4 juhile xxx haav vasaku põlveliigese esipinnal, marrastus paremal põlveliigesel, marrastus paremal rinnal, vasaku küünarliigese rohkem kui kahe fragmendiga kinnine murd (syntripsis),
2. ribi murd vasakul ja lülisamba esimese nimmelüli ristjätke murd; puusaluude murrud – kehavigastused, mis tervikuna kujutavad rasket tervisekahjustust pikaajalise üle nelja kuu kestva tervisekahjustuse näol; Registreerimisnumbriga xxxrus Audi 4 kaasreisijale xxx – lülisamba esimese nimmelüli kompressioonimurd seljaaju kahjustuseta – kehavigastuse, mis tervikuna kujutab endast rasket tervisekahjustust pikaajalise üle nelja kuu kestva tervisekahjustuse näol; 3 Registreerimisnumbriga xxx Volkswagen Golf Variant auto alaealine kaassõitja xxx, sündinud 2013.a., aga hukkus sündmuskohal liiklusõnnetuse käigus saadud kaelapiirkonna lülisamba kinnise trauma tagajärjel, millega kaasnes lülisamba vahelise lüli purunemine ja seljaaju vigastus. Sel moel pani Ilja Kussul toime mootorsõiduki juhi poolt liiklusnõuete rikkumise ettevaatamatusest, kui sellega on tekitatud inimesele raske tervisekahjustus, põhjustatud inimese surm, s.o KarS § 423 lg 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo. Kohtuistungil selgitas süüdistatav I. Kussul, et süüdistus on talle arusaadav ja ta tunnistab end talle inkrimineeritava süüteo toimepanemises süüdi. Samuti nõustus ta kriminaalasja lahendamisega lühimenetluses enda ülekuulamist taotlemata. Kaitsja asus seisukohale, et toimikus asuvad tõendid on küllaldased kriminaalasja arutamiseks lühimenetluses ning takistusi lühimenetluse kohaldamiseks ei ole. MAAKOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED KarS § 423 lg 1 järgi on karistatav mootor-, õhu- või veesõiduki või trammi või raudteeveeremi juhi poolt liiklus- või käitusnõuete rikkumise eest ettevaatamatusest, kui sellega on tekitatud inimesele raske tervisekahjustus või põhjustatud inimese surm. Enne tõendikogumile hinnangu andmist märgib kohus, et I. Kussulile inkrimineeritava süüteokoosseisu koosseisupäraseks teoks on juhi poolt liiklus- või käitlusnõuete rikkumine, mis toob kaasa raske tervisekahjustuse või surma. Seega ei tule KarS § 423 kontekstis vastust otsida sellele, kes põhjustas õnnetuse, vaid sellele, kelle liiklusnõudeid eirav käitumine tingis koosseisupärase tagajärje saabumise (vt RKKKo nr 3-1-1-87-15 p-d 11 ja 13). Kohtupraktika on kestvalt ka seisukohal, et mitme osapoolega liiklusõnnetuse puhul tuleb hinnata kõigi osapoolte käitumist ning tagajärjedelikti toimepanemise eest vastutab karistusõiguslikult üksnes isik, kellele on põhjustatud tagajärg ka õiguslikult omistatav (vt samas ning RKKKo nr 3-1-1-79-.6 p 6). Täiendavalt peab kohus vajalikuks enne I. Kussuli süüküsimuse otsustamist märkida, et ettevaatamatusdelikti tuvastamisel kohustub kohus objektiivse koosseisu juures teona hindama objektiivse hoolsuskohustuse rikkumist, selle objektiivset ettenähtavust ja välditavust. Süüdistusaktist nähtuvalt on I. Kussulile etteheidetavaks

§ 16

lg 1, § 33 lg 2 p 8; § 50 lg 3 p 1, § 51 lg 3 p-de 3, 4, 5 ja 6 ning § 52 lg 1 p-de 1 ja 2 nõuete rikkumine.

§ 16

lg 1 kohustab liiklejat olema viisakas ja arvestama teiste liiklejatega ning hoiduma oma käitumises kõigest, mis võib takistada liiklust, ohustada või kahjustada inimesi, vara või keskkonda.

§ 33

lg 2 p 8 kohaselt kohustub juht enne paigalt liikuma hakkamist, manöövri või sõiduki seismajäämise alustamist veenduma, et see on ohutu ega takista või ohusta teisi liiklejaid ning teel töötajaid.

§ 50

lg 3 p 1 kohaselt peab juht kohandama oma sõiduki kiiruse olukorrale vastavaks, kuid ei tohi ületada suurimat lubatud kiirust. Juht peab sõidukiiruse valikul arvestama oma sõidukogemust, teeolusid, tee ja sõiduki seisundit, veose iseärasusi, ilmastikutingimusi, liikluse tihedust ning muid liiklusolusid, et ta suudaks seisma jääda sõiduki eespoolse nähtavusulatuse piires ning teel oleva sellise takistuse ees, mida juht pidi ette aimama. 4

§ 51

lg 3 p-de 3, 4, 5 ja 6 kohustavad juhti enne möödasõidu alustamist veenduma, et: möödasõit ei ohusta ega takista teisi liiklejaid; sõidurada, millele juht suundub, on piisavas ulatuses vaba; sõiduki, millest alustatakse möödasõitu, suhteline kiirus võimaldab sellest mööda sõita piisavalt lühikese ajaga ja tal on võimalik tagasi reastuda, ohustamata ja takistamata juhti, kelle sõidukist mööda sõidetakse.

§ 52

p-d 1 ja 2 keelavad möödasõidu vastassuunavööndi kaudu, kui ei ole täidetud

§ 51lõikes 3 nimetatud tingimused ning piiratud nähtavusega teelõigul.

Hindamaks järgnevalt, kas süüdistatava suhtes on võimalik jaatada objektiivse hoolsuskohustuse rikkumist, siis leiab kohus, et menetluse käigus kogutud tõendikogum annab aluse kahtlusteta sellise rikkumise toimepanemist sedastada. Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt on hoolsuskohustuse rikkumisest alust rääkida siis, kui teo toimepanija jätab üles näitamata ühiskonnas vajaliku hoolsuse. Vajaliku hoolsuse üles näitamata jätmist saab isikule tagajärjedelikti puhul ette heita üksnes juhul, kui saabunud tagajärg oli teo toimepanijale objektiivselt ettenähtav. Seejuures tuleb arvesse võtta nn usalduspõhimõtet, mille järgi võib teo toimepanija eeldada, et teised isikud käituvad õiguspäraselt. Antud juhul tuleneb kriminaalmenetluse käigus kogutud tõendikogumist, et süüdistuses märgitud ajal, s.o 04.01.2016 kella 15.45 ajal sõitis I. Kussul Narvast Tallinna suunas. Nimetatut kinnitavad nii I. Kussuli 02.06.2016 kahtlustatavana antud ütlused, kuid ka teiste isikuliste tõendiallikate, s.o tunnistajate xxx, xxx ja xxx ning kannatanute xxx, xxx ja xxx ütlused. Kõrvuti osutatud isikuliste tõendiallikate ütlustega kinnitavad seda ka tunnistaja xxx ütlused, kes reageeris päästeameti vahetuse vanemana avariiteatele ja kes selgitas, et sündmuskohal nägid nad kahte õnnetusse sattunud sõidukit, millest üks oli VW riikliku reg nr-ga xxx ja teine sõiduauto Audi reg nr-ga xxx. Sõidukis VW oli juhiistmel turvavööga kinnitatud mees (kd I tl 17). Hinnates järgnevalt, kas I. Kussul pani mootorsõiduki juhtimisel toime süüdistusaktis nimetatud liiklusnõuete rikkumised, siis leiab kohus tõendikogumiga tutvudes ning menetluse käigus kogutud tõendeid nende kogumis hinnates, et vastus tõstatatule on jaatav. Nimelt nähtub I. Kussuli ütlustest, et Narvast Tallinna poole sõites soovis ta teostada möödasõitu tema ees sõitnud sõidukist Škoda, mis liikus kiirusega umbes 60-65 km/h. I. Kussuli ütluste kohaselt hakkas vahetult enne õnnetust pimedaks minema ning võib öelda, et oli juba pime; lund sadas helvestena, sadades tema sõidusuunast vaadatuna kaldega vasakult paremale; väljas olid külmakraadid – umbes 15 kraadi; teekate oli tugevasti lumega kaetud, teetähistust näha polnud ning liiklusvoog oli kummastki suunast küllaltki tihe, kuna tegemist oli pühade lõpuga. Analoogseid kirjeldusi ilmastiku- ja teeolude kohta on andnud ka kannatanud xxx, xxx ja xxx ning tunnistaja xxx. I. Kussuli märgitud tee- ja ilmastikuolusid kinnitab ka 04.01.2016 koostatud sündmuskoha vaatlusprotokoll ühes fototabeli ja liiklusõnnetuse aktiga nr 2330160005 (kd I tl 824). Edasiselt on I. Kussul selgitanud, et tema juhitava sõiduki kiiruseks enne möödasõidu alustamist oli umbes 70-75 km/h ning ees liikunud sõiduauto Škoda liikus kiirusega umbes 60-65 km/h. Mõned ees liikunud autod sõitsid veidi enne tema möödasõidu alustamist kõnealusest sõidukist mööda ning ta nägi Škodast mööda sõitnud sõidukite tulesid, kuid vastassuunavööndis ta lähedal vastutulevaid sõidukeid ei näinud. I. Kussuli ütluste kohaselt tõmbus Škoda mingil hetkel paremale teeservale, millest ta järeldas, et eesliikleja annab märku, et ta võib mööda sõita. Tema võttis omakorda tee keskele, nägemaks vastutulevaid sõidukeid. Järgnevalt tuleneb I. Kussuli ütlustest, et kõnealusel teelõigul sõidab ta harva, mistõttu ei tea ta peast täpselt tee reljeefi ega 5 mäleta paigaldatud liiklusmärke. Möödasõitu keelavat liiklusmärki ta ei märganud ega tea ka, kus lõppes selle märgi mõjupiirkond. Tema juhitava sõiduki kiirus möödasõidu alguse hetkest kuni kokkupõrke hetkeni oli suurenenud kuni 90 km/h, kuigi spidomeetrit ta ei vaadanud. Samuti ei alustanud ta manöövrit järsult, vaid sõitis oma sõidureast välja sujuvalt, kuna ilmastikutingimused olid ebasoodsad, samuti selleks, et sõiduk ei kaotaks juhitavust ning kiirus suureneks järk-järgult. Eessõitva sõiduki Škoda kõrvale jõudes nägi ta, et eesliikuvate autode tuled kadusid järsku ära, langedes alla. Ta sai aru, et on tõusul ning praktiliselt sekundi pärast sööstsid talle vastu vastutuleva sõiduki tuled. Sel hetkel viibis tema juhitav sõiduk täpselt vastassuunavööndi keskel ja ta enda sõnade kohaselt jõudis ta rooli keerata ainult natuke paremale liikumissuunas oma sõidurea poole ja vajutada pidurile, kui toimus kokkupõrge. Analüüsides tekkinud liiklussituatsiooni, tuleb osutada 04.01.2016 koostatud sündmuskoha vaatlusprotokollile ja selle lisaks olevale fototabelile ning liiklusõnnetuse aktile, millest nähtuvalt juhtus liiklusõnnetus Narva-Tallinna mnt

