3-15-424/42

(2013)11786, Thor

(2014)8967, Thor

(2014)11002 ja nende lisad tõendavad, et tollideklaratsioonil 12EE1210EE90115526 18/01/2012 märgitud kaup, mille saatjaks oli UNITED FRONTIER Co. Ltd, saabus Hiina Rahvavabariigist. Kauba saabumine lattu Tais on fikseeritud lao aruandluses. Seda, et kaupa kohapeal ei töödeldud, kinnitavad lao töötajate seletused. Kauba saabumisel esitatud arve ja Eesti tollile esitatud arve on ülimalt sarnased. Kauba kohta väljastatud päritolusertifikaat IA2011-0061716 on võltsitud, kuna Tai võimud ei ole UNITED FRONTIER Co. Ltd-le kunagi GSP Vorm A sertifikaate väljastanud. Ettevõte on oma tegevuse lõpetanud. Ettevõte oli registreeritud elumajja, kus äritegevust ei toimunud. Samad raportid ja lisad tõendavad, et tollideklaratsioonil 12EE1210EE90435050 29/02/2012 märgitud kaup, mille saatjaks oli RED SEA Industry Co. Ltd, saabus Hiina Rahvavabariigist. Kauba saabumine ja lahkumine Tais asuvast laost on fikseeritud lao aruandluses (OLAFile ekirjaga edastatud Exceli tabelis). Lao töötajate seletuste kohaselt ei olnud kõnealuses laos kauba töötlemine võimalik, lubatud oli ainult kauba ladustamine. Kauba päritolu kohta väljastatud päritolusertifikaadi on väljastanud küll selleks pädev ametiasutus, ent kuna sertifikaadi saanud ettevõtet ei olnud võimalik kontrollida, läks tõendamiskoormus sertifikaadil kajastatud andmete õigsuse kinnitamise eest kaebajale 1 (Euroopa Kohtu lahend C-438/11 p 41). 1.

1. Kauba veokulud ühenduse sees ja väljas on tollideklaratsioonidel kajastamata, mistõttu on käibemaksu ja tollimaksu alussummad ebaõiged ja tasutud käibemaksu summa on ettenähtust väiksem. 1.
2. Välismaksekorraldustelt nähtub, et tollideklaratsioonil 12EE1210EE90115526 18/01/2012 pole kaebajad deklareerinud kauba maksumust summas 5498,49 USD. 1.
3. Kinnitusdetailide vabasse ringlusse laskmisel kasutati ebaõigeid kaubakoode, st kaup klassifitseeriti valesti.
4. Vastustaja ei ole rikkunud uurimisprintsiipi, kui tugines maksumenetluses üksnes OLAFi raportitele – OLAFi järeldused on loogiliselt jälgitavad ning kontrollitavad. Raport omab eraldisseisvat tõendusjõudu. Kui OLAF on kauba päritolu õigsust kontrollinud, ei pea MTA juba kogutud tõendeid uuesti koguma, seda enam, et liikmesriikidel puudub pädevus sarnaste uurimiste läbiviimiseks. Raportites sisalduvat teavet võib kahtluse alla seada üksnes siis, kui oleks olemas asjaolud/tõendid, mis viitaks raportite ebaõigsusele. Kaebaja ei ole esitanud ühtegi tõendit, et kinnitusdetailid on Tai päritolu. Seejuures ei tõenda kinnitusdetailide kohta esitatud tehnilised joonised kaupade Tai päritolu. Joonistel olevad hiinakeelsed hieroglüüfid viitavad pigem sellele, et kaubad on toodetud Hiinas.
5. OLAFi lõppraportis sisalduvad muu hulgas soovitused vajalike meetmete kohaldamise kohta. Samas on kontrolli käigus selgunud asjaolud kirjas ka missiooniraportites. Kui ühenduse finantshuvide kaitse nõuab viivitamatut reageerimist ja lõppraport on laekumata, võib liikmesriigi pädev ametiasutus vajalike meetmete kohaldamisel lähtuda missiooniraportitest.
6. Järelarvestuskande tegemist ei välista ÜTS art 220 lg 2 p b – Tolli veana on käsitletavad üksnes olukorrad, kus sooduskohtlemise aluseks on olnud kolmanda riigi asutuse välja antud sertifikaat, mis on osutunud ebaõigeks. Seejuures peab eksportija esitama sertifikaadi saamiseks õiged andmed. Heausksuse küsimus tuleb lahendada alles pärast seda, kui on tuvastatud tolli eksimus ehk kui pädev asutus on andnud välja ebaõige sertifikaadi. Tai ametivõimud ei ole ettevõttele UNITED FRONTIER Co. Ltd kunagi väljastanud päritolusertifikaate. Tegemist ei ole tollivea, vaid võltsinguga. RED SEA Industry Co. Ltd-le väljastati päritolusertifikaat, tuginedes ettevõtja esitatud ebaõigetele andmetele. Importija heausksusele lisaks peab tollimaksu tasumise eest vas2

(9)tutav isik kandma tõendamiskoormust ning näitama, et päritolusertifikaat koostati eksportija esitatud õigete asjaolude põhjal.

