← Eesti

2-16-6276/28

Obsah (13)§ 218§ 405§ 657§ 456§ 637§ 652§ 162§ 173§ 177§ 175§ 200§ 217§ 221

KOHTUOTSUS E E S TI V A B A R I I G I NI M E L Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Mati Maksing, Gaida Kivinurm ja Ulvi Loonurm Otsuse avalikult teatavaks tegemise aeg ja koht 13. jaanuar 2017

) § 163 lg 1 alusel jätta menetluskulud 55% ulatuses kostja kanda ja 45% ulatuses hageja kanda. Hageja palus kostjalt välja mõista menetluskuluna 75 eurot (hagiavalduselt tasutud riigilõiv) ja esitas taotluse hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt viivise arvestamiseks. Kostja palus kohtul kindlaks määrata menetluskulud 936 euro ulatuses. Kostja juhatuse liige TU on ka lepinguline esindaja, kes osutas õigusteenust Suurpea Varahaldus OÜ kaudu. Maakohus leidis, et kohtuasja dokumentidest ei nähtu kostja lepingulise esindaja osalemine menetluses. Kõigile kostja dokumentidele on alla kirjutanud juhatuse liige TU seadusliku esindajana. Puuduvad igasugused viited, et TU oleks kostjat esindanud Suurpea Varahalduse OÜ-ga sõlmitud lepingu alusel. Eeltoodust tulenevalt jättis maakohus kostja taotluse menetluskulude kindlaksmääramiseks rahuldamata ning mõistis kostjalt hageja kasuks välja riigilõivu 41,25 euro ulatuses (vastavalt menetluskulude jaotusele 55% summast 75 eurot) ja sellelt summalt viivise. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD

  1. Kostja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse tühistada osas, milles hagi rahuldati ja jaotati menetluskulud ning uue otsusega jätta hagi täies ulatuses rahuldamata. Menetluskulud palub kostja panna hageja kanda ja ta vaidlustab ka tema kulude hüvitamise taotluse rahuldamata jätmist. Kostja kaebuse väited on kokkuvõtvalt järgmised. Esiteks leidis maakohus ebaõigesti, et tegemist on õigustatud käsundita asjaajamisega VÕS § 1018 lg 1 järgi. Kostja asja ajamisega VÕS § 1018 mõttes võiks teoreetiliselt olla tegemist juhul, kui hageja oleks teenust osutades täitnud kostja mingit kohustust VÕS § 78 tähenduses. Hageja ei tuginenud aga sellele, et ta oleks sellisel viisil ajanud kostja asja. Ta ei tuginenud ka muudele asjaoludele, mis nende tõendatuse korral võiksid anda alust rahuldada hageja nõuded VÕS §-de 1018 ja 1023 alusel. Maakohus ei tuvastanud, missugust kostja kohustust hageja asjaajamisel täitis. Kostjal puudus tahe teenuse saamiseks (kliendileping oli lõpetatud) ja puudus kostja heakskiit ning kohus ei ole neid asjaolusid üldse tuvastanud. Vastupidiselt on maakohus tuvastanud selle, et pooled olid lõpetanud kliendi lepingu ja kokku leppinud, et viimane selle lepinguga hõlmatud raamatupidamise arvestuse kuu on november 2015 ja teenuse pakkumise viimane päev on
  2. november
  3. Sellises olukorras puudub kostja tahe teenuse saamiseks hagejalt detsembris 2015, st ei ole võimalik pärast lepingu lõpetamist asuda hagejal teenust edasi osutama automaatselt käsundita asjaajamise korras. Käsundita asjaajamise sätted ei võimalda isikule peale suruda soovimatuid teenuseid ja kohustada teda nende eest maksma, st luua sisuliselt leping, mida isik ei ole soovinud. 5

(10)VÕS § 1018 eeldus on ka asjaajaja heausksus. Maakohus tuvastas, et viimane kokku lepitud teenuse osutamise kuu on november 2015. Sellest ei saa loogiliselt järeldada, et hageja tegutses detsembris raamatupidamisega edasi heauskselt ja oli õigustatud lootma, et kostja selle eest senistel lepingulistel alustel tasu maksab. Heauskne ei ole asjaajaja, kes jätab välja selgitamata soodustatu tahte olukorras, kus see on võimalik või kes ei arvesta soodustatu tahtega (VÕS § 1020 lg-tes 1 ja 2 sätestatud kohustuste rikkumine). Hageja oli selles mõttes pahauskne. Hageja ei teavitanud kostjat, et ta osutab teenust ja soovib selle eest tasu. Teiseks jättis kohus põhjendamatult kostja menetluskulud hagejalt välja mõistmata. Kostjat esindas menetluses juhatuse liige TU, kes võib

