KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 3. november 2016 Tartu (kirjalik menetlus) Kriminaalasja number 1-15-9209 Kohtukoosseis Mati Kartau, Maarika Kuu

§ 113lg 1 järgi ning karistati vangistusega 7 aastat.

1.

1. talle mõistetud liitkaristuses ja ärakandmisele kuuluvas karistuses.
2. Teha nimetatud osas uus otsus, millega mõista Anastassia Nastavnikova KarS §

§ 113lg 1 järgi õigeks. 3. Tunnistada Anastassia Nastavnikova süüdi Kar

S § 118 lg 1 p 1 järgi ning mõista karistuseks 6 aastat vangistust.

1. KarS § 64 lg 1 alusel lugeda talle KarS § 121 lg 1 järgi mõistetud karistus 1 aasta vangistust kaetuks 6 aasta vangistusega ning liitkaristuseks mõista 6 aastat vangistust.
2. KarS § 68 lg 1 alusel lugeda eelvangistuses viibitud aeg
3. aprill kuni
4. aprill 2015, s.o 2 päeva, karistusaja hulka ning lugeda Anastassia Nastavnikova ärakandmisele kuuluvaks karistuseks 5 aastat 11 kuud 28 päeva vangistust.
5. Muus osas jätta maakohtu otsus muutmata.
6. Apellatsioon rahuldada osaliselt.
7. Maksta riigieelarvest eraldatud vahendite arvelt advokaadibüroo Anti Aasmaa kasuks 312 eurot, sealhulgas käibemaks 52 eurot, vandeadvokaat Anti Aasmaa poolt süüdistatav Anastassia Nastavnikovale apellatsioonimenetluses määratud korras kaitse teostamise eest.
8. Nimetatud menetluskulu 312 eurot jätta KrMS § 185 lg 1 alusel Eesti Vabariigi kanda. Edasikaebamise kord Kohtuotsus tehakse teatavaks ringkonnakohtu kantselei kaudu
9. novembril 2016 ja samast kuupäevast on kohtumenetluse pooltel sellega võimalik tutvuda. Kassatsiooniõiguse kasutamisel tuleb kassatsioon esitada kirjalikult Riigikohtule 30 päeva jooksul alates
10. novembrist
11. Maakohtu otsus
12. Viru Maakohtu
13. märtsi 2016 otsusega tunnistati Anastassia Nastavnikova süüdi KarS §

§ 113lg 1 järgi ja mõisteti karistuseks 7 aastat vangistust. Samuti tunnistati ta süüdi Kar

S § 121 järgi ja karistuseks mõisteti 1 aasta vangistust. KarS § 64 lg 1 alusel loeti kergem karistus kaetuks raskeimaga ning mõisteti liitkaristuseks 7 aastat vangistust. KarS § 68 lg 1 alusel loeti eelvangistuses viibitud aeg 2 päeva karistusaja hulka ning A. Nastavnikovale mõisteti lõplikuks karistuseks 6 aastat 11 kuud ja 28 päeva vangistust. Karistuse kandmise alguseks loeti 8. juuni 2015. 2. A. Nastavnikovat süüdistati KarS §

§ 113lg 1 järgi selles, et 14.

aprillil 2015 kella 04.15 paiku lõi ta Kohtla-Järvel XXX asuva korteri koridoris kööginoaga enda elukaaslast R.A. it üks kord südame piirkonda. A. Nastavnikova tekitas kannatanule rinnaõõnde ulatuva südamelihast vigastava haava vasakul pool rindkere eespinnal, mis ohustas kannatanu elu vigastuse tekitamise hetkel, s.t põhjustas eluohtliku tervisekahjustuse. Seejärel kutsusid A. Nastavnikova ja sündmuskohal viibinud I.B. kiirabi. R.A. toimetati haiglasse ning ta jäi ellu.

