← Eesti

2-16-2800/36

Obsah (11)§ 238§ 373§ 374§ 654§ 230§ 436§ 386§ 162§ 171§ 173§ 177

KOHTUOTSUS E E S TI V A B A R I I G I NI M E L Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Mati Maksing (eesistuja), Gaida Kivinurm ja Ulvi Loonurm Otsuse avalikult teatavaks tegemise aeg ja koht 16.

) § 657 lg 1 p 2¹ alusel tuleb jätta maakohtu otsuse resolutsioon muutmata, kuid muuta osaliselt maakohtu põhjendusi vastustajate hagi lahendamise osas. Apellatsioonkaebus jääb rahuldamata.

  1. Menetlusosalised esitasid koos
  2. novembri 2016 taotlustega täiendavaid dokumentaalseid tõendeid. Ringkonnakohus jätab taotlused rahuldamata, mida põhjendab järgmiselt. Apellant soovib esitada tema ja vastustaja I kirjavahetuse
  3. aasta oktoobrist, mis kajastab sel ajal toimunud kompromissläbirääkimisi. Ringkonnakohtu hinnangul ei tõenda need kirjad ühtegi vaidlusalust asjaolu ja apellant ei ole neid sidunud konkreetselt apellatsioonkaebuse ühegi väitega. Seetõttu jäävad apellandi taotlused

§ 238lg 1 alusel rahuldamata.

Vastustajad soovivad esitada apellandi ja vastustaja I vahelise e-kirjavahetuse 24.–

  1. augustist
  2. Sellega soovivad nad tõendada
  3. aasta suvel korteri vabastamise nõude esitamist. Ringkonnakohtu hinnangul on selle asjaolu kohta piisavaks tõendiks maakohtu menetluses juba esitatud
  4. juuni 2012 e-kiri (I kd tl 69), mille kättesaamist ei ole apellant kahtluse alla seadnud. Järelikult tuleb jätta vastustajata täiendav taotlus

§ 238lg 1 p 2 alusel rahuldamata.

14. Enne apellatsioonkaebuse lahendamist märgib ringkonnakohus veel, et maakohus käsitles vastustajate ühist hagi ekslikult vastuhagina. Tulenevalt

§ 373

lg-st 1 on üksnes kostjal õigus esitada oma protsessuaalne nõue ühiseks läbivaatamiseks põhihagiga (vastuhagi). Teistel isikutel, sh menetlusse kaasatud kolmandal isikul ei ole võimalust vastuhagi esitamiseks. Samas võimaldab

§ 374hagide liitmist, mida maakohus on asja lahendamisel sisuliselt teinud. 5

(8)Menetlusosalised ei ole nõuete koos menetlemisele vastuväiteid esitanud ja asjaoludest tulenevalt on see iseenesest ka mõistlik, samuti ei ole tegemist sellise menetlusliku rikkumisega, mis tingiks maakohtu otsuse tühistamise (vt Riigikohtu
  1. novembri 2011 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-113-11, p 56;
  2. oktoobri 2012 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-94-12, p 20 teine lõik;
  3. oktoobri 2013 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-94-13, p 14 teine lõik).
  4. Apellandi nõude rahuldamata jätmise osas ei anna apellatsioonkaebuse väited alust maakohtu otsuse muutmiseks. Ringkonnakohus nõustub maakohtu vastavate põhjendustega ega korda neid (

§ 654lg 6).