1. kilomeetril Vaivara vallas ning vaatlusaluseks teelõiguks on olnud teelõik, mis algab ristmikult, kus tee keerab Narva-Tallinn maanteelt Sinimäe küla suunas, läheb edasi Sillamäe linna suunas kuni teeviidani Pimestiku. Tee, mis algab sealt, kus tee keerab Sinimäe küla suunas, läheb nõkku ning teekate on kaetud jäise koorikuga. 251 m kaugusel pöördest Sinimäe küla suunas ja 134 m kaugusel Pimestiku teeviidast on keset teed asetsenud tugevasti deformeerunud sõiduauto VW. 242 m kaugusel Sinimäe küla poole viivast teeotsast on Sinimäe küla poolses teeäärses kraavis asetsenud kere vasakule küljele toetuv sõiduauto Audi. Vaatlusprotokolli lisaks olevast liiklusõnnetuse skeemilt nähtuvalt on I. Kussuli juhitud sõiduk asetsenud pärast õnnetust teeviidast „Tallinn 191“ 250,4 m kaugusel ja kõnealusest teeviidast 223,1 m kaugusel on asetsenud liiklusmärgi nr 372 mõjuala lõpetav liiklusmärk. Lisaks tuleneb, et sõidutee oli kõnealus kohas kerge langusega. Seega järeldub, et liiklusõnnetuse järgselt paiknes I. Kussuli juhitud sõiduk vaid 27,3 m kaugusel liiklusmärgi nr 372 mõjuala lõpetavast liiklusmärgist. Liiklusmärgi lähedusest liiklusõnnetuse järgselt paiknenud sõiduki asukohale annab selgust ka toimikus lk 30 paiknev fototabel. See, et liiklusõnnetus juhtus vahetult peale liiklusmärgi nr 372 „Möödasõidu keelu lõpp“ mõjualas ning piiratud nähtavusega teelõigul, on märkinud ka tunnistaja xxx (kd I tl 110-113). Edasiselt on põhjendatud viidata maps.google.ee väljatrükile (kd I tl 154-176), milles on vastatavat teelõiku vaadeldud ning koostoimes 04.01.2016 koostatud sündmuskoha vaatlusprotokolliga tuleb nentida, et vahetult peale viita „Tallinn 191 ja Pimestiku 1,5“ paikneb möödasõitu keelav liiklusmärk nr
2. Lisaks liiklusmärgi olemasolule nähtub vastav keeld ka teekattemärgistusest pideva joone näol. Väljaspool vaidlust on asjaolu, et just I. Kussul oli isikuks, kes soovis möödasõitu sooritada ja ka sooritas. Nii on põhjendatud taas viidata I. Kussuli enda kohtueelses menetluses antud ütlustele, kus ta kinnitas nii eessõitvast sõidukist möödasõidu soovi olemasolu, kui ka seda, et ta asus kõnealust soovi realiseerima. Märgitut kinnitavad täiendavalt ka tunnistaja xxx ütlused, kes on selgitanud, et olles teenistuses välijuhina Narva linnas, sõitis ta kella 15.43 paiku alarmsõidukiga Škoda koos politseikadettide xxx ja xxx mööda Tallinn-Narva 190 km Sillamäe poole ning vahetult enne Sinimäe alevikku märkas ta, et umbes 100-150 m nende ees liikunud tumedat värvi sõiduauto kaldus vastassuunavööndisse ja põrkas kokku teise vastusõitnud ja Narva poole liikunud sõiduautoga. xxx ühetaolisi ütlusi on andud ka tunnistajad xxx ja xxx, kes on mõlemad kirjeldanud, et nende ees vahetult liikunud sõiduauto kaldus vastassuunavööndisse ja põrkas kokku teise Narva suunas liikunud sõiduautoga. Teist sõidukit näha polnud, kuna see tuli mäest üles (kd I tl 177-179, 180-182). Samuti kinnitavad I. Kussuli juhitud mootorsõiduki viibimist vastassuunavööndis kannatanute xxx ja xxx ütlused (kd I tl 49-58, 59-66). Nii on xxx märkinud, et vahetult enne liiklusõnnetuse toimumist nägi ta neile vastutulevat sõidukit, mille tagant keeras ootamatult nende sõiduritta, neist umbes 10-20 m kaugusele, vastutulev sõiduk; xxx on aga andnud ütlusi selle kohta, et nägi vahetult enne liiklusõnnetust kahte vastutulevat sõidukit, 6 millest üks sõitis mööda oma sõidurida, teine aga jõudis sellele järele ning keeras ootamatult tema sõiduritta, temast umbes 10-15 m kaugusele. Seega arvestades I. Kussuli juhitud mootorsõiduki paiknemist liiklusõnnetuse järgselt, seda, et isikuliste tõendiallikate ütlustele tuginedes oli just I. Kussul see, kes möödasõitu sooritas, samuti seda, et õnnetuse järgselt paiknes I. Kussuli sõiduk vahetult pärast möödasõidu keelu lõppu tähistavat liikluskorraldusvahendit, siis järeldub eelviidatud tõendikogumist, et I. Kussul pidi alustama möödasõitu liiklusmärgi nr 352 „Möödasõit keelatud“ mõjuväljas, st, et ta sooritas möödasõitu piiratud nähtavusega teelõigul enne pikisuunas olevat tõusu-languse alust. Eelviidatud järeldusele jõudmine tähendab, et I. Kussuli tegevuses on õiguslikult sedastatav mitmete liiklusnõuete rikkumine. Esmalt leiab kohus, et I. Kussul rikkus

§ 16

lg-t 2, mis kohustab liiklejat mh täitma liikluskorraldusvahendi nõuet – nimelt nagu juba märgitud, eiras I. Kussul möödasõitu alustades liikluskorraldusmärki nr 352 „Möödasõit keelatud“, kui alustas möödasõitu eessõitvast sõidukist kõnealuse märgi mõjupiirkonnas. Antud rikkumisega seonduvalt peab kohus vajalikuks ka välja tuua, et süüdistusaktis puudub sõnaselge viide kõnealusele õigusnormile (

§ 16lg-le 2).

Samas on süüdistuses viidatud sõnaselgelt, et I. Kussul alustas märgi nr 352 „Möödasõit keelatud“ mõjuväljas sooritama möödasõitu. Sellises olukorras on Riigikohus selgitanud, et kohtul on KrMS § 306 lg 1 p 3 kohaselt aktiivne roll materiaalõigusliku olukorra väljaselgitamisel ning isegi kui süüdistuses ei ole nõuetekohaselt kirjeldatud blanketset koosseisutunnust sisustavaid sätteid, ei saa sellele automaatselt järgneda süüdistatava õigeksmõistmist, vaid sellisel juhul lasub kriminaalasja lahendaval kohtul kohustus kontrollida teokirjeldust sisustava blanketse normi olemasolu (vt RKKKo nr 3-1-1-83-16 p 10). Kuna antud juhul on süüdistuses piisava konkreetsusega kirjeldatud liiklusõnnetuse põhjustamise tehiolusid, siis on kohtul endal vastavast kohtupraktikast tulenevalt menetluslik pädevus kohaldada õiget blanketset koosseisutunnust sisustavat sätet. Kohtu veendumuse kohaselt rikkus I. Kussul liikluskorraldusvahendi nõude eiramisega ka

§ 16

lg-t 1, mis kohustab arvestama teiste liiklejatega ja hoiduma oma käitumisest tegevus, mis võib takistada liiklust või ohustada või kahjustada inimesi või vara. Kohus märgib, et osutatud õigusnormi näol on tegemist üldise liiklusohutuse tagamiseks kohustava sättega. Arvestades, et I. Kussul alustas möödasõitu märgi nr 352 „Möödasõit keelatud“ mõjualas piiratud nähtavusega teelõigul, siis järeldub, et ta pani ennast olukorda, kus ta ei saanud enam täita

§ 16

lg-s 1 loetletud kohustusi, s.o arvestada teiste liiklejatega ja hoiduda tegevusest, mis võib takistada liiklust või ohustada või kahjustada inimesi või vara. Kohase ja hoolika liikluskäitumise korral oleks ta jätnud piiratud nähtavusega teelõigul ning möödasõitu keelava liiklusmärgi mõju piirkonnas möödasõidu sooritamata ning see oleks omakorda taganud ka kohase ja korrektse liiklusnõuetest kinnipidamise

§ 16lg 1 tähenduses.

