kohaselt käsunduslepinguga kohustub üks isik (käsundisaaja) vastavalt lepingule osutama teisele 4 isikule (käsundiandja) teenuseid (täitma käsundi), käsundiandja aga maksma talle selle eest tasu, kui selles on kokku lepitud. Pooltevahelise lepingu punkt 2.1 sätestab: „Käesoleva Lepingu alusel osutab Käsundisaaja Käsundiandjale Teenuseid ja Käsundiandja maksab Teenuste osutamise eest Käsundisaajale tasu vastavalt lepingu punktile 5”. Tasu sõltub punkt 5.1 kohaselt kinnisvaraobjekti tehingu edukast lõpuleviimisest. Teenusena on lepingus (punkt 1.1 v) märgitud maakleriteenus, mille käigus kostja kohustus mh tutvustama hageja klientidele hageja teenuseid, otsima hageja nimel müüki kinnisvara, sõlmima käsundiandja nimel maaklerilepinguid jne. Kohtu hinnangul on pooltevahelise lepingu näol tegu maaklerilepinguga.
lg 1 sätestab, et maaklerilepinguga kohustub üks isik (maakler) vahendama teisele isikule (käsundiandja) lepingu sõlmimist kolmanda isikuga või osutama kolmanda isikuga lepingu sõlmimise võimalusele, käsundiandja aga kohustub maksma talle selle eest tasu (maakleritasu).
lg 2 kohaselt kohaldatakse maaklerilepingule käsunduslepingu kohta sätestatut, kui käesolevas peatükis sätestatust ei tulene teisiti.
lg 1 kohaselt on maakleril õigus maakleritasule alates tema vahendamise või osutamise tulemusena lepingu sõlmimisest. Eeltoodule tuginedes on poolte vahel sõlmitud lepingu näol tegu maaklerilepinguga. Järgnevalt analüüsib kohus hageja nõuetega seonduvat. Hageja on esitanud kahel alusel leppetrahvinõuded ning kahju hüvitamise nõude. Esimene leppetrahvinõue summas 5 000 tuleneb lepingu punktist 9.2, mille kohaselt on hagejal õigus nõuda leppetrahvi punktis 3.2.7-3.2.10 ja punktides 4.1 ja 4.6 nimetatud kohustuste rikkumise eest summas 5 000 eurot iga rikkumise kohta. Hageja tugineb sellele, et kostja on rikkunud punkti 3.2.8, mille kohaselt oli kostjal keelatud kasutada hageja kliendiandmebaasist saadud andmeid pärast lepingu lõppemist. Teine leppetrahvinõue tuleneb lepingu punktist 9.3 mille kohaselt lepingu punktis 6 nimetatud konfidentsiaalsuskohustuse ja/või konkurentsipiirangu rikkumisel on hagejal õigus nõuda kostjalt leppetrahvi. Hageja heidab kostjale ette, et viimane tegeles hageja klientide/objektidega pärast lepingu lõppemist - punkt 6.4 kohaselt lepingu lõppemise korral ei ole kostjal õigust edasi tegeleda hageja klientidega, kellega kostja on kontakteerunud hagejale teenuse osutamisel.
lg 1 sätestab, et leppetrahv on lepingus ettenähtud lepingut rikkunud lepingupoole kohustus maksta kahjustatud lepingupoolele lepingus määratud rahasumma. Kohus leiab, et kostja on pooltevahelist lepingut rikkunud mõlemas hageja poolt etteheidetavas küsimuses. Kostja ei ole vaidlustanud hageja väidet, et ta kasutas pärast lepingu lõppemist kliendiandmebaasi. Kostja tunnistas, et osad hageja kliendid pöördusid XXXXi poole ja soovisid jätkata asjaajamist XXXXiga. Seda ei oleks kostja aga lepingu järgi teha tohtinud. Rikkumised on võimalikuks teinud ja vahetult seotud kostja ja hageja vahelise õigussuhtega – XXXXil ei oleks olemata kostja seaduslik esindaja olnud ligipääsu hageja kliendiandmebaasile. Seadusliku esindaja käitumine omistatakse aga juriidilisele isikule, s.o kostjale TsÜS § 132 alusel. Klientide soov töötada XXXXiga ei vabasta kostjat sõlmitud lepingu täitmisest. Kostja on sellise konkurentsipiiranguga nõus olnud ja pidi arvestama piiranguga ning rikkumisest tulenevate tagajärgedega. Eelnevast tulenevalt on kohus seisukohal, et kostja on rikkunud lepingu punkte 3.2.8 ja 6.4. Kostja on esitanud ka väite, et leping on sõlmitud tüüptingimustel, lepingutingimused on hageja kostjale peale sundinud jõupositsioonilt, tingimused ei olnud läbiräägitavad ning lepingu punkt 6.4 on kostjat kahjustav ja seega tühine.
