← Eesti

3-15-1931/29

Obsah (6)§ 181§ 184§ 182§ 116§ 109§ 118

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Halduskohus Kohtunik Reelika Lind Otsuse tegemise aeg ja koht 29. jaanuar 2016. a, Tallinn Haldusasja number 3-15-1931 Haldusasi G.B.e kaebus Tallinna V

§ 181lg 1).

Vastuseks esitatud apellatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastuapellatsioonkaebuse 14 päeva jooksul apellatsioonkaebuse vastuapellatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (

§ 184lg 3).

Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb tal seda apellatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (

§ 182lg 1 p 9).

Kui menetlusosaline soovib apellatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal esitada ringkonnakohtule vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (

§ 116

lg 5) ning apellatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama apellatsioonkaebuse (

§ 116lg 6).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

  1. G.B. (kaebaja) esitas 25.03.2015 Tallinna Vanglale (vastustaja) kahju hüvitamise taotluse 22.03.2015 toimunud läbiotsimisega tekitatud kahju hüvitamiseks summas 200 eurot. 3-15-1931 Taotluse kohaselt paigutati kaebaja 22.03.2015 kartserisse. Ta vahetas valvur A. Nõmmiku juuresolekul riided, võttis end aluspükste väele ja pani selga kartseririietuse. Kõik tema isiklikud asjad otsiti läbi. Kui kaebaja jalutuskäigule läks, hakkas A. Nõmmik teda läbiotsimise sildi all ahistama – krabas intiimsetest kohtadest, alandades sellega kaebaja inimväärikust. Pärast kambrisse naasmist hakkas A. Nõmmik kaebajat jälle ahistama. Kamber, kuhu kaebaja paigutati, oli tühi ja see oli enne läbi otsitud. Ka jalutusbokse kontrollitakse enne jalutuskäigu lõppu või algust üle. Kaebaja jalutas üksinda ja oli enne seda läbi otsitud.
  2. Vastustaja jättis 09.07.2015 vastusega nr 5-37/15/100-4 kahju hüvitamise taotluse rahuldamata. Põhjendused: 2.
  3. Valvur A. Nõmmiku selgituste kohaselt teostas ta kaebaja kartserihoonesse jõudmisel tema täieliku läbiotsimise, kinnipeetav riietus ümber kartserivormi ja talle anti kambrisse kätte lõunasöök. Pärast lõunasööki viidi kinnipeetav kambrist välja ja kontrolliti üle tema asjad. Seejärel lubati ta kambrisse tagasi. Kuna kaebaja ei olnud sel päeval jalutada saanud, viidi ta tema enda soovil 30 minutiks jalutama. Kinnipeetav tuleb enne ja pärast jalutamist läbi otsida (justiitsministri 05.09.2011 määruse nr 44 “Järelevalve korraldus vanglas“ (Määrus nr 44) § 32), kuna ei tea, mida ta võib jalutusboksi peita või mida sealt leida. Kaebaja läbiotsimine toimus õpetuse kohaselt kompamise teel. Valvur ei ole läbiotsimise käigus kinnipeetavat ahistanud ega tema suguelundeid või tagumikku puutunud. Valvur kompas jalgu, mitte ei silitanud. Kaebajale läbiotsimine ei meeldinud ja ta ägestus ning õpetas, et riiete saputamisega otsitakse läbi. Teiste kinnipeetavate läbiotsimisega ei ole kunagi probleeme olnud. 2.
  4. Kaebaja läbiotsimist teostas temaga samast soost isik. Vanglateenistusel on kohustus kinnipeetav vanglasisesel saatmisel läbi otsida, et vältida keelatud esemete jõudmist kambrisse. Asjaolu, et kaebaja, jalutusboks ja kamber, kuhu ta paigutati, olid eelnevalt läbi otsitud, ei oma tähtsust. Seetõttu tuleb läbiotsimine lugeda õiguspäraseks. 2.
  5. Kaebaja võis läbiotsimisel tunda ebamugavust, ent sellega ei tekitatud talle hüvitamisele kuuluvat kahju. Kinnipeetavad peavad vangla julgeoleku huvides taluma eesmärgipäraseid läbiotsimisi. Kahjunõude esitamine ei veena, et ebameeldivused, mida kaebaja pidi läbiotsimistel taluma, oleksid ületanud piiri, mis eristab kaasnevaid ebamugavusi väärikust alandavast kohtlemisest. Kaebaja ei ole kahju tekkimist tõendanud.
  6. Kaebaja esitas Tallinna Halduskohtule kaebuse, mille kohus võttis menetlusse nõudes mõista vastustajalt kaebaja kasuks välja mittevaralise kahju hüvitis 200 eurot. Põhjendused: 3.
  7. Kartserisse paigutamisel otsiti kaebaja ja tema asjad läbi. Kaebaja võeti alasti ja pandi selga kartseri riietus. Enne jalutuskäigule viimist jõudis kaebaja olla kambris 30 minutit, kui teda hakati jälle läbi otsima. Valvur hakkas läbiotsimise ettekäändel kaebajat käperdama, katsudes tema suguorganeid, millega alandas kaebaja inimväärikust. Kaebaja tegi valvurile märkuse, aga sellele ei reageeritud. Pärast jalutuskäigult tagasitulekut otsiti kaebaja uuesti läbi. Selline läbiotsimine oli asjatu, sest kaebaja oli eelnevalt valvuri juuresolekul alasti ümber riietunud. Kaebaja ei vaidlusta läbiotsimise lubatavust, vaid selle läbiviimise viisi. Teised kinnipeetavad ei ole esitanud kaebusi, sest nad ei tea, kuidas tuleb läbiotsimisi läbi viia, mistõttu taluvad alandusi ja mõnitusi. Samuti ei oska nad kaebusi esitada. 3.
  8. Euroopa Nõukogu Ministrite Komitee soovituses Rec