Vastuseks apellatsioonkaebuse esimesele kolmele väitele märgib ringkonnakohus järgmist. Apellant järgib apellatsioonkaebuse esimese väitega oma põhimõttelist käsitlust, et tema ja vastustaja I vahel on sõlmitud suuline üürileping. Väidetava lepingu poolte konkreetseid tahteavaldusi ei ole apellant esile toonud ega tõendanud. Samas on võimalik üürilepingu sõlmimine ka kaudsete tahteavalduste vahetamise teel (vt nt Riigikohtu 18. aprilli 2006 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-28-06, p 10 neljas lõik). Siiski on tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 68 lg 3 järgi vajalik, et lepingupoole teost peab saama järeldada tahet tuua kaasa õiguslik tagajärg. Kui vastustajad ka talusid teatava aja vältel apellandipoolset korteri kasutamist, siis ei saa sellest järeldada tahet tuua kaasa üürilepingu kui tasulise lepingu sõlmimisele suunatud tagajärg. Apellant ei ole tõendanud oma esimeses väites märgitut nagu oleks tema ja vastustaja I vahelise väidetava üürilepingu ese ainult 1/3 suurune osa korterist. Maakohus on õigesti tuvastanud, et apellandi valduses on kogu korter. Apellatsioonkaebuse teine väide ei ole edukas, sest rajaneb valdavalt seisukohal, millised asjaolud ei välista üürilepingu tuvastamist. Apellandi nõude rahuldamiseks ei ole piisav üksnes leida kinnitust sellele, et üürileping tema ja vastustaja I vahel ei ole välistatud, vaid tulenevalt

§ 230lg 1 esimesest lausest pidi apellant tõendama üürilepingu sõlmimise.

Maakohus tuvastas õigesti, et üürilepingu sõlmimist kinnitavaid tõendeid ei ole esitatud. Siinjuures hindas maakohus üürilepingu tuvastamata jätmisel õigesti ka vastustaja I e-kirju. Ringkonnakohus ei nõustu apellandi kolmanda väitega, et PKS §-de 96 ja 183 kohaldamisel tuleks teha maakohtu otsusest erinev otsus. Isikute perekondlikud suhted ei välista nende vahel võlaõiguslike lepingute sõlmimist ega ka vastavate lepingute puudumisele tuginemist. 16. Vastustajate nõude lahendamise osas nõustub ringkonnakohus maakohtu lõppjäreldusega, aga peab vajalikuks muuta osaliselt põhjendusi. Vaidlust ei ole selles, et vastustajad on vaidlusaluse korteriomandi kaasomanikud. Maakohus tuvastas sisuliselt õigesti, et apellant on (kogu) korteri valdaja. Vastustajate nõude lahendamisel kohaldas maakohus põhjendatult AÕS §-de 80 ja 83 sätteid. Selles osas nõustub ringkonnakohus maakohtu põhjendustega ega korda neid (

§ 654lg 6).

  1. Vaidlustatud otsuse põhjendava osa p 6.1 kuuendas ja kaheksandas lõigus sedastas maakohus, et poolte vahel ei ole sõlmitud ühtegi lepingut korteriomandi valduse kohta. Selle järeldusega ringkonnakohus ei nõustu ja põhjendab oma seisukohta järgnevalt. Maakohus lähtus menetluslikult sellest, et keegi menetlusosalistest ei ole väitnud tasuta kasutamise lepingu sõlmimist ja eelkõige hageja tugines ka pärast kohtu vastavate selgituste esitamist ikka jätkuvalt ainult üürilepingule. Samas on pooled toonud esile asjaolud, mis viitavad selgelt tasuta kasutamise lepingu sõlmimisele (vt pikemalt järgmine p 18). Kohus ei ole poolte õigussuhte kvalifitseerimisel seotud sellega, millise õigusliku sisu pooled ise lepingule annavad, vaid peab lähtuma esile toodud ja vaidluse korral tõendatud asjaoludest (vt viimati selle kohta Riigikohtu
  2. oktoobri 2016 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-91-16, p 11 teine lõik, aga ka nt
  3. veebruari 2016 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-172-15, p 17 esimene lõik). Maakohus sedastas vaidlustatud otsuse p 5.1 neljandas lõigus, et kohaldamisele kuuluvad tasuta kasutamise lepingu sätted. Lisaks on maakohus vaidlustatud otsuse põhjendava osa 6

(8)p 5.1 viiendas ja kuuendas lõigus sisuliselt märkinud asjaolud ja käsitluse, mis viitavad tasuta kasutamise lepingule. Asudes vastustajate nõude lahendamisel seisukohale, et ka selline õigussuhe poolte vahel puudub, lahendas maakohus vaidluse vastuoluliselt, millega rikkus

