1-16-3338 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 8. veebruar 2017, Tallinn Kriminaalasja number 1-16-3338 Kohtukoosseis Eesistuja Meelika Aava, liik

§ 119lg 1 järgi Apelleeritud kohtuotsus Harju Maakohtu 1.

detsembri

1. a otsus üldmenetluses Apellatsiooni esitaja Põhja Ringkonnaprokuratuuri eriasjade prokurör Endla Ülviste Prokurör Endla Ülviste Süüdistatav Andrei Bairaš isikukood 33801280275, karistatus puudub Kaitsja Vandeadvokaat Vadimir Sadekov elukoht XXX, töökoht XXX, RESOLUTSIOON Jätta Harju Maakohtu
2. detsembri
3. a otsus Andrei Bairaši suhtes muutmata ja prokuröri apellatsioon rahuldamata. Edasikaebe kord Kassatsioon esitatakse Riigikohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates otsuse avalikult teatavakstegemisest. Süüdistataval on kassatsiooni esitamise õigus üksnes advokaadi vahendusel. 1 ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
4. A. Bairaš anti kohtu alla süüdistatuna karistusseadustiku (KarS) §

§ 119lg 1 järgi kvalifitseeritavate kuritegude toimepanemises. 1.1 Kar

S § 415 lg 1 järgi süüdistatakse A. Bairaši selles, et tema, omamata lõhkematerjali käitlemise luba, omandas ebaseaduslikult täpselt tuvastamata kohas ja ajal, kuid enne

1. aprilli 2015, isevalmistatud lõhkeseadeldise, s.o tikksae, mille korpuse sisse oli paigaldatud vähemalt 369,5 grammi tööstuslikult valmistatud brisantsest lõhkeainest trotüüli, elektridetonaator ja elektrisüütur. Lõhkeseadeldist hoidis A. Bairaš oma töökohas XXX AS-i (endine XXX OÜ) jäätmete kogumispunktis, mis asub Tallinnas XXX.
2. aprillil 2015 andis A. Bairaš isevalmistatud lõhkeseadeldise oma töökohas ebaseaduslikult edasi AŠ-le. A. Bairaš rikkus eelkirjeldatud tegudega Lõhkematerjaliseaduse § 14 lõike 1 punkti 2, mille kohaselt isikul peab olema tegevusluba lõhkematerjali hoidmiseks ja § 14 lõiget 2, mille kohaselt annab tegevusluba õiguse lõhkematerjali omandamiseks ja võõrandamiseks. Seega pani A. Bairaš toime KarS § 415 lg 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo, s.o lõhkeseadeldise ebaseadusliku käitlemise. 1.2 KarS § 119 lg 1 järgi esitatud süüdistuse kohaselt andis A. Bairaš
3. aprillil 2015 tikksaest isevalmistatud lõhkeseadeldise edasi AŠ-le, et ta lõhkeseadeldisest väljaulatuvat elektrijuhet parandaks. Sellega rikkus A. Bairaš hoolsuskohustust, sest jättis AŠ teavitamata sellest, et tegemist on lõhkeseadeldisega. Ta lootis kergemeelselt, et elektrijuhtme parandamise käigus plahvatust ei toimu.
4. mail 2015, pärast tikksae korpusest väljaulatunud elektridetonaatoriga ühenduses olnud juhtme parandamist, ühendas AŠ parandatud pistikukontakti elektrivõrku selleks, et kontrollida seadme korrasolekut. Elektrivõrku ühendamise tagajärjel toimus lõhkeseadeldises oleva elektridetonaatori plahvatus, mille tagajärjel sai AŠ raske tervisekahjutuse. Seega pani A. Bairaš toime KarS § 119 lg 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo, s.o raske tervisekahjustuse tekitamise ettevaatamatusest.
5. Harju Maakohtu
6. detsembri
7. a otsusega mõisteti A. Bairaš süüdistuses KarS §

§ 119lg 1 järgi õigeks.

