S § 68 lg 1 alusel arvata mõistetud karistusest maha eelvangistuses viibitud 2 kuud ja 8 päeva (9.12.2015-17.02.2016). R. Uibo ärakantavaks karistuseks on 2 aastat 3 kuud ja 22 päeva vangistust. 4. Muus osas jätta Harju Maakohtu otsus muutmata. 5.
lg 2 alusel mõista riigieelarvest Raldi Uibo kasuks välja apellatsioonimenetluses kantud õigusabikulud 840 eurot. Edasikaebekord Ringkonnakohtu otsuse peale on võimalik esitada kassatsioon. Kassatsioon esitatakse Riigikohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates päevast, mil kohtumenetluse poolel on võimalik tutvuda ringkonnakohtu otsusega. Süüdistataval ja kannatanul on kassatsiooni esitamise õigus üksnes advokaadi vahendusel. Kannatanu saab esitada kassatsiooni üksnes tsiviilhagi puudutavas osas. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK 1. Harju Maakohtu 6.10.2016 otsusega mõisteti Raldi Uibo süüdi KarS § 422 lg 1, § 424 ja § 4231 järgi. KarS § 63 lg 1 alusel karistas kohus teda nende kuritegude toimepanemise eest 3-aastase vangistusega.
S § 68 lg 1 alusel luges kohus R. Uibo karistusest kantuks eelvangistuses viibitud aja, s.o 2 kuud ja 8 päeva. Ärakandmata karistus oli vastavalt 1 aasta 9 kuud ja 22 päeva vangistust. Kannatanu ZV tsiviilhagi jättis kohus rahuldamata. 2 KarS § 424 järgi mõistis kohus R. Uibo süüdi selles, et ta juhtis 29.09.2015 kella 16.55 ajal tahtlikult Tallinnas, Mere pst-l mootorsõidukit BMW registreerimismärgiga XXX XXX, olles amfetamiini tarvitamisest tingitud joobeseisundis. KarS § 422 lg 1 järgi mõistis kohus R. Uibo süüdi selles, et ta põhjustas 09.12.2015 Tallinnas Sõle, Kari, Sitsi ja Madala tänavate ristmikul liiklusnõuete rikkumisega AV surma. R. Uibo juhtis 29.09.2015 autot, kuigi tal ei olnud õigust sõiduautot juhtida. Tallinnas Sõle tn 48 juures andis politseiametnik talle peatumismärguande. Peatumismärguande peale asus R. Uibo autoga põgenema. Ta ületas lubatud suurimat sõidukiirust, liikudes kiirusega ca 67 km/h. Sõle, Kari, Sitsi ja Madala ristmikule lähenedes tegi ta kiirust vähendamata üle teemärgise nr 913 „kahekordne pidevjoon“ möödasõidu Sõle tänaval vasakpööret alustavast Opel Calibrast, sõitis kiirust vähendamata ristmikule välja ja riivas oma sõiduki vasaku esinurgaga Sõle tänavalt Madala tänavale vasakpööret teinud mootorsõidukit Ford Focus. Suure kiiruse tõttu ei suutnud R. Uibo enam mootorsõidukit kontrollida ega peatada, mistõttu sõitis Sõle tänava keskel asuvale ohutussaarele ja otsa ohutussaarel viibinud jalakäijale AV-le, kes sai mootorsõidukilt löögi ning paiskus asfaldile. KarS § 4231 järgi mõistis kohus R. Uibo süüdi selles, et ta juhtis tahtlikult 29.09.2015 ja 09.12.2015 mootorsõidukit, kuigi tal juhtimisõigus puudus. Teda oli LS § 201 lg 2 järgi karistatud mootorsõiduki juhtimise eest juhtimisõigust omamata Harju Maakohtu 26.10.2015 otsusega. R. Uibole karistuse mõistmisel võttis maakohus arvesse R. Uibo korduvat karistatust, sh karistusi liiklussüütegude toimepanemise eest. R. Uibo karistusandmete põhjal leidis maakohus, et eelnevad karistused, sh reaalne vangistus, ei ole talle mõju avaldanud, ning