Obsah (13)

§ 1045§ 1050§ 104§ 1043§ 130§ 127§ 139§ 3§ 101§ 100§ 103§ 128§ 134

KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Iko Nõmm, Malle Seppik, Ande Tänav Otsuse tegemise aeg ja koht 12.09.2013, Tallinn Tsiviilasja number 2-11-45733 Tsiviilasi

) § 1043 tulenevalt teisele isikule (kannatanule) õigusvastaselt kahju tekitanud isik (kahju tekitaja) peab kahju hüvitama, kui ta on kahju tekitamises süüdi.

§ 1045

lg 1 p 2 kohaselt kahju tekitamine on õigusvastane, kui see tekitati kannatanule kehavigastuse või tervisekahjustuse tekitamisega. Hageja poolt esitatud haigusloo väljavõtete kohaselt sai hageja 17.12.2008 tänaval libedaga kukkudes vasaku jala sääreluude spiraalse murru ja oli hospitaliseeritud erakorralisena SA Põhja-Eesti Regionaalhaiglas, kus tal teostati operatiivse ravina samal päeval sääreluumurru naelastamine. Kostja ei ole vaidlustanud hagejal 17.12.2008 tekkinud tervisekahjustust, kuid ei pea ennast hagejale tekkinud tervisekahjustuses süüdi olevaks.

1. Hinnates uuritud tõendeid, leidis kohus, et kostja vastuväited hagejaga 17.12.2008 Õismäe tee 81 elamu trepikoja ees toimunud kukkumise fakti tõendamatuse kohta ei ole põhjendatud. Kohus leiab tuginedes Tallinna Kiirabi kiirabikaardile ja tunnistajate AS, LG ning SL ütlustele, et hageja väited tema kukkumise kohta hagiavalduses kirjeldatud asjaoludel Õismäe tee 81 elamu
2. trepikoja esisel platsil on usutavad ja tõepärased. Kohtu hinnangul ei saa kiirabikaardis märgitud kohta “Õismäe tee 81 maja juures tänaval” hinnata kitsalt, n.ö. sõna-sõnalt, vaid laiemalt, so et kukkumine leidis aset väljaspool elamut (õues). Kohus ei nõustu kostja hinnanguga, et tunnistajate ütlused hageja kukkumise kohta 17.12.2008 elamu trepikojaesisel platsil ja platsi seisundi kohta oleksid sedavõrd üldsõnalised ja vastuolulised, et nende alusel ei saaks hageja kukkumise asjaolusid tuvastada. Kohtul puudub alus tunnistajate ütlustega mittearvestamiseks.
3. Poolte vahel puudub vaidlus selles, et Õismäe tee 81 elamu 4nda trepikoja esise platsi hooldamine oli kostja ülesandeks. Kohus viitas

§ 1050lg-le 1 ja § 1054 lg-le 1 ning Ts

ÜS § 132 lg-le 2 ja leidis, et asjaolust, et kostja oli majaesiste treppide ja piirnevate teede hooldamiseks palganud koristaja-majahoidja, kes töögraafiku kohaselt täitis oma ülesandeid ka 17.12.2008, vältimatult ei tulene, et trepikojaesise platsi libedusetõrje oleks ka 17.12.2008 kella 10:40 ajal käibes vajalikul määral tagatud. Tunnistajad AS ja LG kinnitavad hageja väiteid, et libedusetõrjet ei olnud selleks ajaks tehtud. LG ütlustest nähtuvalt vastavas kastis tegelikult puudus libedusetõrje jaoks vajalik liiv või killustikupuru. Asjaolu, et teistel 4. trepikoja elanikel ei olnud pretensioone koristaja-majahoidja töö kvaliteedi suhtes ja et neist keegi peale hageja ei olnud detsembris sissekäiguesisel kukkunud, ei välista, et 17.12.2008 kella 10.40 ajal poleks sissekäiguesise olukord olnud just selline, nagu on kirjeldanud lisaks hagejale ka tunnistajad AS ja LG. Eeltoodu alusel kohus leiab, et kostja poolt oma kohustuste täitmisel seonduvalt trepikojaesise platsi libedusetõrjega esines

§ 104

lg 3 mõttes hooletus, mistõttu kostja on vastutav hagejale kukkumisest tingitud tervisekahjustuse tagajärgede eest (

§ 1043, § 1045 lg 1 p 2, § 127 lg-d 1 ja 4).

