← Eesti

2-14-17974/90

Obsah (8)§ 428§ 442§ 231§ 436§ 162§ 168§ 150§ 134

KOHTUOTSUS E E S TI V A B A R I I G I NI M E L Kohus Harju Maakohus, Kentmanni kohtumaja Kohtunik Mati Maksing Otsuse avalikult teatavaks tegemise aeg ja koht 31. mai 2016. a, Tallinn, kohtu kantselei

) § 429 lg 1 sätestab, et hageja võib hagist loobuda kuni hagi kohta tehtud lahendi jõustumiseni, esitades selleks avalduse. Kohus võtab hagist loobumise vastu määrusega, millega ühtlasi lõpetab asja menetluse. Ka

§ 428lg 1 p 3 kohaselt on hagist loobumine menetluse lõpetamise alus. Kohus ei näe takistust leppetrahvi nõudest

(2)loobumiseks. Hageja kinnitas, et talle on teada loobumise tagajärjed. Seega tuleb loobumine vastu võtta ja menetlus leppetrahvi nõudes lõpetada. 6.

§ 442

lg 5 järgi lahendab kohus otsuse resolutsiooniga selgelt ja ühemõtteliselt poolte veel lahendamata taotlused. Käesolevas asjas on seni lahendamata kostja 19. mai 2016 taotlus kohtuistungi protokolli parandamiseks. Kohus jätab kostja taotluse rahuldamata, sest protokoll kajastab õigesti ja piisavalt istungi käiku ning vastab

§-de 50 ja 51 nõuetele. Kostja märgitud täiendused on täpsustavat laadi, aga protokoll ei pea kajastama istungil osalejate avaldusi samasuguse täpsusega nagu need on võimalik talletada salvestamisel. 7. Pooled tõi valduse saamise nõude

(1)osas esile järgmised asjaolud, mis vastaspool võttis omaks või mille vaidlustamise tahe ei nähtu piisava selgusega tema menetlusdokumentidest, st mis kohus saab lugeda

§ 231lg-te 2 ja 4 ning viidatud tõendite alusel tuvastatuks: − 27.

detsembri 2011 lepingus sisalduvad koos muude lepingutega vaidlusaluse kinnistu võlaõiguslik müügileping ja asjaõiguskokkulepe omandi üleminekuks kostjatelt hagejale (I kd tl 6–25); − hageja on kantud vaidlusaluse kinnistu omanikuna kinnistusraamatusse (I kd tl 28–29); − vaidlusalune kinnistu on kostja valduses; − pooled pidasid aastatel 2012–2014 läbirääkimisi vaidlusaluse kinnistu tagasiostmise üle, aga sellekohast kokkulepet ei ole pooled kirjalikult ega notariaalselt vormistanud. 4

(7)2-14-17974 8. Vaidlusaluse kinnistu valduse saamise nõude õiguslik alus kas võlaõigusseaduse (VÕS) § 8 lg 2, mille kohaselt leping on lepingupooltele täitmiseks kohustuslik, koosmõjus hageja viidatud VÕS § 208 lg-ga 1, mis sätestab muu hulgas, et asja müügilepinguga kohustub müüja andma asja ostjale üle (müügilepingu täitmise nõue), või teise võimalusena asjaõigusseaduse (AÕS) § 80, mille lg-d 1 ja 2 annavad omanikule õiguse nõuda talle kuuluv asi välja ebaseaduslikust valdusest (vindikatsiooninõue). Tulenevalt

§ 436

lg-st 7 ei ole kohus seotud hageja õigussuhtele antud õigusliku kvalifikatsiooniga, vaid kohaldab seadust ise, olles enne tuvastanud hagi aluseks olevad asjaolud (vt nt Riigikohtu

