← Eesti

2-15-5275/37

Obsah (13)§ 651§ 456§ 657§ 654§ 442§ 436§ 231§ 174§ 176§ 175§ 171§ 177§ 178

Tsiviilasi nr: 2-15-5275 KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Tallinna Ringkonnakohus, tsiviilkolleegium Kohtukoosseis Eesistuja Indrek Parrest, liikmed Krista Kirspuu ja Margo Klaar Otsuse tegemise

) § 442 lg 8 nõudeid, sest kohus ei selgitanud, kuidas pidi kostja ette nägema, et kliiniku tegevus ca 2 nädala pärast seiskub ja teised kolm omaniku ei kavatsegi kliinikut uuesti taaskäivitada. Kui hageja sooviks oli tegevuse jätkamine, siis oli ka põhjendatud töötajate jätkuv koolitamine.

  1. PP välisreisile Hispaaniasse tehtud kulutused ei kuulu kostja hinnangul temalt väljamõistmisele. PP kohtuistungil antud ütlused kinnitasid, et tegemist oli hageja huvides tehtud reisiga. Maakohus andis PP ütlustele vale hinnangu. Kostjale jääb arusaamatuks, millel põhineb kohtu järeldus, et tegemist oli isiklikeks vajadusteks tehtud kulutusega. See, kas kohtumine Valencias kestis pool tundi või rohkem, ei oma tähtsust, sest kohtumiseks tuli sinna kohale sõita. Ka see, kas reis osutus hiljem kasumlikuks, ei oma tähtsust. Seda polnud võimalik ette prognoosida. See, et PP on kostja sugulane, pole samuti oluline. Näiteks perefirmade puhul ei saa ainuüksi sugulussuhte põhjal eeldada, et kulutused (sh palk) on alusetud.
  2. Kostja ei nõustu temalt 6850 euro väljamõistmisega. Kohtu järeldused on vastuolulised. Kohus pole võtnud seisukohta selles, kas 6850 eurot on tasutud hageja kassasse. Juhul, kui seda summat pole kassasse laekunud, siis järelikult pole OÜ FHK Kliinik oma makskohustust täitnud, mistõttu kostja ei saanud midagi ära omastada. Maakohus jättis palgavõlgnevuse tuvastamisel arvestamata kostja selgitustega. Kostjale jäeti igakuiselt mingi osa palgast välja maksmata. Hageja raamatupidaja ekiri kostja palgavõla kohta seisuga 20.09.2013 pidi sisaldama ka kostjale 17.09.2013 tehtud maksed 3975 eurot ja 1500 eurot. Hageja väide, et neid maksed raamatupidaja 20.09.2013 ei arvestanud, oli paljasõnaline. Kohus asus põhjendamatult seisukohale, et kostja pole tõendanud, et tal oli õigus hagejalt väljamakseid saada. Vaidlus puudub, et kostja töötas hageja juures peaarstina. Isegi kui nõustuda, et OÜ FHK Kliinik 7

(15)Tsiviilasi nr: 2-15-5275 maksis 6 850 eurot hageja kassasse, siis kostjal oli õigus sellest summast endale välja maksta palgavõla katteks 2 066,88 eurot.
  1. Kostja vaidlustas maakohtu otsuse ka osas, milles maakohus rahuldas hageja nõude alusetult saadu kostjalt väljanõudmiseks summas 4600 eurot. Kohus kohaldas ÄS § 181 lg-t 3 valesti. Kohus jättis hindamata, kas tehing tehti turuhinna alusel. Maakohus märkis, et mistahes turuhinna alusel tehtav müügileping pole lubatav, sealjuures selgitamata, millisel õigusnormil selline (ebaõige) järeldus põhineb. Hagejalt 4 600 euro väljamõistmine on vastuolus hea usu põhimõttega, sest seda mööblit kasutatakse hageja juhatuse liikme TM tütre RM stuudios "Mila Studio". Teiseks on hageja kinnitanud, et tegelikult ei antud tehingu käigus kostjale 4600 eurot üle, vaid vormistati fiktiivne kviitung. Seega ei pea kostja ka tehingu tühisuse korral hagejale midagi tagastama.
  2. Kostja palus jätta menetluskulud hageja kanda ja määrata menetluskulud kindlaks. Alusetu on maakohtu seisukoht, et menetluskulude nimekirja puudumisel pole võimalik kulude suurust kindlaks määrata. Vastustaja seisukoht
  3. Hageja vaidles apellatsioonkaebusele vastu ja palus jätta selle rahuldamata. Ringkonnakohtu seisukoht
  4. Kooskõlas

