Obsah (5)

§ 184§ 64§ 65§ 121§ 76

KOHTUMÄÄRUS Kohus Tartu Ringkonnakohus Määruse tegemise aeg ja koht 9. märts 2017, Tartu (kirjalik menetlus) Kriminaalasja number 1-13-1674 Kohtukoosseis Aarne Sarjas, Maarika Kuusk, Mati Kartau Vaidl

§ 184

lg 2 p-de 1, 2 järgi ja teda karistati vangistusega 11 aastat 6 kuud ja § 392 lg 2 p 2 järgi ja teda karistati vangistusega 10 aastat.

§ 64

kohaselt loeti kergem karistus kaetuks raskeimaga ja lõplikuks karistuseks mõisteti 11 aastat 6 kuud vangistust. Margus Saare süüteod 03.07.2009 Espoo I astme kohtuotsuse järgi kvalifitseeriti

§ 184

lg 2 p-de 1, 2 järgi ja teda karistati vangistusega 1 aasta 6 kuud ning § 392 lg 2 p 2 järgi ja teda karistati vangistusega 1 aasta.

§ 64

kohaselt loeti kergem karistus kaetuks raskeimaga ja lõplikuks karistuseks mõisteti 1 aasta 6 kuud vangistust.

§ 65

lg 1 kohaselt liideti 18.04.2008 Helsingi I astme ja 03.07.2009 Espoo I astme kohtuotsused ja liitkaristuseks mõisteti Margus Saarele 13 aastat vangistust. Margus Saare süüteod Hyvinkää I astme 25.08.2010 otsuse järgi kvalifitseeriti

§ 121

järgi ja teda karistati vangistusega 5 kuud.

§ 65

lg 2 kohaselt liideti Helsingi I astme 18.04.2008 otsuse ja Espoo I astme 03.07.2009 otsuse alusel mõistetud liitkaristusele Hyvinkää I astme otsuse alusel mõistetud vangistus 5 kuud ja lõplikuks liitkaristuseks mõisteti Margus Saarele 13 aastat 5 kuud vangistust. Karistusaja alguseks loeti 06.11.

