← Eesti

2-15-18127/39

Obsah (9)§ 429§ 428§ 202§ 173§ 163§ 162§ 169§ 177§ 405

2-15-18127 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Viru Maakohus Kohtunik Ifret Mamedguseinov Määruse tegemise aeg ja koht Rakvere, 31. mai 2016 kell 16.00 Tsiviilasja number 2-15-18127 Tsiviilasi T T’

§ 429lg 1 alusel taotluse hagist loobumiseks.

  2. märtsil 2016 esitatud vastuses kostja nõustus hagist loobumise vastuvõtmisega ja menetluse lõpetamisega. Kostja esitas taotluse hagejalt kostja menetluskulude väljamõistmiseks.
  3. 14.03.2016 koostatud protokollitud määrusega kohus

§ 428

lg 1 p 3 alusel määras võtta hagist loobumine vastu ja lõpetada tsiviilasja menetlus, küsides enne määruse tegemist hageja seisukoha kostja menetluskulude väljamõistmise taotlusele.

  2. aprillil 2016 esitas hageja taotluse kohtuasja ennistamiseks, mida põhjendas sellega, et kostja esitatud tööaja arvestamise tabel on võltsing ning et hageja esindaja kohtuistungile ilmumata jaamise ja esindaja poolt hageja seisukoha esitamata jätmise, samuti esindaja poolt hageja nimel tõendite nõudmata jätmisega on hagejast kohtu ees tekitatud kallutatud ja vale pilt.
  4. aprillil 2016 esitatud e-kirjas teatas hageja vastuseks kohtu nõudele, et palub ennistada tema hagi kostja vastu, mida hageja oma esindaja palvel lihtsameelselt enne kohtuistungi toimumist tagasi võttis. Hageja teatas, et edasi esindab ta kohtuistungil ennast ise.
  6. aprillil 2016 esitatud seisukohas kostja ei nõustunud tsiviilasja arutamise uuendamisega, leides, et hageja on teovõimeline isik, kes on allkirjastanud 11.03.2016 kehtivalt hagist loobumise avalduse ja on esitanud selle kohtule.

§ 202

lg 1 tulenevalt hageja saab aru oma tahteavaldustest ja peab vastutama oma menetlusõiguslike toimingute eest.

  1. Viru Maakohtu 13.04.2016 kohtumäärusega uuendati tsiviilasja arutamine. Kohus määras asjas uue kohtuistungi, kuid ei andnud pooltele võimalust asjas uute tõendite, avalduste ja seisukohtade esitamiseks. KOHTUISTUNG
  3. mail 2016 toimunud kohtuistungil hageja toetas hagi. Hageja selgituste kohaselt kostja on tegutsenud alla 2.a, kuid selle aja jooksul on töölt vallandatud 9 inimest. Hageja oli kostja juures 4 kuud praktikal Töötukassaga sõlmitud lepingu alusel. Töötukassaga sõlmitud lepingus on näha, et hagejaga sõlmitava töölepingu järgne töötasu on 600 eurot kuus. Hageja väidete kohaselt töö eeldas telefoni ja arvuti olemasolu ja hageja töötas ka kodus. Hageja ei nõustunud tööandja koostatud tööaja graafikuga, leides, et see ei vasta tõele.
  4. Kostja esindaja hagiga ei nõustunud. Esindaja jäi kostja vastuses hagile toodud põhjenduste juurde ja palus jätta hagi rahuldamata. KOHTUOTSUSE PÕHJENDUSED
  5. Kohus tutvunud hagiavalduse ja kostja vastusega hagile, kuulanud ära hageja ja kostja esindaja seletused ning uurinud tsiviilasja toimikus olevaid dokumentaalseid tõendeid, leidis, et 4

