← Eesti

2-15-120741/22

Obsah (7)§ 402§ 407§ 164§ 108§ 401§ 397§ 113

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohtu nimetus Harju Maakohus Kohtunik Toomas Ventsli Otsuse avalikult teatavakstegemise aeg ja koht 01. veebruar 2017.a, Tallinn, Kentmanni kohtumaja Tsiviilasja numbe

) §-le 401 krediidileping on leping, millega üks isik (krediidiandja) kohustub andma teise isiku (krediidisaaja) käsutusse rahasumma (krediit), krediidisaaja aga kohustub tasuma krediidilt intressi ja lepingu lõppemisel krediidi tagasi maksma. Kehtinud

§ 402

järgi tarbijakrediidileping on krediidileping, millega oma majandusvõi kutsetegevuses tegutsev krediidiandja annab või kohustub andma tarbijale krediiti või laenu. Kehtinud

§ 407

lg 1 kohaselt kui krediidiasutus annab tarbijale krediiti viisil, et lubab tarbijal arvelduskontot teatud suuruses ületada (arvelduskrediit), ei kohaldata käesoleva seaduse §-des 404406 sätestatut. Vastavalt kehtinud

§ 407

lg 5 käesoleva paragrahvi lõigetes 1–4 sätestatut kohaldatakse ka krediitkaardi vahendusel antavatele tarbijakrediitidele. Kohus leiab, et AS-i Swedbank ja kostja vahel 23.12.2009 sõlmitud leping vastab tarbijakrediidilepingu tunnustele.

  1. Kostja on oma vastuses viidanud regulatsioonile, mis puudutab tehingu tühisust seoses heade kommetega. Kohus saab aru, et kostja on soovinud väita, et 23.12.2009 leping on tühine, kuna poolte vastastikuste kohustuste väärtus on heade kommete vastaselt tasakaalust väljas. Hageja on seisukohal, et krediidi ja selle eest makstava tasu vahekord oli tasakaalus ning leping heade kommete vastane ei ole.
  2. TsÜS 86 lg 1 kohaselt heade kommete või avaliku korraga vastuolus olev tehing on tühine. Lahendis 3-2-1-186-13 (p 22) on Riigikohus avaldanud seisukohta, et TsÜS § 86 lg-t 1 on võimalik kohaldada juhul, kui krediidilepingust tuleneva krediidi ja selle eest makstava tasu vahekord on tasakaalust väljas sedavõrd erakordselt suures ulatuses, mis õigustab lugeda tehingu heade kommete vastaseks ka krediidisaaja sundolukorda hindamata. Kolleegiumi arvates võib vähemalt eelduslikult olla sellise olukorraga tegu, kui krediidi kulukuse määr ületab krediidi andmise ajal Eesti Panga viimati avaldatud keskmist krediidiasutuste poolt eraisikutele antud tarbimislaenude kulukuse määra enam kui kuus korda. Nähtuvalt 23.12.2009 lepingust tuli kostjal tasuda krediidi kasutamise eest intressi 18% aastas. Hageja on esitanud arvestuse (tl 102), mille kohaselt oli lähtudes nimetatud intressimäärast 23.12.2009 lepingu krediidikulukuse määr 22,56%. Kohus peab võimalikuks nimetatud arvestusest lähtuda. Kostja hageja arvestusele vastuväiteid esitanud ei ole, samuti ei ole kostja esitanud oma seisukohta krediidikulukuse määra osas, kuigi kohus vastavale vajadusele poolte tähelepanu 16.08.2016 e-kirjaga juhtis. Hageja väljatoodu selle osas, et Swedbank AS arvestas intressi tegelikkuses 16% aastas, ei ole krediidikulukuse määra hindamisel asjassepuutuv, kuna see ei mõjuta lepingus kokkulepitut. Seetõttu ei oma asjas tähendust ka väljavõte lepingu info kohta (tl 100) ja nimetatud tõendit kohus ei hinda. Kohus jätab tähelepanuta ka hageja arvestuse, mis on esitatud lähtudes eeldusest, et intressimäär on 16% (tl 101).
  3. Hageja on esitanud väljavõtte Eesti Panga veebilehelt (tl 103), mille kohaselt oli 2009.a. detsembris eraisikutele antud tarbimislaenude kulukuse määr 28,05%. 23.12.2009 lepingu krediidikulukuse määr 22,56% jääb seega alla Eesti Panga viimati avaldatud keskmist 3

