Obsah (6)
§ 637§ 652§ 333§ 638§ 639§ 168KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Mati Maksing, Gaida Kivinurm ja Ulvi Loonurm Määruse tegemise aeg ja koht 10. märts 2017, Tallinn Tsiviilasja number 2-16-8460 Tsiviilasi JEH ha
) § 637 lg 1 p 6 alusel keelduda.
§ 637
lg 1 p 6 alusel on ringkonnakohtul õigus keelduda apellatsioonkaebuse menetlusse võtmisest juhul, kui apellatsioonkaebus on õiguslikult perspektiivitu. Apellatsioonkaebuse õiguslik perspektiivitus tähendab seda, et apellatsioonkaebus tuleks jätta rahuldamata ka sel juhul, kui faktilised asjaolud, millele apellatsioonkaebuses tuginetakse, osutuksid tõendatuks 2
(4)(Riigikohtu
- aprilli 2013 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-35-13, p 12 esimene lõik). Kaebuse menetlusse võtmisel peab kohus selles esitatud faktiliste asjaolude õigsust eeldades niisiis analüüsima, kas on olemas sellele faktikogumile vastavat õigusnormi, mis võiks anda aluse kaebuse rahuldamiseks (Riigikohtu
- juuni 2013 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-76-13, p 12 teine lõik;
- oktoobri 2013 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-99-13, p 7 teine lõik, ja neis viidatud
- juuni 2007 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-56-07, p 10). Ringkonnakohtu hinnangul tuleb eelmises lõigus viidatud väidetena siiski käsitleda üksnes neid, millega saab apellatsioonkaebuse lahendamisel arvestada.
§ 652
lg 1 p 1 kohaselt võtab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse läbivaatamisel ja lahendamisel aluseks esimese astme kohtus tuvastatud faktilised asjaolud niivõrd, kuivõrd puuduvad kahtlused vastavate faktiliste asjaolude tõendamise menetluse või protokolli õiguspärasuse või ebapiisava ulatuse kohta ja ringkonnakohus ei pea nimetatud asjaolude uut tuvastamist vajalikuks.
§ 652
lg 1 p 2 alusel võtab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse läbivaatamisel ja lahendamisel aluseks menetlusosaliste esitatud uued faktilised asjaolud niivõrd, kuivõrd nende esitamine on lubatud. Seega tuleb ringkonnakohtul kontrollida, kas kosja kaebuses sisaldub selliseid väiteid, mida saab apellatsioonimenetluses arvestada ja mille õigsust eeldades saaks kaebuse rahuldada.
- Kostja ei ole oma väidet, et maakohtu otsus on sooliselt ja varalise seisundi tõttu diskrimineeriv, sidunud ühegi vaidluses esile toodud asjaoluga. Ringkonnakohtu hinnangul ei võimalda sedavõrd üldine etteheide kaebuse rahuldamist. PKS sätetest ei tulene, et kindlast soost vanem või varalise seisundi poolest erinevas olukorras olev vanem ei peaks elatist maksma. Seega puudub õigusnorm, mis võimaldaks kostja nimetatud väidetava diskrimineerimise olukorras kaebust rahuldada.
- Sarnaselt on asjaoludega sidumata apellatsioonkaebuse väiteid, mille kohaselt polnud maakohus otsuse tegemisel erapooletu. Asjaolu, et maakohus tegi otsuse kostja kahjuks, iseenesest veel kohtuniku erapoolikusele ei viita. Tsiviilasja materjalidest ei nähtu, et kostja oleks esitanud
- detsembri 2016 kohtuistungi protokollile või kohtu tegevusele vastuväite
§ 333lg 1 mõttes.
Sellest tulenevalt ei saa kostja apellatsioonkaebuses tugineda protokolli ebaõigsusele ega väidetavalt pilkavate kommentaaride olemasolule protokollis (
§ 333lg 3).
Seetõttu jätaks ringkonnakohus apellatsioonkaebuse menetlusse võtmisel asja lahendamisel kostja sellised väited tähelepanuta ega arvestaks nendega.
- Lisaks heidab kostja maakohtule ette, et maakohus on rahuldanud hagi olukorras, kus hageja nõue pole õiguslikult põhjendatud. Tsiviilasja materjalid kostja sellist etteheidet ei toeta. Hagejal on PKS § 97 p 2 alusel elatise nõue kui lapsel, kes täisealisena omandab põhi-, keskvõi kõrgharidust või õpib kutseõppe tasemeõppes, aga mitte kauem kui 21-aastaseks saamiseni. Kostja ei vaidlustanud maakohtus ega apellatsioonkaebuses selle nõude aluseks olevaid põhilisi asjaolusid, et hageja on kostja laps, õppis nõudeperioodil ja oli sel ajal alla 21-aastane. Kostja on ülalpidamise andmiseks kohustatud isik PSK § 96 järgi, ka seda ei ole kahtluse alla seatud. Kostja avaldas
- detsembri 2016 istungil maakohtule, et alates
- aasta septembrist ja ka
- aastal ei andnud kostja hagejale ülalpidamist (tl 83). Seega võttis kostja omaks hageja faktiväite, et alates
- aasta septembrist ei andnud ta hagejale ülalpidamist. Kui faktiline väide on omaksvõetud, siis peab maakohus lähtuma sellest asjaolust ega pea kontrollima, kas väide on tõendatud.
