1-16-10208 KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna Ringkonnakohus Määruse tegemise aeg ja koht 16. märts 2017. a., Tallinn Kohtuasja number 1-16-10208 Kohtukoosseis Meelika Aava, Ivi Kesküla, Sten Lind Apelleeritu

§ 238lg 2 kohaselt vähendati mõistetavat karistust ühe kolmandiku võrra ja karistuseks mõisteti 8 kuud vangistust. Kar

S § 65 lg 2 alusel suurendas kohus mõistetud karistust Harju Maakohtu

1. oktoobri
2. a kohtuotsusega mõistetud karistuse ära kandmata osa, s.o 9 kuu 25 päeva vangistuse võrra ja mõistis liitkaristuseks mitme kohtuotsuse järgi 1 aasta 5 kuud 25 päeva vangistust alates tema kinnipidamisest 29.detsembril
3. Karistusest loeti kantuks eelvangistuses viibitud 5 päeva. Kohus mõistis süüdistatavalt välja menetluskulud, s.o sundraha 705 eurot ja määratud kaitsja tasu 144 eurot. Kohus määras, et menetluskulud tuleb tasuda osade kaupa võrdsete osadena 12 kuu jooksul alates kohtuotsuse jõustumisest, tasudes igakuiselt vähemalt 76,75 eurot.
4. V. Jekimov tunnistati süüdi selles, et ta süstemaatiliselt vargusi toime paneva isikuna taas
5. oktoobril 2016 Tallinnas XXX kauplusest püüdis varastada ühe pudeli veini 5,59 euro väärtuses. Kuritegu jäi tema tahtest olenemata lõpule viimata, sest turvatöötaja pidas ta pärast kauplusest väljumist kinni. Lisaks sellele püüdis ta samal päeval varastada Mustamäe tee YYY kauplusest Gini 3,69 väärtuses ja
6. novembril 2016 CCC kauplusest ühe pudeli õlut 2,89 euro väärtuses. Need kuriteod jäid samuti katse staadiumi, sest turvatöötajad pidasid ta kinni ja kaup tagastati rikkumatult kauplusele.
7. Maakohtu otsuse peale esitas apellatsiooni süüdistatav V. Jekimov, kes vaidlustab kohtuotsust temale mõistetud karistuse ja menetluskulude osas. Apellant taotleb karistuse tähtaja lühendamist, sest varastatud esemete väärtus on väike. Taotleb menetluskulude tasumise tähtaja pikendamist, sest vanglas ei ole ta tööga kindlustatud. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED JA SEISUKOHT
8. Kohtukolleegium, tutvunud kriminaaltoimiku materjalidega ja esitatud apellatsiooni väidetega, leiab, et maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud, mistõttu kohtuotsus tuleb jätta muutmata. Kohtupraktikas valitseva põhimõtte kohaselt on kõrgema astme kohtu poolt maakohtus mõistetud karistuse muutmine põhjendatud üksnes juhul, kui kõrgema astme kohus muudab süüdistatava teo kvalifikatsiooni või kui ilmnevad asjaolud viitavad selgelt sellele, et madalama astme kohus pole arvesse võtnud karistust kergendavaid või raskendavaid asjaolusid või on valesti tõlgendanud KarS §-s 56 täheldatud karistuse mõistmise aluseid. Kohtukolleegium leiab, et maakohtu otsuses selliseid mõistetud karistuse tühistamise aluseid ei esine. Riigikohus on
9. mai
10. a otsuses nr 3-1-1-52-13 selgitanud, et karistuse mõistmisel tuleb võtta lähtepunktiks karistusseadustiku eriosa normi sanktsiooni keskmine määr. Seejärel tuvastatakse süüdistatava süü suurus (nt süüdistatava teoeelne ja -järgne käitumine, kannatanu käitumine jms) ning karistust kergendavad ja raskendavad asjaolud, mille põhjal saadakse konkreetse süüdlase süü suurusele vastav karistuse määr. See karistuse määr võib jääda kas üles- või allapoole sanktsiooni keskmist määra. Selliselt saadud süüle vastava karistuse ülemmäära korrigeeritakse eri- ja üldpreventsiooni kaalutlustest tulenevalt. KarS § 199 lg 2 sanktsioon näeb karistusena ette rahalise karistuse või kuni viieaastase vangistuse. Maakohus mõistis V. Jekimovile karistuseks vangistuse 1 aastaks, s.o sanktsiooni alammäära lähedase karistuse. Maakohtu otsuses on süüdistatavale mõistetud karistust põhjendatud ning kohtukolleegium nõustub nende põhjendustega. Maakohus leidis, et V. Jekimovi süü on keskmisest väiksem, sest varastatu väärtus ei ole suur, kaup tagastati kauplusele rikkumatult ja kuriteod jäid katse staadiumi. Kohtukolleegiumi hinnangul jättis maakohus põhjendatult karistust kergendava asjaoluna arvestamata kahetsuse, sest see ei ole puhtsüdamlik. Ta on pärast igat vargust oma tegu kahetsenud, 2

§ 175

lg 1 p-de 4 ja 9 järgi on menetluskulud määratud kaitsjale määratud tasu ja süüdimõistva kohtuotsusega kaasnev sundraha.

§ 180

lg 1 sätestab, et süüdimõistva kohtuotsuse korral hüvitab menetluskulud süüdimõistetu.