1. Karistusaeg lõpeb 06.04.
3. Viru Maakohus 25.01.2017 määrusega jättis Margus Saare vangistusest tingimisi enne tähtaega vabastamata. Taolise otsustuse põhistamisel pidas maakohus kõigepealt oluliseks, et M. Saart on kriminaalkorras karistatud kahel korral ja reaalset vangistust kannab ta teist korda. Varasemalt on teda karistatud ka tahtliku tapmise eest, käesoleval ajal kannab ta karistust muuhulgas narkokuriteo eest. Tema karistusaeg lõpeb 06.04.2021, mistõttu katseaeg oleks ebamõistlikult pikk, arvestades ka asjaolu, et käitumiskontrolli saab rakendada maksimaalselt kaheks aastaks. Järgmiseks arvestas kohus, et Harju Maakohtu 26.03.2013 määrusest nähtuvalt käitles M. Saar erinevatel aegadel erinevate gruppide koosseisus väga suuri narkootilise aine koguseid, sealhulgas piiriüleselt. Samast lahendist selgub, et M. Saar on kasutanud füüsilist vägivalda ja pannud toime kuriteo ka vangistuses. Samuti olid kinnipeetaval probleemid narkootikumide tarvitamisega. Eeltoodu viitab sellele, et karistuse eesmärgid M. Saare puhul ei ole veel saavutatud ja tema vabastamine oleks ennatlik. Kinnipeetaval alalise elu- ja töökoha olemasolu, samuti distsiplinaarkaristuse puudumine on küll positiivsed asjaolud, kuid tema vabastamiseks nendest ei piisa.
4. Kohtumääruse peale esitas määruskaebuse M. Saare kaitsja vandeadvokaat Andres Simson, taotledes kohtulahendi tühistamist, tuues selles välja järgmised argumendid. Vangla iseloomustusest selguv M. Saare ohtlikkuse aste - avalikkuses kõrgohtlik - tuleneb üksnes tema kuritegudest, mis leidsid aset eelmisel või üle-eelmisel kümnendil, samuti on see hinnang vastuolus selle iseloomustuse teiste osadega. Lisaks jääb selgusetuks, kuidas on kujunenud riskiprotsentide numbrid. Nende numbrite põhjal on uue kuriteo sooritamise tõenäosus väga väike. M. Saar on Eestis karistuse kandmisel käitunud eeskujulikult. Murru Vanglas läbis ta väikeettevõtluse juhtimise ja arvutikursused ning Soomes karistust kandes õppis 3 aastat metallitehnoloogiat. Ta on töötanud ka Viru Vangla majandustöödel ja AS Eesti Vanglatööstus metallitsehhis. Kinnipeetav läbis ka agressiivsuse asendamise treeningu programmi, sõltuvusvõõrutusprogrammi "Usk ja teadmine,“ programmi „12 sammu ehk igapäevane valik" ning taastava õiguse programmi „Tee.“ Eeltoodu näitab üheselt, et M. Saar on näinud vaeva ning panustanud oma mõtteviisi ja arusaamade parandamiseks. Ta soovib edaspidi stabiilsemat elukorraldust ning ei pea end teiste poolt mõjutatavaks. Ta on Eesti vanglas panustanud erinevatesse ettevõtmistesse ning on järginud vanglas kehtivaid eeskirju. Vabanemise korral asuks M. Saar elama oma ema juurde, keda ta on materiaalselt toetanud ka vanglas viibimise ajal. See näitab hoolivust oma lähedastest ning neil head vastastikust suhet, mis viitab selle, et teda ootab vabanemisel ees stabiilne ja hooliv keskkond. Ema ja õe sõnade kohaselt nende peres alkoholi ei tarvitata, samuti puuduvad nende suhtlusringkonnas kriminaalkorras karistatud isikud. Ennetähtaegsel vabanemisel on M. Saarel garanteeritud töökoht, tal on keskharidus, ta omab töökogemust, suudab tööalaselt enda tegevust vastavalt vajadusele kohandada ja häid töösuhteid säilitada. Samuti on kinnipeetaval vabanemisfondis rahalised vahendid. Lisaks võib väita, et M. Saar on omandanud erinevad oskused tööjõuturul konkureerimiseks. M. Saare rehabiliteerimine on jõudnud lõplikku faasi ning ta pole enam ohtlik ühiskonnale, võttes sealjuures arvesse keskkonda, kuhu ta pärast vabanemist on plaaninud jääda. Kuna kinnipeetav on 46-aastane ning suudaks oma tööga panustada tagasi ühiskonda, saab väita, et tema hoidmine vanglas, ei ole eesmärgipärane ning võib omada hoopis vastupidist mõju, sest isiku hilisemal vabastamisel ei ole ta esiteks tööjõuturul niivõrd suurt konkureerimisvõimet ning tema enesehinnang võib langeda. 2 2 Oluline on, et M. Saar on saanud karistuse Soome Vabariigis, kus see mõistetakse eelduslikult võimalusega vabanemisega poole aja ärakandmiselt. Isikud, kellel õnnestus jääda karistust kandma Soome, on tänaseks vabastatud, erinevalt nendest, kes toodi üle Eestisse. Tegemist on isikute ebavõrdse kohtlemisega. Seda asjaolu tuleks M. Saare vabastamise küsimuses arvesse võtta. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED
5. Tartu Ringkonnakohus, tutvunud kohtutoimiku materjalide, maakohtu määruse ja määruskaebusega, nõustub täielikult esimese kohtuastme seisukohtadega ning leiab samuti, kinnipeetava M. Saare tingimisi enne tähtaega vangistusest vabastamine ei ole põhjendatud. Nimelt ei pea ka kriminaalkolleegium võimalikuks jaatada M. Saare karistuse eesmärkide täidetust juba 4 aastat enne temale mõistetud karistusaja lõppu olukorras, kus teda on kriminaalkorras karistatud korduvalt, ta on toime pannud I astme kuritegusid ja sooritanud kuriteo ka vangistuses. Ehk teisisõnu öelduna positiivset tulevikuprognoosi, et kinnipeetav kuritegusid enam toime ei pane, käesoleval hetkel kindlasti veel teha ei saa. M. Saare hoidumine distsipliinirikkumistest, töötamine vangistuses ning erinevate programmide läbimine ringkonnakohut vastupidisele seisukohale ei veena, kuivõrd järeldust, et tema käitumises täheldatav muutus oleks jääv ning kestaks ka kinnipidamisasutusest vabanemisel, praeguselt veel teha ei saa. Sellist tõdemust ei muuda seegi, et M. Saare vabanemisjärgsed elutingimused on vaadeldavad positiivsetena. Samuti ei saa siinkohal märkimata jätta sedagi, et elu- ja töökoha ning lähedaste olemasolu kinnipeetava seaduskuulekust varasemalt taganud ei ole. Kui nüüd kaitsja argumente edasi vaadata, siis selgub, et ta seab kahtluse alla M. Saare uue kuriteo riskihindamise tulemused ühes vangla hinnanguga tema ohtlikkuse tasemele. Kriminaalkolleegium kaitsja poolt osundatule mingit olulist tähendust aga ei omista. Nimelt tuleb kõigepealt märkida, et kuigi kõnealusest iseloomustusest riskiprotsentide konkreetset arvutuskäiku ei selgu, on ära näidatud, milliseid asjaolusid selle saamisel arvesse võetud on. Samuti peab toonitama sedagi, et see iseloomustus, ja veelgi kitsamalt selle ühe osana riskiprotsent ning arvamus kinnipeetava ohtlikkuse osas, on vaid üks tegur, mida maakohus M. Saare tingimisi enne tähtaega vangistusest vabastamise üle otsustades arvestas. Ehk siis kohtu lõppotsustuse seisukohalt riskiprotsentide arvnäitajatel ja kinnipeetava ohtlikkusele antud hinnangul määravat kaalu olnud ei ole. Veel on kaitsja leidnud, et M. Saare tingimisi enne tähtaega vanglast vabastamise otsustamisel tuleks arvesse võtta tema süüditunnistamist Soome Vabariigis, kus karistus mõistetakse eelduslikult võimalusega vabanemisega poole aja ärakandmisel. Ringkonnakohus osundatud asjaolule olulist tähendust aga ei omista, kuivõrd juhindudes KrMS § 486 lg-st 1 täidetakse karistus Eesti seadustes sätestatud korras (hõlmab ka karistusest ennetähtaegset vabastamist). Seega karistuse täitmise ülevõtmisel järgitakse süüdimõistetu enne tähtaega vanglast vabastamisel Eesti õigusaktides ettenähtud reegleid, eelkõige

§ 76ja vangistusseaduse asjakohaseid sätteid.

Seda maakohus käesoleval juhul teinud ongi. Eelnevast lähtuvalt ja juhindudes KrMS §-st 390 ja § 337 lg 1 p-st 1 jätab ringkonnakohus vaidlustatud kohtumääruse muutmata ja määruskaebuse rahuldamata. /allkiri/ Aarne Sarjas 3 /allkiri/ Maarika Kuusk 3 /allkiri/ Mati Kartau