§ 218

lg 1 p 2 alusel olla lepinguline esindaja kohtus, kuna ta on omandanud õiguse õppesuunal riiklikult tunnustatud magistrikraadile vastava kvalifikatsiooni. Juriidilisel isikul on õigus volitada omal äranägemisel end kohtumenetluses esindama iga isikut, kes vastab

§ 218

lg 1 sätetele (sh juriidilise isiku juhatuse liiget), ning sellised õigusabikulud on hüvitatavad. Seejuures võib juhatuse liige kasutada teist äriühingut, mille kaudu juhatuse liige õigusabiteenust osutab. Kostjat esindanud juhatuse liige osutas kostjale õigusteenust Suurpea Varahaldus OÜ kaudu. Menetluskulude dokumendid summas 936 eurot (sh käibemaks) olid kohtule nõuetekohaselt esitatud. 11. Hageja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ja leiab muu hulgas, et kostja apellatsioonkaebus on valesti võetud ringkonnakohtu menetlusse. Maakohus menetles asja lihtsustatud korras vastavalt

§ 405sätetele ega andnud luba otsuse edasikaebamiseks.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED 12. Ringkonnakohus tutvus poolte väidete ja asjas esitatud tõenditega ning leiab, et maakohtu otsus tuleb hagi osaliselt rahuldamise osas

§ 657lg 1 p 2 alusel tühistada.

Ringkonnakohus saab teha tühistatud osas asja esimese astme kohtule uueks läbivaatamiseks saatmata uue otsuse, millega hagi jääb ka selles osas rahuldamata. Maakohtu otsus on edasi kaebamata jõustunud osas, milles hagi 11,51 euro ja väljamõistetust suurema viivise saamiseks jäi rahuldamata (

§ 456lg 4 teine lause).

Tulenevalt maakohtu otsuse osalisest tühistamisest muudab ringkonnakohus menetluskulude jaotust ja teeb kulude kindlaksmääramist puudutavad otsustused. Apellatsioonkaebus kuulub kokkuvõttes rahuldamisele osaliselt. 13. Enne apellatsioonkaebuse lahendamist vastab ringkonnakohus hageja väitele, et apellatsioonkaebus võeti ebaõigesti menetlusse. Ringkonnakohus hageja seisukohta ei jaga.

§ 637

lg 2¹ sätestab, et sama seadustiku § 405 lg-s 1 nimetatud asjas esitatud apellatsioonkaebus võetakse menetlusse üksnes juhul, kui maakohtu otsuses on antud luba edasikaebamiseks või kui maakohtu otsuse tegemisel on selgelt ebaõigesti kohaldatud materiaalõiguse normi või on selgelt rikutud menetlusõiguse normi või on selgelt ebaõigesti hinnatud tõendeid ja see võis oluliselt mõjutada lahendit. Käesolevat asja menetles maakohus §-s 405 ette nähtud korras lihtsustatult ega andnud otsuses luba selle edasikaebamiseks. Siiski ei tähenda asja lihtsustatud korras menetlemine ja kaebeloa andmata jätmine, et ringkonnakohus ei peaks apellatsioonkaebust menetlema. Esiteks võib ringkonnakohus

§ 637

lg 2¹ järgi apellatsioonkaebust menetleda juhul, kui ta peab seda asja õigeks lahendamiseks vajalikuks. Teiseks vaidlustas kostja mh menetluskulude rahalist kindlaksmääramist, millele lihtmenetluse reeglid ei kohaldu, ja sellekohaseid väiteid sisalduvat apellatsioonkaebust tuleb menetleda ka muidu

§ 405lg 1 tingimustele vastavas asjas (Riigikohtu 15. juuni 2016 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-51-16, p 11). 6

(10)14. Maakohus tuvastas vaidlustatud otsuse p-s 7 õigesti pooltevahelise lepingu sõlmimise ja lõpetamisega seotud asjaolud, mille üle pooled ka ei vaidle. Neist asjaoludest saab ringkonnakohus

§ 652lg 1 p 1 järgi lähtuda apellatsioonkaebuse lahendamisel.