Samuti muutis I. Kussul liikluskorraldusvahendi nõude eiramisega võimatuks veenduda selles, et tema manööver oleks ohutu, st rikkus

§ 88

lg 2 p-i 8 ning ei võtnud arvesse ka libedat, lume ja jääga kaetud teed, sõidutee omapära selle tõusude ja laskumistega – liiklusõnnetus toimus just piiratud nähtavusega teelõigul languse-tõusu peal; liiklusetihedust, st rikkus

§ 53

lg 3 p 1 ning samuti ei veendunud ta manöövrit tehes selles, et tema möödasõit ei ohusta teisi liiklejaid, et sõidurada, millele ta suundus, oli piisavas ulatuses vaba, et tema juhitava sõiduki suhteline kiirus võimaldab eessõitvast sõidukist mööda sõita lühikese ajaga ning tal on võimalik reastuda tagasi, ohustamata ja takistamata juhti, kelle sõidukist mööda sõidetakse (

§ 51lg 3 p-de 3, 4, 5 ja 6).

Samuti rikkus I. Kussul

§ 52

lg-id 1 ja 2, mis keelavad möödasõidu vastassuunavööndi kaudu, kui ei ole täidetud

§ 51lg-s 3 nimetatud tingimused ja tegemist on piiratud nähtavusega teelõiguga.

7 Hinnates järgnevalt, kas hoolsusetu teo tõttu saabunud teo tagajärg oli objektiivselt ettenähtav, siis leiab kohus, et osutatud asjaolude pinnalt on põhjendatud sedagi jaatada. Kohtupraktika kohaselt tuleb hoolsusvastasuse kindlakstegemise järgselt kontrollida hoolsusetu teo tulemusel saabuva tagajärje objektiivset ettenähtavust. St, et objektiivne ex ante vaatleja peab ära tundma hoolsusvastase teo tagajärjel tekkinud või tekkida võiva ohu (RKKKo nr 3-1-1-79-10 p 23). Kriminaalmenetluse käigus kogutud tõendikogumist nähtuvalt juhtis I. Kussul sõidukit TallinnNarva maanteel. Üldiselt teadaolevaks saab lugeda teadmise, et riigi põhimaanteedel, milleks Tallinn-Narva maantee üldiselt teadaolevalt kvalifitseerub ja milline viide sisaldub ka sündmuskoha vaatlusprotokolli liiklusõnnetuse aktis (tee liik – põhimaantee), on liiklus tihe. Tihedat liiklust on seda enam alust jaatada olukorras, kui tegemist on pühadejärgse perioodiga. Samuti saab üldiselt teadaolevaks lugeda teadmise sellegi kohta, et liiklus pole tihe mitte üksnes Tallinna suunal, vaid liiklus on tihe ka vastassuunas liikuvate sõidukite osas. Seejuures on mõlema-suunalise tiheda liiklusvoo olemasolu jaatanud ka menetlusse kaasatud isikulised tõendiallikad, sh I. Kussul ise. Kohus peab vajalikuks välja tuua seegi, et iga liikluskorraldusvahend täidab liikluses oma konkreetset eesmärki, tagades lõppeesmärgina ohutut ja turvalist liiklemist. Seega olukorras, kus liiklejate turvalisuse ja liiklusohutuse tagamise korraldaja on pidanud teeolusid silmas pidades ühe või teise liikluskorraldusvahendi paigaldamist, on see kantud eesmärgist tagada ohutu ja turvaline liiklus. Antud juhul tuvastatud asjaolude kohaselt alustas I. Kussul möödasõitu seda keelava märgi mõju piirkonnas, piiratud nähtavusega teelõigul. Kohus leiab, et objektiivse ex ante vaatluse korral on alust seisukohaks, et sellistes tingimustes möödasõidu tegemise korral tekitatakse või võidakse tekitada oht liiklejatele, mistõttu on õiguslikus mõttes alust jaatada ka teo tagajärje objektiivset ettenähtavust ja selle välditavust. Kuna KarS § 423 koosseisu ei täida üksnes liiklusnõuete rikkumine, vaid vastutust kõnealuse õigusnormi järgi on võimalik kohaldada üksnes siis, kui liiklusnõuete eiramisega põhjustati tagajärjena inimesele raske tervisekahjustus või inimese surm, siis kontrollib kohus järgnevalt, kas menetluse käigus kogutud tõendikogum võimaldab põhjusliku tagajärjena jaatada tervisekahjustuse või teise inimese surma jaatamist. Toimiku materjalidest nähtuvalt viibisid liiklusõnnetuses osalenud sõidukites I. Kussul, xxx, xxx ja xxx (vt I. Kussuli ja xxx ütlused), kes viibisid sõidukis VW Golf Variant reg nr-ga xxx ja xxx ning xxx, kes viibisid sõidukis Audi A4 reg nr-ga xxx (vt xxx ja xxx ütlused). Kõrvuti liiklusõnnetusse sattunud isikuliste tõendiallikate ütlustega kinnitavad vastavat fakti ka teatised liiklusõnnetuses kannatada saanud isiku saabumise kohta. Nii nähtub teatistest, et 04.01.2016 on Tallinn-Narva mnt 191 km Ida-Viru Keskhaiglasse toimetatud xxx (kd I tl 183), xxx (kd I tl 184), I. Kussul (kd I tl 184), xxx (kd I tl 186) ja xxx (kd I tl 187). Kõrvuti teatistele on asjakohane viidata ka Ida-Viru Keskhaigla väljastatud tõenditele (kd II tl 3-8), millest nähtuvalt on xxx viibinud eelviidatud meditsiiniasutuses 04.01.2016 diagnoosiga küünarluumurd, vaagna hulgimurd, põlveliigeste haavad ja kõhukoopa verejooksu kahtlusega; xxx on viibinud viidatud meditsiiniasutuses nimmelülimurru diagnoosiga; xxx on viibinud Ida-Viru Keskhaiglas diagnoosiga kõhu, selja alaosa ja vaagnavigastusega ning kõhuseina põrutusega; xxx diagnoosiga vasaku reie põrutusele ja pindmisele peavigastusele ning I. Kussul põlvekederamurruga, sääre hulgimurruga, roidemurruga, silmalau ja silmaümbruse lahtise haavaga ning sääre lahtise hulgihaavadega. xxx suhtes teostatud ekspertiisiaktiga nr 16E-IDI0022 tuvastati, et xxx olid haiglasse pöördumisel järgmised vigastused: haav vasaku põlveliigese eespinnalt, marrastus paremal põlveliigesel, marrastus parem pool rindkerel, vasaku küünarluu kinnine killunenud murd, XI roide murd vasakul ja esimese nimmelüli ristjätke murd, vaagnaluude murd, mis tekkis kõva tömbi eseme(