1. Kaebajad esitasid 18.02.2015 Tallinna Halduskohtule ühise kaebuse 16.01.2015 maksuotsuse nr 12.2-3/23440-11 ning 22.01.2015 otsuse nr 12.2-3/23440-12 tühistamiseks, leides, et vastavad haldusaktid on nii materiaalselt kui formaalselt õigusvastased. Kaebajad põhjendavad oma väiteid järgnevalt:
2. Tõendamiskoormus kaupade päritolu kindlakstegemisel lasub MTA-l – OLAFi raportid ei tõenda, et kaebaja 1 imporditud kaup oleks Hiina päritolu. Kaebaja 2 on esitanud kauba päritolu kohta tollile vormikohased päritolusertifikaadid. OLAFi raportitest ei nähtu, milline asjaolu kinnitaks ühe sertifikaadi võltsimist (IA2011-0061716) ja teise väljastamise ekslikkust (IA20120011137). Pole ühtegi tõendit, mis kinnitaks, et Tai Kuningriigi võimud ei ole kaebajale kauba saatnud äriühingule UNITED FRONTIER Co. Ltd sertifikaati väljastanud. Kuna MTA pole tõendanud, et kaebaja 2 esitatud sertifikaadid oleks võltsitud või väljastatud ekslikult, ei ole tõendamiskoormus kaebajatele üle läinud. Kaupa saatvad joonised on suures osas inglise keeles, joonistel olev muu keel ei pruugi olla hiina keel. Kaebaja 1 on kasutanud samu jooniseid juba
3. a I poolest, importides kaupa Taiwanist. Asjaolu, et tunnistaja hinnangul oli Taist tellitud kauba kvaliteet halvem kui varem Hiinast tellitud kaubal, viitab kauba erinevale päritolule. OLAFi järeldustest ei nähtu, et kõik kontrollitud ekspordi-imporditehingud olid tollimaksu osas ebaõiged. Probleemid äriühingutega UNITED FRONTIER Co. Ltd ja RED SEA Industry Co. Ltd ei tähenda automaatselt, et samad probleemid on kaebaja 1 tellitud kinnitusdetailidega. RED SEA Industry Co. Ltd-le väljastati sooduspäritolu sertifikaat vormil A õiguspäraselt (OLAFi missiooniaruanne Thor

(2013)11786 (KA lisa nr 17), lk 3 all). Pole tõendit, et vastav sertifikaat oleks kehtetuks tunnistatud.

1. MTA ei ole järginud MKS §-is 11 sätestatud uurimisprintsiipi – maksuotsuses on tuginenud üksnes OLAFi koostatud missiooni aruannetele. MTA ei ole ise sisuliselt kontrollinud OLAFi raportites kajastatu õigsust vaidlusaluse kauba tegeliku päritolu kindlakstegemisel. OLAFi raporteid ei saa samastada asjaolude asetleidmist tõendava vahetu dokumentaalse tõendiga. Määruse nr 1073/1999 art 9 kohaselt võib OLAFi raporteid kasutada küll tõenditena liikmesriigi haldus- ja kohtumenetluses, kui nende kasutamine on vajalik, ent nende kohta kehtivad samad hindamisreeglid kui riigi inspektorite koostatud haldusaruannete kohta. Sättest ei tulene, et liikmesriigi ametiasutus peaks OLAFi raporteid käsitama usaldusväärse tõendina asjaolu asetleidmise tuvastamiseks, kuigi raport selle asetleidmist väidab. OLAFil ei ole niipalju pädevust, et nende raportites kajastatud järeldusi ei peaks liikmesriigi toll üle kontrollima. Samuti ei saa aruandeid käsitleda siduva maksuotsusena.
2. Kontrollikohustus on nii ekspordi- kui impordiriigil. Euroopa Komisjoni määruse nr 2454/93 kohaselt peab ekspordiriik tagama sertifikaatide ja taotluste nõuetekohase koostamise. Impordiriigi tolliasutus, kaheldes dokumentide õigsuses, peab jällegi esitama järelkontrolli taotluse ekspordiriigi tolliasutusele, mille tulemustest teavitatakse iga liikmesriigi tolliasutust. Arvestades, et MTA ei ole saanud vastust Tai Kuningriigi võimudelt, ei saa maksuhaldur lähtuda OLAF-i raportis esitatud hinnangust sooduspäritolu kinnitava sertifikaadi kehtivuse kohta.
3. Järelarvestuskande tegemise välistab ÜTS art 220 lg 2 p b – Tai Kuningriigi toll on teinud tollimaksu arvestamisel vea vähemalt äriühingu RED SEA Industry Co. Ltd osas. Importööri ja tolliagenti võib maksustada üksnes juhul, kui Tai ametivõimud kinnitavad, et vaidlusalused päritolusertifikaadid vormil A olid ebaõiged eksportijate esitatud ebaõigete andmete tõttu, mille õigsust Tai ametivõimud ei pidanud kontrollima ning mis ei tuginenud Tai ametivõimude poolt välja antud eksportijatele siduvale teabele. Puuduvad tõendid, et kaebajad oleksid importimisel olnud teadlikud, et kaubad ei ole sooduspäritolu või et esineb takistusi päritolu tõendamisel. Kaebajad on käitunud heauskselt ning kooskõlas kehtivate õigusaktidega. Kaebajad ei pea kontrollima välismaise lepingupartneri raamatupidamist: see oleks ebaviisakas ja tavapäratu rahvusvahelisel ärisuhtluses. Kohapealne uurimismissioon oleks jällegi ebamõistlikult kulukas. MTA pidi olema kursis kinnitusdetailide impordiprobleemiga juba 11.05.2011 ehk pikalt enne vaidlusaluste 3

(9)tehingute sõlmimist. Arvestades, et MTA ei informeerinud kaebajaid tehingutega seotud riskidest ega keelanud importi, on iseenesest viga, mille tõttu ei tule maksu tollivormistuse järgselt tasuda.