1. Süüditunnistamist ja karistamist KarS § 121 lg 1 järgi ei ole vaidlustatud.
2. A. Nastavnikova ei mäleta, mis toimus
3. aprillil 2015 kannatanu korteris ning seda, kas keegi oli külas. Seoses öise sündmusega mäletab süüdistatav, et ta lõi kannatanut noaga südame piirkonda. A. Nastavnikova sõnul tekkis tal hüsteeria, mida nägi pealt tunnistaja I.B. . Süüdistatav väidab, et helistas vanaemale ning arvas, et kõik saab korda, kuna tegelikult tahtis ta korterist välja saada, kuid kannatanu takistas teda ning hoidis teda 15 minutit voodi peal kinni. Süüdistatava sõnul toimus kannatanupoolne kinnihoidmine ja kannatanu südamepiirkonda noaga löömine üksteise järel. Ühel hetkel lasi kannatanu süüdistatava vabaks ning süüdistatav läks koridori, kus kannatanu takistas sõnadega süüdistataval korterist lahkumist. A. Nastavnikova seisis ukse ees ning kannatanu tema vastas. A. Nastavnikova mäletab kannatanu noaga löömist, peale mida ta palus koheselt I.B. i, et viimane kutsuks kiirabi, kuna kannatanu läks siniseks ning kukkus maha. Süüdistatav ei mäleta, kust ta võttis noa, millega kannatanut lõi, kuid kinnitas, et kohtutoimiku II kd tl 23 asuval fotol olev nuga on see, millega ta kannatanut lõi. A. Nastavnikova külastas korduvalt kannatanut haiglas ning soovis 2 temaga kooselu jätkata.
4. Indikaatorvahendi ja tõendusliku alkomeetri kasutamise protokoll kinnitab, et
5. aprillil kell 05.01 oli süüdistatav alkoholijoobes. Süüdistatava lõplik näit oli 1,02 mg/l kohta (II kd tl 4850). Asitõendi vaatlusprotokoll kööginoa kohta näitab, et nuga on 12,5 cm pikk ja 1,7 cm lai ning noa tera on kõverdunud. Noa teralt on avastatud hulgaliselt verekahtlase määrdumisega plekke (II kd tl 23). DNA ekspertiisiaktist nähtub, et noa teralt võetud proovist, mis sisaldas eeltesti alusel verd, saadi analüüsil DNA täisprofiil, mis on kokkulangev R.A. i DNA profiiliga. Seega ühtivad ekspertiisiandmed süüdistatava ütlustega, milles ta kinnitas, et ta lõi kannatanut noaga, mis on asitõendiks (II kd tl 95-105).
6. Kannatanu A. keeldus ütluste andmisest KrMS § 71 alusel, kuna süüdistatav oli tema elukaaslane, kellega nad pool aastat koos elasid. Maakohus leidis, et tegemist oli püsiva kooseluga KrMS § 71 lg 1 p 5 mõttes.
7. Tunnistaja I.B. viibis
8. aprillil 2015 kannatanu korteris, kus oli ka süüdistatav ning koos tarvitati alkoholi. Pärast kella 23.00 läks tunnistaja teise tuppa magama ning kannatanu ja süüdistatav jäid elutuppa. Kell 01.00 ärkas I.B. üles, kuna kannatanu ja süüdistatava vahel oli tekkinud tüli ning oli aru saada, et räägitakse kannatanu endisest sõbrannast. Tunnistaja läks elutuppa, kus sel hetkel istusid voodi peal süüdistatav ja kannatanu, kes jätkasid omavahelist konflikti. Kannatanu tõusis ja suundus korteriukse juurde koridori. I.B. i sõnul püüdis A. Nastavnikova kannatanut takistada ja rahustada. Süüdistatav lõi kannatanut vastu põske, mille peale ütles kannatanu, et tal ei ole valus. Kannatanu laskus süüdistatava ette põlvili, mille peale sai veel paar lööki vastu põske. Taoline käitumine toimus koridoris pool tundi. Tunnistaja andis ütlusi, et ta seisis elutoa ukse juures ja nägi, kuidas süüdistatav lõi kannatanut noaga. Tunnistaja ei oska selgitada, kuidas nuga koridori sattus. Löögi saamise ajal oli kannatanu põlvili. Süüdistatav oli koheselt hüüdnud „Roma, ma tegelikult ei tahtnud seda teha.“ Tunnistaja jooksis telefoni juurde ja kutsus kiirabi.
9. Kaitsja seadis maakohtus tunnistaja I.B. i ütlused kahtluse alla ja taotles kohtult avaldada tunnistaja ütluste usaldusväärsuse kontrollimiseks tema poolt kohtueelse uurimise käigus antud ütlused. Maakohus leidis, et I.B. i ütluste mitte usaldusväärseks tunnistamise ja tema ütluste tõendite kogumist väljajätmiseks ei ole põhjust. Maakohus märkis, et ülekuulamise hetkel oli I.B. 15-aastane ning alaealise tunnistaja võime asjaolusid tajuda ja neid mällu fikseerida on omapärane ja ei ole täiskasvanud isiku võimega võrreldav. Maakohus nõustus, et I.B. i ütlused vajavad hoolikat kontrollimist ja võrdlemist teiste tõenditega, arvestades seda, et oma vanuse tõttu võib tunnistaja asjaoludes eksida.
10. Sündmuskoha vaatlusprotokoll kinnitab süüdistatava ja I.B. i ütluseid, et noaga löömine toimus korteri esikus. Verejäljed on avastatud esikus seina tapeedil. Sündmuskohalt on äravõetud tapeeditükk ja dressipluus veretaolise jäljega (II kd tl 1-21). Asitõendi vaatlusprotokoll häirekeskuse salvestise vaatluse kohta, mis on tehtud
11. aprillil 2015 kell 04.27, kinnitab tunnistaja I.B. i ütlusi selles, et ta viibis kohal, kui toimus noaga löömine, vahetult pärast seda leidis korterist telefoni ja tegi kõne häirekeskusele (II kd tl 40-41). Patsiendikaart nr R526254 kinnitab, et
12. aprillil 2015 saabus kiirabi kohale väljakutse peale kell 04.