  1. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et hagi ei saa rahuldada lepingulisel alusel. Nõue VÕS § 619, § 8 lg 2 ja § 108 lg 1 alusel eeldab, et poolte vahel on kehtiv leping käsundi täitmise ajal. Mõlema poole väitel lõppes nendevaheline kliendileping
  2. novembril 2015, seega ei ole hagejal kostja vastu lepingulisel alusel nõuet pärast seda kuupäeva tehtud toimingute eest. Järelikult ei oma tähtsust, millal hageja esitas apellatsioonimenetluses veel vaidlusaluse arve. Tõendamata on kostja vastuväide, et OÜ Thorsten makstud lepingu lõpetamise tasu (200 eurot) hõlmas ka tasu nende toimingute eest, millega hageja käesolevas asjas raha nõuab. Kliendilepingu lõpetamise kokkuleppe p 2 järgi oli tegemist üksnes lepingu ennetähtaegse lõpetamise tasuga (tl 9–11). Seega ei anna pelgalt lepingu lõpetamise tasu maksmine alust jätta hagi rahuldamata. Ringkonnakohus ei nõustu aga maakohtu seisukohaga, et poolte vahel tekkis käsundita asjaajamise võlasuhe. Vastavat järeldust ei ole maakohus nõuetekohaselt põhjendanud ja see ei tulene asjas esitatud tõenditest. Apellatsioonkaebuse esimene väide on edukas ja toob kaasa maakohtu otsuse tühistamise hagi osalise rahuldamise osas.
  3. Maakohus jättis tuvastamata, millised kostja raamatupidamise dokumendid saatis kostja juhatuse liige
  4. detsembri 2015 e-kirjaga. Kohtule on esitatud tõendina üksnes e-kirja väljatrükk (tl 16), mille kohaselt oli kirja teemareale märgitud „PVH ja KK nov 15“ ja kirjal oli kuus manust. Kirja saatjaks oli märgitud TU kui OÜ Thorsten juhatuse liige. Lisaks ei tuvastanud maakohus, kas ja millised neist manustest (peale hageja enda väljastatud arve) olid seotud kostjaga. Hageja väitel saatis kostja talle
  5. detsembril 2015 novembrikuu arveid (hagiavalduse p 2.3), aga kostja vastuväite kohaselt puudutas ainult arve nr 20152619 kostjat – see oli hageja poolt novembrikuus osutatud teenuste eest esitatud arve (kostja vastuse p 1.8). Hageja küll käsitles kostja kõnealust vastuväidet
  6. mai 2016 arvamuse p-s 2.2, aga jäi endiselt väga üldsõnaliseks ega nimetanud ühtegi konkreetset arvet (või muud toimingut), mis oleks seotud kostjaga. Kokkuvõtvalt saab poolte väidetest ja tõenditest järeldada üksnes seda, et
  7. detsembri 2015 e-kirjale oli lisatud hageja poolt kostjale väljastatud arve nr
  8. Sama arve tasumisele oli suunatud ka
  9. detsembri 2015 e-kirjavahetus ja selles viidatud toimingud (tl 15). Hageja ei ole konkreetselt esile toonud ega tõendanud muid kostja taotlusi raamatupidamise toimingute tegemiseks pärast kliendilepingu lõppemist. Sellise toiminguna ei saa hinnata uue raamatupidaja taotlusi seoses raamatupidamise üleandmisega, sest kliendilepingu lõpetamise kokkuleppe p 3 kohaselt oli hagejal niigi kohustus dokumendid üle anda.
  10. Kui hageja ka tegi kostja raamatupidamises kanded tema enda väljastatud arve registreerimiseks ja tasumiseks, siis ei nähtu neist tahet ajada kostja asja VÕS § 1018 lg 1 tähenduses. VÕS § 1018 lg 2 kohaselt ei ole käsundita asjaajamisega tegemist olukorras, kus isikul puudub tahe tegutseda teise isiku kasuks. Hagejal oli tema enda väljastatud arve kostja raamatupidamises kajastamisel ja maksmisele suunamisel tahe tegutseda enda kasuks (saada raha varem osutatud teenuse eest), mitte aga osutada kostjale raamatupidamisteenust.
  11. Ringkonnakohtu hinnangul ei nähtu
  12. ega
  13. detsembri 2015 e-kirjadest kostja tahet tema asja ajamiseks väljaspool pooltevahelist lepingut. Lepingu lõpetamise kokkuleppe p 1 järgi oli viimane lepinguga hõlmatud raamatupidamise arvestuse kuu november 2015 ja teenuse pakkumise viimane päev
  14. november
  15. Sellest võis kostja aru saada, et hageja teeb kõik novembrikuu raamatupidamiskanded, aga eriti hageja enda väljastatud arve kohta, mis poolte väidete kohaselt väljastati samuti
  16. novembril 2015, st veel kliendilepingu alusel teenuse osutamise ajal. 7