§ 180

lg 3 kohaselt menetluskulusid määrates arvestab kohus süüdimõistetu varalist seisundit ja resotsialiseerumisväljavaateid. Kui menetluskulude hüvitamine ilmselt käib süüdimõistetule üle jõu, jätab kohus osa neist riigi kanda. Kohus võib määrata, et kriminaalmenetluse kulud hüvitatakse ositi. V. Jekimovi taotluse - määrata menetluskulude maksmise tähtajaks kaksteist kuud arvates tema vangistusest vabanemisest - jätab kolleegium rahuldamata järgmistel põhjendustel. Lähtudes

§-st 423 ja § 417 lg-st 2 antakse väljamõistetud kohtukulude vabatahtlikuks hüvitamiseks süüdistatavale aega üks kuu arvates kohtuotsuse jõustumisest. Kui süüdistatav ei ole selle tähtaja jooksul kohtukulusid hüvitanud, saadetakse kohtuotsuse ärakiri sundtäitmise korraldamiseks kohtutäiturile. Kriminaalmenetluse kulude sissenõudmist sätestava

1. peatüki
2. jaos ei nähta otsesõnu ette võimalust, et kohus saaks kohtuotsuse tegemisel määrata kohtukulude vabatahtlikuks hüvitamiseks ühest kuust pikemat tähtaega. Sellist võimalust ei tulene otsesõnu ka

§ 180

lg-st 3, milles sätestatakse kohtu pädevus võimaldada hüvitada kohtukulusid ositi. Seoses sellega on Riigikohtu kriminaalkolleegium oma

1. veebruari
2. a otsuses nr 3-1-1-2-12 ja
3. detsembri
4. a otsuses nr 3-1-1-109-13 asunud seisukohale, et lähtudes

§ 313

lg 1 p-st 7 on siiski kohus ka kohtuotsuse tegemisel pädev kaaluma kohtuotsuse täitmise asjaolusid ja tal on seejuures õigus määrata kohtukulude vabatahtlikuks hüvitamiseks ka ühest kuust pikem tähtaeg. Riigikohtu kriminaalkolleegium on

1. detsembri
2. a kohtumääruses nr 3-1-1-120-12 märkinud, et siiski ei või ületada menetluskulude tasumise tähtaeg ühte aastat. Praeguses kriminaalasjas on maakohus kohtuotsuse tegemisel määranud, et menetluskulud tuleb tasuda 12 kuu jooksul osade kaupa alates kohtuotsuse jõustumisest, pikendades sellega otsuse vabatahtliku täitmise üldist ühekuulist tähtaega. Seega on maakohus juba pikendanud menetluskulude tasumise üldist tähtaega. Maakohtu otsus ei ole veel jõustunud, sest süüdistatav vaidlustas selle apellatsiooni korras. 3

§-s 424 sätestatu kohaselt võib mõjuvate põhjuste olemasolu korral süüdimõistetu elukoha järgse maakohtu täitmiskohtunik süüdimõistetu taotlusel oma määrusega pikendada või ajatada kuni ühe aasta võrra rahalise karistuse tervikuna või ositi tasumise tähtaega või määrata selle tasumise kindlaksmääratud tähtaegadel osade kaupa. Kui süüdistatav V. Jekimov pärast menetluskulude tasumise tähtaja, s.o 12 kuu möödumist kohtuotsuse jõustumisest jätkuvalt leiab, et tal puuduvad rahalised vahendid menetluskulude tasumiseks, siis on tal õigus pöörduda vastavasisulise taotlusega maakohtu täitmiskohtuniku poole. Asjaolu, et V. Jekimov viibib praegu vanglas, ei ole kohtukolleegiumi hinnangul aluseks temalt välja mõistetud menetluskulude tasumise tähtaja pikendamiseks, sest Vangistusseaduse § 37 kohaselt on kinnipeetav kohustatud töötama. Vangistusseaduse § 38 lg 1 kohaselt kindlustab vanglateenistus võimaluse korral kinnipeetava tööga, arvestades kinnipeetava füüsilisi ja vaimseid võimeid ning oskusi. Kui kinnipeetavat ei ole võimalik kindlustada tööga, rakendatakse teda võimaluse korral vangla majandustöödel. Ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi senises praktikas on asutud seisukohale, et hoolimata sellest, et vangistuse ajal ei ole kinnipeetavale igakord tagatud võimalust töötada, ei saa menetluskulude hüvitamise otsustust tegev kohus juba ette lähtuda sellest, et süüdimõistetu karistuse kandmise ajal kindlasti ei tööta. Juhul, kui isik menetluskulusid siiski õigeaegselt ei tasu, tuleb lähtuda täitemenetluse seadustiku regulatsioonist (7. detsembri 2012. a otsus nr 3-1-1-120-12 ja 9. detsembri 2013. a otsus nr 3-1-1-109-13). Seega on V. Jekimovil võimalik töötada ka vangla tingimustes ning asuda hüvitama temalt välja mõistetud menetluskulusid. Siinjuures lisab kohtukolleegium, et menetluskulude hüvitamine ei pea toimuma mitte ainult süüdimõistetu töötasu, vaid ka muu vara arvel. Eelnevat arvestades on kohtukolleegium seisukohal, et V. Jekimovilt on menetluskulud seadusele tuginedes välja mõistetud ja käesoleval ajal selle tasumise tähtaja pikendamiseks puudub alus. 6. Seega on V. Jekimovi apellatsioon karistuse mõistmise peale ilmselt põhjendamatu ning ringkonnakohus jätab selle juhindudes

§ 326lg-st 3 läbi vaatamata. Menetluskulude osas jätab kohtukolleegium süüdistatava apellatsiooni rahuldamata. /allkirjastatud digitaalselt/ 4