§ 651

lg-ga 1 kontrollib ringkonnakohus apellatsiooni korras esimese astme kohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud. Harju Maakohtu 10.02.2016 otsust ei ole praegusel juhul vaidlustatud osas, millega hageja nõuded jäeti rahuldamata. Vastavas osas on maakohtu otsus

§ 456lg 2 p 1 ja lg 4 alusel jõustunud.

Kontrollitavas osas ei anna apellatsioonkaebuse väiteid kolleegiumi hinnangul alust maakohtu otsuse tühistamiseks. Ringkonnakohus jätab maakohtu otsuse resolutsiooni muutmata, täiendades kooskõlas

§ 657lg 1 p-ga 21 otsuse põhjendusi.

Kostja apellatsioonkaebust ei rahuldata. 34. Maakohus on rahuldanud hageja hüvitisnõude 409,69 euro ulatuses seoses hageja kantud kuludega PP välisreisile (reisile Hispaaniasse). Ringkonnakohus nõustub maakohtu lõppjäreldusega, et tegemist oli hageja jaoks mittevajaliku kulutusega ning apellatsioonkaebuse väited ei anna alust selles osas hageja nõude rahuldamata jätmiseks. Nõude seda osa puudutavaid maakohtu otsuse põhjendusi tuleb kolleegiumi hinnangul siiski täiendada. Samuti nähtub asja materjalidest, et kõnealune reis toimus 28.09.-06.10.2012, mitte 28.09.-06.10.2013, nagu on märgitud maakohtu otsuse põhjendustes. Ringkonnakohus leiab, et PP poolt antud ütluste (II kd, tl 282) ja JS 11.11.2012 e-kirja (I kd, tl 89) põhjal ei saa pidada usutavaks, et kostja väidetud tööalane kohtumine Hispaanias üldse toimus. PP on olnud kohtule antud ütlustes äärmiselt üldsõnaline ning ei ole suutnud nimetada ühetegi nime või kontakti, kellega ta Hispaanias Valencias väidetavalt kohtus ning milliste toodetega seal tutvus. 8

(15)Tsiviilasi nr: 2-15-5275 Kolleegiumi hinnangul ei saa PP ütlustest järeldada, et tegemist oli hageja huvides tehtud reisiga. Kuna kõnealuse reisi organiseeris kostja ning tema nõusolekul kanti reisi kulud hageja vahenditest (I kd, tl 89 ja tl 20130), mõistis kohus kostjalt 409,69 eurot õigesti välja.
  1. Kolleegiumi hinnangul tuleb lisaks nõustuda hageja märgituga, et isegi kui kostja väidetud kohtumine Valencias toimus, ei saaks sellest praegusel juhul veel järeldada, et kostja on toiminud PP välisreisile lähetades korraliku ettevõtja hoolsusega. Vajaliku Euroopa kvaliteedimärgistuse puudumise oleks saanud mõistlikult kindlaks teha töötajat Hispaaniasse lähetamata (nt vastava järelepärimise saatmisel e-kirja teel).
  2. Iseenesest võib nõustuda apellatsioonkaebuses märgituga, et väidetavalt toimunud kohtumise kestvusel ning reisi tulemuslikkusel ei ole iseseisvat tähtsust. Samas ei ole maakohus nendele asjaoludele ka oma otsust rajanud. PP sugulus kostjaga ei oma materiaalõiguse kohaldamise seisukohalt iseseisvat õiguslikku tähtsust, kuid omab kindlasti tähtsust kostja väidete veenvuse ja PP ütluste kui tõendi hindamisel. Selles kontekstis võis maakohus sugulusele tähtsust omistada.
  3. Muus osas järgib ringkonnakohus maakohtu otsuse põhjendusi ega pea