1. 22.01.2015 otsuse tegemise ajaks oli kaebaja maksukohustus aegunud – arvestades, et maksusumma määramise aegumistähtaeg on kolm aastat valesti esitatud deklaratsiooni esitamise tähtpäevast ning vaidlusalune tollideklaratsioon esitati 18.02.2012, oli maksukohustuse suurendamise otsuse tegemise ajaks 22.01.2015 tollivõla arvestuskande tähtaeg möödunud. Kaebaja loobus kohtukõnes sellest väitest.
2. Vastustaja on käitunud omavoliliselt ning rikkunud kaebajate subjektiivset õigust heale haldusele, piiranud kaebajate ettevõtlusvabadust ning riivanud omandiõiguse puutumatust.
3. Vastustaja vaidleb kaebusele vastu ning palub see rahuldamata jätta, leides, et puudub alus vaidlustatud 16.01.2015 maksuotsuse nr 12.2-3/23440-11 ja 22.01.2015 otsuse nr 12.2-3/23440-12 tühistamiseks. Vastavad haldusaktid on nii formaalselt ja materiaalselt õiguspärased.
4. Kaebaja ei ole täitnud enda tõendamiskoormust – Kaebaja ei ole tõendanud, et maksusumma määrati valesti ega esitanud tõendeid, mis tõendaksid, et kaubad on pärit Tai Kuningriigist. Maksuotsus vastab MKS §-is 46 sätestatud nõuetele. Maksuotsuse asjaolud ei pea olema tuvastatud rohkem kui ühest allikast pärinevate tõenditega. Tegelikkuses on maksuhaldur maksumenetluses tuginenud ka kaebaja 1 eest ja kaebaja 2 enda nimel esitatud tollideklaratsioonidele; kaebaja 1 esitatud KMD-le ning maksumenetluses kogutud teabele ja dokumentidele. Kui vastustaja on tõendanud kauba pärinemise Hiina Rahvavabariigist ja päritolusertifikaadi nõuetele mittevastavuse, lasub tõendamiskoormus vastupidist väites importijal, mitte maksuhalduril. OLAFi aruannetes ning maksuotsuses on toodud piisava põhjalikkusega välja seosed kaebaja 1 tellitud kauba ja OLAFi uurimise objektiks olnud kauba vahel, mis jõudis lõppastmes Eestisse kaebaja valdusesse.
5. OLAFi tõendid on usaldusväärsed – Kui OLAF on uurimise juba läbi viinud, puudub vajadus, et MTA tegevust dubleeriks. Pealegi ei ole kaebaja välja toonud, mida vastustaja oleks pidanud täiendavalt uurima. OLAFi tõendeid tuleb kohelda samaväärselt MTA enda kogutud tõenditega. Kui OLAFi raportid on üles ehitatud piisava loogilisusega, omavad raportite järeldused absoluutset tõendusväärtust ehk kinnitavad mingi asjaolu esinemist või mitteesinemist, st nad omavad eraldiseisvat tõendusjõudu. Määrusest 883/2013 ei tulene, et maksuhaldur peaks raportis sisalduva teabe üle kontrollima. Kaebajad ei ole esitanud tõendeid, mis viitaks raportis esitatu ebaõigsusele. Maksuhaldur on analüüsinud aruannete järeldusi sisuliselt ning kinnitanud aruannetes toodu loogilist paikapidavust. Seega võib kauba päritolu Hiina Rahvavabariigist tõendada ka üksnes OLAFi aruande põhjal.
6. Kuigi OLAFi missiooniaruandes Thor

(2013)11786 (KA lisa nr 17), lk 3 all) on tõepoolest kirjas, et RED SEA Industry Co. Ltd-le väljastati sertifikaadid (vorm A) õiguspäraselt, selgitab OLAF samas, miks ei saa vaidlusalust sertifikaati pidada sooduskohtlemise aluseks. Euroopa Kohtu lahendist C-153/94 tulenevalt ei pea soodustatud riik tagasi võtma vääralt väljastatud sertifikaati, dumpinguvastaseid meetmeid on võimalik kohaldada sellest olenemata.

