Obsah (6)

§ 163§ 638§ 637§ 405§ 442§ 639

KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Ulvi Loonurm, Imbi Sidok-Toomsalu, Indrek Soots Määruse tegemise aeg ja koht 27.01.2017, Tallinn Kohtuasja number 2-16-110788 Kohtuasi Kolm Kuub

) § 486 lg 1 p 1 alusel asi üle Harju Maakohtule asja menetlemiseks hagimenetluses. 28.07.2016 esitas hageja hagiavalduse, paludes kostjalt välja mõista 3 000 eurot. Summa moodustus põhivõlgnevusest 1 500 eurot ja kõrvalnõuetest 1 500 eurot. Vastavalt esitatud hagiavaldusele sõlmisid AB ja kostja 26.01.2014 kirjaliku laenulepingu, mille kohaselt laenas AB kostjale 1 500 eurot. Kostja pidi laenu tagasi maksma kolme kuu jooksul, s.o hiljemalt 27.04.2014 koos intressidega 0,1% põhivõlgnevuselt päevas (10.02.2016 seisuga oli intressivõlgnevus 1 117,5 eurot). Laenu tagasimaksmisega viivitamise korral kohustus kostja tasuma leppetrahvi 1 000 eurot. Kostja ei ole tähtaegselt lepingust taganenud, kuid ei ole ka võlgnevust tasunud. 08.02.2016 loovutas AB laenulepingust tulenevad nõuded hagejale.

1. Kostja vaidles hagile vastu. Kostja ei olnud laenulepingu sõlmimise ajal adekvaatne, kuivõrd tarvitas ärevushäirete ja depressiooni tõttu antidepressante Xeroxat. Veel enam, AB pressis kostjalt allkirja laenulepingule välja, ähvardades vastasel juhul jätta kostja Tai Kuningriiki. Kostja avaldas, et on valmis halvimal juhul välja maksma reisi kulud 1 500 eurot, kuid mitte intresse ning taotles leppetrahvi vähendamist. Kostja on väga abitus seisundis ja maksejõuetu. Maakohtu otsus
2. Maakohus rahuldas hagi osaliselt ja mõistis kostjalt hageja kasuks välja 1 736,5 eurot. Menetluskulud jättis kohus hageja kanda. Pooltel puudus vaidlus selles, et AB ja kostja allkirjastasid 26.01.2014 laenulepingu, mille kohaselt AB andis kostjale laenu 1 500 eurot tähtajaga 27.04.
3. Laenulepinguga oli tõendatud kostjale laenu andmine. Kostja ei väitnud ega esitanud tõendeid selle kohta, et ta on laenu tagastanud. Seega tuli hageja nõue põhivõlgnevuse 1 500 eurot väljamõistmiseks VÕS § 396 lg 1, § 76 lg 1 alusel rahuldada. Eelnevat ei vääranud ka kostja vastuväide, et ta sõlmis lepingu ähvarduse mõjul. Nimelt saab tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 99 lg 1 p 1 kohaselt tehingu tühistada ähvarduse korral kuue kuu jooksul alates ajast, mil vastava asjaolu mõju lakkas. Kohus selgitas kostjale tõendamiskoormist, kuid kostja ei esitanud ühtegi tõendit, mis tema esitatud väidet kinnitaksid. Hageja nõudis eelnevale lisaks kostjalt intressi väljamõistmist 500 euro ulatuses. Laenulepingust nähtuvalt oli kostjal kohustus tasuda põhivõlgnevuselt intressi 0,1% päevas. Nimetatud nõue kuulus rahuldamisele osaliselt. Riigikohus on lahendis 3-2-1-141-12 selgitanud, et kui pooled on leppinud kokku laenu tagastamise aja, siis on nad leppinud kokku ka laenu kasutamise tähtaja. Leppides kokku intressi laenu kasutamise eest, on pooled leppinud kokku lepingujärgse tasu laenu kasutamise eest kokkulepitud aja jooksul. Kui laenu kokkulepitud ajaks ei tagastata, kaotab laenaja laenatud raha kasutamise aluse ja rikub oma lepingust tulenevat laenu tagastamise kohustust. Alates laenu tagastamise kohustuse sissenõutavaks muutumisest kaotab intressi arvestamine seega õigusliku aluse ning edasi tuleb kõne alla üksnes viivise (sh seadusest tuleneva viivise) või kahjuhüvitise arvestamine (laenu tagastamiskohustuse täitmisega viivitamise eest). Praegusel juhul tuli laen tagastada 27.04.2014, mistõttu oli hagejal võimalik nõuda intressi tasumist perioodi eest kuni laenu sissenõutavaks muutumiseni, s.o 27.04.
4. Seega oli põhjendatud hageja intressinõue 136,5 euro ulatuses (1 500 x 0,001 x 91) ja tuli kostjalt välja mõista. Kohtu hinnangul ei tulenenud sõlmitud lepingu viimasest lausest, et kostjal oli kohustus tasuda intressi ka pärast seda, kui nõue oli sissenõutavaks muutunud. Lepingust tulenes, et laenu intress on 0,1% päevas ja laenu tähtaegselt tagastamata jätmisel on kostjal kohustus maksta leppetrahvi 1 000 eurot. Hageja esitas ka nõude mõista kostjalt välja leppetrahv 1 000 eurot, kuivõrd kostja ei täitnud lepingujärgset kohustust. Nimetatud nõue kuulus rahuldamisele osaliselt. Kostja esitas 08.12.2016 kohtuistungil taotluse leppetrahvi vähendamiseks. Kohtu hinnangul oli leppetrahvi vähendamine 2 poolte huve silmas pidades põhjendatud, kuivõrd kostjal ei olnud majanduslikult võimalik leppetrahvi tervikuna tasuda, aga hagejaks oli äriühing. Samuti ei esitanud hageja asjaolusid, millest ilmneks, et kostja poolt võlgnevuse tähtaegne tasumata jätmine tekitas hagejale kahju (RKTKo 32-1-132-12). Eelnevast ja VÕS § 162 lg-st 1 lähtudes vähendas kohus leppetrahvi 90%, s.o 100 euroni, mis tuli kostjalt välja mõista. Eelnevast tulenevalt rahuldas kohus hagi osaliselt ja mõistis kostjalt hageja kasuks välja 1736,5 eurot, millest 1 500 eurot oli põhinõue, 136,5 eurot intress ja 100 eurot leppetrahv. Kohus jättis