§ 654lg-st 6 juhindudes vajalikuks neid üle korrata.

Vastuseks apellatsioonkaebuse ülalkäsitlemata väidetele märgib kolleegium järgmist.

  1. Kostja ei nõustu maakohtu järeldusega, et 15.09.2013 ja 23.09.2013 tehtud tehingutega on tekitatud hagejale kahju 4773,60 eurot (hageja kaotas 14.02.2012 sõlmitud üürilepingu alusel üürileandjale tasutud tagatisraha). Kolleegiumi hinnangul on maakohtu otsus vastavas osas seaduslik ja põhjendatud.
  2. Maakohtu järeldused on selgelt seostavad kohtu tuvastatud asjaoludega ja seisukoha kujunemine jälgitav. Kostja poolt hageja nimel 15.09.2013 ja 23.09.2013 tehtud tehingud olid ilmselgelt omavahel seotud. Hageja jaoks kahjulik tagajärg vaidlusaluse 4773,60 euro osas saabus lõplikult 23.09.2013 sõlmitud allüürilepingu lõpetamise kokkuleppega. Selle kokkuleppe p-s 4 Foorumi Hambakliinik OÜ sisuliselt loobus oma nõuetest OÜ FHK Kliinik (endise ärinimega OÜ FHK Koolitused) vastu, sh seoses tagatisrahaga, mis eelnevalt 15.09.2013 sõlmitud üürilepingu p 9.2 järgi tagasid nüüd üürileandja (Foorum Valduse Osaühingu) nõudeid OÜ FHK Kliinik vastu. Samuti on maakohus tuvastatud põhjusliku seose (VÕS § 127 lg 4) 15.09.2013 ja 23.09.2013 tehingute (s.o büroopinna üürileping ja allüürilepingu lõpetamise kokkuleppe) tegemise ning hagejal tekkinud kahju vahel. Maakohtu otsuse põhjendusi ei ole selle p-de 5, 9 ja 10 koosmõjus võimalik mõistlikult teisiti mõista.
  3. Samuti on ringkonnakohtu hinnangul põhjendatud maakohtu seisukoht, mille kohaselt ei ole kostja tõendanud, et tehingute tegemata jätmisel oleks samaväärne kahju hiljem ikkagi tekkinud. Asjas esitatud ja kogutud tõendid ei anna alust asuda maakohtust erinevale seisukohale. Kostja poolt 18.05.2015 ja 20.07.2015 menetlusdokumentides 9

(15)Tsiviilasi nr: 2-15-5275 esitatud väited, et kahju oleks võinud hiljem ikkagi tekkida, on spekulatiivsed ning põhinevad osalt juhatuse liikmete kohustuste rikkumisel kostja enda poolt. Asjas ei ole tuvastatud, et hagejal olnuks 15.09.2013 või 23.09.2013 seisuga võlgnevusi üürileandja (Foorum Valduse Osaühing) ees ning puudub alus arvata, et osade töötajate lahkumine iseenesest oleks tekitanud olukorra, kus hageja poleks saanud ruumides edasi tegutseda ning tulu teenida. Hageja majandustegevuse seiskumise põhjustas maakohtu tuvastatud asjaoludel juhatuse liikme lojaalsus- ja hoolsuskohustuse rikkumine kostja enda poolt. Kolleegiumi hinnangul ei ole kostja esitanud ühtegi mõistlikku põhjendust, kuidas teenis tagatisraha loovutamine OÜ-le FHK Kliinik hageja majanduslikke huve. 41. Maakohtu otsuses (p-s 10) sisalduv käsitlus osanike koosoleku kokku kutsumise vajadusest ei oma kahju hüvitise nõude lahendamisel praegusel juhul õiguslikku tähtsust, sest vaidlustamata asjaoludel osanikud üürilepingu ega hageja tegevuse lõpetamise kohta otsuseid teinud ei ole. Ka maakohtu käsitlus on tingitud üksnes kostja väidetest, mille kohaselt olid 15.09.2013 ja 23.09.2013 tehtud tehingud vajalikud, kuna teised osanikud keeldusid kostjaga kokku saamast ja lahendust otsimast. Maakohus on kostja nendele väidetele vastates toiminud kooskõlas