tegemist on liikluses ohtliku isikuga. Arvestades, et R. Uibo pani taas toime kolm liikluskuritegu, pidas maakohus kohaseks karistuseks vangistust. Kohus ei pidanud võimalikuks seda tingimisi täitmisele pööramata jätta ega asendada. Kohus märkis, et uute kuritegude toimepanemisel rikkus R. Uibo erinevaid liiklusreegleid ning selle tulemusena suri süütu inimene. Ühtlasi võttis maakohus arvesse vajadust kinnistada keelunormi kehtivust ja vajadust kaitsta õiguskorra huve, kuna mootorsõiduki juhilt eeldatakse liikluses erilist hoolsust. Karistust kergendavaks asjaoluks luges maakohus R. Uibo puhtsüdamliku kahetsuse ning raskendavaid asjaolusid maakohus ei tuvastanud. Maakohus leidis, et süüdistatava poolt toime pandud liiklussüüteod moodustavad ideaalkogumi. Seetõttu kohaldas maakohus KarS § 63 lg-t 1, mõistes karistuse KarS § 422 lg 1 alusel, mis näeb võrreldes §-dega 4231 ja 424 ette raskeima karistuse. Maakohus jättis kannatanu tsiviilhagi rahuldamata järgmistel põhjendustel. Kohus tõdes, et VÕS § 134 lg 3 kohaselt isiku surma põhjustamise või talle raske tervisekahjustuse või tervisekahjustuse tekitamisega tekitatud kahju hüvitamise korral võivad ka surmasaanu või kahjustatud isiku lähedased isikud nõuda mittevaralise kahju hüvitist, kui hüvitise maksmist õigustavad erandlikud asjaolud. 3 Lähedaste isikute ringi ei ole seaduses defineeritud. Kohus leidis, et eelduslikult on lähedasteks isikuteks kannatanu lapsed, abikaasa ja vanemad. Eelmärgitut on sedastatud Riigikohtu mitmetes lahendites (nr 3-2-1-129-05; nr 3-2-1-19-08; nr 3-1-1-57-10). Seega ei saa kannatanu ZV käsitada AV lähedasena VÕS § 134 lg 3 mõttes, kellel on õigus esitada mittevaralise kahju hüvitamise nõue süüdistatava vastu. AV oli iseseisvalt oma elu elav isik, kes ei omanud hagejaga ühist eluaset ja ta ei sõltunud hagejast oma igapäevaelus, samuti ei sõltunud hageja ZV igapäevaelus oma õest AV-st. Kohus märkis ka, et VÕS § 134 lg 3 mõttes ei saa olla erandlik asjaolu olla surma või raske tervisekahjustuse põhjustamine kui selline, vaid sellega peab kaasnema ka täiendavaid asjaolusid, mis õigustavad mittevaralise kahju rahalise hüvitise väljamõistmist. Erandlik asjaolu ei ole lähedase inimese kaotus abstraktselt ning ainuüksi lein ja kaotusvalu kui selline, mis väiksemas või suuremas ulatuses paratamatult kaasneb iga lähedase isiku surmaga. Lähedase surmaga tekitatud kahju hüvitamise nõuet õigustaks lähedase isiku ruumiline lähedus hukkunu või raskelt kannatanuga kahju tekitamise ajal. Teiseks võib nimetatud sätte rakendamine tulla kõne alla nt hukkunud või raskelt vigastatud lähedase inimese vigastuste või kannatuste nägemisest saadud hilisemate üleelamiste korral. Kolmandaks võib VÕS § 134 lgle 3 tugineda nt juhul, kui tegelikult soovitigi rünnata või mõjutada kannatanu lähedasi. Viimaks võib VÕS § 134 lg 3 kohaldada ka siis, kui kannatanule tekitati kahju tahtlikult ning lähedastel esinevad hiljem üleelamised. (Riigikohtu otsus nr 3-2-1-19-08). Riigikohtu kriminaalkolleegium on leidnud, et isiku lähedase isiku tõsine psüühikahäire võib anda alust kohaldada VÕS § 134 lg 3 (Riigikohtu otsus 3-1-1-57-10, p 25.2). Hageja ei viibinud sündmuskohal. Kriminaalasjas puuduvad ka igasugused tõendid selle kohta, et ZV-l oleksid esinenud tõsised psüühikahäired seoses AV surmaga. Kohtus on samuti leidnud tõendamist, et R. Uibo ei põhjustanud AV surma tahtlikult, tema sooviks ei olnud kuidagi rünnata just nimelt hagejat. Kohus tõdes, et loomulikult kaasnevad hagejal lähedase inimese traagilise hukkumisega, matuse ning muu sellega seonduva tegevusega rasked emotsionaalsed pinged ja tagajärjed, kuid kohtu arvates ei saa need olla VÕS § 134 lg 3 mõistes erandlikuks asjaoluks. Lähedase inimese surm toob üldjuhul kaasa kaotusvalu ja leina. Samas ei ole VÕS § 134 lg 3 reguleerimisalaks mitte lein ja kaotusvalu kui iseseisev alus, vaid esinema peavad erandlikud asjaolud. Käesolevas asjas ei ole esitatud mitte ühtegi tõendit, mis kinnitaks VÕS § 134 lg 3 mõttes erandliku asjaolu esinemist.
Apellatsiooni taotlus mittevaralise kahju hüvitamiseks jääb rahuldamata. 5. Kriminaalmenetluse seadustik annab kannatanule õiguse apellatsiooni korras taotleda süüdistatavale mõistetud karistuse karmistamist (
, § 340 lg 4), mistõttu toob ringkonnakohus alljärgnevalt oma seisukoha selles küsimuses. Kannatanu esindaja selgitas apellatsioonikohtu 24.01.2017 istungil, et pidas apellatsioonis karistusena taotletud 2 aasta ja 8 kuu vangistuse osas silmas
Apellant toetab prokuröri poolt maakohtus taotletud karistusettepanekut, mille kohaselt
Oma väiteid põhistab kannatanu esindaja asjaoluga, et maakohtu poolt mõistetud vähendamata karistus, s.o 3 aastat vangistust, on liialt leebe ega ole vastavuses R. Uibo isiku ja toimepandud kuritegude raskusega. 5.1 Apellant peab maakohtu otsusega R. Uibole mõistetud karistust liiga leebeks. Sisuliselt leiab apellant seega, et mõistetud karistus ei vasta R. Uibo süü suurusele. Ringkonnakohus peab sellega nõustuma. Seejuures peab ringkonnakohus tõdema, et kuigi kohtuotsuse karistuse mõistmist puudutav osa on üsna mahukas, puudub selles süü suuruse käsitlus. Maakohus on küll muuhulgas selgitanud, et karistuse mõistmisel tuleb aluseks võtta isiku süü, kuid seda, millistele asjaoludele kohus on süü suuruse tuvastamisel tuginenud ning millise hinnangu neile andnud, otsuses märgitud ei ole. Ringkonnakohus peab R. Uibo süüd KarS § 422 lg 1 järgi kvalifitseeritud teos suureks. Ta põhjustas raskeima võimaliku tagajärje. Liiklusõnnetuseni viis see, et R. Uibo rikkus 6 kavatsetult hulgaliselt liiklusnõudeid. Ta juhtis autot linnaliikluses viisil, mis ilmselgelt lõi soodsa võimaluse liiklusõnnetuse tekkeks: ületas lubatud sõidukiirust, sooritas möödasõidu üle kahekordse pidevjoone, sõites seejuures mööda vasakpööret alustavast sõidukist ning sõitis kiirust vähendamata välja ristmikule, kus oli teisi liiklejaid. Mööda ei saa vaadata sellestki, et pärast liiklusõnnetust R. Uibo põgenes. Seega juba kõigist neist asjaoludest tulenevalt tuleb süüle vastavaks pidada KarS § 422 lg 1 sanktsiooni ülemmäära lähedast karistust. Lisaks tuleb arvestada, et maakohus luges KarS § 422 lg 1 järgi kvalifitseeritud teoga