3-15-1899/15

TARTU HALDUSKOHUS Tartu kohtumaja KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtunik Kohtuasi Asja läbivaatamise vorm Menetlusosalised Resolutsioon Edasikaebamise kord 3-15-1899

1. oktoober 2015 Eda Muts Ramirent Baltic AS kaebus Tartu Linnavalitsuse rahandusosakonna 03.03.
2. a korralduse nr 6-12.2/03398 ja 25.06.
3. a korralduse nr 6-12.2/11817 tühistamiseks. Kirjalik menetlus Kaebaja – Ramirent Baltic AS, esindaja advokaat Elvira Tulvik Vastustaja – Tartu linn
4. Jätta kaebus rahuldamata.
5. Jätta menetluskulud menetlusosaliste endi kanda. Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul kohtuotsuse avalikult teatavakstegemisest arvates. Apellatsioonkaebuse esitamise viimane päev on 06.11.
6. Apellatsioonkaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil. Asjaolud ja menetluse käik
7. Tartu Linnavalitsuse rahandusosakonna 03.03.
8. a korraldusega nr 6-12.2/03398 (kd I, tl 8-9) kohustati Ramirent Baltic AS-i esitama reklaamimaksualane maksudeklaratsioon viie tööpäeva jooksul korralduse saamisest. Korralduse kohaselt on Ramirent Baltic AS-i poolt Tartu linna haldusterritooriumil Ülikooli 14 asuvatel ehitussoojakutel eksponeeritud teave reklaamimaksuga maksustatav.
9. Tartu Linnavalitsuse rahandusosakonna 25.06.
10. a korraldusega nr 6-12.2/11817 (kd II, tl 5-6 ja tl 19-21, millest nähtub allkirjastamine 29.06.2015) kohustati Ramirent Baltic AS-i esitama reklaamimaksualane maksudeklaratsioon viie tööpäeva jooksul korralduse saamisest. Korralduse kohaselt on Ramirent Baltic AS-i poolt Tartu linna haldusterritooriumil Riia 2 ja Aleksandri 3c (Soola 2 ehitusobjekti juures) asuvatel ehitussoojakutel eksponeeritud teave reklaamimaksuga maksustatav.
11. Ramirent Baltic AS esitas Tartu Halduskohtule kaebused Tartu linnavalitsuse rahandusosakonna 03.03.
12. a korralduse nr 6-12.2/03398 ja 25.06.
13. a korralduse nr 6-12.2/11817 tühistamiseks. Tartu Halduskohus liitis 12.08.
14. a määrusega Ramirent Baltic AS-i esitatud kaebused ühte menetlusse, jättes haldusasja numbriks 3-15-
15. Kaebuse esitaja põhjendused
16. Kaebaja esitas vastustajale korraldustes nõutud reklaamimaksu deklaratsioonid (kd I tl 10, kd II tl 7) ja tasus nende alusel reklaamimaksu, et vältida maksuintressi, sellega seotud tulumaksukohustust ja võimalike sunnivahendite kasutamist maksuhalduri poolt enne asja lõplikku otsustamist kohtus.
17. Kaebaja poolt ehitussoojakutel eksponeeritud logo näol ei ole tegemist reklaamiga reklaamiseaduse (RekS) § 2 lg 1 p 3 tähenduses kuigivõrd rohkem kui millise iganes logo kasutamine esemel näitamaks selle valmistajat või omanikku. Kuigi maksuhaldur ei ole vastavat infot kogunud ega esitanud, siis soojakutel paiknevate kõige väiksemate logode pindala on 0,338 m2 (mõõtmetega 815mm*415mm, kd I tl 11), mis vastavalt Tartu Linnavolikogu 05.12.
18. a määruse nr 1 „Reklaamimaks“ (reklaamimaksu määrus) § 3 lõikele 1 ei kuulu maksustamisele reklaamimaksuga. Osadel soojakutel paiknevate suuremate infotahvlite puhul (mõõtmetega 1250mm*815mm, 1220mm*810mm ja 700mm*760mm, kd I tl 11 ja kd II tl 37), millel oli üksnes Ramirendi logo või logo koos telefoninumbri ja kodulehekülje aadressiga, ei ole tegemist reklaamiga, kuna eksponeeritud teave ei kandnud intensiivset üleskutset kaebajalt teenuse ostmiseks. Kohtupraktika kohaselt käsitletakse reklaamina reklaamiseaduse tähenduses sellist teavet, milles sisu, kuju või esitlusviisi näol sisaldub äratuntav ja piisavalt intensiivne üleskutse kauba ostmiseks.