§ 442lg-ga 8.

Kolleegium rõhutab, et ÄS § 181 lg-st 1 tulenevalt on juhatuse liikme peamiseks kohustuseks osaühingut juhtida, sh on juhatuse liige kohustatud moodustama osaühingu eesmärkide saavutamiseks vajaliku organisatsiooni, panema selle toimima ning hoidma seda toimivana (vt K. Saare jt. Ühinguõigus I. Kapitaliühingud. Juura 2015, äärenr 564). Sellele on õigesti osundanud ka maakohus.

  1. Juhatuse liikme üldine hoolsusstandard tähendab seda, et ta peab tegutsema heas usus, informeeritult, kooskõlas seadusega ja juriidilise isiku huvides. Lisaks peavad juhatuse liikmed TsÜS § 32 järgi omavahelistes suhetes ning suhetes liikmete ja teiste juhtorganite liikmetega järgima hea usu põhimõtet ja arvestama üksteise õigustatud huve. Samuti laieneb juhatuse liikmetele TsÜS §-st 138 ja VÕS §-st 6 tulenev üldine hea usu põhimõtte järgimise kohustus. Hoolsust ja lojaalsust nõuab juhatuse liikmetelt ka VÕS § 620 (vt ka Riigikohtu 02.12.2015 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-133-15, p 13).
  2. Kolleegiumi hinnangul ei ole kostja tegutsenud tehingute tegemisel 15.09.2013 ja 23.09.2013 heas usus ega hageja huvides. Osaühingu juhatuse liige on kohustatud juhtimisel ellu viima osanike (kui kõrgeima juhtimistasandi) poolt kujundatud osaühingu tahet (püsitatud eesmärke). Kohtute ette toodud asjaoludel ei olnud kostjal praegusel juhul mingisugust alust arvata või eeldada, et teised osanikud soovivad töötajate lahkumise tõttu ühingu majandustegevuse lõpetada. Isegi kui osanike koosolekut ei õnnestunud koheselt korraldada, pidanuks korraliku ettevõtja hoolsusega oma kohustusi täitev juhatuse liige (ÄS § 187 lg 2)
  3. a septembris tegema kõik mõistlikult võimaliku, et hageja ettevõtte (hambakliiniku) tegevust jätkata (st hoida seda organisatsiooni toimivana), eelkõige otsima uusi töötajaid või asendustöötajaid. Kostja ei ole menetluses isegi väitnud, et ta selliseid samme oleks astunud. Samas on kostja 18.05.2015 vastuses (I kd, tl 2012/pöördel) ja hilisemates 10