ideaalkonkurentsis olevaks KarS § 424 ja § 4231 järgi kvalifitseeritavad teod. Kuigi ideaalkonkurentsi puhul mõistetakse KarS § 63 lg 1 järgi üks karistus seadusesätte alusel, mis näeb ette raskeima karistuse, ei tähenda see, et karistuse määra valikul ei tuleks arvesse võtta, et isik täitis mitu erinevat süüteokoosseisu. KarS § 56 lg 1 esimese lause kohaselt on karistuse alus isiku süü. Isiku süü suurust iseloomustab kogu tema karistusõiguslikult relevantne käitumine. Seega tuleb ka KarS § 424 ja § 4231 järgi kvalifitseeritavate tegude toimepanemist käsitada süüd suurendavatena. Seejuures iseloomustab R. Uibo süüd KarS § 4231 järgi kvalifitseeritava teo puhul see, et mõlemal praeguse menetluse esemeks oleval korral rikkus lisaks mootorsõiduki juhtimisele juhtimisõiguseta ka muid liiklusnõudeid. Eelnevast tulenevalt peab ringkonnakohus R. Uibo süüle vastavaks KarS § 422 lg 1 ülemmäära lähedast vangistust. 5.2 Ka eripreventiivsed kaalutlused räägivad sanktsiooni ülemmäära lähedase karistuse kasuks. Nagu maakohtu otsuses märgitud, on R. Uibo jätkanud kuritegude toimepanemist, kuigi teda on korduvalt kriminaalkorras karistatud. Teda on karistatud nii liiklusalaste kuritegude kui väärtegude eest: tal on kehtiv kriminaalkaristus mootorsõiduki joobes juhtimise eest ja kolm kehtivat väärteokaristust mootorsõiduki juhtimisõiguseta sõitmise ja kiiruse ületamiste eest. 5.3 Arvesse tuleb aga võtta, et esineb kaks KarS § 57 lg-s 1 ettenähtud karistust kergendavat asjaolu. Maakohus pidas karistust kergendavaks asjaoluks R. Uibo puhtsüdamlikku kahetsust. Vastavalt KarS § 57 lg 1 p 2 kohaselt on kergendav asjaolu ka kahju vabatahtlik hüvitamine. Kuigi maakohus on tuvastanud, et R. Uibo on hüvitanud kannatanule 5000 eurot, ei ole kohus seda karistust kergendava asjaoluna arvestanud. Kuigi seda ei ole apellatsioonis märgitud, peab ringkonnakohus vastavalt
lg-le 1 ses osas apellatsiooni piirest väljuma ning seda karistust kergendavat asjaolu arvestama. Apellant leiab, et maakohus on põhjendamatult pidanud karistust kergendavaks asjaoluks puhtsüdamlikku kahetsust. Apellandi hinnangul ei ole R. Uibo oma tegu puhtsüdamlikult kahetsenud. Ringkonnakohus sellega ei nõustu. R. Uibo on nii kohtueelses menetluses, maakohtus kui ringkonnakohtus avaldanud kahetsust. Selliseid asjaolusid, mis seaks selle kahetsuse puhtsüdamlikkuse kahtluse alla, ringkonnakohtu hinnangul ei esine. Kahetsuse puhtsüdamlikkust ei välista see, et süüdistatava hinnangul oli kannatanu mittevaralise kahju nõude suurus selline, et see näitab kannatanu soovi tema arvel rikastuda. 5.4 Eelnevast tulenevalt ei vasta maakohtu mõistetud karistus kuriteo raskusele ja süüdistatava isikule (
Arvestades R. Uibo süü suurust, asjaolu, et ta on jätkanud hoolimata eelnevatest karistustest liiklusalaste süütegude toimepanemist, aga ka kahte kergendavat asjaolu, peab ringkonnakohus kohaseks karistada R. Uibot KarS § 63 lg 1 alusel 7 KarS § 422 lg 1 järgi 3 aasta ja 9 kuu pikkuse vangistusega. Apellatsioonis taotletust pisut kergema karistuse mõistmise tingib kahe karistust kergendava asjaolu esinemine.