1. On tõsi, et kaebaja ei pea kontrollima lepingupartnerite raamatupidamist ega saatma eksportriiki uurimismissioone. Samas ei ole kaebaja võtnud enda huvide kaitseks kasutusele vähemkoormavaid meetmeid, näiteks lepingupoole vastutust dumpingu puhul. KOHTU PÕHJENDUSED
2. Poolte vahel ei ole vaidlust maksuotsuse osade üle, kus käsitletakse tolliväärtusega ning kauba maksumuse ja klassifitseerimisega seonduvat (p-d 4.1 ja 4.2). Seetõttu kohus neid küsimusi järgnevalt ei käsitle. Samuti ei ole asjas kohtuotsuse koostamise ajaks poolte vahel vaidlust, et 22.01.2015 otsus nr 12.2-3/23440-12 oleks tehtud pärast aegumistähtaega. Vastustaja on selgitanud, et otsuse parandus puudutas üksnes 29.02.2012 (seletuses ekslikult märgitud 2015), mistõttu ei olnud aegu4

(9)mistähtaeg möödunud. Sama nähtub ka vaidlustatud otsuse lisast (kd I tl 31 pöördel). Kaebaja on kirjalikes kohtukõne teesides ka sellest seisukohast loobunud, mistõttu kohus seda täiendavalt ei käsitle. Poolte vahel on vaidlus kauba päritolu ja tollimaksusoodustuse kohaldamise ning OLAFi raportite tõendamisväärtuse ja neis tuvastatu üle. Kauba päritolu tuvastamine on käesolevas asjas määrava tähtsusega. Vaidlusaluste tollideklaratsioonide kohaselt on kauba päritoluriigiks Tai Kuningriik, kust pärit kaup on tollimaksust tasumisest vabastatud (maksuotsuse p 2, lk 14). Kuna maksuhalduri hinnangul on kaup pärit Hiina Rahvavabariigist, on maksuotsusega määratud kaubale dumpinguvastane tollimaks 85% (maksuotsuse punkt 4.7) ning samuti käibemakskauba tolliväärtuselt koos kõigi importimisel tasumisele kuuluvate maksudega (maksuotsuse lk 43). Poolte vahel ei ole selles osas õiguse kohaldamise suhtes vaidlust ning kohus ei leidnud kontrollimisel, et maksuotsuses oleks selles osas õigust valesti kohaldatud. OLAFi raportite tõendamisväärtusest 6. Euroopa Parlamendi ja Nõukogu 11.09.2013 määruse nr 883/2013 mis käsitleb Euroopa Pettustevastase Ameti (OLAF) juurdlusi ning millega tunnistatakse kehtetuks Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus (EÜ) nr 1073/1999 ja nõukogu määrus (Euratom) nr 1074/1999, art 11 lg 2 sätestab, et aruandeid tunnustatakse riigi haldusametnike koostatud menetluskokkuvõttega samal viisil ja samadel tingimustel ning neid on lubatud kasutada tõendina selle liikmesriigi haldus- või kohtumenetluses, kus nende kasutamine on vajalik. Nende kohta kehtivad samad tõendite hindamise eeskirjad kui riigi haldusametnike koostatud menetluskokkuvõtete kohta ja neil on viimati nimetatutega samaväärne tõendusjõud. Samasugune regulatsioon kehtis varasema määruse nr 1073/1999 art 9 lg 2 alusel. Tallinna Ringkonnakohus leidis 20.02.2015 otsuses nr 3-13-100, et kuna OLAFi seisukohad tuginevad lõppraportis viidatud tõenditele, peaksid OLAFi seisukohtade kahtluse alla seadmiseks esinema selged viited, et tõendeid on kajastatud ebaõigesti või ebapiisavalt. Kohus leiab, et OLAFi raportid ei ole siseriiklikult käsitletavad samaväärselt (eel)haldusaktidega, sest neil puudub regulatiivne toime. Sisuliselt on tegemist haldusorgani analüüsiga asjas kogutud tõenditele. Maksuhalduril on OLAFi raportit maksuotsuse alusena kasutades kohustus hinnata, kas OLAFi põhjendused ja järeldused on loogilised ja veenvad ning vajadusel tuleb hinnata ka algseid tõendeid ja kaaluda OLAFi põhjenduste ebapiisavuse korral, kas esineb siiski alust maksusumma määramiseks. Vastustaja ei ole OLAFi raportite ega nende järeldustega seotud, kuid raportites käsitletuga nõustumise korral võib MTA raportitele tugineda ilma OLAFi tehtud uurimistoiminguid kordamata. Kahtluse või järelduste ebaveenvuse korral tuleb vastustajal teha täiendavaid uurimistoiminguid ning kontrollida algseid tõendeid ja nende alusel tehtud järelduste veenvust. Kui OLAFi poolt tõendite alusel tehtud järeldused ei ole veenvad ega põhine tõenditel, ei saa maksuotsuses neile järeldustele tugineda. Vastustaja poolt kohtule esitatud vaheaktist ja kontrollaktist (kd I tl 100 pöördel ja tl 172 pöördel) nähtub, et lisaks raportitele on kaebajale tehtud osaliseks kättesaadavaks ka raportite aluseks olevad tõendid osas, milles vastustaja on pidanud neid kaebajate maksuvõla tuvastamisel oluliseks. Seega ei ole maksuotsuse aluseks olnud üksnes raportid, vaid ka raportite aluseks olevad tõendid. Ka maksuotsuses on viidatud lisaks raportitele ka raportite alusdokumentidele, mitte ei ole tuginetud raporti järeldustele ilma aluseks olevaid tõendeid kajastamata. Kaebajad ei ole taotlenud ka täiendavate tõendite kogumist raportite aluseks olevate tõendite näol ega ka raportite täisversiooni kaebajatele avalikustamist, mille taotlemiseks andis kohus võimaluse 14.07.2015 määruses. Kohus tagastas vastustaja esitatud täisversioonid kohtuistungil. 5