§ 436

lg-st 1 ja § 442 lg-st 8 tulenevat kohtuotsuse seaduslikkuse ja põhjendatuse nõuet (vt nt Riigikohtu

  1. juuni 2016 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-24-16, p 13 neljas lõik).
  2. VÕS § 389 sätestab, et tasuta kasutamise lepinguga kohustub üks isik (kasutusse andja) andma teisele isikule (kasutaja) üle eseme tasuta kasutamiseks. Isikute vahel tasuta kasutamise lepingu sõlmimise tuvastamiseks on seega piisav, et kasutusse andja andis eseme kasutada ega nõudnud selle kasutamise eest tasu, kusjuures tema teost peab nähtuma tahe olla sellise kasutusõigusega teatava aja vältel lepinguliselt seotud. Ringkonnakohus tuvastab, et ka pärast
  3. oktoobri 2010 enampakkumist (I kd tl 9–11) jäi apellant vaidlusaluse korteriomandi valdajaks. Viidatud enampakkumise aktist ei nähtu, et vastustaja I ostjana oleks nõudnud valduse vabastamist. Seejärel jätkasid apellant ja tema kaudu menetlusväline isik korteriomandiga seotud kulude kandmist, tehes seda nii
  4. ja
  5. aastal kui ka
  6. esimesel poolel (I kd tl 16–18, 23-26). Vastustaja I
  7. märtsi 2011 e-kirjast nähtub, et tal ei olnud vastuväiteid apellandi elamisele korteris ja ta möönis apellandi elukoha muutmist tulevikus ilma selleks konkreetset tähtaega määramata (I kd tl 68). Alles
  8. juunil 2012 saatis vastustaja I apellandile e-kirja, milles selgelt avaldas soovi senine kasutussuhe lõpetada (I kd tl 69). Seega oli pooltel kokkulepe, et apellant võib vaidlusalust korteriomandit kasutada ja vastustajad omanikena selle eest tasu ei nõudnud. Korteriomand on küllaltki olulise väärtusega varaese ja selle teise isiku kasutusse jätmisel pikema aja vältel tuleb eeldada kasutusse andja (või jätja) tahet olla sellise kasutussuhtega seotud. Tõendamist ei leidnud apellandi väide, et kokkulepe oli tähtajaline ja seotud vastustaja II eluajaga. Järelikult oli poolte vahel sõlmitud tähtajatu tasuta kasutamise leping. Nimetatud asjaoludest ei saa ka järeldada, et tasuta kasutamise leping oleks sõlmitud kindla eesmärgiga. VÕS § 393 lg 1 järgi peab kasutaja kasutusse antud eseme kasutustähtaja lõppemisel tagastama. Kui eseme kasutustähtaega ei ole määratud, tuleb ese sama paragrahvi teise lõike järgi tagastada pärast lepingust tuleneva eseme kasutamise eesmärgi saavutamist. Kasutusse andja võib nõuda eseme tagastamist ka varem, kui on möödunud aeg, mille jooksul kasutaja oleks saanud kasutuseesmärgi saavutada. Kui eseme kasutustähtaega ei ole määratud ja see ei tulene eseme kasutamise eesmärgist, võib kasutusse andja lepingu VÕS § 393 lg 3 järgi üles öelda ja nõuda eseme tagastamist igal ajal pärast lepingu sõlmimist. Eeltoodu kohaselt võib kasutusse andja tähtajatu tasuta kasutamise lepingu kooskõlas VÕS §-ga 195 igal ajal pärast lepingu sõlmimist üles öelda. Tähtajatu tasuta kasutamise lepingu korraliseks ülesütlemiseks ei ole vaja põhjust (Riigikohtu
  9. juuni 2012 otsus tsiviilasjas nr 32-1-70-12, p 10 kolmas lõik). Vastustaja I
  10. juuni 2012 e-kirja (I kd tl 69) tuleb käsitleda tasuta kasutamise lepingu ülesütlemise avaldusena. Sellest nähtub piisava selgusega tahe korteriomandi valduse saamiseks. TsÜS § 69 lg 1 esimene lause sätestab, et kindlale isikule (tahteavalduse saaja) suunatud tahteavaldus tuleb tahteavalduse tegija poolt väljendada ja see muutub kehtivaks kättesaamisega. Ringkonnakohus leiab, et kui asja kasutusse andja on tähtajatu kasutuslepingu puhul asunud asja tagasi nõudma, siis on vähemalt tasuta kasutamise lepingu puhul ühtlasi väljendatud ka tahe lepingu ülesütlemiseks. Apellant ei vaidlustanud viidatud e-kirja kättesaamist. Tulenevalt AÕS § 71 lg-st 4 on kaasomanikul ühise asja suhtes kolmandate isikute ees kõik omaniku õigused, st piisav on ühe kaasomaniku tahteavaldus. Lisaks on õige vastustajate käsitlus, et kuna vaidlustamata asjaoludel on vastustaja I vastustaja II eeskostja, siis sai ta esitada ühise tahteavalduse nende mõlema eest. 7

