Obsah (5)

§ 424§ 199§ 64§ 57§ 56

KOHTUMÄÄRUS Kohus Tartu Ringkonnakohus Määruse tegemise aeg ja koht 31. jaanuar 2017. a, Tartu (kirjalik menetlus) Kriminaalasja number 1-16-8942 Kohtukoosseis Maarika Kuusk, Mati Kartau, Tiit Lõhmus

§ 424

ja § 199 lg 2 p-de 7,8,9 järgi lühimenetluses Vaidlustatud kohtulahend Viru Maakohtu (Jõhvi kohtumaja)

1. detsembri
2. a otsus Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Süüdistatava Andrei Andritsa (ik 37810032234) kaitsja vandeadvokaat Arvo Suuban, apellatsioon RESOLUTSIOON
3. Jätta süüdistatava Andrei Andritsa kaitsja vandeadvokaat Arvo Suubani apellatsioon Viru Maakohtu
4. detsembri
5. a otsuse peale läbi vaatamata.
6. Määrata Ida-Viru Advokaadibüroole makstava riigi õigusabi tasu suuruseks Andrei Andritsale apellatsioonimenetluses osutatud riigi õigusabi eest 72 (seitsekümmend kaks eurot, sh käibemaks 12 (kaksteist) eurot.
7. Välja mõista Andrei Andritsalt Eesti Vabariigi kasuks 72 (seitsekümmend kaks) eurot, sh käibemaks 12 (kaksteist) eurot määratud kaitsjale vandeadvokaat Arvo Suubanile makstud tasu katteks apellatsioonimenetluses riigi õigusabi osutamise eest.
8. Menetluskulu tuleb tasuda 30 päeva jooksul makseinfo arvelduskontole. Viitenumbri märkimine on kohustuslik. lehel näidatud
9. Menetluskulu on võimalik tasuda vabatahtlikult 30 päeva jooksul alates lahendi jõustumisest. Kui rahaline kohustus ei ole tähtajaks täielikult täidetud, saadetakse kohtuotsuse ärakiri kohtutäiturile täitemenetluse läbiviimiseks. Edasikaebamise kord: Määruse peale võib advokaadi vahendusel Tartu Ringkonnakohtu kaudu esitada määruskaebuse Riigikohtule 15 päeva jooksul alates vaidlustatavast kohtumäärusest teada saamisest. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
10. Andrei Andritsa tunnistati

§ 199lg 2 p-de 7,8,9 järgi süüdi ajaperioodil 20.

oktoober 2015 –

1. juuni
2. a toime pandud 13 varguse episoodis. Lisaks tunnistati ta

§ 424järgi süüdi selles, et ta 4.

novembril 2015 kella 22:15 paiku juhtis Tallinnas Sõle tn 81 juures suunaga Lõime tänava poole mootorsõidukit BMW 525TDS reg nr XXX olles narkojoobes. Eesti Kohtuekspertiisi Instituudi uuringuaktiga nr 2674T tuvastati tema uriinis narkootilise aine fentanüüli, amfetamiini, metamfetamiini ja tetrahüdrokannabinooli metaboliidi sisaldus. 2. Viru Maakohtu otsusega karistati A. Andritsat

§ 199

lg 2 p-de 7,8,9 järgi vangistusega 3 aastat ning

§ 424

järgi vangistusega 1 aasta.

§ 64

lg 1 alusel mõisteti liitkaristuseks 4 aastat vangistust, mida lühimenetluse sätteid arvestades vähendati, mõistes karistuseks 2 aastat 8 kuud vangistust. Kuna mõistetud karistusest 2 päeva (15-

1. detsember 2016) viibis A. Andritsa eelvangistuses, mõisteti lõplikuks karistuseks 2 aastat 7 kuud ja 28 päeva vangistust alates
2. juunist
3. Kannatanutele mõisteti välja tsiviilhagid. Lisaks lahendati asitõendite ja kriminaalmenetluse kuludega seonduvad küsimused.
4. Apellatsioonis taotletakse maakohtu otsuse tühistamist A. Andritsale mõistetud karistuse osas. Maakohtu seisukoht karistuse osas oli järgmine. Kohus märkis, et kogu kohtueelse menetluse on A. Andritsa väljendanud vähemalt sõnaliselt kahetsust, mida kohus luges kergendavaks asjaoluks

§ 57lg 1 p 3 mõttes.

Karistust kergendava asjaoluna

§ 57lg 1 p 2 mõttes arvestas kohus sedagi, et A.