(2006)2 „Euroopa Vanglareeglistik“ (Euroopa vanglareeglistik) on märgitud, et läbiotsitavat isikut ei tohi alandada (p 54.5), karistuse täideviimise asutuse personal ei tohi teostada kinnipeetavate suguorganite füüsilist läbivaatust (p 54.6), läbivaatusega seotud intiimset vaatlust saab teha 2
(7)3-15-1931 ainult arst (p 54.7). Läbiotsimine riivas ja alandas kaebajat ning provotseeris konfliktile. Euroopa vanglareeglistiku p-s 54.3 selgitatakse, et kui kinnipeetav toimetatakse kinnipidamiskohta, siis käsitatakse normaalse praktikana nende läbiotsimist kätega patsutamise teel. Taoline läbiotsimine on instruktiivse iseloomuga ja selle teostamisel tuleb erilist tähelepanu osutada kinnipeetava inimväärikuse austusele. Isiku läbivaatust ei tohi teha alusetult ja mingil juhul ei tohi seda teha karistusmeetmena. 3.
  1. Euroopa Inimõiguste Kohus (EIK) tuvastas inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (EIÕK) art 3 rikkumise teatud kehaosade läbiotsimise protseduuris (EIK 04.05.2003 otsus asjas nr 50901/99: Van der Ven vs Holland). Kinnipeetavad ei pea kunagi läbivaatuse teostamise eesmärgil täielikult lahti riietuma. 3.
  2. Vangla ei ole lahendanud kaebaja 30.04.2015 vaiet.
  3. Vastustaja palus jätta kaebus rahuldamata. Põhjendused: 4.
  4. Kehtiv õigus ei reguleeri täpselt, millal tuleb teostada läbiotsimine täieliku lahtiriietamisega ja millal riiete eemaldamiseta kompimise teel. Seega tuleb vanglaametnikel läbiotsimise viisi valides lähtuda julgeolekukaalutlustest. Kaebaja märgib kaebuses, et oli ametniku juuresolekul kartseririietusse rõivastudes alasti, kahjunõudes aga, et riietus lahti kuni aluspesuni. Kartseririietusse rõivastudes ei antud kinnipeetavale käsklust täielikult lahti riietuda. Samuti ei teostatud intiimpiirkondade läbiotsimist. Seega ei olnud tegemist tema täieliku läbiotsimisega. 4.
  5. Vangla on kohustatud läbiotsimisi teostama üldise julgeoleku tagamiseks. Riigikohus on leidnud otsuses asjas nr 3-3-1-40-07 (p 12), et kinnipeetavad peavad taluma nii eesmärgipäraseid läbiotsimisi kui ka nende tavapäraseid tagajärgi. Kaebuse faktiline ja õiguslik põhjendus peab kohut veenma, et ebameeldivused, mida kinnipeetav pidi taluma seoses läbiotsimisega, ületavad piiri, mis eristab läbiotsimisega kaasnevaid ebamugavusi piinavast, julmast või väärikust alandavast kohtlemisest. Kaebaja ei ole tõendanud, et läbiotsimised oleksid põhjustanud ebameeldivusi, mida saaks käsitleda inimväärikuse alandamisena. 4.
  6. Valvur A. Nõmmik ei teostanud läbiotsimist kaebaja kirjeldatud viisil ega krabanud tema intiimsetest kehaosadest. Puudub mõistlik põhjus uskumaks, et ametnik oleks teostanud läbiotsimist tavapärasest kõrvale kaldudes või kaebaja inimväärikust alandades. Teised kinnipeetavad ei ole valvuri osas kaebusi esitanud, mis annab tunnistust, et ametnik ei kasuta läbiotsimisi tehes ebakohaseid meetodeid ega alanda kinnipeetavaid. 4.
