S § 184 lg 2 p 1 järgi. Karistuseks saab mõista maksimaalselt 15-aastase vangistuse. J. Tarvisele on mõistetud 13-aastane vangistus. Kuivõrd 13-aastane vangistus ei ületa Eestis sama kuriteo puhul ette nähtud karistuse maksimaalmäära, ei kuulu temale Soome Vabariigis mõistetud karistus muutmisele. Materjalidest nähtuvalt on J. Tarvis enda Eestisse ületoomise vastu.
lg 1 kohaselt ei ole süüdimõistetud isiku nõusolek nõutav, kui tegemist on
lg 1 nimetatud isikuga.
lg 1 on sätestatud, et kui tegemist on Eesti Vabariigi kodanikuga ja tema tegelik alaline elukoht on Eesti Vabariigis või kui tegemist on Eesti Vabariigi kodanikuga, kelle alaline elukoht ei ole Eesti Vabariigis, kuid ta saadetakse taotlevast riigist välja. J. Tarvis on Eesti Vabariigi kodanik, tema alaline elukoht on Eesti Vabariigis. Samuti on Soome Immigratsiooniamet teinud otsuse J. Tarvise väljasaatmise kohta Soome Vabariigist. Seega ei ole J. Tarvise nõusolek ületoomiseks Eesti Vabariiki nõutav. Maakohus leidis, et ei esine vabaduskaotusliku karistuse tunnustamist välistavaid asjaolusid. Soome Vabariigi Espoo I astme kohtu 27.05.
lg 2 sätestab, et vajaduse korral taotletakse Justiitsministeeriumi kaudu lisateavet. Arvestades kaitsja väiteid, et Soome Vabariigis toimunud kohtumenetluses on toimunud menetlusõigusnormide olulised rikkumised, sh kaitseõiguse rikkumine, oleks Eesti kohtul pidanud tekkima kahtlus menetluse seaduslikkuse ja õigsuse osas ning enne lahendi tegemist taotlema lisateabe saamist. Antud juhul kohus ei ole lisateavet taotlenud. Sellega on kohus jätnud kontrollimata kas välisriigis toimunud kohtumenetlus Eesti Vabariigi kodaniku osas on toimunud seaduslikult ja õiglaselt. Maakohus on sellega oluliselt rikkunud kriminaalmenetlusõiguse normi
Nimetatud rikkumised toovad kaasa kohtulahendi tühistamise. Kaitsja märgib, et välisriigi kohtuotsuse tunnustamisel
Isegi juhul kui taotlus vastab nõuetele, on seaduseandja
§-s 48911 lg 1 p 2 ette näinud võimaluse välisriigi kohtuotsuse täitmist mitte lubada. Kaitsja leiab, et üheks mittetunnustamise aluseks on olulised rikkumised välisriigi kohtumenetluses, sh kaitseõiguse rikkumine.
lg 1 p 4 kohaselt ei tohi lisaks
§-is 436 lg 1 p 2 sätestatule taotletavat riiki abistada kui ilmneb, et süüdistatavale ei ole tagatud kaitseõigust või kriminaalmenetlus ei ole toimunud talle arusaadavas keeles ja on toimunud menetlusnormide rikkumised (võimalused ennast kaitsta). Kaitsja leiab, et kohtu kontroll peab olema, lähtudes
§-st 477 lg 1, sisuline. Võimaliku kaitseõiguse tagamise või selle rikkumist tuleb kohtul sisuliselt hinnata. Kohus peab kontrollima, kas õigusabi taotlus on esitatud aktsepteeritaval rahvusvaheliselõiguslikul alusel, samuti kas esineb mõni konventsiooni art 18 sätetest või
§-de 436 või 477 lg 1 sätetest tulenev koostööst keeldumise alus. Samale seisukohale on asunud ka Riigikohus oma lahendis nr 3-1-1-130-12 p-s 16.
