TARTU HALDUSKOHUS Tartu kohtumaja KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Haldusasja number 3-15-2218 Otsuse tegemise aeg ja koht 15. veebruar 2016, Tartu Kohtunik Maare Aloe Haldusasi Mittetulundusühingu AL

§ 6lg 4 nõuetele ning karude põgenemine on efektiivselt takistatud.

Tarastus ja sellega seotud konstruktsioonid on heas seisukorras, aediku kõrgus on 2,4 m, mis on karupoegade pidamiseks ja nende põgenemise takistamiseks piisav. Lisaks on aediku külge poolele kõrgusele (1,2 m) paigaldatud elektrikarjus. Samuti on aediku siseküljel (poole meetri kaugusel) teine elektrikarjus, mis takistab ja hoiab ära võimaluse, et karud saaksid aedikule üldse läheneda. Väär on paikvaatluse protokollis toodu, et puudub maasse paigaldatud võrk – maa sisse 1,5 m sügavusele on kaevatud ja paigaldatud võrk, mis takistab karupoegade põgenemise võimaluse ka kaevamise läbi. Seega on kaebaja igati taganud, et karupojad aiast välja ei pääseks ning kontrollaktis ja paikvaatluse protokollis toodud puudused on täiesti põhjendamatud. Väliaedik vastab viidatud määruse nõuetele. Samuti puuduvad tarastuse ümber sellised puud, mis oma halva seisukorra tõttu võiksid tarastusele kukkuda ja selle lõhkuda. VASTUSTAJA VASTUVÄITED 8. Vastustaja taotleb kaebuse rahuldamata jätmist ja kõigi menetluskulude jätmist kaebaja kanda. Vastustaja vastuväidete kohaselt tuvastati 29.06.2015 kontrollaktiga 13.05.2015 paikvaatluse protokolli andmetele tuginedes fakt, et varasemat ettekirjutust ei ole täidetud. 13.05.2015 paikvaatluse protokollist nähtub, et karud olid paigutatud aedikutesse, mille tara (nii konstruktsioon kui seisukord) ei olnud piisavalt turvaline, vältimaks loomade põgenemist. Vastustaja ei pea sellist järeldust subjektiivseks, meelevaldseks ega ebaõigeks. Vastustaja väidab, et kontrollaktist ja kontrollaktis viidatud dokumendist paikvaatluse protokollist -- nähtuvad need põhjused, miks on kaebajale ettekirjutus tehtud. Loomade, konkreetselt karude, pidamiseks kasutatud aedikute tarastus ei olnud piisavalt tugev ja kindel ning see ei olnud piisavalt heas seisukorras, et loomade põgenemine oleks efektiivselt tõkestatud. Sellest tulenevalt on vaidlustatud kontrollaktis ka õigesti ja põhjendatult tuvastatud määruse nr 245 §

§ 6lg 4 nõuete mittetäitmine.

Vastustaja arvates ei ole kaebaja väide, et 29.06.2015 kontrollakti sisuks ei olnud järelkontroll varasema ettekirjutuse täitmise üle, põhjendatud. Varasema kontrollaktiga oli kaebajale tehtud ettekirjutused väliaedikute nõuetekohasuse tagamise kohta. Neid ettekirjutusi kaebaja ei vaidlustanud ja ettekirjutuste täitmise tähtaeg oli 01.05.