§ 163lg 2 alusel menetluskulud hageja kanda.

Edasine menetlus

1. Hageja ei nõustunud maakohtu otsusega ja esitas apellatsioonkaebuse, milles palus kohtuotsus osaliselt tühistada, s.o osas, milles maakohus jättis hagi rahuldamata ja teha uus otsus, millega hagi täies ulatuses rahuldada. Maakohus tõlgendas valesti poolte vahel sõlmitud lepingut. Poolte ühine tegelik tahe oli, et kostja tasub intressi 0,1% päevas ka juhul, kui kostja on laenu maksmisega viivituses peale laenu tasumise tähtaja saabumist 27.04.
2. Kui ka tõlgendada lepingut selliselt, et pooled ei olnud kokku leppinud viivise maksmises, on võlausaldajal õigus vastavalt VÕS § 113 lg-le 1 nõuda rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral viivist seadusjärgses määras. Perioodi 27.04.2014 (nõue muutus sissenõutavaks) kuni 15.01.2017 jooksul on kostjal laenu tagastamisega viivitamisest tekkinud viivist seadusjärgses määras kokku 329,72 eurot. Seega, kui liita intress 0,1% päevas kuni nõude sissenõutavaks muutumiseni (136,5 eurot) ning seadusjärgne viivis põhisummalt alates nõude sissenõutavaks muutumisest (329,72 eurot), tuleb hageja intressi ja viivise nõudeks 15.01.2017 seisuga 466,22 eurot. Apellatsioonkaebuse menetlemise ajaks on hageja nõue suurenenud veelgi ning eeldatavasti ületab 500 eurot, mistõttu tuleb hageja apellatsioonkaebus rahuldada täies ulatuses ka juhul, kui lähtuda eeldusest, et peale lepingus märgitud tähtaega sai hageja nõuda kostjalt edasi vaid viivist seadusjärgses määras, mitte intressi kokkulepitud määras. Kuivõrd kohus pidi lahendama hageja varalise nõude, ei omanud tähtsust, kas hageja nõudis 500 euro tasumist intressina või viivisena. Kohus ei ole seotud hageja õigusliku formuleeringuga nõude kohta (kas nõutakse intressi või viivist). Maakohus kasutas alusetult diskretsiooniõigust leppetrahvi vähendamisel. Kokkulepe leppetrahvi tasumiseks oli karistusliku iseloomuga. See lepiti poolte vahel kokku kohustuse täitmisele sundimiseks, mistõttu lähtuvalt leppetrahvi eesmärgist puudus mistahes alus selle vähendamiseks. Veel enam, kostja ei taotlenud leppetrahvi vähendamist tähtaegselt, s.o vähemalt seitse päeva enne kohtuistungit ega omaalgatuslikult kohtuistungil ning kohus, andes kostjale võimaluse ja tungiva soovituse taotleda kohtuistungil leppetrahvi vähendamist, rikkus