1. te)tugevajõulisest toimest, löögist sõiduvahendi salongi väljaulatuvate osadega peamiselt vastu kehatüve ja jäseme vasaku poolt liiklusõnnetuse ajal, määruses näidatud ajal ja 8 asjaoludel. Antud vigastused koosvõetuna, paranedes üle nelja kuu, põhjustavad raske kehalise haiguse (kd II tl 12-20). xxx suhtes teostatud ekspertiisiakti nr 16E-IDI0021 kohaselt tuvastati xxx haiglasse pöördumisel järgmised vigastused: esimese nimmelüli seljaaju vigastusteta rõhtmurd, mis tekkis kõva tömbi eseme toimel, löögist sõiduvahendi salongi väljaulatuvate osadega liiklusõnnetuse ajal, määruses näidatud ajal ja asjaoludel. Antud vigastus, paranedes üle nelja kuu, põhjustab raske kehalise haiguse (kd II tl 23-29). xxx suhtes teostatud ekspertiisiakti nr 16E-IDI0020 kohaselt tuvastati xxx haiglasse pöördumisel järgmised vigastused: kõhu eesseina pehmete kudede põrutus, mis tekkis kõva tömbi eseme toimel, löögist autosalongi väljaulatuvate osadega liiklusõnnetuse ajal, määruses näidatud ajal ja asjaoludel. Antud vigastus ei põhjusta eluohtlikku tervisekahjustust, tavalise kulu korral põhjustab lühiajalise tervisekahjustuse kestusega vähem kui 4 nädalat (2-3 päeva) (kd II tl 3238). xxx suhtes teostatud ekspertiisiakti nr 16E-IDI0019 kohaselt tuvastati xxx haiglasse pöördumisel järgmised vigastused: pea ja vasaku reie pehmete kudede põrutus, mis tekkis kõva tömbi eseme toimel, löögist autosalongi väljaulatuvate osadega liiklusõnnetuse ajal, määruses näidatud ajal ja asjaoludel. Antud vigastus ei põhjusta eluohtlikku tervisekahjustust, tavalise kulu korral põhjustab lühiajalise tervisekahjustuse kestusega vähem kui 4 nädalat (2-3 päeva) (kd II tl 4146). I. Kussuli suhtes teostatud ekspertiisiakti nr 16E-IDI0018 kohaselt tuvastati I. Kussulil haiglasse pöördumisel järgmised vigastused: haav vasakul silmalaul, marrastused ja haavad üla- ja alajäsemetel, parema sääreluude lahtine murd, mis tekkis kõva tömbi eseme toimel, löögist autosalongi väljaulatuvate osadega liiklusõnnetuse ajal, määruses näidatud ajal ja asjaoludel. Antud vigastused, ohustades elu vigastuste tekkimise hetkel, põhjustavad eluohtliku tervisekahjustuse. Ravidokumentidest nähtuvalt ei tuvastatud I. Kussuli verest ega uriinist etüülalkoholi ega ka narkootilisi- või psühhotroopseid aineid (kd II tl 49-55). Samuti nähtub kokkuvõttest hukkunuga lõppenud liiklusõnnetusest (kd I tl 29-33), et 04.01.2016 kella 15.43 Tallinn-Narva mnt 190,7 km Vaivara vallas, Ida-Virumaal toimus liiklusõnnetus, mille käigus saadud vigastuste tagajärjel hukkus xxx, kes istus tagaistmel paremal pool laste turvatoolis. Tutvudes xxx suhtes teostatud ekspertiisiaktiga nr 16E-IDS0001/5 (kd I tl 37-48), siis nähtub sellest, et xxx tuvastati kaela kinnine tömp trauma (piitsalöök trauma) – lülisamaliiduse rebend seljaaju kaelaosa vigastusega, verevalumid seljaaju kaelaosa kelmete all, verevalandused kaela tagapinna lihastesse, mis tekkisid üheaegselt kaega ülemäärasele äkilisele painutamisele järgneval järsu ülesirutuse tagajärjel; marrastused ja haavakesed vasakul pool näol, marrastus vasakul kõrvalestal ja vasakul poole kõhu eesseinal, verevalum vasaku labakäe selgmisel pinnal, mis tekkisid liiklusõnnetuse ajal kõva tömbi eseme toimel löögist autosalongi väljaulatuvate osadega. Samuti tuvastati xxx joonekujulised verevalumid parema ja vasaku reie ees-sisepinnalt, mis tekkisid liiklusõnnetuse ajal turvaistme ohutusrihmadest kehatüve paiskumisel ettepoole. Ekspertiisiakti kohaselt oli xxx surma põhjuseks lülisamba kaelaosa kinnine tömp trauma, millega kaasnes lülivaheketta rebend ja seljaaju vigastus. Kuna kahe teise isiku liiklusõnnetuses saadud tervisekahjustused paranevad üle nelja kuu, siis on tuvastamist leidnud raske tervisekahjustuse olemasolu KarS § 118 lg 1 p 2 tähenduses, mistõttu tuleb nentida, et I. Kussuli poolt liiklusnõuete eiramisega on põhjuslikus seoses KarS § 423 koosseisu tähenduses kahele isikule raske tervisekahjustuse ja ühe inimese surma põhjustamine. St, et õiguslikult esineb alus lugeda tõendatuks I. Kussuli poolt KarS § 423 objektiivse koosseisu realiseerimine. 9 Liiklusalane õiguspraktika kohustub mitme osapoolega liiklusõnnetuste puhul hindama kõikide liiklusõnnetuses osalenud isikute käitumist. Seega peab kohus ka vaadeldava kaasuse puhul asjakohaseks analüüsida teiste isikute käitumist. Hinnates xxx tegevust ja käitumist liiklusnõuete täitmisel, siis asub kohus seisukohale, et toimiku materjalides puuduvad igasugused viited sellele, mis võimaldaks xxx ette heita mis tahes liiklusnõuete rikkumist. Nii tuleb viidata, et ta oli tema poolt juhtiva sõiduki kiiruse kohaldanud ilmastiku-, tee- ja liiklusoludele vastavaks, sõites mh alla suurima lubatud sõidukiiruse. Samuti on ta vajaliku hoolsusega taganud kõikide liiklusnõuete täitmist, sh kontrollinud oma sõiduki tehnilist seisukorda – esmalt põhineb selline väide nii tema enda ütlustel, kuid märgitut kinnitavad ka tal vastava juhtimisõiguse olemasolu (kd I tl 76-79), liikluskindlustusnõuete täitmine (kd I tl 80-92) ja sõiduki diagnostiline kaart (kd I tl 93-96). 07.01.2016 koostatud liiklusvahendi vaatlusprotokollist (kd I tl 125-137) nähtub, et sõiduauto Audi A4 reg nr-ga xxxrus rehvid polnud küll uued, ent nende seisund vastas tehnilisele nõuetele. Seega järeldub, et menetluse käigus kogutud tõendikogumi pinnalt puuduvad igasugused kaalutlused teha etteheiteid xxx seoses liiklusnõuete rikkumise kohta. Ka puudub alus teha täiendavaid etteheiteid I. Kussulile – nii nähtub menetluse käigus kogutud tõenditest, et ta omas vajalikku juhtimisõigust, sõiduk oli tehniliselt korras, täidetud olid kõik liikluskindlustusega seotud nõuded (kd I tl 97-100) ning 07.01.2016 teostatud liiklusvahendi vaatlusprotokollist tuleneb seegi, et tema poolt juhitud sõiduki rehvid vastasid vajalikele tehnilistele nõuetele (kd I tl 151). Täiendavalt peab kohus vajalikus peatuda sellelgi, et I. Kussul on kohtueelsel menetlusel avaldanud, et tema ees sõitnud Vene numbrimärgiga ja menetluse käigus tuvastamatuks jäänud sõiduk väljendas tee serva poole kaldumisega seda, et ta võib asuda möödasõidule. Tõstatatuga seonduvalt märgib kohus, et I. Kussuli ütlustest nähtuvalt sõitis Vene numbrimärgiga sõiduk aeglaselt ning juba eelnevalt olid teised liiklejad kõnealusest sõidukist mööda sõitnud. See, et tema poolt Vene numbrimärgiga sõiduki lähenemisel hoidis kõnealune sõiduk tee serva poole, on aga igati kooskõlas liiklusnõuetega. Nimelt olukorras, kus tagant lähenev(
2. ad)sõidukid näitavad selgelt, et nende eesmärgiks on möödasõidu sooritamine, siis sätestab