14. Samuti viitas kohus

§ 130lg-tele 1 ja 2.

Kohus ei jaga kostja seisukohta, et hageja väited talle tervisekahjustuse raviga seonduvate kulude ja tervisekahjustuse tagajärjel tekkinud osalisest töövõimetusest ning sissetulekute vähenemisest tekkinud varalise kahju kohta oleksid tõendamata. Ravikulude kohta kogusummas 140 eurot on 4 hageja esitanud kirjalikud tõendid (t kd I, lk-d 92-99, 143-152). Kohus peab usutavaks, et kargud laenutas DL alates 19.12.2008 hageja raha eest. Paljasõnaline on kostja vastuväide, et tõendid hageja töötasu kohta M OÜ-st enne tervisekahjustuse saamist on ebausaldusväärsed. Hageja töised sissetulekud enne jalatrauma saamist 6160 krooni kuus on tõendatud töölepinguga ja tööandja teatisega töötasu kohta (t kd I, lk-d 80-83, 135). Hageja sissetulekute mittevastavust hageja poolt esitatud tõenditega pole kostja tõendanud. Seonduvalt hageja nõudega saamata jäänud töötasu osas kuni detsember 2010 kohus ei nõustu ka kostja vastuväitega, et hageja ei võiks saamata jäänud töötasu nõuda pikema aja eest kui töölepingus märgitud katseaeg või tuleks selles osas arvesse võtta, et hageja jalatrauma ravi oli hagejale osutatud tervishoiuteenuse kvaliteedi tõttu pikaaegne ja komplitseeritud (jalaluu kasvas valesti kokku ja tuli uuesti lahti murda). Kohus leiab, et lähtudes kahju hüvitamise diferentsihüpoteesist (

§ 127

lg 1) pole mingit alust järeldada, et hageja oleks tervisekahjustuse puudumisel mingil põhjusel saanud töötada vähem kui 2010 aasta lõpuni. Hageja poolt esitatud varalise kahju arvestuse aritmeetilise õigsuse suhtes pole kostja vastuväiteid esitanud. Eeltoodust tulenevalt kohus leiab, et hagejale tervisekahjustuse tekkimine (vasaku jalasääreluude spiraalne murd) oli põhjuslikus seoses kostja poolt oma kohustuste täitmisel (trepikojaesise platsi puhastamisel ja libeduse tõrjumisel) käibes vajaliku hoole järgimata jätmisega, st kostja on süüdi hagejale õigusvastaselt kahju tekitamises, mistõttu hageja varalise kahju nõue on kohtu hinnangul tõendatud ja põhjendatud. 15. Kostja taotluse osas vähendada varalise kahju nõuet

§ 139

lg 1 alusel kohus märgib, et kuigi hageja kukkumist võis soodustada asjaolu, et hagejal olid liigeseprobleemid (SL ütlused), puudub hageja suhtes

§ 139

lg 1 kohaldamiseks alus, kuna hageja käitumises seonduvalt kukkumisega ja tervisekahjustuse saamisega puudus raske hooletus või tahtlus (

§ 139lg 3, § 104).