Andritsa on mitmel korral vabatahtlikult välja andnud varastatud asjad, millega hüvitas tekitatud kahju. Raskendavaid asjaolusid kohus ei tuvastanud. Teosüü

§ 199lg 2 järgi hindas kohus üle keskmise suureks.

Alates

1. a oktoobrist kuni
2. a juunini on A. Andritsa toime pannud 13 vargust, kahjud küündivad kuni ca 16 000 euroni. Sellest vabatahtlikult on hüvitatud vaid väga väike osa. Tegemist on süstemaatiliste kuritegudega, vargused olid toime pandud sissetungimisega, sh mitmes episoodis grupis. Seega esineb kolm kvalifitseerivat tunnust. Lisaks arvestas kohus, et vargused on toime pandud kavatsetult. Teosüü

§ 424järgi on alla keskmise.

Tegemist on üheepisoodilise II astme kuriteoga, kus kahjulikke tagajärgi ei tekkinud. Kohus arvestas, et A. Andritsat on varasemalt 2 korral kriminaalkorras karistatud varavastaste kuritegude toimepanemise eest. Varguste toimepanemisest on kujunenud A. Andritsa elustiil ja sissetulekute allikas. A. Andritsa vabanes vangistusest 2015. a ja juba oktoobris pani ta toime uued vargused. A. Andritsa tarvitab narkootilisi aineid ning võib toime panna nii uusi varavastaseid kui ka liiklusalaseid kuritegusid. Karistusraame arvestades märkis kohus, et rahaline karistus ei oleks

§ 199lg 2 puhul A.

Andritsa suhtes aktuaalne. See oleks vastuolus karistuse mõistmise eesmärkidega, milleks on mõjutada süüdlast edaspidi uute kuritegude toimepanemisest hoiduma. A. Andritsat on varasemalt reaalse vangistusega karistatud just varavastaste kuritegude eest, mistõttu ei saa karistus olla kergem. A. Andritsat on varem karistatud väärteokorras 43 korda, rahatrahvid on tasumata. Kuna tegemist on narkomaaniga, kellel puudub töökoht, oleks rahaline karistus ka põhjendamatu. Ainuüksi 2016. a karistati A. Andritsat NPALS § 151 lg 1 alusel rahatrahvidega summas 2100 eurot.

§ 424järgi ei ole samuti eeltoodust tulenevalt rahaline karistus põhjendatud.

A. Andritsat tuleb karistada vangistusega, mis on keskmisest väiksem. Tegemist on liiklusalase kuriteoga. Tähelepanuta ei saa jätta, et A. Andritsa 43 väärteokaristusest on valdav osa just liiklusalaste väärtegude toimepanemise eest mõistetud karistused. Kuna isikul on kalduvus toime panna liiklusalaseid süütegusid, siis sanktsiooni alammäärale lähenevat karistust talle mõista ei saa. 2 APELLATSIOON

1. Apellatsioonis taotletakse tühistada Viru Maakohtu
2. detsembri
3. a otsus A. Andritsale mõistetud karistuse osas ning teha uus otsus, millega kergendada mõistetud karistust. Apellatsioonis leitakse, et karistus ei vasta süüdimõistetu isikule ja kuriteo raskusele ning tegemist on kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisega. A. Andritsa tunnistas kohtuistungil end süüdi, kahetses ning vabandas kannatanu ees. Ta on võimaluste piires kahju heastanud ja tsiviilhagisid tunnistanud. Süü tunnistamine kohtueelses menetluses tegi oluliselt lihtsamaks asja lahendamise. Ülekuulamisel andis A. Andritsa ütlusi ka episoodi kohta, milles teda ei kahtlustatud. Sellest saab järeldada, et ta on oma teo ohtlikkusest ja tagajärgede kahjulikkusest aru saanud. See peaks mõjutama ka mõistetavat karistust. Puhtsüdamlikku ülestunnistust ja kannatanu ees vabandamist ei ole kohus käsitlenud, seega ei ole kohus piisavalt põhjendanud siseveendumuse kujunemist karistusmäära mõistmisel ja karistuse aluseks olevate asjaolude tuvastamisel. Karistust raskendavad asjaolud puuduvad.

§ 424järgi karistust mõistes jättis kohus tähelepanuta, et A.