§ 53

lg 2, et juht, kelle sõidukist sõidetakse mööda vasakult, peab liiklusolusid arvestades hoiduma võimalikult paremale ega tohi möödasõitu takistada sõidukiiruse suurendamisega ega muul viisil. Seega käitus Vene numbrimärgiga sõiduk, tajudes vahetult tagant kiiremini lähenevat sõidukit, korrektselt ja liiklusnõuetele vastavalt, kui hoidis paremale poole teeserva. Seega puudub alus seostada liiklusõnnetust ja selle tagajärgi tuvastamatuks jäänud sõidukijuhi liikluskäitumisega. Kujundades seisukohta I. Kussuli teos subjektiivse koosseisu olemasolu või puudumise kohta, siis tuleb märkida, et vaatlusalune süüteokooseis eeldab ettevaatamatust nii liiklus- või käitusnõuete rikkumise kui koosseisupärase teo suhtes, kuid ka sellega põhjustatud raske tervisekahjustuse või inimese surma põhjustamise suhtes. Seejuures piisab põhikoosseisu realiseerimiseks, kui isik tegutses vähemalt hooletusega. Kohtueelsel menetlusel on I. Kussul selgitanud, et möödasõidule asudes juhindus ta osaliselt tema ees sõitnud sõidukijuhi tegevusest tee paremale servale hoidumisel, samuti sellest, et teelõigul, kus õnnetus juhtus, sõitis ta harva, täpset tee reljeefi ja liiklusmärke ta ei tea ning ei pannud tähele ka liiklusmärki „Möödasõit keelatud“. Objektiivselt on sedastatav seegi, et teekattemärgistusest ei saanud I. Kussul juhinduda, kuna teekattemärgistus oli kaetud lumega. Osutatu viitab kohtu veendumuse kohaselt üheselt sellele, et süüdistataval puudus soov ja tahtlus liiklusseaduse rikkumiseks, süüdistatav jättis liiklusreeglid järgimata ja täitmata hooletusest, samuti tähelepandamatusest, mistõttu tuleb süüdistatava tegu subjektiivse koosseisu tasandil hinnata hooletusest toime pandud teona. Nimelt sätestab KarS § 18 lg 3, et isik paneb teo toime hooletusest, kui ta ei tea süüteokoosseisule vastava asjaolu esinemist, kuid oleks seda 10 tähelepaneliku ja kohusetundliku suhtumise korral pidanud ette nägema. St, et I. Kussul ei toiminud piisavalt hoolikalt ega arvestanud liiklemisel kõiki neid asjaolusid, milleks liiklusseadus teda kohustab. Tähelepaneliku ja kohusetundliku suhtumise korral oleks ta pidanud seda ette nägema ning sellisel juhul oleks liiklusõnnetus ja ühe kannatanu surm ning teise kahe kannatanu raske tervisekahjustus jäänud saabumata. Karistus Seadusandja on ette näinud KarS § 423 lg-s 1 ettenähtud süüteo toimepanemise eest karistusena rahalise karistuse või kuni kolmeaastase vangistuse. Tulenevalt asjaolust, et seadusandaja on karistusena ette näinud alternatiivsed karistusliigid ning asjakohases kohtupraktikas väljakujunud seisukoha kohaselt on lubatav vangistust karistusena mõista üksnes olukorras, kus kergemaliigiliste karistuse võimalused on selgelt ebapiisavad või varasemate katsete käigus end ammendunud (vt RKKKo nr 3-1-1-24-07 p 8), siis kujundab kohus esmajoones seisukoha karistusliigi osas. Eelnevalt luges kohus tõendatuks I. Kussuli poolt karS § 423 lg 1 järgi kvalifitseeritava süüteo toimepanemise. Tuvastamist leidis seegi, et liiklusnõuete rikkumisega põhjuslikus seoses oleva tagajärjena hukkus üks inimene ning kaks said raskeid tervisekahjustusi. Seega on objektiivselt sedastatav, et toimepandud teo tagajärjed hõlmasid mitut isikut. Kaaludes karistusliigi valikut toimepandud teo tagajärge silmas pidades, siis asub kohus seisukohale, et olukorras, kus süüdistatava tegu on kaasa toonud rasked tagajärjed erinevatele kannatanutele, sh on kaasa toonud ühe isiku surma, siis on teo ebaõiglus sedavõrd suur, mis kohtu veendumuse kohaselt välistab süüdistatava suhtes põhiõigusi vähem riivava karistusliigi kohaldamise – st, et süüdistatavat tuleb karistada vangistusega. Kujundades järgmiseks seisukohta konkreetse karistusmäära osas, siis märgib kohus, et karistuse mõistmise üldpõhimõtete kohaselt tuleb karistuse mõistmisel võtta lähtepunktiks karistusseadustiku eriosa normi sanktsiooni keskmine määr, mille järgselt tuvastatakse süü suurus ning karistust kergendavad ja raskendavad asjaolud, mille põhjal saadakse konkreetse süüdlase süü suurusele vastav karistuse määr. KarS § 423 lg 1 näeb ette kuni 3-aasta pikkuse vangistuse. Seega on sanktsiooni keskmiseks karistuse määraks 1 aastat ja 6 kuud vangistust. Sarnaselt karistusliigiga, võtab kohus ka karistusmäära kindlakstegemisel arvesse süüteoga kahjustatud isikute ringi ning leiab selle pinnalt, et mitmete liiklusnõuete rikkumine ja kahjustatud isikute ring annavad aluse rääkida suurest süüst. Hinnates karistust kergendavate asjaolude esinemist, siis asub kohus seisukohale, et I. Kussuli puhul on alust jaatada karistust kergendavate asjaolude esinemist KarS § 57 lg 1 p 3 mõttes, s.o kahetsust, mida kohus peab siiraks ja süü tunnistamist. Seejuures väljendab I. Kussuli siirust kahetsusel asjaolu, et I. Kussul on nii kohtueelsel menetlusel kui ka kohtus vabandanud kannatanute ees ning avaldanud ka põhimõttelist nõusolekut kannatanute kahjunõuete hüvitamiseks. Mis puudutab küsimust selles, kas nõusolekut kahjunõuete hüvitamiseks on võimalik käsitleda karistust kergendava asjaoluna KarS § 57 lg 1 p 2 tähenduses, siis on kohus seisukohal, et sellele tuleb vastata eitavalt. Nii tuleb välja tuua, et karistust kergendavaks asjaoluks KarS § 57 lg 1 p 3 mõttes on kahju vabatahtlik hüvitamine. St, et kahju põhjustanud isik on juba asunud vabatahtlikult kahju hüvitama, sh on teinud seda kasvõi osaliselt (vt RKKKo nr 3-1-1-14-07 p 6). Kuna antud juhul on I. Kussul väljendanud küll nõusolekut tekitatud kahju hüvitamiseks, kuid toimikus puuduvad andmed, et ta oleks juba asunud vabatahtlikult tekitatud kahju hüvitama, siis ei ole alust rääkida karistust kergendava asjaolu esinemisest KarS § 57 lg 1 p 2 mõttes. Karistust raskendavate asjaolude olemasolu kohus ei tuvastanud. 11 Eeltoodud aspekte kogumis hinnates asub kohus seisukohale, et kuna I. Kussul rikkus erinevaid liiklusnõudeid ja tema tegu põhjustas rasked tagajärjed kolmele inimesele, kellest üks hukkus, siis on need aspektid asjaoluks, mis suurendavad I. Kussuli süüd ning see peab väljenduma suuremas karistusmääras. Samas on I. Kussuli puhul sedastatavad karistust kergendavad asjaolud, millega kohtul tuleb obligatoorelt arvestada ja mis vähendavad I. Kussuli süüd - ka see peab väljenduma mõistetava karistuse määras. Kuna muud karistuse määra mõjutada võivad aspektid puuduvad, siis peab kohus võimalikuks kohaldada I. Kussuli suhtes karistust määras, mis on võrdeline sanktsioonimäära keskmise määraga. Kohtuistungil taotlesid nii riiklik süüdistaja kui ka süüdistatava kaitsja mõistetava vangistuse täielikku täitmisele pööramata jätmist. Tõsi küll – seda erineval õiguslikel alustel. Esmalt märgib kohus, et vaatamata teoga kaasnenud rasketele tagajärgedele, tuleb nõustuda riikliku süüdistaja ja kaitsjaga selles, et I. Kussuli isikuandmed, s.o tema eelnev õiguskuulekas käitumine, sh asjaolu, et teda ei ole karistusregistrisse kantud, annavad aluse rääkida sellest, et I. Kussuli senine mh liiklusalane käitumine on olnud mitte üksnes üldjoontes õiguskuulekas vaid eeskujulik. Fakt sellest, et I. Kussul pani toime ettevaatamatu süüteo hooletusest, kinnistab veendumust, et tema suhtes on alust kohaldada karistusest tingimuslikku vabastamist. Küll jääb küsimus sellest, millist karistusest vabastamise õiguslikku alust I. Kussuli suhtes kohaldada. Kohus märgib süüdistatava kaitsjaga nõustuvalt, et iga isiku suhtes kohaldatav karistuslik meede peab evima