(15)Tsiviilasi nr: 2-15-5275 menetlusdokumentides korduvalt väitnud, et lõppenud majandustegevuse oleks hageja saanud koheselt taastada. Seega oleks olnud kolleegiumi arvates väga tõenäoliselt võimalik majandustegevust jätkata ka
  1. a septembris, kui kostja oleks selleks vajalikud sammud astunud.
  2. Kostja on mh väitnud, et kuivõrd hageja osanikud olid tollel hetkel (
  3. a septembris) veel sõbrad, kes mitteformaalselt suhtlesid, siis kostja ei pidanud hea usus põhimõttega kooskõlas olevaks hakata neile saatma äriseadustiku regulatsiooni alusel koostatud kutseid ning samuti neid kätte toimetama. Kolleegiumi hinnangul on kostja taolised väited õiguslikult põhjendamatud ega oma asja lahendamise seisukohalt tähtsust. ÄS § 171 lg 1 järgi kutsub osanike koosoleku kokku juhatus. Olukorras, kus hageja majandustegevuse jätkumine oli ohus, oli juhatusel ÄS § 171 lg 2 esimese lause alusel kohustus koosolek kokku kutsuda. Hageja osanike ja juhatuse liikmete võimalikud isiklikud suhted ei saa muuta osundatud normide kehtivust. Lisaks oleks kostja saanud väidetavaid sõprussuhteid arvestades teisi osanikke töötajate lahkumisese soovist ka muus (mitteformaalses) vormis informeerida. Tsiviilasja materjalidest ei nähtu, et kostja oleks seda enne 23.09.2013 teinud.
  4. Kostja ei nõustu maakohtu otsusega ka osas, milles kohus rahuldas hüvitisnõude hageja kantud koolituskulude summas 648 eurot osas. Hageja on kandnud vastava kulu OÜ ProDent arve nr 133841 (I kd, tl 86) alusel. Kolleegiumi hinnangul ei anna apellatsioonkaebuse väited alust vastavas osas hageja nõude rahuldamata jätmiseks. Kostja hinnangul on maakohus rikkunud

§ 442

lg-t 8, jättes vastamata kostja väidetele, mille kohaselt ei näinud kostja tellimuse esitamise ajal 10.09.2013 ette, et hageja teiste osanike käitumise tõttu võib kogu kliiniku tegevus peagi seiskuda. Kolleegiumi arvates on kostja kõnealune maakohtule esitatud väide eluliselt ebausutav, seda eelkõige kostja enda teiste väidete valguses. Kostja väidete kohaselt olid suurem osa hageja töötajaid (9 töötajat 14-st) esitanud juba

  1. a augustikuu lõpus lahkumisavaldused tähtajaga septembrikuu lõpp ja oktoobrikuu algus (I kd, tl 2011/pöördel). Need asjaolud pidid olema kostjale seega teada ka 10.09.
  2. Kostja väidetest järelduvalt ei võtnud ta ise midagi ette hageja tegevuse jätmiseks. Eelmärgitut arvestades jääb arusaamatuks, millel põhines kostja ootus, et hageja tegevus
  3. a oktoobris jätkub. Kostja jätab tähelepanuta, et hageja majandustegevuse jätkamine oli vahetult juhatuse liikme kohustus, mitte osanike kohustus. Olemasolevad tõendid ei võimalda liiatigi järeldada, et teised osanikud lahkumisavalduste esitamisest töötajate poolt üldse teadsid.
  4. Kostja hinnangul on maakohus rahuldanud põhjendamatult hüvitisnõude seoses kostja poolt 6850 euro kasutamisega isiklikes huvides. Kostja leiab esiteks, et maakohus ei ole (selgelt) tuvastanud OÜ FHK Kliinik poolt tasutud 6850 euro jõudmist hageja kassasse. Kostja see etteheide on kolleegiumi hinnangul põhjendamatu. Ringkonnakohus märgib, et

§ 651

lg 1 alusel kontrollib ringkonnakohus apellatsiooni korras esimese astme kohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust ning üldjuhul ei ole võimalik kostjal apellatsioonimenetluses hagile uusi vastuväiteid 11