(7)2-15-18127 hagiavaldus kuulub rahuldamisele osaliselt.
  1. Hageja kui töötaja ja kostja MTÜ Lootusekiir kui tööandja vahel
  2. septembril sõlmitud töölepingu alusel asus hageja kostja juurde tööle reklaami- müügi- tarnejuhi ametikohale tähtajaga 6 kuuks. Lepingu sõlmimise aasta lepingul puudub. Lepingu punkti 1.
  3. kohaselt asus töötaja tööandja juurde tööle 07.09.
  4. Tööleping sõlmiti kolmekuulise katseajaga (t.lk. 31-34). Lepingu punktis 1.
  5. leppisid pooled kokku, et töö tegemise kohaks on xxxx, xxxx, xxxx ja xxxx (ilma täpsemalt määramata). 28.10.2015 ütles tööandja töölepingu üles töölepingu seaduse (TLS) § 88 lg 2 alusel, leides, et töötaja ei tulnud toime tööülesannete täitmisega (t.lk. 36). Kohus leiab, et tööandja töölepingu ülesütlemise avalduses toodud ülesütlemise õiguslik alus on ebatäpne, sest tööandja toodud ülesütlemise alusele vastab TLS § 88 lg 1 p 2, mitte TLS § 88 lg
  6. Samas antud asjaolul käesolevas vaidluses ei ole mingit tähendust, sest käesolevas vaidluses on hageja nõudeks vaid saamata jäänud töötasu nõudmine ja pooltel ei ole vaidlust töölepingu ülesütlemise fakti ega ülesütlemise õigusliku aluse üle.
  7. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (

) § 438 lg 1 tulenevalt otsust tehes hindab kohus tõendeid, otsustab, mis asjaolud on tuvastatud, millist õigusakti tuleb asjas kohaldada ja kas hagi kuulub rahuldamisele. Kui asjas on esitatud mitu nõuet, teeb kohus otsuse kõigi nõuete kohta. Käesoleva vaidluse lahendamiseks analüüsib kohus, milline on poolte vahel sõlmitud töölepingus kokku lepitud kostja töötasu, kas tööandja on täitnud töötasu maksmise kohustust nõutaval viisil ning kas ja millises ulatuses tuleb hagi rahuldada.

  1. Töölepingu mõiste on sätestatud TLS § 1 lg 1, mille kohaselt töölepingu alusel teeb füüsiline isik (töötaja) teisele isikule (tööandja) tööd, alludes tema juhtimisele ja kontrollile. Tööandja maksab töötajale töö eest tasu. TLS § 4 lg 2 ls 1 näeb ette, et tööleping sõlmitakse kirjalikult. TLS § 5 lg 1 p 5 kohaselt töölepingu kirjalikus dokumendis peab muu hulgas sisalduma töö eest makstav tasu, milles on kokku lepitud (töötasu), sealhulgas majandustulemustelt ja tehingutelt makstav tasu, töötasu arvutamise viis, maksmise kord ning sissenõutavaks muutumise aeg (palgapäev), samuti tööandja makstavad ja kinnipeetavad maksud ja maksed. Poolte vahel sõlmitud töölepingu punktis 3.
  2. leppisid hageja ja kostja kokku, et töötaja brutotöötasu on 2.60 eurot tunnis. Kohus ei nõustu hageja väidetega lepingupoolte poolt suuremas töötasus kokkuleppimise kohta. Hageja ei ole seda tõendanud. Isegi kui tööandja oleks vastava lubaduse andnud, ei oleks see tööandjale ilma kokkulepet kirjalikult vormistamata kirjalikult kokkulepitust suuremas summas töötasu maksmise kohustust toonud. Vabariigi Valituse 28.11.2013 määruse nr 166 (töötasu alammäära kehtestamine) § 1 lg 2 kohaselt alates 01.01.2015 oli tunnitasu alammääraks 2,34 eurot ja kuutasu alammääraks täistööajaga töötamise korral oli 390 eurot. Poolte vahel sõlmitud lepinguga ettenähtud tunnitasu 2.60 eurot ei olnud Vabariigi Valituse kehtestatud tunnitasu alammäärast väiksem.
  3. TLS § 43 lg 1 järgi eeldatakse, et töötaja töötab 40 tundi seitsmepäevase ajavahemiku jooksul (täistööaeg), kui tööandja ja töötaja ei ole kokku leppinud lühemas tööajas (osaline tööaeg). Sama paragrahvi 3 lõike kohaselt järgi summeeritud tööaja arvestuse korral arvestatakse töötaja kokkulepitud tööaega seitsmepäevase ajavahemiku kohta arvestusperioodi jooksul. Poolte vahel sõlmitud töölepingu punkti 1.
  4. kohaselt töötaja asub tööle libiseva graafiku alusel ja tööaeg summeeritakse iga kuu lõpus. Kohus leiab, et summeritud tööaja arvestamises kokkuleppimine ei vabasta tööandjat töötajale täistööaja tagamise kohustusest. TLS § 28 lg 2 p 4 tulenevalt tööaja arvestuse pidamise kohustus on tööandjal. Kostja esitatud töötabelist lähtudes (t.lk. 52) ühelgi töö 5