Kohus ei jaga ka kostja seisukohta, nagu oleks hagejal lasunud

§ 139

lg 2 tulenev kohustus informeerida kostjat ebatavaliselt suure kahju tekkimise ohust, kuna puuduvad tõendid selle kohta, et võimalik suure kahju tekkimise oht oleks pidanud hagejale olema ettenähtav ja äratuntav. Eeltoodust tulenevalt kohus leiab, et hageja varalise kahju nõuet ei saa

§ 139lg 1 või lg 2 alusel vähendada.

16. Mittevaralise kahju hüvitamise osas on Riigikohus lahendis 3-2-1-85-08 märkinud, et nõutava mittevaralise kahju hüvitise suurus oleneb kannatanule tekitatud kehavigastuse või tervisekahjustuse raskusest. Lisaks kehavigastusele või tervisekahjustusele ja nende raskusele võib kahjustatud isik tõendada

§ 130

lg 2 järgi suurema rahalise hüvitise saamiseks muid negatiivseid mittevaralisi tagajärgi, mis tekkisid kehavigastuse tõttu. Rahaliselt hüvitamisele kuuluva mittevaralise kahju suuruse otsustab kohus

§ 127lg 6 ja Ts

MS § 233 lg 1 kohaselt diskretsiooni alusel. Siiski peavad kohtute väljamõistetud mittevaralise kahju hüvitiste suurused vastama ühiskonna üldise heaolu tasemele ning üldise võrdsuspõhiõiguse tagamiseks olema sarnastel asjaoludel võrreldavad.

§ 130

lg 2 rakendamisel tuleb järgida enne võlaõigusseaduse jõustumist kohtupraktikas kehtinud põhimõtet, et mittevaralise kahju eest mõistliku rahasumma väljamõistmisel arvestab kohus, sõltumata poolte taotlustest, rikkumise laadi ja raskust, rikkuja süüd ning selle astet, poolte majanduslikku olukorda, kannatanu enda osa kahju tekkimises jt asjaolusid, millega arvestamata jätmine võiks kaasa tuua ebaõiglase hüvitise määramise.

§ 130

lg 2 järgi rahalise hüvitise määramisel tuleb muu hulgas arvestada sellist kannatanu käitumist, mis oli kahju põhjustanud sündmuse kaaspõhjuseks. Oluline ei ole seejuures, kas kannatanu selline käitumine on hinnatav hooletusena ning kas kannatanu oli enda kahjustamise ajal teovõimeline. Hageja võimalikku hooletust ja 5 selle raskust endale kehavigastuse ja sellega kahju tekkimises või suurenemises tuleb arvestada mittevaralise kahju rahalisel hüvitamisel

§ 130lg 2 järgi.