(15)Tsiviilasi nr: 2-15-5275 esitada. Maakohtu otsuse põhjenduste p-s 26 on selgelt märgitud, et kostja on kinnitanud 6850 euro laekumist hageja kassasse. Otsuses märgitu on ka kooskõlas asja materjalidega. Kostja on maakohtu menetluses ise selgelt vastu vaielnud hageja väitele, et 23.09.2013 sõlmitud müügilepingu alusel tasutud 6850 eurot pole kostja poolt hagejale üle andnud. Kostja vastuväidete kohaselt on ta selle summa endale palgavõla katteks välja maksnud (I kd, tl 2013/pöördel). Seetõttu on põhjendamatu kostja väide, nagu oleks maakohus 6850 euro laekumise tuvastamisel rikkunud menetlusõiguse norme. Selleks, et mingit summat väidetava palgavõla katteks ühingu kassast välja maksta, peab see olema eelnevalt kassasse laekunud. 47. Teiseks ei ole kostja arvates

§ 442

lg 8 nõuetele vastavalt põhjendatud maakohtu järeldus, et kostjal puudus õiguslik alus 6850 euro saamiseks (ning ta on kasutanud raha isiklikes huvides). Ringkonnakohtu hinnangul ei ole ka need kostja etteheited maakohtule põhjendatud. Maakohtu otsuse põhjendused p-s 26 on jälgitavad ning vastavad

§ 436lg 1 ja § 442 lg 8 nõuetele.

Otsusest nähtuvalt on maakohus arvestanud mh asjaoluga, et kostjal oli hagejaga sõlmitud tööleping, mille p 5.1 kohaselt oli töötasuna ettenähtud 35% töötaja poolt osutatud teenuste esitatud arve summast. Asja materjalid ei toeta kostja väidet, et hageja raamatupidaja MT 20.09.2013 e-kirjas märgitud saldos on juba arvestatud ka kostjale 17.09.2013 tehtud makseid summas 3975 eurot ning 1500 eurot. Hageja väidete kohaselt raamatupidaja ei ole neid summasid arvestanud ning raamatupidaja ei olnud nende summade väljamaksmisest teadlik. See hageja väide ei ole tõendamata (nagu on leidnud kostja). Hageja poolt on tõendina esitatud raamatupidaja MT 16.11.2015 e-kiri, millest järeldub, et tema ei ole neid summasid (3975 eurot ja 1500 eurot) kostjale üle kandnud ning ta ei olnud 20.09.2013 e-kirja saates nende summade kostjale ülekandmisest teadlik (II kd, tl-d 247-248).

  1. Kostja hinnangul on maakohus põhjendamatult rahuldanud ka nõude alusetult saadud 4600 euro tagastamiseks. Kolleegium leiab, et apellatsioonkaebuse väited ei anna alust maakohtu otsust selles osas tühistada. Maakohus ei ole eksinud ÄS § 181 lg 3 kohaldamisel. ÄS § 181 lg 3 teises lauses nimetatud tingimused ei ole sõnastatud alternatiivselt, vaid need peavad esinema koos. Maakohus on otsuses (p-s 27) tuvastanud, et 13.05.2013 müügileping ei ole sõlmitud hageja igapäevases majandustegevuses. Kostja ei ole apellatsioonkaebuses väitnud, et see maakohtu järeldus on ebaõige. Olemasolevate tõendite põhjal ei oleks kolleegiumi hinnangul võimalik ka maakohtust erinevale seisukohale asuda. Kuivõrd 13.05.2013 müügileping ei olnud sõlmitud hageja igapäevases majandustegevuses, puudus maakohtul vajadus täiendavalt analüüsida, kas see on tehtud turuhinna alusel.
  2. Hagiavaldusele lisatud kostja e-kirja raamatupidajale (I kd, tl 101) ei ole maakohus otsuses tõepoolest eraldi analüüsinud, kuid see e-kiri kogumis teiste tõenditega (I kd, tl-d 99 ja 100) ei annaks ringkonnakohtu arvates alust asuda tuvastatud asjaolude osas maakohtust erinevale seisukohale. Kõnealusest e-kirjast ei järeldu, et kostja ei ole saanud hageja kassast 13.05.2013 müügilepingu täitmisena sularahas 4600 eurot. 12

(15)Tsiviilasi nr: 2-15-5275 Sarnaselt maakohtuga ei nõustu ringkonnakohus kostja väidetega, nagu oleks hageja hagiavalduse p-des 24 ja 34 võtnud omaks asjaolu, et tühise tehingu (müügilepingu) raames kostjale hageja raha üle ei andnud (

§ 231lg 2).

