KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Tallinna Halduskohus Kohtunik Kadri Sullin Otsuse tegemise aeg ja koht 21. märts 2016. a, Tallinn Haldusasja number 3-15-1383 Haldusasi A.E.u kaebus Tallinna Van

) § 67 punkti 1 rikkumise eest kartserisse paigutamisega kaheksaks ööpäevaks. Kaebajale antud korraldus oli seaduslik, mistõttu tuli kaebajal seda täita. Kaebaja taotles, et talle väljastataks pika aluspesu pluus. Kinnipeetavale humanitaarabi korras väljastatud riietusesemeid ei saa pidada vangla vormiks, vaid need on alates väljastamisest kinnipeetava omand, mida vabanedes ei pea tagastama. Kaebaja on korduvalt vangla režiimi rikkunud, sh jätnud täitmata samalaadseid korraldusi. Režiimi rikkumine raskendab korrapidamist vanglas ning näitab kinnipeetava lugupidamatust vangla sisekorra ja õigusaktide suhtes. Selleks, et vangistuse eesmärke paremini saavutada, tuleb lisaks kaebaja kartserisse paigutamisele piirata

§ 641

lg 4 alusel karistuse kandmise ajal täielikult

§-des 22, 31–32, 34–38, 41, 43, 46 ning osaliselt §-is 48 (kartseris lubatud esemete soetamine kauplusest) sätestatud hüvede kasutamist. 1

§ 651

lg 4 on küll diskretsiooniline säte, ent kaalutlusõiguse teostamata jätmine ei too kaasa haldusakti tühistamist, kui piirangud tulenevad vahetult seadusest. Lisapiirangud on põhjendatud, kui kartserikaristus on määratud õiguspäraselt. Kaebaja 23.04.2015 vaie Tallinna Vangla kodukorra punkti 8.7.

1. kehtetuks tunnistamiseks tagastati 03.07.2015 kirjaga, kuna säte ei rikkunud adressaadi subjektiivseid õigusi.
2. A.E. esitas 01.06.2015 Tallinna Halduskohtule kaebuse Tallinna Vangla 22.04.2015 käskkirja nr 549, 25.05.2015 vaideotsuse nr 5-/15/15712743-2 tühistamiseks ja Tallinna Vangla kodukorra punkti 8.7.
3. tühistamiseks osas, milles see võimaldab vastustajal isiklikustada kinnipeetavale väljastatavaid riideid, või tunnistada, et säte on vastuolus

§ 46lg-ga 1 või põhiseaduse §-iga 3.

1. Vanglaametnik V. Huuk ei andnud kaebajale ühtegi korraldust, vaid ta valetab ettekandes, et kaebajat kiusata. V. Huuk on varemgi kaebajat näinud vastavalt riietatuna ega ole nõudnud, et kaebaja jaki hõlmad kinni nööbiks. M. Kosemetsa küsimus, kas kaebaja jaki nööpe kinni ei viitsi panna, ei ole käsitletav korraldusena, millega kinnipeetavaid millekski kohustataks. Vanglaametnikel on huvi kirjutada valeettekandeid. Massiline distsiplinaarkorras karistamine viitab kinnipeetavavaenulikule suhtumisele ja inimväärikust alandavale kohtlemisele.
2. Korralduse andmiseks puudus alus.

§ 46

lg 1 kohaselt kannab kinnipeetav vangla riietust, mis tähendab omakorda absoluutset keeldu kanda isiklikku riietust. See hõlmab kõiki riietusesemeid ja jalanõusid. Kaebajal oli loenduse ajal seljas pruun jakk, mille nööpimata hõlmade vahelt paistis välja vangla antud hall sviiter. Kuna tegemist on vangla antud riietusesemega, siis ei pea seda teiste riiete all peitma, mistõttu puudus ka vajadus korralduse andmiseks ning samamoodi ei esinenud kaebaja käitumises õigusaktide süülist rikkumist. Vangla antud riietus ei muutu kinnipeetava isiklikuks riietusesemeks

ja VSkE alusel kinnipeetava teadmata ja nõusolekuta. Vastustaja ei saa väita, et kaebajale antud hall sviiter on tema isiklik pikk aluspesu kodukorra 8.7.4. mõistes ja mitte riietus

§ 46lg 1 mõistes.