S § 68 lg 1 alusel loeb ringkonnakohus karistusest kantuks R. Uibo eelvangistuses viibitud 2 kuud ja 8 päeva (9.12.2015-17.02.2016) ning ärakantavaks karistuseks jääb 2 aastat 3 kuud ja 22 päeva vangistust. 6. Taotlus mittevaralise kahju hüvitamiseks jääb edutuks. Ringkonnakohus ei nõustu osade maakohtu järeldustega, kuid kokkuvõttes ei ole see viinud VÕS § 134 lg 3 vale kohaldamiseni. 6.1 Ringkonnakohus nõustub apellandiga, et ZV on surmasaanu lähedane isik VÕS § 134 lg 3 tähenduses. Maakohus on põhjendamatult piiranud lähedaste isikute ringi hukkunu laste, abikaasa ja vanematega. Kohus märkis, et VÕS § 134 lg 3 tähenduses on surmasaanu lähedasteks isikuteks lapsi, abikaasat ja vanemaid pidanud oma lahendites Riigikohus. Maakohtu viidatud Riigikohtu lahendid ei tähenda, et keegi teine peale loetletute ei võiks olla surmasaanu lähedane isik VÕS § 134 lg 3 tähenduses. Lähedaste ring tuleb määrata igal üksikjuhul eraldi, lähtudes muuhulgas isikute sugulusest, perekondlikest sidemetest, senisest elukorraldusest ja muudest asjaoludest (vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 09.04.2008 otsus kohtuasjas nr 3-2-1-19-08, p 16). Seega oleks maakohus pidanud andma sisulisele hinnangu küsimusele, kas ZV ja AV vahelised sidemed olid sellised, et käsitada ZV AV lähedasena. Mingil määral on maakohus seda teinud, märkides, et AV elas iseseisvalt, ei omanud hagejaga ühist eluaset ega sõltunud hagejast oma igapäevaelus, samuti ei sõltunud hageja ZV igapäevaelus oma õest AV-st. Sellist käsitust peab ringkonnakohus põhjendamatult kitsendavaks. Ringkonnakohtu arusaama kohaselt mõeldakse VÕS § 134 lg-s 3 lähedase isiku all surmasaanu sugulasi ja hõimlasi, kellel oli ka isiklik suhe surmasaanuga ja kellele selle tõttu võis isiku surm põhjustada erilist valu. Sellise isikliku suhte olemasoluks ei ole vajalik, et isikud elaksid koos või sõltuks teineteisest. Ringkonnakohus leiab, et ZV on käsitatav AV lähedasena VÕS § 134 lg 3 tähenduses. AV oli ZV õde (kd I, tl. 125). Sarnaselt vanemate ja laste sugulussuhtele võib õe ja venna vahelist sugulussuhet pidada lähedaseks. Rahvastikuregistri andmetest võib teha järeldusi, et AV-l teisi lähisugulasi ega -hõimlasi ei olnud (kd I; tl 84-86). Nagu eespool välja toodud, on lisaks sugulusele olulised ka surmasaanu ja hageja vahelised perekondlikud suhted. S.t oluline on see, et hagejal oli isiklik side surmasaanuga. Apellatsioonis heidetakse selle asjaoluga seoses maakohtule ette kohtuliku uurimise ühekülgsust ja märgitakse: „…juba esitatud hagiavalduses on põhistatud, et hukkunu oli suures osas apellandi ülalpidamisel.