Järeldust hageja omaksvõtu puudumisest ei pidanud maakohus kolleegiumi arvates otsuses ka täiendavalt põhjendama.

  1. Kolleegium möönab, et kostjal võib 13.05.2013 müügilepingu tühisusest tingituna olla alusetu rikastumise võlasuhtest tulenevaid nõudeid hageja vastu (TsÜS § 84 lg 1; VÕS § 1028 lg 1). Käesolevas asjas tehtav otsus ei takista kostjal nende nõuete maksmapanekut.
  2. Kostja ei nõustu maakohtu otsusega ka osas, millega maakohus jättis kostja taotluse tema menetluskulude rahaliseks kindlaksmääramiseks rahuldamata. Kolleegiumi hinnangul on maakohus toiminud õigesti ning ringkonnakohus nõustub maakohtu otsuses (p-s 44) esitatud põhjendustega. Kolleegium märgib esmalt, et maakohus ei ole jätnud kostja menetluskulusid kindlaks määramata, vaid on jätnud kostja taotluse menetluskulude kindlaksmääramiseks (ja väljamõistmiseks) rahuldamata.

§ 174

lg 1 teises lauses sätestatu ei vabasta enda menetluskulude vastaspoolelt väljamõistmist taotlevat menetlusosalist menetluskulude nimekirja õigeaegse esitamise kohustusest.

§ 176

lg 1 järgi tuleb menetluskulude rahalise suuruse kindlaksmääramiseks enne kohtuvaidlusi kohtule esitada menetluskulude nimekiri, milles on detailselt näidatud kulude koosseis. Seega on apellatsioonkaebuse väited

§ 174lg-s 1 sätestatu rikkumise kohta alusetud.

52. Kolleegium lisab, et

§ 175

lg 1 põhjal mõistab kohus teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud vastaspoolelt välja üksnes põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Õigusabikulude põhjendatust ja vajalikkust ei ole võimalik hinnata ilma õigusabi osutamiseks tehtud toiminguid (ja sellele kulunud aega) teadmata. Õigusabikulude kohta tuleb esitada dokument, millest nähtuks õigusabi osutamisele kulutatud aeg ning tehtud toimingud. Vastasel korral ei ole võimalik õigusabikulusid välja mõista (vt nt Riigikohtu 30.03.2011 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-16-11, p 15). Apellatsioonkaebuse väidetest jääb arusaamatuks, kuidas saaks kohus kontrollida nimekirjas märgitud kulude põhjendatust olukorras, kus nimekirja kohtule esitatud ei ole. Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine 53. Kuivõrd apellatsioonkaebus rahuldamisele ei kuulu, tuleb apellatsioonkaebuse esitamisest tingitud menetluskulud jätta

§ 171lg 1 alusel kostja kanda.

54.

§ 174

lg 1 järgi määrab menetluskulude rahalise suuruse menetluskulude jaotuse alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks asja menetlev kohus samas tsiviilasjas, millega seoses kulud tekkisid. Kuivõrd maakohus määras kohtuotsuses kindlaks menetluskulude rahalise suuruse ja menetluskulude jaotust käesoleva 13

(15)Tsiviilasi nr: 2-15-5275 otsusega ei muudeta, määrab ringkonnakohus kooskõlas