§-st 7 tulenevat poolte võrdsuse põhimõtet. Eelnevale lisaks ei põhjendanud maakohus, miks vähendas leppetrahvi just 90%. Samuti kohaldas kohus alusetult menetluskulude jaotamisel

§ 163lg-t 2, kuivõrd hageja hagi tulnuks tegelikult rahuldada.

Ringkonnakohtu seisukoht 5. Ringkonnakohus, tutvunud apellatsioonkaebuse ja tsiviilasja materjaliga, leiab, et kooskõlas

§ 638

lg-ga 1 tuleb apellatsioonkaebuse menetlusse võtmisest

§ 637

lg 2¹ alusel keelduda.

§ 405

lg 1 esimese lause kohaselt menetleb kohus hagi oma õiglase äranägemise kohaselt lihtsustatud korras, järgides üksnes samas seadustikus sätestatud üldisi menetluspõhimõtteid, kui tegemist on varalise nõudega hagiga ja hagihind ei ületa summat, mis arvestatuna põhinõudelt vastab 2 000 eurole ja koos kõrvalnõuetega 4 000 eurole. 3 Hageja esitas maakohtusse hagi, milles nõudis 1 500 euro suuruse võlgnevuse tasumist ning intresside ja leppetrahvi maksmist kokku 1 500 euro ulatuses. Kuna hagihind, mis moodustus nii põhinõudest kui kõrvalnõuetest, oli 3 000 eurot, s.t ei ületanud 4 000 eurot, oli tegemist lihtmenetluses menetletud asjaga

§ 405

lg 1 tähenduses.

§ 637

lg 2¹ sätestab, et sama seadustiku § 405 lg-s 1 nimetatud asjas esitatud apellatsioonkaebus võetakse menetlusse üksnes juhul, kui maakohtu otsuses on antud luba edasikaebamiseks või kui maakohtu otsuse tegemisel on selgelt ebaõigesti kohaldatud materiaalõiguse normi või on selgelt rikutud menetlusõiguse normi või on selgelt ebaõigesti hinnatud tõendeid ja see võis oluliselt mõjutada lahendit. Maakohus ei ole otsuses kooskõlas

§ 442lg-ga 10 märkinud, et annab loa otsuse edasikaebamiseks.

Asjaolu, et maakohus täitis seadusest tuleneva nõude ja lisas kohtuotsusele edasikaebamise korda käsitleva selgituse, ei ole edasikaebamise loa andmine

§ 637lg 2¹ tähenduses.

Edasikaebamise korda tuleb selgitada ka nendes maakohtu otsustes, milliste puhul edasikaebamise luba ei anta, sest edasikaebamine ei ole ka välistatud

§ 637lg-s 2¹ sätestatud alustel.

Ringkonnakohtu hinnangul ei esine käesolevas asjas

§ 637lg-s 2¹ sätestatud aluseid apellatsioonkaebuse menetlusse võtmiseks.

Asjaolu, et apellant maakohtu otsusega ei nõustu, ei anna vastupidise väitmiseks alust. Eeltoodust tulenevalt puudub ringkonnakohtul alus apellatsioonkaebuse menetlusse võtmiseks.

§ 639

lg 1 ja § 168 lg 1 alusel kannab apellant menetluskulud, kui kohus keeldub avaldust menetlusse võtmast ja tagastab selle. Seega tuleb apellatsioonimenetluse kulud jätta hageja kanda. Kuivõrd käesoleval juhul keelduti apellatsioonkaebust menetlusse võtmast ning ei edastatud kostjale vastamiseks, siis ei saanud kostjal tekkida apellatsioonimenetluses vastaspoolelt välja mõistmisele kuuluvaid menetluskulusid. /allkirjastatud digitaalselt/ Ulvi Loonurm /allkirjastatud digitaalselt/ Imbi Sidok-Toomsalu /allkirjastatud digitaalselt/ Indrek Soots 4