Kaebajale väljastatud sviitrit saab kanda suvel pealisriidena ja talvel jope all. Vangla antud pikk aluspesu ei vasta kodukorras nimetatud pika aluspesu tunnustele: see ei kuulu kaebajale, ei hoia vastu keha ning sellel on lisaelemendina tasku. Kodukorra punktis 6.

1. sätestatud nõue korrektselt riietuda ei hõlma nõuet peita jaki alt välja paistvat teist värvi sviitrit. Ebakorrektseks riietumiseks saab pidada eelkõige olukorda, kus riietuse alt paistab välja paljas üla- või alakeha.
2. M. Pendin oli distsiplinaarasja menetlemisel ligi kuu aega tegevusetu. Käskkirjas ei ole nõuetekohaselt põhjendatud ja kaalutud lisapiirangute seadmist, mistõttu ei vasta see HMS nõuetele.
3. Distsiplinaar- ja vaidemenetluses pole järgitud erapooletuse nõuet.

§ 64lg 1 ja lg 4, § 111, vangla sisekorraeeskirja (VSk

E) ja inspektori-kontaktisiku ametijuhendi kohaselt viis distsiplinaarmenetluse läbi ja määras distsiplinaarkaristuse sama isik, s.o inspektor-kontaktisik M. Pendin. Sellisena ei ole distsiplinaarmenetluses järgitud erapooletuse nõuet ning menetlus ka ei näi erapooletu, mistõttu võib praegu vanglaametnikku pidada HMS § 10 lg 1 p-s 4 sätestatud isikuks. Vastustaja viide HMS § 5 lg-le 2 on asjakohatu, kuivõrd distsiplinaarmenetluses kahe toimingu tegemist ei saa pidada efektiivseks, lihtsaks ja kiireks menetluseks. Kaebajale teadaolevalt kehtib karistusasjades põhimõte, et menetleja ja otsustaja on kaks eraldiseisvat isikut ning otsustaja ei tohi hilisemas kaebemenetluses olla osaline. Euroopa Inimõiguste Kohus (EIK) tuvastas 07.01.2016 kohtuasjas Dāvidsons ja Savins v. Läti, et vastustaja riik on rikkunud Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (konventsioon) artikkel 6 lg-s 1 sätestatud erapooletu kohtukoosseisu põhimõtet, kui põhiasja arutav kohtunik oli varasemalt arutanud isiku kohtueelset kinnipidamist ning kinnitanud isiku süüd. Distsiplinaarmenetlus on võrreldav krimi2

§ 46

lg 1 sätestab kinnipeetavale absoluutse keelu kanda kinnises vanglas isiklikke riietusesemeid, sh sooja pesu. Tallina Vangla direktoril ei ole pädevust kinnipeetavate riietusesemete kirjelduse ja kandmise korra üle otsustada.

§ 46

lg 3 kohaselt kehtestab vangla riietuse kirjelduse ja kandmise korra valdkonna eest vastutav minister määrusega, s.o justiitsminister. Tulenevalt

§ 105

lg 21 p-ist 14 võib Tallinna Vangla direktor reguleerida üksnes kinnipeetavale väljastatavate riietusesemete kogust. Mitte ükski õigusakt ei sätesta, et vangla riietus peab olema pruuni värvi, teist värvi riietusesemeid ei väljastata ja vangla riietust kantakse vormina. Vangla antud riietusesemeid ei tohi nimetada humanitaarabi jagamiseks vastavalt õiguskantsleri 27.09.2013 soovitusele nr 74/121256/

2. Vastustaja palub jätta kaebus rahuldamata, leides, et see on põhjendamatu. Kaebaja suhtes läbi viidud distsiplinaarmenetlus oli õiguspärane, karistuse määramisel ei ole ületatud kaalutlusõiguse piire ning menetlusreegleid ei ole rikutud.
3. Kinnipeetav on kohustatud täitma vanglaametniku korraldusi (

§ 67lg 1).

