KOHTUOTSUS E E S TI V A B A R I I G I NI M E L Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Mati Maksing (eesistuja), Gaida Kivinurm ja Ulvi Loonurm Otsuse avalikult teatavaks tegemise aeg ja koht 23.

) § 82¹ lg 1 p 2 kohaselt muutus

1. mai 2012 aktis fikseeritud veemõõdu näidu alusel tasu maksmise kohustus sissenõutavaks hiljemalt
2. juunil 2012 (30 päeva möödumisel). Seega algas nõude aegumistähtaeg tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 146 lg 1 järgi
3. juunil
4. Hagiavalduse esitamisel
5. oktoobril 2015 oli möödunud rohkem kui kolm aastat. Kostja palus põhinõude rahuldamisel vähendada viivist nullini. MAAKOHTU OTSUS
6. Maakohus rahuldas hagi osaliselt ja mõistis kostjalt hageja kasuks välja põhivõla 2 509,30 eurot. Viivise nõude jättis maakohus rahuldamata. Menetluskulud jättis maakohus poolte endi kanda. Maakohus tuvastas, et:  hageja on kinnistu 1/2 suuruse mõttelise osa üks ühisomanik; - poolte vahel ei ole sõlmitud vee- ja kanalisatsiooni teenuste tarbimise lepingut; - hageja ei esitanud kostjale perioodil 2006 – 2012 igakuiselt arveid vee eest tasumiseks; - hageja paigaldas
7. mail 2012 kinnistule veemõõtja nr D11CA228676 algnäiduga 00000,019 ja eemaldas samal ajal senise veemõõtja näiduga 01194,92 m³; - veemõõtja paigaldamise aktiga fikseerisid pooled, et kinnistul asuva ehitise teenindamisel on tarbitud vett, aga ehitisele ei ole paigaldatud nõuetekohast veemõõtjat; - hageja esitas kostjale
8. veebruaril 2013 tasumiseks arve nr 130054 summas 2 509,30 eurot, mida kostja ei tasunud. Maakohus leidis, et hageja põhinõue kuulub rahuldamisele

§ 1028lg 1 alusel.

Nõue ei ole aegunud. Hageja esitas kostjale

1. veebruaril 2013 arve nr 130054 maksetähtajaga
2. veebruar
3. Seega muutus hageja nõue TsÜS § 147 lg 1 alusel sissenõutavaks
4. veebruaril
5. Järelikult lõppes hageja nõude aegumistähtaeg alles
6. veebruaril 2016 ja nõue ei olnud
7. oktoobril 2015 maksekäsu kiirmenetluse avalduse esitamise ajaks veel aegunud. Hageja on tõendanud, et ta tegutses perioodil 2006 - 2012 vee-ettevõtjana Saue linnas Kadaka piirkonnas. Saue Linnavolikogu
8. juuni 2015 otsusest nähtuvalt sõlmisid AS Tallinna Vesi ja AS Knoke
9. jaanuaril 2006 lepingu, mille kohaselt pidi AS Knoke välja ehitama piirkonnas ühisveevärgi- ja kanalisatsiooni ja liitumispunktid ning peale kasutuslubade väljastamist need Tallinna Vesi AS-le üle andma. Nimetatud otsuse seletuskirja kohaselt sõlmisid AS Tallinna Vesi ja AS Knoke veevarustuse ja heitvee ärajuhtimise teenuse eest tasumise kokkuleppe, mille kohaselt võimaldati AS-le Knoke vee- ja kanalisatsiooniteenuse ärajuhtimise tarbimine kuni kirjaliku veevarustuse ja heitvee ärajuhtimise teenuste ostu-müügilepingu sõlmimiseni.
10. jaanuari 2011 notariaalse jagunemislepingu kohaselt tekkis AS Knoke jagunemise tulemusena Knoke Infra OÜ (hageja, sest äriregistri väljavõtte kohaselt on Knoke Infra OÜ uus ärinimi Harju Infra OÜ). Saue Linnavolikogu
11. oktoobri 2011 otsusega kinnitati hageja veeettevõtjaks Saue linnas Kadaka piirkonnas. Tõendatud on, et kostja kinnistule on monteeritud veevõttu võimaldav ühendus, kuna veemõõtja paigaldamise akti kohaselt on kinnistule ehitatud välja vee- ning reoveetorustik ja enne nõuetele vastava veearvesti paigaldamist oli kostja kinnistul veemõõtja nr
12. Tulenevalt eeltoodust on hageja tõendanud, et ta tarnis vett kinnistule, kuid lepingulist kohustust ei tekkinud, kuna vastavat lepingut ei olnud sõlmitud. 3

§ 1028lg 1 alusel esitada kostja vastu, kes on kinnistu üks omanikest.