(9)Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et põhimõtteliselt on OLAFi raportitele tuginemine lubatav, kui ka raportite sisu koos aluseks olevate tõenditega kinnitavad tehtud järeldusi. 7. Maksuotsuse peamised järeldused, mis tuginevad OLAFi raportitele, on järgmised: - United Frontier kauba kohta väljastatud päritolusertifikaat on võltsitud; Red Sea kauba päritolusertifikaat on küll väljastatud pädeva ametiasutuse poolt, kuid isikut ei olnud võimalik kontrollida; - kaup saabus Tai Kuningriiki Hiina Rahvavabariigist. Kohus märgib, et kajastas raportite ja nende lisade süsteemi oma 14.07.2015 määruse punktis 7, millele oli pooltel võimalik vastu vaielda. Vastustaja vastas kohtu küsimustele lisade kohta, mida kohus ei osanud süstematiseerida, oma 08.09.2015 selgituses (kd II tl 127-128). a) United Frontier Co. Ltd-le päritolusertifikaadi väljastamisest: Missiooniraporti nr Thor

(2013)11786 kohaselt kinnitas Tai Väliskaubandusosakond, et ei ole United Frontierile päritolusertifikaate väljastanud. Ettevõte on tegevuse lõpetanud, selle kohta ei ole võimalik internetis teavet leida ja seda ettevõtet ei ole Tai Väliskaubandusosakonna juures registreeritud (maksuotsuse p 4.4.1.3.1). Sama seisukoht on missiooniraporti punktis 2.1, kus käsitletakse ettevõtteid tähistatuna numbritega 4)-8) (kd I tl 121, tõlge tl 125). OLAFi raporti järeldust tõendab Tai väliskaubanduse osakonna 28.01.2013 kiri nr 0303/379 (kd II tl 6-7p), mis on samaaegselt nii missiooniraporti lisaks nr 1 (vt missiooniraporti p 1.3) kui ka lõppraporti lisaks nr 1. Kirja lisast tuleneb, et United Frontierile ei ole päritolusertifikaati väljastatud ja seega selle äriühingu nimega sertifikaati tuleks käsitleda võltsinguna. Kirja on käsitletud ka maksuotsuse punktis 4.4.1.6. b) Red Sea Industry Co Ltd-le päritolusertifikaadi väljastamisest: Missiooniraporti nr Thor

(2013)11786 kohaselt on Red Sea-le sertifikaat pädeva ametiasutuse poolt väljastatud. Samas ei saanud Tai Väliskaubandusosakond ettevõttega halduskontrolli läbiviimiseks ühendust ja ettevõtted on lisatud musta nimekirja (maksuotsuse p 4.4.1.3.1). Sama seisukoht on missiooniraporti punktis 2.1, kus käsitletakse ettevõtteid tähistatuna numbritega 13)15) (kd I tl 149p, tõlge tl 144). OLAFi raporti järeldust tõendab Tai väliskaubanduse osakonna 28.01.2013 kiri nr 0303/379 (kd II tl 6-7p), mis on samaaegselt nii missiooniraporti lisaks nr 1 (vt missiooniraporti p 1.3) kui ka lõppraporti lisaks nr

1. Kirja lisast tuleneb, et Tai võimud ei saanud halduskontrolli läbiviimiseks äriühinguga ühendust. Kirja on käsitletud ka maksuotsuse punktis 4.4.1.
2. Maksuotsuses on ka järeldus, et ettevõte asub samal aadressil ettevõttega Brixstar (Thailand) Co Ltd, kuid äritegevust antud aadressil ei toimunud (maksuotsuse p 4.4.1.3.2). Samas ei suutnud kohus sama järeldust missiooniraportist ega lisatud tõenditest leida. Eeltoodust nähtub, et Red Sea-le on küll sertifikaat väljastatud, kuid selle õigsust ei olnud enam võimalik kontrollida. Kohus nõustub maksuotsuse lk-l 11 toodus Euroopa Kohtu praktikaga (08.11.2012 otsus nr C-438/11), et kui kolmanda riigi pädevatel ametiasutustel ei ole eksportija tegevuse lõpetamise tõttu enam võimalik järelkontrolli käigus kontrollida, kas nende väljastatud päritolusertifikaadi vorm A põhineb eksportija esitatud õigetel asjaoludel, on tollimaksu tasumise eest vastutav isik see, kes peab tõendama, et sertifikaat põhineb eksportija esitatud õigetel asjaoludel. Tõendamiskoormise panemine tollimaksu tasumise eest vastutavale isikule võib tõesti tekitada viimasele ebamugavusi eelkõige juhul, kui ta on heauskselt importinud selle riigi kaupa, millele kohaldatakse soodustariife ning kauba päritolu on eksportija esitatud, väidetavalt ebaõigete andmete tõttu hiljem järelkontrolli käigus kahtluse alla seatud. Samas tuleb meenutada, et arukas ja kehtivate õigusnormide suhtes tähelepanelik ettevõtja peab selliste kaupadega kauplemisel esinevate eeliste hindamisel, millele võib olla võimalik kohaldada tariifseid soodustusi, võtma arvesse nende sihtturuga seotud riske ning neid tunnistama kui äritegevusega kaasnevaid 6