Asjaolu, et kaebaja ei allunud vanglaametniku seaduslikule korraldusele, tõendavad nii V. Huugi 23.03.2015 ettekanne nr 806 kui vanglaametnike R. Kerneri ja M. Kosemetsa ütlused. Vanglaametnike väidete usutavust tõdes ka Tallinna Ringkonnakohus 14.10.2015 määruse punktis

1. Vaatamata vangla selgitustele, on kaebaja korduvalt keeldunud tunnistamast, et talle antud riietuseseme näol on tegemist sooja aluspesuga. Vanglaametniku korralduse seaduslikkust eeldatakse ja kinnipeetaval on kohustus korraldusi täita isegi, kui ta peab korraldust õigusvastaseks, v.a juhul, kui korraldus on ilmselgelt tühine. Vastupidine raskendaks oluliselt korra tagamist kinnipidamisasutuses. Vanglaametnikel puudub vajadus ja huvi kirjutada valeettekandeid ja viia kiusamiseks läbi distsiplinaarmenetlusi.
2. Vaidlustatud käskkirja õiguspärasust ei mõjuta see, kuidas on läbi viidud vaidemenetlus, kes vaideotsuse koostas või kes allkirjastas. Inspektori-kontaktisiku pädevus määrata kinnipeetavale distsiplinaarkaristus tuleneb

§ 64lg-st 4, § 65 lg-st 1 ja VSk

E §-ist

1. Ükski õigusakt ei keela ühel ja samal isikul viia läbi distsiplinaarmenetlust ning määrata distsiplinaarkaristust. Kui distsiplinaarmenetluse viib läbi üks ametnik, tagatakse menetluse efektiivsus, lihtsus ja kiirus, vältides üleliigseid kulutusi ja ebameeldivusi isikule, mis on omakorda haldusmenetluse aluspõhimõteteks. Õigusaktidest ei tulene ka, et vaideotsust ei võiks koostada sama ametnik, kes on läbi viinud distsiplinaarmenetluse. Puudub alus kahelda vanglaametniku erapooletuses. Lõpliku otsuse vaideotsuse õiguspärasuse ja põhjendatuse osas teeb üksuse juht. Vaideotsuse on allkirjastanud üksuse juht R. Kerner. Üksuse juht on kohustatud läbi vaatama vaidemenetluse aluseks olevad materjalid, kontrollides otsuse ja menetluse õiguspärasust. Seega ei ole vaidemenetlust läbi viidud ainuisikuliselt.
2. Kinnipeetav on kohustatud kandma vangla riietust nii

§ 46lg 1 kui kodukorra punkti 8.7.

alusel. Kodukorra punktis 8.7.

1. sätestatakse pika aluspesu kandmise kord. Kodukorra punkti 6.
2. kohaselt on kinnipeetav kohustatud loenduse ajal kandma vangla riietust ning seisma korrektselt riietatuna. Ei ole selge, kuidas rikub kodukorra punkt 8.7.
3. kaebaja õigusi määral, mis tingiks punkti tühistamise. Ka kohtud on leidnud, et vaidlustatud punkt ei riku kaebaja subjektiivseid õigusi. Kaebajale väljastatud riietusese on soe aluspesu, kuna kinnipeetaval ei ole lubatud omada sviitrit. Vangla vormi olemus on kaebajale teada, arvestades, et ta on viibinud Tallinna Vanglas alates 09.06.
4. Seda on talle korduvalt ka selgitatud. Seega ei ole põhjendatud kaebaja väited, et talle väljastatud soe aluspesu muutus vangla vormi elemendiks selle väljastamise hetkest. 3

§ 46lg-ga 1 või põhiseaduse §-iga 3.

Kohus tagastas kaebaja nõude tuvastada Tallinna Vangla tegevuse õigusvastasus kaebaja vaide edastamata jätmisel 17.09.2015 määrusega. Lähtudes kaebaja õiguste tõhusa kaitse põhimõttest, loeb kohus, et teise tühistamisnõudega on hõlmatud ka kaebaja nõue tuvastada kodukorra punkti 8.7.

1. õigusvastasus. Kaebaja on kohtule kinnitanud, et tema peamiseks eesmärgiks on vabaneda käskkirjast nr 549 (kaebaja 07.03.2016 avaldus, tl 117). Selleks on kaebaja asjakohase, s.o tühistamisnõude esitanud. Asjaolu, et kaebaja soovib lisaks vaidlustada ka küsimust, kellele kuulub vaidlusalune riietusese ja kas tegemist on aluspesu või sviitriga, ei ole käskkirja nr 549 tühistamisnõudega hõlmatud. Kohus on eelnevalt selgitanud selleks kohaseid õiguskaitsevahendeid ja selgitab neid käesolevas otsuses veelgi.
2. Kaebajale distsiplinaarkaristuse määramise aluseks ei olnud mitte kodukorra punkti 8.7.4 rikkumine, vaid

§ 67lg 1 rikkumine.

