← Eesti

2-14-55418/47

KOHTUMÄÄRUS Kohus Harju Maakohus, Kentmanni kohtumaja Kohtunik Mati Maksing Määruse tegemise aeg ja koht 31. mai 2016. a, Tallinn Tsiviilasja number 2-14-55418 Tsiviilasi Korteriühistu XXXX avaldus XX

) § 152 alusel. Menetlusosaliste esitatud ja vaidlustamata asjaolude, milles kohtul puudub alus kahelda, põhjal saab järeldada, et käesoleval juhul AÕS § 1581 ei kohaldu, sest vaidlusalune veetrass ei ole avalikes huvides vajalik tehnorajatis. Seega tuleb kohtu tuvastatavate asjaolude põhjal otsustada, kas vaidlusalune trass on tehnorajatis AÕS § 158 lg 1 tähenduses või

§ 152lg 1 tingimustele vastav tehnorajatis.

11. Kohus kontrollib järgmiseks, kas avalduse saab lahendada

§ 152

lg 1 alusel.

§ 152

lg 1 järgi on kinnisasja omanik kohustatud taluma olemasolevat tehnovõrku või -rajatist, mis on püstitatud enne maa esmakinnistamist, kui esmakinnistamine toimus enne

  1. aprilli
  3. Ringkonnakohus selgitas käesolevas asjas
  4. juuli
  5. aasta määruse p-s 18, et juhul, kui likvideeritud tehnorajatis oli püstitatud enne
  6. aprilli 1999 ja enne maa esmakinnistamist, kuuluvad vaidlusalused tehnorajatised

§ 152

kohaldamisalasse ning vaidlused talumiskohustuse üle tuleb lahendada selle sätte ja sellega seotud sätete alusel. Asjaolu, et varasemalt XXXX kinnistut veega varustanud torustik on likvideeritud ning ehitatud on uus torustik teise asukohta, ei välista

§ 152

kohaldamist, kuivõrd tegemist võib olla

§ 152

lg 4 koosseisule vastava olukorraga.

§ 152lg 4 kohaselt võib kinnisasja omanik 5

(8)2-14-55418 sama paragrahvi esimeses lõikes sätestatud juhul nõuda tehnovõrgu või –rajatise omanikult tehnovõrgu või –rajatise ümberpaigutamist temale kuuluval kinnisasjal, kui see on tehniliselt võimalik ja kinnisasja omanik hüvitab tehnovõrgu või –rajatise ümberpaigutamisega seotud kulud. Seega ei välju ainuüksi torustiku asukoha muutumise tõttu tehnorajatis

§ 152kohaldamisalast.

Ringkonnakohtu hinnangul ei muuda õiguslikku olukorda ka see, kui tehnorajatises asendatakse seejuures vana torustik uue torustiku materjaliga. Kuigi sellisel juhul on tegemist uue torustikuga, ei vabane torustikku läbiva kinnisasja omanik sellega seaduslikust kitsendusest. Vastavalt TsMS § 658 lg-le 2 ja TsMS §-le 659 on ringkonnakohtu määruses, millega tühistatakse maakohtu määrus, esitatud seisukohad õigusnormi tõlgendamisel ja kohaldamisel maakohtule asja uuel läbivaatamisel kohustuslikud.

  1. Kohus tuvastab, et XXXX hoone võeti esmalt kasutusele
  2. aastal (I kd tl 30) ja maa esmakinnistamine toimus
  3. mail 1995 (II kd tl 130). Eesti NSV Riikliku Ehituskomitee
  4. aasta geodeetiliste uurimistööde aruandest nähtub vaidlusaluse veetrassi kulgemine läbi praeguse XXXXa kinnistu (II kd tl 181–183). Kohus järeldab sellest, et veetrass oli olemas enne maa esmakinnistamist, mis omakorda toimus enne
  5. aprilli
  6. Tulenevalt eeltoodust leiab kohus, et