(9)tavapäraseid ebamugavusi (p-d 38-40 ja resolutsioon). Kuna kaebajatel lasub selles osas tõendamiskoormus, mida kaebajad ei ole täitnud, tuleb lugeda, et õigete andmete alusel väljastatud päritolusertifikaat puudub. Ebaõigete andmete alusel väljastatud sertifikaat samas ei tõenda kauba päritolu Tai Kuningriigist. c) Kauba importimisest Hiinast: Missiooniraporti nr Thor

(2013)11786 kohaselt näidati Laem Chabangi, kuhu saabus tollibüroo külastamisel elektrooniliste andmete väljavõtteid tarnijaettevõtete poolt imporditud ja eksporditud kinnitusdetailide kohta. Andmetest nähtub, et enamik ettevõtetest importisid kinnitusdetaile Hiinast. Seos ekspordi ja impordi vahel loodi saadetiste koguse ja maksumuse alusel (maksuotsuse p 4.4.1.4). Sama seisukoht on missiooniraporti punktis 2.3. Missiooniraporti nr Thor

(2014)8967 (vaheakti lisad 4 ja 10, tõlked 5 ja 11, kontrollakti lisa 19, tõlge lisa 18) järeldused: - OLAFile anti CD-romil üle loetelu kinnitusdetailide impordi ja ekspordi kohta ettevõtete United Frontier ja Red Sea kohta (maksuotsuse p 4.4.2.1). Sama seisukoht on missiooniraporti punktis 1.1.

1. Andmete üleandmist tõendab Tai Väliskaubanduse osakonna 10.05.2013 kiri (kd I tl 182-183), mis on samaaegselt nii missiooniraporti lisa nr 2 kui ka lõppraporti lisa nr
2. - United Frontier ja Red Sea impordi ja ekspordi andmed sisalduvad vastavalt missiooniraporti lisas 4.13 ja 4.
3. OLAF lisas igale ekspordile lisaveeru „Seos Hiina impordiga“, kuhu märgiti saadetise kaalu ja/või koguse kokkulangevus. Kattunud saadetiste impordi ja (re)ekspordi ajavahe jääb peaaegu kõigil juhtudel ühe või mõne päeva vahele (maksuotsuse p 4.4.2.1.1.2 ja 4.4.2.1.1.3). Sama teave on missiooniraporti punktis 1.1.2.b ja raporti lisade loetelus. Missiooniraporti lisad on kaebajaid puudutavas osas edastatud kaebajatele vaheakti lisana 1, 2 ja 8 ning kontrollakti lisadena 4, 5, 7, 11 ja 15 (vt ka vastustaja täiendav 08.09.2015 selgitus, kd II tl 127-128). - Külastati JWD Infologistics Co Ltd ladu, kus imporditi/eksporditi United Frontier kaupa. Lattu saabunud saadetised imporditi Hiina Rahvavabariigist ja reeksporditi ilma mistahes töötlemiseta. Igasugused tootmistegevused olid keelatud. United Frontier seotud inventariloendid näitavad seost imporditud ja eksporditud saadetiste vahel, sest arve nr ja/või toote kood, kauba kirjeldus ning kogus on sama (maksuotsuse p 4.4.2.2.2.2.2). Sama teave sisaldub missiooniraporti punktis 2.
4. JWD Infologistics Co Ltd visiidiraport on missiooniraporti lisaks 7 ja kontrollakti lisaks 10, millega on seega kaebajatel olnud võimalik tutvuda. - Külastati Kerry Logistics ladu, kus imporditi/eksporditi Red Sea kaupa. Kinnitusdetailid reeksporditi ilma igasuguse töötlemiseta ja pärast lühikest ladustamist. Puudus luba teostada mistahes töötlemist või valmistamist, lubatud oli vaid ladustamine (maksuotsuse p 4.4.2.2.2.3.2). Sama teave sisaldub missiooniraporti punktis 2.
5. Kerry Logistics visiidiraport on missiooniraporti lisaks 8 ja kontrollakti lisaks 12, millega on seega kaebajatel olnud võimalik tutvuda. MTA võrdles OLAFi tabelites ja deklaratsioonides esitatud kauba kogust, hinda ja muid andmeid ja tuvastas, et Tai ekspordideklaratsioon kajastab sama saadetist, mis deklareeriti Eestis vabasse ringlusesse. Tegemist on sama kaubaga, mille kohta on OLAF teinud järelduse, et on olemas side Hiinaga (maksuotsuse p 4.5). Maksuhalduri võrdlusandmed on vaheakti lisadeks 1-3 ja 8-9 ning kontrollakti lisadeks 4-8, millega on seega kaebajatel olnud võimalik tutvuda.
6. Kohus leiab, et OLAFi raportitest tulenevad järeldused, mida on samal viisil korratud maksuotsuses, on tõenditele tuginevad ja veenvad. Raportitest ja nende lisadest nähtuv on piisav selleks, et tõendamiskoormus läheks MKS § 150 lg 1 alusel üle kaebajatele. Üksnes kaebajatel on võimalik tõendada täiendavalt positiivseid asjaolusid, et United Frontierile ja/või Red Sea-le on päritolusertifikaat väljastatud ja vaidlusalune kaup on toodetud või olulises osas ümbertöödeldud Tai Kuningriigis. 7

