Obsah (11)

§ 108§ 208§ 189§ 183§ 118§ 116§ 188§ 77§ 217§ 180§ 182

2-15-463 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Harju Maakohus Kohtunik Kristiina Kruusel Otsuse tegemise aeg ja koht 10. veebruar 2017, Tallinn, Tartu mnt kohtumaja Tsiviilasja number 2-15-463 Tsivii

§ 108

lg 1 alusel, millest tuleneb, et kui võlgnik rikub raha maksmise kohustust, võib võlausaldaja nõuda selle täitmist. Taolise nõude rahuldamise esmaseks eelduseks on kehtivast võlasuhtest tuleneva kohustuse olemasolu, mis on jäänud täitmata või mida ei ole kohaselt täidetud, st see on muutunud sissenõutavaks.

§ 208

lg 1 järgi kohustub müüja asja müügilepinguga andma ostjale üle olemasoleva, valmistatava või müüja poolt tulevikus omandatava asja ning tegema 4 2-15-463 võimalikuks omandi ülemineku ostjale, ostja aga kohustub müüjale tasuma asja ostuhinna rahas ja võtma asja vastu. Hagist lähtuvalt tuleneb nõue (rahaline kohustus) tagasitäitmise võlasuhtest –

§ 189

lg 1 esimese lause kohaselt võib kumbki lepingupool lepingust taganemise korral nõuda tema poolt lepingu alusel üle antu tagastamist ning saadud viljade ja muu kasu väljaandmist (kui ta tagastab kõik üle antu).

§ 183

lg 1 sätestab, et enne ettevõtte üleminekut tekkinud kohustuste eest, mis on ülemineku ajaks muutunud sisse nõutavaks või mis muutuvad sisse nõutavaks viie aasta jooksul pärast üleminekut, vastutab üle andja võlausaldajate ees solidaarselt omandajaga.

1. Pooled ei vaidle selle üle, et hageja ja kostja I sõlmisid 14.01.2014 ostu-müügilepingu, mille kohaselt oli kostja I kohustuseks kavitatsiooniseadme Xxxxmüük, millega oleks võimalik teha 5 erinevat iluprotseduuri: kavitatsioon, RF Lifting kehale, RF Lifting näole, Tripolar Lifting, Vacum RF ning hageja kohustuseks oli kauba eest tasuda. Samuti puudub vaidlus selle üle, et 14.01.2014 esitas kostja I hagejale arve summas 3600 eurot, mis on täies ulatuses hageja poolt tasutud.
2. Müügilepingust taganemise kehtivuseks peavad olema täidetud nii selle formaalsed eeldused, eelkõige olema esitatud vastaspoolele õigel ajal taganemisavaldus (

§ 118

ja § 188 lg 1) kui ka sisulised (materiaalsed) eeldused, st taganemiseks peab olema seda õigustav põhjus, eelkõige oluline lepingurikkumine

§ 116mõttes (vt nt Riigikohtu 20.06.2011 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-57-11, p 28).

Osundatud

188 lg 1 kohaselt taganeb lepingupool lepingust taganemisavalduse tegemisega teisele lepingupoolele. TsÜS § 69 lg 1 esimese lause järgi tuleb kindlale isikule (tahteavalduse saaja) suunatud tahteavaldus tahteavalduse tegija poolt väljendada ja see muutub kehtivaks kättesaamisega. Vastavalt TsÜS § 69 lg-le 2 on tahteavaldus kätte saadud, kui see on tahteavalduse saajale isiklikult teatavaks tehtud. Eemal viibijale tehtud tahteavaldus loetakse kätte saaduks, kui see on jõudnud tahteavalduse saaja elu- või asukohta ja tal on mõistlik võimalus sellega tutvuda. 12. Pooled vaidlevad selle üle, kas müügilepingust taganemise formaalsed eeldused on täidetud ning kas eksisteeris sisuline alus (materiaalsed eeldused) sõlmitud lepingust taganemiseks. Veel vaidlevad pooled selle üle, kas kostjate vahel on toimunud ettevõtte üleminek. 13. Esmalt kontrollib kohus müügilepingust taganemise formaalsete eelduste olemasolu.