lg 1 p 2 alusel tuleb rahvusvahelisest koostööst keelduda, kui see on vastuolus Eesti õiguse üldpõhimõtetega. Antud kaasuse korral seda väita ei saa. Kaitsja on seisukohal, et riik on kohustatud reageerima olukorras, kus tema kodanikud on süüdimõistetud kaitseõiguse rikkumise tulemusena. Sekkumise kaudu saab kõrvaldada ning ära hoida järgnevad õigusalased rikkumised. Üheks võimaluseks on kohtul taotleda lisainformatsiooni. Lisainformatsiooni kaudu on kohtul võimalik saada parem ülevaade ja veenduda välisriigi kohtumenetluses toimunud asjaoludest. Juhul kui esinevad vastuolud tuleb need tõlgendada süüdimõistetute kasuks tulenevalt
§-ist 7 sätestatule. Antud juhul ei ole maakohus asja läbivaatamisel pidanud vajalikuks süüvida kaitsja poolt esiletoodud vastuoludesse. Maaohus on välisriigi õigusabitaotluse lahendamisse suhtutud pealiskaudselt. Kohtus on jätnud välja selgitamata taotluse aluseks olevate asjaolude paikapidavuse, mistõttu menetlus on kohtus olnud vaid formaalne. Kaitsja hinnangul ei ole õigusriigile omane lubada isikul karistust kanda kaitseõiguse rikkumise tulemusel tehtud kohtuotsuse alusel, kriminaalmenetluse oluliste rikkumiste tulemusel tunnistada lubatavaks välisriigi kohtu otsuse tunnustamine ja täitmine Eesti Vabariigis. 3
50835 lg 1 kohaselt on kohtuotsuse tunnustamine ja mõistetud karistuse täideviimine lubatud vaid juhul, kui kohtuotsuse aluseks olev tegu on kuritegu ka täitva riigi seaduste kohaselt. Sama paragrahvi lõike 2 kohaselt ei ole kahepoolne teo karistatavus nõutav, kui tegemist on
Soome Vabariigi poolt Eestile esitatud sertifikaadi kohaselt on J. Tarvis süüdi mõistetud isikute grupis korduvalt suures koguses narkootilise aine ebaseaduslikus käitlemises, mis on
lg 1 punktis 5 märgitud süüteod.
lg 1 kohaselt ei ole süüdimõistetud isiku nõusolek kohtuotsuse tunnustamise ja mõistetud karistuse täideviimise otsustamiseks nõutav, kui süüdimõistetud isik on
lg 1 nimetatud isik.
lg 1 p 1 kohaselt Eesti tunnustab ja viib mõistetud karistuse täide, kui süüdimõistetud isik on Eesti Vabariigi kodanik ja tema tegelik elukoht on Eesti Vabariigis. J. Tarvis on Eesti Vabariigi kodanik ja tema tegelik elukoht on Eesti Vabariigis. Seega ei ole tema nõusolek Eestisse karistuse kandmise ületoomiseks vajalik. Kohtuotsuse tunnustamist ja mõistetud karistuse täideviimist välistavad ja piiravad asjaolud on sätestatud
§-s 50839.