19. Kaebajale kuuluvad ehitussoojakud paiknesid ehitusplatsil, kuhu need olid toodud ehitustöölistele puhkamiseks ja asjade hoidmiseks. Kuigi ehitusplats asus Tartu kesklinnas, ei paigutatud soojakuid sinna otseselt ega kaudselt reklaami eesmärgil. Maksuhaldur peab kaebaja tegevuskohaks kitsalt vaid äriregistrijärgset Tartu esindust. Reklaamiseaduse seletuskirjast nähtuvalt on tegevuskoha mõiste laiem, hõlmates igasugust isiku majandus- või kutsetegevuse kohta, mis võib olla nii püsiv ja kestev kui ka ajutine. Seega isegi kui kohus leiab, et tegemist on reklaamiga RekS § 2 lg 1 p 3 mõistes, ei tohi kõnealuseid silte käsitleda reklaamina RekS § 2 lg 2 p-de 1 ja 2 järgi, kuna neutraalse sisuga teave asus kohas kuhu isik kas või ajutiselt jättis oma äritegevusest jälje.
20. Kaebuste kohaselt on vaidlusalused korraldused tühised tulenevalt HMS § 63 lg 2 p-st 5, kuna korraldustega ei määratle vastustaja maksuobjekti, mille kohta reklaamimaksu deklaratsiooni esitamist nõutakse. Korralduste resolutiivosad ei maini maksuobjekti üldse, ülejäänud tekstis on mainitud vaid teatud aadressidel kaebaja poolt eksponeeritavat teavet, kuid puudub täpsem kirjeldus, mille kohta tuleb reklaamimaksu deklaratsioon esitada. 03.03.
21. a korraldusele eelnevale ettekirjutusele oli küll lisatud pildid, millel on 5 erineva teabega või üldse ilma teabeta soojakut, kuid puudub selgitus, mida täpselt pildil kujutatust loeb maksuhaldur deklareeritavaks reklaamimaksu objektiks. Seega ei ole korraldusi võimalik täita. Kui kohus leiab, et korraldused ei ole tühised, tuleb need tühistada, kuna korraldused ei ole selged ega üheselt mõistetavad, sest määratlemata on maksuobjekt, mille deklareerimist nõutakse, ning märkimata on haldusakti andmise faktiline alus. Vastustaja vastuväited
22. Vastustaja palub jätta kaebus rahuldamata. Vastustaja ei ole korraldusega kohustanud maksudeklaratsiooni märkima konkreetset reklaami pindala ega ole kohustanud esitama maksudeklaratsiooni logode osas, mis on väiksemad kui 0,5 ruutmeetrit. Kui kaebaja on esitanud maksudeklaratsioonides suurema reklaami pinna, siis on tal õigus saada enamtasutud 2 maksusumma tagasi. Reklaamimaksu deklaratsioonis kinnitab selle esitaja oma allkirjaga, et ta on tutvunud reklaamimaksu määrusega ning esitatud andmete õigsust. Seega vastutab maksudeklaratsioonis esitatud reklaami suuruse andmete õigsuse eest eelkõige kaebaja.
23. Vaidlusalustel infotahvlitel avaldatud ettevõtja logo on reklaam, kuna see on avalikustatud üldtajutaval kujul RekS § 2 lg 1 p 3 mõistes. Ka neutraalse sisuga teave võib olla käsitletav reklaamina. Logo paiknemine soojakutel annab teada äriühingu olemasolust ning teavet selle kohta, milliselt firmalt on võimalik ehitussoojakuid rentida. Kohtud on hinnanud reklaami intensiivsust vaid neis kaasustes, kus on olnud vaidlus majandus- ja kutsetegevuse kohas avaldatud teabe reklaamina käsitlemise üle. Antud juhul ei ole vaatlusalused kinnistud või nende lähiümbrus kaebaja majandus- ja kutsetegevuse kohaks, mistõttu kaebaja viidatud kohtupraktika ei ole asjakohane.