§ 188

lg-st 1 tulenevalt taganeb lepingupool lepingust taganemisavalduse tegemisega teisele lepingupoolele. Hageja väidete kohaselt taganes ta kostjaga I sõlmitud lepingust 25.06.

1. Kostja I (samuti kostja II) on menetluses vaidlustanud hageja poolt 25.06.2014 elektrooniliselt saadetud taganemisavalduse kättesaamise. Asjas esitatud ja kogutud tõenditest nähtub, et hageja on teinud 25.06.2014 kostjale I müügilepingust taganemise avalduse (vt tl 10-15), mis on jõudnud samal päeval kostjani I (vt tl 163). Seega on lepingust taganemise formaalsed eeldused täidetud.
2. Edasiselt käsitleb kohus vaidlusaluses taganemise avalduses nimetatud taganemise materiaalsete eeldustega seonduvat.

§ 77

lg 1 kohaselt peab võlgnik kohustuse täitma lepingule või seadusele vastava kvaliteediga ning kui lepingulise kohustuse täitmise kvaliteet ei tulene lepingust või seadusest, peab lepingupool kohustuse täitma asjaolusid arvestades vähemalt keskmise kvaliteediga. Ka müügilepingu korral peab

§ 217

lg 1 järgi ostjale üleantav asi vastama lepingutingimustele, eelkõige koguse, kvaliteedi, liigi, kirjelduse ja pakendi osas. Lepingutingimustele peavad vastama ka asja juurde kuuluvad dokumendid.

§ 217

lg 2 p-de 1 ja 2 järgi ei vasta asi lepingutingimustele muu hulgas siis, kui sellel ei 5 2-15-463 ole kokkulepitud omadusi ning kui asi ei sobi otstarbeks, milleks ostja seda vajab või milleks seda liiki asju tavaliselt kasutatakse. Asja juurde kuuluvateks dokumentideks

§ 217

lg 1 teise lause mõttes tuleb pidada ka asja eesmärgipäraseks ja ohutuks kasutamiseks mõistlikult vajalikke juhendeid ning nende suhtes kohalduvad muu hulgas ka

§ 217lg 2 p-d 1 ja 2.

Riigikohtu senise praktika järgi võib kasutusjuhendi puudus osadel juhtudel olla käsitatav müügilepingu olulise rikkumisena (vt nt Riigikohtu 01.12.2008 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-11008, p 13; 18.03.2015 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-171-14, p 12).