Kaebajale on käskkirjas sõnaselgelt ette heidetud allumiskohustuse rikkumist (lk 3 esimene lõik), mitte sama normi teist alternatiivi, s.o kodukorra, konkreetsel juhul punkti 8.7.4 rikkumist. Muus osas on kaebajale kodukorda üksnes selgitatud, kuid need selgituste alusel ei ole kaebajale distsiplinaarkaristust määratud. Kaebajal ei ole võimalik ka distsiplinaarkäskkirja vaidlustades vaidlustada vangla selgitusi, kuna neil puudub kaebaja suhtes regulatiivne toime. Selleks, et distsiplinaarmenetlus algatada ja määrata distsiplinaarkaristus on vaja kindlaks teha, kas kinnipeetav on toime pannud distsiplinaarsüüteo. Kaebaja on väitnud, et vangivalvur V. Huuk ei andnud talle korraldust korrektselt riietuda, nööpides selleks kinni vanglavormi pluusi hõlmad, et vanglavormi alt ei paistaks välja soe aluspesu. Kohtu hinnangul on korralduse andmine ja kaebaja keeldumine korralduse täitmisest piisavalt tõendatud. Korralduse andmist kinnitab nii V. Huugi 23.03.2015 ettekanne nr 806 (toimik asjas nr 3-15-1036, tl 21) kui loenduse ajal kambris viibinud vanglaametnike R. Kerneri ja M. Kosemetsaga läbi viidud vestluse järel koostatud 21.04.2015 menetlustoimingu protokoll (toimik asjas nr 3-15-1036, tl 21 pöördel).

§ 133

ka kohustab vanglaametnikku teavitama kõrgemat vanglaametnikku karistuse täideviimise eesmärke puudutavatest asjaoludest. Kaebaja on kinnitanud, et vanglavormi hõlmade vahelt paistis välja vangla antud hall sviiter, mispeale M. Kosemets küsis teatraalselt, kas kaebaja jaki nööpe kinni ei viitsi panna. Küsimusele järgnenud diskussioon halli sviitri kuuluvuse üle ei saanud alata n-ö suvaliselt või ilma põhjuseta. Diskussiooni eelduseks on see, et selle osaliste vahel on erimeelsus. Kaebaja selgitustest nähtub, et kaebaja oli väga kindlal seisukohal, et ta ei pea vormi hõlmasid kinni nööpima. Vangla esitatud tõenditest nähtub ametnike väga kindel seisukoht, et kaebajal tuleb vormi hõlmad kinni nööpida. Sama on kaebaja kaebuses ise kinnitanud. Vangla selline seisukoht päädib reeglina vastava korralduse andmisega. Ühestki tõendist ei nähtu, et vangla ametnikud aktsepteerisid kaebaja seisukohta ega jäänud oma seisukoha juurde. Seetõttu ei ole kaebaja vastupidine seisukoht, et talle tegelikult korraldust ei antud, arvestades vastupidiste tõendite ülekaalukust, eluliselt usutav. Niisamuti ei ole usutav, et vanglateenistuse ametnik koostaks valeettekandeid. Arvestades, et distsipliinirikkumine võib kaasa tuua distsiplinaarkaristuse, on kinnipeetavale kasulikum seda eitada. Sama on leidnud vaidlusaluse sündmuse kohta ka Tallinna Ringkonnakohus oma 29.04.2015 määruses asjas nr 3-15-1036. 7.

§ 67

punkti 1 kohaselt peab kinnipeetav täitma vanglateenistuse ametnike seaduslikke korraldusi. Kaebaja ei väida, et ta ei ole sellisest kohustusest teadlik. Korralduste järgimine teenib vangla 4

-st ei nähtu, et distsiplinaarmenetluse läbi viinud ja distsiplinaarkaristuse määranud isikud ei võiks ühtida.