lg 1 sätestab, et „tüüptingimuseks loetakse lepingutingimust, mis on eelnevalt välja töötatud tüüplepingutes kasutamiseks või mida lepingupooled muul põhjusel ei ole eraldi läbi rääkinud ja mida tüüptingimust kasutav lepingupool (tingimuse kasutaja) kasutab teise lepingupoole suhtes, kes ei ole seepärast võimeline mõjutama tingimuse sisu.“ Punkt 6.4 on lepingus järgnevas sõnastuses: „Võttes arvesse Käsundiandja Vara 5 kasutamist ja selle Lepingus sätestatud eesmärki ning arvestades sellest tulenevat Käsundiandja erilist huvi on Pooled kokku leppinud, et nii Lepingu kehtivuse ajal kui Lepingu mistahes alusel lõppemise või ülesütlemise korral on kõik kliendid, kellega Käsundisaaja Lepingu alusel Teenuse osutamisel kontakteerub kinnisvara müügi/üüri vms pakkumiseks, kellele ja kelle kaudu objekte müüb/vahendab, loetavad Käsundiandja klientideks ja Käsundisaajal ei ole õigust vastavate Käsundiandja klientidega pärast Lepingu mistahes alusel lõppemist või ülesütlemist edasi tegeleda ja/või selles osas Käsundiandjaga konkureerida. Eeltoodu all mõistavad Pooled muuhulgas seda, et pärast Lepingu lõppemist või mistahes alusel ülesütlemist Käsundisaaja
lg 1 sätestab, et „kui tasumisele kuuluv leppetrahv on ebamõistlikult suur, võib kohus seda leppetrahvi maksmiseks kohustatud lepingupoole nõudmisel vähendada mõistliku suuruseni, arvestades eelkõige kohustuse täitmise ulatust tema poolt, teise lepingupoole õigustatud huvi ja lepingupoolte majanduslikku seisundit.“ Kohtu hinnangul ei ole alust leppetrahvi vähendada. Kuigi leppetrahvi väljamõistmine ei eelda trahvi nõudjal reaalse kahju tekkimist, võib eeldada, et kostja tegevus põhjustas kahju (nt kaotatud klientidelt saadavad vahendustasud). Leppetrahvi suurus ei ole ülemäära suur ning hageja on trahvi ka ise vähendanud. Asjas esitatud dokumentidele tuginedes ei saa kohus asuda seisukohale, et kostja ei saanud lepingutingimusi mõjutada. See, et kliendid ei tahtnud hagejaga koostööd teha, ei oma tähtsust lepingurikkumise hindamisel ega ka leppetrahvi vähendamise küsimuse lahendamisel. 6 Kliendid võisid küll olla (või on siiani) XXXX OÜ klientideks, kuid see toimus läbi kostja. Isegi kui kostja või XXXX enam XXXX OÜ-ga seotud ei ole, ei muuda see rikkumist tagantjärgi olematuks. Kohus leiab, et taotlus leppetrahvi vähendamiseks ei ole põhjendatud ning see taotlus jääb rahuldamata. Kohus rahuldab eelnevale tuginedes hageja leppetrahvinõude summas 10 000 eurot. Kolmas nõue on kahju hüvitamise nõue summas 473 eurot, mis seisneb õigusabikuludes, mida hageja kandis seoses leppetrahvi nõudmisega. Hageja on esitanud õigusabikulude arved 2016.a aprilli ja mai eest (t lk 32-35), s.o periood mil hageja ja kostja vahetasid nõudekirju ja seisukohti enne kohtumenetlust. Arveid on kokku summas 473 eurot (ilma käibemaksuta). Riigikohus on leidnud, et need on
lg 3 ja
lg 1 alusel kahjuna põhimõtteliselt hüvitatavad (Riigikohtu lahend nr 3-2-1-84-14, p 24).