1. Hageja väidete järgi ei ole seade töökorras ja on ohtlik tervisele ning seadmel puuduvad (ei tööta) leheküljel xxxx esitatud omadused. Samuti on hageja väidete kohaselt kostja I poolt talle esitamata vajalikud dokumendid, st juhendid seadme kasutamise ja sertifikaadid seadme ohutuse kohta. Kohus selgitas 05.04.2016 määruses hagejale mh, et ta peab tõendama asja lepingutingimustele mittevastavuse aluseks oleva puuduse (et seade ei ole töökorras, ei tööta ja on ohtlik tervisele ning et ta ei ole saanud kostjalt I vajalikke dokumente) ja asjaolu, et vastav puudus esines asjal juba selle temale üleandmise hetkel (vt tl 96). Samas määruses juhtis kohus hageja tähelepanu ka sellele, et hageja poolt esitatud fotod (vt tl 27-29) selliseid asjaolusid ei tõendada. Kohus selgitas seejuures, et hageja saaks oma väiteid tõendada nt vaidlusaluse seadme kohta tehtud eksperdiarvamusega. Otsustamaks, kas seade ei ole töökorras ja on ohtlik tervisele ning kas seadmel puuduvad mingid omadused, on vajalikud mitteõigusalased eriteadmised. Kohtu poolt 05.04.2016 määruses antud tähtaegade jooksul hageja oma tõendamiskoormist ei täitnud ega esitanud oma väiteid kinnitavaid tõendeid kohtule. Veel märgib kohus, et hageja poolt viidatud xxxx lehekülg ei tööta. Usutav ei ole hageja väide, et kostja I jättis talle esitamata vajalikud dokumendid. Hageja poolt esitatud 14.01.2014 arvest nr 162 nähtub, et toote hind (3600 eurot) sisaldab kohale vedu ja koolitust (vt tl 8). Vaidlus puudub, et toode viidi hageja poolt näidatud aadressile ja seadme kasutamise õppimiseks viis kostja I töötaja Xxxx hageja seadusliku esindaja Xxxx läbi seame kasutamise koolituse ning selle läbiviimise kohta väljastati hageja esindajale ka nimeline diplom. Kostjate poolt kohtule esitatud tõenditest nähtub, et seadme kasutusjuhend on hagejale üle antud koos seadmega (vt 49-52, 102-103, 139-140). Seadmele kehtib garantii 2 aastat ning nimetatud arve oli garantii aluseks. Kostja I selgituse kohaselt seadmega ohutuse sertifikaati kaasa ei saagi, kuna seda ei väljasta ka tootja. Seadme ohutuks kasutamiseks viiakse kõigi ostjatega läbi koolitus ning selline koolitus tehti ka hageja esindajale. Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et täidetud ei ole müügilepingust taganemise materiaalsed eeldused.
2. Lähtudes ülaltoodust, ei lõpetanud hageja 25.06.2014 taganemisavaldus poolte (hageja ja kostja I) müügilepingust tulenevaid õigusi ja kohustusi. Hagejal puudub seetõttu õigus tasutud 3600 eurot kostjalt I

§ 189lg 1 alusel tagasi nõuda.

Samal põhjusel puudub hagejal õigus nõuda 3600 eurot ka kostjalt II. 17. Hageja väidetega seonduvalt märgib kohus veel järgmist. TsÜS § 661 kohaselt on ettevõte majandusüksus, mille kaudu isik tegutseb.

§ 180

lg 1 esimese lause järgi võib ettevõtte üle andja omandajaga sõlmitud lepinguga kohustuda andma omandajale üle ettevõtte. Sama paragrahvi teise lõike kohaselt kuuluvad ettevõttesse ettevõtte majandamisega seotud ja selle majandamist teenivad asjad, õigused ja kohustused, muu hulgas ettevõttega seotud lepingud. Ettevõttesse kuuluvate asjade ja õiguste (ja nendega koos üleminevate kohustuste) üleminekut reguleeritakse

§ 182

lg-tes 1 ja 2.

§ 182

lg 1 esimese lause järgi antakse ettevõttesse kuuluvad asjad omandajale üle vastavate asjade üleandmise sätete järgi ja õigused vastavate õiguste üleandmise sätete järgi, lepingud aga lepingute üle võtmise sätete järgi. Ettevõtte ülemineku eelduseks on ettevõttesse kuuluvate asjade ja õiguste kogumi üleandmine. See ei pea toimuma tingimata korraga ja ühe tehinguga (vt nt Riigikohtu 6 2-15-463 20.10.2010 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-82-10, p-d 12 ja 13). TsÜS § 6 lg-s 3 sätestatud spetsialiteedi põhimõtte kohaselt tuleb iga ettevõttesse kuuluv õigus üle anda eraldi käsutustehinguga. Üleminekuga on kohtupraktika kohaselt tegemist juhul, kui üle läheb identiteedi säilitav majandusüksus, mis tähendab ressursside organiseeritud koondamist, mille eesmärk on majandustegevus põhi- või kõrval tegevusena (vt Riigikohtu 21.12.2011 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-131-11, p 10 koos seal viidatud Euroopa Kohtu praktikaga). Kuigi hagi jääb kostja II vastu juba ülaltoodud põhjendustel rahuldamata, ei ole hageja kohtu hinnangul ka tõendanud, et ettevõte oleks üle läinud. Hageja seostab kostja I üleminekut kostjale II järgmiste asjaoludega: pärast lepingust taganemist asus kostja I teise äriühingu (kostja II) nimel pakkuma samasid teenuseid, leheküljel xxxx oli kostja I asendatud kostjaga II, viimasele jäi sama elektrooniline aadress xxxx, telefoninumber 5021137, töötaja Xxxxja ka tegevusvaldkond. Kostjad seevastu kinnitavad, et kostja II ei ole üle võtnud kostjat I ega ole tema õigusjärglane vm viisil lepingu sõlmimisega saanud endale kostja I kliendibaasi ning vara, ka on mõlema ettevõtte juhatuse liikmed ja osanikud erinevad isikud. Asjaolu, et kostja II müüb samasuguseid seadmeid nagu müüb kostja I või kasutab enda reklaamimiseks sama kodulehte, ei tõenda, et ta töötaks kostja I klientide ja koostööpartneritega ning samade meetodite ja vahenditega. Eelnevalt märgitud asjaolud ei annaks kohtu hinnangul alust