§ 64

lg 4 kohaselt määrab distsiplinaarkaristuse vanglateenistus distsiplinaarmenetluse läbi viinud ametniku ettepanekul, kusjuures distsiplinaarmenetluse protokoll sisaldab põhjendatud ettepanekut distsiplinaarkaristuse kohta (VSkE § 97 lg 2 p 9). Siit järeldub, et distsiplinaarmenetluse läbi viinud ametnik võtab distsiplinaarmenetluse protokollis seisukoha isiku süü osas, tehes ühtlasi vanglateenistusele ettepaneku määrata kinnipeetavale karistus. Vaidlust ei ole selles, et inspektor-kontaktisik on vanglateenistuse ametnik, kellel VSkE § 17 lg 1 ja inspektori-kontaktisiku ametijuhendi1 kohaselt on pädevus läbi viia distsiplinaarmenetlus ning kinnipeetavat distsiplinaarkorras karistada. Selline menetluskord teenib lihtsuse ja kiiruse eesmärki. Sealjuures on menetluse kiirus tagatud igal juhul, kui otsustus tehakse seadusega lubatud tähtaja jooksul. Praegu on seda ka tehtud. Samuti loob see võimaluse haldusorgani enesekontrolliks. Karistuse määraja ja otsustaja kokkulangemine ei tähenda, et inspektor-kontaktisik oleks isiklikult huvitatud asja lahendist või tekitaks muud asjaolud kahtlust tema erapooletuses HMS § 10 lg 1 punkti 4 mõistes. Kohtu hinnangul osutab viidatud taandamisalus meelevaldsele eelistamisele, põhjendamatutele süüdistustele või alusetutele otsustustele. Asjaoludest põhjendamatut eelistamist või asjatut süüdistamist ei nähtu. Kaebaja on kinnitanud, et tema vanglavormi alt paistis välja soe pesu. Kaebajat teavitati distsipliini rikkumisest, talle tagati ärakuulamisõigus ning talle tutvustati distsiplinaarmenetluse protokolli, millest kaebaja keel1 Tallinna Vangla direktori 15.01.2015 käskkiri nr 7 „Esimese, teise, kolmanda ja neljanda üksuse valvuri ametijuhend“ 5

-i ja HMS-i sätteid (

§ 11lg 1).

HMS erapooletuse põhimõtet sõnaselgelt ei sätesta, küll aga on see tuletatav HMS §-ist 10. Sättest nähtub, et erapooletuse nõue haldusmenetluses ei ole nii range kui kohtumenetluses. Kui kõrgem kohus peab tühistama ebaseadusliku kohtukoosseisu otsuse (HKMS § 199 lg 1 p 5), siis erapooletuse nõude rikkumine haldusmenetluses ei too kaasa haldusakti tühisust HMS § 63 mõistes. Sellele, et erapooletuse nõude järgimine ei ole haldusmenetluses nii range kui kohtumenetluses, viitab ka see, et isikut ei taandata haldusmenetluses, kui teda ei ole võimalik asendada. Arvestades, et

ei keela ühel ja samal isikul viia läbi distsiplinaarmenetlus ja määrata karistus ning inspektoril-kontaktisik ei pidanud end taandama, tagati distsiplinaarmenetluses nii objektiivne kui subjektiivne erapooletus, s.o menetlus nähtus ja ka oli erapooletu. Kaebaja väidab, et erapooletuse nõuet pole järgitud ka vaidemenetluses. Vaideotsuse on koostanud inspektor-kontaktisik M. Pendin ning allkirjastanud üksuse juht R. Kerner, kes oli asjas tunnistaja. Iseenesest ei keela

distsiplinaarkaristuse määranud isikul vaiet menetleda.