Maakohus märkis kokkuvõtvalt järgmist. 2.1 Süüdistus on ajaliselt konkretiseerimata, mistõttu ei ole võimalik aru saada, millal A. Bairaš lõhkeseadeldise omandas ja kaua ta seda hoidis. Kaitseõiguse tagamise, süüdistuse arusaadavuse ning süü tõendatuse üle otsustamise seisukohalt oleks pidanud teo toimepanemise aja seostama mingi sündmuse või tegevusega. 2.2 Tõendamata on süüdistuse väide, et A. Bairaš oli teadlik, et tikksae sees oli lõhkeseadeldis. Isegi Tehnilise Järelevalve Ameti peaspetsialist AR ei saanud aru, et tegemist on trotüüliklotsiga, vaid pidas seda kollast värvi kõva ainet tikksae stabiilsust tagavaks lisaraskuseks. Samuti ei osanud kannatanu poeg RŠ arvata, millega on tegemist. 2.3 A. Bairaš on kogu menetluse jooksul rääkinud, et mingi võõras isik viis sae enda juurde remontimiseks ja tõi selle hiljem kilekoti sees tagasi, olles pannud kilekoti jäätmejaama ukselingi külge. Kuigi turvakaamera lindistus tema väidet ei kinnita, ei sea see A. Bairaši ütlusi kahtluse alla. Tegemist on eaka inimesega, mistõttu ei ole välistatud, et ta ajab aastad, kuud ja päevad segamini. 2 2.4 Sae erinevatelt detailidelt A. Bairaši DNA leidmine ei tõenda tema süüd lõhkeseadeldise ebaseaduslikus käitlemises, sest A. Bairaš ei eitagi seda, et on tikksae lahti võtnud ja siis uuesti kinni pannud. Puuduvad tõendid selle kohta, missugused on A. Bairaši teadmised lõhkeseadeldistest ja lõhkeainetest. A. Bairaši ütluste kohaselt ei ole ta kunagi trotüüliga kokku puutunud. 2.5 A. Bairaši jopelt, tööruumist ja vaibanoalt trotüüli jälgede leidmine tema süüd lõhkeseadeldise omandamises ja hoidmises ei tõenda, sest tegemist oli ohtlike jäätmete kogumispunktiga, kuhu toodigi erineva ohtlikkusega jäätmeid. A. Bairaš töötas ohtlike jäätmete vastuvõtjana. Tunnistaja JJ ütluste kohaselt oli juhuseid, kui kogumispunkti toodi ka lõhkeainet. Lisaks sellele puudub neil tõenditel seos A. Bairašile esitatud süüdistusega, sest lõhkeseadeldise valmistamises teda ei süüdistata. 2.6 Kuna A. Bairaš ei teadnud, et sae sees on lõhkeseadeldis, siis ei saanud ta sellest kannatanut informeerida. Seetõttu ei saa ta olla ka süüdi AŠ-le ettevaatamatusest raske tervisekahjustuse tekitamises.

1. Maakohtu otsuse peale esitas apellatsiooni prokurör, kes taotleb kohtuotsuse tühistamist A. Bairaši õigeksmõistmises KarS § 415 lg 1 järgi ja selles osas süüdimõistva kohtuotsuse tegemist. Prokurör taotleb A. Bairaši karistamist vangistusega 2 aastaks 6 kuuks, mis jätta KarS § 73 alusel tingimuslikult kohaldamata 3 aastase katseajaga. A. Bairaši õigeksmõistmist süüdistuses KarS § 119 lg 1 järgi prokurör ei vaidlusta. Apellatsiooni põhjendused on kokkuvõtvalt järgmised. 3.1 Süüdistuse kohaselt omandas A. Bairaš isevalmistatud lõhkeseadeldise täpselt tuvastamata kohas ja ajal ning hoidis seda kuni
2. aprillini 2015 oma töökohas, Tallinnas XXX asuvas jäätmete kogumispunktis, mil ta andis lõhkeseadeldise edasi AŠ-le. Seega on süüdistus piisavalt konkreetne ning ajaliselt piiritletud. 3.2 Kohus luges A. Bairaši ütlused põhjendamatult usaldusväätseks, sest need ei ole prokuröri hinnangul kooskõlas kohtuistungil tuvastatuga ega eluliselt usutavad. Lõhkeaine ekspertiiside käigus leiti trotüüli jälgi süüdistatava jopelt, tööruumist ja vaibanoalt. Kohtu järeldused selle kohta, et trotüüli jäljed võisid sattuda süüdistatava jopele enne lõhkeseadeldise omandamist ning et jäätmejaamast leitud trotüüli jäljed on seletatavad sellega, et vahel toodi jäätmejaama lõhkeainet, ei ole eluliselt usutavad. Trotüüli käitlemine on tsiviilkäibes keelatud, mistõttu ei ole nii paljudest kohtadest selle jälgede leidmine tõenäoline. Kohtu hinnangul võisid A. Bairaši jopele sattuda trotüüli jäljed seetõttu, et ta puudutas sae sees olevat trotüüliklotsi. Järelikult kohus nõustub sellega, et A. Bairaš oli puutumuses lõhkeseadeldises oleva trotüüliklotsiga. Lisaks sellele leiti DNA ekspertiisi käigus lõhkeseadeldise mõningatelt osadelt A. Bairaši bioloogilist materjali. Seega käitles A. Bairaš lõhkseadeldist. 