(6)krediidiasutuste poolt eraisikutele antud tarbimislaenude kulukuse määra. Seetõttu ei ole võimalik asuda seisukohale, et 23.12.2009 lepingust tuleneva krediidi ja selle eest makstava tasu vahekord oli tasakaalust väljas ning tasakaalust väljast sedavõrd suures ulatuses, et leping tuleks lugeda eelduslikult vastuolus olevaks heade kommetega ilma krediidisaaja sundolukorda hindamata.
  1. Vastavalt TsÜS § 86 lg 2 p 1-2 tehing on heade kommetega vastuolus muu hulgas, kui pool teab või peab teadma tehingu tegemise ajal, et teine pool teeb tehingu tulenevalt oma erakorralisest vajadusest, sõltuvussuhtest, kogenematusest või muust sellisest asjaolust, ja kui: 1) tehing on tehtud teise poole jaoks äärmiselt ebasoodsatel tingimustel või 2) pooltele tulenevate vastastikuste kohustuste väärtus on heade kommete vastaselt tasakaalust väljas. Vastavalt 23.12.2009 kehtinud TsÜS § 86 lg 3 kui käesoleva paragrahvi lõike 2 punktis 2 nimetatud vastastikuste kohustuste väärtus on heade kommete vastaselt ebamõistlikult tasakaalust väljas, siis eeldatakse, et pool teadis või pidi teadma teise poole erakorralisest vajadusest, sõltuvussuhtest, kogenematusest või muudest sellistest asjaoludest. Tarbijakrediidilepingute puhul eeldatakse, et pooltele tulenevate vastastikuste kohustuste väärtus on heade kommete vastaselt tasakaalust väljas muu hulgas, kui tarbija poolt tasumisele kuuluva krediidi kulukuse määr ületab krediidi andmise ajal Eesti Panga viimati avaldatud keskmist krediidiasutuste poolt eraisikutele antud tarbimislaenude kulukuse määra enam kui kolm korda. Käesolevas lõikes nimetatud krediidi kulukuse määra igakuise avaldamise korraldab Eesti Pank oma veebilehel.
  2. Kostja ei ole välja toonud, et ta oleks sõlminud 23.12.2009 lepingu tulenevalt oma erakorralisest vajadusest, sõltuvussuhtest, kogenematusest või muust sellisest asjaolust. Samuti ei ole kostja välja toonud asjaolusid, mille alusel võiks asuda seisukohale, et lepingutingimused olid kostja jaoks äärmiselt ebasoodsad. Kuna lepingu krediidikulukuse määr jäi alla Eesti Panga viimati avaldatud keskmist krediidiasutuste poolt eraisikutele antud tarbimislaenude kulukuse määra, ei saa asuda ka seisukohale, et lepingupoolte vastastikuste kohustuste väärtus oli heade kommete vastaselt tasakaalust väljas. Eeltoodust tulenevalt asub kohus seisukohale, et 23.12.2009 leping ei ole TsÜS § 86 lg 1 alusel tühine vastuolu tõttu heade kommetega.
  3. Vaidlus puudub, et kostja kasutas 23.12.2009 lepingu alusel krediiti 3177,09 eurot (lepingul sooritatud operatsioonide detailne ja üldine ülevaade, tl 32-34, tl 35). Vastavalt lepingu p 11.4 lõpeb leping kaardi sulgemisel või kehtivuse läbisaamisel, kui konto omanik või kaardi valdaja ei soovi uut kaarti või ei võta uut kaarti pangalt vastu lepingu punktis 10.4 toodud tähtaja jooksul. Pooled ei vaidle, et kostja kasutusse antud krediitkaardi kehtivus lõppes ning kuna kostja uut kaarti vastu ei võtnud, lõppes 23.12.2009 leping 28.02.
  5. Kohus leiab, et kuna 23.12.2009 lepingust tulenev õigussuhe AS-i Swedbank ja kostja vahel 28.02.2013 lõppes, siis lõppes ka kostja 23.12.2009 lepingust tulenev õigus krediidi kasutamiseks ning AS-il Swedbank tekkis õigus nõuda kostjalt kasutatud krediidisumma tagastamist. Vaidlus puudub, et AS Swedbank loovutas 07.05.2014 nõuete loovutamise lepinguga oma 23.12.2009 lepingust tulenevad nõuded kostja vastu hagejale (nõuete loovutamise leping tl 41-46, loovutamise teade tl 70). Vastavalt