§ 11

lg 41 kohaselt vaatab vanglateenistus läbi muu vangla töötaja kui vangla direktori haldusakti peale esitatud vaideid. Üksuse juht vaatab jällegi läbi vaide, mis on esitatud inspektori-kontaktisiku haldusakti või toimingu peale (VSkE § 12 lg 21). Seejuures menetleb inspektor-kontaktisik vaideid oma pädevuse piires ja koostab vaideotsuseid (neljanda üksuse inspektori-kontaktisiku ametijuhend punkt 4). Tuleb arvestada, et üksuse juht ei ole seotud vaide menetleja otsusega. Ka asjaolul, et praegu oli üksuse juht asjas tunnistaja, ei ole tähtsust. R. Kerner ei olnud asjas ainus tunnistaja. Korralduse andmist kinnitavad ka vangivalvur V. Huugi ettekanne nr 806 ning M. Kosemetsa ütlused. Lisaks ei ole kaebaja nõudnud isikute taandamist vaidemenetluses. Eelnevast tulenevalt ei saa vaideotsus rikkuda iseseisvalt kaebaja õigusi. Kaebaja eesmärgiks on vabaneda 22.04.2015 käskkirjast nr 549 (tl 117). Asjaolul, kuidas vaidemenetlus läbi viidi, ei ole vaidlustatud käskkirja õiguspärasuse hindamisel iseenesest tähtsust. Isegi kui vaideotsus tühistataks vormi- või menetlusnõuete rikkumise tõttu, jääks vaidlustatud käskkiri kehtima. Vaideotsuse tegemine ei ole taksitanud kaebajal ka oma õiguste kaitseks kohtusse pöörduda. Kuna vaideotsus kaebaja õigusi iseseisvalt ei riku ja vaidlustatud käskkiri on õiguspärane, puudub alus vaideotsuse tühistamiseks. 6

§ 651

lg-s 4, mille kohaselt võib vangla kartserisse paigutatud kinnipeetava suhtes osaliselt või täielikult piirata

§-de 22, 30–32, 34–38, 41, 43, 46 ja 48 kohaldamist. Kuigi

§ 651

lg 4 on diskretsiooniline säte, ei nõua see, et haldusorgan põhjendaks ulatuslikult lisapiirangute vajalikkust. Riigikohtu praktika kohaselt tulenevad piirangud kartserikaristuse olemusest ja kaasnevad lahutamatult kartserikaristuse määramisega. Täiendavad piirangud on põhjendatud, kui kartserikaristus on määratud õiguspäraselt (Riigikohtu 04.03.2014 otsus nr 3-3-1-89-13, p 17; 05.12.2011 otsus nr 3-3-1-41-11, p 31). Käesolevas asjas ei ole kohtul tekkinud kahtlust kartserikaristuse määramise õiguspärasuses. 10. Kaebaja väidetud menetleja tegevusetus ei too HMS § 58 alusel kaasa haldusakti tühistamist, sest ületatud ei ole distsiplinaarkaristuse määramise tähtaega üks kuu (

§ 64lg 41).

Korrarikkumine leidis aset 23.03.2015 ning käskkiri nr 549 väljastati 22.04.

1. Kohtule ei nähtu, et kiirem menetlemine oleks võinud tuua kaasa teistsuguse haldusakti andmise. Kartserikaristuse näol on siiski tegemist rangeima distsiplinaarmeetmega, mis riivab oluliselt isikuvabaduse põhimõtet. Sellisena on kartserikaristuse kohaldamine karistusena reeglina põhjendatud üksnes erandjuhtudel, seda eriti maksimaalmääras 45 päeva. Vastustaja on vaidlustatud käskkirjas näidanud raskendavaid ja kergendavaid asjaolusid. Raskendava asjaoluna on märgitud kehtivaid distsipliinirikkumisi, mille tagajärjel võib väheneda vanglateenistuse ametnike autoriteet. Kõrvutades kaebaja korduvat allumatust ja vajadust tagada vangla julgeolek kaebaja õigusega isikuvabadusele, ei ole kartserikaristus pikkusega kaheksa päeva koos täiendavate lisapiirangutega ebaproportsionaalne. Asjaoludest ei nähtu, et käskkirja andmisel oleks rikutud muid menetlus- ja vormireegleid, mis võiks kaasa tuua haldusakti tühistamise. Seega on vaidlustatud käskkiri õiguspärane.
2. Kaebaja soovib tühistada Tallinna Vangla kodukorra punkti 8.7.
3. osas, milles see võimaldab vanglal kinnipeetavatele väljastatud riietusesemeid isiklikustada. Kohus on nõude menetlusse võtnud, kuid on jätnud kontrollimata kohustusliku kohtueelse menetluse läbimise. Kohus märgib, et kaebaja vaie on vastavas osas tagastatud (tl 33-34). Kuna kaebaja ei ole kohustuslikku kohtueelset menetlust läbinud ning lisaks puudub ka kaebajal kaebeõigus, jätab kohus nõude HKMS § 151 lg 1p 1 ja lg 2 p1 ning § 121 lg 1 p 4 ja lg 2 p 1 alusel läbi vaatamata. Vaidlusaluse kodukorra punkti kohaselt on kinnipeetavale isiklike riietusesemena lubatud üks komplekt pikka aluspesu. Pikka aluspesu on lubatud kanda ainult pika riietuse all, mille vangla on kinnipeetavale väljastanud. Pikk pesu ei tohi olla nähtaval riietuse alt, mille vangla on kinnipeetavale väljastanud. Pikaks aluspesuks peetakse pikkade varrukatega ja pikkade säärtega keha vastu hoidvat ning lukkudeta, nöörideta või muude lisaelementideta riietusesemeid, mida ei kanta pealisriidena. Kaebajale on jäänud arusaamatuks, miks hindab kohus vaidlustatud kodukorra punkti õiguspärasust abstraktselt ja mitte konkreetselt. On tõsi, et üldkorralduse, sh vangla kodukorra, vaidlustamine toimub sarnaselt konkreetse normikontrolliga õigusakti põhiseaduspärasuse hindamiseks, s.o kui isiku suhtes on tehtud toiming või antud haldusakt normi alusel ja isik sellist haldusakti või toimingut koos kodukorra punktiga vaidlustab. Praegu seega juhul, kui isikut karistati vaidlustatud sätte rikkumise eest. Kohus on kaebajale selgitanud, et teda karistati distsiplinaarkorras