  7. Läbiotsimine võis tekitada mõningat ebamugavust, kuid kinnipeetavatel on talumiskohustus. Kaebaja korduv läbiotsimine lühikese aja jooksul oli õiguspärane. Kinnipeetav tuli läbi otsida kartserisse paigutamisel ja ka jalutuskäigult naasmisel, kuna on võimalik, et kaebaja sai jalutuskäigul viibides enda valdusesse keelatud esemeid. Vanglaametnikel ei ole võimalik avastada kõiki keelatud esemeid, mis võivad olla ruumidesse peidetud. 4.
  8. Läbiotsimine ei olnud vastuolus Euroopa vanglareeglistiku p-dega 54.4, 54.6 ja 54.
  9. Isikut ei alandatud läbiotsimiste käigus, suguorganite füüsilist läbivaatust ega muud intiimset vaatlust ei tehtud. Kaebaja viidatud EIK kaasuses Van der Ven teostati läbiotsimist oluliselt intensiivsemalt, täielikke läbiotsimisi teostati igal nädalal ja nende eesmärgipärasus ei olnud täielikult kindlaks tehtud. Seega ei ole viidatud lahend käesolevas asjas kohaldatav. Kaebaja õigusi ei ole rikutud ega talle mittevaralist kahju tekitatud. 3
(7)3-15-1931 KOHTU PÕHJENDUSED
  1. Õiguse kinnipeetava läbiotsimiseks annab vangistusseaduse (VangS) § 68 lg 1, mille kohaselt on vanglateenistuse ametnikul õigus teostada kinnipeetava läbiotsimist, tema isiklike asjade, elu- ja olmeruumide, samuti teiste ruumide ja territooriumi läbiotsimist keelatud esemete ja ainete avastamiseks. Läbiotsimist teostavad kinnipeetavaga samast soost isikud. Sätet täpsustab Määruse nr 44 § 32, mille kohaselt on kinnipeetava läbiotsimine kohustuslik mh kartserisse paigutamisel ja vanglasisesel saatmisel.
  2. Läbiotsimise eesmärgiks on seega avastada keelatud esemeid ja aineid. Nende avastamine on oluline vangla julgeoleku tagamise huvides.
  3. Samas tuleb läbiotsimisi läbi viies arvestada VangS § 41 lg-ga 1, mille kohaselt tuleb kinnipeetavat kohelda viisil, mis austab tema inimväärikust ning kindlustab, et karistuse kandmine ei põhjusta talle rohkem kannatusi või ebameeldivusi kui need, mis paratamatult kaasnevad vanglas kinnipidamisega. Eesti Vabariigi põhiseaduse § 18 kohaselt ei või kedagi piinata, julmalt või väärikust alandavalt kohelda ega karistada. EIÕK art 3 järgi ei või kedagi piinata ega ebainimlikult või alandavalt kohelda ega karistada.
  4. Läbiotsimist iseenesest ei saa pidada kinnipeetavat alandavaks tegevuseks. Kinnipeetavad peavad vangla julgeoleku huvides taluma eesmärgipäraseid läbiotsimisi ja nende tagajärgi.
  5. Kaebaja väidab, et ei sea kahtluse alla vangla õigust läbiotsimist teostada, vaid viisi, kuidas seda tehti. Kaebaja arvates oli just läbiotsimise viis tema inimväärikust alandav. Samuti heidab kaebaja ette läbiotsimise liigset sagedust.
  6. Kohtule esitatud materjalidest selgub, et kaebajat otsiti 22.03.2015 läbi 3 korral: esimesel korral kartserisse saabumisel, teisel korral enne jalutama minemist ja kolmandal korral pärast jalutamast tagasitulekut. Kohtu hinnangul oli selline läbiotsimiste teostamine õiguspärane ja vastas Määruse nr 44 §-le 32, sest ühel korral oli tegemist kartserisse paigutamisega ja teistel kordadel vanglasisese saatmisega. Vaatamata sellele, et kaebaja, tema isiklikud asjad, kartseriruum ja jalutusboks olid eelnevalt läbi otsitud, võis ja pidi kaebajat enne jalutuskäigule viimist ja sealt tagasitoomist uuesti läbi otsima, et vältida keelatud esemete või ainete