§ 152

kohaldamise eeldused on täidetud ja puudutatud isikutel on seadusest tulenev veetrasside talumiskohustus. Eeltoodu alusel leiab kohus, et avaldaja esimese alternatiivina esitatud nõue jääb rahuldamata (vt ka Tallinna Ringkonnakohtu selgitusi samas asjas tehtud määruse p-s 21) ja rahuldamisele kuulub avaldaja alternatiivne nõue. Kuna kohus tuvastab seadusjärgse kitsenduse (talumiskohustuse), siis ei ole vaja määruse resolutsioonis siiski eraldi märkida, et samasisulise reaalservituudi seadmisele suunatud taotlused jäävad rahuldamata. 14. Järgmiseks tuleb selgitada, millises poolte paljususe vormis esinevad seadusjärgse kitsenduse puhul koormatud ja valitsevate korteriomanike omanikud. Võlaõigusseaduse (VÕS) § 72 lg 1 näeb ette, et kui mitu võlausaldajat võivad seadusest, tehingust või kohustuse olemusest tulenevalt nõuda kohustuse täitmist üksnes ühiselt, on võlgnikul õigus kohustus täita üksnes kõigile võlausaldajatele ühiselt. VÕS § 64 sätestab, et kui mitu isikut peavad täitma sama kohustuse, mille nad saavad täita üksnes ühiselt, võib võlausaldaja nõuda neilt kohustuse täitmist üksnes ühiselt. Tuvastatud asjaolude pinnalt leiab kohus, et XXXX tänav X korteriomanikud saavad ühiselt õigusi maksma panna kõigi koormatud korteriomandite omanike kui kohustatud isikute vastu ühiselt. 15.

§-s 152 märgitud tehnorajatise korral toimub tasu määramine

§ 154

alusel.

§ 154lg-d 2–4 on kehtetud alates 17.

aprillist 2012, kui Riigikohus tunnistas need põhiseadusega vastuolus olevaks põhiseaduslikkuse järelevalve asjas nr 3-4-1-25-11. Seega on praegu asjaomase tasunõude aluseks vaid

§ 154lg 1.

Viidatud norm sätestab, et kui tehnovõrgu või -rajatise talumise kohustus tuleneb seadusest ning kinnisasja omaniku ja tehnovõrgu või -rajatise omaniku vahel ei ole kehtivat lepingut tehnovõrgu või -rajatise talumiskohustuse eest makstava tasu suuruse kohta, on kinnisasja omanikul õigus taotleda tasu tehnovõrgu või -rajatise talumise eest AÕS § 1582 lg-s 2 sätestatud korras. AÕS § 1582 lg 2 esimene lause näeb ette, et tehnovõrgu või -rajatise talumise eest tasu saamiseks käesoleva sama paragrahvi esimeses lõikes sätestatud alustel esitab kinnisasja omanik taotluse tehnovõrgu või rajatise omanikule. 16.

§ 154

lg-s 1 sätestatud tasu on sisuliselt sama tasu, mille näeb ette AÕS § 1582 lg 1, st jooksvate kulude katteks kinnisasja omanikule makstav tasu (P. Varul, I. Kull, V. Kõve, M. Käerdi ja T. Puri „Asjaõigusseadus I. Kommenteeritud väljaanne“, kirjastus Juura 2014, lk 626). Riigikohus on leidnud, et

§ 154

lg 1 esimese lause järgi on kinnisasja omanikul õigus taotleda tasu tehnorajatise talumise eest, kuid tasu suuruse ja selle koosseisu kuuluvate komponentide kohta seadus midagi ette ei näe. Sõltumata kinnisasja omandamise ajast ja viisist on selle igakordsel omanikul õigus saada tehnorajatise omanikult perioodilist talumistasu vähemasti ulatuses, milles kinnisasja omanik peab kandma kulusid, kuid ei saa kinnisasja või selle 6