Andritsat ei ole varem karistatud mootorsõiduki joobes juhtimise eest vaid peamiselt LS § 242 lg 1 järgi. Eeltoodust lähtudes leiab kaitsja, et karistus on liiga range. Arvestades vähemalt kahte karistust kergendavat asjaolu ja raskendavate asjaolude puudumist, olnuks põhjendatud lugeda kergem karistus raskeimaga kaetuks. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

1. Ringkonnakohus, hinnates kaitsja poolt esitatud apellatsiooni põhjendusi, olemasolevat kohtupraktikat ja võimalikku tulemust, leiab, et apellatsioon on ilmselt põhjendamatu ja tuleb KrMS § 326 lg 3 alusel jätta läbi vaatamata. 5.
2. KrMS § 326 lg 3 näeb ette, et ringkonnakohus võib apellatsiooni määrusega jätta läbi vaatamata, kui kriminaalasja arutav kohtukoosseis üksmeelselt leiab, et apellatsioon on ilmselt põhjendamatu. Riigikohus on määruses nr 3-1-1-49-10 (p 5) antud suunistes märkinud, et apellatsiooni läbi vaatamata jätmine on võimalik eeskätt siis, kui maakohtu otsus on kooskõlas kohtupraktikas selgelt ja üheselt kujunenud seisukohtadega (nt teo õigusliku kvalifikatsiooni või karistuse osas) ning ringkonnakohus ei pea vajalikuks kohtupraktikat muuta. 5.
3. Maakohus leidis kogutud tõendeid kogumis hinnates, et A. Andritsa on toime pannud koosseisupärase, õigusvastase ja süülise kuriteo. Nimetatud osas ei ole apellatsioonimenetluses otsust vaidlustatud. 5.3 Apellatsioonis taotletakse, et ringkonnakohus tühistaks maakohtu otsuse A. Andritsale mõistetud karistuse – täpsemalt loeks kergema karistuse raskemaga kaetuks. Kaitsja hinnangul on kohus jätnud tähelepanuta, et varem ei ole A. Andritsat mootorsõiduki joobes juhtimise eest karistatud. Samuti on jäetud arvestamata karistust kergendavad asjaolud. 5.3.1 Apellatsioonikohus ei nõustu kaitsja etteheidetega maakohtu otsusele. Kohtupraktikas valitseva põhimõtte kohaselt on kõrgema astme kohtu poolt maakohtus mõistetud karistuse muutmine põhjendatud üksnes juhul, kui kõrgema astme kohus muudab süüdistatava teo kvalifikatsiooni või kui ilmnevad asjaolud viitavad selgelt sellele, et madalama astme kohus pole 3 arvesse võtnud karistust kergendavaid või raskendavaid asjaolusid või on valesti tõlgendanud

§-s 56 täheldatud karistuse mõistmise aluseid. 5.3.2 Vastavalt

§ 56lg 1 esimesele lausele on karistuse alus isiku süü.

Seega määrab esmajoones süü suurus karistuse raskuse – suurem süü toob kaasa ka raskema karistuse. Maakohus on otsuses märkinud, et peab A. Andritsa süüd üle keskmise suureks. Ringkonnakohuski leiab, et

§ 199lg 2 p 9 kontekstis sõltub süü suurus muuhulgas toimepandud varguste hulgast.

A. Andritsa mõisteti süüdi 13 varguses, millel esines kolm kvalifitseerivat tunnust. Karistuse vähendamisel võiks tõusetuda küsimus, et kui isikuid, kes on pannud toime suure hulga vargusi, karistada sanktsiooni keskmise määra piiresse jääva karistusega, siis kelle süüd üldse pidada nii suureks, et mõista üle sanktsiooni keskmise määra ulatuvat karistust. Apellatsioonikohtu hinnangul arvestas maakohus õigustatult, et kahju, mille A. Andritsa toime pandud vargustega erinevatele kannatanutele tekitas ulatus kokku ca 16 000 euroni. Seega süüst tulenevalt oleks põhjendatud A. Andritsa karistamine tunduvalt

§ 199lg 2 sanktsiooni keskmist määra ületava vangistusega.

Maakohus on mõistnud A. Andritsale

§ 199lg 2 sanktsiooni keskmist määra mõnevõrra ületava vangistuse.

5.3.3 Kohtuotsusest nähtub, et karistuse mõistmisel põhjendas maakohus seda muuhulgas A. Andritsa kahetsusega ja kahju vabatahtliku hüvitamisega. Mõistetud karistuse määra arvestades on ilmselgelt põhjendamatu apellatsioonis esitatud väide, justkui oleks kohus jätnud põhjendamatult A. Andritsa kahetsuse arvestamata. Ehkki kohus on otsuses välja toonud, et arvestab karistust kergendava asjaoluna „kahetsust“, siis