kartserisse või jalutusboksi toimetamist ja selle kaudu kinnipeetavate vahelist asjade käivet. Kinnipeetavate leidlikkust arvestades ei ole vanglaametnikel alati võimalik jalutusboksi või kartserisse peidetud keelatud esemeid või aineid leida, seetõttu ei saa kinnipeetava läbiotsimist enne ja pärast jalutuskäiku pidada asjatuks vaatamata sellele, et kamber ja jalutusboks olid eelnevalt läbi otsitud. Kinnipeetavad on korduvalt üritanud keelust hoolimata vanglasse ja ka kartserisse erinevaid keelatud esemeid ja aineid toimetada. Kohtupraktikast nähtuvalt on vanglates olnud mitmeid probleeme keelatud esemetega (nt mobiiltelefonid (haldusasjad nr 310-28 ja nr 3-05-1347); sigaretid (haldusasjad nr 3-11-117, nr 3-11-745, nr 3-11-971, nr 3-121430); narkootilised ained (haldusasi nr 3-12-2368) jne). Läbiotsimine ei kaitse seejuures ainult vangla huve, vaid ka kinnipeetavate endi huve. Nt Riigikohtu 11.12.2014 otsusest asjas nr 3-3-1-64-14 nähtub, et üks kinnipeetav sai teise kinnipeetava rünnaku tagajärel kehavigastusi ja seda seetõttu, et vangla jättis teise kinnipeetava läbi otsimata.
  7. Kaebaja otsiti 22.03.2015 kartserisse paigutamisel täielikult läbi, st tal tuli kuni aluspesuni riidest lahti võtta ja kartseri riided selga panna. Teistel kordadel otsiti kaebajat läbi kompamise teel. Kaebaja ei pidanud selleks lahti riietuma. Kohus nõustub vastustajaga, et kaebaja selgitused esimese läbiotsimise osas on vastuolulised. Vastustajale esitatud kahju hüvitamise taotluses väitis kaebaja, et pidi end aluspesuni riidest lahti võtma. Kohtule esitatud kaebuses väitis kaebajaga aga, et pidi end alasti võtma. Kohtule on enam usutav vastustaja väide, et kaebaja ei pidanud end alasti võtma, sellist käsklust talle ei antud. Kui see oleks 4
(7)3-15-1931 toimunud, oleks kaebaja sellele ka kahju hüvitamise taotluses tuginenud, kuid kaebaja ei teinud seda. Kuna kaebus esitati ajaliselt hiljem kahju hüvitamise taotlusest, on kahju hüvitamise taotluses toodud asjaolud usutavamad. Kaebuse koostamise ajal kaebaja kas ei mäletanud enam täpselt 22.03.2015 toimunut või püüdis oma õiguste väidetavat riivet suuremana näidata. Kuid isegi kui esimene läbiotsimine toimus alasti, siis ei saanud see olla tingimata õigusvastane, sest kui vanglaametnikul oli põhjust kahtlustada, et kaebaja võis olla peitnud keelatud esemeid või aineid aluspesusse, siis tuli vanglaametnikul seda kontrollida. Alasti läbiotsimise õiguspärasust on kinnitanud ka Riigikohus 17.10.2012 otsuses asjas nr 3-31-32-
  2. Esimesest läbiotsimisest enam heidab kaebaja ette tema läbiotsimise õigusvastasust kompimise teel. Kohtule ei ole esitatud materjale, millest nähtuks, kuidas täpselt tuleb läbiotsimist teostada. Määruse nr 44 § 31 lg 5 järgi võib läbiotsimise tõhustamiseks kasutada metallidetektorit, riideid ja keha pealispinda läbivalgustavat seadet ning muid tehnilisi vahendeid või sellekohase väljaõppe saanud teenistuskoera. Muid instruktsioone ei nähtu. Igal juhul ei nõustu kohus kaebajaga, et läbiotsimiseks piisanuks vaid tema riiete raputamisest. Selliselt ei ole võimalik tuvastada keelatud esemeid ja aineid, mis on riiete alla vastu keha peidetud. Selliste esemete leidmiseks tuleb läbiotsimise käigus paratamatult läbiotsitavat kompida. Selline viis on läbiotsimise eesmärke silmas pidades vajalik ja efektiivne ning seda ei saa pidada inimväärikust alandavaks. Selline läbiotsimise viis ei ole omane ainult vanglale, vaid on kasutusel ka mujal, nt lennujaamades. Ilmselgelt tuleb aga ka kompimisega läbiotsimist teostada inimväärikust austavalt.