(8)2-14-55418 osa tehnorajatise tõttu ise kasutada (
  1. märtsi
  2. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-87-14, p-d 3033). Seega olukorras, kus pooled on leppinud kokku tasus tehnorajatise talumise eest, on eelduslikult koormatud kinnisasja omanikul õigus saada tehnorajatise omanikult tasu vähemalt ulatuses, milles kinnisasja omanik peab kandma kulusid (Riigikohtu
  3. mai
  4. aasta otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-29-16, p 19). Puudutatud isikud pole esile toonud tegelike hoolduskulude olemasolu ega ka vajadust kanda selliseid kulusid, mis seonduksid piisavalt otseselt vaidlusaluse veetrassi talumisega. Seega selles osas kohus perioodilist tasu välja ei mõista. Samuti leiab kohus, et maamaksu väljamõistmine avaldajalt puudutatud isikute kasuks pole põhjendatud, kuna veetorud paiknevad maa all ega piira maa kasutamist. Kinnisasja väärtuse vähenemise eest tasu väljamõistmist

§ 154lg 1 ette ei näe.

17. Puudutatud isik I nõuab avaldajalt trasside rajamise kulu hüvitamist. Kohus ei nõustu puudutatud isiku I seisukohtadega, et kulude hüvitamise nõuet on võimalik lahendada käesoleva menetluse raames. Kohtu hinnangul ei ole võimalik käesoleva menetluse raames lahendada kinnistu omaniku nõuet trasside rajamise kulude hüvitamiseks mh ka vastuväitena.

§ 154lg 1 ja AÕS § 1582 lg 1 alusel saab nõuda eelkõige hooldamisega seotuid kulusid.

AÕS §-st 5 tuleneb asjaõiguste numerus clausus'e põhimõte, st asjaõigused on ammendavalt seaduses sätestatud ja pooled ei saa neid ise juurde luua. Samamoodi on seadusega paika pandud asjaõiguste kõigi isikute suhtes (absoluutselt) kehtiv sisu, mida saab kokkuleppel kolmandate isikute suhtes kehtivalt muuta üksnes seaduses sätestatud ulatuses (Riigikohtu 12. juuni 2012. aasta määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-84-12, p 12). Kohtu hinnangul kehtib sama põhimõte ka

kohta. Kuivõrd trasside rajamise kulu ei AÕS ega

kohaselt talumiskohustuse määramise eelduseks, siis ei saa käesoleva menetluse raames seda ka lahendada. Puudutatud isik I nõudel puudub otsene seos avaldaja nõude lahendamisega. Kohtul tuleb lahendada avaldaja nõue sõltumata sellest, kas ja kui suures ulatuses peab avaldaja hüvitama trasside rajamise kulusid. Puudutatud isiku I vastuväide kulude hüvitamiseks on niisiis iseseisev nõue, mida tuleb eraldi menetlusse võtta ning millelt tuleb tasuda riigilõivu (vt ka Tallinna Ringkonnakohtu

  1. mai
  2. aasta määrus tsiviilasjas nr 2-14-50404, p 94). Puudutatud isik I on esitanud juba hagi kulude hüvitamise nõudes (tsiviilasi nr 2-15-17700), mis on peatatud kuni käesolevas asjas tehtava lahendi jõustumiseni. Tulenevalt eeltoodust ei ole võimalik avaldajalt puudutatud isiku I kasuks välja mõista trasside rajamise kulusid käesoleva menetluse raames.
  3. Avaldaja on taotlenud kande tegemist kinnistusraamatusse.

§ 152

lg-s 1 on sätestatud kinnisomandi vahetu seadusjärgne kitsendus nende tehnorvõrkude talumiseks, mis on püstitatud enne maa esmakinnistamist, kui esmakinnistamine toimus enne

  1. aprilli
  2. Kinnisomandi seadusjärgne kitsendus kehtib AÕS § 141 lg 1 järgi kinnistusraamatusse kandmata. Ringkonnakohus selgitas samas asjas punktis 15, et

§ 152

ei sätesta õigust nõuda teise kinnisasja koormamist reaalservituudiga nii, nagu seda näeb ette AÕS § 158 lg