24. Vastustaja hinnangul on kaebaja vääralt tõlgendanud majandus- ja kutsetegevuse koha mõistet. Tõesti ei saa pidada majandus- ja kutsetegevuse kohaks vaid pelgalt äriühingu registrijärgset aadressi, kuid majandus- ja kutsetegevuse kohana ei saa käsitleda ka igasugust kohta, kus äriühingule kuuluv väljarenditud vara paikneb. Arvestades kaubandustegevuse seaduse § 2 p-s 6 ja § 14 lg-s 1 toodud müügikoha ja tegevuskoha määratlusi, saaks isiku majandus- ja kutsetegevuse kohaks pidada sellist kohta, kus on võimalik vahetult osta kaupa või saada isiku pakutavat teenust, antud juhul rentida ehitussoojakuid. Käesolevas asjas ei ole väidetud, et vaidlusalustes kohtades paiknevates soojakutes oleks võimalik neid rentida. Kaebaja on hoopis kinnitanud, et tema on vaidlusalused soojakud välja rentinud ning soojakud on veetud nende asukohta rentija poolt ning tegemist ei ole kaebaja laoplatsiga. Kaebuse lahendamise seisukohalt ei oma tähtsust eesmärk, miks on soojakud kinnistutele veetud. Kaebaja väide, et ta ei ole soojakuid ise Tartu kesklinna kinnistutele vedanud, tuleb jätta tähelepanuta, kuna kaebaja ei ole väitnud, et soojakutele paigaldatud kaebaja reklaamtahvlid oleks soojakutele kinnitanud nende rentijad ja mitte kaebaja ise.
25. Vaidlusalused korraldused on õiguspärased ja kooskõlas HMS §-ga
26. Kaebaja on vaidlusalused korraldused täitnud ning esitanud nõutud reklaamimaksu deklaratsioonid, märkides aadressidel Riia 2, Soola 2 ja Ülikooli 14 avaldatud reklaami lühikirjeldusse maksuobjektiks „Infotahvlid „Ramirent““. Seega on kaebaja üheselt mõistnud, millist teavet, millistel soojakutel ja mis aadressil on vaja deklareerida. Korralduses toodud kohustused ei ole vastukäivad ning kaebaja ei ole välja toonud objektiivseid põhjuseid, miks ei oleks võimalik vaidlustatud korraldusi täita. Asjaolu, et kaebaja ei nõustu vastustaja seisukohaga, et infotahvlite puhul on tegemist reklaamiga, ei muuda korraldusi õigusvastaseks ega too tagajärge, et kaebajal ei oleks olnud võimalik aru saada, milliste infotahvlite osas tuleb kaebajal reklaamimaksu deklaratsioon esitada. Vastustaja möönab, et selguse huvides oleks võinud korralduses nr 6-12.2/03398 olla eraldi välja toodud reklaamimaksu määruse nr 1 § 3 p-s 1 toodud erand. Kaebaja on alles kaebuses asunud väitma, et on maksudeklaratasioonis arvestanud reklaami pinna hulka ka 0,5 ruutmeetrised ja väiksemad sildid. Käesoleva vaidluse lahendamise seisukohalt ei ole oluline, kas kaebaja on märkinud maksudeklaratsiooni suurema reklaami pindala või väiksema. Käesoleva vaidluse lahendamise seisukohalt on oluline vaid see, kas soojakutel eksponeeritud teabe puhul on tegemist reklaamiga või mitte ning kas vaidlustatud korraldus on kooskõlas HMS-is sätestatuga. Kaebaja poolt maksudeklaratsioonides esitatud ja kinnitatud andmete õigsuse kontrollimine toimub eraldi menetluses, mis ei puuduta vaidlusaluseid korraldusi. 3 Kohtu seisukoht
27. Vaidlusaluste korraldustega kohustati kaebajat esitama reklaamimaksualased maksudeklaratsioonid. Kohus võtab järgnevalt seisukoha vaidluse all olevates küsimustes, kas sildid kaebaja logoga ja logo koos selgitustega (Ramirent, ehitusseadmete rent, tel 650 1050, www.ramirent.ee, vt kd I tl 6 ja kd II tl 8-11) on reklaam RekS § 2 lg 1 p 3 tähenduses (I) ning kas vastavate siltide reklaamina käsitamine on välistatud RekS § 2 lg-ga 2 seoses teabe avaldamisega isiku majandus- või kutsetegevuse kohas (II). Viimasena hindab kohus vaidlusaluste korralduste õiguspärasust, muuhulgas seda, kas reklaamimaksu objekt oli määratletud piisavalt täpselt, et korraldused on üheselt mõistetavad ja täidetavad (III). I
28. RekS § 2 lg 1 p 3 kohaselt loetakse reklaamiks teave, mis on avalikustatud mis tahes üldtajutaval kujul, tasu eest või tasuta, teenuse osutamise või kauba müügi suurendamise, ürituse edendamise või isiku käitumise avalikes huvides suunamise eesmärgil. Kuna Tartu Linnavolikogu 05.12.