(9)Kaebajad ei ole OLAFi raportitest ega nende lisadest tulenevaid järeldusi ümber lükanud. Tai võimude kiri, et United Frontierile ei ole päritolusertifikaati väljastatud, on otsene tõend selle kohta, et sertifikaadi väidetav andja eitab selle väljastamist. Red Sea-le väljastatud sertifikaadi õiguspärasuse osas on tõendamiskoormus üle läinud kaebajatele, nagu on märgitud maksuotsuse lk-l 11 ja nagu ka kohus eelnevas punktis selgitas. Vastavad tõendid on kaebajatele juba maksumenetluses esitatud ja kaebajatel oli võimalik siis oma tõendamiskoormust täita. Seega puuduvad tõendid selle kohta, et päritolusertifikaadid oleksid autentsed ja tõendaksid neis märgitud andmeid. Kohtu hinnangul ei ole asjas olulise tähtsusega, millises keeles on kaubaga kaasnevad joonised ning sellele ei ole maksuotsuses ka olulise asjaoluna tuginetud. Maksuhaldur on lisaks raportitele kajastanud ka raportite lisades ehk siis raportite aluseks olevates dokumentides olevaid andmeid. Samuti on maksuhaldur maksuotsuse punktis 4.5 analüüsinud OLAFi poolt loodud seoses Hiina ekspordi ja Euroopasse impordi vahel, mida kohus HKMS § 165 lg 2 alusel ei korda. OLAFi raportite järeldused on tõendite alusel järjekindlad ja veenvad. Kaebajad ei ole välja toonud, millises osas on maksuhalduri analüüsis puudujääke. Kohus möönab, et enamik tõendeid on kaudseid ja puuduvad otsesed tõendid, et vaidlusalune kaup pärineb Hiinast. Samas arvestades Hiina Rahvavabariigist imporditavale kaubale kehtestatud dumpinguvastase tollimaksu suurust, on ka eluliselt selgitatav, miks ei ole kogu kauba liikumise jada otseste tõenditega tõendatav, sest tehingupooled ei ole huvitatud kauba liikumise jada säilitamisest. Samas on juba esitatud andmetega kauba liikumise jada kaudsete tõendite alusel piisava tõsikindlusega tuvastatav. Maksukohustuse tuvastamisel on lubatav lähtuda ka kaudsetest tõenditest. Kohus leiab, et ekspordiriigi poolse koostöö puudumine vastustajaga, ei vabasta kaebajaid maksukohustusest. Kui muul viisil on tõendatud, et kauba päritoluriigiks ei ole tegelikult Tai Kuningriik, vaid tegelikult on selleks Hiina Rahvavabariik, peab maksuhaldur tegema maksuotsuse maksustamise aluseks olevate asjaolude ilmnemise tõttu sõltumata sellest, et Tai Kuningriigist ei ole veel vastust saadud. Tolliveast 9. Kaebaja leiab, et ta on käitunud heas usus ja tegemist on tolliveaga. ÜTS art 220 lg 2 punkt b sätestab järgmist: Välja arvatud artikli 217 lõike 1 teises ja kolmandas lõigus nimetatud juhtudel, ei tehta järelarvestuskannet, kui asumisele kuuluva tollimaksu summa kohta ei ole tehtud arvestuskannet tolli eksimuse tõttu, mida ei oleks olnud võimalik avastada tasumise eest vastutaval isikul, kes toimis heauskselt ja järgis kõiki kehtivaid sätteid tollideklaratsiooni kohta. Kui sooduskohtlemine on kaubale määratud halduskoostöö süsteemi alusel, milles osalevad kolmanda riigi asutused, loetakse nende asutuste väljaantud ebaõigeks osutunud sertifikaat eksimuseks, mida ei oleks olnud võimalik esimese lõigu kohaselt avastada. Ebaõige sertifikaadi väljaandmist ei loeta eksimuseks, kui sertifikaat põhineb eksportija esitatud ebaõigetel asjaoludel, välja arvatud juhul, kui on ilmne, et sertifikaadi väljaandnud asutused olid või oleksid pidanud olema teadlikud, et kaup ei vasta sooduskohtlemise kohaldamise tingimustele. Vastutav isik võib toetuda heausksusele, kui ta saab tõendada, et on asjaomaste kaubandustoimingute ajal nõuetekohaselt hoolitsenud selle eest, et kõik sooduskohtlemise kohaldamise tingimused oleksid täidetud. Vastutav isik ei saa toetuda heausksusele, kui Euroopa Komisjon on Euroopa Ühenduste Teatajas avaldanud teatise, kus avaldatakse kahtlust, kas abisaav riik kohaldab sooduskohtlemist nõuetekohaselt. Riigikohus on EK asjakohasele praktikale tuginedes selgitanud, et ÜTS art 220 lg 2 sätestab ammendava loetelu juhtudest, mil tasumisele kuuluva maksusumma kohta järelarvestuskannet ei tehta. ÜTS art 220 lg 2 p-s b märgitud aluse rakendamisel tuleb kaaluda, kas on täidetud kõik selles sättes nimetatud kumuleeruvad tingimused: toll tegi vea; arvestades võlgniku kutsealaseid kogemusi ja kohusetundlikkust, ei olnud tal võimalik seda viga avastada; võlgnik järgis kõiki kehtivaid õigusakte (Riigikohtu otsuse asjas nr 3-3-1-6-09 p 12). Tallinna Ringkonnakohus leidis 20.02.2015 otsuses nr 3-13-100, et kui tuvastatud ei ole tolli viga ehk liikmesriigi pädeva ametiasutuse eksimust ja see8