1. 13.05.2015 viis VVK läbi järelkontrolli ettekirjutuste täitmise üle ja tuvastas, et ettekirjutusi ei olnud täidetud noored karud olid küll viidud üle ajutisest aedikust varem huntide hoidmiseks kasutatud aedikusse, kuid ka viimatinimetatud aedik ei vastanud nõuetele, mida on paikvaatluse protokollis kirjeldatud. Sellest tulenevalt sai kontrolli tulemusena põhjendatult asuda seisukohale, et varasemad ettekirjutused ei ole täidetud. Vastustaja on seisukohal, et kaebuse esemeks olevad ettekirjutused on seaduslikud ja põhjendatud ning nende tühistamiseks puudub alus. KOHTU PÕHJENDUSED JA OTSUS
2. Kohus, tutvunud asja kõigi materjalidega, on seisukohal, et kaebus tuleb jätta rahuldamata.
3. Asja materjalidest nähtuvalt teostasid Veterinaar- ja Toiduameti Võrumaa Veterinaarkeskuse (edaspidi VVK) peaspetsialist Helle Horn ja Keskkonnaameti Põlva-Valga-Võru regiooni jahinduse spetsialist Margo Tannik 12.02.2015 kontrolli mittetulundusühing ALAVESKI LOOMAPARK loomapargi territooriumil. Teostati paikvaatlus ja tuvastati välisruumide (aedikute) vastavust määruse nr 245 nõuetele. Muuhulgas kontrolliti ka karupoegade pidamiseks mõeldud ajutise aediku tarastust ning leiti, et tarastus ei ole piisava tugevusega, mis välistaks karupoegade põgenemise. Teostatud kontrolli tulemusel koostas VTA 26.02.2015 kontrollakti nr 15-321-15/02 (tl 18-19), milles tehti kaebajale ettekirjutused karupoegade väliaedikute nõuetekohasuse tagamise kohta. Nimetatud kontrollakti kaebaja ei vaidlustanud ja ettekirjutuste täitmise tähtaeg oli 01.05.
5. 13.05.2015 viis VVK läbi järelkontrolli ettekirjutuse täitmise üle ja tuvastas, et VTA 26.02.2015 kontrollakti nr 15-321-15/02 ettekirjutusi ei olnud täidetud – noored karud olid küll viidud üle ajutisest aedikust varem huntide hoidmiseks kasutatud aedikusse, kuid ka viimatinimetatud aedik ei vastanud nõuetele, mida kirjeldati ka paikvaatluse protokollis (tl 7 pöördel-9).
6. Seega on vaidluse esemeks kontrollaktis tuvastatud asjaolu, kas nn hundiaedik, kus karud kontrollimisel ajal viibisid, vastab karude pidamise nõuetele. Kaebaja väide, et ettekirjutuste aluseks olnud asjaolud on oma olemuselt subjektiivne, meelevaldne ja ebaõige hinnang hundiaediku karupoegadele pidamise nõuetele vastavuse osas, ei ole kohtu arvates põhjendatud. Paikvaatluse protokolli lisadest (tl 8 pöördel-9) nähtuvalt olid kolm üle aasta vanust karupoega paigutatud huntide pidamiseks mõeldud aedikusse, mille tara nii konstruktsioon kui seisukord ei olnud piisavalt turvaline, vältimaks loomade põgenemist.
7. Kaebaja väidab kaebuses, et tara kõrgus 2,4 m on piisav, arvestades asjaolu, et aedikut kasutati noorte karude pidamiseks. Kohus nõustub vastustajaga, et karud on loomad, kes on võimelised kasutama aeda ronimiseks, ning vastavat võimet omavad ka alla 2 aasta vanused noorloomad. Ronimis- või hüppamisvõimeliste suurte kiskjate pidamiseks loetakse soovitavaks, et aia minimaalne kõrgus oleks 3,5 kuni 4 meetrit ning et aia ülaosas oleks sissepoole kalduv eend, mis takistab aia ületamist siis, kui loom on roninud mööda aeda üles või oleks aedik tervikuna ülalt kaetud. Elektrikarjus, mis takistab loomal aiale lähenemist, on samuti soovitatav, kuid selle olemasolu iseenesest ei tähenda mingil juhul, et tara enda kõrgus võiks olla soovitatust madalam, sest elektrikarjus ei takista igal ajal ja olukorras loomal aiale lähenemist. Samuti peab aia konstruktsioon olema piisavalt tugev ja viima miinimumini aia purunemise võimaluse olukorras, kus loom seda jõuga ründab. Kui aiavõrk on postidele kinnitatud väljapoole, siis võib loom võrku surudes selle postide küljest lahti rebida. Paikvaatluse protokollile lisatud fotolt (tl 8 pöördel-9) on näha, et antud juhul ei ole võrkaia konstruktsiooniga tagatud aia piisav turvalisus, sest võrk on väljaspool aiaposte ja võrgukinnitused üksi ei ole piisavalt tugevad selleks, et vastu võrku surumisel looma jõuga ei tuleks võrk postide küljest lahti.
8. Kaebaja väide, et aediku nõuetekohasust tõendab fakt, et karud ei ole sealt põgenema pääsenud, on kohtu arvates ilmselgelt alusetu ja vastutustundetu, sest ainuüksi asjaolust, et loomad ei ole aedikust põgenenud, ei saa teha järeldust, et aediku konstruktsioon on loomade põgenemise vältimiseks piisavalt turvaline. Kohus on seisukohal, et loomade pidamise nõuete tagamiseks tuleb rakendada kohaseid ja piisavaid ettevaatusabinõusid, mis välistavad loomade põgenemise võimaluse. Antud juhul on vaidlustatud kontrollaktile lisatud paikvaatluse protokollis kirjeldatud neid asjaolusid, millest tulenevalt ei saa karude põgenemise võimalust välistatuks lugeda. Neid asjaolusid ei väära fakt, et põgenemise võimalus pole siiani realiseerunud. Kohtu arvates on oluline märkida sedagi, et asja materjalidest nähtuvalt olid samast aedikust loomad (konkreetselt hundid) varemgi põgenenud, millist fakti kajastab kontrollaktile 15-321-15/02 lisatud 12.02.2015 paikvaatluse protokoll (tl 20).
9. Kohus peab vajalikuks märkida, et aediku konstruktsiooni sobivust konkreetse loomaliigi isendite pidamiseks saavad hinnata asjatundjad mitte üksnes konkreetselt määratletud juhiste ja standardite järgi, vaid ka üldisele erialateadmisele ja -kogemusele tuginedes. Sellest tulenevalt ei muuda asjaolu, et karude pidamiseks määratud aediku aia kõrguse ja konstruktsiooni iseärasuste osas ei ole sätestatud konkreetseid norme, vaidlustatud ettekirjutuses fikseeritud järeldusi kohtu arvates põhjendamatuiks. Kohaldatud normid määruse nr 245 §