29. a määruses nr 1 „Reklaamimaks“ (reklaamimaksu määrus) ei ole reklaami mõistet sisustatud, tuleb lähtuda reklaamiseaduses toodud määratlusest. Kohtupraktika kohaselt käsitletakse reklaamina reklaamiseaduse tähenduses sellist teavet, milles sisu, kuju või esitlusviisi näol sisaldub äratuntav ja piisavalt intensiivne üleskutse kauba ostmiseks. Äratuntavus tähendab muu hulgas seda, et reklaami kaudu peab olema identifitseeritav, millist konkreetset kaupa ostma või millist teenust tarbima kutsutakse (Tallinna Ringkonnakohtu 12.03.
30. a otsus asjas nr 3-14-50912; Tallinna Halduskohtu 22.04.
31. a otsus haldusasjas 3-14-50041). Reklaamiga ei ole tegemist, kui avaldatakse neutraalse sisu, kuju ja esitlusviisiga lakoonilisi fakte ning sõnumis ei sisaldu väärtushinnanguid pakkumise kohta (Tallinna Ringkonnakohtu 12.12.
32. a otsus haldusasjas nr 2-3/382/05M). Kohtud on reklaami mõiste sisustamisel arvestanud muuhulgas kaubamärkide suurust ja valgustatust (Tallinna Ringkonnakohtu 25.11.
33. a otsus haldusasjas nr 3-11-1062) ning toote omaduste ja väärtushinnangute eksponeerimist (Tallinna Ringkonnakohtu 21.05.
34. a otsus haldusasjas nr 3-09-1702). Samuti on kohtupraktikas arvestatud, kas väljapandud ärinimi või kaubamärk aitab kaasa üldisele tutvustamisele tarbijate hulgas ja klientide arvu suurendamisele ning kas see on sildi peamine eesmärk (Tallinna Ringkonnakohtu 12.12.
35. a otsus haldusasjas nr 2-3/382/05M; Tallinna Ringkonnakohtu 19.01.2012 otsus haldusasjas nr 3-11-463). Kohus nõustub vastustajaga, et viidatud kohtupraktikas on hinnatud reklaami intensiivsust peamiselt nendes haldusasjades, kus on olnud vaidlus majandus- ja kutsetegevuse kohas avaldatud teabe reklaamina käsitlemise üle. Siiski tuleb RekS § 2 lg 1 p 3 mõistes reklaamina kvalifitseerimisel hinnata, kas avalikustatud teabe eesmärk on muuhulgas teenuse osutamise või kauba müügi suurendamine. Seega tuleb kauba ostmise üleskutset ja selle intensiivsust hinnata sõltumata sellest, kas tegemist on majandus- ja kutsetegevuse kohas avaldatud teabega.