§-s 50839 sätestatud kohtuotsuse tunnustamise ja mõistetud karistuse täideviimise välistavaid või piiravaid asjaolusid maakohus ei tuvastanud. Ka ei ole tuvastatud
Kaitsja viitab määruskaebuses kaitseõiguse rikkumistele Soome Vabariigis läbiviidud menetlustes ning soovib seeläbi saavutada kohtuotsuse mittetunnustamist, viidates
Nõukogu raamotsuse 2008/909/JSK artikkel 8 kohaselt tunnustab täidesaatva riigi pädev asutus artikli 4 kohaselt ning artiklis 5 sätestatud korras edastatud kohtuotsust ja võtab vajalikud meetmed karistuse täideviimiseks, välja arvatud juhul, kui ta otsustab tugineda mõnele artiklis 9 sätestatud mittetunnustamise või täideviimisest keeldumise põhjustele. Täidesaatev riik ei oma õigust karistava riigi poolt kogutud tõendeid ja nende alusel tehtud kohtuotsust asuda ümber hindama. Juhul, kui Soome Vabariigi kohtumenetluses toimusid kaitseõiguse rikkumised, oleks J. Tarvis ja tema kaitsja pidanud seda vaidlustama Soome Vabariigis. Vastupidiselt kaitsjale leiab prokuratuur, et määruskaebuses toodud rikkumisi pole Soome Vabariigis läbiviidud kohtumenetluses esinenud. Soome Vabariigi kohtumenetluses on J. Tarvisele olnud tagatud kaitsja (kaitsjana osales erinevate astmete kohtuistungitel JJ), kohtuistungil osales tõlk ning talle oli tagatud kaebeõigus, mida J. Tarvis ka esimese astme kohtuotsust vaidlustades kasutas ( vt Helsingi Ringkonnakohtu otsuse tõlge lk 8). Kaitsja olemasolule kohtuistungitel on viidatud ka määruskaebuses. Euroopa Inimõiguste Konventsiooniga (EIÕK) kehtestatud inimõiguste rikkumise puhul on õigus kaevata rikkumise tuvastamiseks Euroopa Inimõiguste Kohtusse (EIK). Eesti Vabariik ei ole pädev tuvastama EIÕK rikkumisi teise konventsiooniosalise riigi poolt ja nii nagu ka EIK ei või Eesti Vabariik tühistada teise riigi kohtuotsuseid. Eesti vabariigile on isiku ülevõtmisel karistuse kandmise jätkamiseks raamotsuse 2008/909/JSK artikkel 8 lõike 2 kohaselt õigus täidesaatva riigina karistust muuta vaid juhul, kui see ületab siseriiklikus õiguses sama liiki tegude eest sätestatud karistuse maksimaalset määra. Sama on sätestatud ka
lg-s 2.
lg 2 kohaselt võib vajadusel välisriigilt kohtuotsuse tunnustamise staadiumis taotleda lisateavet. Lisateabe taotlemiseks peavad aga pooled esitama vastava taotluse, samuti võib seda taotleda kohus juhul, kui ta seda vajalikuks peab. Kohtuistungil ei ole pooled esitanud lisateabe nõudmise taotlust, samuti pole selle taotlemist pidanud vajalikuks kohus. Määruskaebusest tulenevalt soovib kaitsja läbi lisainformatsiooni taotlemise, et kohus kontrolliks sisuliselt välisriigis kogutud tõendeid ning hakkas neid sisuliselt hindama. Samuti soovib kaitsja, et Eesti kohus hakkaks hindama Soome kohtuistungite vastavust Soome siseriiklikule seadusele ning otsustama, 4
Ka määruskaebuses ei ole viidatud ühelegi
§-des 436 ja 50839 sätestatud tunnustamist välistavale või piiravale asjaolule. Kuivõrd J. Tarvis on Eesti Vabariigi kodanik ja tema tegelik elukoht on Eesti Vabariigis, siis ei ole
lg-st 1 tulenevalt tema nõusolek Eestisse karistuse kandmise ületoomiseks vajalik.
lg 1 p-le 4 on antud juhul asjakohatu, kuivõrd see säte paikneb
§-s 48912.