lg 1 sätestab: „Kui võlgnik rikub kohustust, võib võlausaldaja koos kohustuse täitmisega või selle asemel nõuda võlgnikult kohustuse rikkumisega tekitatud kahju hüvitamist, välja arvatud juhul, kui võlgnik kohustuse rikkumise eest ei vastuta või kui kahju ei kuulu seadusest tulenevalt muul põhjusel hüvitamisele.“
lg 3 kohaselt „otsene varaline kahju hõlmab eelkõige kaotsiläinud või hävinud vara väärtuse või vara halvenemisest tekkinud väärtuse vähenemise, isegi kui see tekib tulevikus, ning kahju tekitamisega seoses kantud või tulevikus kantavad mõistlikud kulud, sealhulgas mõistlikud kulud kahju ärahoidmiseks või vähendamiseks ja hüvitise saamiseks, muu hulgas kahju kindlaks tegemiseks ja kahju hüvitamisega seotud nõuete esitamiseks.“ Õigusabi kasutamise vajadus on hagejal olnud otseses seoses kostjapoolsete rikkumistega ning selle kahju hüvitamine on põhjendatud. Kohus rahuldab kahju hüvitamise nõude summas 473 eurot. Eeltoodust tulenevalt rahuldab kohus hagi ning mõistab kostjalt hageja kasuks välja 10 473 eurot. Otsuses viitamata tõendid jätab kohus arvesse võtmata kuna need on asjasse puutumatud. Kooskõlas TsMS § 162 lg-ga 1 jäävad menetluskulud kostja kanda. TsMS § 174 lg 1 ja 2 alusel määrab kohus menetluskulud kindlaks käesolevas kohtuotsuses. TsMS § 174 lg 1 teise lause kohaselt määrab kohus menetluskulude rahalise suuruse kindlaks ka siis, kui menetlusosalised ei esita menetluskulude kindlaksmääramise taotlust, võttes aluseks menetluskulude nimekirja või tsiviilasja materjalid. Hageja menetluskuludeks on riigilõiv 600 eurot ja õigusabikulud kokku 5 084 eurot. Kostja ei pea õigusabikulusid põhjendatuks – kostjal on kulunud vaidluses kolm korda vähem aega, tegu ei ole keerulise ega pika vaidlusega, hageja on dokumentides korranud oma varasemaid seisukohti või venitanud muul moel dokumendi mahtu. Kostja ei pea põhjendatuks 10 tunnist ajakulu õigusliku analüüsi koostamiseks ja hagejat esindava büroo liikmete omavaheliseks nõupidamiseks, kuna hageja esindaja on veidi enne hagi esitamist esitanud kostjale nõude – põhjendatud kulu hagi koostamisele oleks 2 tundi; lisade komplekteerimine ja menetluskulude nimekirja koostamine ja edastamine on põhjendamatu kulu; kostja vastusega tutvumise ja sellele vastamise põhjendatud kulu oleks 3-4 tundi; menetluskulude nimekirjade osas seisukoha kujundamine ei ole põhjendatud õigusabikulu; 31.10.2016 istungiks ettevalmistamise ja osalemise põhjendatud ajakulu oleks 1,5 tundi; kulu protokolliga seonduvalt on 0,5 tundi, mis on põhjendamatu; hageja 02.11.2016 menetlusdokumendiga seonduvalt on ajakulu 17,1 tundi ilmselge liialdus. TsMS § 138 lg 1 ja 2 järgi on menetluskulud menetlusosaliste kohtukulud ja kohtuvälised kulud, kohtukulud on mh riigilõiv ja asja läbivaatamise kulud. Hagihinnaks on 10 473 eurot ning sellise hinnaga hagilt tuli riigilõivuseaduse kohaselt tasuda riigilõivu 600 eurot. Hageja tasus nõutava riigilõivu. Riigilõivukulu on põhjendatud. 7 TsMS § 143 p 2 kohaselt on asja läbivaatamise kulud dokumentaalse tõendi ja asitõendi saamise kulud. Hageja õigusabi arvel on kajastatud kirje registripäring 2 eurot. Registri väljavõte on kohtule esitatud ning tegu on põhjendatud kuluga tõendi saamiseks. TsMS § 144 lg 1 p 1 kohaselt on kohtuvälised kulud mh menetlusosaliste esindajate ja nõustajate kulud. TsMS § 175 lg 1 sätestab, et „kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust kindlaksmäärava kohtulahendi kohaselt kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud, mõistab kohus kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Lepinguline esindaja on menetlusosalist menetluses esindav advokaat või muu esindaja käesoleva seadustiku §-s 218 sätestatu kohaselt.