“ Ringkonnakohus juhib tähelepanu, et apellant samastab selliselt põhistamise ja tõendamise. On tõsi, et tsiviilhagis on esitatud argumente AV ja ZV omavaheliste suhete kohta, s.t põhistatud, et nad olid omavahel lähedased. Tsiviilhagis väidetakse, et AV ja ZV vahelised suhted olid kaugelt isiklikumad ja soojemad kui tavapärased õe-venna suhted. Nad külastasid teineteist regulaarselt ja ZV toetas õde materiaalselt (sh ostis õele korteri). Igalt kõrgharidusega juristilt võib eeldada teadmist, et hagis esitatud väiteid tuleb tõendada (TsMS § 230 lg 1). Ühegi 8 eespool toodud väite kohta tõendeid esitatud ei ole. Apellatsioonist ei nähtu üldse, et apellant oleks mingeid tõendeid esitanud. Kuivõrd kannatanu tõendeid oma väidete tõendamiseks ei esitanud, on etteheited uurimise ühekülgsuse kohta alusetud. Ainus tõend ZV ja AV suhete kohta on ZV ütlused, millest ilmneb, et nad suhtlesid omavahel viimati umbes kuu aega enne liiklusõnnetust, mille tulemusel AV hukkus. Sellest on siiski võimalik teha järeldus, et AV ja ZV käisid omavahel läbi. 6.2 Eelnev ei anna siiski alust maakohtu otsuse tühistamiseks. VÕS § 134 lg 3 kohaselt on surmasaanu lähedasel isikul õigus nõuda mittevaralise kahju hüvitist, kui hüvitise maksmist õigustavad erandlikud asjaolud. Kuigi maakohus asus seisukohale, et ZV ei ole surmasaanu lähedane isik VÕS § 134 lg 3 tähenduses, on kohus otsuses analüüsinud ka erandlike asjaolude esinemist. Kohus asus seisukohale, et mittevaralise kahju hüvitise väljamõistmise aluseks olevaid erandlikke asjaolusid ei esine. Apellatsiooni etteheiteid erandlike asjaolude esinemist puudutavate maakohtu seisukohtade suhtes ei pea ringkonnakohus põhjendatuks. 6.2.1 Esmalt peatub ringkonnakohus apellandi väitel, et maakohtu seisukohad tähendavad, et mittevaralise kahju hüvitamine poleks üldse võimalik, kui on tegemist isiku surma põhjustamisega ning kannatanuks on tema lähedane. Kuigi apellant heidab maakohtule ette VÕS § 127 lg 1 väärat tõlgendamist, on ilmne, et apellant peab ebaõigeks seda, kuidas maakohus kohaldas VÕS § 134 lg-t 3, mis vahetult reguleerib seda, millisel juhul on teistel isikutel nõuda isiku surma põhjustajalt mittevaralise kahju hüvitamist. Ringkonnakohus apellandi ei nõustu väitega, et maakohtu lähenemise korral ei oleks isiku surma puhul tema lähedasele mittevaralise kahju hüvitamine üldse võimalik. Ringkonnakohus nendib, et surma, isegi kuriteo tagajärjel saabunud surma puhul, ei ole surmasaanu lähedastel igal juhul õigust saada mittevaralise kahju hüvitist. See on olnud seadusandja ilmne tahe, kuna VÕS § 134 lg 3 kohaselt on mittevaralise kahju hüvitamise eelduseks erandlike asjaolude esinemine. Nagu maakohus juba selgitas, ei saa lähedase kaotusega paratamatult kaasnev lein ja kaotusvalu ise olla erandlik asjaolu. Asjaolud, mida väljakujunenud kohtupraktikas peetakse erandlikeks VÕS § 134 lg 3 tähenduses, ei ole sellised, mille esinemine oleks üldse välistatud või üliharv. Seega ei ole põhjendatud väide, et tegelikult on mittevaralise hüvitise väljamõistmine üldse välistatud. 6.2.2 Alusetu on apellatsiooni väide, et maakohus on tsiviilhagi osas rikkunud kohtuotsuse põhistamiskohustust