13. Väljakutse oli tehtud kell 04.29 aadressile XXX , Kohtla-Järve. Patsient oli R.A. , kellel oli avastatud lahtine noahaav rindkeres. Nimetatud tõend kinnitab, et tegu oli toime pandud kella 04.00 paiku, sest I.B. i ütluste kohaselt pärast seda, kui süüdistatav lõi kannatanut noaga, leidis I.B. telefoni ja helistas kiirabisse. Sellest järeldub, et sündmuse ja kiirabi väljakutse vaheline aeg ei olnud pikk (II kd tl 25-27).
14. Hinnates süüdistatava ja tunnistaja ütlusi ning dokumentaalseid tõendeid kogumis leidis maakohus, et on tõendatud, et
15. aprillil 2015 kella 04.15 ajal Kohtla-Järvel aadressil XXX asuva korteri koridoris lõi süüdistatav ühel korral kööginoaga südamepiirkonda kannatanu R.A. 3 it, millega tekitas kannatanule rinnaõõnde ulatuva südamelihast vigastava haava vasakul pool rindkere eespinnal, mis ohustas elu vigastuse tekitamise hetkel, s.t põhjustas eluohtliku tervisekahjustuse.
16. Maakohtu hinnangul pani A. Nastavnikova teo toime vähemalt kaudse tahtlusega kannatanu surma põhjustamisele, leides, et lüües torke-lõike vahendiga teist isikut südame piirkonda, peab isik möönma mistahes tagajärje, sh ka surma saabumist. Maakohus leidis, et kuigi kõne häirekeskusesse tegi tunnistaja I.B. , sekkus süüdistatav kõnesse, kus tunnistas oma tegu, et tema oli see, kes lõi meest noaga südame piirkonda, palus saata kohale kiirabi ja väitis, et ei taha kannatanu surma. Maakohus leidis, et seeläbi on tuvastatud, et süüdistatav tagas pärast kuriteokoosseisule vastava teo toimepanemist kannatanule meditsiinilise abi osutamise sellega, et teatas häirekeskusele vastava aadressi, kannatanu andmed ja tekitatud kehavigastuse iseloomu. Maakohtu hinnangul on isiku teojärgne käitumine tahtluse tuvastamisel abivahend, mis annab kohtule täiendava informatsiooni järelduste tegemisel ning suunab ja aitab kohut kuriteo subjektiivse külje voluntatiivse ehk tahtelise elemendi analüüsimisel.
17. Maakohus leidis, et ei ole alust arvata, et süüdistatav oleks tegutsenud otsese tahtlusega surma tekitamisele. Süüdistatava kõnest häirekeskusesse on võimalik tuletada süüdistatava hirmu tema poolt toimepandud teo ja võimaliku tagajärje pärast ning ilmselt ka kahetsust, mis näitab, et süüdistatav ei tegutsenud KarS § 16 lg 3 mõttes otsese tahtlusega surma tekitamisele. Kuid samas leidis maakohus, et süüdistatava teojärgne kahetsus ja hirm kannatanu elu pärast ei tähenda automaatselt seda, et oleks välistatud kaudne tahtlus surma tekitamisele. Lüües teatud suuruses noaga kannatanut südame piirkonda, pidas süüdistatav kannatanu surma saabumist võimalikuks ja möönis seda. Süüdistatav oli teadlik, et teo toimepanemise hetkel ei esine selliseid asjaolusid, mille tõttu tal oleks tema elukogemust ja asjaolusid arvestades tekkinud adekvaatne lootus, et surma antud juhul tõenäoliselt ei saabu. Maakohus ei tuvastanud selliseid asjaolusid, tänu millele võiks süüdistatav loota, et kannatanu surma ei saabu.
18. Maakohtu hinnangul asetas süüdistatav vaatamata häirekeskuse töötaja keelule (II kd tl 40-41) kannatanu elu veel suuremasse ohtu, kuna võttis noa kannatanu kehast välja. Maakohus leidis, et kogu sündmustiku pinnalt oleks keskmiste teadmistega täiskasvanud isik vastavalt oma vanusele ja elukogemusele pidanud võimalikuks pidama, et sündmuse edasisel kulgemisel võib kannatanu surm saabuda. Maakohus luges antud kriminaalasja raames tuvastatuks, et südame noaga vigastamine võib üldjuhul kaasa tuua isiku surma ja see on üldtuntud asjaolu. Maakohtu arvates tegutses süüdistatav kannatanule eluohtliku kehavigastuse tekitamisel kaudse tahtlusega surma põhjustamisele.
19. Maakohus ei tuvastanud, et süüdistataval oleks olnud tõsipärane lootus, et kannatanu jääb ellu. Maakohus leidis, et süüdistatav ei tegutsenud aktiivselt kannatanu elu päästmisel. Vastupidiselt häirekeskuse töötaja keelule eemaldas süüdistatav kannatanu südame piirkonnast noa, millega ohustas kannatanu elu. Süüdistatav osales küll vestluses häirekeskuse töötajaga ja teatas kannatanu andmed, kuid need asjaolud ei ole sellise kaaluga, et kohtul tekiks veendumus, et süüdistataval oli tõsipärane lootus, et kannatanu surm ei saabu. Süüdistatava nutmist, hirmu, toimunust ja alkoholitarvitamisest tingitud seisundit ei saa pidada sellisteks asjaoludeks, mille alusel oleks kohus veendunud, et süüdistataval oli tõsipärane lootus, et kannatanu surm ei saabu. Maakohus leidis, et häirekeskuse töötajaga vestlus andis süüdistatavale tõsipärase lootuse ainult sellele, et meditsiiniline abi saabub piisava kiirusega, kuid see ei saanud kuidagi olla aluseks adekvaatse ja tõsipärase lootuse tekkimiseks, et kannatanu surma siis ei saabu.
20. Hinnates kogutud tõendeid kogumis leidis maakohus, et süüdistatava tegu on õigesti kvalifitseeritud KarS §