§ 67

punkti 1 rikkumise eest, kui kaebaja ei allunud vanglateenistuse ametniku korraldusele. Kaebajat ei karistatud käskkirjaga kodukorra punkti 8.7.

1. rikkumise eest, kuigi vaidlustatud kodukorra punktile on selles viidatud. Selleks, et hinnata kodukorra punkti 8.7.
2. kohaldamist konkreetses asjas (konkreetne normikontroll), oleks kaebaja pidanud talle antud korralduse vaidlustama koos kodukorra punktiga korraldust ise samal ajal täites. Kaebaja ei ole vanglateenistuse ametniku korraldust vaidlustanud. Seega ei saa ta ka nõuda, et kohus hindaks kodukorra punkti 8.7.
3. kohaldamist konkreetsel juhul, sh kas tegemist on pika aluspesuga. 7

§ 46lg-ga 1 ja PS §-iga 3.

Kohus märgib esmalt, et kodukorrapunkti 8.7.4 tühistamine või ka õigusvastasuse tuvastamine, mis on tühistamise eelduseks, saab toimuda üksnes kaebaja õiguste kaitseks. Kuivõrd tegemist on kaebajat soodustava normiga, ei saa kohus seda ka siis tühistada, kui tegemist on õigusvastaselt antud soodustusega. Kaebaja kaebuse rahuldamine ei saa tuua kaasa kaebaja õiguste vähendamist. Seda, et kodukorra punkt 8.7.

1. ei riku kaebaja subjektiivseid õigusi, on kinnitanud ka Tallinna Ringkonnakohus käesolevas asjas 14.10.2015 määruses.
2. Kohus nõustub ka vastustajaga, et kaebaja pidi abstraktselt normi vaidlustades järgima kaebetähtaega, kuna kodukord jõustus 01.02.
3. Ka sellisel juhul ei ole kaebetähtaeg piiramatu, vaid algab kodukorra jõustumisest teadasaamisest. Hiljem saab kaebaja kodukorda vaidlustada üksnes siis, kui seda konkreetsel juhul kaebaja suhtes kohaldatakse ehk kodukorra punkt on kaebaja suhtes haldusakti või toimingu tegemise aluseks. Eelnevat arvesse võttes ei ole kaebajal käesolevas asjas võimalik abstraktselt kodukorra punkti 8.7.
4. vaidlustada. Kaebajal on õigus vaidlustada kodukorra punkt 8.7.4, sattudes selle toimealasse, nt kui talle antakse korraldus normi täitmiseks või määratakse normi täitmata jätmise eest karistus. Kaebajal tuleb sellisel juhul vaidlustada ka korraldust ise samal ajal korraldust täites.
5. HKMS § 108 lg 1 alusel kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehakse. Nõude läbivaatamata jätmisel kannab menetluskulud kaebaja (HKMS § 108 lg 4) Kuna vastustaja ei ole menetluskulude hüvitamist taotlenud, jäävad poolte menetluskulud poolte endi kanda. /allkirjastatud digitaalselt/ Kadri Sullin 8