Hageja nõude alus on arve nr

1. Arvest nähtuvalt on kinnistul tarbitud veeteenust
2. mai 2012 seisuga 1194,9 m³ ning teenuse hind on 1,75 eurot, millele lisandub käibemaks. Kostja omavoliline vee tarbimine on fikseeritud veemõõtja paigaldamise aktiga, mille kohaselt on kinnistul asuva ehitise teenindamisel tarbitud vett, kusjuures ehitisele nõuetekohast veemõõtjat paigaldatud ei ole. Sama akti kohaselt eemaldati veemõõtja nr 01341849 näiduga 01194,92 m³. Kostja on akti allkirjastanud ega ole seda vaidlustanud. Seega on kostja aktsepteerinud vee tarbimist talle kuuluval kinnistul 1194,92 m³ ulatuses. Eluliselt ei ole usutav, et kostja või kinnistul elav muu isik ei tarbinud kuue aasta jooksul vett. Kostja sai kinnistu omanikuks kinnistusregistri andmetel
3. mail 2006 ja akt koostati
4. mail
5. Seega kestis vee tarbimine kuus aastat, mis teeb aastas ca 199 m³ ja ühes kuus ca 16 m³. Nimetatud kogus on reaalne. Kostja esitatud pangakonto väljavõtetest nähtuvalt on kostja edaspidi veevarustuse ja heitvee ärajuhtimise teenuse koguseks näidanud 9 – 28 m³ kuus. Eeltoodust tulenevalt tuvastas maakohus aastatel 2006 - 2012 tarbitud vee koguseks 16 m³ kuus. Hageja selgitas, et perioodil, mil ta tegutses vee-ettevõtjana, osutas ta kostjale ning teistele Kadaka piirkonna elanikele veeteenust kostja piirkonna vee-ettevõtjale AS Tallinna Vesi Konkurentsiameti poolt kooskõlastatud hindadest. Nimetatud hind tulenes Tallinna Linnavalitsuse määrusest nr
6. Järelikult on hagejal õigus nõuda kostjalt veeteenuse osutamise eest tasu 1,75 eurot, millele lisandub käibemaks – kokku 2 509,30 eurot.

§ 113lg 8 ja § 62 alusel tuleb viivist vähendada mõistliku suuruseni.

Hageja viivsenõue on ebamõistlikult suur. Hageja esitas kostjale arve

1. veebruaril 2013, kuid maksekäsu kiirmenetluse avalduse alles
2. oktoobril
3. Viivise- ja intressinõue tuleb esitada mõistliku aja jooksul alates hetkest, mil nõue muutub sissenõutavaks ning viivisenõude esitamine hagiavalduses 2,5 aastat hiljem peale arve esitamist ei ole kooskõlas

§-des 6 ja 7 sätestatud hea usu ja mõistlikkuse põhimõttega. Hageja ei ole esitanud tõendit selle kohta, et ta pöördus peale arve esitamist kostja poole meeldetuletusega arve tasumise osas. Hageja lasi pahatahtlikult viivisenõudel kasvada peaaegu sama suureks kui põhinõue. Eeltoodust tulenevalt vähendas maakohus hageja viivisenõude nullini ja jättis viivise kostjalt välja mõistmata. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD

1. Kostja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse tühistada osas, millega hagi rahuldati. Kostja palub teha uue otsuse, millega hagi jätta tervikuna rahuldamata või alternatiivselt saata asi uueks läbivaatamiseks maakohtule. Menetluskulud palub kostja panna hageja kanda. Apellatsioonkaebuse väited on kokkuvõtvalt järgmised. Esiteks jättis maakohus tähelepanuta kostja väited ja selgitused selle kohta, et veemõõtja paigaldamise aktiga fikseeriti uue veemõõtja näit ning selle number, kuid see ei tähendanud, et kostja oleks selle näiduga nõus olnud, kui tarbitud vee kogusega. Kostja esitas tõendina ehitustööde vastuvõtmise akti, millest nähtub, et
2. aprillil 2006 ei olnud paigaldatud hoonele veemõõtjat (üks allkirjastajatest oli hageja). Teiseks jättis kohus tuvastamata alusetu rikastumise nõude eeldused. Kohus ei selgitanud, milles seisnes hageja sooritus kostjale ja milline kohustus on ära langenud või tekkimata jäänud. 4

§-le 82¹. Neljandaks kujundas kohus seisukoha valedel lähteandmetel kui leidis, et AS Tallinna Vesi ja Knoke AS sõlmisid veevarustuse ja heitvee ärajuhtimise teenuse eest tasumise kokkuleppe, mille kohaselt võimaldati AS-ile Knoke vee- ja kanalisatsiooniteenuse ärajuhtimise tarbimine kuni kirjaliku veevarustuse ja heitvee ärajuhtimise teenuse ostu-müügilepingu sõlmimiseni.

1. mai 2006 kokkuleppe p 6 kohaselt sõlmiti kokkulepe kuni
2. augustini 2006 ning p 3 kohaselt veekogusele 700 m³. Lisaks nähtub
3. aprilli 2006 aktist, et hoonele Viigimarja tee 16 ei olnud paigaldatud veemõõtjat. Kuna kinnistu sisesed trassid olid ühendamata ühisveevärgi- ja kanalisatsiooni trassidega, siis ei olnud kostjal elamus võimalik elada. Viiendaks ei ole kohus selgitanud, mille tõttu on asjakohatud kostja väited mujal elamise kohta Maakohtu viidatud Riigikohtu lahendis käsitletakse tarbitud teenuse eest võlgnevust korteriomaniku ja üürniku seisukohast, mis ei oma käesoleval juhul tähtsust. Kuuendaks, tulenevalt ühisveevärgi ja -kanalisatsiooni seaduse (ÜVVKS) § 8 lg-st 5 mõjutab tehtav lahend ka kinnistu teiste kaasomanike (teise paarismajaboksi) õigusi ja kohustusi ning neil on õiguslik huvi selle suhtes, et vaidlus lahendataks ühe poole kasuks. Maakohus jättis põhjendamatult teised kaasomanikud iseseisva nõudeta kolmandate isikutena kaasamata. Seitsmendaks jättis kohus tähelepanuta
4. juuni 2016 kohtuistungil kostja selgitatu, et kostja on pidevalt soovinud hagejaga sõlmida veetarbimise lepingut, kuid hageja on sellest keeldunud. Samuti on tõendatud jõustunud kohtuotsusega tsiviilasjas nr 2-12-35750, et Tallinna Vesi AS ja hageja vahel puudub leping vee- ja heitvee ärajuhtimise teenuse osutamiseks Saue linnas. Nimetatud otsusest nähtub, et hagejal ei olnud võimalust vee-ettevõtjana tegutseda, veel vähem oli ta vee-ettevõtja. Kaheksandaks, eemaldatud veemõõtja näit ei kajasta tarbitud vee kogust. Kuna vana mõõtja algnäitu ei fikseeritud, siis ei saa lõppnäitu käsitleda vee tarbimise näiduna. Hageja arve vaidlustas kostja koheselt, edastades hagejale
5. veebruaril 2013 sellekohase e-kirja. Akti ei pidanud kostja eraldi vaidlustama. Veemõõdikute paigaldamine ja taatlemine on vee-ettevõtja kohustus tulenevalt ÜVVKS § 15 lg-st 1, mõõteseaduse § 7 lg-st 4 ja majandus- ja kommunikatsiooniministri
6. detsembri 2006 määruse nr 104 lisast
7. Neid väiteid maakohus ei käsitlenud. Üheksandaks tuletas kohus meelevaldselt veetarbimiseks 16 m³ kuus, kuigi aastatel 2013 - 2016 moodustas keskmine tarbimine vastavalt esitatud näitudele 13,5 m³ kuus. Tallinna Vesi AS keskkonnaaruande kohaselt on ühe kuu keskmiseks veetarbimiseks leibkonnas loetud
8. aastal 7,8 m³ kuus. Samuti on hageja avaldanud keskmise tarbimise suuruseks ühes kuus 8, 763 m³, mis on väljendab ka Konkurentsiametiga kooskõlastatud veeteenuste hinnakirjas. Kümnendaks jättis kohus tähelepanuta, et Tallinna Linnavalitsuse
9. septembri 2009 määruse nr 75 lisa p 1.1 kohaselt on vee hind koos käibemaksuga 1,82 eurot, millest lahutatakse maha arenduskulude summa 0,67 eurot ning lõplikuks vee hinnaks koos käibemaksuga kujuneb 1,15 eurot. Juhul, kui hagejal oli õigus arve esitamiseks, siis oleks kuue aasta kogutarbimine kokku 630,9 m³, mis teeks võlgnetavaks summaks 725,53 eurot ( = 630,9 × 1,15). Lisaks muudele apellatsiooniväidetele tugineb kostja jätkuvalt hagi aegumisele.
10. Hageja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
11. Ringkonnakohus tutvus poolte väidete ja asjas esitatud tõenditega ning leiab, et maakohtu otsus tuleb tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 657 lg 1 p 2 alusel tühistada osas, millega kohus hagi rahuldas ja mõistis välja kostjalt hageja kasuks põhivõla 2 509,30 eurot ning jättis menetluskulud poolte endi kanda. Apellatsioonkaebus tuleb rahuldada. 5