3.3 Kohus leidis, et ei leidnud tõendamist süüdistuse väide, et A. Bairaš oli teadlik, et tikksae sees oli lõhkeseadeldis. Kohtu selline järeldus on aga vastuolus kohtu enda poolt tuvastatud asjaoludega. Kohus lugedes usaldusväärseks A. Bairaši ütlused selle kohta, et ta oli lõhkeseadeldiseks osutunud tikksaagi varem oma Paljassaares asuva garaaži juures parandada üritanud. A. Bairaš kirjeldas, kuidas ta viis sae enda Paljassaares asuvasse garaaži ja võttis selle lahti. Nähes, et sae sisemuses on kõik korras, pani selle uuesti kokku ja ühendas pistikupesaga. Kuna saag ei hakanud tööle, siis võttis ta selle uuesti lahti, kuid kokku enam ei pannud. Pani sae kilekotti ja tõi töökohta tagasi. Tol hetkel olid sae juhtmed terved ja sae sees oli kõik nii nagu vaja, kuid puudus sae tera. Töö juures käis üks 3 mitte tuttav mees, kes tegi ettepaneku saag korda teha. Umbes nädal aega hiljem oli saag pandud kilekotiga ukse lingi külge. Juhe oli katki ja pistik lõhutud. Seega nähtub A. Bairaši ütlustest, et ta oli teadlik, milline mehhanism asub sae korpuses. Ta rõhutab oma ütlustes korduvalt, et sae sisemuses oli kõik korras. Eeltoodule tähelepanu pööramata jõudis kohus järeldusele, et isegi juhul, kui A. Bairaš vaatas tikksae sisse ja märkas seal kollast trotüüliklotsi, ei pidanud ta aru saama sellest, et tegemist ei ole tikksae osaga. Kohtu selline järeldus on vastuolus kohtu enda poolt samas otsuses tuvastatuga, et A. Bairaš oli teadlik sellest, millised osad paiknevad tikksae sisemuses. Ilmselgelt ei kuulu tikksae mehhanismi trotüüliklots ja tekstiilitükid. Lõhkeseadeldise ja plahvatuse ekspertiisiaktides kirjeldatakse muuhulgas tikksae korpuses olnud tekstiilitükke. Riidetükkide välimisel pinnal on tikksae õhutusavadega kattuvad mustad triibud. See viitab asjaolule, et nende riidetükkidega varjati trotüüliklotsi. A. Bairaši ütlused selle kohta, kuidas ta proovis tikksaagi paranda ning selle kohta, et hiljem toodi seesama tikksaag lõhkeseadeldisena tema töökoha ukselingi külge, on seletatav süüdistatava sooviga põhjendada oma bioloogilise materjali sattumist tikksae sisemusse. Eluliselt ei ole usutav, et keegi oleks soovinud A. Bairaši poolt kirjeldatud viisil ohtlike jäätmete kogumispunkti ära anda isevalmistatud lõhkeseadeldist või toime panna rünnakut süüdistatava vastu. 3.4 Kuna kohus on oma otsuses kannatanu DNA leidmist lõhkseadeldise sisemuses analüüsinud, siis võib järeldada, et see omab kohtu hinnangul tähtsust A. Bairaši süüküsimuse otsustamisel. Kannatanu ütlustest nähtub, et ta hoidis plahvatuse hetkel tikksaagi käes ning asitõendi vaatlusprotokollist nähtub, et tikksae käepide oli plahvatuses purunenud, korpus vigastatud ning osaliselt avatud. Seega on kannatanu vigastusi arvestades, igati tõenäoline, et kannatanu bioloogiline materjal sattus plahvatuse mõjul DNA ekspertiisiaktis nimetatud lõhkeseadeldise osadele ning sisemusse. Eeltoodust tulenevalt leiab prokurör, et süüdistatava A. Bairaši ütlused ei ole usaldusväärsed ning tõendamist on leidnud, et ta käitles tahtlikult tikksaest valmistatud lõhkeseadeldist, s.o pani toime KarS § 415 lg 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo.