  3. EIK selgitas 29.08.2012 otsuses liidetud asjades nr 16563/08, 40841/08, 8192/10, 18656/10: Julin vs Eesti, et olukorras, kus läbiotsimine tugineb seaduslikule alusele, tuleb kontrollida, kas selle läbiviimise viis oli proportsionaalne õigusliku eesmärgiga.
  4. Antud juhul toimus kaebaja läbiotsimine enne ja pärast jalutuskäiku kompimise teel, mis on vähem riivavam kui alasti läbiotsimine. Samuti ei teostatud kehaõõnsuste läbiotsimist. Seega pole põhjust väita, et kaebaja läbiotsimine oli ebaproportsionaalne.
  5. Kaebaja ja valvuri selgitused on vastuolulised selles osas, kuidas vaidlusalune kompimisega läbiotsimine täpselt toimus. Kuna sündmuse juures ei olnud tunnistajaid (kumbki osapool ei ole neile viidanud), ja puuduvad muud tõendid, siis ei ole vaidlusalust sündmust võimalik enam tagantjärele rekonstrueerida ning vaidlus tuleb lahendada kaudsete tõendite ja väidete usutavuse pinnalt.
  6. Kohtu hinnangul on valvuri ütlused praegusel juhul usutavamad, sest valvur riskib õigusvastase käitumise korral distsiplinaar- või kriminaalkaristuse määramise või ametikoha kaotusega. Valvuri selgituste usutavust kinnitab ka asjaolu, et teised kinnipeetavad ei ole selle valvuri peale läbiotsimisega seoses kaebusi esitanud. Kohtu jaoks ei ole usutav, et kui valvur tõesti läbiotsimise käigus kinnipeetavat ahistaks, ei sooviks keegi selle peale kaebust esitada. Kohtule esitatud kinnipeetavate kaebuste suurest hulgast järeldub vastupidi, et kinnipeetavad kasutavad kaebuse esitamise õigust väga tihti ja iga väiksemaigi probleemi korral, mis neid vanglas häirib. Pole põhjust arvata, et vaid kaebaja teab, mismoodi tuleb läbiotsimist läbi viia, ja et teised kinnipeetavad ei oska ebakohases läbiotsimise viisis inimväärikuse alandamist tunda. Vaidluse all ei ole asjaolu, et kaebajat kombati läbi riiete. Samuti viis läbiotsimise läbi kaebajaga samast soost isik. Kaebaja ei ole väitnud, et läbiotsimine oleks toimunud kõrvaliste isikute ees või et valvur oleks teda läbiotsimisel solvanud. Ainuüksi see, et kaebajale ei meeldi, kui teda läbiotsimisel kombatakse, ei muuda läbiotsimist õigusvastaseks. Seejuures ei ole õigusvastane läbiotsimise käigus kombata läbi ka intiimsemat kehapiirkonda. 5
(7)3-15-1931 Kohtupraktikas on teada juhtumeid, kus kinnipeetavad on just sellesse piirkonda keelatud esemeid peitnud.
  1. Kuna kaebaja ei ole tõendanud ega usutavalt põhistanud tema õiguste rikkumist, st seda, et tema õigusi riivati enam kui läbiotsimisega paratamatult kaasnev ebamugavus, samuti ei ole kaebaja tõendanud valvuri käitumise õigusvastasust, siis puudub kohtul alus hüvitamiskaebust rahuldada (riigivastutuse seaduse (RVastS) § 7 lg 1, § 9 lg 1) ja kaebus tuleb jätta rahuldamata.