§ 113lg 1 järgi, milleks on teise inimese tapmise katse.

Hädakaitse ja kuriteo toimepanemise tugeva hingelise erutuse seisundis maakohus välistas. Samuti välistas maakohus kuriteo kvalifikatsiooni KarS § 118 lg 1 p 1 järgi, sest eelnevalt oli 4 maakohus tuvastanud, et A. Nastavnikoval oli vähemalt kaudne tahtlus R.A. i surma põhjustamisele (vt p-d 11-14).

1. Maakohus karistuse mõistmisel luges raskendavaks asjaoluks süüteo toimepanemise süüdlasega koos elanud isiku suhtes ning kergendavaks asjaoluks süü tunnistamise ja kahetsuse. Maakohus leidis, et süüdistatava süü suurus on alla keskmise ning võttis arvesse, et nii süüdistatav kui ka kannatanu tarvitasid enne kuriteosündmust koos alkoholi ning arvestas ka süüdistatava käitumist pärast kuriteo toimepanemist. Ta ei lahkunud sündmuskohalt ja kutsus kiirabi. Ta ei takistanud menetlust, tunnistas toimepandut. Ta külastas kannatanut haiglas ja jätkas temaga kooselu. Kohus arvestas, et tagajärg – isiku surm – ei saabunud ja tegemist on kuriteo katsega. Süüdistatava isiku puhul arvestati seda, et ta on alkoholitarvitaja ja sellega kaasneb vägivaldne käitumine nii lähedaste kui ka kõrvaliste isikute suhtes. Antud süüdistuste puhul kasutas ta oma probleemide lahendamisel nuga, rünnates sellega kannatanuid ja tekitades neile kehavigastusi. Seetõttu on vajalik karistusliik vangistus.
2. Maakohus jättis KrMS § 180 lg 3 alusel riigi kanda menetluskuludena 482,40 eurot kaitsjatasu kohtueelses menetluses osutatud õigusabi eest, sh adv A. Toomingale 314,40 eurot, adv L. Nirgile 122,40 eurot kohtulikus menetluses osutatud õigusabi eest, adv M. Senkelile 1171,20 eurot kohtulikus menetluses osutatud õigusabi eest, kohtupsühhiaatria-psühholoogia kompleksekspertiisi tegemise kulu 1267,80 eurot ja süüdistatav A. Nastavnikova kohtuarstliku ekspertiisi tegemise kulu 61 eurot. Maakohus mõistis A. Nastavnikovalt menetluskuludena riigituludesse välja DNA ekspertiisi tegemise kulud 1653 eurot, kannatanu G.V. kohtuarstliku ekspertiisi tegemise kulud 61 eurot, kannatanu R.A. i kohtuarstliku ekspertiisi tegemise kulud 61 eurot ja sundraha 500 eurot. KrMS § 180 lg 3 alusel määras maakohus menetluskulude tasumise summas 2275 eurot ositi 12 kuu jooksul. Esitatud apellatsioon
3. Maakohtu otsuse peale esitas apellatsiooni kaitsja vandeadvokaat A. Aasmaa, kes palub tühistada Viru Maakohtu
4. märtsi 2016 otsuse A. Nastavnikova süüdimõistmises KarS §

§ 113lg 1 järgi ja mõista A. Nastavnikova Kar

S §

§ 113lg 1 järgi õigeks. Uue otsusega palub kaitsja A. Nastavnikova süüdi tunnistada Kar

S § 118 lg 1 p 1 järgi, kergendades talle maakohtu poolt mõistetud karistust. Ühtlasi palub kaitsja tühistada Viru Maakohtu

1. märtsi 2016 otsuse menetluskulude kindlaksmääramise osas ning lugeda kohtueelses menetluses ja maakohtus lisaks sundrahale menetluskuludeks 4396,40 eurot, millest välja mõista A. Nastavnikovalt 1617,85 eurot. KrMS § 180 lg 3 alusel palub kaitsja jätta ülejäänud osas menetluskulud riigi kanda ja kohustada väljamõistetud menetluskulud tasuma 12 kuu jooksul võrdsetes osades.
2. Kaitsja arvates on maakohus ebaõigesti kohaldanud materiaalõigust, viidates kohtupraktikale. RKKKo nr 3-1-1-79-15 p-s 8 osutas kolleegiumi hinnangul kohene kiirabi kutsumine süüdistatava soovile kannatanu surma saabumist vältida. Kaitsja arvates nimetatud põhimõte on kohaldatav ka käesolevas asjas, kuna juhtumite asjaolud on sarnased. Käesoleval juhul jäi kanntanu samuti ellu, seega oli A. Nastavnikoval adekvaatne alus loota, et kannatanu ei sure. Seetõttu tuleks apellandi hinnangul A. Nastavnikova tegu kvalifitseerida teo toimepanemise ajal kehtinud seaduse kohaselt KarS § 118 lg 1 p 1 järgi. Asudes vastupidisele seisukohale ja tunnistades A. Nastavnikova KarS §

§ 113lg 1 järgi süüdi, kohaldas maakohus ebaõigesti materiaalõigust.