1. Kohus ei vaidlusta hageja väiteid, et jalatrauma ja selle pikaajaline ravi põhjustas hagejale rasket füüsilist valu. Samas kohus leiab, et mittevaralise kahju hüvitise määramisel tuleks arvesse võtta, et kuigi hagejale kahju tekkimine oli põhjustatud kostja poolt käibekohustuste täitmata jätmisest hooletuse vormis, omas osa selles ka hageja, kes kohtu hinnangul oli libedusetõrjega töötlemata trepiesisele minnes ka ise hooletu ja oleks võinud seda vältida. Samuti võtab kohus arvesse, et kostja näol on tegemist mittetulundusühinguga, kes kogub oma rahalised vahendid oma liikmetelt, kaasa arvatult hagejalt endalt ning samuti võtab kohus arvesse, et kostja süü astmest, rikkumise raskusest ja kostja majanduslikust olukorrast lähtudes on kostjalt väljamõistetava varalise kahju hüvitis suhteliselt suur, mistõttu kohtu hinnangul 241 euro suurune mittevaralise kahju hüvitis on piisav hageja kannatuste korvamiseks. Apellatsioonkaebus
2. 27.12.2012 esitatud apellatsioonkaebuses palub kostja tühistada maakohtu otsuse, jätta hagiavaldus rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.
3. Kaebuse kohaselt on nii hageja kui ka maakohus kohaldanud valesti materiaalõigusnormi. Viidates korteriühistuseaduse (KÜS) § 2 lg-le 1, korteriomandiseaduse (KOS) § 1 lg-tele 1 ja 2, § 8 lg-le 1 ja § 11 lg 1 p-le 1 ning AÕS § 75 lg-le 1 leidis kostja, et kuna trepikoja esine, millel hageja väidetavalt kukkus, ei kuulu ühegi korteriomandi reaalosa hulka, on see korteriomanike kaasomandis. Hageja on korteriühistu vastu nõude esitamisel jätnud täielikult tähelepanuta asjaolu, et trepikoja esised ei ole mitte kostja, vaid elamus asuvate korterite omanike kaasomandis ning hageja ise on korteriomanikuna korteriühistu liikmeks, kellel samuti lasuvad seadusest tulenevad kohustused kaasomandi valdamisel ja kasutamisel. Kaasomandis oleva kinnistu hooldamise kohustus lasub esmalt nende omanikel, kes oma seadusest tulenevaid kohustusi võivad täita korteriühistu kaudu. Seega lasub hagejal endal koos teiste korteriomanikega kohustus tagada kinnistu, sh trepikoja esise ala, korrasolek ning kanda sellega seonduvad kulud, täites oma seadusest tulenevaid kohustusi korteriühistu kaudu. Arusaam, mille kohaselt vastutab sõltumata juhtumi asjaoludest muu hulgas kinnistu hooldamise eest korteriühistu, ei põhine KOS-l ega KÜS-l.
4. Riigikohus on korduvalt rõhutanud, et elamu ühiseks kasutamiseks vajalikud ühiskommunikatsioonid, nagu ühiskasutuses torustikud, s.h kinnistu, kuuluvad korteriomanike kaasomandisse (Riigikohtu lahend nr 3-2-1-116-11, p 27). Seega on muu hulgas ala, millel hageja kukkus, korteriomanike kaasomandis ja kaasomandisse kuuluva kinnistu kasutamise ja korrasoleku eest vastutavad kaasomanikud AÕS § 75 lg 1 järgi ühiselt (Riigikohtu lahend nr 3-2-1-38-05, p 13). Korteriühistu vastutus kinnistu korrasoleku eest ei välista oma kohustusi rikkunud korteriomaniku vastutust teiste korteriomanike ees. Korteriomandi mõtteliste osade ühise majandamisega seotud küsimustes on otsustusi pädev vastu võtma korteriühistu korteriühistuseaduses ja korteriühistu põhikirjas sätestatud korras (Riigikohtu lahend nr 3-2-1-76-04, p 28). Eelviidatud Riigikohtu seisukohtadest tuleneb, et kuigi korteriühistu kohustuseks on tagada muu hulgas kinnistu hooldamine, ei vabasta korteriühistu olemasolu korteriomanikke nende seadusest tulenevatest kohustustest.
5. Kostja põhikirja (hagiavalduse lisa 12) punkti 3.2 3) järgi on iga ühistu liige kohustatud pidama majas ja majaümbruses puhtust ja korda, täitma elamus ja selle juurde kuuluval maatükil riigi või kohaliku omavalitsuse poolt kehtestatud avaliku korra, heakorra-, sanitaar- koduloomade pidamise ja tuleohutuseeskirju ning kehtestatud eluruumide kasutamise, hoolduse ja remondi eeskirju. Seega nähtub 6 põhikirjast, et hagejal oli kohustus järgida Tallinna Linnavolikogu 22.06.2006 määrusega nr 45 kehtestatud Tallinna linna heakorra eeskirjas sätestatut. Samas ei ole hageja välja toonud, et tema või keegi teine oleks enne õnnetuse toimumist pidanud vajalikuks libedusetõrjet teostada.
6. Kostja viitab ka Riigikohtu lahendi nr 3-2-1-88-10 p-le 10 ja lahendi nr 3-2-1-150-09 p-le
7. Ühtlasi toob kostja esile Riigikohtu lahendi nr 3-2-1-161-12 p-des 10 ja 11 märgitu, mille kohaselt reguleerib KÜS § 2 lg 1 üksnes korteriühistu ja tema liikmete vahelist võlasuhet ega tekita korteriühistule lepinguvälist kohustust (üldist käibekohustust) tegutseda aktiivselt viisil, mis hoiaks ära korteriühistu liikmeteks mitteolevate isikute kahjustamise.
8. Eeltoodule tuginedes leiab kostja, et hageja on esitanud kahju hüvitamise nõude vale kostja vastu, kuna korteriomanike kaasomandis oleva kinnistu heakorra eest vastutavad korteriomanikud, s.h hageja, ühiselt.
9. Samuti on kostja hinnangul maakohus jätnud tuvastamata kahju hüvitamise nõude eeldused. Kostja leiab, viidates taas Riigikohtu lahendi nr 3-2-1-161-12 p-s 11 toodud seisukohale, et hageja ei ole tõendanud kostja poolt mõne seaduses sätestatud kohustuse rikkumist, sest hageja viidatud KÜS § 2 lg 1 ei ole asjassepuutuv säte