“ Kohus ei pea täies ulatuses hageja õigusabile kulunud aega või toiminguid põhjendatuks. Hagiavalduse koostamist ja esitamist kajastavad arved nr XXXX ja XXXX ning see ajakulu on kokku 10 tundi. Sellel arvel on õigusteenuse osutajana märgitud mh XXXX, kes analüüsis hagi ja pidas nõu XXXX (0,5 tundi) – see kulu ei ole põhjendatud, kuna XXXX ei ole osalenud menetluses esindajana ning tema tegevusele kulunud aega ei pea vastaspool hüvitama. Kohus peab hagi koostamise põhjendatud ajakuluks kokku 8 tundi. See on mõistlik aeg dokumendi koostamiseks, õigusliku analüüsi läbiviimiseks ja tõendite kogumiseks. Kohus küll nõustub kostjaga, et vaidlusalused teemad ei olnud hagejale teadmata, kuna hageja esindaja esitas ka enne menetlust kostjale nõude, kuid sellele vaatamata võib esmase menetlusdokumendi koostamine võtta mõnevõrra kauem aega. Arve nr XXXX hõlmab ka menetluskulude nimekirja koostamise ja esitamise kulu (0,5 tundi), kuid see kulu ei ole tulenevalt kohtupraktikast (Riigikohtu lahend nr 3-21-4-15) põhjendatud. Arvest nr XXXX nähtuvat kostja vastuse analüüsile kulunud aega 1,1 tundi peab kohus põhjendatuks. Arve nr XXXX kohaselt on hageja seisukoha koostamise ja edastamisega seonduvate toimingute ajakuluks 11,7 tundi, kohus peab põhjendatuks ajakulu 8 tundi. Hagejale oli enne menetluse algust teada, et kostja hinnangul on lepinguline suhe hoopis hageja ja XXXXi vahel. Samas aga on hageja välja toonud põhjalikud seisukohad kostja argumentidele ning taotlustele. Kohus ei pea siinkohal silmas dokumendi pikkust vaid sisulist poolt. Mis puutub menetluskulude osas seisukohtade esitamist, siis selles osas on kulu põhjendatud, sest kohus on andnud tähtaja menetluskulude osas seisukoha esitamiseks. 31.10.2016 istungi ettevalmistamise kuluks on arve nr XXXX järgi 2,3 tundi, kohtu arvates on põhjendatud aeg selleks 1 tund – tegu oli eelistungiga, ei olnud plaanitud tunnistajate ülekuulamist, viimase hageja menetlusdokumendi ja istungi vahele jäi vähem kui kaks nädalat ning menetlus ei olnud istungi toimumise ajaks eriliselt mahukas seisukohtade või tõendite rohkuse tõttu. Arves nr XXXX kajastatud istungil osalemise ja protokolli läbivaatamise ajakulu kokku 0,8 tundi on põhjendatud; protokolli parandamise taotlus ja selle osas kostja vastuse läbivaatamise kulu kokku 0,4 tundi ei ole põhjendatud, sest taotlus jäi rahuldamata (TsMS § 169 lg 3); kostja 18.11.2016 seisukoha läbivaatamise ja hageja seisukoha koostamisele kulunud aeg 18,1 tundi on kohtu arvates liialdatud, põhjendatud ajakulu on 6 tundi, kuna seisukohas peamiselt kinnitati juba eelnevalt esitatud seisukohti. Arve nr XXXX järgi on kohtuistungiks ettevalmistamise aeg ning istungil osalemise aeg kokku 1,8 tundi, mis on põhjendatud kulu. Kokku peab kohus seega hageja õigusabi põhjendatud ajakuluks 26,7 tundi. Tunnitasu 110 eurot peab kohus põhjendatuks ja need vastavad turuhinnale. Eeltoodu põhjal määrab kohus hageja põhjendatud ja vajalike menetluskuludena kindlaks riigilõivu 600 eurot, asja läbivaatamise kulu 2 eurot ja õigusabikulud 2 937 eurot, kokku 3 539 eurot. Need summad mõistab kohus kostjalt välja. Ülejäänud osas jääb hageja menetluskulude kindlaksmääramise taotlus rahuldamata. TsMS § 177 lg 4 kohaselt märgib kohus menetlusosalise taotluse alusel menetluskulude kindlaksmääramise kohtulahendis, et hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb tasuda menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist 8 võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. Hageja taotlusel mõistab kohus välja viivise menetluskuludelt. /Allkirjastatud digitaalselt/ Meelis Eerik Kohtunik 9
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.