(7)2-15-18127 olemise päeval ei olnud töötajale täistööaega arvestatud. Töötajale on arvestatud töötunnid 2015 septembrikuus tööl oleku aegade eest 08.09.2015 5 tundi, 09.09.2015 5 tundi, 14.09.2015 4 tundi, 15.09.2015 5 tundi, 21.09.2015 - 23.09.2015 iga päev 4 tundi, 25.09.2015 2 tundi ja 28.09.2015 vaid 1.6 tundi päevas. 2015 oktoobri kuu eest on kostja arvestanud hagejale 01, 05, 06, 12 ja 13 kuupäeval 2 tundi iga päev kokku 10 tundi, kuid kogu kuu eest töötasu arvestamisel on aluseks võetud 10 töötunni asemel 8 töötundi.
  1. Kostjal ei ole ühtegi põhjendust, miks ta hagejale 07.09.2015 eest töötasu ei arvestanud, kui töölepingu järgi alustas töötaja tööd samal päeval ning miks hagejale ei arvestatud töötunde ja miks hageja ei pidanud saama töötasu
  2. ja 30.09.2015 eest, kui nendel päevadel tegemist ei olnud töölt puudumisega. Ei ole kostja ka välja toonud, miks hageja kui xxxx elav töötaja pidi sõitma vahemaad kuni 60 km päevas, et teha tööd 1.6 kuni 5 tundi päevas. Kostja ei ole väitnud, et 2015.a septembri kuupäevadel 10, 11, 16, 17, 18, 24 (mil töötabeli järgi hageja töölt puudus) tööle ilmumisel ja töö tegemisel oleks tööandja saanud hagejale TLS § 43 lg 3 toodud summeerimisega tagada TLS § 43 lg 1 sätestatud ajavahemikule 07.-30.09.2015 vastav täistööaja osa. Sellepärast nõustub kohus hagiavalduses toodud põhjendustega, et kostja rikkus töölepingut ja TLS § 28 lg 2 p 2 sätestatud kohustust maksma töö eest töötasu kokkulepitud tingimustel ja ajal.
  3. Kohus ei pea põhjendatuks välja mõista hagejale töötasu tööl olnud päevade eest tööandja poolt arvestatust suuremas ulatuses, sest hageja ei ole tõendanud, et nendel päevadel tegi rohkem töötunde. Hageja ei ole nõustunud kostja poolt arvestatud töölt puudumise kuupäevadega ja kohus peab põhjendatuks välja mõista hagejale töötasu lahtudes 8 tundi päevas 2015 septembrikuu 07, 10, 11, 16, 17, 18, 24 ning 2015 oktoobrikuu 02, 14, 27 kuupäevade eest. Seega kohus rahuldab hagi brutosummas 208 eurot (10 päeva x 8 tundi x 2.60). Hagi sellises ulatuses rahuldamisel lähtub kohus ka sellest, et töötabeli järgi väidetavalt ei ilmunud hageja tööle juba 10.09.2015, s.o neljandal päeval pärast töölepingu sõlmimist. Vaatamata sellele ei öelnud kostja töölepingut üles ei septembrikuus, mille jooksul väidetavalt puudus töötaja töölt kokku 6 tööpäeva ega 02.10.2015, mil töötaja samuti väidetavalt ilma põhjuseta töölt puudus. Kostja hakkas töötaja töölt puudumise põhjusi fikseerima alles alates 07.10.
  4. Seega eeldab kohus et kuni 07.10.2015 töötja töölt puudumine ei ole tõendatud.
  5. Võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg 1 teise lause alusel peab mõistab kohus kostjalt hageja viivist alates 29.10.2015 kuni 31.05.2016 summas 9.91 (8.05%/365 x 208 eurot x 216 päeva) ja edasi kuni põhiõude täitmiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras. Menetluskulud 33.