§ 1045lg 1 p 7 mõttes.

Antud juhul on hageja esitanud üksnes üldsõnalisi etteheiteid kostja tegevusetusele.

1. Hageja poolt kostja vastu esitatud deliktilise nõude puhul peab hageja tõendama kostja teo, põhjusliku seose kostja teo ja kahju vahel ning teo õigusvastasuse. Kostja peab tõendama süü puudumise (Riigikohtu lahendite nr 3-2-1-99-02 ja nr 3-2-1-30-07 p 10).
2. Kuivõrd maakohtu otsus ei sisaldanud õiguslikku hinnangut kostja vastuväidete osas nõude tõendamatuse kohta, jäi maakohtul tuvastamata missugust seadusest tulenevat kohustust kostja rikkus, mis oli sätestatud kohustuse eesmärgiks, millistel asjaoludel hageja kukkus 17.12.2008 ning kas see oli põhjustatud vaid hooldamata kinnistust või veel mõnest muust faktorist. Samuti ei tuvastanud maakohus põhjuslikku seost kostjale etteheidetava teo ja hageja tervisekahju vahel, kostja süüd ega kahju ulatust, mis oli tekkinud just kostjale etteheidetava õigusvastase teo tagajärjel (Riigikohtu lahend nr 3-2-1-55-10). Kostja asub seisukohale, et antud juhul on hagejal osavastutus tervishoiuteenuse osutajaga.
3. Maakohus rikkus ka TsMS §-s 439 sätestatut, kuna kohus väljus esitatud hagi piiridest. Maakohus mõistis kostjalt hageja kasuks välja varalise kahju summas 7759 eurot ja mittevaralise kahju summas 241 eurot. Samas vähendas hageja 24.10.2012 (I kd, tl 228) oma varalise kahju nõude 4000 euroni. Võttes arvesse, et hagimenetluses määravad pooled muu hulgas ise vaidluse eseme (TsMS § 4 lg 2) ja hagi menetletakse poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest (TsMS § 5 lg 1), tulnuks maakohtul lähtuda hagi menetlemisel hageja poolt 24.10.2012 taotletud varalise kahjunõude suurusest. Riigikohus on samuti korduvalt selgitanud, et kohus on hagi lahendades TsMS § 439 järgi seotud hageja esitatud nõude piiridega ega või teha otsust nõude kohta, mida ei esitatud. Tuginedes eeltoodule leiab kostja, et kohus ei oleks võinud isegi olukorras, kus kahju hüvitamise nõude aluseks olevad asjaolud oleksid leidnud tuvastamist ja hagi oleks esitatud õige kostja vastu, rahuldada varalise nõude 7759 suuruses osas, kuna hageja taotles kostjalt varalise kahjuna 4000 euro väljamõistmist. Vastus apellatsioonkaebusele 7
4. Hageja palus jätta apellatsioonkaebus rahuldamata, maakohtu otsus muutmata ning menetluskulud kostja kanda. Ringkonnakohtu seisukoht
5. Ringkonnakohus, tutvunud tsiviilasja materjaliga, leiab, et maakohtu otsus tuleb materiaalõiguse eksliku kohaldamise ja menetlusõiguse normide rikkumise tõttu osaliselt tühistada ning teha TsMS § 657 lg 1 p 2 alusel tühistatud osas uus otsus. Muuta tuleb nii maakohtu poolt välja mõistetud kahjuhüvitise suurust kui kohtu poolt hagi rahuldamisel rakendatud õiguslikku alust.
6. Maakohtu poolt õigesti tuvastatud asjaolude kohaselt sai hageja kehavigastuse kukkudes Õismäe tee 81 maja ees ning see on tekitanud hagejale varalist ja mittevaralist kahju. Hageja heitis kostjale kui korteriühistule ette majaesisel jää koristamata jätmist ja puudulikku libedatõrjet, mistõttu oli olukord ühistu territooriumil kukkumisohtlik. Ringkonnakohus nõustub maakohtu lähenemisega, et KÜS § 2 lg-st 1 sätestatud korteriühistu moodustamise eesmärgid võimaldavad järeldada, et korteriühistul lasub korteriomanike ees kohustus täita neid ülesandeid, milleks korteriühistu on moodustatud. Kohustuste täitmise efektiivseks tagamiseks peab kohustuste täitmata jätmise korral olema võimalik panna korteriühistut korteriomanike ees vastutama sh tsiviilõigusliku kahjuhüvitamise nõude võimaldamise kaudu.
7. Maakohus tugines hagi rahuldades deliktiõigusele, kvalifitseerides nõude