3. Ringkonnakohtu istungil prokurör toetas apellatsiooni ja taotles kohtuotsuse tühistamist ning süüdimõistva kohtuotsuse tegemist. Süüdistatav ja kaitsja taotlesid jätta kohtuotsus muutmata ja prokuröri apellatsioon rahuldamata. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED JA SEISUKOHT
4. Kohtukolleegium, tutvunud kriminaalasja materjalidega, prokuröri apellatsiooni väidetega ning kuulanud ära kohtumenetluse poolte seisukohad, leiab, et maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud ning apellatsiooni väited selle tühistamiseks põhjust ei anna. Kohtukolleegium põhjendab oma seisukohta järgmiselt. Prokurör taotleb apellatsioonis ringkonnakohtult maakohtu õigeksmõistva otsuse tühistamist ja süüdimõistva kohtuotsuse tegemist. Sisuliselt taotleb prokurör tõenditele uue hinnangu andmist. Kohtukolleegium leiab, et apellatsioonis esitatud etteheited tõenditele ebaõige hinnangu andmise kohta ei anna alust vaidlustatud otsuse tühistamiseks. Kohtukolleegiumi hinnangul ei ole maakohus tõendite hindamisel kriminaalmenetlusõigust rikkunud. Kohtuotsuses on põhistatud kõiki olulisi 4 järeldusi. Kohtuotsuse põhistused on veenvad ja kohtu siseveendumuse kujunemine otsuse lugejale jälgitav. Kohtukolleegium leiab, et nii prokuröri apellatsiooni väidete kui maakohtu otsuses sisalduva tõendite analüüsi pinnalt ei ole võimalik leida ühtegi argumenti õigeksmõistva kohtuotsuse aluseks olevate tõendite ümberhindamiseks ega õiguslike järelmite muutmiseks. Kohtukolleegium, nõustudes apelleeritud kohtuotsuse motiivide ja järeldustega, ei pea KrMS § 342 lg 3 p-s 1 sätestatud õigust kasutades vajalikuks neid korrata. Kohtukolleegium tugineb siinjuures Riigikohtu kriminaalkolleegiumi varasemale seisukohale, et kaebust läbi vaatav kohus ei pea andma vastuseid kõigile apellatsioonis toodud väidetele, millele maakohus on oma otsuses ammendavalt ja põhistatult vastanud ning millega ringkonnakohus nõustub (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
5. detsembri
6. a otsus asjas nr 3-1-1-113-13,
7. aprilli
8. a otsus asjas nr 3-1-1-23-11 ja
9. detsembri
10. a otsus asjas nr 3-1-1-92-11). Eesti kriminaalmenetlusõigus lähtub tõendite vaba hindamise põhimõttest, millele osutab KrMS § 61 ja mille kohaselt pole ühelgi tõendil ette kindlaksmääratud jõudu ning kohus hindab tõendeid nende kogumis oma siseveendumuse kohaselt. Kohtukolleegium viitab siinjuures Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
11. aprilli
12. a otsuses nr 3-1-1-19-05 ja
13. septembri
14. a otsuses nr 3-1-1-77-05 väljendatud seisukohale, et tõendi usaldusväärsus on küsimus sellest, millise kaalu omistab talle tõendi hindaja, kõrvutades ja analüüsides seda koostoimes teiste asjas kogutud tõenditega. Käesoleval juhul on kohtukolleegium seisukohal, et maakohus on tõendeid hinnates seda põhimõtet järginud, sest maakohtu otsuses on järelduste kujunemine jälgitav ja nendes on piisava põhjalikkusega näidatud, miks A. Bairaš talle esitatud süüdistuses õigeks mõistetakse. Asjaolu, et prokurör maakohtu otsuse põhistustega ei nõustu, ei tähenda kohtuotsuses tõendite pealiskaudset, ühekülgset ja valikulist hindamist ega kogutud tõenditest ebaõigete järelduste tegemist. Vaidlustades A. Bairaši õigeksmõistmise talle esitatud