§ 174

lg-ga 3 kindlaks ka apellatsioonimenetluses kantud menetluskulude rahalise suuruse. 55. Hageja poolt 07.11.2016 ringkonnakohtule esitatud menetluskulude nimekirja (III kd, tl 20) kohaselt on hageja apellatsioonimenetluses kandnud õigusabikulusid kokku 1242 eurot (sh käibemaks 207 eurot), mis sisaldab tasu õigusabi eest kokku 9 tunni ulatuses. Hagejat esindava vandeadvokaadi tunnitasu suuruseks on 115 eurot (lisandub käibemaks). Õigusabiteenus on seisnenud maakohtu otsusega tutvumises ning kliendile menetlusliku olukorra ning otsuse vaidlustamise perspektiivikuse selgitamises (0,5 tundi) ning apellatsioonkaebusega tutvumises ning sellele vastuse koostamises (8,5 tundi). Kostja kinnitab, et eeltoodud kulud on kantud seoses käesoleva kohtumenetlusega (

§ 176lg 5).

Samuti kinnitab kostja, et ta ei ole käibemaksukohustuslane ega saa seetõttu tekkinud menetluskuludelt käibemaksu tagasi arvestada (

§ 174lg 10).

  1. Kostja ei ole hageja apellatsioonimenetluse menetluskulude kindlaksmääramise avalduse ja kulude nimekirja osas seisukohta esitanud. Samas ei esine ringkonnakohtu hinnangul asjaolusid, mis võimaldaksid lugeda kostja avalduse väited omaksvõetuks (vt ka Riigikohtu 14.10.2013 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-107-13, p 16). Seetõttu kontrollib ringkonnakohus ülalosundatud kulude põhjendatust ja vajalikkust.
  2. Menetlusosalise lepingulise esindaja kulude põhjendatuse ja vajalikkuse hindamisel

§ 175

lg 1 alusel tuleb arvestada mh kohtuvaidluse asjaoludega, eelkõige asja keerukuse ja mahukusega (vt nt Riigikohtu 06.05.2015 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-415, p 14). Käesolev asi on ringkonnakohtu hinnangul keskmisest keerukam ning ka mahukus on keskmisest suurem. Kolleegium leiab, et kostja apellatsioonkaebuse esitamisest tingitud hageja esindaja toimingutele kulunud aeg (kokku 9 tundi) on esindaja töö eeldatavat mahtu arvestades

§ 175lg 1 mõttes põhjendatud ja vajalik.

Hageja esindaja poolt kliendile menetlusliku olukorra ning maakohtu otsuse vaidlustamise perspektiivikuse selgitamine ei saa küll olla tingitud kostja apellatsioonkaebusest, kuid maakohtu otsuse põhjenduste mahtu arvestades võis sellega tutvumisele üksinda kuluda 0,5 tundi. Ka hageja esindaja tunnitasu 115 eurot (millele lisandub käibemaks) on kolleegiumi arvates

§ 175lg 1 mõttes põhjendatud ja vajalik.

See ei ületa keskmist sarnase õigusteenuse eest makstavat tasu. 58. Ülalmärgitut arvestades, rahuldab kolleegium hageja menetluskulude suuruse kindlaksmääramise avalduse ning mõistab kostjalt hageja kasuks välja apellatsioonimenetluses kantud menetluskulud summas 1242 eurot (9*115*1,2) (sh käibemaks). Lähtudes

§ 177

lg-st 4, märgib kohus vastavalt hageja taotlusele otsuse resolutsioonis, et hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb alates otsuse jõustumisest kuni selle täitmiseni tasuda viivist VÕS § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. 14

(15)Tsiviilasi nr: 2-15-5275 59.

§ 178

lg 1 järgi saab menetluskulude jaotust vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. Hüvitatavate menetluskulude suurust saab vaidlustada selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude rahaline suurus kindlaks määrati. (allkirjastatud digitaalselt) Indrek Parrest (allkirjastatud digitaalselt) Krista Kirspuu (allkirjastatud digitaalselt) Margo Klaar 15

(15)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.