Obsah (5)

§ 180§ 178§ 189§ 192§ 183

KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtuasja number 2-15-8253 Määruse tegemise aeg ja koht 6. märts 2017. a, Tallinn Kohtukoosseis Eesistuja Iko Nõmm, liikmed Reet Allikvere, Margo Klaar Kohtua

) § 79 lg-ga 4 vähemalt viis päeva enne koosoleku toimumist.

1. oktoobril
2. a toimunud AS (pankrotis) võlausaldajate üldkoosolekul andis haldur ülevaate kompromissettepanekust ja pani selle vastuvõtmise hääletusele. Kompromissettepaneku vastuvõtmise koosolekust võtsid osa kõik võlausaldajad ja kompromissettepanek võeti üldkoosolekul vastu.
4. novembril
5. a esitas haldur kohtule taotluse võlausaldajate üldkoosolekul sõlmitud kompromissi kinnitamiseks ja pankrotimenetluse lõpetamiseks. Maakohtu määrus
6. Harju Maakohus lõpetas
7. novembri
8. a määrusega tsiviilasja menetluse ning kinnitas võlausaldajate üldkoosolekul
9. oktoobril
10. a tehtud kompromissotsuse, mille kohaselt tasub AS (pankrotis) pankrotimenetluse kulude katteks 600 eurot ja kaitstud nõuete katteks kokku 4400 eurot järgnevalt: Jrk 1 2 3 4 Võlausaldaja AS Eesti Krediidipank MS HE OÜ Santome Tunnustatud nõue 139 136,21 Jaotis Välja makstav summa 23,70 1042,68 83 085 250 000 114 920 14,15 42,58 19,57 622,63 1873,48 861,20 Maakohus märkis, et kompromissi kehtivuse tähtajaks on 4 pangapäeva alates kompromissotsust kinnitava määruse jõustumisest. Selle tähtaja jooksul maksab võlgnik eelnimetatud summad välja. Kompromissi täitmise üle teostab järelevalvet pankrotihaldur Maire Arm ning kompromissi kehtivuse ajal võib võlgnik kompromissis nimetatud tehinguid teha ja võlgniku vara käsutada üksnes pankrotihaldur Maire Armi nõusolekul.
11. Maakohtu põhjenduste kohaselt vastab kompromissotsus

§ 180nõuetele, kuna kompromiss otsustati vajaliku häälteenamusega.

1. oktoobri
2. a võlausaldajate üldkoosoleku protokolli kohaselt osalesid koosolekul kõik neli võlausaldajat. Kompromissi poolt hääletas kolm võlausaldajat, seega rohkem kui pool kohalviibijatest. Poolt hääletanud võlausaldajatel oli kokku 448 häält, vastu hääletanud võlausaldajal 139 2 häält, seega poolt hääletanud võlausaldajate nõuded kokku on rohkem kui 2/3 nõuete summast.
3. Kohus leidis, et kompromissi tegemisel on järgitud pankrotiseadusest tulenevaid nõudeid. Kompromissotsuse on teinud üldkoosolek tulenevalt

§ 178lg-st 3.

Kompromissi poolt on hääletanud

§ 180lg 3 tingimustele vastav osa võlausaldajatest.

Nõuete kaitsmise koosolek on toimunud (

§ 180lg 2).

Kompromiss hõlmab kõiki võlausaldajaid, kelle nõuded on kaitstud ning nõuete rahuldamiseks on määratud tähtaeg neli pangapäeva kompromissi kinnitava kohtumääruse jõustumisest (

§ 180lg 1).

Kohtul puuduvad andmed, et kompromiss oleks tehtud pettuse mõjul või oleks rikutud pankrotiseaduse sätteid. 8.

§ 189lg 1 kohaselt teostab kompromissi üle järelevalvet pankrotihaldur.

Tulenevalt

§-st 184 lg 4 jätab kohus pankrotihalduri vabastamata. Haldur vabastatakse

§ 192lg 2 alusel pärast kompromissi tähtaja möödumist.