lg 1 sätestab, et karistuse täideviimisele, sealhulgas ennetähtaegsele või tingimisi vabastamisele, kohaldatakse Eesti õigust. Konventsiooni art 10 lg 1 sätestab, et karistuse täideviimise jätkamisel peab elukohariik pidama kinni karistava riigi poolt määratud karistuse juriidilisest iseloomust ja kestusest. Euroopa Nõukogu tõlgendab eelnimetatud sätet „karistus ei tohi oma iseloomu või kestuse poolest raskendada karistust, mis on määratud karistavas riigis“ karistuse iseloomu või kestuse raskendamise keeluna, mitte mõistetud karistuse reaalse ärakandmise aja võimaliku muutmise keeluna. Seega ei tohi karistus konventsiooni sätete kohaselt olla pikem, reaalse vangistuses viibimise aega konventsiooni sätetega ei reguleerita. Ka EIK praktikas leitakse, et karistuse täitmise üleandmisel ei muuda riikidevahelised erinevused ennetähtaegse vabastamise tingimustes süüdimõistetult vabaduse võtmist reeglina meelevaldseks EIÕK artikli 5 tähenduses, kui kandmisele kuuluva karistuse pikkus ei ületa kriminaalmenetluses mõistetud karistust. Samas ei välista EIK võimalust, et juhul, kui de facto peab isik elukohariigis kandma oluliselt pikemat vangistust kui karistavas riigis, võib olla tegemist EIÕK artikli 5 rikkumisega (RKKKm 3-1-1-6-12, p 11.2). Arutatavas asjas oleks J. Tarvisel Eestis KarS § 76 lg 2 kohaselt võimalik vangistusest ennetähtaegset vabastamist taotleda pärast vähemalt poole mõistetud karistusaja ärakandmist nõustudes elektroonilise valve kohaldamisega (KarS § 76 lg 2 p 1) või pärast vähemalt 2/3 mõistetud karistusaja ärakandmist. Seega on J. Tarvisel võimalik taotleda Eestis vangistusest ennetähtaegset vabastamist samal ajal kui Soomes karistust kandes. Asjaolu, et Soomes vabastatakse süüdimõistetu vangistusest tingimisi enne tähtaegselt automaatselt pärast 2/3 karistusaja ärakandmist, ei anna praegusel hetkel alust väita, et Eestis täidetav karistus raskendab oma iseloomu või kestuse poolest karistust, mis on määratud Soome Vabariigis. Seda enam, et käesoleval hetkel ei ole võimalik ette väita, et J. Tarvist ei vabastata Eestis tingimisi enne tähtaega vangistusest. 13. Kuigi maakohus on oma määruse põhjendavas osas õigesti märkinud, et J. Tarvisele tuleb Eestis ärakantavaks karistuseks määrata 13 aastat vangistust, on maakohus määruse resolutiivosas J. Tarvisele karistuse mõistnud. Ringkonnakohus peab vajalikuks maakohtu resolutiivosa selles osas täpsustada. Nimelt on Riigikohus 09.05.2014 kohtuotsuses nr 3-1-1-25-14 selgitanud, et
kõneleb pelgalt välisriigis mõistetud karistuse täpsustamisest.
lg 2 järgi võib Eesti kohtul täidetavat karistust kindlaks määrates olla küll vaja kergendada välisriigis mõistetud karistust, aga see ei väära asjaolu, et karistusõigusliku etteheite tegi isikule karistust mõistes juba välisriik. Tunnustamismääruse tegemine kujutab endast üksnes tõdemist, et Eesti riik on välisriigi kohtu tehtud etteheitega päri ja peab seda Eesti õigusruumis kehtivaks.
lg 1 teise lause kohaselt tuleb karistust kindlaks määrates küll võrrelda välisriigis mõistetud karistust Eesti karistusseadustikus sama teo eest ettenähtud karistusega, aga see ei tähenda, et tunnustamismäärust tegev Eesti kohus isikut karistab, kuna karistuse on juba mõistnud välisriigi kohus. Samuti ei ole maakohtul alust Soomes toime pandud teo ümberkvalifitseerimiseks Eesti karistusseadustiku järgi. Maakohus peab küll välisriigis mõistetud karistust võrdlema Eesti karistusseadustikus sama teo eest ettenähtud karistusega, kuid maakohus ei saa teha otsustust Soomes toime pandud teo ümberkvalifitseerimiseks. Eeltoodust tulenevalt tuleb maakohtu määruse resolutsiooni 2. punkti täpsustada ning määrata J. Tarvise poolt Soome Vabariigis toime pandud teo eest Eestis täidetavaks karistuseks 13 aastat vangistust. 14. Eeltoodut arvestades ja juhindudes
lg 1 p-st 2 leiab ringkonnakohus, et määruskaebustes märgitu ei anna alust maakohtu määruse sisuliseks muutmiseks, kuid täpsustada tuleb maakohtu määruse resolutsiooni. 15. J. Tarvise kaitsja palus jätta määruskaebemenetluse kulud riigi kanda, kuid ei ole ringkonnakohtule esitanud kuludokumente. Seega ei ole ringkonnakohtul võimalik menetluskulude suurust kindlaks määrata. (allkirjastatud digitaalselt) 7
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.