§ 57

lg 1 p 3 sisuks ongi mh kannatanu ees vabandamine või teo siiras ülestunnistamine, mis võib avalduda uurijale või kohtule antud ütlustes. Ringkonnakohus ei näe seega ühtegi preventiivset kaalutlust, mis annaks alust A. Andritsale veelgi kergema karistuse mõistmiseks. Kuivõrd maakohus on arvestanud A. Andritsa kahetsust, on põhjendamatu ka väide, et kergema karistuse mõistmiseks annab alust A. Andritsa arusaam oma teo ohtlikkusest ja tagajärgede kahjulikkusest, sest seda ju puhtsüdamlik kahetsus endas muuhulgas kätkebki. Ringkonnakohtu hinnangul on I astme kohtu siseveendumuse kujunemine konkreetse karistuse liigi ja määra valikul põhjendatud ja jälgitav. 5.4 Maakohtu otsuse tühistamist ei tingi seegi, et kohus motiveeris

§ 424

järgi karistust mõistes seda muuhulgas varasemate liiklusalaste süütegude toimepanemisega A. Andritsa poolt, ehkki viimast ei ole varem kunagi karistatud mootorsõiduki joobes juhtimise eest. See, et isikut on korduvalt karistatud liiklusseaduse rikkumise eest väärteokorras, näitab, et tal on kalduvus liiklussüütegusid toime panna. Sellele vaatamata on kohus pidanud võimalikuks karistada A. Andritsat sanktsiooni keskmisest määrast väiksema karistusega. Ringkonnakohus ei näe võimalust sellist karistust veel vähendada. 5.5 Kaitsja on taotlenud A. Andritsa karistuste liitmist absorptsioonipõhimõttel, lugedes kergem karistus raskeimaga kaetuks. 5.5.1 RKKo nr 3-1-1-20-16 on leitud, et

§ 64

lg 1 alusel liitkaristuse mõistmisel mõne kuriteo ebaõiguse sootuks arvestamata jäämise vältimiseks tuleks pigem hoiduda absorbtsioonipõhimõtte rakendamisest juhul, kui liidetavatest raskeima kuriteo eest mõistetud üksikkaristus ei vasta selle kuriteo eest ette nähtud sanktsiooni ülemmäärale. 5.5.2 Kuna antud juhul ei ole A. Andritsale mõistetud karistust

§ 199

lg 2 sanktsiooni ülemmääras, vaid keskmisest määrast veidi suuremal määral, siis on maakohus kohaldanud

§ 64

lg 1 alusel liitkaristuse mõistmisel põhjendatult karistuste täieliku liitmise põhimõtet. Seejuures on maakohus põhistanud, miks ta ei pidanud võimalikuks liita karistusi osaliselt ning sellise mõttekäiguga nõustub ka ringkonnakohus.

1. Ringkonnakohus leiab, et kuna apellatsiooniga taotletakse karistuspraktikaga igati kooskõlas oleva karistuse kergendamist, siis saab järeldada, et apellatsioonil puudub ilmselt edulootus ning 4 tegemist on perspektiivitu edasikaebusega ning see tuleb KrMS § 326 lg 3 alusel jätta läbi vaatamata.
2. Süüdistatava kaitsja vandeadvokaat A. Suuban esitas taotluse riigi õigusabi tasu kindlaksmääramiseks 72 euro suuruses summas, sh käibemaks 12 eurot. Taotluse kohaselt kulus kaitsjal otsusega tutvumiseks 1 tunni ja apellatsiooni koostamiseks 0,5 tundi. Kokku taotleb kaitsja 72 euro (sh käibemaks 12 eurot) hüvitamist. Kriminaalkolleegium leiab, et taotluses märgitud toimingud on olnud riigi õigusabi osutamiseks vajalikud ja nende tegemisele kulunud aeg on põhjendatud. Lähtudes eeltoodust ja juhindudes riigi õigusabi seaduse § 23 lg-st 1 ning § 21 lg-st 3 ja justiitsministri
3. juuli
4. a määruse nr 16 „Riigi õigusabi osutamise eest makstava tasu arvestamise alused, maksmise kord, tasumäärad, riigi õigusabi osutamisega kaasnevate kulude hüvitamise ulatus ja kord ning taotluse esitamise tingimused“ § 1 lg-st 10 ja § 6 lg-st 4, tuleb riigi õigusabi tasu suuruseks kaitsjale määrata 72 eurot, sh käibemaks 12 eurot. Menetluskulud tuleb KrMS § 175 lg 1 p 1 ja § 185 lg 2 alusel süüdistatavalt A. Andritsalt riigi kasuks välja mõista. /allkiri/ Maarika Kuusk /allkiri/ Tiit Lõhmus 5 /allkiri/ Mati Kartau