(10)Kirjeldatud arusaama toetab poolte kokkulepe selle kohta, et dokumendid antakse üle alles alates
  1. detsembrist
  2. Kui hageja
  3. detsembri 2015 e-kirja saamisel leidis, et selles taotletud kostja raamatupidamistoimingu tegemine ei ole vastavalt lepingu lõpetamise kokkuleppele enam tema kohustus, siis tulnuks tal sellest kostjat teavitada, mitte aga asuda kostja raamatupidamist korraldama. Selline toimimine vastaks VÕS § 1020 lg 1 mõttele.
  4. Ringkonnakohus ei nõustu hagejaga nagu oleks kostja
  5. detsembri 2015 e-kirjaga kiitnud heaks varasema asjaajamisele asumise. Sarnaselt eespool p-des 16 ja 17 märgituga nähtub viidatud e-kirjast ainult kostja valmisolek tasuda novembrikuu teenuste eest esitatud arve. Põhjendatud on ka kostja vastuväide, et käsundita asjaajamise mõte ei ole suruda isikule peale soovimatuid teenuseid ja kohustada teda selle eest maksma, st luua sisuliselt leping, mida isik ei ole soovinud (Riigikohtu
  6. juuni 2011 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-44-11, p 33 teine lõik).
  7. Eelneva põhjal ei ole VÕS § 1018 lg-s 1 nimetatud eeldused täidetud ja samas on tuvastatud asjaoludel nähtav üksnes hageja enda tahe oma arve tasumise korraldamiseks, st käsundita asjaajamise sätete alusel hageja nõude rahuldamine on välistatud ka VÕS § 1018 lg 2 tõttu. Ringkonnakohus ei tähelda muud õiguslikku alust, mis võimaldaks hageja põhinõude rahuldamist. Seega tuleb põhinõue jätta rahuldamata ka osas, milles maakohus selle rahuldas.
  8. Põhinõude põhjendamatuse tõttu ei saa hageja edukalt nõuda kostjalt viivist.
  9. Kuna hagi jääb tervikuna rahuldamata, siis jäävad maakohtus kantud menetluskulud

§ 162lg 1 alusel hageja kanda.

Järelikult tuleb maakohtu otsus

§ 173

lg 3 alusel tühistada menetluskulude jaotuse ja kindlaksmääramise osas ning teha selles osas uued otsustused. 23. Maakohus jättis rahuldamata kostja taotluse menetluskulude rahaliseks kindlaksmääramiseks ega mõistnud hagejalt välja kulude jaotusele vastavat osa kostja menetluskuludest. Ka selles osas esitas kostja maakohtu otsuse peale kaebuse (apellatsioonkaebuse teine väide). Nii kostja kaebuse teisele väitele vastamiseks kui ka

§ 177

lg 1 p 1 järgi lahendab ringkonnakohus järgmiseks kostja taotlused menetluskulude rahaliseks kindlaksmääramiseks. Hageja taotlust pole vaja lahendada tulenevalt kulude jaotusest. Kostja taotles maakohtus lepingulise esindaja kulu 936 eurot hüvitamist ning ringkonnakohtus 540 eurot esindajakulu ja 75 eurot riigilõivu hagejalt väljamõistmist. Seega tuleb maakohtus kantud menetluskulude hüvitamise otsustamisel esmalt hinnata, kas kostja esile toodud lepingulise esindaja kulud on hüvitatavad. 24.

§ 175

lg 1 sätestab, et kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust kindlaksmäärava kohtulahendi kohaselt kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud, mõistab kohus kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Lepinguline esindaja on menetlusosalist menetluses esindav advokaat või muu esindaja

§-s 218 sätestatu kohaselt.