§ 164lg 2 nõude loovutamisega astub uus võlausaldaja senise asemele.

Pooled ei vaidle, et kostja on jätnud tagastamata kasutatud krediidi summas 3 177,09 eurot. Hageja ja kostja sõlmisid küll 15.08.2014 võlgnevuse tasumiseks maksegraafiku (tl 71), mille kohaselt pidanuks kostja osamaksetena kuni 28.02.2015 tasuma mh tagastamata krediidisumma, kuid kostja maksegraafikut ei täitnud, tasudes selle alusel üksnes 90 eurot, mille hageja arvestas sissenõudmiskulu ja maksegraafiku koostamise tasu katteks.

§ 108

lg 1 kohaselt kui võlgnik rikub raha maksmise kohustust, võib võlausaldaja nõuda selle täitmist. Kohus mõistab kostjalt hageja kasuks välja tagastamata krediidisumma 3 177,09 eurot

§ 108lg 1 alusel.

16. Tulenevalt

§ 401

lg 3 kohaldatakse krediidilepingule laenulepingu kohta sätestatut, kui seadusest ei tulene teisiti.

§ 397lg 1 kohaselt majandus- või kutsetegevuses antud laenult tuleb maksta intressi.

Muu laenulepingu korral tuleb intressi maksta üksnes juhul, kui see on kokku lepitud. Vastavalt 23.12.2009 lepingule tuli kostjal tasuda krediidi kasutamise eest intressi 18% aastas. Hageja 4

(6)on lähtunud intressi arvestamisel määrast 16% aastas ning nõuab krediidisumma 3 177,09 euro kasutamise eest perioodil 10.02.2013-28.02.2013 (50 päeva) intressi 70,50 eurot. Pooled ei vaidle, et nimetatud perioodi eest on kostjal intress tasumata. Kohus mõistab kostjalt hageja kasuks välja tasumata intressi 70,50 eurot

§ 397

lg 1 ja

§ 108lg 1 alusel.

  1. Hageja on välja toonud, et Swedbank AS saatis (ümbrik koos postiteatisega, tl 37-40) 19.04.2013 kostjale kirja (tl 36), millega andis kostjale täiendava tähtaja oma kohustuste täitmiseks kuni 04.05.
  2. Hageja soovib nõuda kostjalt viivist alates 04.05.
  3. Alates 15.04.2013 kehtiva

§ 113

lg 1 kohaselt rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse käesoleva seaduse §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub kaheksa protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. Hageja on arvestanud tagastamata krediidisummalt 3 177,09 eurolt viivist perioodil 04.05.2013-18.12.2015 (so oma nõude hagi vormis esitamiseni, 958 päeva)

§ 113lg 1 teises lauses sätestatud määras kokku 608,73 eurot.

Kohus mõistab kostjalt hageja kasuks välja viivise 608,73 eurot

§ 113lg 1 alusel.