§ 182kohaldamiseks. MENETLUSKULUDE JAOTUS 18. Ts

MS § 173 lg 1 kohaselt esitab asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. Vastavalt TsMS § 173 lg-s 4 sätestatule näeb kohus menetluskulude jaotuses ette, millised menetluskulud keegi menetlusosalistest peab kandma, välja arvatud kulude rahalise suuruse. Vajaduse korral määrab kohus kindlaks menetluskulude proportsionaalse jaotuse menetlusosaliste vahel. TsMS § 162 lg 1 järgi kannab hagimenetluse kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuna kohus hagi ei rahulda, jäävad menetluskulud TsMS § 162 lg 1 alusel hageja kanda.

1. Järgnevalt hindab kohus, millised kostjate menetluskulud tuleb hagejalt välja mõista. Tulenevalt TsMS § 174 lg-st 1 määrab menetluskulude rahalise suuruse menetluskulude jaotuse alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks asja menetlev kohus samas tsiviilasjas, millega seoses kulud tekkisid. Kohus määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks ka siis, kui menetlusosalised ei esita menetluskulude kindlaksmääramise taotlust, võttes aluseks menetluskulude nimekirja või tsiviilasja materjalid. Sama paragrahvi
2. lõike järgi määrab maakohus menetluskulude rahalise suuruse kindlaks kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses, kui menetluskulude kindlaksmääramine ei takista kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse tegemist.
3. Vastavalt TsMS § 138 lg-le 1 on menetluskulud menetlusosaliste kohtukulud ja kohtuvälised kulud. TsMS § 144 p-st 1 tulenevalt on kohtuvälised kulud menetlusosaliste esindajate ja nõustajate kulud. TsMS § 146 lg 1 p 3 alusel kannab menetluskulud isik, kelle kanda jäävad menetluskulud kohtulahendi alusel. Kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust kindlaksmäärava kohtulahendi kohaselt kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud, mõistab kohus juhindudes TsMS § 175 lg-st 1 kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Lepinguline esindaja on menetlusosalist menetluses esindav advokaat või muu esindaja TsMS §-s 218 sätestatu kohaselt. Toimiku materjalidest nähtub, et kostjatel on käesolevas tsiviilasjas olnud lepinguline esindaja, seega on antud asjas kostjate poolt kantavad õigusabikulud menetluskulud. 7 2-15-463
4. TsMS § 174 lg 8 alusel määrab kohus menetluskulude rahalise suuruse kindlaks hagita menetluse sätete kohaselt arvestades TsMS
5. peatüki
6. jaos sätestatud erisusi. Hagita menetluses lahendatavas asjas rakendab kohus TsMS § 477 lg 7 kohaselt uurimispõhimõtet, st kontrollib avalduse vastavust seadusele ja avalduse tõendatust ka juhul, kui sellele ei ole esitatud vastuväiteid. Seejuures ei ole kohus TsMS § 477 lg 5 järgi seotud menetlusosaliste esitatud asjaoludega ega nende hinnanguga asjaoludele.
7. Kostjad on esitanud maakohtule menetluskulude nimekirjad (vt tl 128, 136, 173, 178), mille järgi on kostja I menetluskuludeks õigusabikulud summas 1920 eurot (koos käibemaksuga) ja kostja II menetluskuludeks samuti õigusabikulud summas 1920 eurot (koos käibemaksuga). Menetluskulude viimastest (22.09.2016) nimekirjadest nähtub, et tsiviilasja menetluse käigus on kummalegi kostjale osutatud õigustoiminguid 16 tunni ulatuses, tunnihinnaga 100 eurot, millele lisandub käibemaks. Kostjad kinnitasid, et kõik kulud on seotud käesoleva tsiviilasjaga.
