Kostja esitas 15.09.2016 kohtule oma seisukoha, milles leiab, et hagi on perspektiivitu ja tuleb jätta menetlusse võtmata. Kostja märkis, et samuti ei vasta hageja faktiväited ka tõele, sest kostja ei ole keeldunud korterihoonestusõiguse müümisest. Kinnisvara on käesoleval hetkel kinnisvaraportaalis müügil. Poolte sõlmitud notariaalse kokkuleppe kohaselt ei ole kostja kohustatud korterihoonestusõigust müüma hageja poolt näidatud hinnaga ning vara müümiseks ei ole isegi ette nähtud mingisugust lõpptähtaega, mida kostja oleks ületanud (vaid ainult vara müügiga alustamise aeg). Igal juhul on kostja nõustunud ka hageja ettepanekuga müüa korterihoonestusõigus hagejale 83 000 euro eest, kuid hageja kostja nõustumusele vastanud ei ole.
7. Hageja esitas 11.11.2016 kohtule täiendava vastuväite, milles märgib, et hageja loobus hagist, sest kostja võttis sisuliselt hagi omaks, lõpetas kahju tekitava tegevuse ja nõustus tegema selleks tahteavalduse ühisomandi reaalseks jagamiseks, milles pooled olid notariaalselt kokku leppinud, kuid polnud kokku sätestanud selle kohtuvälist sundtäitmist. Esitatud hagi oli põhjendatud ning hagejal puudus võimalus kohtuväliselt notariaalses lepingus kokkulepitut realiseerida. Hageja toob välja, et
lg 1 sätestab, et hagilises perekonnaasjas kannab kumbki pool oma menetluskulud ise. Antud juhul on tegemist abielu varavahekorral põhineva vaidlusega. Kohtumääruse põhjendused 8. Kohus asub seisukohale, et hageja avaldus hagist loobumiseks tuleb vastu võtta ning asjas menetlus lõpetada. Vastavalt tsiviilkohtumenetluse seadustiku (
) § 428 lg 1 p-le 3 lõpetab kohus menetluse otsust tegemata, kui hageja on hagist loobunud.
lg 1 järgi võib hageja hagist loobuda kuni hagi kohta tehtud lahendi jõustumiseni, esitades selleks avalduse. Kohus võtab hagist loobumise vastu määrusega, millega ühtlasi lõpetab asja menetluse.
§-le 432 kohaselt ei saa hageja menetluse lõpetamise korral uuesti pöörduda kohtusse hagiga sama kostja vastu vaidluses sama hagieseme üle samal alusel. Kui menetlus on lõpetatud hagist loobumise tõttu, on lõpetamisel samad materiaalõiguslikud ja protsessuaalsed tagajärjed nagu menetluse lõpetamisel kohtuotsusega, kui seadusest ei tulene teisiti. 9.
lg 2 p 2 kohaselt tagastatakse pool menetluses tasutud riigilõivust, kui hageja loobub hagist. Riigilõivu tagastab kohus, kelle menetluses asi viimati oli, üksnes selle menetlusosalise avalduse alusel, kes riigilõivu tasus või kelle eest riigilõivu tasuti (
Hageja on hagiavalduselt tasunud hagiavalduse esitamisel riigilõivu 300 eurot. Vastavalt hageja taotlusele tuleb hagejale tagastada pool tasutud riigilõivust, so 150 eurot, ning kanda see hageja arvelduskontole nr EE501700017003766169 Nordea Pangas. Menetluskulude jaotus ja rahaline kindlaksmääramine 10.
lg 2 järgi määrab maakohus menetluskulude rahalise suuruse kindlaks kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses, kui menetluskulude kindlaksmääramine ei takista kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse tegemist. Vastavalt
lg-s 2 sätestatule kannab menetluse lõpetamise korral menetluskulud hageja, kui sama paragrahvi lõigetest 3-5 ei tulene teisiti. Hageja on loobumise taotluses palunud jätta menetluskulud poolte endi kanda.
lg 3 kohaselt kompromissi sõlmimise korral kannavad pooled oma menetluskulud ise, kui nad ei ole kokku leppinud teisiti. Kuivõrd tegemist ei ole käesoleva tsiviilasja raames sõlmitud kompromissiga (vaid pooled jõudsid kohtuvälisele kokkuleppele), siis
Hageja on välja toonud, et
lg 1 sätestab, et hagilises perekonnaasjas kannab kumbki pool oma menetluskulud ise ning hageja leiab, et antud juhul on tegemist abielu varavahekorral põhineva vaidlusega. Hageja poolt viidatud
lg 1 täpne sõnastus on, et hagilises abieluasjas ja põlvnemisasjas kannab kumbki pool oma menetluskulud ise. Kohus 3 2-16-10826 leiab, et käesolevas tsiviilasjas
siiski ei kohaldu, sest tegemist ei ole hagilise perekonnaasjaga.
lg 4 kohaselt kui hageja loobub hagist või võtab selle tagasi, kannab ta kostja menetluskulud, välja arvatud juhul, kui ta loobub hagist või võtab selle tagasi seetõttu, et kostja on nõude pärast hagi esitamist rahuldanud.