süüdistuses, ei tugine prokurör mitte maakohtu tuvastatud faktilistele asjaoludele, vaid enda versioonile sündmuste käigust. Prokurör heidab maakohtule ette, et kohtuotsus rajaneb peamiselt süüdistatava A. Bairaši ennast õigustavatel ütlustel, mis prokuröri hinnangul on ebausaldusväärsed. KrMS § 63 lg 1 kohaselt on süüdistatava ütlus tõend ja seda tuleb arvestada, kui tõend on usaldusväärne. Tõendi usaldusväärseks tunnistamisel on kohtul võimalik hinnata, kas süüdistatava ütlused on järjepidevad või sisaldavad vastuolusid, kas kohtus ja kohtueelsel uurimisel antud ütlused on vastuolulised, kas ütlusi muudetakse ristküsitluse käigus, kas ütlustes on vastuolu kannatanu ja tunnistaja ütlustega või teiste kogutud tõenditega, kas ütlused on eluliselt usutavad. Kohtuotsuses saab tugineda vaid usaldusväärsetele tõenditele, mida kohus hindab KrMS § 61 lg 2 kohaselt. Seega ei tähenda süüdistatava poolt oma süü eitamine automaatselt seda, et ta tuleb talle esitatud süüdistuses õigeks mõista. Kohus hindab süüdistatava ütlusi kogumis teiste tõenditega oma siseveendumuse kohaselt ning teeb seejärel süüdi- või õigeksmõistva kohtuotsuse. Apelleeritud kohtuotsuses on maakohus kohtukolleegiumi hinnangul piisava põhjalikkusega motiveerinud, miks ta loeb süüdistatava A. Bairaši ütlused usaldusväärseks. Maakohtu otsuses märgitakse põhjendatult, et kuna kaitsja ega prokurör ei ole kohtuistungil taotlenud A. Bairaši ütluste usaldusväärsuse kontrollimiseks tema kohtueelses menetluses antud ütluste avaldamist, siis järelikult on süüdistatav andnud kohtueelses menetluses samasuguseid ütlusi. A. Bairaš ei ole ka kohtuistungil prokuröri ja kaitsja küsimustele vastates oma ütlusi muutnud. Kohtukolleegium nõustub maakohtuga, et oma kõrge vanuse tõttu ei mäleta süüdistatav, millal mingi sündmus täpselt aset leidis. Näiteks 5 mäletab A. Bairaš, et ta andis sae AŠ kätte laupäeval ja esmaspäeval sai ta teada, et AŠga on juhtunud õnnetus. A. Bairaš jätab aga tähelepanuta, et ta sai õnnetusest teada mitte järgmisel, vaid ülejärgmisel esmaspäeval. Nimelt nähtub valvekaamera videosalvestiselt, et A. Bairaš ja AŠ tõstavad
15. aprillil 2015 ohtlike jäätmete kogumispunktist asju sõiduauto pakiruumi.
16. aprill 2015 oli tõesti laupäev. Kannatanu AŠ on kinnitanud, et saag oli tema käes enne plahvatust nädal aega. Kriminaalasja materjalide kohaselt toimus plahvatus
17. mail
18. Seega on kannatanu AŠ ütlused kooskõlas videosalvestuse protokolliga, mistõttu süüdistatav A. Bairaš mäletab möödunud sündmusi ilmselgelt ajaliselt ebaõigesti. Seetõttu nõustub kohtukolleegium ka selle maakohtu seisukohaga, et millegagi ei ole ümber lükatud A. Bairaši ütlused selle kohta, et saag oli tema käes enne plahvatuse toimumist umbes aasta. Asjaolu, et sae koos kilekotiga ukselingi külge riputamine videosalvestiselt ei nähtu, ei muuda A. Bairaši ütlusi selles osas ebausaldusväärseks, sest turvakaamera videosalvestis on sisse lülitatud alates