36. Kohus on seisukohal, et kaebaja logode suurus ja erksad värvid (tumesinistel soojakutel erekollase tausta ja tumesinise kirjaga infotahvlid) on sedavõrd silmatorkava esitlusviisiga, et nendega soovitakse ilmselgelt kaasa aidata kaebaja üldisele tutvustamisele tarbijate hulgas. Intensiivne kontrast enam kui 0,5 ruutmeetrise pindalaga pinnal haarab tähelepanu võrreldavalt valgustatud reklaamidega. Arvestades teabe esitlusviisi kogumis sellega, et osadel siltidel on kajastatud muuhulgas kaebaja tegevusala, kodulehe aadress ja telefoninumber, on kohtu 4 hinnangul kogumis tegemist üleskutsega teenuse ostmiseks, kuna siltidel avaldatud teabega on identifitseeritav, millist teenust tarbima kutsutakse. Asjaolu, et siltidel ei ole esitatud pakutava teenuse kohta väärtushinnanguid, ei välista esitatud teabe reklaamina kvalifitseerimist. Kaebaja väide, et logo kasutamine on näitamaks selle valmistajat või omanikku, ei ole asjakohane, kuna selle funktsiooni täitmiseks piisaks märkimisväärselt väiksemast logost ning kuni 0,5 ruutmeetrise pindalaga logo ei kuuluks reklaamimaksuga maksustamisele. Eeltoodust tulenevalt kvalifitseeruvad infotahvlid kaebaja logoga ning logo, tegevusala ja kontaktandmetega antud juhul reklaamiks RekS § 2 lg 1 p 3 mõistes. II
37. Pooled on erineval seisukohal selles, kas vaatlusaluste soojakute asukoht on kaebaja majandus- või kutsetegevuse koht RekS § 2 lg 2 mõistes. Reklaamiseaduse seletuskirjas on nenditud, et tegevuskoha mõiste on laiem kui selle mõiste tsiviilseadustiku üldosa seaduse §-s 16 ning reklaamiseaduse mõistes käsitatakse tegevuskohana igasugust isiku majandus- või kutsetegevuse kohta, mis võib olla nii püsiv ja kestev kui ka ajutine. Seega on reklaamiseaduse kontekstis majandus- või kutsetegevuse kohaks lubatud lugeda ka ajutine tegutsemise koht, kuid tegemist peab siiski olema kohaga, kus müüakse kaupa või osutatakse teenust – sellele viitavad ka RekS § 2 lg 2 p-de 1 ja 2 sõnastus. Kohtu hinnangul ei saa kaebaja majandus- või kutsetegevuse kohaks pidada iga kinnistut, kuhu tema poolt renditavad soojakud või seadmed väljarendituna viiakse. Kohus nõustub vastustaja seisukohaga, et isiku majandus- ja kutsetegevuse kohaks saaks pidada sellist kohta, kus on võimalik vahetult osta kaupa või saada isiku pakutavat teenust, antud juhul rentida ehitussoojakuid või muid ehitusseadmeid. Kuna antud juhul ei ole kaebaja aadressidel Riia 2, Soola 2 ja Ülikooli 14 vastavaid teenuseid pakkunud, isegi ajutiselt mitte, ei saa nimetatud kinnistuid pidada kaebaja majandus- või kutsetegevuse kohaks. Seetõttu ei saa vaidlusalustele siltidele kohaldada ka RekS § 2 lg 2 punkte 1 ja
38. III
39. Vaidlust ei ole selles, et vastustaja on vaidlusaluste korralduste resolutsioonides kohustanud kaebajat esitama reklaamimaksualased maksudeklaratsioonid viie tööpäeva jooksul vastavate korralduste saamisest ning ühtlasi on vastustaja korralduse selgitustes märkinud, millisel aadressil asuvad ehitussoojakud infotahvlitega, mis on reklaamimaksuga maksustatavad, ja millised andmed tuleb maksudeklaratsioonis esitada. Poolte vahel on vaidlus selle üle, kas korraldustes on määratletud reklaamimaksu objekt ning kas korraldused on selged ja täidetavad.
40. Vastavalt MKS § 85 lg-le 3 on maksuhalduril õigus teha deklaratsiooni esitamise kohta meeldetuletusi, samuti anda korraldusi deklaratsiooni esitamiseks. Sama paragrahvi lg 4 kohaselt on deklaratsiooni esitaja kohustatud esitama talle teadaolevalt õigeid andmeid ning andmete õigsust kirjalikult kinnitama.