  1. AÕS § 141 lg 11 järgi saab eraõiguslikku seadusjärgset kitsendust kanda asjaõigusena (eelkõige servituudina) kinnistusraamatusse üksnes juhul, kui kinnisasja omanik ja õigustatud isik lepivad kokku kitsenduse muutmises. Kohtulahendil, mis tehakse vahetu seadusjärgse kitsenduse üle peetavas vaidluses, saab olla ainult deklaratiivne, mitte õigustloov iseloom. Kitsendus ei teki sellise kohtulahendi alusel, kohtulahendiga üksnes tuvastatakse sellise kitsenduse kehtivus kinnisasja suhtes ning kohustaks kinnisasja omanikku seda järgima (eespool p-s 16 viidatud „Asjaõigusseaduse kommenteeritud väljaanne“, lk 553, p 3.3.1.).
  2. Kohus ei lisa määrusele skeemi, kuivõrd kohus tuvastab seadusest tuleneva kitsendusena talumiskohustuse olemasolu ning kohustatud isikud peavad taluma vastavat tehnorajatist igal juhul sõltumata selle konkreetsest asukohast. 7

(8)2-14-55418
  1. TsMS § 467 lg 5 kohaselt kuulub kohtumäärus viivitamatule täitmisele, kui seadusest ei tulene teisiti. TsMS § 6186 lg 1 näeb ette, et kohtu määrus mh tehnorajatise talumiskohustuse asjas esitatud avalduse rahuldamise või rahuldamata jätmise kohta jõustub ja kuulub täitmisele, kui seaduse järgi ei saa määruse peale enam edasi kaevata või kui määruskaebus jäetakse jõustunud lahendiga rahuldamata või läbi vaatamata või menetlusse võtmata. Resolutsiooni selguse huvides märgib kohus, et käesolev määrus kehtib ja kuulub täitmisele alates jõustumisest.
  2. Menetlust lõpetavas lahendis otsustab kohus menetluskulude jaotuse. Kohus jätab kulud TsMS § 172 lg-te 1 ja 8 alusel menetlusosaliste endi kanda ning põhjendab seda järgnevalt. Riigilõivu tasus avaldaja ja kuna lahend tehakse avaldaja huvides, siis jääb vastav kohtukulu TsMS § 172 lg 1 esimese lause alusel avaldaja kanda. Hagita menetluses puudub üldjuhul vajadus kasutada menetluses professionaalset õigusabi ja selle kasutamise korral ei saa menetlusosalisel olla õigustatud ootust, et õigusabikulud piiramatult mõnelt teiselt menetlusosaliselt välja mõistetaks. Vastupidine ei oleks kooskõlas TsMS § 2 järgse tsiviilkohtumenetluse ülesandega, milleks on mh tagada, et kohus lahendaks tsiviilasja võimalikult väikeste kuludega. Kohtule on antud lai otsustusruum õigusabikulude hüvitatavuse kohta, tagamaks igal üksikjuhtumil õiglase lahenduse leidmise (Riigikohtu
  3. mai
  4. aasta määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-18-11, p 19 kolmas lõik). Praegusel juhul osaleb vaidluses ühelt poolt korteriühistu korteriomanike nimelt avaldajana ja teiselt poolt kõrvalmaja korteriomanikud. Vaidlus ei ole sisult selline, mis eeldaks õigusabiteenuse tellimist. Kohus järeldab TsMS § 172 lg 8 teise lause sõnastusest ja käesoleva vaidluse asjaoludest, et on põhjendatud jätta kohtuvälised kulud iga menetlusosalise enda kanda. Juhindudes TsMS § 177 lg 1 p-st 1 ja eelnevas otsustatud menetluskulude jaotusest määrab kohus kindlaks, et menetlusosalistel ei tule vastastikku seniseid menetluskulusid hüvitada.
  5. Kohus jätab TsMS § 238 lg-te 5 ja 1 alusel arvestamata järgmised tõendid, millest ei selgu asja lahendamisel tähtsust omavaid asjaolusid: I kd tl 17-29, 31-73, 82-91, 138-143, 156-160, 177-198 ning II kd tl 8, 22-32, 133-145, 152-
  6. / allkirjastatud digitaalselt / Mati Maksing kohtunik 8
(8)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.