Määruskaebus

1. Võlausaldaja I esitas määruskaebuse, milles palub maakohtu määrus tühistada ja teha uus määrus, millega jätta kompromiss kinnitamata ja menetluskulud halduri kanda.
2. Määruskaebuse kohaselt ei ole kohus määruse tegemisel lähtunud pankrotimenetluse ja tsiviilkohtumenetluse nõuetest. Maakohus pidanuks kompromissi kinnitamisel ja pankrotimenetluse lõpetamisel lisaks formaalsete nõuete täitmisele kontrollima ka kompromissi sisu vastavust tehingule esitatavale nõuetele.
3. Maakohus on piirdunud üksnes võlausaldajate häälte lugemisega, jättes seejuures täiesti tähelepanuta kompromissiga tekkinud õigussuhte sisu. Kompromissi alusel kuulub võlausaldajale I väljamaksmisele 0,75% tunnustatud nõudest. Võlausaldaja I juhib kohtu tähelepanu, et võlgnik ei ole kogu pankrotimenetluse kestel teinud pankrotivara kasuks ainsatki makset. Puuduvad mistahes objektiivsed asjaolud, millele toetudes võiks õigussuhte tahtevastast ümberkujundamist sellises ulatuses aktsepteerida.
4. Maakohus ei ole halduri taotlust kompromissi kinnitamises ja võlausaldajate üldkoosoleku otsust sisuliselt kontrollinud. Maakohtu määruses puuduvad mistahes sisulised põhjendused ning määrusest ei ole aru saada, mille alusel jõudis kohus järeldusele, et kompromissiga on samaväärselt kaitstud nii võlgniku kui ka võlausaldajate huvid. Kompromissi eesmärk ei ole võlgniku võlgadest vabastamine, vaid temalt ülemääraste (lootusetute) kohustuste võtmine.
5. Võlausaldaja I on seisukohal, et kohtule kinnitamiseks esitatud kompromiss ei ole õiglane ning on tühine TsÜS § 86 järgi kui heade kommete vastane tehing.
6. Võlgnikule jäänud kohustuste maht kokku on vähem kui neljakordne Eesti keskmine palk. Võlausaldaja I arvates on võlgnikult oodatav sooritus naeruväärselt vähene, arvestades võlausaldajate kanda jääva kahjuga. Kohtu järelevalve sisuline puudumine on loonud olukorra, kus pankrotimenetluse kaudu on võlgnikul võimalik vabaneda täitmata kohustustest ilma pingutusi tegemata. Võlgniku olukord on võrreldamatult kergem, kui võetud kohustusi täitvatel vastutustundlikel laenusaajatel. Sellise mõtteviisi toetamine ei vasta ühiskonnas ausalt ja vastutustundlikult mõtlevate inimeste õiglustundele. Ilma kaalukate argumentideta (töövõime puudumine, kõrge iga, palju ülalpeetavaid jmt) rohkem kui 99% ulatuses võlgniku vabastamine kohustuste täitmisest ei tohiks olla kompromissi üle hääletades vähemusse jäänud võlausaldajale siduv.
7. Maakohus ei ole pööranud tähelepanu asjaolule, et üks kompromissi poolt hääletanud võlausaldajatest on võlgniku lähikondne MS, kelle nõudel on ilmsed näilikkuse tunnused.
8. Võlausaldaja I hinnangul on võlausaldajate kompromiss tühine muu hulgas ka põhjusel, et kompromissi poolt hääletanud võlausaldajate ühise tegutsemise eesmärk on 3 määruskaebuse esitaja huve kahjustada. Nimelt on kompromissi poolt hääletanud võlausaldajatel võimalik oma nõudest võlgniku vastu loobuda ka ilma kompromissita. Vastus määruskaebusele
9. Võlgnik vaidles määruskaebusele vastu ja palus jätta selle rahuldamata. Edasine menetluse käik
10. Harju Maakohus võttis määruskaebuse menetlusse, jättis selle rahuldamata ja saatis TsMS § 663 lg 5 alusel läbivaatamiseks Tallinna Ringkonnakohtule. Ringkonnakohtu seisukoht
11. Ringkonnakohus, tutvunud tsiviilasja materjaliga, leiab, et Harju Maakohtu
12. novembri
13. a määrus on seaduslik ja põhjendatud ning määruskaebuse väited ei anna alust eelnimetatud määruse tühistamiseks. Vastavalt tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 657 lg 1 p-le 1 ja §-le 659 jätab ringkonnakohus maakohtu määruse muutmata ning määruskaebuse rahuldamata. 20.

§ 178

lg 1 kohaselt on kompromiss võlgniku ja võlausaldajate vaheline kokkulepe võlgade tasumise kohta, mis seisneb võlgade vähendamises või nende tasumise tähtaja pikendamises.