mingit eesmärki. Seega peab ka otsustus selle kohta, kas isiku suhtes kohaldada karistusest vabastamist KarS § 73 või § 74 alusel, olema põhjendatud ning selle otsustuse tegemisel on põhjendatud arvestada seda konkreetset isikut iseloomustavate andmetega. Kohus märkis juba eelnevalt, et I. Kussuli eelnev käitumine, sh liiklusalane, on olnud eeskujulik ja õiguskuulekas. Kohus tõi eelnevalt välja sellegi, et I. Kussul pani toime ettevaatamatu süüteo. Eelnevat silmas pidades jääb kohtu hinnangul küsimus sellest, kas KarS § 74 alusel kohaldatav karistusest tingimuslik vabastamine võiks I. Kussulile läbi KarS § 75 lg-s 1 nimetatud kontrollnõuete täimise evida mõju I. Kussuli edaspidisele õiguskuulekusele, täiendava olulise mõjuta. Isiku kontrollnõuetele allutamine paneb isikule küll täiendavad kohustused, kuid olukorras, kus isiku senine eluviis ja käitumine annavad aluse jaatada kehtivatest õigusnormidest ja ühiskonnas kehtivast reeglistikust täielikku arusaamist, ei anna isiku kontrollnõuetele allutamine täiendavat garantiid tema edaspidisele õiguskuulekusele. Seega peab kohus otstarbekaks kohaldada I. Kussuli vabastamist karistusest KarS § 73 alusel. Mis puudutab määratava katseaja pikkust, siis asjakohases kohtupraktikas välja kujunenud seisukoha kohaselt peab tingimisi vabastatu katseaeg olema mõistetud vangistusest pikem. Kuivõrd kohus karistab käesoleva otsusega I. Kussulit 1 aasta ja 6 kuu pikkuse vangistusega, siis ei saa katseaeg olla lühem kui 1 aasta ja 6 kuud. Samas tuleb arvestada, et rasked tagajärjed ühe isiku surma ja kahe isiku raske tervisekahjustuse näol põhjustas I. Kussuli hoolimatu tegevuse tagajärg liiklusnõuete eiramisel, mistõttu asub kohus seisukohale, et liiklusnõuete eiramisega kaasunud rasked tagajärjed ühes mitmete liiklusnõuete rikkumisega tingivad talle mõistetud karistusest pikema, s.o 2 aasta pikkuse katseaja kohaldamise. Kohtuistungil taotles riiklik süüdistaja I. Kussulile lisakaristuse kohaldamist KarS § 50 lg 1 p 1 alusel. Kõnealusele taotlusele vaidles süüdistatava kaitsja vastu, tuues välja muuhulgas asjaolu, et Riigikohtu praktika kohaselt eeldatakse lisakaristusena juhtimisõiguse äravõtmist, kui isik on toime pannud KarS § 424 järgi kvalifitseeritava süüteo. Kõrgeima kohtu astme juhistest ei tulene, et lisakaristust juhtimisõiguse äravõtmise näol tuleks igal juhul kohaldada ka KarS § 423 järgi kvalifitseeritava süüteo toimepanemisel. Kohus möönab, et kaitsja sellesisuline seisukoht on põhimõtteliselt korrektne, kuna kõrgeima astme kohus ei ole KarS § 423 kontekstis pidanud vajalikuks rõhutada lisakaristuse kohaldamise vajalikkust või veelgi enam – selle kohaldamise kohustuslikkust (vrd KarS § 424, mille puhul võib vaid erandlikult jätta juhtimisõiguse lisakaristusena ära võtmata). 12 Tuleb aga osutada, et vaatamata sellesisuliste Riigikohtu suuniste puudumisele, kohaldatakse üldjuhul sedaliiki süütegude puhul lisakaristust ning üldjuhul tingivad lisakaristuse kohaldamise vajalikkuse ja põhjendatuse just süüteo toime pannud isikust tulenev oht liiklusnõuete eiramisel. St, et juhtimisõiguse ajutise piiramise vajalikkus seondub just isiku enda käitumisega liiklusnõuete rikkumisel. Kui ka analüüsida I. Kussuli poolt toime pandud tegu, siis tuleb välja tuua, et I. Kussul alustas möödasõitu märgi 352, s.o „Möödasõit keelatud“ mõjuväljas. Kuivõrd üldiselt teadaolevalt evivad igasugused (liiklus)piirangud kindlat eesmärki ning märgi 352 „Möödasõit keelatud“ tähendus annab juba iseenesest aimu sellest, et möödasõit ei ole ühes või teises märgi mõjualas ohutu, siis kõnealuse märgi ja selle mõjuala eiramine ühes märgi eiramisest tingitud raskete tagajärgedega viitab juhi ohtlikkusele liikluses. Kui ka sinna juurde lisada kehvad ilmastiku- ja liiklusolud ning tihe liiklusvoog, nagu antud kaasuse puhul tuvastatud, siis järeldub, et tekkinud situatsioonis juhi ohtlikkus erinevate liiklusnõuete eiramisel ühes raskete tagajärgedega on piisav selleks, et piirata lisakaristusena isiku juhtimisõigust. KarS § 50 lg 1 p 1 võimaldab lisakaristuse kohaldamist kuni 3 aastaks. Arvestades, et seadusandaja on andnud kohtutele küllaldaselt laialdase kaalutlusruumi lisakaristuse määra kohaldamisel ning see hõlmab ka tahtlikult toimepandud tegusid, siis on kohus seisukohal, et erinevalt karistuse mõistmise üldpõhimõtete kohaldamisest ei ole võimalik võtta lisakaristuse kohaldamisel arvesse seadusandaja sätestatud keskmist. Küll on kohtupraktika kestvalt seisukohal, et lisakaristust mõistes arvestatakse selle kahetise iseloomuga – ühelt poolt peab see täitama süüd heastatavat ülesannet, teistalt aga ühiskonna turvalisust tagavat ülesannet ning lisakaristuse seisukohalt olulistel eripreventiivsetel kaalutlustel tuleb arvestada, kui rängalt juhtimisõiguse äravõtmine iseenesest ja karistuse aeg isikule mõjub (vt RKKKo nr 3-1-1-122-13 p 9). Kohus leiab, et arvestades toimepandud teo ohtlikkust, mis seisnes erinevate liiklusnõuete eiramisel, sellega kaasunud tagajärgi, samuti I. Kussuli eelnevat õiguskuulekat ja eeskujulikku käitumist, ei ole põhjendatud vaatamata süüteoga kaasnenud rasketele tagajärgedele, kohaldada lisakaristust määras, mida taotles kohtuistungil riiklik süüdistaja. Samas ei saa lisakaristus olla ka sellises määras, mis jätab täielikult arvestamata teo ohtlikkuse ühes oma tagajärgedega ning üldpreventiived kaalutlused ja lähtub üksnes ja ainult I. Kussuli isikust tulenevatest kaalutlustest. Nimelt taotles kaitsja lisakaristuse kohaldamata jätmist, sh arvestades, et I. Kussuli töö nõuab juhtimisõiguse olemasolu ning tööst ja sissetulekust sõltub ka tema võimekus tasuda süüteoga seoses tekkinud kannatanute ja riigi nõudeid. Kuigi neil aspektidel on kaalukas tähendus, asub kohus seisukohale, et tagajärjes realiseerunud ebaõigluse määr ühes I. Kussuli isikust tulenevate aspektidega on selline, mis annab aluse kohaldada tema suhtes lisakaristusena juhtimisõiguse äravõtmist 6 kuuks. Tsiviilhagid Kannatanute hagiavaldustest nähtuvalt taotlevad kannatanud neile liiklusõnnetuse tagajärjel tekkinud mittevaralise kahju hüvitamist. Riigikohtu tsiviilkolleegium on selgitanud, et rahaliselt hüvitamisele kuuluva mittevaralise kahju suuruse otsustab kohus VÕS § 127 lg 6 ja TsMS § 233 lg 1 kohaselt diskretsiooni alusel. VÕS § 134 lg 2 kohaselt isikult vabaduse võtmisest, isikule kehavigastuse tekitamisest, tema tervise kahjustamisest või muu isikuõiguse rikkumisest, sealhulgas isiku au teotamisest, tekkinud kahju hüvitamise kohustuse olemasolu korral tuleb kahjustatud isikule mittevaralise kahju hüvitiseks maksta mõistlik rahasumma. Samas peavad kohtute väljamõistetavad mittevaralise kahju hüvitiste suurused vastama ühiskonna üldise heaolu tasemele ning kasvõi juba üldise võrdsuspõhiõiguse tagamiseks ja kohtusüsteemi autoriteedi säilitamiseks olema sarnastel asjaoludel võrreldavad. Mittevaralise kahju eest väljamõistetava rahalise hüvitise suurus oleneb kehavigastuse ja tervisekahjustuse raskusest, samuti muudest negatiivsetest 13 mittevaralistest tagajärgedest, mis tekkisid kehavigastuse tõttu (RKTKo asjas nr 3-2-1-19-08 p 13, RKTKo nr 3-2-1-85-08, p-d 11-13). Nagu eelnevast tuleneb, peab Riigikohtu praktika kohaselt väljamõistetav mittevaralise kahju hüvitis vastama ühiskonna üldisele heaolu tasemele ja olema sarnastel asjaoludel võrreldav. Mittevaralise kahju hüvitiste suuruse kohta on Riigikohtu õigusteabe osakond