41. Tartu Linnavalitsuse rahandusosakonna 03.03.
42. a korralduses nr 6-12.2/03398 on vastustaja selgitanud maksuobjekti järgmiselt: Kokkuvõtvalt on Ramirent Baltic AS paigaldanud Ülikooli 14 asuvatele ehitussoojakutele, mis ei ole tema majandus- ja kutsetegevuse koht, teabe „RAMIRENT. Ehitusseadmete rent. Tel 650
43. 5 www.ramirent.ee“ ja „RAMIRENT“, mis on RekS § 2 lg 1 p 1 kohaselt reklaam ning kuulub Tartu Linnavolikogu 05.12.
44. a määruse nr 1 „Reklaamimaks“ alusel reklaamimaksuga maksustamisele (kd I tl 8 pöördel). Hilisemas, 25.06.
45. a korralduses nr 6-12.2/11817 on vastustaja piiritlenud maksuobjekti kaebaja poolt Riia 2 ja Soola 2 ehitusobjektil asuvatel ehitussoojakutel eksponeeritava teabena (kd II tl 5). Kohtu hinnangul on maksuobjektid määratletud piisava täpsusega ning kaebaja väited korralduste täitmise võimatusest on alusetud. Kuigi hilisemas korralduses on maksuobjekt piiritletud pealiskaudsemalt, nähtub kaebaja ja vastustaja vahelisest kirjavahetusest (kd II tl 27 pöördel), et kaebaja mõistis maksuobjekti sisu samasugusena nagu see oli esimeses korralduses.. Maksudeklaratsiooni esitamiseks kohustamise korralduses ei pea olema välja toodud konkreetsete reklaamide mõõdud, kuna vastava teabe esitamine on maksukohustuslase kohustus vastavalt reklaamimaksu määruse § 6 lg 2 p-le
46. Eeltoodud põhjustel on vaidlustatud korraldused piisavalt selged, üheselt mõistetavad ja täidetavad. Kohtu hinnangul vastavad korraldused ka ülejäänud sisu- ja vorminõuetele vastavalt HMS §-le
48. Tartu linnavalitsuse rahandusosakonna 25.06.
49. a korralduse nr 6-12.2/11817 neljandas lõigus on eksitavalt märgitud, et maksustamisele kuulub reklaam pindalaga kuni 0,5 m2 (kd II tl 5), kuigi viidatud reklaamimaksu määruse § 3 p 1 kohaselt on kuni 0,5 m2 (kaasa arvatud) pindalaga reklaami maksustamine välistatud. Samas on nimetatud korralduse esimeses lõigus selgelt väljendatud, et reklaamimaksuga on maksustatav teave, mis on suurem kui 0,5 m
50. Tartu linnavalitsuse rahandusosakonna 03.03.
51. a korralduses nr 6-12.2/03398 ei ole vastustaja täpsustanud, millise pindalaga reklaam kuulub maksustamisele. Kohus märgib, et korraldustes võiks olla täpsustatud, millisest pindalast alates on reklaam reklaamimaksuga maksustatav. Samas on vastav teave ära toodud reklaamimaksu määruses, millega tutvumist maksukohustuslane on maksudeklaratsiooni esitades kinnitanud. Arvestades, et reklaamimaksu määrus on piisavalt lühike ja selge, ei käi sellega tutvumine keskmisele maksukohustuslasele üle jõu. Seega on reklaamimaksuga maksustatava reklaami vähima pindala korraldustes selgelt välja toomata jätmine formaalne puudus, mis ei anna alust haldusaktide tühistamiseks. Juhul kui kaebaja on deklareerinud ekslikult kuni 0,5 ruutmeetrise pindalaga reklaamid reklaamimaksu deklaratsioonis, on tal õigus nõuda enamtasutud maksusumma tagasi.
52. Eeltoodust tulenevalt on kohus seisukohal, et Tartu linnavalitsuse rahandusosakonna 03.03.
53. a korraldus nr 6-12.2/03398 ja 25.06.
54. a korraldus nr 6-12.2/11817 on õiguspärased, need ei vasta tühise haldusakti tunnustele ning nende tühistamiseks puudub alus. Seega jääb kaebus rahuldamata.
55. HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsust tehti. Vastustaja pole menetluskulude hüvitamise taotlust esitanud. Seega jäävad menetluskulud poolte endi kanda. /allkirjastatud digitaalselt/ Eda Muts kohtunik 6