§-d 1018 ja 1023), alusetu rikastumise rikkumiskondiktsioonist (

§ 1037

) või ka deliktilisest vastutusest (

§ 1043ja § 1045 lg 1 p 1) tulenevaks nõudeks (vt Riigikohtu 8.

aprilli 2015 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-1-15, p 15 teine lõik ja samas asjas järgnenud Tallinna Ringkonnakohtu

1. novembri 2015 otsus tsiviilasjas nr 212-54665, aga ka Riigikohtu
2. aprilli 2013 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-33-13). Nende nõuete eeldused on erinevad ja kohus saab lähtuda neist asjaoludest, mis hageja tõi esile nõude alusena. Samuti võivad erineda kinnisasja mitme omaniku kui võlgnike vastutussuhted osa- või solidaarvõlgnikena. Käesoleval juhul tugineb hageja sellele, et ta ise ja tema õiguseellane olid vaidlusalusel ajavahemikul (aastatel 2006–2012) vee-ettevõtjad piirkonnas, milles asub kinnistu, mille üks kaasomanikest on kostja. Hageja ei väida, et kõnealuse kinnistu veega varustamiseks oleks sõlmitud liitumis- või veeleping. Lisaks nähtub hageja avaldustest, et enne
3. mai 2012 akti koostamist ta ei teadnud kostja väidetavast veetarbimisest. Loetletud asjaolude üle ei ole pooltel ka vaidlust. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole neil asjaoludel võimalik nõude kvalifitseerimine käsundita asjaajamise sätete alusel, sest poolte väidetest ei nähtu

§ 1018lg 2 järgi nõutavat hageja tahet tegutseda kostja kasuks.

Hageja ei ole menetluses väitnud, et tal või õiguseellasel oleks tekkinud kahju, mistõttu ei ole vaja sisuliselt analüüsida kostja vastutust kahju õigusvastase tekitamise sätete järgi. Alusetu rikastumise rikkumiskondiktsioon eeldab

§ 1037

lg 1 kohaselt, et õigustatud isiku (hageja) nõusolekuta on tema omandit, muud õigust või valdust käsutamise, kasutamise, äratarvitamise, ühendamise, segamise või ümbertöötamisega või muul viisil rikutud. Käesoleval juhul on see tingimus täidetud, kui kostja on kasutanud (ära tarvitanud) vee, mille suunas ühisveevärki hageja või tema õiguseellane. Sellisel juhul saab hageja nõue olla suunatud rikkumise teel saadu hariliku väärtuse hüvitamisele. Eelneva põhjal tuleb hageja põhinõue kvalifitseerida alusetust rikastumisest tulenevaks nõudeks

§ 1028ja § 1037 lg 1 alusel. 6