1. aastal teinud kohtupraktika analüüsi. Selle analüüsi kohaselt oli
2. a kuriteoga kehavigastuse tekitamisel väljamõistetud mittevaralise kahju hüvitis raskemate (inimese elustandardit oluliselt muutvate) tervisekahjustuste ja kehavigastuste korral vahemikul 100 000–300 000 krooni ehk vastavalt 6 391–19 173 eurot (vt xxx, xxx. Mittevaralise kahju hüvitamise nõuded tsiviilasjades esimese ja teise astme kohtutes
3. aastal. Kohtupraktika kordusanalüüs). Samas tuleb arvestada, et ühiskonna heaolu tase on alates
4. aastast mõnevõrra tõusnud ning välja tuleb tuua ka see, et viimastel aastatel on liiklusõnnetustega põhjustatud raskete tagajärgede korral kohtute välja mõistetud mittevaralise kahju hüvitise määrad võrreldes varasemaga kasvanud kriminaalasjas nr 1-15-9505 mõisteti mittevaralise kahju hüvitisena kannatanutele vastavalt lapse ja õe surmaga seoses 50 000 ja 15 000 eurot. Kriminaalasjas nr 1-11-12390 mõisteti tõsiste jalavigastustega mootorratturile mittevaralise kahju hüvitiseks 20 000 eurot. Kriminaalasjas nr 2-12-24958 mõisteti bussis kukkunud ja seljavigastuse saanud naisele mittevaralise kahju hüvitisena välja 15 000 eurot. Kriminaalasjas nr 1-15-8718 raskeid tervisekahjustusi saanud vanemale naisele 9 000 eurot. Kriminaalasjas nr 1-15-4232 raskeid tervisekahjustusi saanud kannatanule 30 000 eurot. Kriminaalasjas nr 1-15-10975 mõisteti mittevaralise kahjuna kannatanule välja seoses tervisekahjustusega 15 000 eurot. Seega juhindub kohus ka käesolevas kriminaalasjas esitatud mittevaralise kahju nõuete põhjendatuse hindamisel eelviidatud süüdlaselt väljamõistetud kahjusummadest. VÕS § 134 lg 5 kohaselt arvestatakse mittevaralise kahju hüvitise määramisel rikkumise raskust ja ulatust ning kahju tekitaja käitumist ja suhtumist kahjustatud isikusse pärast rikkumist. Seega leiab kohus, et süüdistatava seisukohad selle kohta, et ta pani süüteo toime ettevaatamatusest ning tema kahetsusavaldus, on kahjuhüvitise määramisel iseenesest asjakohased. Tutvudes xxx hagiavalduses tooduga, milles taotletakse 12 000 euro suuruse mittevaralise kahju väljamõistmist, siis nähtub selles, et liiklusõnnetuse järgselt on xxx olnud sunnitud viibima ca 10 päeva jooksul haiglaravil. Peale seda on ta viibinud kolme kuu pikkuse perioodi vältel kodusel ravil, mh vältima istumist. Selle perioodi vältel on olnud raskendatud/problemaatiline nii wc kui tualettruumi kasutamine ning tugevate valude tõttu on olnud häiritud ka tema tavapärane elurütm, kuna valud ei võimaldanud tal magada ning ta oli sunnitud tarvitama tugevatoimelisi valuvaigisteid. Liiklusõnnetuse tagajärjel saadud vigastused ei võimalda tal joosta ega hüpata, raskuste tõstmine on talle keelatud ka tänasel päeval ning lisaks on keelatud tal seista pikemalt kui 3 minutit. Küljeluude valust tingitud valude tõttu on ta pidanud korrigeerima oma söömisharjumusi, mistõttu on tema kehakaal vähenenud. Pikaajaline valu ja selle säilimine on halvendanud tema elu kvaliteeti, sh mõjutanud tema initiimelu. Täiendavalt viitab kannatanu asjaolule, et kuna ta sai liiklusõnnetuses lülisama nimmelüli L1 kompressiooni murru, siis tuleb tal prognooside kohasel loobuda ka loomulikust sünnitusest, vältimaks tervisekahjustuse tekkimist selgroole. Kannatanu märgib, et kõik need asjaolud on oluliselt mõjutanud ja mõjutavad tema elukvaliteeti, tal esineb teadmatus oma terviseseisundi tulevikuväljavaadete osas ning kõik need asjaolud põhjustavad talle hingelisi kannatusi ning panevad teda tundma vähemväärtuslikuna. Meditsiiniasutuse poole pöördumist ja ravi saamist tõendab ka hagiavalduse lisaks olev dokumentatsioon, mida on käsitletud ka ekspertiisiakti nr 16E-IDI0021 koostamisel. 14 Tuleb aga välja tuua, et kui hagiavalduses on kirjeldatud hageja tugevat traumajärgset valu, siis meditsiinilise kaardi nr 1187/16 haigusloo väljatrükist nähtub, et 8 päeva peale avarii toimumist on xxx pöördunud meditsiiniteenust osutava raviasutuse poole kaebusega mõõdukale valule. Patsiendi objektiivse seisundi kirjeldamisel on välja toodud, et nimmepiirkond palpeerimisel valulik ei ole ning nimmepiirkonna koputamisel on mõlemad pooled valulikkuseta. Nimmepiirkond on lokaalse staatuse kohaselt värske trauma järgedega ning palpeerimisel on väljendunud kergelt tundlikkus ogajätke L1 projektsioonis, sama taseme paravertebraalsetes punktides. Seega nähtub, et vaid lühikese ajavahemiku möödumisel peale toimunud liiklusõnnetust on kannatanu pöördunud meditsiiniasutuse poole mõõduka valuga ning puuduvad igasugused tõendid, mis kinnitaksid hagiavalduses viidatud pikaajalise tugeva valu esinemist xxx. Hinnates järgnevalt, kas osutatud erisus hagiavalduse ja kohtu käsutuses olevate meditsiinidokumentides annab aluse kahjunõude vähendamiseks, siis leiab kohus, et vastus sellele on eitav. Väljaspool vaidlust on asjaolu, et xxx tervisekahjustused tekkisid liiklusõnnetuse tagajärjel, meditsiinidokumentide, sh ekspertiisiaktiga on tuvastamist leidnud, et xxx tuvastati haiglasse pöördumisel esimese nimmelüli seljaaju vigastustega rõhtmurd, mis tekkis kõva eseme toimel. Samuti on ekspert hinnanud kõnealuse vigastuse üle nelja kuu paranevaks, st raskeks kehaliseks haiguseks. Kohtu käsutuses olevatest hagiavaldusele lisatud meditsiinidokumentides nähtuvalt on olnud kannatanul keelatud istumine 3 kuu vältel, mis arusaadavalt on muutnud tema elukvaliteeti. Samuti on ta olnud sunnitud kasutama nimmepiirkonnas ortoosi vähemalt 6 kuu jooksul. Kohtu hinnangu viitab seegi, et kannatanu on pidanud süüdistatava põhjustatud liiklusnõuete rikkumise tagajärjel küllaldaselt pika perioodi vältel taluma ebamugavusi, elukvaliteedi ja tavapärase heaolu langust. Kohus viitas eelnevalt, et kohtupraktika kohaselt on viimastel aastatel süüdistatavatelt liiklusnõuete rikkumistega kaasnenud mittevaralise kahju summad suurenenud ning kohtul on kohustus vastavast kohtupraktikast ka juhinduda. Arvestades, et xxx taotletud mittevaralise kahju nõue jääb pigem väljamõistetud kahjusummade alampiiri juurde, siis on põhjendatud tema nõude – arvestades tekitud tervisekahju, selle avaldumisviisi, selle küllaldaselt pikaajalist mõju kannatanu elukvaliteedile, samuti süüdistatava kahetsust ja tema poolt toimepandud ettevaatamatu teo toimepanemist – täielik rahuldamine. Kordamata eelnevalt välja toodud õiguslikke aluseid ning sellele vastavat kohtupraktikat, asub kohus seisukohale, et täielikult rahuldamisele kuulub ka teise kannatanu, s.o xxx mittevaralise kahju nõude 10 000 euro suuruses summas. Nii viidatakse tema hagiavalduses, et ta on ambulatoorsel ravil viibinud 30 päeva ning seejärel kodusel ravil lamavas asendis kolm kuud. Talle on teostatud korduvaid operatsioone nii Eestis kui Venemaal. Liiklusõnnetuse järgselt tuvastati tal rindkere, selgroo, vaagna ja jäsemete murd, soolekinnisti kahjustus ning vasaku küünarluu peenestatud luumurd. Kõnealused vigastused on tuntavad tänaseni, tema jala liikuvus pole taastunud ning see tekitab jätkuvat valu. Ta ei saa joosta ega hüpata ning ta kaotas võimaluse teenida sissetulekut 4,5 kuu jooksul. Samuti oli ta sunnitud kasutama valude leevendamiseks tugevatoimelisi ravimeid ning iseseisev wc ja dušši all käimine olid takstatud. Hagejal tekkis valudest ka unetus ning suure valu tõttu pole hagejal vasakule jalale võimalik senini astuda. Kõik loetletud tervisekahjustused on mõjutanud ja mõjutavad ka edaspidi hageja elukvaliteeti. Kehavigastusest tingitud funktsioonihäired (jala väsimine, valud, parema hüppeliigese liikuvuse piirang) mõjutavad hageja elu ja halvendavad tema elukvaliteeti nii tänasel päeval kui tulevikus ning füüsilised kannatused tekitavad ka püsivaid hingelisi kannatusi (piiratud töövõime, teadmatus terviseseisundi tulevikuväljavaadete osas). Hageja tunneb ennast seetõttu õnnetuna ja vähem väärtuslikuna. Puudub ka isiklik elu, sh intiimelu. Lisaks on hageja sunnitud taluma võõrkehi oma kehas, mis rikub hageja kehalist terviklikkust ja puutumatust. Kolmeks nädalaks paigutati hageja kehasse kruvi, millele lisati 9 kg raskus. Eestis paigaldati tema vasakule käele titaanist plaadid. Võõrkehade talumist on 15 kohtupraktikas peetud kehalise terviklikkuse ja puutumatuse rikkumiseks (Tallinna Ringkonnakohtu otsus nr 1-08-5639). Hagiavalduses toodud tervisekahjustuste esinemist ja ravi saamist kinnitab mh meditsiinikaardi väljavõte, millest nähtuvalt tuvastati xxx liiklusõnnetuse järgselt arvukad tervisekahjustused, sh luumurrud, mis on vajanud eriliigilist ning pikaajalist ravi. Samuti on kannatanu viidanud vasaku puusaliigse perioodilistele valudele meditsiiniasutusse pöördumisel. Kannatanul tuvastatud vigastuste kirjeldamisel on põhjendatud viidata ka ekspertiisiaktile nr 16E-IDI0022, millest nähtub samuti, et kannatanul tuvastati haiglasse pöördumisel mitut kehapiirkonda haaravad ulatuslikud luumurrud, mis on vaadeldavad raske kehalise haigusena. Arvestades, et nagu xxx taotletud mittevarase kahju nõude puhul, jääb ka xxx taotletav mittevaralise kahju nõue pigem väljamõistetud kahjusummade alampiiri juurde, siis on põhjendatud ka tema nõude – arvestades tekitud tervisekahju, selle avaldumisviisi, selle küllaldaselt pikaajalist mõju kannatanu elukvaliteedile, samuti süüdistatava kahetsust ja tema poolt toimepandud ettevaatamatu teo toimepanemist – täielik rahuldamine. Kohtuistungil märkis süüdistatav, et kannatanute taotletud mittevaralise kahju nõuete täies mahus hüvitamine on talle tulenevalt tema tervislikust seisundist ning saadava sissetuleku suurusest raskendatud. Seejuures tõi süüdistatav välja, et tal on kohustus tasuda kodulaenu. Kohus leiab, et eelviidatud aspektide pinnalt puudub alus kahjuhüvitise vähendamiseks. Toimikust nähtuvalt on süüdistatav asunud tööle (kd II tl 171). Kuigi tööandaja väljastatud tõendist ei nähtu I. Kussuli sissetuleku suurust, on ta kohtuistungil avaldanud, et tema netopalgaks (nn saab kätte) on 1000 eurot, millest ta peab pidama üleval oma peret, s.o abikaasat ja last, tagama enda ülalpidamise, kuid tasuma ka korterilaenukohustust. Kohtuistungil väljendas I. Kussul, et igakuiselt saadavast sissetulekust jääb talle alles 200 eurot. Eelosutatut analüüsides märgib kohus, et sellises suurusjärgus saadav sissetulek ei viita Eesti üldist sissetulekute taset ja elukallidust arvestades isiku raskele majanduslikule olukorrale ning kohtupraktikas omaks võetud seisukoha kohaselt ei saa süüdistataval kodulaenu kohustuse olemasolu vähendada tema kohustust hüvitada enda käitumisega tekitatud kahju (sh mittevaralist kahju). Vastupidi – vajaduse korral tuleks ka kodulaenuga soetatud eluase vahetada soodsama eluaseme vastu, kui isiku kohustused ei võimalda vastavat kulu finantseerida (vt Tallinna Ringkonnakohtu lahend asjas nr 