1. Kaitsja ei nõustu maakohtuga, et süüdistatav tegutses kannatanule eluohtliku kehavigastuse tekitamisel kaudse tahtlusega surma põhjustamisele. Apellandi arvates on see välistatud, kuna süüdistatav hüüdis koheselt peale noahoopi „Roma, ma tegelikult ei tahtnud seda teha“. Samuti 5 sekkus süüdistatav vahetult peale tegu aktiivselt abi kutsumisse. Lisaks on kriminaalasjas tuvastatud, et süüdistatav külastas kannatanut haiglas ja jätkas temaga kooselu peale viimase tervenemist.
2. Kaitsja arvates on kohus meelevaldselt hinnanud seda, et kuna süüdistatav võttis noa kannatanu kehast välja, siis asetas ta sellega kannatanu veel suuremasse ohtu. Ei saa unustada, et süüdistatav oli sel hetkel alkoholijoobes ning võis seetõttu tegutseda ebaadekvaatselt. Tahtluse tuvastamine sellises olukorras oleks vastuolus tema vahetult eelneva käitumisega – kohene sõnaline väljendus, et ta ei soovinud kannatanut lüüa ning abi kutsumine. Tuleb ka nentida, et tavalise elukogemusega inimene võib pidada surmavaks ennekõike noahoopi, mitte aga selle väljavõtmist kehast. Ei saa välistada, et meditsiinilisi eriteadmisi mitteomav inimene ei pea noa väljavõtmist kehast ohtlikuks.
3. Nõustuda ei saa maakohtu seisukohaga, et käesoleval juhul esineb karistust raskendava asjaoluna KarS § 58 p 4 mõttes süüteo toimepanemine süüdlasega koos elanud isiku suhtes. Käesoleval juhul tarbisid nii süüdistatav kui kannatanu pikaaegselt koos alkoholi ning seeläbi seadis kannatanu ise ennast teataval määral ohtu, kuna üldteada olevalt võivad alkoholijoobes olevad isikud olla ettearvamatud. Tähelepanu väärib, et maakohus leidis, et süüdistatava süü suurus kannatanu R.A. i episoodis oli alla keskmise ning arvestas asjaoluga, et mõlemad, nii süüdistatav kui ka kannatanu, viisid ennast enne sündmust seisundisse, milles mõistlik ja seadusekuulekas käitumine on küsimärgi all - mõlemad tarvitasid alkoholi. Kaitsja hinnangul ei saa samaaegselt üks ja sama asjaolu olla nii süüd raskendavaks kui ka sisuliselt kergendavaks asjaoluks.
4. Apellant leiab, et maakohus rikkus oluliselt menetlusõigust. Nimelt on maakohus eksinud põhimõtte vastu, et menetluskulu tuleb mõista süüdimõistetult välja ühe summana. Erandina peab kohtuotsuse resolutiivosas olema eraldi välja toodud otsustus sundraha väljamõistmise kohta (RKKKo nr 3-1-1-79-14, p 52). Kohus on A. Nastavnikovalt välja mõistnud sundraha summas 500 eurot. Ülejäänud menetluskulud kokku moodustavad summa 4818,80 eurot, millest kohus on A. Nastavnikovalt välja mõistnud 1775 eurot ehk 36,8 % menetluskuludest.
5. Tulenevalt Riigikohtu üldkogu
6. aprilli 2016 otsusest tsiviilasjas nr 3-2-1-40-15 on riigi õigusabi korra p-d 51–54 (kulude hüvitamise alused ja kord) käesolevaks ajaks kehtetud. Korra punktis 54 oli sätestatud isikliku sõiduauto kasutamise kompenseerimise määrana 0,3 eurot iga läbitud kilomeetri kohta, üldkogu hinnangul tuleb kuni põhiseaduse nõuetele vastava regulatsiooni kehtestamiseni määrata isikliku sõiduauto kasutamise hüvitis analoogia alusel (viidatud otsuse p-d 67 ja 73). Üldkogu leidis, et 2014 novembris kulus keskmise sõiduauto kasutamisel ühe kilomeetri läbimisele kaheksa senti, millele lisandus käibemaks (viidatud otsuse p 75)
7. RKKKo nr 3-1-1-33-16 p-st 27 tuleneb, et KrMS § 191 lg 3 kohaselt võib Riigikohus kassatsiooni läbi vaadates teha uue kriminaalmenetluse kulude hüvitamise otsustuse kulude vaidlustamisest sõltumata. Seetõttu tuleb Tartu Ringkonnakohtul võtta seisukoht ka süüdistatava poolt maakohtus kantud menetluskulude kohta kuna vastav õigus tuleneb samast sättest apellatsioonimenetluses ka ringkonnakohtule. Juhul kui osundatud menetluskulud vähenevad, tuleb kaitsja hinnangul samas proportsioonis vähendada ka süüdimõistetult väljamõistetavaid menetluskulusid.
8. Kaitsja leiab, et
9. märtsil 2016 advokaat M. Senkelile ja advokaat L. Nirgile ning
10. aprillil 2015 advokaat A. Toomingale hüvitatud menetluskulusid tuleb vähendada, lugedes isikliku sõiduauto kasutamise kompenseerimise määraks 0,3 euro asemel 0,08 eurot, millele lisandub käibemaks. Seega leiab apellant, et lisaks sundrahale on alus menetluskulusid kohtueelses menetluses ja kohtus kokku arvestada summas 4396,40 eurot. Sellest on alus A. Nastavnikovalt omakorda välja mõista menetluskulud endises proportsioonis, s.o on 36,8 % ehk 1617,85 eurot. 6