  1. oktoobri
  2. aasta otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-106-13, p 18 ja selles viidatud varasem kohtupraktika). Hageja avaldas, et ta ei soovi oma nõuete õiguslike aluste kontrollimist kindlas järjekorras. Kohus lahendab esmalt hageja vindikatsiooninõude AÕS § 80 alusel. Müügilepingu sõlmimist, selle tingimusi, hageja omandiõigust vaidlusalusele kinnistule ega kostja valdust ei ole kostja kahtluse alla seadnud, vaid vaidleb hagile vastu väitega, et
  3. detsembri 2011 lepingudokumendis sisalduvad müügileping (ehk võlaõiguslikud kokkulepped) ja asjaõigusleping (ehk kinnistu üleandmise kokkulepe) on tühised. Tühisuse alusena toob kostja esile esiteks tehingute näilikkuse ja teiseks vastuolu heade kommetega.
  4. Näilik on tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 89 lg 1 järgi tehing, mille puhul pooled on kokku leppinud, et tehingu tegemisel tehtud tahteavaldustel ei ole avaldatud tahtele vastavaid õiguslikke tagajärgi, sest pooled tahavad jätta mulje tehingu olemasolust või varjata tehingut, mida nad tegelikult teha tahavad. TsÜS § 89 lg 2 sätestab, et näilik tehing on tühine. TsÜS § 86 lg 2 p 2 kohaselt on tehing heade kommetega vastuolus muu hulgas, kui pool teab või peab teadma tehingu tegemise ajal, et teine pool teeb tehingu tulenevalt oma erakorralisest vajadusest, sõltuvussuhtest, kogenematusest või muust sellisest asjaolust, ja kui pooltele tulenevate vastastikuste kohustuste väärtus on heade kommete vastaselt tasakaalust väljas. Vastavalt TsÜS § 86 lg-le 1 on ka selline tehing tühine. Tehing ei saa olla korraga tühine mõlemal alusel ja neist esimesena tuleb kontrollida näilikkust, sest TsÜS § 89 lg 1 on erinorm teiste tühisuse aluste suhtes (vt Riigikohtu
  5. juuni
  6. aasta otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-13-06, p 37 teine lõik, samuti selles viidatud
  7. septembri
  8. aasta otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-80-05, p-d 21 ja 24 koos varasemate viidetega).
  9. Tulenevalt abstraktsioonipõhimõttest (TsÜS § 6 lg 4) ei olene käsutustehingu (asjaõiguslepingu) kehtivus õiguste ja kohustuste üleandmiseks kohustava tehingu (kohustusleping) kehtivusest (Riigikohtu
  10. jaanuari
  11. aasta otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-141-14, p 22). Kinnisasja üleandmise abstraktne ja neutraalne asjaõigusleping ei saa üldjuhul olla näilik, küll saab kõne alla tulla kohustuslepingu näilikkus (vt Riigikohtu
  12. juuni
  13. aasta otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-41-06, p 19, samuti eelmises punktis viidatud otsus tsiviilasjas nr 32-1-80-05, p-d 22, 25 ja 27). Hageja vindikatsiooninõude puhul ei oma siiski tähtsust, kas vaidlusaluse kinnistu hagejale üleandmiseks kohustav võlaõiguslik kokkulepe on kehtiv, vaid piisab vastava asjaõiguskokkuleppe kehtivusest ja hageja kandmisest kinnistusraamatusse omanikuna (AÕS § 64¹). Kohus ei tuvasta, et
  14. detsembri 2011 lepingudokumendi p-s 10.6 sisalduv asjaõiguskokkulepe vaidlusaluse kinnistu omandiõiguse üleandmise kohta oleks tühine näilikkuse tõttu. Kostja ei ole toonud esile ega tõendanud, millist muud käsutust oleksid pooled tahtnud teha ja seda vaidlusaluse kinnistu hagejale üleandmisega varjata. 5