§ 1043, § 1045 lg 1 p 2 ja § 1050 ning Ts

ÜS § 138 lg 2 järgi. Ringkonnakohtu arvates on nõude selline kvalifitseerimine ekslik, kuna deliktiõigus ei reguleeri kahju hüvitamist, mis tekib

§ 3

p 6 tähenduses muust seadusest sätestatud alusest tuleneva kohustuse rikkumise tagajärjel. Kolleegiumi hinnangul põhineb korteriühistu liikme ja korteriühistu vaheline võlasuhe seadusest tulenevatel lepingulaadsetel vastastikustel õigustel ja kohustustel ning korteriühistu poolt korteriomaniku ees kohustuste täitmata jätmisel tuleb kahju hüvitamise nõue seetõttu kvalifitseerida

§ 101lg 1 p 3, § 103 ja § 115 järgi.

Tegemist on kohustuse rikkumisest tuleneva üldvastutusega. Kahju hüvitamise nõude ulatuse kindlaksmääramisel kohaldatakse ka sellisel juhul

7. ptk sätteid, milleks kõnealusel juhul on

§ 130ja § 134 lg 2.

32. Pidades silmas

§ 101

lg 1 p 3, § 103 ja § 115 järgset kahju hüvitamise koosseisu, on nõude rahuldamise eelduseks hüvitatava kahju olemasolu, üldvastutust põhjustava kohustuse rikkumine (

§ 100

) ning põhjuslik seos kohustuse rikkumise ja tekkinud kahju vahel (

§ 127lg 4).

Silmas tuleb pidada ka rikutud kohustuse eemärki (

§ 127

lg 2) ning üldvastutusest vabanemine on võimalik kohustuse rikkumise vabandatavuse korral (

§ 103). 33.