11. Ringkonnakohus teavitas
12. septembril 2016 kaitsjaid M. Senkelit, A. Toomingat ja L. Nirgit apellatsiooni esitamisest ning andis neile võimaluse seitsme päeva jooksul alates teate saamisest esitada kirjalikke seisukohti ja vastuväiteid apellatsioonis taotletud kaitsjatasude vähendamise osas, kuid ükski nimetatud kaitsjatest kirjalikke seisukohti ei esitanud.
13. Tartu Ringkonnakohtu
14. septembri 2016 määrusega anti prokurörile ja süüdistatavale võimalus esitada oma kirjalikke seisukohti kaitsja apellatsiooni kohta kuni
15. oktoobrini
16. Täiendavad seisukohad kaitsja apellatsioonile esitas vaid süüdistatav A. Nastavnikova. Süüdistatava täiendused kaitsja poolt esitatud apellatsioonile
17. Kaitsja poolt esitatud apellatsioonile esitas täienduse süüdistatav A. Nastavnikova, kes tunnistab tapmiskatse sooritamist. Süüdistatav leiab, et elu on kallis, mida ei saa raha eest osta ning mis on antud kõrgemalt poolt. A. Nastavnikova kahetseb, lubab, et ei pane midagi sellist enam toime ning ei võta nuga kui relva kätte. Süüdistatav palub kohtult võimalust vabaneda tingimisi ennetähtaegselt või elektroonilise järelevalve kohaldamisega, millega palub võimalust näidata ennast paremast küljest. Ringkonnakohtu seisukoht
18. Ringkonnakohus, tutvunud kohtuotsuse, apellatsiooni, kohtuistungi protokolli ja kohtu toimikute materjalidega, leiab, et maakohtu otsus tuleb A. Nastavnikova süüditunnistamises ja karistamises KarS §-de 25 lg 2 ja 113 lg 1 järgi tühistada ning ta selles õigeks mõista. Ta tuleb süüdi tunnistada ja karistada KarS § 118 lg 1 p 1 järgi. Samuti tuleb tühistada talle mõistetud liitkaristus ja ärakandmisele kuuluv karistus. Muus osas jääb maakohtu otsus muutmata. Apellatsioon rahuldada osaliselt.
19. Ringkonnakohus nõustub kaitsja väidetega, et maakohus kohaldas ebaõigesti materiaalõigust, kvalifitseerides A. Nastavnikova käitumise KarS §-de 25 lg 2 ja 113 lg 1 järgi (vt p-d 19-21). Kohtupraktikas on asutud seisukohale, et taolistel juhtudel taandub küsimus süüdistatava teo kvalifitseerimisest tema käitumises subjektiivse külje hindamisele. Kaudse tahtluse puhul isik küll ei pürgi otseselt tagajärje saavutamisele, kuid möönab selle saabumise võimalikkust. Kergemeelsuse puhul aga loodab isik tagajärje mittesaabumisele. Nii kaudse tahtluse kui ka kergemeelsuse korral tunneb toimepanija ära enda käitumises sisalduva ohtlikkuse. Kaudse tahtluse korral kiidab ta võimaliku tagajärje heaks, s.t soostub sellega, kergemeelsuse korral aga loodab tagajärje mittesaabumisele. Tagajärje saabumata jäämise lootus peab tuginema isiku poolt äratuntud asjaoludele, mis lubavad tal mõistlikult uskuda, et tema loodud oht ei realiseeru tagajärjes. Lootus tagajärje mittesaabumisele peab olema tõsimeelne, mis tähendab, et see toetub konkreetsetele asjaoludele ega ole sõltuvuses tema poolt mittekontrollitavast juhuslikkusest. Kannatanule kohene abi osutamine või abi kutsumine võivad kujutada endast asjaolusid, mis annavad süüdlasele aluse loota, et kannatanu surm ei saabu (RKKKo nr 3-1-179-15 p-d 5-6).
20. Praegusel juhul maakohus leidis, et süüdistatav pani teo toime tegutsedes vähemalt kaudse tahtlusega kannatanu surma põhjustamisele (MK otsuse lk 11-13). Need põhjendused on kajastatud käesoleva otsuse punktides 11-14 ja siinjuures neid ei korrata. Maakohus seejuures viitas ka Riigikohtu otsusele nr 3-1-1-79-15, kuid leidis, et käesolevas kriminaalasjas selles lahendis viidatud asjaolusid tuvastatud ei ole. Maakohus jäi selle juurde, et süüdistatav ei tegutsenud aktiivselt kannatanu elu päästmisel, sest vaatamata keelule võttis ta kannatanu kehast välja noa, ohustades sellega kannatanu elu. Süüdistatav osales küll vestluses häirekeskuse töötajaga ja teatas kannatanu andmed, kuid need asjaolud ei ole sellise kaaluga, et 7 kohtul tekiks veendumus, et süüdistataval oli tõsipärane lootus, et kannatanu surm ei saabu. Süüdistatava nutmist, hirmu, toimunust ja alkoholitarvitamisest tingitud seisundit ei saa pidada sellisteks asjaoludeks, mille alusel oleks kohus arvamusel, et süüdistataval oli tõsipärane lootus, et kannatanu surm ei saabu. Maakohus leidis, et häirekeskuse töötajaga vestluse pidamine andis süüdistatavale tõsipärase lootuse ainult sellele, et meditsiiniline abi saabub piisava kiirusega, kuid see kuidagi ei saanud olla isikul adekvaatse ja tõsipärase lootuse tekkimiseks, et kannatanu surma siis ei saabu (MK otsuse lk 13).