§ 6

lg 4 näevad ette üldised nõuded ning antud juhul on vaidlustatud kontrollaktis põhjendatud mh seda, kuidas vastustaja on need nõuded konkreetsel juhul sisustanud. Kohus on seisukohal, et normide rakendamise eesmärki inimeste ja loomade elu ja tervise kaitse silmas pidades ei ole vaidlustatud ettekirjutusega pandud kaebajale ebamõistlike või ebaproportsionaalseid kohustusi.

1. Kaebaja väide, et on olemas maa sisse 1,5 m sügavusele kaevatud võrk, mis takistab aia alt läbi kaevamist, on paljasõnaline. Kohtul ei ole alust kahelda vastustaja väites, et paikvaatlusel ei olnud sellise kaevamist takistava horisontaalvõrgu olemasolu tuvastatav, seega on vaidlustatud kontrollaktile lisatud paikvaatluse protokollis õigesti ja põhjendatult konstateeritud, et "ei ole tuvastatav maasisene, kaevamist takistav, horisontaalvõrk aia ääres". Asjaolu, et konkreetseid võrgu kinnitamise lahendusi ei ole ette kirjutatud mõne dokumendiga või õigusaktiga, ei saa kohtu arvates olla aluseks väitele, et mistahes kinnituslahendus tagab aediku nõuetekohasuse. Fakt, et võrkaia puhul tagab võrgu postide küljest lahtisurumise vältimise eelkõige see, kui võrk on paigaldatud sissepoole aiaposte (millisel juhul surutakse aia ründamisel looma poolt võrku vastu aiaposte, mitte nendest eemale), on ilmne ka ilma selleta, et seda asjaolu oleks nimetatud mingis dokumendis või õigusaktis.
2. Arvestades eeltoodut asub kohus seisukohale, et kuna varasem ettekirjutus väliaedikute nõuetekohasuse tagamise kohta ei olnud kaebaja poolt täidetud, siis oli vaidlustatud kontrollakti tegemine põhjendatud ja selle tühistamiseks puudub alus.
3. Vastavalt halduskohtumenetluse seadustiku § 108 lg-le 1 kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Seega jäävad kaebaja menetluskulud tema enda kanda.
4. Tartu Halduskohtu 05.01.2016 määruse resolutsiooni p 2 kohaselt anti menetlusosalistele võimalus esitada täiendavaid taotlusi ja seisukohti kuni
5. jaanuarini 2016 ning resolutsiooni p 3 kohaselt oli teistel menetlusosalistel võimalik täiendavalt esitatud menetlusdokumentide osas esitada omapoolseid seisukohti kuni
6. veebruarini
7. Kaebaja on oma 04.02.2016 kohtule saadetud täiendavas vastuväites esitanud aga oma vastuväited vastustaja 02.02.2016 seisukohale, mis esitati kaebaja enda poolt kuni
8. jaanuarini 2016 esitatud menetlusdokumentide suhtes. Sellist võimalust aga kohus 05.01.2016 kohtumääruses menetlusosalistele ei andnud. Kuna kaebaja ei saa saada endale täiendavaid menetluslikke võimalusi vastuväidete esitamiseks, siis on kaebaja poolt kohtule 04.02.2016 saadetud menetlusdokumendid esitatud mittetähtaegselt ja kohus tagastab nimetatu kaebajale. /allkirjastatud digitaalselt/ Maare Aloe kohtunik