Maakohus on põhjalikult selgitanud, miks ta ei rahulda kannatanu tsiviilhagi. Seda, et maakohtu otsuses on põhjendused olemas, näitab ilmekalt apellatsioonis endas märgitu: „Muuhulgas on kannatanu tsiviilhagis välja toonud erandlikud asjaolud VÕS § 134 lg 3 mõttes, millest suurem osa on loetletud ka kaevatavas kohtuotsuses (lk 13 V lõik ja lk 14 I lõik).“ Seega ei nõustu apellant lihtsalt maakohtu järeldustega. See, et apellant ei nõustu maakohtu otsuse põhjendustega, ei tähenda aga otsuses põhjenduste puudumist. 6.2.3 Samuti on alusetu väide, et maakohus ei ole arvestanud asjakohase Eesti Vabariigi õiguspraktikaga. Apellatsioonis nimetatud kohtulahendite (kohtuasjades nr 1-10-16566; 1-109 350; 2-04-1856; 1-09-5385 ja 1-09-8885 tehtud otsuste) käsitlemiseks puudus maakohtul vajadus, kuna nendele lahenditele tugineti tsiviilhagis taotletava hüvitise suuruse põhjendamisel. Kuna maakohus leidis, et hüvitise väljamõistmise alused puuduvad, küsimust hüvitise suuruse osas ei tõusetunud. Maakohus on otsuses viidanud Riigikohtu lahenditele, milles on esitatud kriteeriumid, mille alusel hinnata, kas esinevad hüvitise maksmist õigustavad erandlikud asjaolud. Nii kriminaalmenetluse seadustiku kui tsiviilkohtumenetluse seadustiku kohaselt on just riigikohtu ülesanne oma lahendite abil kohtupraktikat ühtlustada (
MS § 679 lg 3 p 3). Seega on oluline just Riigikohtu praktika ning isegi kui madalama astme kohtud on teinud Riigikohtu praktikast irduvaid lahendeid, ei ole vähimatki alust heita ette nende lahendite järgimata jätmist. Apellatsioonis viidatud Riigikohtu 30.06.2016.a. otsusest kohtuasjas nr 3-11-54-16 ei ilmne, et Riigikohus oleks pidanud põhjendatuks mittevaralise kahju hüvitamisel lähtumist teistest kriteeriumidest kui maakohtu otsuses loetletud. Ilmselgelt ainuüksi tõik, et mittevaralise kahju hüvitis on välja mõistetud, seda ei näita. 6.2.4 Apellant on apellatsioonis väitnud, et juba tsiviilhagis on välja toodud erandlikud asjaolud VÕS § 134 lg 3 mõttes. Järgnevalt on apellant esitanud aga argumente, mis on seotud küsimusega, kas ZV on AV lähedane isik VÕS § 134 lg 3 tähenduses. Kuna hageja ja surmasaanu lähedane suhe on iseseisev VÕS § 134 lg-s 3 nimetatud tingimus, ei saa see olla VÕS § 134 lg 3 tähenduses ühtlasi erakorraline asjaolu. Nii tsiviilhagis kui apellatsioonis on ZV ja AV omavahelist lähedast suhet samastatud ekslikult ruumilise läheduse kriteeriumiga. Tsiviilhagis on märgitud: „Hageja ja tema õe vahel oli eriline ruumiline side ning nii hagejal kui tema õel oli alus arvata, et see kestab veel palju õnnelikke aastaid.