21. Ringkonnakohus ei nõustu maakohtu järeldustega, sest need ei vasta maakohtus uuritud tõenditele. Nii nähtub tunnistaja I.B. i ütlustest, et kohe peale seda, kui süüdistatav kannatanut noaga lõi, hüüdis ta „ma ei tahtnud seda teha“. Tunnistaja helistas kiirabisse ja süüdistatav sekkus kõnesse, öeldes, et ta lõi oma elukaaslast. Kuni kiirabi tuli, seni tunnistaja ja süüdistatav olid kannatanu juures, panid talle padja pea alla (I kd lk 57). A. Nastavnikova ütlustest nähtub, et kohe peale kannatanu noaga löömist ta ehmus ja palus I.B. il kiirabi välja kutsuda. Ta muretses kannatanu elu pärast. Ta käis iga päev haiglas kannatanut vaatamas, nad leppisid ära ja jätkasid kooselu (I kd lk 60 pöördel). Asitõendiks oleva häirekeskusesse tehtud kõne salvestisest nähtub A. Nastavnikova aktiivne tegevus sündmuskoha asukoha ja kannatanu isiku kohta andmete andmises, samuti palve, et kiirabi ruttu tuleks, sest ta ei soovi, et kannatanu sureks (II kd lk 40-43).
22. Ringkonnakohus eeltoodud tõendeid kogumis hinnates leiab, et need asjaolud andsid süüdlasele aluse loota, et kannatanu surm ei saabu. Seda ei välista ka maakohtu järeldus, et noa väljatõmbamine hoopis ohustas kannatanu elu. Ringkonnakohus selles osas nõustub kaitsjaga, et ei saa välistada, et meditsiinilisi eriteadmisi mitteomav inimene ei pea noa väljavõtmist kehast ohtlikuks (vt p 21).
23. Kohtupraktikas on märgitud, et subjektiivse külje tuvastamisel on abipakkuvateks kriteeriumiteks ka isiku teoeelne ja –järgne käitumine, samuti tema teo objektiivne avaldumine. Nimetatud asjaolusid tuleb arvestada rangelt individualiseeritult konkreetset kriminaalasja silmas pidades ning isegi siis, kui on tuvastatud, et isik sai täiel määral aru enda teo ohtlikkusest, ei tähenda see automaatselt, et isik oleks arvestanud võimaliku raske tagajärje saabumisega ning sellega sisimas ka nõustunud. Ka väliselt eluohtliku teo toimepanemise korral on seega arvestatav argument, et tegelikkuses lootis teo toimepanija võimalikuna äratuntud tagajärge vältida. Näiteks kohene kiirabi kutsumine osutab süüdistatava soovile kannatanu surma saabumist vältida (RKKKo nr 3-1-1-79-15 p 8).
24. Ringkonnakohus eeltoodu alusel leiab, et A. Nastavnikova tuleb süüdi tunnistada ja karistada KarS § 118 lg 1 p 1 järgi.
25. Maakohus on karistuse mõistmisel arvestanud kõiki seaduses ettenähtud asjaolusid ning põhjendanud mõistetud karistuse suurust (MK otsuse lk 16-17), mis on kokkuvõtlikult välja toodud käesoleva otsuse punktis
26. Seejuures luges maakohus KarS § 58 p 4 alusel karistust raskendavaks asjaoluks süüteo toimepanemise süüdlasega koos elanud isiku (R.A. ) suhtes. Kaitsja on selle vaidlustanud (vt p 22).
27. Ringkonnakohus kaitsjaga ei nõustu. KarS § 58 p 4 sätestab karistust raskendava asjaoluna süüteo toimepanemise süüdlasega koos elanud isiku suhtes. Asjaolu, et A. Nastavnikova ja R.A. elasid koos, ei ole vaidlustatud. Seega maakohus õigesti rakendas eelviidatud sätet. Kaitsja leiab, et maakohus sama asjaolu sisuliselt arvestas ka karistust kergendava asjaoluna, leides, et nad alkoholi tarvitamisega viisid end seisundisse, kus mõistlik ja seadusekuulekas käitumine on küsimärgi all. Kaitsja hinnangul üks ja sama asjaolu ei saa korraga olla nii raskendav kui kergendav asjaolu. See kaitsja väide on õige, kuid antud juhul ei ole maakohus seda asjaolu KarS § 57 lg 2 mõttes eraldi välja toonud kui karistust kergendavat asjaolu. Ringkonnakohus leiab, et maakohus on nimetatud asjaolu arvestanud süü suuruse käsitlemisel KarS § 56 lg 1 8 esimese lause mõttes. See nähtub ka maakohtu otsuse ülesehitusest, kus seda asjaolu ongi käsitletud süü suuruse hindamise alljaotuses (vt MK otsuse lk 16). Seega kaitsja taotlus see raskendav asjaolu välja jätta rahuldamisele ei kuulu.