Erinevalt kostjast ei tuvastanud kolleegium maakohtu poolt vaidluse lahendamisel asjaolude ebaõiget tuvastamist või tõendite ekslikku hindamist. Maakohus on õnnetusjuhtumi aluseks olnud asjaolud tuvastanud õigesti, andnud tõenditele seadusekohase hinnangu ja teinud neist faktiliste asjaolude kohta põhjendatud järeldused. Seetõttu peab kolleegium TsMS § 652 lg 1 p 2 järgi võimalikuks lähtuda apellatsioonkaebuse lahendamisel maakohtu poolt tuvastatud asjaoludest ega pea nende uut tuvastamist vajalikuks. Maakohtu poolt tuvastatud asjaolud on piisavad, et nõue üldvastutuse järgi kvalifitseerida.

1. Peatudes esmalt korteriühistu üldvastutuseks alust andva rikutud kohustuse tuvastamisel, leiab kolleegium, et lähtuda tuleb korteriühistu ja tema liikmete vahelist võlasuhet reguleerivast KÜS § 2 lg-st 1, mis näeb ette, et korteriühistu eesmärgiks on korteriomandite eseme osaks olevate ehitiste ja maatüki mõtteliste osade ühine majandamine ja korteriühistu liikmete ühiste huvide esindamine. Samuti tuleb kostja 8 kohustuste määramisel pidada silmas KÜS § 15¹ lg-t 1, mille järgi on kostja kohustatud teostama eluruumi hooldust, milleks KÜS tähenduses loetakse töid, millega hoitakse elamu kasutuskõlblikus seisukorras ja tagatakse elamu ümbruse korrashoid. Kostja asutamise eesmärgist tulenevaid kostja kohustusi kajastab ka kostja põhikiri, mille p 1.3 kohaselt on kostja tegevuse eesmärk Tallinnas Õismäe tee 81 asuva elamu ja selle juurde kuuluva maa ühine majandamine ning seoses sellega ühistu liikmete ühiste huvide esindamine, samuti ühistu liikmetele seoses eluruumi kasutamisega teenuste osutamine (I kd, tl 42). Põhikirja p-i 3.2.5 kohaselt on kostja ülesandeks mh elamu ja selle juurde kuuluva maatüki korrastamine, mille eest korteriühistu liikmed on kohustatud tasuma (I kd, tl 43). Kuna kostjal lasub kohustus elamu juurde kuuluva maatüki korrastamiseks, kohaldub kostja suhtes Tallinna Linnavolikogu 22.06.2006 määrusega nr 45 kehtestatud Tallinna linna heakorra eeskiri, mis on § 1 lg 2 kohaselt täitmiseks kohustuslik kõigile Tallinna linna territooriumil viibivatele ja tegutsevatele isikutele ning kinnis- või vallasvara omanikele, kellega vastavalt eeskirja § 2 lg-le 1 on võrdsustatud ka volitatud haldaja, kelleks tuleb pidada ka kostjat. Eeskirja § 5 lg 1 p 2 sätestab kohustuse teostada heakorratöid kinnistuga või ehitisega külgneval puhastusalal, milleks § 2 lg 4 järgi on kõnnitee, mis asub teega külgneva kinnistu ja sõidutee vahel. Eeskirja § 2 lg 7 järgi hõlmavad heakorratööd mh lume ja jää koristamist ning libedusetõrje tegemist. Kostja on ka palgatud majahoidja töökohustuste p-i 4 kohaselt ise kehtestanud korra, mille kohaselt peavad majaesised trepid ja elamuga piirnevad teed olema talvel lumest puhastatud ja libeduse vältimiseks vajadusel liivatatud tööpäeviti kl 7-ks (tl 120-121).
2. Kolleegiumi hinnangul annavad maakohtu poolt tuvastatud asjaolud alust väita, et kostja on rikkunud kohustust tagada majaesisel libeduse tõrje tegemine (

§ 100

). Samuti on maakohus õigesti tuvastanud, et hageja on libedal majaesisel kukkunud ja talle on saadud tervisekahjustuse tõttu tekkinud varaline ja mittevaraline kahju (

§ 128

). Paika peab samuti kohtu seisukoht, et hagejale tekkinud kahju on põhjuslikus seoses kostjapoolse kohustuse rikkumisega, kuna majaesiselt jää puhastamise või libedatõrje tegemisel ei oleks hageja libisenud ja kukkunud ning talle tekkinud varaline ja mittevaraline kahju oleks jäänud olemata (

§ 127lg 4).