  1. Esindajaga seotud kulu peab olema vastaspoolele mõistlikult ettenähtav (vt nt Riigikohtu
  2. novembri 2011 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-112-11, p 17 teine lõik, ja selles viidatud varasem kohtupraktika). See põhimõte on üldisem ja kohaldub ka muudel juhtudel peale viidatud lahendites konkreetselt käsitletud esindajakulu piirmäärade problemaatika. Ringkonnakohus leiab, et kostja menetluskulude kindlaksmääramise taotlustes märgitud esindajakulu ei olnud ega pidanudki olema hagejale käesolevas asjas ettenähtav, mistõttu hageja ei pea vastavat kulu hüvitama. Ringkonnakohus põhjendab oma seisukohta järgmiselt.
  3. Ühest küljest tähendab kulude ettenähtavus, et vähemalt üldjuhul ei tohi hüvitatav menetluskulu rahaliste nõuete puhul ületada tsiviilasja hinda. See tagab menetlusosalisele menetluskulu ettenähtavuse mingilgi määral juhuks, kui ta peab kohtulahendi alusel kandma teise menetlusosalise menetluskulu. Tsiviilasja hinnast suuremas ulatuses menetluskulu väljamõistmine rahalise nõudega asjas oleks õigustatud üksnes asja erilise keerukuse ja suure mahu puhul (Riigikohtu
  4. mai 2015 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-4-15, p 14 teine lõik). 8

(10)Siiski on ka väiksemate vaidluste puhul pooltel õigus kasutada lepingulist esindajat, kelle kulude hüvitamise kohustust võib vastaspool pidada pigem piiratuks asja hinnaga (vt ka Riigikohtu
  1. veebruari 2012 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-143-11, p 14 kolmas lõik). Lepingulise esindajana võib menetluses osaleda isik, kes on ühtlasi poole seaduslik esindaja või töötaja (nt Riigikohtu
  2. juuni 2014 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-62-14, p 14 teine lõik;
  3. märtsi 2016 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-184-15, p 13 esimene lõik, ja
  4. novembri 2016 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-102-16, p 15).
  5. Teisest küljest peab olema nähtav esindaja osalemine menetluses just lepingulise esindajana (vt nt Riigikohtu
  6. detsembri 2015 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-154-15, p 10 teine lõik, ja
  7. veebruari 2016 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-173-15, p 12). Kohtul on alust

§ 175

lg 1 järgi menetluskulusid kandma kohustatud menetlusosaliselt välja mõista teise menetlusosalise lepingulise esindaja kulu üksnes juhul, kui esindamine on toimunud kohtumenetluses (Riigikohtu 1. aprilli 2015 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-183-14, p 13 teine lõik). Põhjendamatu on kostja arusaam, et kuna kostja seaduslik esindaja on omandanud õiguse õppesuunal riiklikult tunnustatud magistrikraadile vastava kvalifikatsiooni, tuleb teda kohtumenetluses igal juhul käsitleda lepingulise esindajana

§ 218lg 1 p 2 alusel ja kostja õigusabikulud tuleb hagejalt välja mõista.

Lähtuvalt kulude ettenähtavuse põhimõttest ei ole hiljem kulude hüvitamise taotlemiseks piisav ainult vastava haridustaseme olemasolu, vaid ka selle ja lepinguliseks esindajaks olemise tahte nähtavaks tegemine kohtumenetluses. 28. Käesolevas asjas esitas kostja esindaja oma haridust tõendava dokumendi alles koos menetluskulude nimekirjaga maakohtus. Selles ega üheski varasemas menetlusdokumendis ei nimetanud esindaja end lepinguliseks esindajaks. Samuti esitas ta kostja nimel apellatsioonkaebuse seadusliku esindajana. Ringkonnakohtu hinnangul tähendab esindajakulude ettenähtavuse põhimõte muu hulgas seda, et vastaspoolele peab olema iga konkreetse menetlustoimingu puhul arusaadav, et selle teeb lepinguline esindaja. Kui sama füüsiline isik võib tegutseda nii poole seadusliku kui ka lepingulise esindajana, siis peab ta ise olema hoolas ja muutma oma rollid menetluses nähtavaks.

§ 200lg 1 kohustab menetlusosalist kasutama menetlusõigusi heauskselt.