(8)Kuna vastustajatel oli õigus tasuta kasutamise leping üles öelda ja vastavalt VÕS § 195 lg 2 esimesele lausele vabastab ülesütlemine mõlemad lepingupooled nende lepinguliste kohustuste täitmisest, siis lõppes korteriomandi tasuta kasutamise õigus
  1. juuni 2012 e-kirjas määratud tähtpäeval ehk
  2. juulil
  3. Pärast seda kuupäeva puudus apellandil õigus korteriomandit vallata ja vindikatsiooninõue tuleb rahuldada maakohtu esitatud põhjendustel, millega ringkonnakohus eespool p-s 16 nõustus. Eelneva põhjal ei ole edukad apellatsioonkaebuse neljas ja viies väide ega apellandi varem maakohtus esitatud väited, millega ta vaidles vastustajate nõudele vastu. Muu hulgas ei pea tasuta kasutamise lepingu ülesütlemise avaldus vastama neile nõuetele, mille seadus näeb ette üürilepingu ülesütlemiseks. Kõnealuse nõude on maakohus lõppjärelduses õigesti rahuldanud.
  4. Hagi tagamise tühistamise osas tuleb jätta maakohtu otsus muutmata, sest apellandi hagi jääb rahuldamata. Maakohus on

§ 386lg 4 alusel apellandi hagi tagamise õigesti tühistanud.

20. Menetluskulud jättis maakohus

§ 162lg 1 alusel õigesti apellandi kanda.

Nii sel kui ka

§ 171lg 1 alusel jäävad tema kanda lisaks apellatsioonimenetluse kulud.

Juhindudes

§ 173

lg 1 teisest lausest märgib ringkonnakohus kõigi seniste menetluskulude jaotuse.

§ 177lg 1 p 1 kohaselt määrab ringkonnakohus kindlaks apellatsioonimenetluse kulud.

Tulenevalt menetluskulude jaotusest tuleb seda teha vastustajate menetluskulude nimekirjade järgi ja neist esitas nimekirja ainult vastustaja I. Tema menetluskulude nimekirja järgi moodustuvad apellatsioonimenetluse kulud õigusabikulust 3,3 t eest tasumääraga 84 eurot (sisaldab käibemaksu). Ringkonnakohus leiab, et nii vastustaja I esindaja tasumäär kui ka tema toimingud ja ajakulu (apellatsioonivastuse koostamine 1,3 t,

  1. novembri 2016 määrusega tutvumine ja selle põhjal
  2. novembri 2016 seisukoha koostamine kokku 2 t) on vajalikud ja põhjendatud. Vastustaja I kinnitas, et ta ei ole käibemaksukohustuslane. Seega tuleb apellandilt vastustaja I kasuks välja mõista 277,20 eurot ( = 3,3 × 84) eurot. Juhindudes

§ 177

lg-st 4 ja vastustaja I taotlusest märgib ringkonnakohus otsuse resolutsioonis, et välja mõistetud menetluskuludelt tuleb tasuda viivist VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud määras. / allkirjastatud digitaalselt / Mati Maksing / allkirjastatud digitaalselt / Gaida Kivinurm / allkirjastatud digitaalselt / Ulvi Loonurm 8

(8)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.