(7)2-14-17974
  1. Samuti ei tuvasta kohus, et sama asjaõiguskokkulepe oleks tühine vastuolu tõttu heade kommetega. Käsutusena on asjaõigusleping omandi üleandmise kohta reeglina õiguslikult neutraalne ega saa seetõttu olla vastuolus heade kommetega ja sel põhjusel tühine. Siiski on võimalik ka asjaõiguslepingu vastuolu heade kommetega, kui heade kommete vastane on nimelt käsutustehingu eesmärk või käsutustehing ise (eespool p-s 9 viidatud otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-80-05, p 26 esimene lõik). Kostja ei toonud esile ja kohus ei tuvasta, et vaidlusaluse kinnistu omandi kostjatelt hagejale üleandmine eksiks ausalt ja õiglaselt mõtlevate inimeste õiglustunde ja väärtushinnangute ning õiguse üldpõhimõtete vastu tehingu tegemise ajal. Sellise üleandmise eesmärk ei ole heade kommete vastane ja kumbki pool ei käitunud ebamoraalselt. Asjaõiguskokkuleppe sõlmimisel otsustasid pooled ise, millisel viisil reguleerida omavahelisi suhteid. Kuigi laenu tagamiseks oli ka muid vahendeid, siis ei viita miski sellele, et omandi üleandmine oleks toimunud heade kommete vastaselt. Poolte hilisem läbirääkimised ja kirjavahetus vaidlusaluse kinnistu tagasiomandamise kohta (I kd tl 26–27, 61–62, 89–104 ja 16) ei anna alust hinnata, et algne
  2. detsembri 2011 tehing, aga eelkõige selles sisalduv asjaõiguskokkulepe sama kinnisasja kohta võiks olla vastuolus heade kommetega. Samuti ei saa kostja soovitud järeldust teha laenuarvestuse tabelite (I kd tl 58, 59 ja 105) ega arveldusarve väljavõtte (I kd tl 60) põhjal, sest nii varasemaid kui hilisemaid laenusuhteid poolte ning ka kostja ja laenuandja vahel on mõlemad pooled jaatanud. Kostja lepingulise esindaja maksed laenuandjale summas 1 500 eurot ei ole ka sisult sellised, mis võimaldaks kahelda poolte tehingu kehtivuses.
  3. Kuna vaidlusaluse kinnistu asjaõiguslik käsutus on kehtiv ja hageja on jätkuvalt kantud kinnistusraamatusse omanikuna, siis on tal AÕS § 80 lg-te 1 ja 2 järgi nõue tema asja valdaja vastu. AÕS § 83 lg 1 näeb ette valdaja õiguse asja väljaandmisest keelduda, kui tal on omaniku suhtes õigus asja vallata. Kostja ei toonud esile ega tõendanud oma õigust vaidlusalust kinnisasja vallata. Eelkõige tuli
  4. detsembri 2011 lepingu p 6.1 järgi tuli otsene valdus anda üle lepingu sõlmimise päeval, st sellest lepingust ei saa tuleneda kostja õiguspärast valdust hagi esitamise ajal ega edaspidi. Kostja ei tõendanud, et pooled oleksid sõlminud vaidlusaluse kinnistu valduse kohta muid kokkuleppeid. Vindikatsioonihagi rahuldamine olukorras, kus hageja on asja omanik ja kostja selle valdaja, ei ole vastuolus hea usu põhimõttega. Samuti ei ole sarnaselt eespool juba märgituga omandi üleminek hagejale sama põhimõttega vastuolus. Eelneva põhjal saab kohus hageja nõude rahuldada vindikatsiooninõudena. Tulenevalt

§ 442lg 8 viimasest lausest ei ole vaja enam kontrollida sama nõude rahuldamise võimalusi muul õiguslikul alusel. 13. Lõpuks käsitleb kohus hageja nõude

(1)rahuldamisel otsuse resolutsiooni sõnastamist.

§ 442

lg 5 sätestab, et otsuse resolutsiooniga lahendab kohus selgelt ja ühemõtteliselt poolte nõuded ja veel lahendamata taotlused, kusjuures resolutsioon peab olema selgelt arusaadav ja täidetav ka muu otsuse tekstita. Nõude

(1)sõnastuse järgi soovib hageja vaidlusaluse kinnistu „ebaseaduslikust valdusest” väljanõudmist. Otsuse täitmise seisukohalt ei ole aga mingit tähtsust sellel, kas valdus oli seaduslik või mitte. Kostja väidetava valduse seaduslikkust (õiguspärasust) kontrollib kohus vindikatsiooninõude lahendamisel (vt nt Riigikohtu
  1. märtsi
  2. aasta otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-178-14, p 11 esimene lõik), aga sellekohast otsust ei ole vaja teha haginõuet lahendavas resolutsioonis. Seetõttu tuleb sõna „ebaseaduslik” resolutsioonist välja jätta. 6
(7)2-14-17974 Hageja taotleb muu hulgas, et kohus märgiks otsuses kostja kohustuse alluda sundtäitmisele vastavalt TMS § 180 lg-le 3. Sellele taotlusele ei ole kostja eraldi vastuväiteid esitanud. Siiski ei pea kohus vastava kostja kohustuse resolutsiooni lisamist vajalikuks. TMS § 180 lg 3 reguleerib kohtutäituri pädevust olukorras, kus võlgnik ei täida ettenähtud aja jooksul vabatahtlikult täitedokumenti, millega teda kohustatakse välja andma, üle andma või vabastama kinnisasja. TMS § 2 lg 1 p 1 järgi on täitedokumendiks muu hulgas jõustunud kohtuotsus tsiviilasjas. Seega on TMS § 180 lg-s 3 ette nähtud korra rakendamiseks piisav, kui kohus kohustab kostjat vaidlusaluse kinnisasja valduse üle andma. Käesolevas punktis põhjendatud muudatused resolutsiooni sõnastamisel ei mõjuta nõude
(1)rahuldamise ulatust.
  1. Menetlust lõpetavas lahendis otsustab kohus menetluskulude jaotuse. Käesolevas asjas on otsustamata menetluskulude jaotus kõigis nõuetes, st arvesse tuleb võtta rahuldatud vindiaktsiooninõuet, nõudest loobumist leppetrahvinõudest ja
  2. detsembri
  3. aasta määrusega menetluse lõpetamist teise kostja vastu esitatud vindikatsiooninõudest. Hagi rahuldamise korral jäävad menetluskulud