lg 5 ütleb, et kui hageja loobub hagist või võtab selle tagasi seetõttu, et kostja on pärast hagi esitamist tema nõude rahuldanud, kannab kostja hageja menetluskulud. Hageja on seisukohal, et hageja loobus hagist, sest kostja võttis sisuliselt hagi omaks, lõpetas kahju tekitava tegevuse ja nõustus tegema selleks tahteavalduse ühisomandi reaalseks jagamiseks, milles pooled olid notariaalselt kokku leppinud, kuid polnud kokku sätestanud selle kohtuvälist sundtäitmist. Esitatud hagi oli põhjendatud ning hagejal puudus võimalus kohtuväliselt notariaalses lepingus kokkulepitut realiseerida. Kostja seevastu leiab, et ostis hagejalt välja temale kuuluva osa poolte ühisomandist, mistõttu loobus hageja hagist. Tegemist ei ole käesoleva kohtuasja tulemusena saavutatud kompromissiga, kostja on olnud nõus müüma korterit enampakkumisel ning leidma ühisvara jagamisele ka muud lahendust nii enne hageja poolt kohtusse hagi esitamist kui ka hagimenetluse ajal. Kostja on endiselt seisukohal, et hageja hagi oli alusetu, tekitas kostjale välditavat ning asjatut menetluskulu ning hagi aluseks olev probleem oleks leidnud lahenduse ka ilma hagimenetluseta. Kohus on seisukohal, et antud juhul ei ole täidetud
lg-s 5 sätestatud eeldus, st kostja ei ole peale hagi esitamist hageja nõuet rahuldanud. Kostja on selgitanud, et tema hinnangul on hagi alusetu ning kostja on olnud nõus korterit müüma ka enne hagi esitamist, kuid takistuseks on olnud poolte erimeelsused müügihinna osas. Kohus leiab, et kuivõrd pooled saavutasid kohtuvälise kokkuleppe, mille käigus leppisid kokku korteri ostuhinnas, kostja tasus hagejale poole nimetatud hinnast ning sai seejärel korterihoonestusõiguse ainuomanikuks, siis ei ole antud juhul tegemist siiski olukorraga, kus kostja oleks hageja nõude pärast hagi esitamist rahuldanud. Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et menetluskulud tuleb jätta
11.
lg 1 kohaselt on menetluskulud menetlusosaliste kohtukulud ja kohtuvälised kulud.
Vastavalt
lg-le 1 on riigilõiv menetlustoimingu tegemise eest seaduse kohaselt Eesti Vabariigile tasutav rahasumma. Kohtuvälised kulud on
12.
lg 1 kohaselt kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust kindlaksmäärava kohtulahendi kohaselt kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud, mõistab kohus kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Lepinguline esindaja on menetlusosalist menetluses esindav advokaat või muu esindaja käesoleva seadustiku §-s 218 sätestatu kohaselt.
lg 11 sätestab, et kui menetluskulude jaotuse kohaselt teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulude kandmiseks kohustatud menetlusosaline nimetatud kuludele vastu ei vaidle, võib kohus piirduda selle kontrollimisega, et lepingulise esindaja kulud ei oleks suuremad käesoleva paragrahvi lõike 4 alusel Vabariigi Valitsuse määrusega kehtestatud piirmäärast. Riigikohtu üldkogu lahendiga tunnistati põhiseaduse vastaseks ja kehtetuks
lg 4 ning samuti Vabariigi Valitsuse 04.09.2008 määrus nr 137 „Lepingulise esindaja kulude teistelt menetlusosalistelt sissenõudmise piirmäärad“ (vt sellekohaseid põhjendusi Riigikohtu üldkogu 26.06.2014 lahend tsiviilasjas nr 3-2-1-153-13, p-d 70–76). Seega menetluskulude rahalise suuruse kindlaksmääramisel tuleb maakohtul kontrollida lepingulise esindaja kulude põhjendatust ja 4 2-16-10826 vajalikkust esindamisele kulunud aja ja ühe tööühiku suhtes. Samuti ei tohiks üldjuhul väljamõistetav menetluskulu suurus rahaliste nõuete puhul ületada tsiviilasja hinda (vt Riigikohtu lahend nr 3-2-1-4-15, p 14). 13. Riigikohtu 11.02.2015 määruse nr 3-2-1-115-14 p-des 11 ja 12 on selgitatud, et
lg 1 kohaselt on menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulude põhjendatuse ja vajalikkuse hindamine kohtu kaalutlusotsus, millesse kõrgema astme kohus sekkub üksnes juhul, kui kohus on ületanud diskretsioonipiire.
lg 4 kohaselt märgib kohus menetlusosalise taotluse alusel menetluskulude kindlaksmääramise kohtulahendis, et hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb tasuda menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. Kostja ei ole vastavasisulist taotlust esitanud. 21. Menetluskulude jaotuse kohta tehtud kohtulahendit saab vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati (
lg 1).
lg 2 kohaselt võib menetluskulude kindlaksmääramise määruse või selle täiendamise määruse peale esitada määruskaebuse menetluskulude kindlaksmääramist taotlenud ja menetluskulusid kandma kohustatud isik, kui kaebuse hind ületab 200 eurot. Nimetatud määruskaebuse menetlemisel tekkinud kulusid ei hüvitata (
/allkirjastatud digitaalselt/ Viktor Brügel kohtunik 5
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.