1-15-10975). Kahjude hüvitamise kohustus on prioriteetne isiku soovi ees võimaldada endale laenuga finantseeritavat eluaset. Seega puudub alus osutatud argumentidel kahjuhüvitisnõuete vähendamiseks. Samuti selgitab kohus, et süüdistataval on võimalik oma igapäevakulutusi jagada oma abikaasaga, kes on samuti õigustatud ja kohustatud perekonda oma tööga ja varaga ülal pidama (perekonnaseaduse § 16). Kannatanud on esitatud hagiavaldustes taotlenud ka viivise väljamõistmist VÕS § 113 lg 2 alusel alates hagi esitamisest. Tooduga seonduvalt märgib kohus, et tulenevalt VÕS § 113 lg-st 1 võib võlausaldaja rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse käesoleva seaduse §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub kaheksa protsenti aastas. Hagiavaldustest nähtuvalt on taotletud viivise arvestamist hagi esitamisest. VÕS § 113 lg 2 sätestab, et kui rahalise kohustuse täitmise aeg ei ole kindlaks määratud, muu hulgas kahju hüvitamise või alusetu rikastumise väljaandmise või taganemisest tuleneva väljaandmise nõude puhul, arvestatakse võlgnetavalt rahalt viivist alates ajast, mil võlausaldaja teatas võlgnikule oma nõudest või esitas raha sissenõudmiseks hagi või maksekäsu 16 kiirmenetluse avalduse. Kui tasu maksmise aeg ei ole kindlaks määratud vastastikuse lepingu puhul, arvestatakse tasult viivist alates käesoleva seaduse § 821 lõikes 1 sätestatud ajast. Osutatud õigusnormist tulenevalt arvestatakse viivist seega ajast, mil võlausaldaja teatas võlgnikule oma nõudest või esitas raha sissenõudmiseks hagi või maksekäsu kiirmenetluse avalduse. Vaadeldaval juhul puuduvad toimikus andmed selle kohta millal ning mil viisil on võlausaldajad võlgnikku oma nõudest teatanud. Seega ei ole võimalik kohtul tugineda VÕS § 113 lg 2 esimesele alternatiivile. Küll saab tugineda teisele alternatiivile, mis sätestab, et viivis arvestatakse ajast, mil esitati hagi raha sissenõudmiseks. Hagi esitamiseks loetakse TsMS § 362 lg 1 mõttes hagi kohtusse jõudmise aega. Kuna kriminaalasi jõudis kohtusse 03.01.2017, siis tuleb viivist arvestada alates 03.01.
5. Seega rahuldab kohus tsiviilhagid viivisenõudes selliselt, et mõistab I. Kussulilt TsMS § 367 alusel alates hagiavalduse kohtusse jõudmisest kuni kannatanu xxx nõude 12 000 (kaksteist tuhat) eurot täitmiseni xxx kasuks viivist VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud määras, kuid mitte rohkem kui 12 000 eurot. Samuti mõistab kohus I. Kussulilt TsMS § 367 alusel alates hagiavalduse kohtusse jõudmisest kuni kannatanu xxx nõude 10 000 (kümme tuhat) eurot täitmiseni xxx kasuks viivist VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud määras, kuid mitte rohkem kui 10 000 eurot. Asitõendid Tulenevalt KrMS § 306 lg-st 13 peab kohus kohtuotsuse tegemisel lahendama muu hulgas küsimuse, kuidas toimida asitõenditega. Sündmuskohtadelt ära võetud asitõendid, mida ei ole kohtueelse menetluse käigus omanikele tagastatud, peab kohus vajalikuks omanike tuvastamiseni säilitada asitõendite hoidlas või muus menetleja valduses olevas ruumis. Taolisteks esemeteks on: - Sõiduautost Volkswagen Golf Variant registreerimismärgiga xxx navigaator Garmin ning laste turvatool Maxi-Cosi ja sõiduautost Audi A4 registreerimisnumbriga xxx videoregistraatori komplekt Explay. Kõik loetletud esemed on hoiul Ida prefektuuri Narva hoiuruumis Tiigi 9, Narva. Omaniku või seadusliku valdaja kindlakstegemise järgselt tuleb kõnealused esemed tagastada KrMS § 126 lg 3 p 2 omanikule või seaduslikule valdajale. Sõiduauto Audi A4 registreerimisnumbriga A403XO199, mis on antud üle xxx kuulub kohtuotsuse jõustumisel tagastamisele xxx. Sõiduauto Volkswagen Golf Variant registreerimismärgiga xxx (omanik Swedbank Liising AS, vastutav kasutaja Ilja Kussul), mis on tagastatud I. Kussulile kuulub kohtuotsuse jõustumisel tagastamisele selle omanikule. Menetluskulud Vastavalt KrMS § 180 lg-le 1 kuuluvad menetluskulud hüvitamisele süüdimõistetu poolt. Menetluskuludeks on käesolevas kriminaalasjas sundraha (KrMS § 175 lg 1 p 9), ekspertiiside tegemise kulud (KrMS § 175 lg 1 p 3) ja kannatanute esindaja tasu (KrMS § 175 lg 1 p 1). Vastavalt KrMS § 179 lg 1 p-le 2 on sundraha suuruseks 705 eurot. Menetluskulud on tekkinud ka seoses ekspertiisidega, s.o kogusummas 596 eurot (ekspertiisiakti nr 16E-IDS0001/5 tegemise eest 222 eurot, ekspertiisiakti nr 16E-IDI0022 tegemise eest 84 eurot, ekspertiisiakti nr 16E-IDI0021 tegemise eest 84 eurot, ekspertiisiakti nr 16E-IDI0020 tegemise eest 61 eurot, ekspertiisiakti nr 16E-IDI0019 tegemise eest 61 eurot ja ekspertiisiakti nr 16E-IDI0018 tegemise eest 84 eurot). Samuti esitas kannatanute esindaja taotluse hüvitada kannatanutele tekkinud õigusabi kulud 2000 euro ulatuses – materjalide analüüsi ja dokumentide ettevalmistamise eest 1000 eurot ning 1000 eurot kriminaaltoimiku materjalidega tutvumise (5 tundi, s.o 500 eurot), süüdistusaktiga 17 tutvumise (2 tundi, s.o 200 eurot), kohtuistungiks ettevalmistamise (2 tundi, s.o 200 eurot) ja kohtuistungist osavõtu eest (1 tund, s.o 100 eurot). Kohus märgib, et KrMS § 175 lg 1 p 1 kohaselt on menetluskuluks üksnes selline valitud esindajale makstav kulu, mis on mõistliku suurusega. Mõistlikku suurust ületavat esindaja tasu menetluskulu hulka ei arvata ja kriminaalasja menetleja ei saa otsustada selle hüvitamist. Esindaja tasu suuruse mõistlikkuse otsustamise juures tuleb silmas pidada nii esindaja ühe tööühiku hinda (nt õigusabi tunnihind) kui ka osutatud õigusteenuse vajalikkust. Hinnates arvel nr 0201-0023 kajastuvad spetsifikatsioone ja tunnihinna maksumust, milleks on 100 eurot, siis asub kohus seisukohale, et õigusabi tunnihinda kui tööühiku hinda tuleb pidada mõistliku suurusega tasuks. Hinnates teostatud õigustoiminguid, siis leiab kohus, et teostatud õigustoimingutele kulunud ajaline maht on põhjendatud üksnes osaliselt. Nii on kannatanute esindaja välja toonud, et kriminaaltoimiku materjalidega tutvumiseks kulus tal 5 tundi. Tuleb märkida, et kuigi kriminaalasi on mahutatud kahte köitesse, ei ole alust hinnata vaatlusalust kriminaalasja mahukaks ega ka õiguslikult keerukaks. Nii kasvatab n-ö toimiku mahtu peaaegu kõikide menetlusdokumentide tõlkimine ning lisaks sellele on toimikusse köidetud kannatanute kirjavahetus menetlejaga, mis tõenduslikku kvaliteeti ei oma. Seega peab kohus mõistlikuks ajakuluks kriminaaltoimiku materjalidega tutvumisel 4 tundi. Kõnealune ajakulu hõlmab ka süüdistusaktiga tutvumisele kulunud aega, kuna süüdistuakt baseerub menetluse käigus kogutud tõendikogumile, sh vastab süüdistatavale esitatud süüdistuse sisu I. Kussulile esitatud kahtlustusega. Seega puuduvad igasugused mõistlikud põhjendused lugeda süüdistusaktile kulunud aega selliseks, millega võiks tekkida täiendav kulu õigusabi osutamise tähenduses. Hinnates kohtulikuks ettevalmistuseks kulud aega, milleks kannatanute esindaja on märkinud 2 tundi, siis leiab kohus, et selleski osas on ajakulu põhjendatud osaliselt. Nimelt edastas prokuratuur kriminaalasja kohtusse lühimenetluse korras. Kuna lühimenetluses saavad poolte argumendid kohtus tugineda kriminaaltoimiku materjalidele ning kaitsja oli juba eelnevalt kriminaaltoimiku materjalidega tutvunud ja ette valmistanud kannatanute tsiviilhagid ning kannatanute esindaja ei ole välja toonud, millist täiendavat ettevalmistamist nõudis kriminaalasja kohtulik arutamine, siis välistamata kohtulikuks arutamiseks ettevalmistamise vajalikkust, saab antud olukorda silmas pidades lugeda mõistlikuks ajakuluks 1 tund. Kohus loeb täies mahus põhjendatuks kohtuistungil kulunud aega 1 tunni ulatuses. Kokkuvõtvalt loeb kohus põhjendatud õigustoiminguteks kulunud ajaks arve nr 0201-0023 alusel 4+1+1, s.o 6 tundi, mis on võrdeline vastavalt arvelt nähtuvale 600 euroga. Mis puudutab arvet nr 0530-0089, siis asub kohus seisukohale, et kõnealune kulu on põhjendatud. Nimelt nähtub kannatanu xxx ja advokaadibüroo vahel sõlmitud kliendilepingust, et arvelt nähtuva 1000 euroga on hõlmatud materjalidega tutvumine ja kahe kannatanu hagi koostamine. Kuna kannatanute esindaja ongi antud kriminaalasja raames koostanud ja esitanud kaks hagi kahe kannatanu huvides, siis järeldub, et ühe hagi koostamiseks, sh hagi koostamise aluseks oleva materjalidega tutvumiseks, on tehtud õigustoimingud ja kulunud aega, mis on võrdeline 500 euroga. Kuigi kannatanute esindaja ei ole korrektselt vastavat spetsifikatsiooni välja toonud, saab sellist ajakulu ja õigusteenuse hinda arvestades pidada mõistlikuks (vt ka AdvS § 62 lg 1 p 2), mistõttu tuleb põhjendatuks ja mõistlikuks lugeda ka arvelt nr 0201-02023 nähtuv. Seega loeb kohus mõistlikuks ja põhjendatud õigusteenusele kulunud kogukuluks 1600 eurot, mis kuulub väljamõistmisele süüdistatavalt kannatanutele. Kohus selgitab ka, et menetluskulu, mis on kannatanul tekkinud valitud esindajale tasu makstes, mõistetakse KrMS § 180 lg 1 esimese lause kohaselt välja süüdimõistetult vahetult kannatanule (vt nt RKKKm 3-1-1-67-13, p 11, Tallinna Ringkonnakohtu otsus asjas 1-15-5666, p 11, 1-15-9505 p 11.) Kohus viitas juba eelnevalt, et seaduse kohaselt lasub süüdimõistva kohtuotsuse tegemisel menetluskulude hüvitamise kohustus süüdistataval. Samas sätestab KrMS § 180 lg 3, et menetluskulusid määrates arvestab kohus süüdimõistetu varalist seisundit ja 18 resotsialiseerumisväljavaateid. Hinnates vaadeldaval juhul süüdistatava varalist seisundit ja resotsialiseerumisväljavaateid ning võttes arvesse, et karistusega kaasnevad otsesed ja kaudsed mõjutusvahendid seonduvad vältimatult ka kannatanu nõuete rahuldamise võimalikkusega, siis peab kohus eripreventiivseid kaalutlusi ja resotsialiseerumisväljavaateid silmas pidades põhjendatuks menetluskulude vähendamist. St, et I. Kussuli senine õiguskuulekas käitumine, ettevaatamatu süüteo toimepanemine, tema väljendatud siiras kahetsus, süüteo tunnistamine, süüteo tagajärjel saadud isiklik kaotusvalu ühes tema enda tervisekahjustusega, samuti konkureeriva kohustuse olemasolu kannatanute nõuete näol annavad aluse kalduda kõrvale KrMS § 180 lg-s 1 sätestatud üldregulatsioonist, mis paneb menetluskulude tasumise süüdimõistva kohtuotsuse korral süüdistatavale. Seega mõistab kohus I. Kussulilt välja riigi tuludesse sundraha ja ekspertiisitasud osaliselt, s.o 50% ulatuses ehk et sundrahast kohustub I. Kussul hüvitama 325,50 eurot ja ekspertiisitasudest, s.o 298 eurot. Ülejäänud osas, s.o 623,50 euro ulatuses jäävad menetluskulud riigi kanda. Eelviidatud kaalutlustest lähtuvalt rahuldab kohus ka süüdistatava kaitsja taotluse menetluskulude ajatamiseks kohtuotsuse jõustumisest ühele aastale. Otsuse tegemisel kohus juhindub KrMS § 233, 238, 310, 311, 313,
6. (allkirjastatud digitaalselt) Merit Bobrõšev kohtunik 19