Sellega on hõlmatud ka selguse loomine küsimuses, kas menetlusosalist esindab vastavas menetlusetapis seaduslik või lepinguline esindaja. Jättes esindaja rollile viitava eristuse tegemata, võtab nii menetlusosaline kui ka tema nimel tegutsev esindaja riski, et vastav kulu ei ole

§ 175lg 1 alusel hüvitatav.

29. Sama järeldust kinnitab ka järgmine arutluskäik.

§ 217lg 4 sätestab, et esindusele kohtus kohaldatakse tsiviilseadustiku üldosa seaduses (Ts

ÜS) esinduse kohta sätestatut, kui

-st ei tulene teisiti. TsÜS § 117 lg 2 kohaselt võib esindusõiguse anda tehinguga (volitus) või see võib tuleneda seadusest (seadusjärgne esindusõigus). TsÜS § 118 lg 1 järgi toimub volituse andmine esindatava poolt vastava tahteavalduse tegemisega esindajale või isikule, kellega tehingu tegemiseks volitus antakse, või avalikkusele. TsÜS § 118 lg 2 näeb ette, et kui esindajana tegutseva isiku avaldused või käitumine mõjutavad teist isikut mõistlikult uskuma, et esindajana tegutsevale isikule on antud volitus tehingu tegemiseks, ning esindatav teab või peab teadma, et isik tegutseb tema nimel esindajana ja talub selle isiku sellist tegevust, siis loetakse, et esindatav on volituse andnud. Vastavalt

§ 221

lg-tele 1 ja 2 tõendab seadusliku esindaja esindusõigust dokument, millest nähtub tema seaduslikuks esindajaks olek, aga lepingulise esindaja volitust tõendab volikiri, mis esitatakse kohtule. Tervikuna tuleneb eeltoodust, et füüsilise isiku osalemine menetluses lepingulise esindajana muutub kohtule ja vastaspoolele nähtavaks alates vastava volikirja esitamisest. 9

(10)
  1. Eelneva põhjal leiab ringkonnakohus, et käesoleval juhul ei olnud maakohtu menetluses hagejale arusaadav kostja esindaja tegutsemine lepingulise esindajana, st vastav kulu ei olnud ka ettenähtav.
  2. Apellatsioonkaebus hageja nõude rahuldamata jätmise ja menetluskulude jaotuse muutmise osas on edukas, aga kostja menetluskulude rahalise kindlaksmääramise vaidlustamise osas mitte. Kokkuvõtvalt rahuldab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse osaliselt.
  3. Kuna apellatsioonkaebus rahuldatakse osaliselt, on ringkonnakohtu hinnangul õiglane jätta apellatsioonimenetluses kantud menetluskulud osaliselt poolte endi kanda (

§ 162lg-d 1 ja 4 koosmõjus § 171 lg-ga 1).

Kostja apellatsioonkaebus on hageja põhinõude osas edukas ja seetõttu on põhjendatud ning kooskõlas

§ 162

lg-ga 1, et hageja kannab sarnaselt maakohtu menetluskuludega apellatsioonimenetluse kohtukulud. Samas ei oleks õiglane jätta hageja kanda kõiki apellatsioonimenetluse kulusid, sest kostja apellatsioonkaebuse kahest väitest oli vaid üks edukas. Kuigi

ei näe otsesõnu ette võimalust jaotada menetluskulusid poolte vahel lähtudes apellatsioonkaebuse rahuldamise ulatusest (Riigikohtu 3. aprilli 2013 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-19-13, p 16 teine lõik), on

§ 162lg 4 kohaldatav ka kõrgema astme kohtu kulude jaotamisel (Riigikohtu 4.

aprilli 2011 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-4-11, p-d 9 ja 10, ning

  1. aprilli 2015 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-1915, p 17). Ringkonnakohus kasutab võimalust jaotada menetluskulud liikide kaupa erinevalt ja jätab kohtuvälised kulud (ehk muud kulud peale kohtukulude) poolte endi kanda (sellise võimaluse kohta vt nt Riigikohtu
  2. septembri 2015 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-80-15, p 36 teine lõik). Eeltoodu põhjal tuleb ringkonnakohtu kuludest määrata kindlaks ainult kohtukulud, milleks on kostja tasutud riigilõiv summas 75 eurot. Selle peab hageja kostjale hüvitama. / allkirjastatud digitaalselt / Mati Maksing / allkirjastatud digitaalselt / Gaida Kivinurm / allkirjastatud digitaalselt / Ulvi Loonurm 10

(10)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.