18. Hageja on palunud välja mõista seadusjärgses määras ka viivise põhivõlgnevuselt, mis muutub sissenõutavaks alates hagi esitamisest, kuni põhivõlgnevuse tasumiseni. TsMS (tsiviilkohtumenetluse seadustik) § 367 kohaselt viivisenõude võib koos põhinõudega esitada hagis selliselt, et taotletakse viivise, mis ei ole hagi esitamise ajaks veel sissenõutavaks muutunud, väljamõistmist kohtult mitte kindla summana, vaid täielikult või osaliselt protsendina põhinõudest kuni põhinõude täitmiseni. Eelkõige võib viivist nõuda selliselt, et kohus mõistaks selle välja kindla summana kuni otsuse tegemiseni ja edasi protsendina põhinõudest. Juhindudes TsMS § 367 mõistab kohus kostjalt hageja kasuks välja ka viivise põhinõudelt (3 177,09 eurolt)

§ 113

lg 1 teises lauses sätestatud määras alates 18.12.2015 kuni põhinõude täitmiseni

§ 113lg 1 alusel.

  1. Hageja on avaldanud, et hagiavalduse lisana 6 kohtule esitatud teavitus nõude loovutamise kohta (tl 47) on kohtule esitatud ekslikult ning nimetatud tõend ei seondu käesoleva vaidlusega. Kuna kumbki pool nimetatud tõendile tugineda ei soovi, siis jätab kohus selle tõendi tähelepanuta.
  2. TsMS § 162 lg 1 alusel kannab hagimenetluse kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuna kohus rahuldab hagi, jäävad menetluskulud kostja kanda. TsMS § 174 lg 1 kohaselt menetluskulude rahalise suuruse määrab menetluskulude jaotuse alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks asja menetlev kohus samas tsiviilasjas, millega seoses kulud tekkisid. Kohus määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks ka siis, kui menetlusosalised ei esita menetluskulude kindlaksmääramise taotlust, võttes aluseks menetluskulude nimekirja või tsiviilasja materjalid. Hageja esitatud menetluskulude nimekirja kohaselt on hagejal tekkinud menetluskulu 350 eurot, mis seisneb kulus riigilõivule.
  3. TsMS § 138 lg 1 ja 2 ja § 139 lg 2 alusel on riigilõiv menetluskulu, mis tasutakse vastavalt riigilõivuseaduses (RLS) sätestatule. Hagihind on 4088,25 eurot. Nimetatud hinnaga hagi esitamiselt tuleb RLS § 59 lg 1 ja lisa 1 järgi tasuda 350 eurot riigilõivu. Nähtuvalt toimikus olevatest makseandmetest on hagi esitamiselt õigesti tasutud 350 eurot (maksekäsu kiirmenetluses 139,39 eurot, tl 2; hagi esitamisel täiendavalt 210,61 eurot, tl 59). Hüvitamisele kuuluvate menetluskulude suurus on seega 350 eurot. Kohus mõistab kostjalt hageja kasuks välja menetluskulu 350 eurot. TsMS § 177 lg 4 alusel märgib kohus vastavalt hageja taotlusele, et kostjal tuleb tasuda hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses.
  4. Hageja on avaldanud seoses 25.08.2016 kohtuistungiga kantud menetluskulude suuruseks lepingulise esindaja kulud 150 eurot. Kohtu hinnangul on lepingulise esindaja kulud suurusjärgus 150 eurot vajalikud ja põhjendatud, sest hõlmavad menetluskulude nimekirja kohaselt nii tsiviilasja 5

(6)materjalidega tutvumist, kohtuistungiks ettevalmistumist kui ka esindust kohtuistungil. Kohus määrab kindlaks hageja lepingulise esindaja kulud ja mõistab kostjalt hageja kasuks välja. /allkirjastatud digitaalselt/ Toomas Ventsli kohtunik 6
(6)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.