8. Riigikohtu halduskolleegiumi praktika kohaselt, millele saab ka maakohus tugineda, on menetluskulude väljamõistmisel ja vajalike ning põhjendatud menetluskulude suuruse hindamisel oluliseks peetud järgmisi kriteeriume: avalduse koostamiseks läbitöötamist vajavate materjalide mahukus; avalduse koostamise keerukus ja aeganõudvas; kohtumenetluse ajaline kestus; tõendamisesemesse kuuluvate asjaolude erakordselt suur maht; istungite arv; kui palju korratakse varasemaid seisukohti; jõupingutused tõendamisel; kirjalik või suuline menetlus; vaidluse olemus (vt nt Riigikohtu määrus haldusasjas nr 3-3-1-26-13, p 14; otsus haldusasjas nr 3-3-1-53-11, p 31; otsus haldusasjas nr 3-3-1-20-11, p 18; otsus haldusasjas nr 3-3-1-17-11, p 18; otsus haldusasjas nr 3-3-1-36-10, p 34). Samuti on Riigikohtu tsiviilkolleegium asjas nr 3-2-1-143-11 (p 14) rõhutanud, et menetlusosalise lepingulise esindaja kulude põhjendatuse ja vajalikkuse hindamisel TsMS § 175 lg 1 alusel tuleb arvestada mh ka kohtuvaidluse asjaoludega, eelkõige asja keerukuse ja mahukusega.
9. Kohtu hinnangul on käesoleval juhul tegemist keskmisest keerulisema menetlusega, arvestades siinkohal hageja nõuet ja nende aluseid, kostjate vastuväiteid ning menetluses esitatud taotlusi. Seejuures tuleb arvesse võtta ka asjaolusid, et antud tsiviilasja menetleti kirjalikus menetluses, kohtuasja materjalide maht ei ole suur ning menetlus on ajaliselt kestnud veidi üle kahe aasta.
10. Esmalt märgib kohus, et kostjatel on menetluses olnud ühine esindaja ning ta on esitanud põhjendamatult kummagi kostja nimel dubleerivaid menetlusdokumente. Sellised dubleerivate menetlusdokumentide kulud ei ole aga kohtu hinnangul põhjendatud ja vajalikud kulud TsMS § 175 lg 1 mõttes. Seega käsitleb kohus kostjate dubleerivaid dokumente koos ning leiab, et menetluskulude nimekirjades esitatud õigusabikulud on osaliselt põhjendatud ja vajalikud. Kohtu arvates on kostjate esindaja aprilli 2016 (hageja täiendavate seisukohtadega tutvumine ja neile vastuse koostamine) ja mai 2016 (hagi täiendusele vastuse koostamine ja esitamine) õigustoimingute ajakulu ülepaisutatud, arvestades hageja 11.03.2015 arvamuse sisulist mahtu ja keerukust sellega tutvumisel (vt tl 85-86) ning kostjate poolt 19.04.2016 esitatud dubleerivaid vastuseid (vt tl 101 ja 107), mis ei ole sisu poolest isegi pool lehekülge pikad, kordavad varasemat ja ei ole keerulise sisuga. Kostjate mai 2016 õigustoimingu (vt tl 127-129 ja 135-137) juures arvestas kohus selle sisulist mahtu ja keerukust ning võrdles seda kostjate poolt eelnevalt esitatud menetlusdokumentidega, mh sisaldas dokument ka menetluskulude nimekirja (mis ei ole põhjendatud ja vajalikuks kuluks TsMS § 175 lg 1 mõttes). Kohtu hinnangul saab praeguses asjas pidada aprilli 2016 õigustoimingute põhjendatud ja vajalikuks ajakuluks maksimaalselt üht tundi ning mai 2016 õigustoimingute 8 2-15-463 põhjendatud ja vajalikuks ajakuluks maksimaalselt kaks tundi. Samuti ei pea kohus põhjendatuks ega vajalikuks kostjate esindaja septembri 2016 õigustoiminguid (kohtu nõudega tutvumine ja menetluskulude tõendamine) 0,5 tunni ulatuses. 