§ 183

lg 2 kohaselt ei kinnita kohus kompromissi, kui kompromissi tegemisel ei ole järgitud pankrotiseaduses sätestatud nõudeid või kui kompromiss on tehtud pettuse mõjul. Kohus peab kompromissi kinnitamisel omal algatusel kontrollima seda, kas kompromiss vastab formaalselt seaduse nõuetele ja kas kompromissi ei saavutatud hääletusega mõnda võlausaldajat teistega võrreldes hea usu põhimõtte vastaselt kahjustades või eelistades. Muul alusel kompromissi kinnitamata jätmise eelduseks on vastava vastuväite esitamine kohtule ja selle põhjendamine. Esmajoones puudutab see väiteid kompromissi tühisuse või tühistamise kohta mõne lepinguosalise poolt näiteks pettuse või olulise eksimuse tõttu (vt Riigikohtu

1. mai
2. a määrus nr 3-2-1-53-05, p 23). Antud juhul puudub vaidlus selle üle, et kompromiss vastab formaalselt pankrotiseaduses sätestatud nõuetele.
3. Ringkonnakohtu hinnangul ei anna maakohtu määruse tühistamiseks alust määruskaebuse väide, mille kohaselt on võlausaldaja I nõude rahuldamise ulatus ebamõistlikult väike. Kompromissi puhul on tegemist järeleandmiste teel tehtud otsustusega, mis sõltub võlausaldajate enamuse tahtest. Praegusel juhul on võlausaldajate enamus hääletanud kompromissiotsuse vastuvõtmise poolt. Ringkonnakohtul puudub alus arvata, et kompromissi kinnitamisega rikutakse võlausaldajate ühiseid huve. Paljasõnaline on määruskaebuse esitaja etteheide teistele võlausaldajatele, et kompromissi poolt hääletades oli nende ühise tegutsemise eesmärgiks võlausaldaja I huve kahjustada. Igale võlausaldajale tehakse protsentuaalselt sama suur (s.o 0,75%) väljamakse, mistõttu ei ole eelistatud ühtegi võlausaldajat ja antud juhul kannavad kahju kõik võlausaldajad mitte üksnes võlausaldaja I. Seejuures tuleb arvestada, et seaduses ei ole ette nähtud kompromissi sõlmimise puhul võlausaldajate nõuete rahuldamise alammäära.
4. Riigikohus on selgitanud, et kohus ei saa jätta kompromissi kinnitamata üksnes seetõttu, et pankrotivõlgniku majanduslik olukord võimaldaks rahuldada võlausaldajate nõudeid kompromissiga ettenähtust suuremas ulatuses. Kompromissi kinnitamata jätmist võib sellega põhjendada üksnes juhul, kui sellega kahjustataks või eelistataks mõnd võlausaldajat ebaproportsionaalselt (vt Riigikohtu
5. mai
6. a määrus nr 3-2-1-5305, p 22). Ringkonnakohus leiab, et võlausaldaja I ei ole toonud kohtu ette ka asjaolusid, mis võimaldaks arvata, et mõnda võlausaldajat oleks eelistatud või et tema nõue kuuluks kompromissi kinnitamata jätmisel rahuldamisele oluliselt suuremas ulatuses kui 0,75%. 4 Asja materjalist nähtuvalt on võlgniku pankrotimenetluses tunnustatud nõudeid kokku summas 587 141,21 eurot (tl 53) ning võlgniku väljavaated nõudeid rahuldada sisuliselt puuduvad, s.o ajutise halduri aruande kohaselt oli võlgnikul vara 90,02 eurot ning võlgniku igakuine sissetulek on töötasu 520 eurot ja riiklikud peretoetused (tl 23-28). Lisaks tuleb võlgnikul kanda pankrotimenetluse kulud 600 eurot.
7. Määruskaebuse esitaja väide, et võlausaldaja MS nõudel on näilikkuse tunnused üksnes seetõttu, et ta on võlgniku lähikondne, on oletuslik.
8. Vastavalt TsMS § 171 lg-le 1 jäävad määruskaebuse menetlemisest tingitud menetluskulud võlausaldaja I kanda. Teised menetlusosalised ei ole menetluskulude väljamõistmise taotlust esitanud ja seega neil puuduvad menetluskulud, mida rahaliselt kindlaks määrata. (allkirjastatud digitaalselt) Reet Allikvere (allkirjastatud digitaalselt) (allkirjastatud digitaalselt) Margo Klaar Iko Nõmm 5