§ 173

lg 1 ls 1 kohaselt asja menetlenud kohus märgib menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses.

§ 163

lg 1 alusel hagi osalise rahuldamise korral kannavad pooled menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda.

§ 162

lg 4 järgi kohus võib jätta kulud täielikult või osaliselt poolte endi kanda, kui vastaspoole kulude väljamõistmine poolelt, kelle kahjuks otsus tehti, oleks tema suhtes äärmiselt ebaõiglane või ebamõistlik. Käesoleval juhul kohus rahuldab hagi osaliselt kokku summas 217.91 eurot, mis on 13.12% hagi hinnast (1 661.24 eurost). Käesoleva vaidluse on põhjustanud kostja, mistõttu ei pea maakohus ka põhjendatuks

§ 163lg 1 alusel jätta hageja ja kostja menetluskulud võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega. Kohus peab põhjendatuks jätta poolte menetluskulud nende endi kanda. 6

(7)2-15-18127 34.

§ 169

lg 1 ls 1 kohaselt menetlustoimingu tegemise tähtaja mööda lasknud või vastuväite või tõendi hilisema esitamisega või muul viisil menetlustoimingu aja muutmise, asja arutamise edasilükkamise või tähtaja pikendamise põhjustanud menetlusosaline kannab sellest tulenevad täiendavad menetluskulud. Kohus oli sunnitud hageja taotlusel lükkama 15.02.2016 toiminud kohtuistungi edasi väidetavalt hagejal advokaadist lepingulise esindaja olemasolu ja esindaja kohtuistungile ilmumata jäämise tõttu. Tegelikult menetluses ei esindanud hagejat lepinguline esindaja. Kohus on 15.02.2016 protokollitud määrusega jätnud kõik istungi edasilükkamisega tekkinud menetluskulud hageja kanda sõltumata asjas tehtavat lõpplahendit. Kohus peab põhjendatuks välja mõista hagejalt kostja kasuks kostja esindaja 15.02.2016 kohtuistungi ajakulu 25 min 33.33 eurot (t.lk. 70, 71, 92, 145) samuti hageja hagist loobumise avaldusele kostja 14.03.2016 seisukoha koostamise ajakulu 14 min 18.67 eurot (t.lk. 85, 86, 94, 147) ja loobumise avalduse tagasivõitmise avaldustele kostja seisukoha koostamise ajakulu 37 min 49.33 eurot (t.lk. 121-122, 148). Seega mõistab kohus hagejalt kostja kasuks välja menetluskulud kokku 101.33 eurot (33.33 + 18.67 + 49.33). 35.

§ 177

lg 4 kohaselt märgib kohus menetluskulude kindlaksmääramist taotlenud isiku avalduse alusel menetluskulude kindlaksmääramise lahendis, et hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb tasuda menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. Kostja on nõudnud menetluskuludelt viivise väljamõistmist. Kohus rahuldab kostja taotluse ja mõistab menetluskuludelt 101.33 eurolt viivist alates käesoleva kohtuotsuse jõustumisest kuni menetluskulude tasumiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras. 36. Kohtuotsus on tehtud ülaltoodud põhjendustel ja õiguslikel alustel

§ 405, § 434, § 436, § 438, § 442, § 453 lg 1, lg 2, § 632 lg 1 sätete kohaselt.

/allkirjastatud digitaalselt/ Ifret Mamedguseinov Kohtunik Tartu Ringkonnakohtu 20.02.2017 kohtuotsuse RESOLUTSIOON:

  1. Jätta MTÜ Lootusekiir apellatsioonkaebus rahuldamata.
  2. Jätta T T vastuapellatsioonkaebus rahuldamata.
  3. Jätta Viru Maakohtu
  4. mai 2016 otsus muutmata.
  5. Jätta maakohtu menetluskulude jaotus ja rahaline suurus muutmata ning ringkonnakohtus kantud menetluskulud poolte endi kanda. 31.05.2016 kohtuotsus 2-15-18127 jõustus 23.03.2017 Tartu Ringkonnakohtu kohtuotsusega. /allkirjastatud digitaalselt/ Keili Rosar Referent 7

(7)2-15-18127 8
(7)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.