28. Küll aga kuulub rahuldamisele kaitsja taotlus, et seoses A. Nastavnikova tegevuse ümberkvalifitseerimisega kuulub kergendamisele ka talle mõistetud karistus. Kaitsja seejuures ei ole konkreetset karistusmäära välja toonud. Ringkonnakohus leiab, et karistust tuleb kergendada siiski vähesel määral, s.o ühe aasta võrra. Seda tingib eelkõige asjaolu, et karistuse mõistmisel võetakse lähtepunktiks sanktsiooni keskmine määr, mis antud juhul on 8 aastat vangistust. Ringkonnakohus leiab, et A. Nastavnikovale tuleb karistuseks mõista 6 aastat vangistust, mis on alla sanktsiooni keskmise. Seejuures on arvestatud tema süü suurust, karistust kergendavat ja raskendavat asjaolu ning tema isikut iseloomustavaid andmeid. Tegemist on varem karistamata isikuga, kuid tema alkoholilembus on soodustanud lisaks antud kuriteole ka poolteist kuud hiljem jällegi noaga teisele isikule tervisekahjustuse tekitamise. Seega olles allutatud kriminaalmenetlusele, jätkas ta endist elustiili, s.t alkoholitarvitamist ja vägivallatsemist. Eeltoodust lähtudes ei täida oma eesmärki 6-st aastast vangistusest kergema karistuse mõistmine. Ringkonnakohus KarS § 64 lg 1 alusel loeb 6 aastat vangistust ka liitkaristuseks kuritegude kogumi eest. Sellest eelvangistuse aja 2 päeva maha arvates jääb kanda 5 aastat 11 kuud 28 päeva vangistust. Mis puutub A. Nastavnikova enda taotlusse anda talle võimalus vangistusest vabaneda tingimisi ennetähtaegselt elektroonilise valve alla, siis seda lahendatakse KarS § 76 korras.
29. Kaitsja on viitega Riigikohtu üldkogu 26.04.2016 otsusele nr 3-2-1-40-15 taotlenud maakohtu otsuse tühistamist selles menetluses varem osalenud advokaatidele A. Toomingale, L. Nirgile ja M. Senkelile väljamõistetud sõidukulude osas ning selle võrra vähendada A. Nastavnikovalt väljamõistetud menetluskulusid (vt p-d 24-26).
30. Ringkonnakohus kaitsjaga ei nõustu. Esiteks ringkonnakohus märgib, et maakohus on kõik kaitsjatele makstud summad jätnud riigi kanda ja A. Nastavnikovalt ei ole neid välja mõistetud (vt MK otsuse lk 2 ja 18-19). Temalt mõisteti välja 2275 eurot, mille hulgas on 500 eurot sundraha ja ülejäänud on ekspertiisitasude katteks. Talle anti võimalus need kulud tasuda ositi ühe aasta jooksul.
31. Teiseks ringkonnakohus leiab, et kuna adv A. Toomingale hüvitati nimetatud sõidukulud eeluurimisel uurija 15.04.2015 määrusega (II kd lk 135) ning adv L. Nirgile (esitas taotluse 03.12.2015 I kd lk 13-14) ja adv M. Senkelile (esitas taotluse 09.03.2016 I kd lk 74-76) maakohtu 09.03.2016 otsusega, siis nende lahendite suhtes automaatselt tagantjärgi ei kohaldu Riigikohtu üldkogu 26.04.2016 otsusega nr 3-2-1-40-15 põhiseaduse vastaseks ja kehtetuks tunnistamine, sest see otsus tehti konkreetses tsiviilasjas.
32. Kolmandaks ringkonnakohus märgib, et alates 01.08.2016 kehtib justiitsministri 26.07.2016 määrusega nr 16 kehtestatud Riigi õigusabi osutamise eest makstava tasu arvestamise alused ja maksmise kord. Selle korra § 17 lg 2 kohaselt hüvitatakse riigi õigusabi osutamisega seoses kantud isikliku või advokaadibüroo pidaja sõiduauto kasutamise kulud advokaadi taotluse alusel summas 0,3 eurot iga läbitud kilomeetri kohta. Sama summa kehtis ka uurija 15.04.2015 määruse ja maakohtu 09.03.2016 otsuse tegemise ajal. KrMS § 3 lg 2 kohaselt kriminaalmenetluses kohaldatakse menetlustoimingu ajal kehtivat kriminaalmenetlusõigust.
33. Eeltoodust tulenevalt ja juhindudes KrMS § 337 lg 1 p-st 4 tühistab ringkonnakohus maakohtu otsuse osaliselt ja teeb uue otsuse (vt p 30).
34. Kaitsja adv A. Aasmaa on esitanud taotluse apellatsioonimenetluse kulude hüvitamiseks 312 euro, sh käibemaks 52 eurot, ulatuses. Tasutaotluse kohaselt kulus kaitsjal maakohtu otsuse ja toimikutega tutvumiseks, A. Nastavnikovaga konsulteerimiseks ja apellatsiooni koostamiseks 9 kokku 6,5 tundi. Ringkonnakohus peab taotletud kaitsjatasu suurust põhjendatuks ning see tuleb justiitsministri 26.07.2016 määrusega nr 16 kehtestatud korra alusel rahuldada.
35. KrMS § 185 lg 1 alusel kannab apellatsioonimenetluses menetluskulud riik juhul, kui tehakse KrMS § 337 lg 1 p-des 2-4 või lg-s 2 nimetatud lahend. Kuna käesolevas asjas ringkonnakohus teeb KrMS § 337 lg 1 p-s 4 nimetatud lahendi, jäävad A. Nastavnikoval tekkinud menetluskulud 312 eurot Eesti Vabariigi kanda. allkirjastatud digitaalselt Mati Kartau, Maarika Kuusk, Aarne Sarjas 10