  2. Kaebaja viide EIK 04.05.2003 otsusele asjas nr 50901/99: Van der Ven vs Holland ei ole asjakohane, sest selle kaasuse asjaolud erinesid praegusest asjast. Viidatud asjas toimus kinnipeetava rutiinne iganädalane täielik läbiotsimine ilma otsese julgeoleku tagamise vajaduseta ja koostoimes täiendavate julgeoleku tagamise abinõudega. Praegusel juhul oli kaebaja läbiotsimine vajalik, et vältida keelatud esemete viimist jalutusboksi või kartserisse. Samuti ei tehtud kaebaja täielikku läbiotsimist, vaid ta kombati läbi. Seega ei ole kaebaja õigusi sarnaselt viidatud asjale rikutud. EIK on vastupidi 29.08.2012 otsuses liidetud asjades nr 16563/08, 40841/08, 8192/10 ja 18656/10: Julin vs Eesti ning 31.10.2014 otsuses asjas nr 1574/13: Jaeger vs Eesti pidanud kinnipeetavate läbiotsimist vangla julgeoleku tagamise ja korrarikkumiste ennetamise eesmärgil vajalikuks ega pidanud läbiotsimist EIÕK art 3 rikkuvaks.
  3. Kaebaja viited Euroopa vanglareeglistiku p-dele 54.6 ja 54.7 ei ole asjakohased, sest kaebajat ei otsitud läbi neis punktides kirjeldatud viisil.
  4. Kaebaja etteheide tema 30.04.2015 vaide lahendamata jätmise kohta on põhjendamatu. Kaebaja oli 25.03.2015 esitanud vastustajale venekeelse kahju hüvitamise nõude, mis saadeti tõlkimisse ja mis lahendati 2 kuu jooksul pärast tõlke saamist (RVastS § 18 lg 1). Kahju hüvitamise menetluses ei saa esitada vaiet, seetõttu tagastas vastustaja õiguspäraselt kaebaja vaide 08.06.2015 kirjaga läbivaatamatult. Kaebaja esitas ise selle kirja kohtule. Kui kaebaja leidis, et vastustaja jättis tema kahju hüvitamise taotluse õigeaegselt lahendamata, oli tal VangS § 11 lg 8 järgi õigus pöörduda otse hüvitamisekaebusega kohtu poole, mitte esitada vaiet.
  5. Kohus peab vajalikuks täiendavalt selgitada, et kaebajal tuleks vältida asjas korduvate samasisuliste avalduste esitamist kohtule. Kui kaebajal ei ole uut infot anda, tuleks uute avalduste esitamisest loobuda, sest see koormab asjatult kohtu, sh tõlkide tööd ning suurendab asjatult toimiku mahtu. Vastasel korral võib kohus jätta kaebaja korduvad avaldused tõlkimata ja nõuda nende tõlkimist kaebajalt endalt. Praeguses asjas on kaebaja esitanud kohtule korduvalt avaldusi, mis ei sisalda uut teavet, vaid kordavad kaebaja eelnevaid seisukohti. Selliste avalduste esitamine ei aita kuidagi asja menetlemisele kaasa, vaid tekitab kohtule asjatut aja- ja ressursikulu.
  6. Kuna kohus teeb otsuse kaebaja kahjuks, tuleb menetluskulud jätta kaebaja kanda (halduskohtumenetluse seadustiku (

) § 108 lg 1). Vastustaja ei ole tema kantud menetluskulusid tõendavaid dokumente kohtule ettenähtud tähtajaks esitanud, mistõttu tuleb tema menetluskulud jätta tema enda kanda (

§ 109lg 1).

Kohus andis 21.09.2015 määrusega kaebajale menetlusabi ja vabastas ta kaebuse esitamisel riigilõivu tasumisest. Nimetatud menetluskulu tuleb

§ 118lg 3 alusel jätta riigi kanda. /allkirjastatud digitaalselt/ Reelika Lind 6

(7)3-15-1931 Kohtunik 7
(7)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.