19. jaanuarist 2015 ja saag võidi koos isevalmistatud lõhkeseadeldisega riputada kogumispunkti ukselingi külge enne seda. Kohtukolleegium nõustub maakohtuga ka selles, et isevalmistatud lõhkekeha pidi paigaldatama sae sisemusse tuvastamata isiku poolt pärast seda, kui A. Bairaš sae tundmatule mehele parandada andis. Enne seda ei saanud lõhkeseadeldist sae sees olla, sest A. Bairaši ütluste kohaselt viis ta sae Paljassaarel asuvasse garaaži, kus ta kontrollis sae sisemust ja lülitas sae vooluvõrku. Kui sae sees oleks olnud lõhkeseadeldis, siis oleks see vooluvõrku lülitamisel plahvatanud. Plahvatust aga ei toimunud. A. Bairaš tunnistab, et ta võttis garaažis sae kaks korda lahti ja kontrollis selle sisemust. Sae sees oli kõik korras. Teisel korral ta saagi enam uuesti kokku ei pannud ja tõi selle kilekotiga jäätmepunkti tagasi. Sellega on seletatav A. Bairaši DNA sattumine sae sisemistele detailidele. Maakohus on põhjendatult leidnud, et pärast tundmatu mehe poolt sae parandamist ja jäätmejaama tagasitoomist, pidi A. Bairaš siiski veel kolmaski kord sae sisemusse vaatama, sest tema DNA-d leiti sae sisemuses olnud trotüüliklotsilt. Kohtukolleegiumi hinnangul on A. Bairaši poolt selle asjaolu mittetunnistamine inimlikult mõistetav, sest ta andis sae oma heale tuttavale AŠ-le parandamiseks, kes seetõttu raskelt kannatada sai. Samas puuduvad tõendid selle kohta, et A. Bairaš oleks saanud aru, et sae sisemusse on paigutatud lõhkeseadeldis. Tema ütluste kohaselt ei ole tal lõhkeainetega kunagi kokkupuudet olnud ja ta ei tea milline trotüül välja näeb. Maakohtu otsuses on õigesti leitud, et trotüüli ei tundnud ära kannatanu AŠ poeg RŠ ega isegi Tehnilise Järelevalve Ameti spetsialist AR. Alles Päästeameti töötaja sai oma kogemustele tuginevalt aru, et tegemist võib olla trotüüliga. Ekspertiis kinnitas tema kahtlusi. Prokurör väidab apellatsioonis paljasõnaliselt, et A. Bairaš pidi aru saama, et tegemist on trotüüliga. Millel selline väide põhineb, apellatsioonist ei nähtu. Seda ei põhjendanud prokurör ka ringkonnakohtu istungil. Kohtukolleegium nõustub maakohtuga, et kuna A. Bairaš puudutas sae sees olnud trotüüliklotsi, siis võisid trotüüli jäljed sattuda tema sõrmede abil tema seljas olnud jope tasku sisemusse. Kuna A. Bairaši ei süüdistata lõhkeseadeldise valmistamises, vaid ainult selle sisse vaatamises, siis ei ole tema töökohas leitud trotüüli jälgedel seost esitatud süüdistusega. Tegemist oli ohtlike jäätmete kogumispunktiga, kuhu toodigi seetõttu ohtlikke jäätmeid. Lisaks sellele nähtub jäätmejaama tegevdirektori JJ ütlustest, et esines juhuseid, kui jäätmejaama toodi ka lõhkeainet. Sellisel juhul pidi sellest informeerima politseid. Ehkki prokurör ei ole A. Bairaši süüdistamisest lõhkeseadeldise omandamises otsesõnu loobunud, on kohtukolleegiumi hinnangul prokurör seda faktiliselt siiski teinud, sest kohtuvaidluste käigus ei räägi ta enam mitte lõhkeseadeldise omandamisest, vaid selle sisse vaatamisest ja edasiandmisest. 6 Kohtukolleegium on seisukohal, et eeltoodud põhjendusi arvesse võttes on tõendamata A. Bairaši süü ka lõhkeseadeldise hoidmises ja edasiandmises. Eeltoodut arvesse võttes leiab kohtukolleegium, et prokuröri taotlus kohtuotsuse tühistamiseks ja uue otsusega A. Bairaši süüditunnistamiseks süüdistuses KarS § 415 lg 1 järgi põhjust ei anna.
20. Eeltoodu alusel ja juhindudes KrMS § 337 lg 1 p-st 1 jätab kohtukolleegium Harju Maakohtu
21. detsembri
22. a kohtuotsuse A. Bairaši suhtes muutmata ja prokuröri apellatsiooni rahuldamata. /allkirjastatud digitaalselt/ 7