§ 652
lg 7 kohaselt kehtib esimese astme kohtu menetluses poole avaldatud asjaolu omaksvõtt ka apellatsioonimenetluses. Seega on ringkonnakohus apellatsioonimenetluses seotud kostja omaksvõtuga, et ta ei ole maksnud alates 2015. aasta septembrist hagejale elatist. Omaksvõtu tagasivõtmine on apellatsioonimenetluses
§-s 652 sätestatu kohaselt piiratud uute asjaolude ja tõendite esitamise piirangute tõttu. Seetõttu saaks ringkonnakohus 3
(4)apellatsioonkaebuse menetlusse võtmisel asja lahendamisel lähtuda üksnes maakohtus omaksvõetud asjaoludest ja kostja väited, et hageja nõue pole põhjendatud, ei annaks alust maakohtu otsuse muutmiseks. 9. Kaebuse rahuldamist ei võimalda ka selles sisalduvad õiguslikud väited. PKS § 113 ei piira lapsevanema PKS §-st 96 tulenevat kohustust oma alaneja sugulase ülalpidamiseks. PKS § 103, eelkõige selle lg 1 p 1 eesmärk ei ole takistada täisealiseks saanud lapsel õpingute jätkamist vähemalt Eesti piires. Kostja viide PKS §-dele 17 ja 15 pole asjakohane, sest praeguses asjas on hagejaks kostja tütar ja mitte kostja endine abikaasa (hageja ema). Kostja väide, et sisuliselt on tegemist ema nõudega kostja vastu, on apellatsioonimenetluses esitatud esmakordselt. Seetõttu ja arvestades, et kostja pole apellatsioonkaebuses põhistanud, miks oli tal sellise väite esitamine maakohtus takistatud, saaks ringkonnakohus apellatsioonkaebuse menetlusse võtmisel asja lahendamisel lähtuda üksnes maakohtus esitatud faktilistest väidetest ja jätaks kostja sellise vastuväite
§ 652lg 3 eelduste täitmata jätmise tõttu tähelepanuta.
- Ringkonnakohus hindas kaebuse menetlusse võtmisel kõiki selles esitatud väiteid ja vastas neile. Menetlusse võtmisel apellatsioonkaebuse perspektiivi hindamine on põhjendatud ka menetlusökonoomilistel kaalutlustel. Perspektiivitu apellatsioonkaebuse puhul ei toimeta kohus kaebust teisele poolele kätte ega küsi tema seisukohta, mistõttu jäävad apellandil kandmata teise poole menetluskulud apellatsioonimenetluses. Praegusel juhul pole kostja õigusi piiratud võrreldes sellega, kui apellatsioonkaebus oleks menetlusse võetud ja ringkonnakohus oleks teinud asjas otsuse, millega apellatsioonkaebus oleks jäetud rahuldamata. Ringkonnakohus kontrollis maakohtu otsuse seaduslikkust kaebusega vaidlustatud küsimustes ja vastas kostja väidetele. Kostjale on tagatud ka kaebeõigus (vt järgnevas p 13).
- Eeltoodud põhjendustel ei ole apellatsioonkaebuses toodud kohtu ette selliseid faktiväiteid, mille õigsust eeldades saaks kaebust rahuldada. Kooskõlas
§ 637
lg 1 p-ga 6 ja § 638 lg-ga 4 keeldub ringkonnakohus apellatsioonkaebuse menetlusse võtmisest.
§ 638lg 10 järgi loetakse, et kaebust ei ole esitatud.
Kaebuse elektroonilise esitamise tõttu ei ole vaja seda apellandile tagastada. 12.
§ 639
lg 1 ja
§ 168lg 1 alusel tuleb apellatsioonimenetluse kulud jätta kostja kanda.
Kuna ringkonnakohus keeldub kaebust menetlusse võtmast, siis ei edastata seda hagejale vastamiseks. Hagejal ei saanud seega apellatsioonimenetluses vastaspoolelt välja mõistmisele kuuluvaid menetluskulusid tekkida. Kostjal ei olnud kohustust tasuda kaebuse esitamisel riigilõivu ja kohtule ei ole ka esitatud andmeid lõivu tasumise kohta. Järelikult ei tõusetu lõivu tagastamise küsimust. 13. Käesoleva määruse peale võib
§ 638lg 9 alusel esitada määruskaebuse Riigikohtule.
/ allkirjastatud digitaalselt / Mati Maksing / allkirjastatud digitaalselt / Gaida Kivinurm / allkirjastatud digitaalselt / Ulvi Loonurm 4
(4)