§ 162lg 1 alusel kostja kanda.

Kui hageja loobub hagist või võtab selle tagasi, siis kannab ta

§ 168

lg 4 kohaselt kostja menetluskulud, välja arvatud juhul, kui ta loobub hagist või võtab selle tagasi seetõttu, et kostja on nõude pärast hagi esitamist rahuldanud. Käesolevas asjas on hageja hagist loobunud põhjusel, et ta ei pea selle nõude täitmist perspektiivikaks. Seega peaks hageja kandma leppetrahvi nõudega seonduvad kulud (v.a tagastatav riigilõiv). Teise kostja vastu esitatud nõudes menetluse lõpetamisega seonduvad kulud on põhjendatud jätta

§ 162lg 4 alusel poolte endi kanda.

Eelmises lõigus esitatu põhjal jaotab kohus kõik menetluskulud viisil, et need jäävad poolte endi kanda, st iga pool kannab enda menetluskulud, v.a tagastatav riigilõiv (vt järgmine lõik) ja kostjate riigi õigusabi kulud. Kohus andis kostjatele riigi õigusabi

  1. septembri
  2. aasta ja
  3. novembri
  4. aasta määrustega kohustuseta hüvitada riigi õigusabi tasu ja kulud, st vastavad kulud jäävad riigi kanda.
  5. Hagejale esitas
  6. mai 2016 kohtuistungil taotluse riigilõivu osaliselt tagastamiseks. Hageja taotleb tagastada pool leppetrahvi nõudelt tasutud riigilõivust, mille palub kanda samale saajale ja arveldusarvele nagu riigilõiv tasuti.

§ 150

lg 2 p 2 näeb ette, et pool menetluses tasutud riigilõivust tagastatakse, kui hageja loobub hagist. Seega on hageja taotlus sisuliselt põhjendatud ja kuulub rahuldamisele osas, mis vastab poolele leppetrahvi nõude tõttu makstud lõivust. Hageja maksis hagi esitamisel riigilõivu kokku 1 000 eurot. Tsiviilasja hind kujunes käesoleval juhul

§ 134

lg 1, § 132 lg 1¹ ja lg 4 p 3, § 124 lg 1 ja analoogia korras § 133 lg 2 alusel järgmiselt. Valduse nõudelt määratud hind on 3 500 eurot ja leppetrahvi nõude hind 21 200 eurot ( = 14082,50 + 19,50 × 365). Seega pidi hageja maksma kokku riigilõivu 900 eurot, aga ilma leppetrahvi nõudeta oleks tulnud tasuda 300 eurot. Järelikult moodustab pool leppetrahvi nõude riigilõivust 300 eurot ( = 600 : 2), mis tuleb hageja taotlusel talle tagastada. Lisaks on hagejal õigus taotleda tagasi 100 eurot enammakstud lõivu, millele kohus viitas samuti hagi menetlusse võtmisel. Kuna lõiv on tasutud enne 1. juulit 2014, siis tagastab lõivu Riigi Tugiteenuste Keskus, kellele kohus edastab otsuse ärakirja pärast jõustumist. Lõivu tagastamise võimaldamiseks märgib kohus resolutsioonis ka andmed lõivu tasumise kontrollimiseks. / allkirjastatud digitaalselt / Mati Maksing kohtunik 7

(7)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.