Maakohtu otsusele täiendavalt märgib kolleegium, et kostjal lasunud libedatõrje tagamise kohustuse eesmärgiks oli kolleegiumi hinnangul hoida ära hagejale tekkinud negatiivseid tagajärgi (

§ 127

lg 2) ning kuna kostja ei ole esile toonud asjaolusid, mis annaks alust pidada majaesisel libedatõrje tegemata jätmist vabandatavaks (

§ 103

), on hageja õigustatud nõudma kostjalt üldvastutuse alusel kahju hüvitamist (

§ 101lg 1 p 3, § 103 ja § 115).

Kuna kolleegium nõustub maakohtu järeldustega asjaolude tuvastamise ja tõendite hindamise osas, ei pea kolleegium TsMS § 654 lg-st 6 juhindudes vajalikuks maakohtu otsuse põhjendusi selles osas korrata. 37. Kostjalt väljamõistmisele kuuluva kahjuhüvitise suuruse kindlaksmääramise osas jagab ringkonnakohus maakohtu seisukohti selles, et hageja poolt hagiavalduses esialgselt märgitud kahjuhüvitise suurus vastab menetluses hageja ravikulude ja sissetuleku kaotuse suuruse kohta kogutud tõenditest nähtuvatele andmetele (I kd, tl 80-83, 92-99, 135 ja 143-152). Samuti nõustub kolleegium maakohtuga selles, et kahjuhüvitise suuruse määramisel ei saa kõnealusel juhul hageja enda osaga kahju tekkimisel arvestada, kuna tuvastamist ei ole leidnud hageja raske hooletus või tahtlus kahju tekkimises (

§ 139lg 3).

Sellele vaatamata on maakohus jätnud ekslikult tähelepanuta hageja poolt maakohtule 24.10.2012 esitatud nõude vähendamise avalduse (I kd, tl 228), milles hageja on soovinud vähendada nõuet 50 9 % ja palunud kostjalt välja mõista varalise kahju hüvitamiseks 4 000 eurot. TsMS § 5 kohaselt tuleb hageja taotlusega apellatsioonimenetluses arvestada. 38. Mittevaralise kahju hüvitise väljamõistmisel on maakohus õigesti juhindunud õnnetusjuhtumi toimumise ajal kehtinud

§ 130

lg 2 regulatsioonist, mis sätestas kehavigastuse või tervisekahjustuse tekitamise korral mittevaralise kahju hüvitise väljamõistmise aluse. Ringkonnakohus nõustub mittevaralise kahju väljamõistmist puudutavas osas ka maakohtu arutluskäiguga ning ei pea TsMS § 654 lg-t 6 aluseks võttes seetõttu vajalikuks ka selles osas maakohtu seisukohti taas esitada. Kuna hageja on jätnud hagiavalduse kohaselt mittevaralise kahju hüvitise suuruse kohtu otsustada ning ei ole maakohtu otsust vaidlustanud, ei pea kolleegium võimalikuks võtta seisukohta küsimuses, kas maakohtu määratud 241 euro suurune mittevaralise kahju hüvitise summa on piisav, et vastata

§ 134lg-s 2 silmas peetud mõistlikule suurusele.

39. Apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmise tõttu tuleb jätta apellatsioonikohtus kantud menetluskulud TsMS § 171 lg 1 alusel kostja kanda. Iko Nõmm Malle Seppik Ande Tänav 10