“ Apellatsioonis korratakse seisukohta, et hagiavalduses piisavalt põhistanud kannatanu ja hukkunu vahelist erilist ruumilist sidet. Riigikohus on selgitanud, et VÕS § 134 lg 3 tähenduses on ruumiline lähedus erandlik asjaolu olukorras, kus esines vahetu lähedus hukkunu ja hüvitise nõudja vahel kahju tekitamise ajal (RKTK 3-2-1-19-08, p 17; RKKK 3-1-1-57-10, p 23). Selle näiteks on kõrgeim kohus toonud olukorra, kus hüvitise nõudja viibis autoõnnetuse ajal hukkunuga samas autos või nägi õnnetust või selle tagajärgi vahetult pealt. Hageja ZV liiklusõnnetuse ajal sündmuskohal ei olnud. Tsiviilhagi kohaselt põhjustas ZV-le kannatusi ka toimikuga, sh surnu ekspertiisiaktiga tutvumine. Seda, millise kriteeriumi alusel on see käsitatav erandliku asjaoluna VÕS § 134 lg 3 tähenduses, ei ole tsiviilhagis selgitatud. Kuigi maakohus on loetlenud otsuses need Eesti õiguspraktikas üldtunnustatud kriteeriumid, mille alusel hinnatakse erandlike asjaolude esinemist VÕS § 134 lg 3 tähenduses, ei ole apellatsioonis nimetatud, millise kriteeriumi see tsiviilhagis nimetatud asjaolu täidab, ega esitatud selle kohta põhjendusi. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole tsiviilhagis nimetatute puhul tegemist erandlike asjaoludega VÕS § 134 lg 3 tähenduses. Kohtukolleegiumi hinnangul võiks käsitada erandliku asjaoluna seda, kui toimikust oleks näha, et kannatanu sai vahetult tema suhtes toime pandud kuriteo tulemusel teda moonutavaid või talle ilmselgelt suuri kannatusi põhjustanud vigastusi. Seda, et kannatanu oleks saanud selliseid silmanähtavalt jõhkraid vigastusi, praegusel juhul tuvastatav ei ole. 10 6.3 Kolleegium nõustub täielikult maakohtuga, et puuduvad erandlikud asjaolud VÕS § 134 lg 3 mõttes, millest tulenevalt oleks põhjendatud ZV kasuks R. Uibolt mittevaralise kahju hüvitise väljamõistmine. 7. Eeltoodut kokku võttes ning juhindudes
lg 1 p-st 4, § 338 p-st 4, 340 lg 4 p-st 4, tühistab ringkonnakohus Harju Maakohtu 06.10.2016 kohtuotsuse osaliselt R. Uibole mõistetud karistuse osas. Muus osas jääb maakohtu otsus muutmata. Ringkonnakohus rahuldab apellatsiooni osaliselt. 8. Süüdistatava R. Uibo valitud kaitsja vandeadvokaat T. Mällas on esitanud taotluse menetluskulude hüvitamiseks kaitsealusele. Kokku taotleb T. Mällas 700 euro hüvitamist, millele lisandub käibemaks 140 eurot. Kohtukolleegium leiab, et taotlus tuleb rahuldada.
lg 1 kohaselt kannab menetluskulud riik, kui apellatsioonimenetluses tehakse üks
Ringkonnakohus teeb
lg 1 p-s 4 nimetatud lahendi ning sellest tulenevalt jäävad apellatsioonimenetluse kulud riigi kanda.
lg 1 p 1 kohaselt kuulub menetluskulude hulka valitud kaitsjale makstud mõistliku suurusega tasu. Ringkonnakohus peab taotluses toodud kaitsjatasu suurust mõistlikuks. Õigusabikulud koosnevad tutvumisest Harju Maakohtu 6.10.2016 kohtuotsusega ja kannatanu esindaja apellatsiooniga (3 tundi), vastuse koostamisest apellatsioonile (2,5 tundi) ning ettevalmistamisest ringkonnakohtu istungiks ja seal osalemisest (1,5 tundi). Advokaadi tunnitasu on 100 eurot, millele lisandub käibemaks. Õigusabi maht on kohtuasja iseloomu arvestades põhjendatud ning tunnitasu suurus vastab tavapärasele. (allkirjastatud digitaalselt) Sten Lind Pavel Gontšarov Urmas Reinola 11
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.