(9)ga ei ole täidetud esimene kohustuslik tingimus, ei kuulu ÜTS art 220 lg 2 p b kohaldamisele ning puudub vajadus analüüsida ülejäänud kahe tingimuse täitmist. Seisukohta, et tollina ÜTS art 4 p 3 ja art 220 mõistes tuleb käsitleda liikmesriigi pädevat organit, on EK selgitanud asjas T-191/09 (p-d 41 ja 43). Käesoleval juhul ei ole täidetud tingimus, et tegemist oleks olnud tolli veaga. Tolli veaga nimetatud normi tähenduses on tegemist siis, kui tollil on enne kauba vabastamist olemas piisav teave selle kohta, et tollideklaratsiooni kantud andmed on valed, ent toll on vähemalt hooletusest jätnud selle teabe tähelepanuta. Nimetatud piisav teave tähendab seda, et tollile pidid kas talle esitatud dokumentidest või tolli enda teostatud kontrollitoimingutest (nt. kauba füüsiline kontrollimine nn. punases koridoris) tulenevalt olema teada asjaolud, mille põhjal oleks pidanud tegema järelduse, et deklaratsioonis kajastatud andmed ei ole õiged. Tollideklaratsiooni aktsepteerimisega iseenesest toll deklaratsioonis esitatud andmete õigsust lõplikult ega siduvalt ei kinnita ning asjaolu, et toll deklaratsiooni aktsepteerib ja kauba vabastab, ei võta üldjuhul õigust hiljem järelarvestuskannet teha. Vaidlust pole selles, et kauba päritolu kajastav ning soodsama tollimaksumääraga maksustamist õigustav sertifikaat oli kaebajal deklaratsiooni esitamisel olemas. Sel hetkel polnud maksuhalduril mistahes andmeid, mis oleksid andnud aluse sertifikaati mitte usaldada või andnud võimaluse määrata tasumisele kuuluv maksusumma teisiti kui deklaratsioonis esitatud andmete alusel. Seetõttu ei ole asjas ka oluline, kas kaebajatel oli võimalik eksimus avastada või mitte või kas kaebajad olid heausksed. Seetõttu jätab kohus kõrvale ka kohtuistungil ütluseid andnud tunnistaja ütlused, kuna need ei oma kaebajate maksukohustuse tuvastamisel tähtsust. United Frontier osas ei nähtu, et tegemist oleks ka kolmanda riigi poolt ebaõigeks osutunud sertifikaadi väljastamisega. Tai võimud on kinnitanud, et United Frontier Co. Ltd-le ei ole kunagi väljastatud päritolusertifikaati GSP Vorm A. Seega ei ole Tai võimud olnud sertifikaadi väljastamisel ka eksimuses, näiteks eksportija poolt Tai võimudele väljastatud ebaõigete andmete esitamise tõttu. Red Sea osas jääb kohus kohtuotsuse punktis 7.b sedastatu juurde ehk tõendamiskoormus on Red Sea kättesaamatuse tõttu läinud päritolusertifikaadi õigsuse tõendamise osas üle kaebajatele. Tõendamiskoormus on läinud kaebajatele üle sõltumata sellest, kas kaebajad olid piisavalt hoolsad või mitte. Kohus kordab varasemat Euroopa Kohtu seisukohta, et kaebajad peavad kandma sihtturuga seotud riske ja äritegevusega kaasnevaid ebamugavusi. Tegemist ei ole riskiga, mida peaksid kandma Euroopa Liidu kodanikud või ametiasutused. Sh tuleks pigem impordi keelamist käsitleda täiendavast maksukohustusest kaebajate ettevõtlust oluliselt piiravama meetmena. Õigusaktidest ei tulene järeldust, et impordi keelamata või importijate teavitamata jätmise tagajärjeks on maksude määramata jätmine. 10. Kohus jätab kokkuvõttes kaebuse rahuldamata. HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehakse. Kuna vastustaja ei ole taotlenud menetluskulude hüvitamist, jäävad poolte menetluskulud poolte endi kanda. /allkirjastatud digitaalselt/ Kadri Sullin 9