11.11.2014 on Riigikohtu tsiviilkolleegiumi kogu koosseis teinud lahendi nr 3-2-1-77-14, mille p 12 kohaselt ei ole menetluskulude avalduse ja nimekirja koostamise näol tegemist põhjendatud ja vajalike menetluskuludega TsMS § 175 lg 1 mõttes. Kohus on seisukohal, et menetluskulude nimekirja(de)s kajastuvad esinduse teostamiseks tehtud ülejäänud toimingud ajakuluga 12 tundi on vajalikud ja põhjendatud kvaliteetse õigusabi osutamiseks, seda aga mõlema kostja osas kokku.
11. Lisaks esindamisele kulunud aja põhjendatuse ja vajalikkuse hindamisele tuleb TsMS § 175 lg 1 järgi hinnata ka ühe tööühiku hinna (s.o tunnitasu) põhjendatust ja vajalikkust. Üksnes sellisel juhul saab hinnata, kas lepinguliste esindajate kulud on põhjendatud ja vajalikud. Üldjuhul ei saa pidada põhjendatuks ja vajalikuks menetlusosalise lepingulise esindaja tunnitasu, mis ületab oluliselt keskmist sarnase õigusteenuse eest makstavat tasu (vt nt Riigikohtu 13.11.2013 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-115-13, p 25). Riigikohtu tsiviilkolleegium on senises praktikas pidanud mõistlikuks tunnitasu 120 eurot käibemaksuga või -maksuta (vt nt Riigikohtu 01.10.2013 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-92-13; 02.10.2013 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-93-13; 13.11.2013 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-115-13; 09.12.2013 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-145-13). Kostjate esindaja tunnitasu suuruseks on 100 eurot (ilma käibemaksuta). Arvestades eeltoodut peab kohus sellist õigusabiteenuse tunnihinda mõistlikuks ja põhjendatuks.
12. Lähtudes eelnevast on kostjate esindaja põhjendatud õigusabikulude rahaliseks suuruseks 1200 eurot (12 h x 100 eurot). Kuivõrd kohtule kostjate poolt esitatud dokumendid olid dubleerivad, loeb kohus, et kummagi menetluskuludeks on pool nõutavatest menetluskuludest. TsMS § 174 lg 10 kohaselt peab menetluskuludelt arvestatava käibemaksu hüvitamiseks menetlusosaline kinnitama, et ta ei ole käibemaksukohustuslane või ei saa muul põhjusel tekkinud kuludelt käibemaksu tagasi arvestada. Kostjad ei ole seda teinud. Kohus selgitab, et menetluskulude koos käibemaksuga väljamõistmise eelduseks on kostjate kinnitus, et nad ei saa kuludelt käibemaksu tagasi arvestada. Kuna kostjad ei ole kinnitanud viidatut, mõistab kohus menetluskulud kostjate kasuks välja ilma käibemaksuta (vt ka Riigikohtu 03.06.2013 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-65-13, p 16).
13. Kokkuvõttes mõistab kohus hagejalt välja kostja I kasuks menetluskulud summas 600 eurot (ilma käibemaksuta) ja kostja II kasuks menetluskulud summas 600 eurot (ilma käibemaksuta).
14. TsMS § 178 lg-st 1 lähtudes saab menetluskulude jaotust vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. Hüvitatavate menetluskulude suurust saab vaidlustada selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude rahaline suurus kindlaks määrati. /allkirjastatud digitaalselt/ Kristiina Kruusel kohtunik 9